Ilmast

 

Ma siin paar postitust tagasi kurtsin sõnarohkelt, kuidas olen hädas seisukohtade kujundamisega. Et varasem raudkindlus, ons asjad nii või naa, näib aegamisi kaduvat. Ja siis võtab Maarja mu segased mõtted ühe lausega elegantselt kokku: “… mul pole enam ammu isu ühe loo taha täielikult joonduda ega seda oma identiteedikangasse kududa.” Bingo!

Seisukohtadest rääkides, nendest, mida ma kujundada ei oska: kas suundumus, et kõikvõimalikele inimkäitumise eripäradele meditsiiniline diagnoos külge riputatakse, on hea või halb? Ja kas see, et diagnoos näikse indulgentsina töötavat, on hea või halb? Paar päeva tagasi avastasin (kollasest) ajakirjandusest, et vana head “ma ei salli külma/kuuma/vihmast/jne ilma” pole enam olemas. Nüüd on meil selle asemel häire nimega Seasonal Affective Disorder (SAD). Nimetet hädaga võib lausa tohtri poole pöörduda. Või: möödanikus olnuks Amber Heard lihtviisiliselt evil bitch (mitte, et Johnny Depp tast kuidagiviisi parem oleks), aga tänase trendi järgi on Heardil kaks häiret: borderline personality disorder ja histrionic personality disorder. (Viisaka inimesena valisin AH kui kaugelseisva ja tuleohutu näite, kuigi neid võiks ka lähemalt tuua.) 

Et siis. Üks osa minust arvab, et pagana lumehelbekesed oma diagnoosidega. Teine osa on tänulik, et maailm tundub, vähemasti mõnes aspektis, pehmemaks, indiviidiga arvestavaks pöörduvat. Ja kolmandast küljest: kuivõrd kasutajasõbralikuna säilib sootsium, kui ühtäkki igaüks meist nii- või naasuguse diagnoosiga vehkides teatab, et miskit pole parata, vat olengi loomuldasa selline, ei püüagi sujuvama suhtlemise, kenama kooseksisteerimise poole, neelatagu alla, kannatatagu ära? Oh jah. Keeruliseks, keeruliseks kisub Epu elu, kui ta jäärapäisus kaduma, ühe ja ainsa tõe tunnistamise võime käest libisema kipub...

Foto lisasin suhteliselt teemavälise. Eile ja üleeile tegime, mina ja Paul, aiatiikides suurpuhastuse. Vesi ja kuldkalad välja, põhjalik kraapimine, vesi ja kalad sisse tagasi. Kalad, muide, on selle sündmuse osas juba vanad kalad - tiigipuhastus iga-aastane kevadine traumaatiline kogemus nende jaoks. 

May 22/2022

“There was something horribly depressing, she felt, about watching the weather report. That life could be planned like the perfect summer picnic drained it of spontaneity.” ― Galt Niederhoffer, The Romantics

UFOd, mähkmed ja maagiline mikser

 


Mõni päev kohe algab hästi, lausa heatujuliselt. Täna hommikukohvi nr. 2  rüübates lappasin uudiseid. Kõigepealt lugesin, et Ühendriikides võetakse nüüd lausa valitsuse tasemel omaks, et UFOd eksisteerivad. Kongress nimelt kuulab praegu üle UFO-ilmingute tunnistajaid, istungid on täitsa avalikult vaatamiseks üleval. Hämmastav. Sama hämmastav kui järgmine uudisnupp, millele komistasin: Cardi B oskus imikut (demovideos küll mängukaru) mähkida. Mitte et mähkmevahetus kui niisugune oleks minu jaoks erakordne või ennenägematu tegevus, ma üsna kogenud lapsehoidja muide, aga et seda protseduuri on võimalik sooritada sõrmedega, mida kaunistavad kilomeetripikkused akrüülküüned, vot see tasus küll vaatamist. Ja last but not least - mu niigi hea tuju tõusis veel kraadi võrra kõrgemale, kui „Minu Lõunamaad“ osteldes algatuseks Amazoni otsingusse Mae Lender tippisin, ja Amazon mulle raamatu asemel Magic Blenderit pakkus. No kas saab päeval paremat algust olla?!

May 19/2022                                                                                              Foto: Internet

“As long as there was coffee in the world, how bad could things be?” ― Cassandra Clare, City of Ashes

Taevas ja maa peal

 


Ma ei tea, vast on kõik inimesed peale minu Elon Muski Starlink-satelliite taevas näinud, aga mulle oli eileöine vaatepilt esmane säärane kogemus. Praeguseni olen rabatud! Eilegi jäänuks space train, nagu nad seda nimetavad, vaatlemata, kui me Pauliga poleks endale täieliku kuuvarjutuse pidulikku üritust korraldanud, teise korruse terrassil, koos kõigi juurdekuuluvate kellade ja viledega, muuhulgas vein ja binoklid. Täiskuutõusudele avaneb me kodus miljoni dollari vaade, sest teistpoolt kanjonit, mäeküngaste tagant kerkiva taevakeha ja vaataja vahel pole mitte ühtegi nähtavust piiravat takistust. 

