Katastroofilised ilmaolud siin -ja sealpool ookeani meid - ptüi, ptüi, ptüi - siiani väga ei mõjuta. New York ja selle ümbrus evakueerub hurrikaan Sandy eest. Obama isiklikult on oma laia rinna ette lükanud, et valijaid loodusjõudude eest kaitsta. Presidendivalimised ju vaid mõne päeva kaugusel.Tallinn aga kuulukse nagu üks mees uisutanud olevat,  läinud nädalavahetusel. Autod ja inimesed. Taas tuli lumi ootamatult, vist.
Meil siin säärast actionit kuskilt võtta pole. Sestap teeme sääsest elevandi ja ohime, et brrr, kui külm, sest ööseti kisub vist nulli lähedale juba. Päeval ikka veel +20 ja üle selle. Paul tegi sepikotta tulegi, et ilma soojaks kütta. New Mexicos löövad värvid oktoobris särama. Suvi on plass ja kuumavines, aga nii kui temperatuur langeb, saad sinist/kollast/punast/rohelist sel määral, et silme eest võtab kirjuks. Varjud juba sügiseselt sügavad.
29/10/2012

Kliimapagulaseks :) nimetas mind üks hea tuttav Eestist täna hommikul. Sest sealpool suurt vett seatakse paaniliselt talvekumme alla, mina aga istutasin üleeile võõrasemad pottidesse. Neid plaanin vähemalt jõuludeni  pidada, katteloori abiga küladel öödel. Päeval on reeglina päike soojendamas, isegi talvel. Kui eriolukorrad välja arvata, nagu kaks aastat tagasi - siis oli veebruaris kolm päeva järjest -18*C ja kogu linn krõnksu külmunud. Aga see, nagu öeldud, oli erand.

EDIT: ega meilgi pole siin hüpata midagi. Lähemateks öödeks lubab vaid paar kraadi üle Celsiuse nulli.
25/10/2012
Mitte tolmutorm, vaid päikeseloojang oli see, mida näha tahtsime, kui pühaba õhtul end mäkke sõitma asutasime.Aga, nagu öeldakse - inimene plaanib, Jumal juhib:) Sedasi ilma meelevallas polegi tükk aega olnud. Fantastiline kogemus looduse vägevusest.
SIIN on pildigalerii, pikem jutt juures.
23/10/2012

Punane pühapäev!:) Tegin hommikul aias paarist lillest pilti, ja hiljem parkimisplatsil sattus üks erkpunane ülesvuntsitud iludus ette. Kõik õitseb praegu rõõmuga - suvine leitsak ju möödas.Lillepotte kasta pole enam vaja kaks korda päevas kasta, üle ühe päeva piisab.
22/10/2012

Kolm aastat (juba!) sai meil Pauliga hiljuti täis, internetitutvuse algusest. Ehk siis tollest esimesest teatest, mis Paul mulle saatis ja mis algas sõnadega "Just wanted to say Howdy from New Mexico". Ülejäänu, nagu öeldakse, on juba ajalugu...:) Meie kahe jaoks tähtis aastapäev, oma isiklik termingi selle kohta kasutusel - HOWDYVERSARY. Tuletatud sõnades Howdy ja Anniversary:). Tähistamas käisime St Clair Winery's, see siinsamas meie lähedal, Mesilla külje all. Mitut sorti veine sai proovitud ja lõpuks St Clair'i Cabernet-Zinfandeli peale pidama jäädud. Nii hea oli, et järgmisel päeval läksime kaubandusvõrku sama marki jahtima, leidsime ka. Ühesõnaga, Howdyversary. Pilti tegime veinimaja ukse ees. Mäed kuuluvad ka kuidagi lahutamatult me suhte juurde. Paistsid ilusti tolle akna-äärse laua taha kätte, kus õhtu veetsime.
21/10/2012
Värviline elu! Käisime täna  linna peal, kahel korral ei saanud fotokat kasutamata jätta. Eks isutas mitmes teises kohas veelgi, aga asjad tahtsid ajamist, polnd mahti fotograafi mängida. Too kirju kõnnitee on hea mitukümmend sammu pikk.
21/10/2012

