Eputan

Nonii, mul tuleb nüüd koostada nimekiri noortest sugulastest, kes kallimaga koos elavad, aga ametlikult paari pandud ei ole. Ja neid (või nende vanemaid) veenda sellise kooselu jumalavallatuses ning koheste suurte pulmade vajalikkuses. Mkmm, ma ei ole moraalimajakaks hakanud. Põhjus on hoopiski egoistlikum ja pragmaatilisem. Mulle nimelt jäi sekkaris ette kleit, imeline, tuttuus, seitse dollarit, peen rätsepatöö, lina+siid+miskit väheke venivat, et veatult istuks, absoluutne suvepulma kleit, vaadake ise.

Paanikas olen kah natuke. Sest – kulmud. Olen küll teadlik, et Euroopa trendikam naissugu pöörab juba ammuaega oma kulmudele erilist tähelepanu, aga täna lugesin ühest blogist, et blogiomanik, selline võluvalt boheemlik, keda ma säärases peenes tuunimises kahtlustadagi ei osanud, käib, kujutage ette, regulaarselt kulmutehniku juures. No vot ja nüüd olengi paanikas. Äkki ei lasta minusugust eurotsooni sissegi? Igaks juhuks võtan musta markeri kaasa. Kui muud üle ei jää, joonistab Paul mulle enne passikontrolli läbimist moekad kulmud pähe.

Ega täna tegelikult pikalt heietamist polegi. Lennuk ootab. Lähen varbaküüsi lakkima ja kohvrilukke kinni tõmbama. Pidage end siis korralikult üleval need paar nädalat, mil mind pole siin blogis teil silma peal hoidmas. Over and out.
June 29/2019
"I like some pants; I just don't like jeans very much. Dresses are so much easier because I don't have to think very hard." ― Busy Philipps

Hüva Jaani!

Jaanilõkkeks on siin Oregonis liiga kuum ja kuiv ja tuleohtlik, tuleb kanjoniserval loojanguaegse veinikesega leppida. Ilm soosib - soe, mõnus. Tegelikult pole me üldsegi jaanilainel. Varsti asume üle ookeani Eesti poole teele, lisaks sellele on tugevalt päevakorral uue sõiduriista muretsemine. Täpsemalt öeldes komplekti: truck + truck camper. Eesti keeli: väike veoauto, millel maja seljas. Et saaks mööda suurt ja laia maad ringi kolada, magamistuba, köök, elutuba, WC, vannituba kaasas. Eile lasksime automüüjatel endale pool päeva müügilaulukest laulda, kuulamise eest ju maksma ei pea :-) Valiku tegemine võtab ilmselt paar kuud vähemalt, aga kusagilt peab alustama. Kogu terminoloogia on esialgu justkui hiina keel, mistap küsimusi jagub rohkem kui vastata jõutakse.
Anyway. Kuna tahaks siiski miskit pidupäevast postitada, kaevasin üles neli jaanipäevajuttu New Mexico ajast. Lõbusat ja mõnusat Jaani kõigile!
Jaanipäev 2013, regilaul
Jaanipäev 2013, sõnajalaõis
Jaanipäev 2013, trummid
Jaanipäev 2013, kuu ja kana
June 23/2019
Fotol: sõnajalaõis New Mexico moodi.
"It was one of those midsummer Sundays when everyone sits around saying, "I drank too much last night." ― John Cheever, The Stories of John Cheever

Kahju

HOIATUS. Teie, kes te kardate roomajaid, ei oma külma närvi, küll aga omate sooja südant – olge hoiatatud.

SISSEJUHATUS. Igaks juhuks kordan veelkord üle selle, mida siin blogis ikka ja jälle lugeda on olnud: ma ei karda madusid. Ei saa öelda, et neid armastan, aga hirmu ei tunne. Ma olen roomajaid oma elutoast püüdnud. Mind on madu kaelustanud. Ja kahjuks olen mao tapnud. Ühe, kuni üleeilseni. Tänaseks on see kurb number tõusnud kolmeni.