Anyway. Ööhakk sattus soe ja tuuletu, varjutus möödus nagu varjutus ikka - võrratu, müstiline vaatepilt. Aga kuuvarjutusi nähtud ju küll ja veel, business as usual, kuni hetkeni, mil märkasin kirdetaevas väga pikka, peenikest, kirgast triipu. Haarasin binokli, ja mida ma nägin. Mitukümmend erineva heledusega valguskera, noolsirgesse ritta joondunud, rühkimas ida suunas, justkui üksteise külge aheldatud rongivagunid. Üsna täpselt nagu tollel veebist võetud fotol. 

Olin Muski satelliitidest teadlik küll, ega ma kivi all ela, kuid mismoodi need asjandused välja näevad või mida nad seal üleval täpselt teevad, selle vastu mul siiani huvi puudus. Veelgi vähem oskasin eeldada, et neid niisama palja silmaga näha võib – väga rumal minust, kuna igasugu muud satelliitmudru olen ju eluaeg taevas lendamas silmanud. No ja täna ma muud ei teegi, kui mõtlen eilsele vaatepildile. Täielik science fiction kogemus. Justkui ajahüpe tulevikku, koos äkilise, mürinal peale sõitva tõdemusega, et seda maailma, millesse mina sündisin, ei ole enam olemas. Uudsused nagu TikTok või rasedad mehed või muu säärane pole mulle suutnud nimetet fakti teadvustada, aga näe, Muski satelliidid suutsid. 

Ma tõtt öelda ei oskagi enda jaoks ära lahterdada, on see nüüd hea või halb, et SpaceXi satelliidivõrk öötaeva väljanägemist muutnud on, ning kümnekonna või vähemagi aasta pärast veelgi drastilisemalt muudab. Sest ühest küljest, vaadet Linnuteele eelistan puhta ja puutumatuna. Teisest küljest jällegi olen Pauli arvuti screensaverite andunud fänn, tal need puha sci-fi, ulmelised linnad ja maastikud ja lennumasinad ja eluvormid, kõrgtehnoloogia visuaalse arhailisusega läbi põimunud. Mulle hirmsasti meeldib sihuke tulevikuvärk. Ühest küljest, nagu öeldud. Ja teisest küljest tunnen väikest vastikust Muski vastu, et ta mu tähevaatlusi oma kolaga risustab.

Tüürin teemast kõrvale. Mul on viimasel ajal üldse raskusi seisukohtade kujundamisega. Veel kümmekond aastat tagasi teadsin vägagi täpselt, mida asjadest arvan. Kakskümmend aastat tagasi veelgi täpsemalt. Ja kolmkümne aasta eest oli suisa lihtne, siis polnud mingite variantide vahel vaja validagi, asjad käisid Täpselt Nii Ja Mitte Kuidagi Teistmoodi. Aga nüüd, mida aasta edasi, seda ujuvamaks, amööbsemaks tunnen end muutuvat. Mitutpidi vormitavaks. Irooniline, et ma ei tea sedagi, ons säärane areng hea või halb. Positiivse stsenaariumi korral on tegemist kasvava, areneva tolerantsusega. Negatiivse korral selgroo kadumisega. Kuid mis on inimene ilma selgroota? 

Kindla arvamuse puudumisest veel. Täna trehvasin uudist, et Malluka blogi läks maksumüüri taha. Seoses sellega meenusid vastandlikud mõtted, mida peas keerutasin, kui Eveliis oma blogiga sama tegi. Mallukas oligi pigem arutluskäigu ülessoojendaja, sest mina ei ole ilmselgelt tema blogi sihtgrupp, samuti nagu tema blogi polnud püsivalt minu kui lugeja radaril. Ta kirjutab toredasti, aga see pole minu maailm. Lisaks, Malluka blogi on täiesti varjamatult äriettevõte, mistap rahaküsimine kui asjade loomulik käik ei tohiks kedagi üllatada. Eveliis aga istus kindlalt mu blogirullis, teda lugesin regulaarselt, ja hoolimata puhutistest suunamudimistest ning sagedastest arvamuste mittekattumisest nautisin mitmel moel. Kui ta blogi maksuliseks pööras, ei osanud ma (kusjuures ei oska siiani) öelda, oli see minu silmis pluss või miinus. Üks osa minust kiidab ta valikut ja otsustusvõimet. Julge samm kohalikul blogimaastikul. Teine osa, tunnistan, on... kuidas seda öeldagi... lapsikul moel solvunud. Umbes nii, et oled hea tuttavaga mõnusasti mõned aastad aega veetnud, siin ja seal kokku saades, ja siis ühel päeval deklareerib tuttav, et tuleb sinuga ainult siis kohvikusse/kinno/loomaaeda, kui sa talle selle eest peale maksad. Jaa, tean, tean, naeruväärne, aga vähemasti hinnake ausust, millega seda tunnistan :)
  
