Newport

 

Armas aeg, ma pole ju aasta alguse Newporti-nädalast kirjutanudki? Etteruttavalt tegin ookeani äärde minekust küll juttu, aga käik ise jäi kajastamata. Ühesõnaga, jaanuari esimestel päevadel võtsime ette teekonna läände, üle Kaskaadide mäeaheliku. Kesk-Oregonis elamisega on nimelt see häda, et ükskõik mis suunas sa sõita tahad, pead mägesid vallutama, olgu siis kõrgemaid või madalamaid. Talvisel ajal pehmelt öeldes ebamugav ettevõtmine, muide ka üks põhjustest, miks elukohavahetus jätkuvalt mõtteis püsib. (Ja ühel heal päeval ka teoks tehtud saab.) 

Esimesel fotol Santiam Pass, Wikipedia kirjelduse kohaselt "1468 m. elevation route known for its dramatic mountain scenery". Dramatic, justnimelt. Kehv nähtavus, jubedad teeolud, teelt väljalibisenud sõidukid siin ja seal... Õnneks ei kestnud õudus kuigi pikalt, ja õnneks on me truckil asised rehvid + nelikvedu, mistap teisel pildil oleme juba turvaliselt teispool mäeharju.

Eeldan, et olete siin blogis Vaikse ookeani pilte ennegi imetlenud. Päike, palmipuud, türkiissinised lained, randadel õndsalt lebasklevad hülged ja merikilpkonnad… ühesõnaga, Kauai. Paraku, Oregonis on Pacific Ocean tükkis teise iseloomuga. Piltidel Paul ja hülgekorjus.

Oregoni osariigi väikesed, Newporti mõõtu sadamalinnad on mu meelest üksteisele üsna sarnased, heas mõttes. Eklektilised, pisut kulunud, tuultest räsitud, aeglasevõitu kulgemisega. Adru, kala, õlle ja merekarbihautise järele lõhnavad, kajaka- ja lõvikisased. Tänavail, kauplustes, söögikohtades sebib sõbralik segu kohalikest elanikest ning turistidest. 

Veel natuke ookeani. Noil fotodel paistab rand inimtühi, aga tegelikult oli iga päev mõõna ajal rahvast liival üsna palju liikvel. Koertega, lastega. Ja hoolimata sellest, et vesi on Oregoni rannikul isegi suveajal kärekülm, talvest rääkimata, paistis lainete vahelt paar surfarit, ning kohalikud lapsed jooksid paljajalu veepiiril. Hullud, ma ütlen. Meie Pauliga sisemaa elanikena hoidsime külmast ja märjast ollusest kaugemale, Lillikestki rannal palju ei jooksutanud. Õhutemperatuur iseenesest polnudki ju hull, nii pluss kümne Celsiuse pügala ringis, aga jube tuuline, liiv tuiskas näkku ja puha.

Mõned olustikupildid. See roheline rist teisel, voolumõõtjatega fotol tähistab marihuaanakauplust. Ei, muretseda pole põhjust, täitsa legaalne meil siin Oregonis. Ja ärge mult küsige, miks kunstipoekese kass siili seljas lamab. Silmad on tal igatahes kahtlaselt klaasistunud (kassil, mitte siilil) - mine tea, ehk tegi tuuri kõrvalasuvas Rohelise Risti müügipunktis.

Ah et mis meie siis seal Newportis kõik need päevad tegime? Noh, tegemist polnud vaja kaugelt otsida, me elamine nimelt asus otse Nye Beachi nimelise linnaosa südames, mida kohalikud hellitlevalt ja suurustlevalt kutsuvad “Väike San Fransisco”. Ega see nimi päris tuulest tõmmatud pole, ookeani suunas kõvasti kaldu olevad kitsad tänavad ja hipi-vaib. Ja nii need päevad möödusid, end ühest kunstigaleriist või elustiilikauplusest või restoranist-kohvikust teise vedades, kasutatud raamatute poodides pikki vahepeatusi tehes. Nye Beach on meiesugustele raamatuhulludele tõeline lõks. Lõpuks panime ostusoovidele käe ette, tekkis hirm, et köited ei mahu trucki ära. Poekestest rääkides – no kirjeldamatult põnevaid urkaid leidus. Alates wicca-värgist ja batikatehnikas hilpudest lõpetades peente prantsuse köögitarvikute ja Norrast imporditud karusnahkadega. Ja pagaritöökojad! Ja õllepruulikojad! Ja lakkamatult taevast pähe kukkuda ähvardav kajakasitt! Jaa, sadamalinnadel on iseloomu, selles pole kahtlustki.