Arheoloog Mark pidas sünnipäeva pühapäeva õhtul. Pam ja Bob võtsid meid auto peale. "Let's go green" öeldakse siin selle kohta - ses mõttes, et pannakse väike kamp kokku ja minnakse ühe autoga. Pisike  küll, kuid siiski panus, et see va ökoloogiline jalajälg ikka väiksem saaks. Kus ma olingi. Mark'i sünnipäev, jah. Mark ja Beth elavad Las Crucesest kolmveerandtunnise autosõidu kaugusel, Bishop's Cap'i külje all. See on üks Orelimägede tippudest, väga silmapaistev säärane. Endal mul head pilti pole, sestap laenasin Internetist. On jah nagu piiskopimüts, tõesti. Minu piltidel, teisel ja kolmandal, sealt kõrte vahelt ta paistab.
Külalisi kokku tosina jagu, lõke, mõnus. Majakoerad on igivanad pimedad Austraalia karjakoera mix'id, emased. Võrratu karvkattega, muudkui silita. Lähenemisega muidugi peab ettevaatlik olema, aeglaselt paluks, ja enne tuleb ikka kätt nuusutada lasta jne. Aga kui juba sõbraks saad, siis soendatakse su jalgu ja piltlikult öeldes lüüakse nurru:) kümnete minutite kaupa. Lõkkesoojust nautisid vanaprouad ka silmnähtavalt. Ja koduses ümbruses liikusid probleemideta, kuigi aeglaselt ringi.
15/10/2012

Road trip on kaameraklubi kuuteemaks seekord. Mõtled küll, et valik on üüratu, road-trippidel fotosid võetud ju lausa tuhandeid, aga hakkad nelja välja noppima...täitsa võimatu. Kriitikameel lülitub tööle. Üks ei kõlba ja teine ei kõlba. No, läksid need neli pilti mult seekord. Klubikogunemise ajal vaatame kõikide pilte suurel ekraanil, väga vahva ja põnev. Teiste omi näha. Ja enda omi hiigelskaalas, võrreldes arvutiekraaniga. Muudab pilti totaalselt. Vahel paremaks, teinekord kehvemaks. Kompositsiooni ja muud säärast pean silmas.
15/10/2012

Photo Walk'ist veel mõned pildid, kus kaamera taga olijad ka peal:). Kõik peale alumise on Pauli fotod. Hmm, muuseas, vähem kui kuu aja pärast saab mul aasta siin oldud. Maandusime Yarkoga 11.11.2011, mina ennelõunal, tema hilisõhtul. Pikk, pikk aasta on olnud, nii palju elu elatud nonde 12 kuu jooksul!
15/10/2012

World Wide Photo Walk 2012 . Üle 1300s linnas, ca 32000 registreeritud kaamerameest- ja naist. Täna ennelõunal, kümnest kaheteistkümneni. Las Cruceses sel aastal peatänaval, Farmers Market'i aegu. Läksin välja kindla plaaniga inimesi pildistada. Müüjaid/ostjaid/niisama jalutajaid, seal on neid ju sadade kaupa laupäevahommikuti. Aga. Hätta jäin! Praktiliselt mitte ühtegi head portreed või kompositsiooni, no tõesti vaid paar näidata kõlbavat pilti. Tjah. Inimese pildistamine on ikka palju raskem kui loodust või interjööri vms pildile saada või niisaama peegeldustega trikitada. VÄGA palju raskem. Ma ei olnud kohe üldse rahul oma 'saagiga'. Tuleb sedagi külge arendama hakata.