ÕIGUSTUS. Mina ja Paul elame keset suurt mittemidagit. See ei ole situatsioon, kus Inimene rajab kusagile padrikusse urbanistliku asumi ning seejärel imestab, miks küll metsloomad ta taga-aeda väisavad. Eks ikka seepärast, et Inimene on sisse murdnud loomade väljakujunenud elukeskkonda. Meie kodumaja aga seisab siin kanjoniserval juba rohkem kui 60 aastat, kusjuures loomad omavad märgatavalt suuremaid eeliseid kui majaelanikud. Me ei puutu ega pitsita neid. Jookse, lenda, uju, rooma nii palju kui kulub. Ümberringi on kümnete miilide kaupa kanjonit, vett, metsa, rohumaid, ei kohta inimhingegi. Kuid kui sa oled eluohtlikult mürgine, peaaegu meetripikkune ning ähvardad mind mu kodu-ukse ees, tuleb mängu olelusvõitlus. Sa oled võõral territooriumil. Üks meist peab alla jääma. Olelusvõitluse tulemuse otsustab fakt, et siin olen mina peremees, sina aga sissetungija.
 
VALIK. Oleksin äärepealt kirjutanud, et leides täiskasvanud lõgismao hilisõhtul ukse eest, ei ole mul muud valikut kui ta hukata. See on vale. Valik on alati. Ma võiksin teist ust kasutades tuppa sulguda ja loota, et hommikuks on madu läinud. Suure tõenäosusega ta olekski. Aga jääb ka võimalus, et ta on kohale jäänud. Aeda, mõne põõsa alla. Või siis selleks korraks läinud, kuid õhtusoe ukselävi hakkas meeldima, otsustab homme tagasi tulla. Niisiis, mina olen endale oma valiku ära põhjendanud. Lugeja, kelle mürgimao-kogemused piirduvad rästikuga ja kes lõgismadu vaid filmis või pildi peal näinud, ei pruugi mu valikut mõista. Mittemõistmine on OK.

ÜKS. Teise korruse rõdu jookseb ümber terve maja. Istume tavaliselt lõunaküljel (vaata eelmise postituse rõdufotot). Sealt on kõige parem vaade kanjonile ja rohumaadele, ja uhked pilve-etendused. Tol lämbel, tuulevaiksel õhtul veidi peale päikeseloojakut rõdutiiru tehes jäime paigale lääneküljel. Mount Hood nägi ehakumas tõeliselt majesteetlik välja. Vahetasime parasjagu vaikselt mõtteid, kui rõdu alt maapinnalt kostev vali heli me jutu pooleks lõikas. Neile, kel õnn lõgismadude iseärasusi mitte tunda: ei ole olemas ühte ja iseloomulikku lõgismao “lõginat”. Näiteks New Mexico lõgismadu justkui klõbistaks kastanjette, Oregoni lõgismao sabaots aga tekitab kõrget, valju, visisevat heli, justkui kehvasti töötava kastmisvooliku poolt kuuldavale toodut. Tol õhtul rõdu alt tulevat visinat võimendas loojangujärgsele vaikusele lisaks ka maapinnalt rõdulaudiseni ulatuv laavakivimüür, kust heli tagasi peegeldus. Ja olukorra tõsidust võimendas tõsiasi, et koht, kus heli tuli, asus otse garaazhiukse kõrval.

Looduse keskel elades harjud kiiresti otsustama ja tegutsema. Plaanipidamiseks palju aega ei anta. Rabasin Lillil rihmast, viisin ta kennelisse turvale. Ei mul ega Paulil polnud tarvidust teineteiselt üle küsida, mida teha. Paari napi sõnaga leppisime kokku, kuidas seda teha. Saapad, kindad, pika varrega labidad. Kes kust poolt läheneb. Selle hetkeni polnud me madu veel näinud, aga kõrv ütles, et tegemist on väga, väga, väga täiskasvanud loomaga. Sest mida valjem hoiatus, seda suurem arv lõgisteid, ja seda suurem isend.

