FLOWER POWER.
Mul on miskipärast kahtlane tunne, et olen sel teemal kunagi juba rääkinud, aga mine sa tea. Teinekord teen postituse oma peas valmis, aga avaldamiseni ei jõua. Nii et võib-olla ma vaid plaanisin lillevärgist kirjutada. 
Anyway. Mul, teate, on selline mees, kes road trippidel (või mis iganes pikematel autoreisidel) sokutab pea iga päeva alustuseks minu jaoks ühe õie auto armatuurlauale. Lillesort on muidugimõista asukohast tingitud, ega Paul neid siis poest ostmas ei käi. Nopib ikka sealt, kust hommik meid leiab.
Esimesel fotol on passion flower, läbime parasjagu Kauai dzhunglit. Teine pilt sai võetud kõrgel Colorado mägedes, kui mu mälu ei peta. Õitsvaid taimi seal polnud, asja ajas ära männitups. No ja nende kahe äärmuse vahele on jäänud lugematu hulk erinevat sorti ning erinevat värvi õisi. Et siis selline mees, jah. 
January 31/2019
“Just living is not enough... one must have sunshine, freedom, and a little flower.” ― Hans Christian Andersen

KILAUEA MAJAKAS
asub Hawaii saarestiku kõige põhjapoolsemas punktis (suuremaid saari pean silmas, mitte pisikesi laavakivi- ja liivalaidusid ning korallrahusid). Majakatorn ei ole just kõige kõrgemate hulgast, kasinad 16 meetrit, märgutuli 53 meetri peal. Ehitatud 1912-1913. Vaated on muidugi võimsad, selleks ei pea torni ronimagi. Majakasse lubatakse vaid sokkides või paljajalu.
Ümbritsevad kaljud olid pesitsevaid valgeid troopikalinde täis, nii puna- kui valgesabalisi (White- and Red-tailed Tropicbirds). Imeilusad, graatsilised linnud, fantastilised õhuakrobaadid. Eesti Ornitoliigiaühing pakub muide sellist toredat allikat nagu maailma linnunimetuste andmebaas. Olen sealt korduvalt abi saanud - kuidas muidu teaks harvemini esinevaid inglisekeelseid linnunimetusi eesti keelde ümber panna.
Üldsegi polnud soe sel tuulisel maaninal. Troopika või asi :-)
Enamik fotosid Pauli võetud.

------------

KILAUEA LIGHTHOUSE AND THE NATIONAL WILDLIFE REFUGE
"Kilauea Lighthouse is the northernmost point of the main Hawaiian Islands. The lighthouse was built in 1913 with the largest hand blown clamshell lens in the world. It was later replaced with a beacon in the 1970's. The lighthouse is open to look around on the ground level. Today the lighthouse remains one of Kaua'i's most popular attractions. Native vegetation and an informative visitor center attracts thousands of tourists to this site to bird watch, view the sweeping cliff and ocean vistas, and revel in Kaua'i's past."
January 31/2019
"Inside my empty bottle I was constructing a lighthouse while all the others were making ships." ― Charles Simic

OLGU PEALE.
Võtan eelmises postituses viidatud Zuckerbergi-teema ette, saab ühe rea nimekirjast “sellest teen tulevikus põhjalikuma postituse” maha kriipsutada.

Püsilugeja ilmselt ei imesta, kui ütlen, et ma Facebooki ei armasta. Ei armastanud enne seda, kui ilmnes, mismoodi nad kasutajate daatat kohtlevad, veel vähem armastan praegu, mil neid andmelekkeid on juba hulganisti avalikuks tulnud. (Issand ise teab, kui palju veel avalikkuse eest varjul on. Pakun, et palju.) Isand Zuckerberg aga muudkui naeratab malbelt, vabandades, et oops, näe juhtus jah, ma enam ei tee. Ja paari kuu pärast teeb uuesti. Ma muidugi annan endale aru, et asju internetti üles riputades on naiivne loota, et seda ainult nende silmad näevad, keda ülesriputaja sihtgrupina silmas on pidanud. See teadmine paraku ei vähenda mu vastumeelsust ja umbusku Facebooki suhtes. Kes soovib, võib proovida mind ümber veenda.