Samas, otsus Eveliisi blogi mitte osta (loe: enam mitte lugeda) ei tulene mingist põhimõttelisest „mina blogilugemise eest ei maksa“ seisukohast. Või ei, vast ikkagi tuleneb? Sest vähemasti hetkel ei oska ma nimetada ühtegi 5500 blogirullis figureerivat kirjutajat, kes mu rahakotirauad avaks. Mitte, et ma sellest paarist kroonist/dollarist kuus vaeseks jääks, või et kirjutatu mind ei vaimustaks. On see äkki mingi... ma ei teagi... tunftitunne, mis sunnib maksulist blogi, tallatud rajalt kõrvale astujat, nö. riiulist välja viskama? Ja mis ma näiteks siis teeksin, kui punt mu lemmikblogijaid kätte võtaks ja postituste eest raha hakkaks küsima? Vastus: ei tea, ei oska öelda. Novot. Palun väga. Siin teile järjekordne ehe näide sellest, et mul on seisukohtade kujundamisega raskusi. 
 
----------------
Spasex Starlink Sattelites Visibility Guide: Updated May 14, 2022: Starlink 4-15 Mission: On May 14, 2022, at 20:40 GMT (04:40 p.m. EDT), SpaceX launched the 46th batch of 53 Starlink internet satellites. The Falcon 9 rocket lifted off from the Space Launch Complex 40 (SLC-40) at Cape Canaveral Space Force Station in Florida, USA. This mission boosted the total number of Starlink satellites launched to 2,600 units. The satellites, which are now orbiting at approximately 273 miles (440 km) above the Earth, are putting on a spectacular show for ground observers as they move across the night sky. To the eye, the 60 satellites appear as a "moving train" of moderately faint stars.


May 16/2022

“My opinions may have changed, but not the fact that I'm right.” ― Ashleigh Brilliant

Kaheksas maailmaime. Amargosa Opera House, Death Valley

 

1967. aasta põletavkuumal varasuvel, mil Marta Becket ning ta abikaasa Tom Williams US Highway 190 ja US Highway 127 ristumiskohas nimega Death Valley Junction lõhkenud autorehvi tõttu sundpeatuse tegid, oli asula nimega Amargosa täpselt samasugune jumalast hüljatud paik nagu 2022. aasta jahedavõitu, tuulises veebruaris, mil Paul ja mina seal oma trucki parkisime. Ghost town, nagu siinmail öeldakse. Vähem kui paarkümmend kehvakest majapidamist, ümberringi mägedevaheline kõrb, ere, tühi, paljas. Becketi õnneks tegutses tol ajal veel bensiinijaam, praegu pole sedagi. Ometi on Amargosa end tänaseks mitte üksnes Ühendriikide, vaid lausa maailmakaardile kinnitanud. Põhjus: keset kirjeldet 'suurt mittemidagit' asub ilmaime nimega Amargosa Opera House. Asub seal üksnes tänu asjaolule, et Becketi ja ta kaasa sõiduk justnimelt tolles paigas putitamist vajas.



Marta Becket, endine Broadway Radio City Music Halli kordeballeti tantsija, oli tol suvepäeval 43 aastane, ning juba hea hulk hooaegu endalavastatud ühe-naise-showga mööda Ühendriike tuuritanud. Muidugimõista polnud Death Valley Junctioni kummituslinn Becketi sihtkoht, vaid üksnes järjekordne ühelt esinemiselt teisele kulgedes ette sattuv teeäärne asula. Kuid ennäe, Juhus veeretas ette rehviparanduse... Sellal kui Becketi abikaasa bensiinijaamas tehnilise probleemiga tegeles (jaam, muide, seisab tänaseni püsti, aga ei tööta enam ammu), jalutas Marta üle tee, et 1920-ndatel ehitatud booraksitehase tühjaksjäänud administratiivhoonet uurida, ja sellega külgnevat rahvamaja. Saali uks oli muidugi lukus, olid ju kõik teisedki. Becket kummardus, et lukuaugust sisse piiluda, ning - nagu ta aastaid hiljem seda hetke kirjeldas – ehitis kõneles temaga. “Peering through the tiny hole, I had the distinct feeling that I was looking at the other half of myself. The building seemed to be saying, ‘Take me… do something with me… I offer you life.“ Ja Becket tegigi, mida hoone talt palus. Oo, ja kuidas veel tegi! Hülgas elu New Yorkis, kolis Amargosasse, et alustada teekonda, mis kinnistas ta maailma kultuurilukku kui kartmatu, isepäise, omanäolise näitleja, tantsija, koreograafi ja maalikunstniku.