 Elukohast kah natuke. Minu ja Pauli päralt oli kaldakõrgendikul kõõluva pisikese sinise majakese alumine korrus. Teisel pildil paistab “meie” katus, kõrvalasuv suurem hoone on hotell. Maja ees meie truck - nagu näete, camperit sedakorda kukil pole. Mõnusalt vaikne tänav, pea kuuldamatud naabrid, ainsateks hääleallikateks kajakad. Ja muidugi ookeanimürin. Justnimelt mürin. Ma vist olen seda kusagil ennegi maininid, et Kauail Vaikne ookean mühiseb, Oregonis aga müriseb. Magad justkui raudteedepoo kõrval. Millest selline erinevus, mine võta kinni... 

Majja sisse kah: hästi puhas, kodune, ei miskit ülearu peent, samas kõik vajalik olemas ning pisut rohkemgi. Mugav voodi, värske olemisega tekid/padjad/linad/rätikud, superhea veesurve ja superkuum vesi, veatult töötav küttesüsteem. Mida veel õnneks vaja! Omanikud vastutulelikud, asiselt sõbralikud suhtlejad (sõnumi/telefonikõne kaugusel 24/7, õnneks ei läinud tarvis). Meil oli Lillikese jaoks puur kaasas, sama mõõtu kui ta kodune köögipuur, niisiis polnud looma majjajätmisega probleemi. Kuna Lilli säärasest asjast nagu üksiolekuängistus kõige vähematki ei tea, veetis ta nood arvukad tunnid, mil me Pauliga linna peal hängisime, rahulikult põõnates. 

Oi, äärepealt oleksin unustanud - palmipuid nägime ka!

February 22/2023             Fotod: Pauli ja minu omad enam-vähem pooleks. 

“Whenever I look at the ocean, I always want to talk to people, but when I'm talking to people, I always want to look at the ocean.” ― Haruki Murakami, Hear the Wind Sing

Köögiminutid

Millega iganes te praegusel hetkel hõivatud olete, visake see, nagu öeldakse, kus seda ja teist, ning vaadake (ja kuulake) kuus minutit, kuidas Jamie Oliveri kümneaastane poeg tuunikalapastat kokkab. Ja vaadake kindlapeale lõpuni, serveerimisprotseduurist ei taha te mingil juhul ilma jääda.

Porrut hakkides: "You should always have an adult around because it can be quite dangerous."

Chili sattus silma: "I can't say it was the best thing that ever happened to me."

Purgitomateid peos puruks litsudes: "I like to have some fun just squeezing it."

Pastat keetes: "So it goes a bit wobbly."

Serveerides: "It's all in a presentation guys. It's all in a presentation."

Lummav, ma ütlen! :)

February 18/2023

“Calvin: Why are you crying mom?

Mom: I'm cutting up an onion.

Calvin: It must be hard to cook if you anthrpomorphize your vegetables.” ― Bill Watterson, The Complete Calvin and Hobbes

