ME RENDIME PARADIISI.
Olen siin juba ei tea mitu korda suure suuga lubanud me Oregoni kodu leidmise loost kirjutada. Läheks nüüd lõpuks sõnadelt tegudele. Seda enam, et mõned päevad tagasi, neljandal aprillil sai juba tervelt neli aastat siin elatud. Niisiis,

MIKS me neli aastat tagasi võtsime nõuks New Mexico tolmu jalgadelt pühkida? Otsest vajadust kui niisugust ju polnud. Üürikodu Las Crucese rohelises eeslinnas oli mugavalt sisse elatud – Paul kolis majja viis aastat enne me tutvumist, koos elasime seal kolm aastat. Maja oli oma käe järgi mõnusaks ja ilusaks sätitud, väikeses müüriga ümbritsetud iluaias vohasid roniroosid, visteria, bambus. Naabrid vahvad ja värvikad, landlady jumalakeeli palumas, et me välja ei koliks - lemmik-üürnikeks nimetas meid, kusjuures ta omanduses on umbes seitsekümmend üürimaja. Kuid

MUUTUSED olid õhus. 2013. aasta suvehakul otsustas Paul ammuse unistuse täide viia, rakettide ehitamises pausi teha, end töölt lahti võtta ning üks pikemat sorti sabat pidada. Lisaks oleks tal varsti kolmkümmend aastat kõrbekliimas elamist kukkunud. See, mis mulle kui aastaringsest kehvast suusailmast tulnule lausa paradiis tundus, oli Pauli jaoks juba vaat et põrgu. Sest New Mexico on kuum, kuiv ja tuuline, ses osas võite mind usaldada, mul on kogemus. Novot. Kui Paul oli piltlikult öeldes mutrivõtme nurka visanud ja töökoja ukse selja taga kinni löönud, asusime ajurünnakule, küsides endalt,

KUHU siis õieti tahame edasi liikuda? Mingeid töökohaga seotud piiranguid meil polnud. Regionaalseid samuti mitte, kui välja arvata, et välistasime Texase (see on omaette postituse teema, poliitiline) ja Pauli soovil ka Idaranniku – talle see kant ei istu. Ja no Californiast ei tahtnud kah väga kaugel olla, seal resideerub enamik Pauli lähisugulasi. Nii jäi ikkagi hea mitu osariiki, mille vahel valida. Ahjaa, ühe olulise kriteeriumi oleksin äärepealt unustanud – ilm! Kuna Paul on elanud aastaid Idahos (kuus kuud talve, lumi rinnuni) ja mina poolsada aastat Eestis (sisestage sobiv klimaatiline epiteet), siis külm kliima oli meie jaoks dealbreaker. Hmm,

MIKS JUST OREGON sõelale jäi, kes seda tänaseks enam täpselt mäletab. Vaimustavalt mitmekesine loodus oli muidugi üks põhjustest. Ookean, mäed, vihmametsad vaid paari autosõidutunni kaugusel. Suurlinn Portland samuti. Kesk-Oregoni eelistasime Vaikse ookeani rannikule seetõttu, et siin näeb palju päikest. Oregoni kallas on jah imekaunis, aga aastaringselt vihmane. Vähetähtis polnud ka, et Oregon on nö. "sinine"osariik, omavalitsuses valdavalt demokraadid, sobib meie poliitiliste vaadetega. Ülalpoolmainitud Texas näiteks on üleni "punane", Trumpi sõprade vabariiklaste võimu all. Üks oli kindel -

KINNISVARA soetamise kavatsust meil polnud. Pole siiani. Ühendriigid on liiga ahvatlevalt mitmekesised nii looduse kui elustiili poolest, et kohe praegu paikseks jääda. No ja kui ostadki näiteks superasukohas superhinnaga maja, ja siis ühel päeval kolib su naaberkinnistule Mölakas - then what? Ühesõnaga, meile üürimine väga sobib. Paljudel eestlastel on seda tõenäoliselt mõneti raske mõista, sest noh, üürikodu pole ju "omand". Ja Eesti üüriturg ei tee üürimist vist ka eriti isuäratavaks, vähemalt selline mulje on mulle jäänud. Siin aga on lood teised. Jaa, head üüripinda võib (regioonist olenevalt) keeruline leida olla, aga seda vaid põhjusel, et üürimine nii populaarne.