Lisaks olen ma üsna kindel, et Zuc on maavälise rassi esindaja, seetõttu täiesti ükskõikne Facebooki kasutajate privaatsus-ootuste suhtes. Samast rassist on muide pärit ka Jared Kushner, Trumpi väimees. Pealtnäha sile poiss, näolihased muigesse tardunud, silmad emotsioonitud. Ma kohe üldse ei imestaks, kui tegu oleks reptiilidega inimesenahas. Kes soovib, võib proovida mind ümber veenda.

Anyway. Tuleme nüüd põhiteema juurde: Zuckerberg Kauail. Aastal 2014 soetas Zuc omale saare põhjakaldal kena tüki kinnisvara – 700 aakrit maad. See teeb ligi 300 hektarit. Rullis lahti vana hea Facebooki loosungi, et community ja connections ja nii edasi. Et tema tahab olla osake kohalikust kogukonnast. Kogukonda sulandumist alustas sellega, et pikendas kinnistu ümber olevat kivimüüri, tõstes selle kohati lausa kahemeetriseks. Ja nii, nagu ta FB "community" all peab ilmselt silmas “mis sinu oma, on automaatselt ka minu oma”, nii hakkasid Zuci Kauai naabrid ta advokaatidelt maa sundmüügi teateid saama. Selle peale tõusis kohalik põlisrahvas tagajalgadele, tänaseks on need müüginõuded minu teada tagasi võetud.

Kusjuures täitsa vabalt võib olla, et mus kõneleb rikkaviha. Aga peale seda, kui kohalikelt Zuci Kauai-mahhinatsioonidest kuulsin, ei ole lootustki, et mulle ta sile poisinägu meeldima hakkaks. Või et ma, silmad kinni, käsivarred laiali sirutatud, Facebooki rüppe viskuksin. Kes soovib, võib proovida mind ümber veenda.

-------------

The Guardian: Hawaiians call Mark Zuckerberg 'the face of neocolonialism' over land lawsuits
"Mark Zuckerberg paid a reported $66 million for the 357-acre Kahu’aina Plantation, a former sugarcane plantation on Kauai's North Shore, in September 2014. He also purchased 350 adjacent acres at Pila'a Beach for $49.6 million. Attorneys for Facebook’s CEO have filed suits against hundreds of Hawaiians centered around his 700-acre Kauai estate, alarming neighbors."

Civilbeat: Facebook CEO Mark Zuckerberg Has Few Friends On This Hawaiian Island
"As Facebook CEO, Mark Zuckerberg attempts to fend off questions from two congressional committees about allowing data from 87 million users to fall into the hands of a controversial political consultant, work proceeds on construction of his vacation mansion on Kauai. The social media mogul’s neighbors aren’t happy with his new island estate or, for that matter, Facebook in general."
January 30/2019
Image: Internet 
“Can we go back to using Facebook for what it was originally for - looking up exes to see how fat they got?”― Bill Maher

 

SECRET BEACH on oma nime väärt. Turist sinna ei satu. Või noh, ega turist niisama naljalt kuhugi ei satugi. Teda kas a) viiakse või b) ta läheb. Keskmisel Kauai turistil ei ole sattumiseks, st. niisama ringi uitamiseks aega. Keskmine turist viibib saarel kaheksa kuni kümme päeva. Me Pauliga ei ole turistid, seetõttu on meil aega sattuda. Läinud laupäeval niimoodi juhtuski, komistasime poolkogemata Secret Beachile. 

Kui aus olla, siis natukene tegime ikka eeltööd ka, kuna plaanis oli väike väljasõit Kauai põhjarannikule. Googeldamine andis mitu head ideed, kus pärastlõunane privaat-piknik pidada. Valituks osutus Secret Beach. Ei, mitte seetõttu, et oli hipi-ajastul nudistide meelispaigaks, ja seda nimelt raskesti juurdepääsetavuse tõttu - hoidis niisama piilujad efektiivselt eemale. (Tänapäeval on nudistide elu Hawaiil raskeks tehtud, avaliku korra eeskirjad ei luba enda paljakskiskumist.) Meile tundus Secret Beach ilma alasti ihutagi apetiitne. Rolli mängis ka asjaolu, et randa jõudmiseks tuleb veerandtunnike allamäge marssida, kohati üsna järsku ja juurikalist teed mööda. Mõõdukas ektreem kulub alati marjaks ära. Selle foto laenasin internetist, me kumbki ei saanud rannast head ülevaatlikku pilti. 

