Telefon

Paulil jookseb töölähetuse kuues nädal. Mis tähendab, et minul jookseb “home alone” kuues nädal, eks. Või noh, mitte päris alone, Lillikene ju täitsa olemas. Aga ikkagi. Pikk aeg, kuigi olen osav üksiolija. Alati selline olnud, nii siis, kui käsil oli püsisuhe, kui ka siis, kui elasin omaette. Mul on iseendaga väga tore. Samas, vallalisena üksinda kodus olemine ja sama olukord abielus olles (ma ei pea siin tingimata ametlikku paberit silmas, onju, loodetavasti saate mõttest aru) - ühesõnaga, need kaks olukorda tunduvad mu jaoks üsna võrreldamatud. Ning variandi b puhul, vaatan, on inimesed ikka nii erinevad. 

Enamik (normaalseid?) paare näib tehnoloogiat ära kasutades väga tihedat kontakti hoidvat, kui partner reisil või komandeeringus või miskit sarnast. Aga näe, on ka teistsuguseid. Mitu aega tagasi lugesin ühest veebipäevikust, et kirjutaja tundis sunnitud lahusoleku ajal (mehe töölähetused) vastumeelsust telefoniühenduse pidamise suhtes. Naine nimelt lülitus omaette olles ennastsäästvale üksindusrezhiimile, kõned rebisid ta sealt aga välja, ning siis tuli muidugi valus igatsus ja kõik sellega kaasas käiv. Lugesin toona ja mõtlesin, et armas aeg, täpselt nagu mina. Jaa, mõnelegi võib see kõlada südametult, aga ma (või õigemini me, Paul ju ka, vastastikune kokkulepe) ei harrasta igapäevaseid telefonikõnesid. Või skaipimist. Videosuhtlus kui niisugune on üleüldse välistatud, ma ei kannata kaameravärki silmaotsastki. 

Muidugi, ega me siis täitsa helistamiseta, ikka kord nädalas, vahel ka tihedamini kuuleme ja kuulame teineteise häält. Aga põhiliselt ning eelistatavalt siiski kirjutame. Meilime. Ja mitte niisama paar sõna, vaid pikalt ja põhjalikult. Kirjalikul kontaktil on meie puhul tähendusrikas ajalugu, mitu kuud ju suhtlesime sedasi üle ookeani, enne kui lõpuks näost näkku kohtusime. Noil ajul saatsime vaat et romaanimahtu kirju, praegused on tõele au andes lühemad. Sellegipoolest püsib kirjavahetus endistviisi sihuke… kuidas nüüd öeldagi… mittetraditsiooniline. Pole teps mitte “kus käisin, mida nägin, mida tegin”. Või noh, seda kah, minimaalselt, täpselt niipalju kui vaja, aga igapäevaelu- ja olukirjelduste asemel saadame pigem mõtte- ja tundevälgatusi, teinekord jaburaid väljamõeldud lugusid, teinekord lausa mingeid haikulaadseid asju. Teisalt jällegi, ega ma ju ei tea, võib-olla on meietaolisi karjakaupa, ja mulle on lihtsalt petlik mulje jäänud, et kõik paarid muudkui helistavad-textivad-feisstaimivad, kui elu neid lahus sunnib olema. 

Aga vot nüüd on õnneks see lugu, et Paulil hakkab Rakett valmima. Varsti saab üle ukse teise tuppa hõigata, kui midagi öelda on. Või minna ja kõrva sosistada. 

Image: Internet

October 31/2020

“Solitude is fine but you need someone to tell that solitude is fine.” ― Honoré de Balzac

Seebikivi, täiendatud

 

UPDATE: nagu Ritsik kommentaariumis osutas, olen inglisekeelse termini "soap scum" tõlkega täitsa mööda pannud. Soap scum, millega vannitubades võitlesin, ei ole seebikivi. On hoopiski katlakivi. Väga piinlik. 

Plaan A oli, et lähenen  asjale keskkonda säästvalt. Vana hea sooda ja äädikas, noh. Paraku, möödunud sajandi kuuekümnendate alguses ehitatud maja vannitubade klaasuksed ei arvanud ökosõbralikust lähenemisest midagi. Mitte et neid selle aja jooksul pestud ja puhastatud poleks, minagi tegin ju põhjaliku küürimise, kui seitse aastat tagasi majja sisse kolisime, aga nüüd vannitubades suuremat remonti alustades ning asja lähemalt vaadates sain aru, et see, mida  matistavaks klaasitöötluseks pidasin, on tegelikult iidne seebikivi.