Paul märkis hiljem, et mu reaktsioon madu silmast silma nähes oli täiesti ebaharilik. Siiani pole ükski kohatud roomaja, ei mürgitu, ei mürgine, ei suurem, ei väiksem mind endast välja viinud. Tol õhtul klassikalise rünnakupositsiooni sisse võtnud lõgismaoga vastakuti seistes olla ma aga sosistanud “Oh, God”. Jaa, saabunud poolpimedus mängis oma rolli, ses valguses tunduvad kõik objektid tegelikust suuremad, kuid siiski oli see võimsaim lõgismadu, keda minu silm näinud. (Paul pakkus hiljem, et umbes 80 sentimeetrit pikk). Sekundi murdosaks valdas mind lapsik hirm, et meie jõud temast küll üle ei käi, niivõrd massiivselt ähvardav oli ta.

Palusime andeks, ja labidad tegid oma töö. Mao surm oli kiire. Keha kukutasime kaljult kanjonipõhja, seejärel saatsime ta hinge salveisuitsuga teele. Tänaseks elab madu edasi koioti või raisakullina – ega me täpselt tea, kes neist tema maise kestaga omaenda või järeltulijate kõhtu täitis.

KAKS. Kolm päeva hiljem. Taas lämbe õhtu, taas päikeseloojak. Istume lääneküljel. Lilli lebab, pea üle rõduääre rippu, pidades silma peal igal liikuval objektil (linnud, sisalikud, kalad aiatiigis). Ühtäkki uriseb madalalt, tõuseb ettevaatlikult, turjakarvade kerkides jalule. Meiegi tõuseme aeglaselt oma toolidelt, kiikame üle rõduääre alla. Otse elutoa ukse kõrval roomab üle aiatee kivisillutise lõgismadu. Samas mõõdus eelmisega. Vaatame uskumatult teineteisele otsa. Kõik järgnevad toimingud sarnanesid paari õhtu tagusele. Sõnu ei jätkunud. On vaid kahetsus ja soov, et meid edaspidi säärasest säästetaks.

KUI tänavune oleks minu ja Pauli esimene suvi Oregoni kodus, siis meil siin ilmselt pikka pidamist poleks. Õnneks on see juba kuues kuum hooaeg kanjoniserval elada, ning ühelgi eelmistest pole lõgismadudega tegemist teha tulnud, kui haruldane üksikjuhus, kahe aasta tagune tapatöö välja arvata. Ja üks käelabapikkune lõgismaobeebi, kes sai kaugemale kanjonisse toimetatud. Aga kujutage nüüd ette, et te olete värskelt uude elukohta kolinud, ja maja umber patrullivad järjekindlalt meetrimõõtu mürgimaod. Isegi mina ütleksin “tänan, ei, ma lähen ja elan kusagil mujal”. Õnneks me siiski juba tunneme oma kodukohta. Käesolev aasta on üleüldse igatpidi haruldane ja imelik olnud, ilma poolest. Pikk, külm talv, enneolematu lumerohkus. Veniv, jahe, vihmane kevad, millele järgnes paugupealt plahvatanud kõrbekuumus. Taimestik kanjonis ja kadakametsas on eelmiste aastatega võrreldes silmahakkavalt teistsugune. Loomad-linnud tegutsevad teistmoodi (sellega ma vist juba jõudsin kiidelda, et põõsad aias ohkavad kergendatult - pole hirvi neid järamas). Jaa, 2019 ei näi Kesk-Oregonile sugugi omane. Pole vaja eriline loodusemees või ilmatark olla, et märgata. Mis siis imestada, et roomajadki teistmoodi käituvad, või et nende liikumisteed puha sassis.

MÕJUB. Ei, ma ei maganud esimesel ööl peale esimest madu hästi. Teine-kolmas öö oli juba OK. Aga siis tuli teine madu, ja tsükkel algas otsast peale. Lisaks on need kaks surmamist pannud mõtlema hulga filosoofilisematel teemadel kui lihtlabane survival instinct. Nimelt kui habras on elu, kui äkiline, selgesti väljajoonistuv on piir elu ning olematuse vahel. Ühel hetkel täies jõus loom, järgmisel hetkel vaid jõuetu keha. Ning siis veel kujutlus, mida maod tunda võisid, olles endasse talletanud tuhandete eelnevate põlvkondade teadmise, et hoiatusest peaks elus püsimiseks piisama. Aga seekord on kõik valesti. Enesekaitse ei toimi. Vastane ei mängi reeglite järgi, ei kuula või ei kuule, ründab hoiatusest hoolimata. Lõpetab elu.