Tagasihoidlikult

Tulin, et Lillikest ennast kiita. Täna hommikul täpselt kell 5:34 tõdesin taas, kuivõrd kõva käsi ma koeratreenimises enda elu mugavaks tegemises olen. Kirjeldan situatsiooni. Nagu mainitud, aeg oli varajane. Vedasin end magamistoast kööki, aga selle asemel, et õieti mitte veel ärkvelgi olles piinelda enamike koeraomanike kombel mõtte käes “pean kõigepealt looma välja viima”, ei tundnud mina vähimatki sundust. Lilli, oma köögi-ööpuuris end mugavalt kerra tõmmanud, ei liigutanud kulmukarvagi, ei teinud õieti silmigi lahti, rääkimata püstikargamisest, et noh, aja riided selga, padavai õue asjale. Lilli nimelt teab väga hästi, mismoodi asjad siin majas hommikuti käivad. Panin kohvivee tulele, lülitasin kütte sisse, lõin arvuti käima, ja kui kuum ning kange jook valmis sai (presskannukohv, värskelt jahvatet ubadest, French roast, agaavisiirupi ja koorega), veetsin seda rüübates tunnikese netis surfates. Samal ajal kui Lillikene mu selja taga puuris puhuti poolärkvelisi mõnumõminaid kuuldavale tõi, end küljelt teisele rullides.

Olgu öeldud, et kogu see luksuslikult aeglane hommik (nagu ka kõik teised hommikud) on mu omaenda töö tulemus. Õigemini, mu laiskuse, mugavuseihaluse tulemus. Koera on imelihtne koolitada sundima sind tegema, mida tema tahab. Nad on selles mihklid. Anna sõrm, võtavad käe. Selleks, et harjutada neid elama seesugust elu, mida sina eelistad, tuleb kutsika-eas (või kui vanema koera võtad, siis kodunemis-ajal) hambad risti pigistada, end pidevalt korrale kutsuda, jätkuvatele nõudmistele mitte alluda. Siis on sul hiljem koer, kes elab inimeste päevakava järgi, olles seejuures õnnelik ja rahulolev, kuna ta ei teagi, et teistsuguseid päevakavu võiks olemas olla. 

Igaks juhuks mainin, et ülalöeldu kehtib heas tervises ja toonuses looma puhul. Kui on mingi kõhu- või muu häda, väga noor või väga vana isend, siis käivad asjad muidugi teistmoodi, ega ma mingi loomapiinaja pole. Aga üldiselt, jah, kurtmised sellest, kuidas “mu koer ei taha seda või teist” või “mu koer tahab seda või teist” on tegelikkuses lihtsalt suitsukate viitsimatusele või oskamatusele looma inimeste elurütmiga sobituma õpetada. 

Vot säärane iseennast upitav postitus täna. Ahjaa, üks asi veel. Koerakaka korjamisest. Kuigi me elame siin in the middle of nowhere ja ma võiksin kõik junnid rahumeeli vedelema jätta, teen maja lähiümbruses siiski periooditi puhastust. See näeb välja nii, et kõnnin ämbriga ringi, kummikindad käes, ja kui kuhjakest märkan, korjan ämbrisse, mille siis omakorda tühjendan üle kanjoniserva. Enamjaolt käib Lilli minuga puhastusretkedel kaasas. Ja kujutage ette, ta on õppinud mulle oma väljaheiteid kätte näitama. Jookseb ringi, nina maas, seisatades iga jumala junni juurdes, oodates, et ma tuleks ning selle üles nopiks. Mis teeb mulle asja väga mugavaks, ei pea, silm näpus, ekskremente taga otsima. Mõtlen, et seda Lilli oskust võiks kuidagi ka millegi… ee… kasulikumaga siduda? Õpetada teda seeni otsima? Või kulda Arizona kõrbes? Või vutimune? Neid ta tegelikult isegi näitab juba, me majaümbruse vutipesi rohu sees, aga ma pole mune korjanud, minu viga.

Pildil Lilli oma köögipuuris.   

February 17/2023

“A session of boasting won't attract any real friends.  It will set you up on a pedestal, however, making you a clearer target.” ― Richelle E. Goodrich, Smile Anyway

Sporti ja muusikat

Pealkiri, muide, on eksitav. Jaa, tekst käsitleb tõepoolest sporti, veelgi enam muusikat, aga postitus iseenesest on tõugatud tõdemusest, et olen mõnedes küsimustes võimeline paari tunni jooksul meelt muutma. Mina, kes ma enam-vähem eluaeg üsna kange kaelaga olnud. Hämmastav. Meenub, et mõni aeg tagasi kirjutasin sellest blogiski, kuidas aastate lisandudes hakkan mõnelgi mündil mõlemat külge nägema. Võime, mis teeb elamise ühest küljest mugavamaks, teisalt aga paneb küsima, ons tegu selgrootuks muutumisega? Tuulelipuks küpses eas, või mis?   

Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis meil siin toimus läinud nädalavahetusel iga-aastane patriootlik tippspordi-sündmus, Super Bowl. Mina ameerika jalgpallist ei huvitu, Paul samuti mitte. Õigemini tema enam mitte, sest ajast, kui mänge reklaamidega solkima hakati. Me vaatane hoopiski euroopa jalgpalli, siinses kõnepruugis soccerit. Mitte küll igapäevaselt, aga maailmameistrivõistlusi ja nii. Niisiis, Super Bowl'i sportlik osa läks minust selgi aastal mööda, ja Paul, tema on üleüldse ju teispool ookeani praegu, tormituulises Shotimaa saarestikus, seal ei tule Super Bowl meeldegi. Kuid tol ameeriklaste jaoks pühal üritusel on ka (pop)kultuuriline külg, nimega Half Time Show. Poolajaetenduse traditsioonil oli tagasihoidlik, kodukootud algus, tänaseks aga näidatakse staadionipublikule ning kümnetele miljonitele televaatajatele megastaaride osalusega megaproduktsioone. (Kui kedagi peaks aastate jooksul üles astunud artistide nimekiri huvitama, siis selle leiab siit.) 

Tänavu sisustas mängupoolaegade vahelist viiteist minutit Rihanna. Noh, läksin mina järgmisel päeval juutuubi, järele vaatama. Esimene reaktsioon: issand halasta, misasi see nüüd oli? Õudne! Padjakujulised, tuuleveskitena vehklevad taustatantsijad, Rihanna siivutuvõitu kätetöö – kulla inimesed, Super Bowl ju kogupereüritus, lapsed vaatavad ja puha. Olin shokis. Nii suures, et mõne tunni pärast läksin ja vaatasin uuesti. Ja ennäe, peas lõi põlema “hmm, siin on midagi” lambike. Kerisin tagasi algusesse, vaatasin veelkord. Ja veelkord. Ja tänaseks olen sellest spektaaklist täiesti sisse võetud. Lummatud. Üle mõistuse vinge mu meelest. Mistap lisan postituse lõppu ka paar linki, muuhulgas kirjelduse show tehnilisest teostusest, mind ennast on see aspekt alati huvitanud. Lavakunstniku tütar ikkagi. 

Rihanna, tunnistan, tuli mu muusikamaailma hoopiski Lillasyster'i geniaalse coveri kaudu, ammuaastaid tagasi, kui värskelt vallalisena oma maja renoveerisin, töö taustaks raskemat muusikat mängiv raadiojaam, Rock FM äkki? Anyway, Rootsi poiste töötlus Rihanna 'Umbrellast' oli mu esimene kokkupuude pop/R&B diivaga, kusjuures refrääni röökisin iga kord kaasa laulda - under my umbrella, ella, ella, eh, eh, eh -  juhul muidugi, kui suu parasjagu naelu täis ei juhtunud täis olema. (Renoveerimistööd, eks.) Praeguseks tean Rihannast muidugi rohkem, paari sisuka intervjuu otsagi sattunud, ja kuigi mitte otseselt mu lemmik-artistide hulka kuuluv, leian ta väga vinge olevat, nii muusiku kui persoonina. Üliandekas ürgnaine. 