Tõtt öelda ei olnud meil Pauliga esialgu plaaniski Amargosat väisata. Death Valleys ühes pisikeses pubis tormivarjus veinikest rüübates märkasin aga seinal Amargosa Ooperimaja etenduse vananenud kuulutust. Tükk ise oli juba paar aastat tagasi ära mängitud, kuid loetu tuletas meelde, et tõesti, kord või paar olen Amargosast ja sealsetest seinamaalingutest midagi justkui kuulnud. Marta Becketist siiski mitte, ning maalingudki olid minu kujutluses paar tagasihoidlikku pintslitõmmet seintel, sest noh, mida sa seal California-Nevada piiril ikka ootad, kõrb ja mäed ja redneckid, eks. Olles ooperi- ja balletiteatri kulisside vahel üles kasvanud, tekkis mus siiski väike uudishimu, mistap palusin Paulilt Amargosa-peatust. Ning lo and behold, milline särav kultuuripärl kõrbetolmu alt välja koorus! 

Amargosa ooperimaja hoone on, nagu juba öeldud, kunagise Pacific Coast Borax Company peakorter. U-kujuline ehitis, kavandatud arhitekt Alexander McCulloci poolt, püsti pandud aastatel 1923-24, koosnes firma kontoritest, poekesest, 23 toaga ööbimiskvartalist, söögisaalist, vestibüülist ning rahvamajast, mida kasutati kino- ja pidusaalina, aga ka matuste, jumalateenistuste ja muude sedasorti kogunemiste tarvis. Becket rentis rahvamaja tiiva, mida toona kutsuti Corkhill Hall, nimetas selle ümber Amargosa Ooperimajaks, ning alustas etendustega. Algusaastatel praktiliselt tühjale saalile - kõige esimese etenduse publikuarv oli muide ei rohkem ega vähem kui 12. 



1968. aasta suvel, peale paduvihmadega kaasnevat tulvavett (jaa, kõrbes leiavad aset paduvihmad, ning nende tagajärjed on reeglina hävitavad), kui Becketil tuli teatrisaalis loodusjõudude poolt tekitet kahjustustega võidelda, tekkis tal Idee. Just seesinane mõttevälgatus on põhjus, miks Amargosa Opera House tänase päevani nii kuulus. Nimelt on mitte ainult teatrisaal, vaid kogu hoonetekompleksi interjöör kaetud ainuisikuliselt Becketi poolt seintele kantud, keskaegset elu-olu kujutavate maalingutega. Ta maalis endale publiku, sõna otseses mõttes. Visiooni teostamiseks kulus neli aastat. Kui seinapinnad otsa lõppesid, võttis naine käsile laed, kõõludes kipakatel, ülekäe kokku klopsitud tellingutel. Liidame veel kaks aastat. 

Te ei kujuta ette ja ma ei oska seda ka sõnadesse panna, kui võimsa, kustumatu mulje seinte- ja laetäied maalinguid, üheainsa õblukese naise kätetöö, vaatajale jätavad. Milline multitalent kogu selle kontseptsiooni taga peidus pidi olema. Lisaks teostas Becket ise kõigi oma etenduste lavakujundused, maalis kulissid, õmbles lavakardinad ja kostüümid, valmistas muu vajamineva butafooria. Kahjuks ei saanud ma teatrisaalist häid pilte, mistap laenasin mõned veebiavarustest. Kui tahate rohkem ja lähemalt näha, googeldage ‘Amargosa Opera House, murals’. Võtab ahhetama.



Becketi loomingulisus avaldus juba tüdrukueas. Ta tantsis, mängis klaverit, kirjutas näidendeid vene talupoja pseudonüümi all. (Hmm. Miks just vene talupoja?? Ma pole ta autobiograafiat veel lugenud, ehk sealt selgub.) “Ballet could absorb all of me, physically and spiritually,” rääkis Becket ise hiljem. “In dance I am the instrument instead of the player of the instrument. In painting, there again, I am the only eye behind the brush. In dance, I become the painting.”