Alla randa pääsemiseks tuli keerata asfaldilt ära, nimetule tolmuteele (Kauai puhul punase tolmu teele), seejärel veelgi väiksemale tolmuteele, kuni jõudsid uhke villa värava ette. Oodake korraks, ma pean pisut pikemalt sellel villandusel peatuma. Hawaii saared on arusaadavatel põhjustel rikaste ning kuulsate inimeste meelis-puhkepaigaks. Ei hakka siin kõiki nimesid loetlema, aga ütlen niipalju, et Kauail on elamine näiteks Julia Robertsil. Ja...wait for it... Mark Zuckerbergil. Tema Kauai mõisa teemal teen eraldi postituse (Jaa, tean, tean, olen juba ei tea mitmest asjast siin Kauail lubanud eraldi postituse teha. Mul on lausa sellekohane nimekiri sisse seatud, paluks kannatust :-) Foto: Paul

 

Ühesõnaga, see on villa, mille värava lähedale meie oma sõiduriista parkisime. Kauail kehtib veepiirile juurdepääsule samasugune igameheõigus nagu Eesti randades. Ookeani äärde pääsevad kõik, olgu rahakoti sisu milline tahes. Aga et inimloomus on igal pool sarnane, nii troopikas kui põhjamaal, on ka Kauail oma Viktor Kaasik. Oli vist tema, kes igameheõigusest ei hoolinud ja randa privatiseerida üritas? Oli kuidas oli, Kauai Kaasikuks on ei keegi mu kui Facebooki Mark. Aga sellest jah juba teinekord pikemalt.

Mul ei ole õrna aimugi, kellele see uhke elamine kuulub, aga müürid on ümber vägevad, ja maja kanajalgadele tõstetud, et vaade ookeanile parem oleks. Iseenesest väga kena kompleks, ma tegelikult ei ürita siin sarkastiline olla. Fantastiline haljastus ja puha.

Kui hoolega vaadata, näeb fotol on ühe noist peente elamiste katustest, vasakus ülemises ääres. Foto: Paul.

Ja siin on vaade üle kahe villa esisele parkimisplatsile. Kinnisvaraomanikud ise pargivad sõiduriistu muidugimõista seespool väravaid. Tegemist on tupikteega. Edasi, alla ookeani äärde viib ainult kitsas, järsk jalgrada. Nagu näha, kasutavad kohalikud lihtsurelikud parkimisvõimalust süümepiinadeta. Või peaks ütlema süütepiinadeta? (vt. vasakult esimene auto)

Peaaegu kohal. Me, nagu ikka, olime hästi varustatud. Toolid, külmkast veini ja õllega, lõunasöök. Natukene tassimise vaeva, aga olemise teeb oi kui mugavaks. Pilt ei anna kallakut kuigi hästi edasi, aga ma kinnitan, et üles tagasironimine võttis korralikult võhmale.

Väike jaheda veega oja voolab mäekülge mööda alla, ookeani.

Otsustasime end sisse seada ranna läänepoolses otsas, laavakivilaudisel. Meie selja taga piiiiikal rannaribal nautis olemist mitte rohkem kui paarkümmend inimest. Secret Beach indeed... p.s. Kõigil olid riided seljas, või vähemasti päevitusriided.

Arutu hulk lainepilte sai tehtud. Ei hakka teid fotodega üle ujutama, panin siia vaid mõned, Pauli omad.

 Põhjakaldal, saare tuulepealsel küljel kulus dressipluus marjaks ära. Suhteliselt off topic, aga mul on muide hiiglama mõnus dressipluus. Mingi peen spordibrand, rinnaesine/seljatagune justkui imeõhuke ja kerge sulejope, käised on teisest materjalist. Second handist paari dollari eest skooritud. Mina, kes ma spordirõivastumist ei harrasta, ei lähe enam ilma selle riidetükita mitte kusagile.

--------------------------------

"One of Kauai’s most breathtaking beaches is one you can’t see from the highway. The rewards for those who venture to it, though, are well worth the effort: No resorts, no crowds—just serenity and picturesque seascapes. Kauapea Beach, also known as Secret Beach or Secrets, is a large yet secluded North Shore hideaway with deep, soft sand guarded by towering, palm tree-lined sea cliffs. Located off a nameless dirt road in Kilauea near Kalihiwai Valley, the beach is truly one of the island’s best-kept secrets."