Ühesõnaga, nagu öeldud, muutsin meelt. Tegin kannapöörde nagu niuhti. Kogu show, arvan ma tänaseks, oli kümnesse. Valgesse riietatud taustatantsijate (astronaudid? covid-politsei? vahukommid? spermatosoidid?) liikumine mõjus täiesti hüpnotiseerivalt. Geniaalne. Ja värvid! Punane, valge, must. Midagi jõulisemat ei ole olemas. Neile kolmele saab kõikvõimalikke sümboleid taha mõelda, vastavalt fantaasiale, vastavalt elukogemusele, vastavalt maailmavaatele. Tõenäoliselt leidub mu alateadvuses iseäranis soe koht tolle värvikombinatsiooni jaoks, sest säärast jõulist lähenemist kasutas ka isa laval tihtipeale. 

Last but not least - üle ega ümber (no pun intended) ei saa ka Rihanna beebikõhust, ahhetamapanevalt ajastatud lapseootuse avalikustamisest. Kõrgel üleval hiigelstaadioni kohal, kümnete miljonite pilkude risttules. Üldse ei imestaks, kui sellest lapsest kasvaks jalgpallitäht.

YouTube: Rihanna’s full Super Bowl Half Time Show (14 min.)

wired.com: The Wild Logistics Behind Rihanna’s Performance

The New Yorker: The Casual Anti-Spectacle of Rihanna’s Super Bowl Half Time Show

February 15/2023                                                                             Image: Internet

"The Super Bowl is Americana at its most kitsch and fun." ― Sting

Lõpetamisest

Eile Ritsiku juures kaitsesin rinnaga oma peamist infoallikat (nali!) Daily Mail'i, et pole seal ühtigi ainult kuulsused ja kuulujutud. Lappan mina tänagi hommikukohvi rüübates nimetet kvaliteetväljaannet (nali!!), ning voilà!, järjekordne mõtlemapanev artikkel hakkab silma. Elu lõpetamisest, teisisõnu abistatud enesetappudest. Kusjuures hiljuti nägin sellessamas ajalehes uudisnuppu, mis sedastas, et me põhjanaabrid, kanadalased, pakuvad toda protseduuri üleliia lahke käega. Näitena toodi liikumisraskustega naisterahvas, sõjaveteran, kes üritas kohalikult omavalitsuselt madalasse korrusmajja personaalset lifti välja rääkida. Lifti ei paigaldatud, selle asemel pakuti surmasüsti, kui tervis tõesti nii kehv, et omal jalal treppidest käia ei suuda.

Nali naljaks. Keerame tõsisemaks. Kes mind loeb, teab, et hiljaaegu lõpetas üks minu ja Pauli lähedane sõber oma ALS'ist vaevatud elu, tänu Death With Dignity programmile. Mistap teema on mulle ilmselt tuttavam ja südamelähedasem kui inimestele, kes sedasorti Surmaga kokku puutunud pole. 

Ühendriikides on assisteeritud enesetapp hetkel legaalne üheksas osariigis, kuid nagu ülalviidatud artikkel sedastab, vaatavad veel seitse osariiki samas suunas. Lisaks, Oregon, esimene osariik, kus Death With Dignity seadustati, kaalub võimalust pakkuda nn. surmaturismi – hakata „teenindama“ ka teiste osariikide residente. 

Osa USA elanikkonnast, kaasa arvatud mina (suures plaanis, sest mulgi on mõningad kõhklused) tervitab sääraseid arenguid. Teine osa näeb väljakujunevat trendi kui küünilist aseainet kvaliteetsele, kõigile kättesaadavale arstiabile riigis, kus tervishoiusüsteem lonkab kahte jalga. Vaatan, et ka Eestis on teema taas päevakorda tõusnud. Kui te paljuks ei pea, või ainest liig süngeks, rääkige kaasa. Mida teie abistatud enesetappudest arvate? Tervitate? Võõrastate? Olete vastu? 

