Ma olen sedasorti inimene, kes elukaaslase äraolekul peast lolliks läheb. Ei, mitte üksindusest või igatsusest – mulle väga meeldib home alone olla. Lolliks lähen sel moel, et püüan kõik edasi lükatud ning lõpetama kodused “projektid” kiiresti ja ühekorraga ära teha. Ma ei tea, mis asi see on, aga vot eluaeg olen sihuke püsinud. Niipeakui kaaslane ukse enda järel sulgeb, käärin käised üles ja hakkan siblima, kuigi võiks ju täitsa vabalt jalad seinale visata, mitte midagi tegemist nautida. Kui nüüd sellele fenomenile mõistlikku seletust otsida, siis esiteks, omapead jäädes olen kordades efektiivsem. Uskumatu, kui palju jõuab ära teha, kui hommikul pikalt ei kohvita ja maailma asju ei aruta, keset päeva kallimaga lobisema ei jää, õhtuti veinikesega tundide kaupa terrasil ei veeda. Ärge saage valesti aru – mitte, et ma seda “efektiivset” eluviisi armsamaga kooselule eelistaksin, jumal hoidku selle eest. Kuid miskipärast on jah nii, et kahekesi olles olen human being, üksinda enamjaolt human doing. Pealegi, igasugu roppe majapidamistöid (garaazhi põhjalik koristus näiteks) on mugavam teha uhkes üksinduses kasvõi seetõttu, et kui hea tööhoo sisse saan, ei pane ma vähematki rõhku viisakale väljanägemisele. Langen töötranssi. Piltlikult öeldes võin vabalt nädal aega ühtedes ja samades roobades riiulite all ringi roomata, pesemata, nina nuuskamata, juukseid kammimata. Ja kuigi ma olen kindel, et mees hindab eelkõige mu imekaunist hinge, siis noh, ma ikkagi tahan tema jaoks väliselt kah apetiitne välja näha, öelgu padufeministid mis tahavad.
Majapidamisteemal jätkates. Olen ses osas alati väga metoodiline olnud. No näiteks et kõigepealt võtan garaazhi ette, alles seejärel värvin elutoa seinad, hiljem koristan kapid, ja nii edasi. Aga sedakorda juhtus, kusjuures täitsa ette plaanimata, et kasutan totaalselt erinevat meetodit. Ärkan hommikul ja alustan mitte sealt, kus õhtul pooleli jätsin, vaid teen täpselt seda, milleks parasjagu tuju ja tahtmist. Eile puhastasin ja reorganiseerisin kaks garaazhinurka, koristasin ühe köögikappi, värvisin väikese jupi elutoa seina, pluss veel miljon üksteisega üldse mitte seotud pisiasja, à la kulgen raamaturiiulist mööda ja tõmban välja paar teost, mis taaskasutuskeskusesse lähevad, ja järgmisel hetkel, raamatud veel kaenlas, tõstan köögiriiulil paar asja ümber. Ühesõnaga, täiesti eba-minulik, ei mingit Plaani või Järjepidevust. Ja mis kõige imelikum – asjad edenevad sedasi palju paremini kui mu vanal heal “üks tuba korraga” meetodil. Ma pole õhtuks isegi mitte väsinud. Nii veider! Kogu senine elu valesti elatud või?
Ja ikka samal teemal. Koroonapiirangutest, teate, on mulle tulu tõusnud. Täpsemalt maskikohustusest. Ma nimelt olen eluaeg jube vilets kaitsevahendite kasutaja olnud, keldreid või garaazhe vms tolmuseid kohti koristades iga issanda kord mitu koristusjärgset päeva “tolmumürgituse” käes vaevelnud, noh et nina kinni ja silmad vesised ja käed kuplas. Aga nüüd! Panen tolmutades harjunult maski ette, tõmban hästiistuvad õhukesed kummikindadki kätte, ja voilà – ei mingit siinuse-ummistust või kätesügeluse muret. Jälle, näe, võib öelda, et olen siiani valesti elanud.
Koristus-hullusega kaasneb mul reeglina äraviskamis-hullus. Või noh, ära enamikku kraami ei ju viska, ikka taaskasutusse viin, ja privaatsus-sensitiivse kraami põletan. Te ei kujuta ette, millise virna aegunud immigratsioonidokumente ma üleeile lõkkesse ajasin. Pruudiviisa paberid, Yarko immigreerumispaberid, minu ja Yarko lennudokumendid, elamisloa taotlemine, elamisloa pikendamine jne jne jne). Mõningaid mälestusasju põletasin ka, neid, mida aastaid olin kusagil karpides hoidnud, ühest kapist teise tõstnud, sest kuidagi… ebasobilik tundus neist loobuda. Seekordse purgatooriumi käigus miskipärast säärast tõrget ei tekkinud. Äkki lisanduvast vanusest tingituna, kartusest, et “teised tulevad pärast mind mu asjades sobrama”? Või hoopis seetõttu, et üha enam saan aru, et tähtis on “siin ja täna”, mitte “eile” ega “homme”? Või sai põhjuseks asjaolu, et mu alateadvus mängib kolimis-mõttega? Meil saab aprilli alguses Oregoni kodus juba kaheksa aastat elatud. Või hoopis seetõttu, et tean, et mäletamiseks pole tingimata asja või pilti või kirjapandut tarvis, sest kui mäletad, on see sul pealuu sees kinni nagunii, ja kui ei mäleta, ega siis pilt või asi kah ei aita.
Ennäe, kiskus kuidagi väga mõtlikuks. Ma nüüd lähen ja jätkan garaazhis, juhul kui teel sinna mõni muu projekt ette ei jää, mis samal sekundil ärategemist nõuab, mind garaazhi-kursist kõrvale kallutades.
Fotol: Paul tabas hetke, mil ma camperi trepil jalga puhkan.
March 30/2022
“Never in history have human beings had so much stuff inside their houses. One estimate puts the number of items inside the average American home at three hundred thousand.” ― Joshua Becker, The Minimalist Home