January 28/2019
 “Look at that sea, girls--all silver and shadow and vision of things not seen. We couldn't enjoy its loveliness any more if we had millions of dollars and ropes of diamonds.” ― Lucy Maud Montgomery, Anne of Green Gable

LÕUNARIST
seostub minu jaoks vaprate maadeavastajatega ja kannibalidega ja Robert Louis Stevensoniga ja nii edasi. Midagi, millest põhjapoolkera elanikud vaid raamatutest loevad. Siin Kauail Lõunaristi küll näha ei lootnud, pole piisavalt ekvaatori lähedal ju. Kuid ennäe imet, ühel tähisel varahommikul istume Pauliga kohvitassidega rõdul (me tõuseme tööpäevadel kell 4) ja vaatame üle vee. Õigem oleks vist öelda, et tuiutame poolärkvel olles pimedusse, päeva esimesest kohvist vaid mõned lonksud rüübatud. Ühtäkki osutab Paul ookeani suunas. “Can it be the Southern Cross?” Tõesti, horisondist  veidi kõrgemal moodustavad neli tähte ristimärgi. Tormame ummisjalu tuppa, arvutite taha, googeldama. Ja mis selgub. Ongi Lõunarist! Hawaiil nähtav ainult detsembris ja jaanuaris, ning ka siis üksnes paaril lühikesel koidueelsel tunnil. Vedas meil ajastusega, hullumoodi. Paul kusjuures on Lõunaristi ennegi näinud, kui 2013. aastal Marshalli saartel komandeeringus oli, aga minu jaoks täitsa esmakordne kogemus. Nii äge mu meelest! Nii eksootiline!
Foto laenasin internetist. Söekotiks (The Coalsack) kutsutakse taevalaotuse kõige nähtavamat udukogu. Alpha Centauri aga on, teadagi, meie päikeseüsteemile kõige lähemal asuv tähesüsteem, kiviga visata. Nii umbes nelja valgusaasta kaugusel. Kaks prominentsemat tähte (Alpha Centauri A ja Alpha Centauri B) kannavad hüüdnime "The Pointers", nende järgi on Lõunaristi lihtne leida.
 
------------

THE SOUTHERN CROSS is a constellation located in the southern sky in a bright portion of the Milky Way. It is among the MOST EASILY DISTINGUISHED CONSTELLATIONS, as all of its four main stars have an apparent visual magnitude brighter than +2.8, even though it is the smallest of all 88 modern constellations. Its name CRUX is Latin for cross, and it is dominated by a cross-shaped or kite-like asterism.

Crux is not visible north of +20° in the northern hemisphere, and it is circumpolar south of 34°S, which means that it never sets below the horizon. On the celestial sphere, Crux is exactly opposite the constellation Cassiopeia. There is one surefire way to know if the Southern Cross is visible in your sky. When you can see the easy-to-find constellation Cassiopeia, the Southern Cross is below your horizon. So, for example, Cassiopeia lights up HAWAIIAN SKIES on winter evenings, but it sets beneath Hawaii’s northern horizon several hours before sunrise. As Cassiopeia sets, the Southern Cross rises.

LATE DECEMBER AND EARLY JANUARY are a good time for those at northerly latitudes – latitude of Hawaii or comparable latitudes to see the Southern Cross, but you’ll have to look for it at just the right place and time of night. Hawaiians can see it in the southern sky briefly before dawn. The Cross stands close to upright, but quite low in the sky. Be sure to find an unobstructed southern horizon!
Source: Wikipedia etc. 
Image: Internet
January 26/2019
"We saw the Cross tonight, and it is not large. Not large, and not strikingly bright. It consists of four large stars and one little one. The little one is out of line and further damages the shape. One must ignore the little star, and leave it out of the combination - it confuses everything."― Mark Twain, Following the Equator