The True Story of How Oregonians Won the Bitter Battle for the Right to Die

February 11/2023

“I do not fear death. I had been dead for billions and billions of years before I was born, and had not suffered the slightest inconvenience from it.” ― Mark Twain

Olmeline

 

Paul, kujutage ette, on praegu teile lähemal kui mulle. Viibib töölähetusel Shotimaal, Välis-Hebriidide lõunaosas asuval saarekesel. (Hm. Kooli geograafiatundides ma ilmselt magasin või puudusin, sest siiani omasin üksnes väga hägusat ettekujutust, mis või kus need Hebriidid on.) Paulis voolab veerandi jagu shoti verd, aga ta pole enne sinnakanti sattunud, kuigi nooruses, laevastikus teenimise aastatel, nägi Euroopat mitmest küljest. Eks näis, kuidas esiisade maa teda kohtleb. Kuulukse, et pubi, kus kohalikud koguneda tavatsevad, olla mu mehe ajutisest elamiskohast vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel... 

Minu aasta on alanud hammaste-teemaliselt. Nii ka jätkub. Ei, ei, ärge muretsege, miskit kuskilt ei valuta, küll aga on suus üht-teist tarvis ära teha. Ja kolmandat. Ja neljandat. Tehnilistesse üksikasjadesse ei lasku, pigem tutvustan personali. Mu suuhügieenik on imearmas, blond, malbe, slaavi päritolu noor naine, Tatjana nimeks. Hell ja emalik, tänab mind iga viie minuti tagant, justkui teeksin talle teene, et oma lõugu lahti hoian. Või noh, ega ma ju ei tea, ehk tal ongi ülekaalus säärased patsiendid, kes üritavad meditsiinitöötajal sõrmi otsast hammustada. Viisin Tanjale peale viimatist hambapuhastust lillekimbu ja tänukaardi, ta jäi üllatusest keeletuks, lõpuks küsis, kas tohib mind kallistada. Tohtis. 

Mu hambaarstiks on tore noorepoolne meesterahvas, lihuniku välimuse ja olemisega, kindla ja kiire käega. Temaga (nagu ka Tanjaga) peame protseduuride ajal elavaid vestlusi. Te muidugi eeldate, et vestlus on ühepoolne, eks, et minul pole arusaadavatel põhjustel võimalust sõna sekka öelda. Eksite. Tihtipeale eemaldavad spetsialistid tööriista mu suust üksnes selleks, et saaksin arusaadavalt artikuleerida. Kahtlustan siiski, et nad teevad seda eelkõige iseenda huvides, kuna vestlused käivad meil põhiliselt koerateemadel. Tanjal on kolmeaastane amstaff, doktoril sama vana musta värvi labrador retriiver, doktori assistendil kah miskine pisike peni. Ja kuna kuidagiviisi tuli jutu sees välja, et tean koertest ja nende treenimisest rohkem kui tavaline Jane või Joe, siis paistab läbi, et med-töötajad kasutavad mind käepärase infoallikana. Ahjaa, muusikavalik on neil kah minu maitset mööda, säärane väheke karmimat sorti, mitte mingi nõme paani flööt või veevulinaga zen vms. (Kas Eestis kah hambaarstikabinettides helitaust on?) Ükskord kommenteerisin repertuaari, nentides, et väga sobilik patsientide karjeid summutama. Tohter oleks selle peale äärepealt toolilt maha kukkunud, niimoodi naeris, noh. Ühesõnaga, mul on personaliga vedanud. Kusjuures tegemist pole kaugeltki mingi peene erakliinikuga, vaid keskmise- ning väiksemat sorti sissetulekuga inimestele suunatud no nonsense hambaparandustöökojaga.

Fotod: arhiivist, hambateemalised. Paarikuine Lilli puukingaga, mida tal närida lubasime. King ei kestnud kuigi kaua.

February 09/2023

“You mean people pay you to do this to them? I thought you had captured these people and brought them here against their will! How do I become a dentist?” ― Michael Buckley, Magic and Other Misdemeanors

Ülestunnistus

Jaa, pealkiri on clickbait. Näis, kas töötab... 

UPDATE, paar tundi hiljem: ennäe, töötabki!

