Uue aasta lubadus

 


Luban, et ei anna algavaks aastaks mitte ühtegi lubadust. Mitte kõige pisematki. Nendega kaasneb alati igavene jama. Lubada on üks asi, aastavahetuse peomeeleolus, eks, aga oma sõnade taga seismine hoopis teine. No nagu tolle camokleidiga oli. Kuude viisi võtsin hoogu, prokrastineerisin, ja alles siis, kui aastast vaid viimsed kasinad nädalad kätte olid jäänud, sain asja hambad ristis tehtud, lubaduse kleiti näidata täidetud. Et sääraseid koormaid edaspidi vältida, soetasin sekkarist lausa temaatilise riidetüki (pildil). Kavatsen seda paaril lähemal päeval kanda, ehk seisab siis meeles, et ei hakka siin jälle suure suuga mingeid veksleid välja käima.

Kleidist rääkides. Postituse kommentaariumis mainisin oma beanie-vaimustust, lisades, et poodides valik kesine, mistap õmblesin paar mütsi ise. See, nagu selgus, oli alles algus. Olen viimase nädala jooksul endale... oot ma lähen loen üle... viis beaniet õmmelnud. Viis. Ja Paulile kaks. Aga küsimus ei olegi niivõrd numbrites, kuivõrd selles, et tänaseks näen igas sobivast materjalist rõivaesemes beaniet. (Mu beanied nimelt valmivad taaskasutuspõhimõttel: ostan second handist vinge värvi ja mustriga topi või kleidi või seeliku, löön käärid sisse, veidike õmblemist, ja müts olemas.) Aga oleks siis, et vaimusilm näeks mütse üksnes neis riidetükkides, mis sekkarites saadaval. Kus sa sellega. Üleöö tekkinud beanieõmblemissõltuvuse tõttu vaatan nüüdseks ka omaenda garderoobis näljasel pilgul ringi. Kaks toppi on oma elu juba ohverdanud, et mütsina uuesti sündida. Jumal tänatud, et mul materjali osas nõudlikkust jagub (eelistatuim on kvaliteetne õhuke puuvill, spandexit hulgas, et veniks), vastasel juhul käiksin ilmselt varsti ihualasti ringi, ainsaks kaetud kehaosaks peanupp, kuna kõik muud rõivad on mütsideks lõigatud. 

Ühesõnaga. Kui keskööl kell kukub, korgin koos kampsikuga lumisele pildile jäänud joogi lahti ning tõstan klaasi teie terviseks, kulla lugejad, kauged ja lähedased. Tulgu meil kõigil tore aasta! 

December 30/2021

“And now we welcome the new year, full of things that have never been”― Rainer Maria Rilke

Pühadetervitus

 


Teate ju küll, et ma olen tõsine koerainimene. Jah, saksa lambakoerte omanikud ongi enamjaolt sihuksed külmade südametega füürerid - koeri ei nunnutata, peetakse puuris, kõnetatakse üksnes käsklustega. Penide kaunistamine tutikeste, mütsikeste ja muu sarnasega on minusuguste jaoks võrdne pühaduseteotusega. Mistap tõsiasi, et ma Lillile eile jõulumütsi pähe panin, vähe sellest, teda säärases delikaatses olekus ka pildistasin, on väikestviisi jõuluime. Ime, mis sai teoks üksnes ja ainult tänu Pauli vanemale vennale, kes Lillit oma karusel viisil lõpmatult armastab (Lillikene armastab teda lõpmatult vastu, küll tunduvalt vähem karusel viisil) – ühesõnaga, Pauli vend küsis poolnaljatades, kas saaks Lillist päkapikumütsiga pilti. Ega midagi. Otsustasin sugulasele rõõmu valmistada, hankisin mütsi ($1.95), kamandasin koera kuuse kõrvale ja Pauli fotograafiks, ning tegu sai tehtud.

Ega ma muidu seda pilti siin ei näitakski, piinlik oleks ju oma koeraomaniku-südame hellemat, kiivalt varjatud nurgakest avalikkusega jagada, aga Lilli näoilme (need silmad!!) sobib suurepäraselt möödunud aastat kokku võtma, peegeldades üksühele minu tundeid, maailmas toimunud/toimuvate muutustega seonduvaid. Ja üksiti peegeldab Lilli nägu muidugi ka tema enda tundeid, mütsiga seonduvaid. Et end traumeeritud looma silmis rehabiliteerida, lubasin Lillikesel fotosessiooni lõppedes seda va vastikut mütsi rappida, kuni koer paistis kindel olevat, et peakate teda järgmiste jõulude ajal uuesti kiusama ei tule.

Ühesõnaga. Soovin teile, armsad kauged ja lähedased lugejad, mõnusaid jõulupühi ning vahvat vana aasta lõppu. Tehke ohtralt lumeingleid ja ärge väga üle sööge. Kallistused kõigile! 