AM I LOSING IT?
Kirjutasin siin, kuidas ma nõudepesumasinaid ei salli. Ja neid ei kasuta. Ei hotellis, ei kodus, kuigi meil on Oregoni köögis üks selline täitsa olemas. Mul töötab ta panipaigana. Hoian seal sõelu, lehtreid, fooliumit ja küpsetuspaberit. Aga nüüd, kujutage ette, peseb siinses Kauai hotellisviidi köögis meie nõusid juba kolmat-neljat päeva MASIN. Täitsa vabatahtlikult ja heal meelel laon nõud pesurestidele. Muidugimõista ei vajuta ma “start” nuppu enne, kui masin kenasti täitunud, mis tähendab, et eelmise päeva nõusid pesen järgmise päeva hommikul (sest me ei taha hilisõhtul või öösel veesolinat ja masinamüra kuulata). Ja teate, asi on mulle täitsa meeldima hakanud. Ma nüüd kohe ei teagi… kas see tähendab, et tagasi koju jõudes pean sõeladele ja küpsetuspaberile jms uue hoiukoha leidma?
January 24/2019
Fotol: vaade rõdult. 
"Japanese chefs believe our soul goes into our knives once we start using them. You wouldn't put your soul in a dishwasher!"―― Masaharu Morimoto

ÄKKI VALIKS SÕNU? VÕI VAATAKS PEEGLISSE?
Avan mina täna hommikul Postimehe, sealt kargab näkku pealkiri: Saaremaa nuhtlusliigile kehtestati suurem küttimisvabadus. Ei, ma ei ole mõistliku jahipidamise vastu. Jaa, ma kasutan rapsiõli ja söön siloga toidetud veiste liha (Postimees:„Punahirvega võivad kaasneda metsa- ja põllukahjustused, sest hirv on osaliselt dendrofaag ehk puusöödik, põldudest eelistab aga rapsipõlde. Hirvedele meeldib jõudu katsuda ka põldudele jäätud silorullidega. Tulemuseks on lõhutud rullikile ja silo riknemine”). Aga no kurat, uhket punahirve (või mistahes loomasorti) NUHTLUSLIIGIKS nimetada? Samal ajal kui Homo sapiens ise täiel aurul planeeti laastab? Issand anna kannatust. Ja muidugi ka mõistust Postimehest eemale hoida, sellest allikast olen ennegi shokke saanud.
Fotol: nuhtlusliigi poolt puuõõnsusesse jäetud jalavarjud Kauai saarel.

p.s. Mu eesti keel on vast rooste minemas, aga mulle igatahes ei tundu lause "Saaremaa nuhtlusliigile kehtestati suurem küttimisvabadus" keeleliselt korrektne. Minu kõrvus kõlab see nii, nagu oleks punahirvedel nüüdsest suurem küttimisvabadus, st. nad jooksevad ringi, jahipüssid kaenlas.
January 24/2019
“We're in a giant car heading towards a brick wall and everyones arguing over where they're going to sit.”
― David Suzuki

"KÜMME AASTAT HILJEM"
on hetkel müüv teema Eesti blogimaastikul. Hea hulk mu lugemislaual olevaist blogijaist vaatab dekaadi võrra tagasi. Mis seal ikka, kaeme seda asja siis minu mätta otsast kah.

2009. aasta jaanuaris resideerusin viksilt ning viisakalt Eestimaal, remontisin elamist, tulevasest blogist nimega 5500 polnud märkigi. Või kui oligi, siis mina neid märke igatahes ei märganud. Olin just uue passi kätte saanud, biomeetrilise, ja hea sõber pillas mokaotsast, et näe, nüüd saad Ameerikasse reisida, kui tahad. Mina vastu, et armas aeg, miks ma nimelt sinna peaksin tahtma? Käimata kohti ju kogu maailm täis.

Aga Issanda teed on imelikud. Aasta pärast, jaanuaris 2010 olingi ei kusagil mujal kui USAs, esmakordselt elus Ameerika pinnal. Lendasin uurima, milline see mees, kellega paar eelnevat kuud kuuma meilivahetust olin pidanud, reaalsuses välja näeb. Osutus vägagi meeldivaks. Aprillis järgnes teine, pisut kestvam külastus. Kolmanda, veelgi pikema kohtingu ajal, septembris 2010 lõin Viie Tuhande Viiesajale hääled sisse, et Eestis elavaid lähedasi oma Ameerika elu-oluga kursis hoida. Vaata siit, miks just 5500.