See pole teps mitte esimene kord, mil mõni kaasblogijaist mu peas oleva postituse kaaperdab ning kirja paneb. Seekord osutus patuoinaks Indigoaalane. Mitte küll üksühele minu mõtted, aga täitsa kindel, et ta on mu ajus ringi kolanud, luba küsimata. :) 

Jah, just, ka mul on viimasel ajal „raske kirjutada mõtetest, arvamustest, tunnetest“. Samas, minu puhul ei põhjusta ikaldust kahe blogipostituse vahele jääv aeg, vaid asjaolu, et mida iganes ma ka ütlema hakkan, ikka adun, et astun kellelegi valusasti varba peale. Ja seda ma ei soovi. Iseäranis peale mõttevahetust Kristallkuuli juures. Sest hammustada on tegelikult jube isuäratav, tundud iseendale nii tugev ja tark ja vaimukas ja puha. Kuid see pole sedasorti elukunst, mis kaunistaks. Ma tahaks muuhulgas kirjutada näiteks TikTokist. Et mida see platvorm minu arvates inimeste olemusega teeb. Või sellest, kuidas mu senine „valige naisi“ (või vähemusi) seisukoht on tänaseks pöördunud seisukohaks „valige sobivuse ja võimekuse, mitte soo, rassi vms alusel“. Tahaks igasugu viimastel aastatel esilekerkinud teemasid pikalt, põhjalikult, end tagasi hoidmata lahata. Ja kui ilma roosade prillideta (no pun intended) enda sisse vaatan, siis ega ma tegelikult ei oskagi öelda, kumb mind kammitseb – kas ülalpool nimetet üllas eesmärk mitte haiget teha, või pigem lihtne ja labane laiskus, viitsimatus väljaöeldu võimalike tagajärgedega (loe: kommentaaridega) tegeleda. 

Kui aus olla, heietan juba mõnda aega enam-vähem samu mõtteid mis Frieda. Et alter ego kuluks ära. Sest avalikult kirjutama olen harjunud, seda hobi jätta ei soovi, aga 5500 pole justkui päris see püüne, kus end alasti kiskuda, isiklikku elu üksikasju valgustada, uut ilmakorda inspekteerida. Ma ei ole tüüp, kes säärasele arvule lugejatele, mis mu blogi tagatoas vastu vaatab, end laiemalt, lahkemalt avaks. Paraku, värske, no holds barred veebipäeviku algatamine tundub keeruline. Anonüümseks blogijaks hakates peaksin kirjutamisstiili muutma, muidu olen ilmselt otsekohe äratuntav. Kinnise, kutsutud lugejatega blogiga (juhul kui esineksin jätkuvalt oma nime all) on sedaviisi, et lugema ootaksin ju muuhulgas ka neid, kellega mõnikord mõtetes mõõku ristan, ja nii tuleb taas too haavamise kartuse sein ette. Tasulisest blogist siinkohal rääkima ei hakkagi, seisukoht „tasuline võrdub privaatne“ näib mulle nii silmakirjalik, kui üleüldse olla saab. Niisiis, kulla inimesed, olen hädas. Muutust oleks vaja. Kuid tõenäoliselt saab laiskus must (taas) võitu ning ma ei üritagi kuidagi uutviisi, jätkan viietuhandeviiesaja suhteliselt vaikses vees, paati ei kõiguta... kui, siis harva ning mõõdukalt. 

Ahjaa, üks asi veel. Panen tähele, et teiste blogijate kommentaariumites olen oma väljaütlemistes tihtipeale avatum kui omaenda blogipostitustes. Imelik, miks nii. Üks kirjasõna ju kõik, igaveseks ajaks igavesti veebiavarustesse raiutud?

Fotol: eelmises postituses nimetasin koristustöid fotoalbumis. Leidsin muuhulgas ülesvõtte Yarkost, kunstroos hammaste vahel. Vaene loom poseerib selleks, et saaksin pildi Paulile sünnipäevaks saata, üle ookeani, jaanuaris 2010. 

February 06/2023

"In a faraway land called 'pre-2000,' what Earthlings now call blogging was called 'keeping a diary.' It's hard work to do well. I tried doing it in the early 1990s but had to stop because I no longer had a life - instead I had this thing that generated anecdotes to go into my diary. The diary took over and I had to stop." ― Douglas Coupland