NÜÜD. Ei lase Lillit uljalt ja uisapäisa ringi tuisata. Püsime niidetud aladel, hoiame silmad lahti, vaatame hoolega, kuhu astume – iseäranis päeva teises pooles ja õhtuhämaruses. Loeme ussisõnu. Ei muutu paranoiliseks. Kuidagi lohutav oli Pauli New Mexicos elavalt pojalt kuulda, et sealgi on rahvas sel kevadel lõgismadudega rohkem hädas kui tavaliselt.
June 19/2019
Foto: üks meie punastest pinkidest kanjoniserval. Südametunnistus ilmselgelt vaevab. Selle pildiga üritan tõestada, et elukatel ON, kus elada. Ei ole tingimata tarvis meie ukseesist väisata.
"We are our choices." ― Jean-Paul Sartre

Igavene elu

Maria Uus-Meremaalt kirjutas oma blogipostituses, kuidas mäed, ookeanid ja tähised ööd toodavad PAREMAID inimesi. Ja nagu tellitult, sattusin peale ta postituse lugemist artiklile, mis räägib sellest, kuidas loodus toodab TERVEMAID  inimesi, nii terveid, et arstid lausa sellealaseid retsepte välja kirjutavad: Nature prescriptions are growing in popularity. In Sweden, friluftsliv, the term for living close to nature, is so ingrained in everyday life — from commuting by bike to relaxing in lakeside saunas — that there are tax breaks offered as incentives for the lifestyle. In South Korea, the government is establishing dozens of “healing forests” for its stressed-out citizens. And last year, NHS Shetland, a national hospital system in Scotland, began allowing doctors at some medical practices to write scripts for outdoor activities as a routine part of patient care.

Hmm. Sel juhul elame meie Pauliga küll mitmesaja-aastasteks. Sest see 120 minutit, mida tohtrid nädala miinimumiks peavad, tuleb meil tavaliselt ära iga issanda päeva ennelõunaks. Kaks märksõna: KOER ja KANJON. Õhtused tunnid muidugi lisaks. Mnjaa, kahju ainult, et USAs roheluses viibimise eest maksusoodustust ei anta, nagu Rootsis. Samas, in the middle of nowhere elamine pole pahupooleta. Viimased päevad on proovilepanevad olnud. Eks ma räägin järgmises postituses pikemalt. Aga täna, kujutage ette, nägin me eesaias metskalkunimammat ca kümne pojaga. Pisikesed, paaripäevased, aga sibasid emale järgi, nii et polnud asigi. Wild turkey (Meleagris gallopavo) on meie maakonnas üsna haruldane. Suur, uhke lind. Loodatavasti kasvab vähemalt paar poega õnnelikult üles - metskalkunil on looduses miljon vaenlast.
June 14/2019
Fotol: Laiskus ei võimaldanud päeva esimese kohvitassiga alla kanjonisse koperdada. Teise korruse terrass tundus mugavam.
 "Immortality: 
A toy which people cry for
And on their knees apply for
Dispute, contend and lie for 
And if allowed 
Would be right proud 
Eternally to die for." 
― Ambrose Bierce

You can't fix stupid

Donald Trump is ruthlessly mocked on social media after calling Prince Charles the 'Prince of WHALES'. The reference to Whales, rather than Wales, caused hilarity online, with many Twitter users imagine how such a prince might look. Trump later deleted the tweet and replaced it with one that spelled Wales correctly. Read more:
June 13/2019
Images: Internet 
"It is only because of their stupidity that they are able to be so sure of themselves." ― Franz Kafka

Viisk, põis ja õlekõrs

Mõned ööd tagasi nägin unes oma unistuste jalavarje. Kvaliteetsed, mugavamatest mugavamad, musta värvi, väheke hullumeelse disainiga (vaata fotot), hind viis dollarit. Ärgates sain muidugi aru, et unistada ju võib, viie dollariga paraku sääraseid ei saa (ca viiekümnega aga küll). Noh, satun mina siis samal päeval sekkarisse, ja mida ma näen. Jalanõude osakonnas vaatab vastu paar praktiliselt uhiuusi Merrell Power Glove'sid, täpselt sellised, nagu unes, ja täpselt minu number. Pikalt ei mõelnud, neelasin kirvehinna alla - maksid kõva kuus dollarit. Kahju ainult, et see puna-must variant unenäos ei figureerinud, need oleksid mulle tegelikult veelgi rohkem meeldinud.