1970. aastal, mil Becket oli juba mõnda aega oma kunsti (pool)tühjale saalile ning maalitud publikule pakkunud, puhta loomisrõõmuga kusjuures, ilma vähimagi kibestumuseta, sattus Amargosasse grupp ajakirja National Geographic reportereid. Ooperimaja puhus paljunäinud zhurnalistidel nii-öelda sokid jalast. Becketist ja kõrbes asuvast kunstifenomenist ilmusid artiklid NGs, populaarses meelelahutusajakirjas Life, ja mujalgi. Puuriuks oli sellega avali löödud, linnuke lendu lastud, ning sealtpeale polnud Becketil publikust puudust. Tuldi lähedalt ja kaugelt, tulid tavainimesed ja kuulsused, teiste hulgas ulmekirjanik Ray Bradbury.



Meie sattusime Amargosasse pisut kehval ajal, õkva koroona-piirangute järgselt. Ooperimaja kohvik oli suletud, hotelli tegevus koomale tõmmatud. Sellegipoolest kasutasime retseptsiooniprouade poolt lahkelt pakutud võimalust majasoppides ringi kolada. Tänasel päeval tegutsevad Amargosa Opera House ja The Amargosa Hotel Marta Becketi nimelise mittetulundusühinguna, mille eestvedajail kuuldavasti kenad tulevikuplaanid. Etendused toimuvad hetkel sporaadiliselt, aga hotelli ööbima olete oodatud. Peljata pole põhjust. Hoolimata üksildasest asukohast ja rohketest ajahamba puremisele viitavatest märkidest pole tegemist 'you can check out any time you like, but you can never leave' stiilis majutusasutusega. Hotell Amargosa on vägagi helge olemisega.
 
 

Teadnuks ma Amargosa Ooperimajast ja Marta Becketist kümme aastat tagasi, siis oleks mul ehk õnnestunud diivat laval näha. Peale 43 aastat Amargosa lavalaudadel andis Becket oma viimase etenduse veebruaris 2012. Elasin tol ajal juba USAs, Death Valley Junctionist üldse mitte üle mõistuse kaugel, kohalikke mastaape arvestades. Tõsi, see poleks olnud tantsuetendus, vaid kord nädalas mängitud The Sitting Down Show, Becket publikule pakkumas näideldud meenutusi omaenda elust. Oh, mida kõike ma annaks, et just seda elamust just selles kohas kogeda saanuks… 
Marta Becket suri 2017. aasta jaanuarikuus, 92 aastasena, oma kodus Amargosas.

Huvilistele mõned lingid: 
Artiklid: 
Raamat ja film:
Todd Robinsoni Emmy'ga pärjatud täispikk dokumentaalfilm Amargosa

Fotod, millel pole ekstra märgitud, et veebist pärit, on Pauli ja minu võetud. 
May 13/2022        

“If you ask me what I came to do in this world, I, an artist, will answer you: I am here to live out loud.” ― Émile Zola

Ubehebe Craters, Death Valley

 


Armas aeg, mul selletalvisest kahekuisest camperi-reisist ju veel hea hulk juttu ja pilte blogisse panemata! Pean end kokku võtma, varsti sõidavad uued muljed sisse. Juulis plaanime paarinädalast tretti Utah’ osariigis (perekonna kokkutulek, ja et juba sealkandis oleme, vaatame natukene laiemalt ringi) ning sügisel, kuulukse, saab ehk jälle pikemaks ajaks Kauaile. Niisiis, takkajärele mõned talvereisi postitused, hakkame pihta. 

Dreath Valley on meil Pauliga juba vaat et iga-aastane traditsioon. Mis teha, mõlemad oleme sellesse maanurka kõrvuni armunud. Surmaorust olen ennegi vaimustunult vahutanud, näiteks siin ja siin. Sel aastal ei peatunud me Death Valley's küll kuigi pikalt, ilmad sattusid kehvavõitu, üle mõistuse tuulised-tormised. Mistap avatud väljadel ja mäekülgedel, elik vaatega kohtades, kus meile laagris olla meeldib, oli vaat et võimatu jalul püsida, lõkke nautimisest ja muust välitegevusest rääkimata. Hea, kui sain koera jalutatud, ilma et torm mul mütsi peast või Lillil kasukat seljast viinuks. Nädalajagu pidasime siiski vastu. Õnneks juhtus ka ilma poolest helgemaid hetki, näiteks too päev, mil otsustasime Death Valley põhjatipus asuvaid Ubehebe kraatreid väisata. 