Ütlemegi siis nii, et 5500 pole veel kümneaastaseks saanud, küll aga saab 2019. aastal kümneaastaseks põhjus, miks mu blogi üleüldse ilmavalgust nägi. Mistap reserveerin endale õiguse teha käesolev postitus, „5500 kümme aastat tagasi“. Fotod on pärit minu ja Pauli esimeselt, kolm nädalat väldanud deidilt. Telkimiskohaks Canyonlands. Paar päeva varem olin New Mexicos, El Paso rahvusvahelisel lennuväljal maandunud. Paulil oli mind lennujaamas vastu võttes matkavarustus juba pagasnikusse pakitud. Plaanitud South-Westi road trippi (New Mexico, Colorado, Utah, Arizona) alustasime praktiliselt võhivõõrastena, kui meilitutvus välja arvata. Väga hea test kohe suhte alguses – kas peame, teineteist suuremat tundmata, kaks nädalat pisikesel, välismaailmast isoleeritud pinnal (autos) vastu. Pidasime küll. 

Paul on julge inimene, seda tõendavad ka ülalolevad pildid. Selmet viia värske naistuttav ööbima hotelli või motelli, lõi hoopiski telgi üles in the middle of nowhere, kus varahommikul oli temperatuur miinus kaheksa kraadi, autoaknad jäätunud ja telgi lähedal lumelaigul värsked puumajäljed. Päeva peale läks kõvasti soojemaks muidugi, päike küttis punakat liivakivi. For the record - ega meil kahel ööselgi külm ei olnud.
January 22/2019
"My blogging life is basically goalless. I like the zen nature of that, and paradoxically, it improves results."
 ― Seth Godin

KUUVARJUTUS. TÄIELIK. HAWAIIL.
Me Pauliga valmistusime korralikult. Binoklid, toolid, vein. Rannas olime aegsasti hakkamas. Ma olen varem täielikke kuuvarjutusi näinud küll, aga ikka nö. normaalsetes tingimustes - pimeduses, öötaevas. Eilne vaatepilt oli päevavalguse tõttu eriti sürreaalne. Päike polnud jõudnud veel horisondi tahagi kaduda, kui kuu nähtavale ilmus, kerkides saare keskosas kõrguvate mägede tagant. Hiiglaslik, hallikasvalge, surnukahvatu kera, ositi helendav, ositi täiesti matt, kuna varjutus oli juba täiega käimas. Mingist Verekuust, nagu eilset nimetati, polnud sel hetkel veel juttugi. Hiljem, pimeduse tulekul tõmbus küll tumepunaseks, jah.
Rand oli rahvast täis. Siin ei jäeta ju ühtegi täiskuud või päikeseloojangut vahele, varjutusest rääkimata. Fotoproffe jagus iga palmipuu alla, mõnel mehel oli objektiiv vaat et pool meetrit pikk. Meie ei hakanud üritamagi, kaamerasse vahtides läheb pool meeleolust kaotsi. Panen hoopiski ühe teise eilse pildi. Paul, palm ja päikeseloojak.

------------

The total lunar eclipse of January 20-21, Hawaiian Time
Moon partially eclipsed at moonrise: 6:07 p.m.
Total lunar eclipse begins: 6:41 p.m.
Greatest eclipse: 7:12 p.m.
Total lunar eclipse ends: 7:43 p.m.
Partial umbral eclipse ends: 8:51 p.m.
January 21/2019
“Where did you live before you came here?" I asked. "The moon," he said smoothly. "We left because the place had no atmosphere.” ― Laurie Halse Anderson, The Impossible Knife of Memory

On teil aega? Vaataks üheskoos eilseid pilte?

 Kaks Pauli töökaaslast kutsusid meid väikesele seiklusele kaasa. Kokee State Park paikneb Kauai lääneküljel, merepinnast kilomeeter-poolteist  kõrgemal. Kui ei teaks, et troopilisel saarel oled, võiks taimestiku järgi esimesel pilgul asukohaks pakkuda näiteks Oregoni. Või Colorado. Või Eesti. Temperatuur pole kah teab mis troopiline. Kümme-viisteist Celsiuse pügalat jahedam kui all ookeanirannal, õhuniiskustki vähevõitu. Me Pauliga oleme tegelikult Kokees ennegi käinud, Alakai rabas matkanud.