Mõned ööd tagasi nägin unes, et olen turistina Tallinnas kesklinnas, mul on kange pissihäda, aga lähim avalik WC asub kusagil Lasnamäel, kuhu niisama lihtsalt ei pääse, sest Laagna tee on filmivõteteks suletud. Hmm. Ilmselgelt on eelmine Eestis käik, sealne krooniline üldkasutatavate WCde puudus alateadvusesse jälje jätnud. Kes mu toonastest kannatustest lähemalt teada tahab, läheb ja loeb siit, kirjutasin läbielatust pikalt ning põhjalikult. Ma tõesti kogu südamest loodan, et olukord on paranenud.

Mõned ööd tagasi nägin unes, et mustsaba-hirved, kes me kodu ümber luusivad, tegid ilupõõsastega puhta töö. Tegelikult on sel aastal isegi hästi läinud, karm talv on hirvepopulatsioonile harvendavalt mõjunud, mistõttu põõsad lausa lokkavad. Mitte et mul hirvekeste vastu midagi isiklikku oleks. Aga kus paar hirve, seal varsti terve kari, ning ma pean oma aiailu ju kuidagi kaitsma. Mulle tegelikult üldse ei meeldi loomi hirmutavad, keerlevad, pöörlevad, kõlisevad vidinad, kuid naabrid väidavad, et pinwheelid toimivad tõhusalt. Uppuja haarab õlekõrrestki, mistap soetasin seljatäie värvilisest plastikust jubedust ja paigaldasin mööda aeda laiali, strateegilistesse kohtadesse. Mine tea, äkki hoiabki rüüstajad eemale.
June 11/2019
Photo: Internet
"Never dance in a puddle when there's a hole in your shoe (it's always best to take your shoes off first)."― John D. Rhodes

Moodsad ajad

Ilumaailma imede osas üritan avatud meelt hoida. Hoiduda hinnangut andmast. Allowing, you know. Tõsiasi, et MINA endale markeriga kulme otsaette ei joonista, ei tähenda, et markerikulmud ilmtingimata koledad oleksid, onju. Ilu on teadagi vaataja kulmudes silmades. Tõsiasi, et iluprotseduurid nimetustega krüolipolüüs, endosfääriteraapia jne kukutavad MINU lõua hämmastusest põlvini, ei tähenda, et antud protseduurid teisi naisterahvaid end kabeda ja tuunituna tundma ei paneks.  Kusjuures iseäranis madalale kukutas lõua see endosfääriteraapia. (Ei hakka linkima, muidu veel mõtlete, et kinnimakstud postitus või midagi.) Teenusepakkuja osutab, et protseduur on vajalik, kui “päev pärast füüsilist koormust tunnete lihasvalu” või “kardate või häbenete bikiinides rahva sekka ilmuda”. Ma ei tea, mul näikse endosfääriteraapiat hädasti tarvis olevat, sest mõningast lihasvalu on peale füüsilist koormust esinenud eluaeg, samuti kardan ja häbenen bikiinides rahva sekka ilmuda (välja arvatud rannas, ujulas ja muudes sarnastes kohtades). OK, nali naljaks. Mis ma öelda tahan, on see, et praeguses vanuses on õnneks mõnevõrra kergem meelt avatuna hoida kui aastaid tagasi. Sõnn, noh. Konservatiivne, oma õig(s)uses kindel. Aga elu on õpetanud.
 