KUULUTUSE panime Craigslisti üles 2013. aasta lõpus. Craigslist on ameeriklaste eelistatuim ostu-müügi-vahetuse kanal, sealt leiab kõike, alates elamispinnast lõpetades kassipoegade ja kuldkaladega. Otsustasime uut kodu otsida nö. jõupositsioonilt, elik kuulutuste lappamise ja "palun võtke meid üürile" asemel iseendid väljanäitusele panna ning pakkumisi ootama jääda. Kuulutus, mille koostasin, oli väga lühike ja konkreetne: Keskealine abielupaar ühes kõrgelt koolitatud saksa lambakoeraga kolib New Mexicost Oregoni. Võtame üürile 2-3 magamistoaga (siin mõõdetakse maja suurust magamistubade arvu järgi) ja aiaga maja, soovitavalt vaatega. See viimane kõlas kuulutuses "preferably with a view" ja on meil Pauliga siiani käibefraasiks, kui üle oma kodukanjoni ja National Grasslands'i vaatame, taamal sinetavatale Ochoco mägedele. Be careful what you wish for, nagu öeldakse. Ühesõnaga,

PAKKUMISI tuli kuulutuse peale kahekümne ringis. Mõned viskasime kohe kõrvale, ülejäänuist jäid sõelale kolm, kõigil kaks ühist omadust. Esiteks, asusid Kesk-Oregoni hipsterlinna Bendi lähistel. Teiseks, pakkumised polnud Craigslistis üleval. Lugu nimelt järgmine, et tihtipeale soovivad kinnisvara omanikud nö. varju jääda, kuna üürile antav pind on liiga magus pala. Nad eelistavad koduotsijate kuulutusi lapates ise endale sobilikud üürnikukandidaadid välja valida. Ühesõnaga, kõigi kolme sõelale jäänud pakkumise puhul oli tegemist tõeliste pärlitega. Aga ega siis põrsast kotis saa üürida, eks ole. Niisiis,

PAKKUMISI ÜLE VAATAMA sõitsime 2014. aasta alguses. Võtsime aega ja vormistasime asja road-tripina, Yarko kaasas ja puha. Eelnevalt olime kõigi kolme omanikuga kokku leppinud, et tohime ühe öö nende kinnistul, maja kõrval telkida. Põhjus väga lihtne – saamaks aimu, kui vaikne või lärmakas on öö me võimalikus tulevases kodus. Päevahääli kuuleme kohale minnes ju nagunii. Esimesel päeval kohtusime esimese omanikepaariga. Ööbisime. Kõik sobis. Käsi veel ei löönud, sest kaks maja oli vaatamata. Teisel päeval (ma mäletan täpselt, see oli esmaspäev) seadsime suuna väikelinna Madrase poole, et selle piiril asuvale kinnistule pilk peale visata. Omanikult saadud info oli sarjast too good to be true. Leppisime Pauliga kokku, et isegi kui on viimase peal vinge elamine (kõigi kolme pakkumise üürihind oli juba eelnevalt, meilivahetuse teel kokku lepitud), siis võtame ikkagi time out, et omavahel veelkord aru pidada. Ja no see kolmas koht veel kah ju tarvis üle kaeda. Tundus plaaniks hea küll. Jõudsime kohale, omanik juhatas meid majja. Ja kui siis oma tulevases elutoas seisime, nagu akvaariumis, kolm seina üleni klaasist, ja VAADET nägime, oli nii mul kui Paulil eelnev kokkulepe peast pühitud ning me röögatasime kooris „We shall take it!!!“ Tõsiasi, et me kolmandat pakkumist vaatama ei läinudki, peaks me praegust kodu üsna objektiivselt iseloomustama. Aga