December 24/2021                                                                                   Foto: Paul

“Santa is our culture's only mythic figure truly believed in by a large percentage of the population. It's a fact that most of the true believers are under eight years old, and that's a pity.” ― Chris Van Allsburg

Kleit !



Nonii, siin see nüüd lõpuks on. Lubatud camo-kleidi pilt pildid. Laon lausa mitu tükki letti, kuna tänane photoshoot õnnestus üle ootuste hästi. Ja teate, mis kõige ägedam? Pildistamist austas oma kohalolekuga Ühendriikide vapilind, valgepea-merikorkas. Kaadrisse kahjuks ei jäänud, aga see rongaparv, mille suunas ma esimesel fotol vaatan, tiirles ärritunult kriisates isand Kotka ümber. 

Kleidi ajaloost kah. Lasin õmmelda hea sõbra viiekümnendaks juubeliks, aasta oli… eee… 1997? 1998? Midagi sinnakanti. Peen rätsepatöö. Kleit on kahekordne, sest toona Tallinna Abakhanis saadaval olnud camo-materjal tundus minu maitse jaoks liig õhuke ning liru, mistap sai õmblejanna soovitusel topelt pandud. Üritus ise toimus mai lõpus, põhjarannikul, otse mere kaldal, kadakate vahel. Mul on tollest vingest peost muide mõned fotod kah kusagil, aga seal paraku lisaks minule ka teised inimesed peal, mistap jätan nende privaatsust austades pildid näitamata. Kleiti olen aastate jooksul veel paaril korral kandnud, täielik hitt iga jumala kord. Kui sa ikka mingile jahimeeste grillipeole ilmud schleppe'ga camo-kleidis, on tähelepanu kindlustatud. (Küsimus: kuidas kõlab selle kleidiosa, mis selja taga maas lohiseb, ametlik eestikeelne nimetus? Slepp?) Ning otse loomulikult tuleb kleiti kanda saabastega, soovitavalt tanksaabastega.

Pildistasime kanjoniserval, paari sammu kaugusel me kodumajast. Ainuke, mis vaatele ette heita, on kanjoni teisel kaldal üle National Grasslands'i jooksev elektriliin. Paaris kaadris tegid postid mulle lausa sarved pähe. Aga no teate, ega me siin küünlavalgel ela. Ning last but not least: oma viga, et lubaduse täitmise (kleidist käesoleva aasta sees blogida) viimsele tunnile jätsin - brr, nii külm oli poseerida, tuuline, kapuuts ei seisnud hästi peas ja ... aga noh, kellele ma siin ikka kurdan, eks omad vitsad jne, mõistlik inimene oleks pildistanud palju varem, soojal ajal. Huh. Nüüd lähen puhkan loorberitel, ammune lubadus lõpuks täidetud, kleit ette näidatud.  

December 22/2021                                                                Fotod: Paul

“I spread my wings. And my dress does the rest.” ― Hillary Wen

Mõistuse hääl



Jah, ma mõnikord loen uudiseid, kuigi tean, et see pole tervislik. Ning jah, ma mõnikord loen Daily Mail'i, kuigi tean, et see on kollane. Aga inimesel võib ju ometi mõni pahe olla? Pealegi, loen sealt peamiselt üksnes pealkirju, mis on muide omaette kunstiliik, praegusel kuumal koroona-ajal iseäranis. Kusjuures kõmumeedia pole erand, peavool kütab paanikat ja segab vett vaat et samasuguse hooga. Enam isegi ei üritata üksteisele vasturääkivaid pealkirju nagu “taevas kukub kohe alla ja me kõik sureme hirmsat surma ” ning “viirus taandub, piirangud lõpevad ülehomme” mööda lehekülge laiali hajutada, üksteisest eemal hoida, vaid pannakse süüdimatult kõrvuti. Ning ega siis ainult koroonateemaga sedasi, kõige muuga samuti. “Vaata õõvastavast videost, mida alkohol su maksaga teeb”, ning kohe sealsamas “punane vein on südame- ja veresoonkonnale väga kasulik”. 

No võtame või tänase koroona-hommiku. Ühe pealkirja järgi sureb vaktsineerimata USA elanikke sel talvel nagu kärbseid ja omicron on nii nakkav, et kui eelmiste tüvede ajal tohtis lapselaps eakale vanaemale lehvitada vaid tingimusel, et asuti teine teisel pool aknaklaasi, üks õues, teine toas, siis omicroni puhul tuleb aknale kardin kah ette tõmmata, alles siis võib lehvitada. Teine pealkiri aga teatab sealsamas, et New York'i võimud on andnud rohelise tule Times Square'i aastavahetuse pidustustele, kus kümneid tuhandeid inimesi külg külje kõrval koos tantsimas ja hõiskamas ja viiruseosakesi laiali pritsimas. Originaalpealkirjad kah, et te ei arvaks, et liialdan:“G7 brands Omicron 'biggest threat to global public health' before Biden issues grim warning of a 'winter of illness and death' for the unvaccinated: Study claims variant is 'markedly resistant' to shots.” -------- “Hundreds of thousands of New Yorkers will be forced into isolation by Omicron Covid variant which is on course to drive cases higher than EVER before - but De Blasio says Times Square celebration WILL go ahead.” 