Kuid olgu allowinguga kuidas on, IMESTAMIST ei saa mulle keegi keelata. Iga kord, kui tellitud Vogue postkasti potsatab, on imestamine garanteeritud. Paar numbrit tagasi sain teada, et suvisel hooajal ei piisa enam jalasäärte karvutustamisest. Mkmm, kullakesed. Moeteadlik naine ei välju kodunt… wait for it… MEIKIMATA säärtega. Jep. Ja jutt pole mingist jumestuskreemiga siuh-säuh üle käimisest, vaid kogu komplektist - alusmeik, kontuurimine, puuder jne jne. Ega ma ei tea, võib-olla teil seal Euroopas on säärtemeikimine ammuilma igahommikune tegevus, aga vaadake, meie siin Kesk-Oregoni kõrbes käime ikka veel tshekiraamatuga poes ja prindime lennukipiletid paberile. Poleks Vogue mulle uut trendi esitlenud, koperdaksin siiani pimeduses. Meikimata koibadega kusjuures.

No ja siis järgmisest numbrist loen digitaalsest garderoobiteenusest. Asi käib niimoodi. Algatuseks kasseeritakse 6000 dollarit. Raha käes, tulevad stilist ning fotograaf sulle koju, teevad riidekapis armutu harvendustöö, kuna enamjagu hilpe liigitub a) moest läinuiks või b) häbiväärselt odavaiks. Stilist aitab moekamad ja kallimad muretseda, arved tasud loomulikult sina. Misjärel pildistatakse kogu kraam üles, kaasa arvatud aksessuaarid, iga issanda kõrvarõngas ja king ja käekott. Aga see on alles algus. Nüüd tuleb hakata maksma kuutasu, kopsakat äpi-obrokit. Äpp, teades garderoobi sisu viimse kui üksikasjani, aitab sul igapäevaselt outfitte valida. Mingiks omaloominguks ruumi ei jäeta. Paned selga seda, mida kästakse.

Võid lisaks soetada ka ostlemis-äpi. See töötab järgnevalt. Lähed riidejahile, nutitelefon kaasas (oih, vabandust, minu viga, nutitelefon on nagunii kõigil kogu aeg kaasas). Iga asja, mida näpid või selga proovid, näitad äpile. Äpil on hääl kah, umbes nagu Alexal või Google Assistant'il. Ütleb sulle, mida võtta, mida jätta. Näiteks? Minusugustele: “Need kitsad kamopüksid on sinu vanuses naeruväärsed. Sa passi ei vaadanud, enne kui kodunt välja tulid? Ja peeglisse? Kes sa enda arvates oled, Kim Kardashian? Sul pole sinna pükste sisse midagi pannagi." Teistsugustele:  “Kes sa enda arvates oled, Kim Kardashian? Massiivne tagumik on eksponeerimseks, kui see raha sisse toob. Millal viimati keegi SINU ahtri vaatamise eest maksis? Novot." Ühesõnagaga, ka kõige õelam sõbranna on valutum ja ohutum shopingukaaslane kui eelkirjeldet äpp.

Ihuhooldustoodetega aga läheb asi veelgi kaugemale. Kiputakse lausa kliendi geneetika kallale. “The new personalisation is based on genetics – products personalised to fit into every aspect of the consumer lifestyle and DNA become ever more important. Inspired by the health and wellbeing trend, consumers will receive a list of scientifically selected skin care ingredients for them, recommended based on their DNA analysis that can be done with a cheek swab.” Mis muud kui vatipulgad põske, naised, kui järgmine kord näokreemi hankima lähete.

Aga see pole veel kõik. Hiljuti lugesin, et trendikamad veebipoed on välja töötanud uudse, geniaalse müügikeskkonna:“simple grid of products on a white background with minimal text in a primitive font.”  Sellel jalustrabavalt innovatiivsel trendil on spetsiifiline nimetus. Ei, mitte “minimalism” või muu selline ajast-arust, lame väljend. Korrektne, kaasaegne termin on hoopiski “BRUTALISM”. Brutalismi muide viljeleb oma moebrändi müües ka eelnimetet proua Kardashiani abikaasa. Wow. Milline ennekuulmatu lahendus, must tekst valgel taustal. Kanye täitsa ise oma peaga mõtles välja. Brutaalselt geniaalne.