Ma ei andnud alla. Järgmiseks sirutasin käe keskkonnasõbraliku kodukeemia järele, All Natural, Eco Friendly jne. Tulemus? Null. Mispeale vaigistasin südametunnistuse, lõin planeedi heaolule käega, tõin koju paar pritspudelit kirjadega Kaboom! ja Wawoom! ja muud sarnast. Pritsisin uksed üle ning põgenesin koos koeraga paariks tunniks alla kanjonisse, sest võikalt sidrunilõhnalised aurud (Fresh Lemon Scent!) kippusid hinge matma. Mis te arvate, milline oli keemiarünnaku tulemus? Taas null. Heitsin meelt, olin juba käega löömas, et jäägugi siis matid dushi- ja vanniuksed, võtan seda kui disainielementi, kuniks puhtjuhuslikult kargas pähe mõte kuiva klaasukse servakese peal liivapaberitükikesega katsetada ja - voilà! Tunnijagu musklitööd per uks, ja fossiilne seebikivi sai eemaldatud nigu niuhti. Oo, ma olin enda üle uhke.

Aga muidu, näe, vaatan praegu, et täpselt kuu aega olen blogipuhkust pidanud. Kaamos meil siin blogipaastus hiljuti paar nädalat täitsa vabatahtlikult, minu äraolek toimus suures plaanis sunniviisiiliselt. Nimelt vajas mu laptop arstiabi, viisin Spetsialisti kätte. Spetsialist ei kiirustanud, mina ka eriti takka ei kiirustanud, sest noh, nagu eelmisest lõigust lugeda võite, jagus mul veebivälist tegemist küll ja veel. Ega ma nüüd maailmast täitsa ära lõigatud kah polnud, meil kodus teisigi masinaid, aga laiskus ei lubanud mul neile täpitähti külge monteerima hakata, ja kuidas sa blogid ilma täpitähtedeta, eks. Vähe sellest, kuidas sa teiste blogide sabades kommenteerid. Ja teate, tänu sellele arendasin endas ühte olulist oskust. Nimelt suupidamist. Kaur ütles VVNi juures mõni aeg tagasi kuldsed sõnad (küll mitte konkreetselt mulle): “Ei pea iga asja peale kuidagi reageerima, ole sa nõus või iga ihurakuga vastu.”

Tõsi ta on. Viimasel ajal langesin sellesamuse kommenteerimise lõksu. Kellelgi uus postitus ilmus, mul oli kohe tarvis, suu püsti, arvamust avaldama minna. Nagu muidu ei olekski... ma ei tea… ei olekski pildil või nii. Ärge nüüd arvake, et täpitähetus mu kommenteerimiskihku kohemaid vähendas. Mkmm. Oleks tahtnud öelda ühe ja teise ja kolmanda mulle olulise asja kohta. Kuid tõsiseltvõetavat arvamusavaldust on ilma täpitähtedeta väga raske kirja panna, uskuge mind. Kusjuures kõige rohkem oleks tahtnud minna ja õiendada säärasel suuremas plaanis väheolulisel teemal nagu retuusid (Eveliisi postitust pean silmas). Ning ei, mitte retuuside kui niisuguste kallal, nende osas mul kinnistunud vaatenurk puudub – kes leiab, et tal on piisavalt atraktiivne ahter, jumala eest, kandku, kus ja millal tahes – õiendada oleks tahtnud hoopiski tolle postituse kommentaarides kõlanud seisukoha kallal, et kleit ja tossud kokku ei sobi. Et kleidiga peab kandma kontskingi, äärmisel juhul espadrille või baleriinasid. Mul, teate, tõuseb ainuüksi terminit “baleriinad” kuuldes kananahk ihule. Selles universumis, kus mina elan, kantakse kleidiga Doc Martenseid või Converse ketse. Nii et noh, jumal tänatud, et mul täpitähti käepärast polnud. Olgu muuga kuidas on, aga kleidiga-peab-kandma-baleriinasid maailmavaate vastu olen valmis vaat et täpitähtedetagi barrikaadidele viskuma. Õnneks sain tol korral sõnasabast kinni. 

Nii et jah. Nagu näete, on mul tänaseks jälle ä'd ja ö'd ja muud kenasti olemas. Saab näha, kaua see kuu ajaga tekkinud suupidamise harjumus vastu peab.

   

Pilt Internetist.

October 27/2020 

"It is better to keep your mouth closed and let people think you are a fool than to open it and remove all doubt." – Mark Twain