Nii Suur kui Väike Ubehebe on ülilihtsalt ligipääsetavad, tõelised autoturisti maiuspalad. Vähe sellest. Kui võhma jagub, on ka kraatri põhi ülilihtsalt ligipääsetav. Sammud siledat rada pidi alla, ja oledki nii-öelda sündmuste keskel. Ülestulek on muidugi pisut teine teema... Neil kahel pildil, alumisel iseäranis, on kraatripõhjas ja matkarajal olevad sipelgasuurused inimesed kenasti näha. Meie lükkasime nii kraatrisse laskumise kui ka ümber-kraatrite-matka tulevasse aastasse. Paul oleks valmis olnud, mina hakkasin vinguma, ajasin sõrad vastu. Nimelt veetsime kaks eelnenud päeva mägedes ronides, need olid pikad matkad ja üldse mitte kergete killast, ning mõte järjekordsest maratonist ei vaimustanud mind üldse. Et siis jah, tuleval talvel.
 


Vulkaanilise päritoluga kiviklibu pole üldse kindel jalgealune, teate. Iga kivikilluke libiseb astumise all justkui kuullaager. Paul kõndis kraatrikallakul oluliselt kaugemale kui mina...
 


Mõned ikka oskavad elada. See paarike ei hakanud end ringitrampimisega vaevamagi, nautisid mugavalt istudes vaadet ja jooke. Teisel fotol on Suure Ubehebe harjal jooksev matkarada hästi näha, mõned matkajadki, kui hoolega vaadata. 



Tuugalt täis parkimisplatsil oli väga keeruline vaba kohta leida, lõpuks siiski õnnestus. Rongad, Death Valley alalised asukad, teavad täpselt, kus turiste kohata võib, ja hea õnne korral maiuspalu nautida. Alumine foto: Ubehebe juurde viivat teed ääristas sõna otseses mõttes kuumaastik.
P.S. Paul hääldab kraatrite nime juubihiibi, mina hääldan nii, nagu kirjutatakse. 

------------

Ubehebe Craters, Geological Summary: The Ubehebe Craters (pronounced you-bee-HEE-bee) consist of an isolated group of overlapping maars formed during eruptions of alkali basalt along a fault cutting alluvial fan deposits on the flanks of Tin Mountain in Death Valley National Park. 
Ubehebe Crater is a 0.8-km-wide, 235-m-deep maar surrounded by a tuff ring. Little Hebe Crater, the second youngest vent located immediately south, is a small tuff cone with a 100-m-wide crater overlain by pyroclastic-surge deposits. 
At least a dozen craters are located within an area of 3 km2, and bedded pyroclastic-surge deposits cover an area of 15 km2. Early scoria cone formation was followed by hydrovolcanic explosions that formed two clusters of explosion craters and tuff rings. Field work and revised dating based on paleomagnetic and 10Be evidence has shown that the craters were formed during a single short-lived phreatic, phreatomagmatic, and magmatic eruptive episode about 2,100 years ago.
Miocene-aged mostly reddish orange-colored conglomerate makes up the exposed bedrock in Ubehebe's walls. These sediments were deposited by streams and contain limestone, mudstone, quartzite and volcanic cobbles that are up to 20 cm in diameter.

May 10/2022

“The paradox of volcanoes was that they were symbols of destruction but also life. Once the lava slows and cools, it solidifies and then breaks down over time to become soil - rich, fertile soil.” ― Matt Haig, The Midnight Library

Päevakohane

 


Nonii. Vaataks siis põgusalt üle, mis meil siin vahepeal toimunud on. 

Esiteks, ma ei tea, palju siinsest inimõiguste teemalisest megauudisest Eestisse on jõudnud ja palju seal sellest üldse hoolitakse, aga tundub, et USA vabariiklaste eestvedamisel ja Ülemkohtu heakskiidul tüürime tasapisi tagasi aega, kus naine oli teise sordi inimene. Barefoot and pregnant in the kitchen, või kuidas see ütlus käiski. Nimelt lekkis (lekitati) Ülemkohtu dokumendikavand, kus põhjendatakse, miks kohus oma käesoleva aasta juunikuus tehtavas otsuses praegused, naistele riiklikult tagatud abordiõigused keskvõimu käest osariikide võimudele üle annab. Mis väga lihtsustatult, lühidalt ja kujundlikult kokku võttes tähendab seda, et vabariiklaste (Trumpi partei, EKRE ekvivalent) juhitud osariikides tuleb aborti soovivatel/vajavatel naistel reisida mõnda teise, demokraatide poolt hallatud, aborte lubavasse osariiki, või rännata ajas tagasi, mil traadist riidepuud, saunalava, kapi otsast alla hüppamine ja posijate-pusijate poolt sooritet protseduurid olid ainsad võimalused rasedusest vabaneda. Lugege seda mitte väga pikka artiklit, teeb pildi suhteliselt selgeks: Huffpost: Justice Samuel Alito’s reasoning is stuck in the 1600s — literally. Oi ma võiks sel teemal kümneid lehekülgi kokku kirjutada, aga olen liig üles keeratud praegu, las settib natuke. Samas, mustal pilvel on ehk ka kuldne äär: CNN: It may be exactly what Democrats need to solve their passion problem heading into the 2022 midterm elections.