Eks ta ole. Süsimust või lumivalge, vahepealset võimalust pole, keskpärasus teadupärast ei müü. Aga haruharva juhtub ime, ja satud pealkirjale, mis on kui palsam hingele: “We cannot stop the spread of COVID, but we CAN end the pandemic: Protect the old and vulnerable, forget lockdowns - and learn to live with the virus, writes Dr. Jay Bhattacharya, Stanford University School of Medicine professor." Loen ja ei usu oma silmi. Kas tõesti lõpuks hakatakse mõnel pool aru saama, kui mõttetu on korrata ühte ja sama tegevust, kuid oodata erinevat tulemust? Artiklist: "Will the same policies that failed against a more virulent strain succeed in containing a more transmissible strain? The answer is self-evidently no. The end of the pandemic is primarily a social and political decision. Since we have no technology to eradicate the virus, we must learn to live with it. The fear-based lockdown policies of the past two years are no template for a healthy society.” Amen, brother, ütlen mina selle peale, olles kirjatüki läbi lugenud. 

December 17/2021                                                                                 Image: Internet

“The headlines screamed at him as soon as he saw the paper. He almost screamed back.” ― Terry Pratchett, Going Postal

O Tannenbaum



K von B pakkus välja, et blogijatel, kaasa arvatud temal endal, on “pea tühi ja juhe koos”, mistap "midagi ei suudeta pastakast välja imeda". Või siis joostakse kingituste järel kaubanduskeskustes ringiratast ja jõulukaunistatakse kodu ning seetõttu on blogimine hetkel hõredavõitu. Ühest küljest olen temaga vägagi nõus – mul endal on sarnased mõtted tekkinud. Vaatan, et näiteks mu lemmikblogijad F ja M pole juba hallidest aegadest saati miskit avaldanud, ja ülejäänud lemmikud pilluvad nimekirju lahkuval aastal loetud raamatutest või kuulatud muusikast. Mul, paraku, on miskipärast tõrge tekkinud igasuguste aastat kokku võtvate loetelute suhtes, kuid samas annan endale selgelt aru, et see on minu probleem, mitte kokkuvõtjate – ja eks olen minagi lõppevatele aastatele blogis tagasi vaadanud.  

Aga teisest küljest tulin ütlema, et no kuulge, mina küll kaubanduskeskusi ei kammi ja kodu ei kaunista, kui kuusk kadakas välja arvata, see, mis pildil, pluss mõned strateegiliselt paigutet küünlad siseruumides ja jõulutulukeste rida majaräästas. No ja siis muidugi kapsas, sinepi-siga ja uusim Bond jõululupäeval, neist ei pääse üle ega ümber. Kuid sellega minu ja Pauli spetsiifilised jõulu/aastavahetuse tegemised piirduvad, sest meil on juba mitu aastat kuidagi niimoodi sattunud, et nimetet pühad jäävad kahe reisi vahele. Niisiis kasutame toda õnnist aega mõnusaks, kohustuste- ja üritustevabaks koduseks olemiseks. Või noh, mõningaid kohustusi siiski on, nimelt ettevalmistused järjekordseks talviseks pikaks camperi-tuuriks. Stardime jaanuari esimesel nädalal, plaanime rännata vähemasti poolteist kuud, võib-olla lausa kaks. Ikka, ikka lõuna poole, kuhu mujale – California, Arizona, Utah, ehk ka New Mexico. Kindlat plaani ei ole ega tule, marsruudi valime jooksvalt, tujust ning ilmast sõltuvalt. Paar sihtmärki on siiski paika pandud, näiteks Canyonlands ja Valley of The Gods, ja muidugi truck camperite kokkutulek Arizona kõrbes. Issake, vaatan, et üle kahe- ja poolesaja matkasõiduki registreerunud juba?! Saab massiivne üritus olema. 

Niisiis, jah, jõuluettevalmistuste asemel käivad meie majas reisiettevalmistused. Kuigi põhimõtteliselt on camper nüüd täielikult sisustatud ja varustatud, sünnib endiselt ideid, kuidas kodunt eemal elamist veelgi mugavamaks muuta. Muuhulgas võtsime umbes kuukene tagasi vastu radikaalse (kuid siinmail kastiautode omanike hulgas populaarse) otsuse, monteerisime sõiduki tagumise istme üleüldse välja ja ehitasime selle asemele panipaiga. Juhiistme selja taga on riiulid tööriistade, maakaartide, veinipudelite jms tarvis, kaasreisija selja taga troonib Lilli hiiglaslik matkapuur ja lisapanipaigad koerakraami jaoks (toit, tekid, rihmad jne). Ühesõnaga, tänu tagaistmest loobumisele saime juurde arvestatava määra laoruumi. Sest noh, kui sa ikka paar kuud teel oled, siis tahad mugavusi nautida, teinekord lausa luksustki. Vähemasti meie Pauliga tahame. Lillikene ilmselt samuti. 