Ahjaa, söömisest kah. Oleksin väga tänulik, kui keegi oskaks mulle selgitada, MIS sunnib inimesi head raha välja käima erinevate imedieetide eest, selle asemel et mõni lihtne, populaarteaduslik, inimorganismi funktsioneerimise põhialuseid kirjeldav raamat läbi lugeda ning loogilised järeldused teha. Jällegi, mitte et see minu asi oleks, millele teised oma sissetulekut kulutavad. Aga maksta ekstra selle eest, et vähem ja/või tervislikumalt süüa?? ... Näh. Läks hinnangu andmiseks jälle. Kus see allowing mul nüüd oligi, kipub teine ära kaduma kogu aeg...
June 09/2019
Fotol: minu meigitud sääred. Pildistas: Paul. Kauai saarel.
"The most beautiful makeup of a woman is passion. But cosmetics are easier to buy." ― Yves Saint Laurent

Psühholoogia ja pedagoogika

Süstaga sõitma õpetas mind Aivar Haller. Nõva rannas. See oli… las ma mõtlen… ammu. Millalgi enne Halleri antroposoofi-karjääri algust, ja millalgi peale ta “erinevates Eesti kinnipidamisasutustes viibimist, seoses eeluurimise ja karistuse kandmisega relvade salakaubavedamise eest.” Rahu, rahu. Ma ei avalikusta delikaatset, salastatud informatsiooni, tsitaat pärineb Halleri enda kodulehelt.

Anyway. Süst on nagu jalgratas, sõitja peab tasakaalu hoidma, onju. Kuival maal mul tasakaaluga probleeme pole. Märjemas keskkonnas tundub asi aga tükk maad nutusem, kuna ma teadupärast ei oska ujuda. Hoolimata sellest pisipuudusest otsustas Nõval telkiv väike seltskond mulle süstasõidu selgeks õpetada, nui neljaks. Ega midagi, kobisin kuulekalt paati, päästevest loomulikult seljas, kuid julgust see kahjuks juurde ei andnud. Kaaslased vedasid aluse otsejoones sügavasse vette ning käskisid Soome suunas mõlama hakata. Paraku! Niipea kui abistavad käed süsta küljest eemaldati, tuli mul vägev võdin sisse, mingist tasakaalust polnud juttugi. (Eskimopööret ma jumala armust siiski ei sooritanud.) Habisesin seal siis ühe koha peal, silmad hirmust ümmargused, häälekalt nõudes, et mind otsekohe kuivale maale eskorditaks. Peale paari sarnast üritust lõid kõik käega, et lootusetu juhtum. Kõik peale Halleri.

Tema laskis mul kõigepealt kenasti maha rahuneda. Seejärel viis kõrvale ja pidas lühikese, inspireeriva loengu süstasõidu psühholoogilistest ja tehnilistest eripäradest ja minu varjatud, kuid täiesti olemas olevatest eeldustest seda harrastada. Loeng peetud, lükkas süsta põlvekõrgusesse vette, kinnitades, et sügavamale me ei üldse lähegi. Uppumisoht seega puudub, kardetud eskimopööre jääks nii madalas vees isegi hea tahtmise korral tegemata. Mina süstaistmel, Haller paati sabast toetamas, liikusime piki kallast ning enne, kui arugi sain, oli ta kasutanud vana head jalgrattasõidu õpetamise taktikat – lasknud sadulast (minu puhul siis süsta-ahtrist) lahti. Adumata, et olen omapäi jäetud, mõlasin uljalt, käsi-jalgu väristamata, ümber minemata. Jaa, miskit pole öelda – Halleri mentori-anded avaldusid juba aastakümneid tagasi.

Aga põhjus, miks teema üleüldse üleval, on fotol. Paul ostis meile eile kaks kajakki. Korrektse eestikeelse termini matkasüst leidsin siit. Matkasüst on suhteliselt stabiilne alus, kanuusarnane. Kanuu on meil muide ka ju täitsa olemas, aga süstad said soetatud, kuna kaaluvad ülivähe, 17,5 kg tükk. Imelihtne autokatusele ning sealt maha ubida. Kanuuga on ikka tükk maad rohkem rähklemist, liiatigi kui Paul näiteks üksinda kalale läheb vms. Kanuu omab muidugi jälle seda eelist, et koer mahub lahedalt ära, süstaga on tiba keerulisem. Siiski, hea tahtmise ja treenimise korral on loom võimalik mõlaja jalgade ette või põlvede vahele pressida. Elame, näeme. 
June 04/2019
"Paddle solo, sleep tandem." ― Unknown