Muide, eelneva teemaga on seotud üks isiklik positiivne aspekt. Ma saan ju nüüd ametlikult sõna sekka öelda! Lepime kokku, et te ei naera mu üle, eks, vähemasti avalikult mitte, aga teate, ma olen üsna elevil, kuna paari nädala pärast avaneb mul esimest korda võimalus oma uuel kodumaal valimistel osaleda. Maikuus nimelt toimuvad Oregonis osariigi- ning kohalike võimude, lisaks ka föderaalvalitsuse (USA Kongress) eelvalimised. Paar päeva tagasi saabus me postkasti pildil olev Ümbrik, minu nimi peal, valimissedel sees. Täidan sedeli ära, saadan postiga või lasen linnaväljakul asuvasse valimiskasti, ja voilà, olengi oma panuse riigitüürimisse andnud. 

USAs kehtib üsna keeruline valimissüsteem, ning käib üle minu võimete seda ühe postituse raames lahti seletada. On üleriigilised, osariigilised ja kohalikud valimised. Ja siis veel eelvalimised ja vahevalimised ja... Valimiste korraldus erineb osariigiti. Valijaks peab end registreerima, lisaks tuleb mitmetes osariikides, ka meie omas, juba registreerudes nö. pool valida – et kas oled vabariiklane või demokraat. Tõsi, kirjade järgi kehtib Ühendriikides multi-party system (Republican, Democratic, Independent, Libertarian, Pacific Green, Progressive, Working Families pluss veel paar pisemat), aga need väikesed parteid ei ole paraku mingid reaalsed tegijad. Ühesõnaga, meil siin on põhimõtteliselt vaid kaks poliitilist parteid: vabariiklased ja demokraadid. Mina registreerusin demokraadiks. (Näide: USA presidendi eelvalimistel saan valida üksnes Demokraatliku partei kandidaatide vahel, aga nii öelda lõplikel valimistel võin hääletada mistahes presidendikandidaadi poolt, olenemata kandidaadi ja minu enda parteilisest kuuluvusest.) Ning ei, ma meelega ei ütle „loomulikult registreerusin demokraadiks“. Ajalooliselt olid ka vabariiklased täitsa viisakad inimesed.Tänaseks on pilt kardinaalselt muutunud. Vaid üks märksõna: Trump. Trump on tänane Republican Party, sellest ei saa üle ega ümber. Ja muidugi Trumpi puppet master, Kongressi ülemkoja opositsiooniliider Mitch McConnell. Ning sellesse sohu ma ei astu, lööge või maha, kuigi kodanikuna on mul ka demokraatidele mõndagi ette heita. Anyway. Oregon oli muide kõige esimene osariik, kus posti teel hääletamine kasutusele võeti. Täna muud moodi Oregonis valida ei saagi - valimisjaoskondi, kuhu kohale minna, ei eksisteeri. Trump mäletatavasti püüdis postiga saadetud hääli kahtluse alla seada, kuid reaalsuses on säärane viis väga turvaline ning valskuskindel.

Mis siis veel. Koduselt rindelt. Olen nüüd me elamisele remondiringi peale teinud. Kujutage ette, aprilli alguses sai meil Pauliga kaheksa aastat siinses paradiisis elatud. Kaheksa! Vist olen ka maininud, et vahepeal pidasime kolimisplaane, aga hetkel, kus kõik nii uus ja kena ja värske, ei kisu küll kusagile mujale liikuma. Pealegi, camperi omanikena on meil teine, ratastel kodu varnast võtta, kusjuures see kodu võib põhimõtteliselt paikneda kus iganes Ameerika mandril, ei pea üldse Ühendriikide piirides olema. Ei tundu küll tõenäoline, et seda teed, st. üle piiri läheme, aga never say never.

Remondist paar sõna lisaks. Teate, kui keeruline on nö. raskematelt töödelt kergematele üle minna? Peale pahteldamist ja krohvimist ja värvimist ja riiulite ehitamist näiteks padjakatete õmblemist üritada? Keeruline seetõttu, et käed, täpsemalt sõrmed, on pingutustest jämedad ja kobad, sõrmeotsad karedad, küüsi pole ollagi. Kanga katsumine, nõela taha niidi ajamine kujunes tõeliseks kunsttükiks. Aga hakkama ma sain, ja rahul ma olen. 