13/09/2012

Pühapäevane matk oli väga kena, kui madu-ussi kohtamine välja arvata (vt eelmisi postitusi :). Ilm ideaalne, kerge pilvitus, kerge briis. Oma neli tundi kolasime Orelimägede idaküljel ringi.
SIIN on veel pilte vaadata ja pildiallkirju lugeda.
10/09/2012

Tarantel, yehaa!:) Tollelsamal läinud nädalavahetuse hike'il. Väiksema inimese peopesa suurune elukas. Tarantlit olen siin korra enne näinud ka, kui Pauli raketi launchi vaatamas käisin, seal hoonete vahel uitas ämblik ringi.  Too näis kuidagi uimane ja tervis tundus teisel ka kehv olevat. P mainis, et tarantlid elavad  neil seal töökodades, vast oli raketikütust limpsinud või miskit. Mägedes nähtud eksemplar(id) olid aga vägagi täkku täis. Tahtsime ämblikku pildistamise jaoks paremasse valgusesse saada, utsitasime väheke oksakesega – kus võttis kiiruse üles! Minu jala suunas paraku. Õnneks saapad jalas, otsest hammustus-hirmu polnud, kuid kõhe oli ikkagi ja pani mind õhku kargama:). Matka lõpupoole nägime teist tarantlit veel, nad olla praegusel aastaajal aktiivsed.
Esimesel fotol on näha, kuidas Yarko mägikitse kombel mäekülge vallutab:)
08/09/2012

Mu esimene lõgismadu!!! Läinud pühapäeval läksime teisele poole Orelimägesid matkale, sinnakanti, kus meid paari pandi.  Kena ilm, imeilus loodus. Koer kah õnnis, et kuumus möödas; ronis mäekülgi mööda nagu noor põder.  Anyway.  Lõgismadu kivipraos märkas Paul esimesena. Enne, kui  ta jaole sai, traavis  Yarko ussist nii poole meetri kauguselt mööda.  Mina ei teand veel midagi. Et koera mitte pöördesse ajada, positsioneeris Paul end aeglaselt Yarko ja lõgismao vahele ja hõikas mulle „Leash!”. Hääletoonit taipasin pikema seletuseta, millega tegemist. Vererõhk muide eriti ei tõusnudki:), Paul pani koera rihma ja mina viisin kaugemale.  Yarko turvaliselt puu küljes, läksime madu lähemalt vaatama. Ilm polnud väga soe seal ülal, loom seetõttu väheke uimane ja lõgistama ei kippunud, kui fotokatega lähenesime. Banded rock rattlesnake.  Noor loom, nii poolemeetrine. Noored on kõige ohtlikumad, kui salvavad (ptüi-ptüi-ptüi). Nad ei oska veel mürki doseerida ja tulistavad nö. täie rauaga. Foto saapa ja maoga ei tee viimase pikkusele õigust, ta oli ikka suurem, saabas on lihtsalt objektiivile lähemal. Ühesõnaga, mu esimene tutvus lõgismaoga tehtud. Pilt eest ei läinud, paaniliselt jooksma ja kiljuma ei kiskunud, Yarko oli ka täiesti ükskõikne. Eks nood lõgismao-legendid tule osalt sellest, et neile kogemata otsa koperdatakse. Ise nad inimesi taga ajama ja ründama ei kipu.
08/09/2012

Sügisene istutushooaeg, yehaa!  Pisikesed dekoratiivsed piprad ja rebasesabad panin aias pottidesse.  Nood sordid kestavad järeleproovitult kaua, nii paar kuud vähemalt. Ilmad on võrratud praegu. Aastaaja vahetumine selgelt näha ja tunda, suvest sügiseks. Õhusoojus justkui paradiisis – pluss 25 kanti päeval. Igasugu taimi õitseb linnas ja kõrbes ja mägedes. Loodus ja inimesedki täiega õide puhkenud, peale suretavat suvekuumust. Kus iganes liigud, ikka kuuled seda Fall, finally! lauset. Põhjamaalase kõrvadele ikka veel imelik...:)
07/09/2012