 

Väike kahe uksega rendi-Jeep viis meid usinalt igalt poolt läbi, nagu piltideltki näha. Mina ja Paul olime pressitud tagaistmele. Õigem oleks vist öelda, et pressitud esiistmete ja pisikese pagasniku vahele - "iste" on nimetet Jeepi-mudeli tagapingi kohta ikka väga uhkelt öeldud. Mitte et ma nuriseks, kaugel sellest. Aga raputas küll jubedalt, ja teate, neil uutel Jeepidel pole ühte eluliselt olulist detaili - käepidemeid ukse kohal, millest kinni hoida, kui tõsisema offroadiga tegemist. Meenutasin hardusega oma vana head Jeep Cherokeed, millega Eestimaa teid kündsin - sel olid "sangad" täitsa olemas, nii esi- kui tagauste kohal. Olid ajad...

 Mis troopika? Pilt võiks sama hästi kusagil Tallinnas, Nõmme metsas tehtud olla, kas pole. Need on sugi-puud, teise nimega Jaapani seeder. Natukene sekvoiametsa tunne tuli peale, miinus jumalik sekvoialõhn muidugi. 

 Kui oled riski võtnud ja raketimeestega matkama läinud, võid kõikvõimalikud kultuursed, märgistatud rajad heaga unustada. Selle asemel et Kawaikoi Stream Trailile suunduda, võeti suund Kawakoi Streamile endale. Jällegi, ega keegi ei sundinud, autoomanik uuris enne kenasti järele, kas ma olen valmis ja võimeline väikest boulder hoppingut tegema. Ja kas Paul on. Me kaks matkakaaslast nimelt olid meist suures plaanis poole nooremad, nii kena neist, et küsida taipasid. Me muidugi olime silmapilkselt nõus. Mitte et ma endale siin rinnale taoks, et ei tea mis atleet olen, aga no kuulge, Paul ja mina teeme boulder hoppingut oma koduõue kanjonis iga jumala päev. Ühesõnaga, märgistatud raja jätsime kus seda ja teist.

 Niimoodi see asi välja nägi, siin hüppame esimesi kivisid.

Kivid olid suured.   

 

Mõned neist ikka VÄGA suured. 

Ja vett oli kah vahepeal, kuis siis muidu. Pauli foto.

Hakkame esimese, kümnemeetrise joa lähedale jõudma. Plaanime peatust.

Need täpid pildil on veetilgad. Ei, ei sadanud selgest taevast. Pritsib kivilt kivile, tänu mu vasakul küljel olevale pisikesele veenirele.

Mehed süütavad sigareid...

...ja suitsetavad, jalgu joa kohal kõlgutades.

Kivid olid augulised.

Oli suuremaid auke...

... ja väiksemaid. Ja kui te küsite, kuidas need augud tekivad, siis vastus on:

...niimoodi. Vesi keerutab kiviklibu ringi, aasta, teise, kümme, tuhat aastat. Ja ongi auk valmis. Pauli foto.

Üks me matkalaaslastest esimese, kümnemeetrise joa kohal jalgu kõlgutamas. Juga ise oli nadivõitu sel päeval, kuna paar päeva polnud sadanud. Pauli foto.

Ja siin seisame oma matka sihtpunkti, kahekümnemeetrise joa kohal. Joast endast pilti pole, sest enam allapoole ei soovinud keegi ronida. Isegi mitte need kaks meist poole nooremat kaaslast :-)

Poseerime kah. Neljast matkasellist kaks, mina kaasa arvatud, eelistasid paljajalu boulder-hoppida. Paul, nagu näete, on matkasaabastes. Mul oli saabastes kuidagi tuim ja ebakindel tunne, vöö vahel olevad varbavahed võtsin siiski igaks juhuks kaasa, aga kividel ei kasutanud. 

Paul tundub rahulolev. 

Tagasiteel.

Enne kõrgustest alla laskumist puhkasime Waimea kanjoni serval jalga, rüüpasime kosutavaid märjukesi.

See veenire kanjonipõhjas on lai Waimea jõgi. Vot sellised mastaabid. Pauli foto.

Täiskuu tõusis Waimea kohale, kui autole hääled sisse panime. Täiskuu vaatas läbi palmilehtede minu ja Pauli peale alla ka mõned tunnid hiljem, õhtupimeduses, kui hotelli tõrvikutest valgustatud basseinikompleksi soojas mullibasseinis oma kivihüppamisest kangeid keresid turgutasime.

January 21/2019
 “Jumping from boulder to boulder and never falling, with a heavy pack, is easier than it sounds; you just can't fall when you get into the rhythm of the dance.”― Jack Kerouac, The Dharma Bums