December 16/2021 

“At Christmas play and make good cheer, for Christmas comes but once a year.” ― Thomas Tusser

Seattle vol. 4: Chihuly



Kanjonikaldal elamisel on omad head ja vead. Head muidugimõista rohkem, vastasel juhul resideeruksime kusagil mujal, onju. Loodus pakub siin täitsa igapäevaselt ja täitsa tasuta selliseid elamusi, mille kogemiseks enamjagu kodanikke kena kopka välja peab käima, või mille nägemiseks mõõtmatuid miile maha sõitma. Aga vot ühte teatud sorti elamust Loodus ei paku, nimelt kultuurielamust. Selle saamiseks peab kanjonikalda rahvas arvestatavaid vahemaid läbima. Win some, lose some. Mitte, et ma kurdaks. Meie elukohavalik on täiesti teadlik, ja no eks seda va kultuuri leiab lähemalt kah kui Seattle'st, kuue autosõidutunni kauguselt. Veider, igapäevaselt ma karjuvat kultuurinälga ei tunneta, on ju raamatud ja ekraanid, aga kui üle tüki aja tummise, igast küljest ligi suruva loomingu meelevalda satud, siis saad aru, et tegelikult oled ikka dieedil olnud küll. 

Kuidagi kukkus niimoodi välja, et me Seattle-tripi kaks kõrghetke said teoks tänu kahele vägevale vanale mehele. Kahele kaheksakümneaastasele. Taj Mahali live sadas enam-vähem juhuslikult sülle, majutust broneerides ei osanud uneski näha, et vanameister meie kohalolekupäevadel hotellilähedases jazzbaaris üles astub. Kuid klaasikorüfee Dale Chihuly kaemise plaan, see oli mul ja Paulil juba ammuaega tagasi paika pandud. Täpselt enam ei mäletagi, kus ja mis asjaoludel ma aastaid tagasi Chihuly loomingule komistasin, kusagil veebiavarustes see igatahes juhtus, osutudes armastuseks esimesest silmapilgust.

Suuremõõtmelisus, isegi grandioossus on mind rakenduskunsti puhul alati paelunud. Ma pole väikeste vidinate inimene. Antagu mulle larger than life kraami, massi ja haaret, värve pealekauba, ning olen müüdud. Mil moel säärased määratute mõõtmetega objektid valmivad, õnnestus samuti teada saada, nimelt vaatasime klaasiaias mitut Chihuly loominguprotsessi kirjeldavat lühifilmi. Sina armas aeg. Vägilasemõõtu musklis mehed keerutavad huugavate ahjude lõõmas (tuhat ja rohkemgi Celsiuse pügalat!!) klaasipuhumispiipe, mille otsas elab omaenda pealtnäha taltsutamatut elu mitukümmend kilo vikerkaarevärvides sulaklaasi. Uskumatu. Hüpnotiseeriv. Vaimustav.  

Mu meelest pole kasina ajalimiidiga külastajal mõtet Seattle südames asuvat Chihuly Garden and Glass kunstikompleksi torkima hakatagi, see katab kõva 6000 ruutmeetrit: 9 galeriiruumi, aed, kaks baari/kohvikut, klaasipuhumistöökoda. “Linnuke kirja” turistid muidugi teevad kõigele tunni või isegi vähemaga ringi peale, kuid meie Pauliga veetsime kogu selle silmailu keskel… las ma mõtlen… kuus tundi. Keskpäevast kella kuueni õhtul. Sest olgu väljapaneku siseruumidega kuidas on, aeda peab pimedas nägema. Kuid ma ruttan asjadest ette. Seesinane postitus tuleb Chihuly Garden and Glass interjööriväljapanekust, aia võtame hiljem käsile. Niisiis. Teil piletid olemas ($32.00)? Maskid ees? Vaktsineerimistõendid ette näidata? Väga tublid. Mis muud, hakkame aga ringkäiguga pihta.