HÕISSA, PULMAD!!
Kristi ja Jose laulatus siinsamas Las Cruceses, väikeses kirikus, õhtul suuremat sorti pidu. Pulmakülalisi kusagil 150 kanti. Jose perekond on Mehhikost pärit. Seal peetakse pulmakutse mittesaamist suureks solvanguks, isegi kui vaid kaugelt sugulane oled. Lähematest rääkimata. Ei tule kõne allagi, et noorpaar moodsal moel vaikselt paari minna nahistab. Pidu olgu olla! Aga muidu oli asi üsna Eestile sarnane, ei mingeid erilisi kohalikke ekstravagantsusi,  mariachid välja arvatud (kolmas foto). Ma täpselt ei mäleta, mis filmis ma seda nägin, aga stseen ise oli selline – muusikud mängisid kõvasti ja pealetükkivalt, peatudes iga restoranilaua juures. Kui üldjuhul  mängimise eest makstakse, siis sellesinatses stseenis oli asi vastupidi. Külastajad maksid muusikutele vaitjäämise eest, et nood vähegi söömisrahu annaksid. Minu kogemus sai siiski positiivne, st. et väga sobiv  muusika oli pulmaeine taustaks. Aga nad (mariachid) on tõesti intensiivsed ja elavad oma muusikasse sisse ja laulavad nö. sellest, mida näevad. Pannes teinekord lauasistujad kah laulu sisse.

Anyway. Kirikus oli kakskeelne laulatus, õnneks mitte pealetükkivalt religioosne, Jeesukest abielu kolmandaks osapooleks ei sunnitud. Muusika oli kena, naturaalkitarr ja laul, oreliga ei ehmatatud.
Pidu jah, nagu mainisin, Eesti omadele sarnane. Toostid, mängud, ka väheke siivutud sellised, õhtu edenedes. Agressiivseks ei mindud ja silmini täis ei joodud, hoolimata Mehhiko noorte machode massiivset kohalolust. Mustades ülikondades peiupoisid , tumepunastes kleitides pruutneitsid, oli vist kaheksa paari - neid oli vahva vaadata. ‚Kibe’ ei hõigutud, selle asemel kõlistas kõik see poolteistsada külalist aeg-ajalt nuge-kahvleid vastu klaase, see tähendas, et pruutpaarilt oodati suudlemist.

Mul olid üle hulga aja kontsakingad jalas. Täna on varbad villis, sest tants võeti ikka korralikult ette. Muusika muidugi oli ka inspireeriv, hea valik MC'lt. Ei mingit kantrit õnneks, segu vanast heast diskomuusikast, klassikalistest ballroom-tantsudest ja mehhiko värgist. Kogu rahvamass andis minna, nii et vähe polnud. Väheke reserveeritud Kesk-Lääne kodanikud pruudi  suguvõsast, mehhiko matroonid ja vurrude-vestidega vanahärrad, noorem rahvas iseenesest mõista - ja meie Pauliga muidugi ka. Lahkusime kesköö paiku, suur osa rahvast jäi veel pidutsema.
06/10/2012


Väikeses maalilises turismilinnas Ruidosos veetsime nädalavahetuse, minu eestvedamisel. Nimelt jahtisin galeriisid, kellega kunsti-koostööd teha, st. oma asju müügile anda. Pööran taas kunsti poole tagasi, või siis käsitöö. Oleneb, kuidas keegi soovib tarbekunsti nimetada. Saak polnud just väga suur, kuid leitu osutus kenast klassist olema.Galerii siis. Eks nüüd millaski tuleb ka Santa Fe ette võtta.
Anyway, kaks mõnusat päeva. Pauli noorem poeg Hannes oli taas kaasas, meist kolmest on täitsa hea reisiseltskond kujunenud. Üürisime kena cabin'i männimetsas. Peale tihedat linna-päeva oli mõnus õhtu, Paul kokkas, kamin, terrass all voolava kivise jõekese kohal, täiskuu, sigarid, vein. Pühapäeval tüürisime kodu poole tagasi, mägijärvekese ääres sai kalapüügipeatus tehtud. Kahjuks jäime kalata:)
/.../A mountain resort town, Ruidoso lies in the rugged Sierra Blanca mountain range of southcentral New Mexico, where it merges with the Sacramento Mountains to the south. Ruidoso is a rapidly growing resort community due to the region's alpine scenery, Ruidoso Downs racetrack, and slopes of Ski Apache, the Mescalero Apache Indian-owned ski resort on the 12,000-foot (3,700 m) mountain Sierra Blanca./.../
01/10/2012