Aa ja siis üks asi veel. See eelmise postituse kommentaariumis üles kerkinud õigekirja-teema. See ikka veel torgib mind. Ega ma ju täpselt ei tea, mis sorti inimesed siin käivad - viietuhande viiesajal on, vähemasti mu enda mõõdupuud mööda, päris rohke külastatavus - aga et lugeja, kel postituse sisu osas kommentaare pole, võtab õigekirja kommenteerida, see tuleb mulle üllatusena. Olen teiste blogijate kommentaariumites kah teinekord sarnast kohanud. Ühest küljest saan korrigeerimiskihust aru. Aga teisest küljest jälle ei saa. Eks igaüks vaatabki läbi omaenda elutunnetuse prisma. Mitte et ma seetõttu parem inimene oleksin kui keelepolitseinikud, aga mulle isiklikult ei tuleks pähegi kellegi veebipäevikus korrektuure teha, kuigi vigu märkama olen mihkel. (Issake, väga loodan, et ma pole korrigeerinud, mälu võib ju petta, eks iseendast arvad ju ikka hästi.) Ühesõnaga. Peale eelmisele postitusele järgnenud vestlust tunnen ilmselt mõnda aega väikest survet jumala eest õigesti kirjutada, mitte ühelgi juhul libastuda. Mittelibastumine, kui täitsa aus olla, muutub aga ajapikku ja tasapisi raskemaks. Siiski mitte niivõrd õigekirja osas, kuivõrd väljendite ja lauseehituse. Sest ma mõtlen paljudel teemadel enamjaolt inglise keeles, neil teemadel, mil siinses, kohalikus kontekstis loen ja kaasinimestega arutlen. No näiteks käesoleva postituse jaoks otsisin oma peas eestikeelset vastet väljendile „back-alley abortions“, tulemusteta. Võite soovitada, ausõna, ma ei karga (seekord) ninna. Otsisin ka vastet tiitlile „Senate minority leader“, kui McConnellit nimetasin. Ja nüüd, seda kirjutades, küsin endalt, kuidas on korrektne – McConnellit, McConnelli’t, McConnelli? Ja kas sõna „küsin“ ees peab koma olema või ei? Jaa, võõras keelekeskkonnas elamine jätab jälje, sellest ei saa vähemasti mina üle ega ümber. Aga see ausalt öeldes ei tee mulle ka eriti muret, võtan kui loomulikku protsessi. Ja nagu kommentaariumis märkisin, hindan diplomaatilist lähenemist. Kui lugejapoolne vigade parandus koosneb postitusega haakuvast lausest või paarist, ühes osutusega õigekirjaveale (seda on siin blogis ennegi juhtunud, näiteks oli mingi aeg tagasi kommentaatoritega tore vestlus kamo/camo teemal), siis mul kuklakarvad üldse turri ei tõuse. Miks peaks? Kuid kui tullakse üksnes nö. punase pliiatsiga vigu alla kriipsutama, kui postitus kui niisugune ei kõneta, küll aga kisub kangesti keelekorrektuuri tegema, siis jah, võtke heaks või pange pahaks, ma asun kaitsepositsioonile, mis sest, et eksimused on tõepoolest olemas ning neid ka tunnistan. Mu blogi ei pürgi aja- ega ilukirjanduseks. See on mu isiklik veebipäevik ja ma kirjutan siin selliselt, nagu oskan ja nagu mulle meeldib. Kui inimene tunneb enda keelekõrvasilma riivatud saavat, siis ei pruugi lugemas käia, just nii lihtne see ongi. Ossa. Vot kus nüüd ütlesin, eks :)

------------

"In a 2020 study, Oregon was ranked as the easiest state for citizens to vote in. Elections are all held using a Vote by Mail (VBM) system. This means that all registered voters receive their ballots via postal delivery and can vote from their homes. A state Voters’ Pamphlet is mailed to every household in Oregon about three weeks before each statewide election. It includes information about each measure and candidate in the upcoming election. Oregon voters made mail-in ballots the state’s standard system more than 20 years ago. And it first got the green light for local state elections back in 1981."

"As of July 2020, five states – Colorado, Hawaii, Oregon, Utah and Washington – hold elections almost entirely by mail. (This map is current as of October 2020.) Postal voting is an option in 33 states and the District of Columbia. Other states allow postal voting (absentee ballot) only in certain circumstances, though the COVID-19 pandemic in 2020 has prompted further discussion about relaxing some of those restrictions." 

May 06/2022 

“Every election is determined by the people who show up.” ― Larry J. Sabato, Pendulum Swing