 


Jah, te näete õigesti. See on lagi. Ühest näituseruumiste teise viiva koridori ülaltpoolt valgustet klaaslaele on Chihuly kuhjanud kõikvõimalikke värvilisi objekte, alates hiiglaslikest, lilleõiesarnastest, kaussjatest vormidest lõpetades erimõõduliste vingerdavate viguritega. Tulemus? Vaataja kange kael, kuna pilku on laelt võimatu pöörata, avastad üha uusi ja uusi mustreid ja kujundeid. Näeb välja nagu lakke naelutatud vaip, eks, pöörase fantaasialennuga kuduja kätetöö. Kusjuures vaiba-võrdlus pole tuulest tõmmatud. Chihuly tee klaasi juurde kulges läbi sootuks pehmema meediumi, tekstiili. Täpsemalt läbi kangakudumise. Või oot... klaas sulavas olekus on ju vaat et pehmemgi kui kangakiud?  

"In 1941, Dale Chihuly was born in Washington state. While he describes his childhood as “perfectly normal,” tragedy made his teenage years particularly tumultuous. In 1956, he lost his brother to an aviation accident, and, in 1958, his father died of a heart attack. Chihuly coped with such loss by breaking a police car window and withdrawing from formal education. By age 20, however, he was back in school. He studied interior design, also took a weaving class among other courses. Surprisingly, it is this course that led to a career in glass; after inventively incorporating the medium into his textile projects, he shifted his focus from interior design to glassmaking."
------------



Vaevalt oled jõudnud muinasjutu-laest toibuda, järgmisesse ruumi liikuda, kui leiad end silmitsi maast laeni ulatuva… veesambaga? Vähe sellest, su kohal sirutavad oma sillerdavaid kombitsaid hiiglaslikud lühtrid. Oranzh, valge, türkiissinine, mürkroheline... Kas ma olen kirjutanud, et mul on klaasi-foobia? Et ma olen see tüüp, kes joogiklaasi alati lauaservast kaugemale nihutab, ja mitte ainult enda klaasi, vaid ka teiste omi? Klaas ju teadagi purunev. Ohtlik. Vaata ainult peale, juba libisebki põrandale, kukub kildudeks. No ja siis satub minusugune kohta, kus laest ripub tonnide viisi klaasmaterjali. Väheke õudne oli. Kuid samas muidugi ka imeline.

"While Chihuly would eventually be known for his shimmering sculptures, it was windows that initially caught his attention. During a trip to Europe in 1962, Chihuly found himself mesmerized by the stained glass adorning the continent's churches, cathedrals, and other houses of worship. In fact, it was these windows that had inspired him to include glass into his woven textiles—an endeavor that “accidentally” introduced him to glassblowing, a technique in which molten glass is crafted into shapes using a blowpipe. “I don't know why I did it,” he reflected. “I'd never seen it done before. I didn't know anybody who knew how to blow glass.”
------------



Noil kolmel fotol on kaks paati. Elusuurust, puust kahemehepaati. Mis, te pole säärase koormaga veesõidukeid enne näinud või? Täitsa normaalne ju, et alus võib peale kalameeste ka midagi muud kanda. Näiteks laadungit klaaskuule. Või eksootilisi klaastaimi. Peegeldusedki, näe, täitsa olemas. Kuidas nad küll kogu seda kraami tolmuvaba hoiavad, arutlesime Pauliga. Mingi õhu elektriseerimise trikk äkki, mistap tolm väljapaneku külge ei hakkagi? Või näitusevalvurite öine vahetus, vehkimas sulgedest tolmuharjadega? Sest no vana hea niiske lapi tehnikaga pole siin ju midagi peale hakata. 

"In 1976, the 35-year-old artist was involved in a serious car crash in England. During the head-on collision, he was launched through the windshield. In addition to severe cuts on his face, shards of glass left him blind in his left eye. This is why, to this day, he wears an eyepatch—and why he no longer handcrafts his own works. After the accident, Chihuly was left with the stark realization that working with molten glass while blind in one eye would not be easy. In 1979, this worry was solidified when Chihuly hurt his right shoulder in a bodysurfing accident. When paired with his seeing difficulties, this injury would make glassmaking nearly impossible. Rather than abandon his craft all together, however, Chihuly decided to instead adapt his practice and rely on a team to bring his visions to life."
------------


Müstilised, võrgutavad vormid. Täitsa kindel, et kui inimesed ruumist lahkuvad, ärkavad hiiglaslikud õied ellu. Ime, et mesilasi märgata polnud... Imetled ja ei usu, et tegemist tahke materjaliga. Kisub kontrollima, käega puudutama. Kolmekihiline klaas. Väljast ühte värvi, seest teist, piimvalge, udune loor vahel. Tulemus saavutatakse nii: sulatatakse ja puhutakse esimene, sisemine kiht, näiteks roosakaspunane. Seejäral keerutatakse piibu otsas rippuvat klaasipalli valges klaasipurus, kuumutatakse uuesti, misjärel rullitakse klaasimassi, ikka piibu otsas, kollakaks toonitud klaasikildudes. Kelle jaoks klaasipuhumistehnika täitsa võõras - postituse lõpus on lühike, neljaminutiline video, seal on noppeid protsessist. 

 "After the accident, Chihuly was left with the stark realization that working with molten glass while blind in one eye would not be easy. In 1979, this worry was solidified when Chihuly hurt his right shoulder in a bodysurfing accident. When paired with his seeing difficulties, this injury would make glassmaking nearly impossible. Rather than abandon his craft all together, however, Chihuly decided to instead adapt his practice and rely on a team to bring his visions to life."
------------


Valisin paljude fotode hulgast meelega mõned, millel inimfiguur peal, kuna vaid nii saab mastaapidest aimu. Tegemist on tervet näituseruumi täitva “peenraga”. Või võsaga, kui soovite. Absoluutselt imeline. No vaadake ometi neid värve. Ja vorme. Tiirutad lummatult ümber ümber peenra, iga järgmise tiiruga avastad mõne detaili, mis eelmistel ringkäikudel kahe silma vahele jäänud. Peegeldused mitmekordistavad efekti, väänavad reaalsust. Ma ei julge isegi mitte umbkaudu pakkuda, kui mitu töötundi sellesse titaanlikku klaasiseadesse on maetud. Chihuly kavandite elluäratamisega tegeleb terve meeskond, oma ala meistrite rahvusvaheline koorekiht, muuhulgas klaasipuhujad Soome Nuutajärvi ja Itaalia Murano klaasitehastest.

"No longer able to hold the glassblowing pipe, he hired others to do the work. Chihuly explained the change, saying "Once I stepped back, I liked the view", and said that it allowed him to see the work from more perspectives, enabling him to anticipate problems earlier. Chihuly's role has been described as "more choreographer than dancer, more supervisor than participant, more director than actor.”
------------



Dale Chihuly looming on laiali üle kogu maailma. Valdav enamik sellest, jumal tänatud, ei kogu tolmu muuseumites või näitusesaalides, vaid troonib looduses ja linnaruumis, tänavatel, parkides, sildadel, veekogude pinnal ja kallastel. Chihuly on visionäär, suurelt ja julgelt mõtleja, raamide lõhkuja. Kinnised ruumid jäävad ta töödele kitsaks nii otseses kui ülekantud tähenduses.  

"Today, Chihuly's ethereal glass sculptures continue to captivate with their vivid color schemes, ethereal translucence, and larger-than-life scales. With such an awe-inspiring portfolio, it is no surprise that Chihuly is one of contemporary art‘s exceptionally decorated figures. To Chihuly, however, his glassmaking practice is about about much more than his past successes; it's about fostering a future for his passion. “I don’t think much about the past,” he says. “I think more about the future. I prefer to be thinking about what I want to be doing tomorrow.”
------------

Youtube, 4 minutit: Dale Chihuly: Playing With Fire 
Inglisekeelsed tekstikatked: mymodernmet.com
Chihuly Garden & Glass fotod: Paul 

December 13/2021  

“Glassblowing is an animal unto itself. It requires skill, knowledge, physical strength and respect.” ― William Morris

When it rains it pours

 


Ega kaks kolmandata jää. Vaevalt olin saanud teise „ilm on hukas“ postituse avaldada, kui mulle kargas näkku järgmine uudis: The Guardian: New Zealand to ban smoking for next generation in bid to outlaw habit by 2025. Legislation will mean people currently aged 14 and under will never be able to legally purchase tobacco.

Kuulge, kas ma olen ainuke, kellel selle uudise peale silmad peas pöörlema hakkavad? Olgu rõhutatud, et mina kui kirglik mittesuitsetaja ei kannata silmaotsastki sigaretisuitsu haisu. Kvaliteetse sigari aroom on siiski ok, kuid üksnes juhul, kui mulle tossu otse näkku ei puhuta. Aga kogu riigis tubaka suitsetamine seadusega täiesti ära keelata?? USA 1920ndate alkoholikeelust või Gorbatchovi sarnasest, totaalselt ebaõnnestunud üritusest (kui vaid mõned näited tuua) pole nagu midagi õpitud või? Kanepi-teemast? Must turg jne? Ja see on ainult asja üks külg. Asja teine külg on konn ja tasapisi kuumenev vesi. Mis rõõmud meile, (liht)inimestele niimoodi varsti üleüldse enam jäävad? Mõnuaineid pruukida ei tohi, kahjustab tervist, kogunemisi korraldada ei tohi, kahjustab tervist, aga samal ajal vohab näiteks opioidisõltuvus, legaalselt, lausa riiklikult soodustatult, kuigi tapab-sandistab samamoodi või hulleminigi kui sigaret või koroona. 

Ei, siinkohal ma tõesti ei häbene kolmat korda karjatada „ilm on hukas!“. Lisaks pean endale taas kord meelde tuletama, et uudiste lugemine mõjub mu tervisele ja heaolule kahjulikult. Kahjulikumalt ilmselt kui suitsetamine (juhul kui ma suitsu-inimene oleksin). Peaksin hoopiski toda lubatud pildirohket Chihuly klaasikunsti postitust treima, see ei taha kuidagi edeneda, kuna prokrastineerin.  

Fotol Paul, Kauai saarel Polihale rannal sigarit suitsetamas. 

December 8/2021   

“I didn’t like having to explain to them, so I just shut up, smoked a cigarette, and looked at the sea.” ― Albert Camus, The Stranger

Saurus

 


See postitus läheb eelmisega samasse väravasse, kuid sutsu teise nurga alt, elik ma ei kurda, kuidas moodne maailm mulle, vaesekesele, liiga teeb, vaid tunnistan ausalt, et ma pole võimeline maailma muutumisega sammu pidama.

Lugu järgmine. Saan mina eile tekstisõnumi palvega kinnitada täna pealelõunaks kokku lepitud kohtumisele ilmumine. Korratakse üle kuupäev, kellaaeg, lisatud on „please reply „c“ to confirm. To reschedule, call xxx-xxx-xxxx.“ Mina, viisakas inimene, vastan ühe õnnetu „c“ asemel sõnaga „confirm“. Vastu saan sõnumi: „We did not understand you. Please try again. To confirm appointment follow previous instructions.“ Ajan silmad suureks, et millest siin aru ei saadud, ma ju confirmisin, aga ok, vastan siis lihtsalt „c“, kui selget sõna ei mõisteta. Ja ennäe, vastu tuleb sõnum „You have successfully confirmed your appointment.“ Mission accomplished!

Teate, ega ma nüüd täitsa tohm kah ei ole, saan aru küll, et seal teises otsas on mingi software või algoritm või mis nad iganes ongi, ja talle on öeldud, et „c“ tähendab confirm, samal ajal kui „confirm“ on mõttetu jada sümboleid, mis ei tähenda kõige vähematki. Aga sellegipoolest lubage taevaisa tänada, et ta mul kõva kuuskümmend aastat võimaldas veeta maailmas, kus tähekombinatsioon „confirm“ kinnitamist tähendas.

December 08/2021                                        Foto: Paul. seattlespheres.com

“Extinction catches Man by surprise because no one can even imagine that such a catastrophe can happen to an intelligent species.” ― Bill Gaede, Why God Doesn't Exist

Semantikast, jälle

 


Disclaimer: järgneb sotsiaalmeediakauge inimese sotsiaalmeediat kritiseeriv postitus.

Ma üldiselt üritan uuema aja nähtuste ja trendide üle (avalikult) mitte kurta, kui nad mulle vastukarva käivad. Või vähemasti mitte liiga tihti kurta. Sest mis kasu sellest oleks? Vaadakem tõele näkku, minu vanuses ei saa ega peagi iga viimse kui arenguga kaasa kappama. Mitte et ma paigalejäämist praktiseeriks või propageeriks, ei sugugi, aga kindlapeale ei viitsi ma kõige uuega kaasa spurtida. Kusjuures ei viitsinud ka poole nooremana, laisk vist põhiolemuselt, ja jäärapäine. Olin ilmselt viimane eestlane, kes endale mobiiltelefoni ostis, ja ainuke, kes peale piiride avanemist Soomes polnud käinud, sel ajal kui kõik teised juba olid. Kuid on üks uus asi, täpsemalt üks eestikeelne väljend, mis mind mööda seina üles ronima ajab ning niivõrd närvidele käib, et väärib lausa omaette postitust. See väljend on sisulooja.

Mu turja aitas muidugi iseäranis turri ajada Seattle's külastatud maailmakuulsa klaasikunstniku Chihuly näitus ja end tema geniaalsete taieste taustal eksponeerivad instagrammarid. Nii öelda sisuloojaid. Chihuly galeriist ja aiast tegime Pauliga kahepeale umbes miljon pilti, tuleb vist lausa kaks postitust treida, aga jah, kõigepealt pean sellesamuse sisuloomise südamelt ära saama. Et siis. Ei tea, kas see tuleneb asjaolust, et tegemist emakeelega, aga termin sisulooja (sotsiaalmeedia kontekstis) kõlab mu kõrvus veelgi vääramalt ja eksitavamalt kui võõrkeelne content creator, ning on mu meelest räigelt  ebaõnnestunud, asja tõelist olemust eirav uudissõna. Hullem veel kui suunamudija.  

Ühesõnaga. Insta-neiukesed näitusesaalis. Sättimine võttis mõnel lausa veerand tundi. Juuksed, jalatsivahetus, (tossud jalast, stilettod asemele), lisaks kõik muud kohustuslikud instakellad ja -viled, kaasa arvatud tagasihoidlikuma väljanägemisega sõbrannadest koosnev kaaskond, kelle ülesandeks pildistada ja peategelase riideesemeid ning aksessuaare hallata (mantel, käekott jne), kui neid parasjagu käsiloleva kaadri jaoks tarvis ei läinud. Hulk pilte klõpsitud, koguneti ekraani taha kobarasse, et sooritus üle vaadata ja vajadusel kordusseanss läbi viia, korrigeeritud poosis, lessons learned või nii.  Samal ajal kui mina, kaitsetu, kergesti haavatav semantika-friik ei saanud sääraseid etendusi nähes jätta oma peas keerutamata sõnu sisu ja looja. Ei saanud jätta võrdlemata taustaks olnud taieste loojat sotsiaalmeedia sisuloojatega.

Ja paluks mind mitte õelate, kadedate vanamuttide lahtrisse liigitada. Ma ei kritiseeri noid efektseid, hoolitsetud, nõtkeid, stiilselt rõivastet kaunitare - nad olid sama apetiitne vaatepilt kui klaasikunst. Kritiseerin terminit, mida nende kohta kasutatakse, mida nad enda kohta kasutavad, ning muidugi mitte ainult noored naised, vaid mistahes soost ja vanuses "sisuloojad". 

Huh. Sain südamelt ära. Illustratsiooniks valisin Pauli tehtud foto, kus minagi klaasikunsti taustal poseerin. Arusaamatuste vältimiseks lisan siiski, et ma ei tituleeri end sisuloojaks. 

Detsember 06/2021     

“This world is getting too full of content...there's not enough space.” ― Bert McCoy  

Seattle vol. 3: Taj Mahal

 


Ma ei tea, kuidas teie end 80-aastastena ette kujutate. Või kas üldse kujutate. Mina näiteks olen oma säilivusest üsna optimistlikul arvamusel, kuid sellegipoolest ei julge lubada, et 20 aasta pärast samamoodi eluenergiast pakatan nagu Taj Mahal.

Jah, Henry St. Clair Fredericks alias Taj Mahal saab tuleva aasta mais 80 (Sõnn nagu minagi!), aga Tänupühanädala veetis vana viiel õhtul laval olles. Ja mitte üks, vaid kaks kontserti per õhtu. Vähe sellest. Ei oska pakkuda, millise terviseprobleemiga täpsemalt tegemist, aga tal rippus käsi kaelas, mistap ca kahekümnest instrumendist, mida Taj valdab, kuulsime kahjuks ainult suupilli. Show massiivsusele see ei mõjunud, Taj hoidis kahekorruselist jazzklubi (põrand + rõdu) kindlalt haardes kogu see poolteist tundi, mil ta laval troonis. Kuigi tegemist õhtu teise, hilise setiga, ei olnud energia karvavõrdki maha käinud, vaat et vastupidi, lava lausa särises. Publik samuti. "It's never been about 'Watch me’. The audience is part of the performance. It's not like I'm up here on stage and they're all down there. I'm just one man trying to make a global connection that anyone can plug in to", räägib Taj värskes intervjuus.

Taj Mahal on bändi teinud lugematute andekate, nimekate muusikutega, sedakorda olid kohal kaks kitarrivirtuoosi, Rob Ickes & Trey HensleyTake a 15-time IBMA (International Bluegrass Music Association) Dobro Player of the Year and a Tennessee-born guitar prodigy called “Nashville's hottest young player” by Acoustic Guitar magazine, and you have a powerhouse acoustic duo that has electrified the acoustic music scene around the world. Known for their white-hot picking and world class musicianship, as well as their soulful stone country vocals, the Grammy-nominated duo cleverly and uniquely melds bluegrass, country, blues, rock, jamgrass, and string band music of all kinds to create a signature blend of music that defies restrictions of genre. Ickes and Hensley have been called "two musical phenoms" and "acoustic firestorm" who "are changing the rules". 

Klubi oli puupüsti asjatundlikku publikut täis. Häälekalt reageeriti igale viimsele kui soolole, igale vaimukale kitarririffile. Spontaanne plaksutamine, huilged, püstikargamised… Taj muidugi lüpsis publikut mõnuga. Nagu ta ise ütleb: "I'm in this thing for the long haul, and for me, that means ignoring conventional wisdom and just playing music for the love of it. I'm hard-headed and will continue doing this for as long as I'm breathing.”
 
Söögist-joogist kah. Menüü tundus isuäratav, aga meil olid kõhud täis, tellisime vaid joogid. Paul kohaliku pruulikoja õlut, mina Uus-Meremaa Sauvignon Blanc'i. Teenindus oli välkkiire ja tõhusa tipi vääriline. No nii vinge õhtu!! Täitsa inimese tunne tuli peale, nagu vanal heal viiruse-eelsel ajal.


December 01/2021                                                                                   Fotod: Paul 
                             
“Seattle is for people who love culture, but refuse to sacrifice their wild nature to attain it.” ― Kimberly Kinrade, Seduced by Innocence