ÜÜRIHINDA ma siinkohal ei avalikusta, see on konfidentsiaalne. Ja ega te nagunii ei usuks, et number nii väike. Ütleme sedasi, et väga suure maja alumine korrus pluss 32 hektarit ojaga kanjonit, metsa, rohumaad on meil käes kordi vähem kui võileivahinnaga. (Maja ülemisel korrusel kedagi ei ela ega saa elama, seni kuni meie maja üürime.) Säärase summa eest ei saa Bendis ühetoalist korteritki rentida. Kusjuures kommunaalmakse me maksa, need on omaniku kanda. Vaid internetiühenduse tasume ise, selle lasime peale kolimist sisse panna. Kolisime oma mööbliga, välja arvatud köögimööbel, mis oli siin juba paigas, nagu ka köögitehnika, pesumasin ja kuivati. Armas aeg, 

KUIDAS säärane unelmate diil võimalik on, küsite nüüd. Kas te peate seal kinnistul orjama? Noh, üürilepingus on kirjas, et hoiame kolme imepisikest murulappi niidetuna. Niiduk omaniku poolt. Hirmus orjamine jah. Kõik muu, mida nende nelja aasta jooksul maja ümber ja majas teinud oleme, on puhtalt me oma vabast tahtest. Sest kui on kanjon, siis on selle servale punast pinki tarvis, kas pole. Ja kui on kadakamets, siis kohe kisub osa sellest pargiks kujundama. Ja nii edasi. Kes blogi jälgib, see teab. Tänaseks on selge ka

PÕHJUS, miks omanikud säherduse otsest rahalist kasu mittetoova väljaüürimise variandi on valinud: tegemist on perekonnaga, kelle majanduslik kindlustatus tuleneb kinnisvara omamisest erinevais paigus, mitte selle väljaüürimisest. Kinnistu, millel meie elame, kannab ka emotsionaalset väärtust - landlady ja ta õde-venda on siin üles kasvanud. Nii et perekonna jaoks on pikaajalised, vastutustundlikud üürnikud olulisemad kui saadav üüritulu. Aga räägimegi siis nüüd paar sõna sellest, et

BOONUSENA oleme üürileandjatele lisaks ka väga head sõbrad saanud. Landlady ja ta abikaasaga klikkis algusest peale – meievanune paar, hambaarst ja -tehnik. Ka ülejäänud pereliikmed, keda aastas kord või paar kohtame, oleksid justkui me oma sugulased. Kui kellelgi neist vahel haruharva abihoonesse või ülemisele korrusele asja, ollakse piinlikult peenetundelised. Helistatakse ette ja taha, et kas tohib tulla, kas on sobiv päev ja kellaaeg. Maja ei kutsuta vestlustes muudmoodi kui „Pauli ja Epu kodu“. Ja nii edasi. No ma räägin teile, et paradiis, ja mitte ainult vaate osas. Nüüd te kindlasti küsite,

MIS SIIS SAAB, kui meil ühel päeval mingil põhjusel ootamatult paradiisisist välja tuleb kolida, enne kui vabatahtlikult elukohamuutuse otsuseni oleme jõudnud. No siis ei saa muud hullu midagi, kui kolime välja. Rendime väikese laopinna, paneme asjad hoiule, leiame ajutise majutuse ja hakkame värske pilguga järgmise paradiisi järele ringi vaatama. Meietaolised vanemaealised, majanduslikult kindlustatud, veatu üürniku-renomeega koduotsijad on üüriturul kuum kaup. Muide, kolimisel ei ole siinmail sellist stigmat küljes nagu Eestis, kus seda lausa paljakspõlemisega võrreldakse. USAs pole elukohavahetus midagi erakorralist. Töö, peresuhete, mistahes muude põhjuste tõttu liiguvad inimesed pidevalt osariigist teise, vanusest ning sissetulekust olenemata. Mäletan, kui Oregoni elama asusime, deklareerisin, et vähemalt viis aastat ei taha ma kolimisest kuuldagi. Nüüd on neli täis, ja oleme Pauliga paaril korral juba ääri-veeri arutanud, kus me järgmine elupaik võiks asuda. Seda muidugi suures osas seoses nende Kauail veedetud kuudega – et kas troopikasaar meile sobiks. Esialgu on vastus eitav, ja esialgu siiski veel ei tunne, et nüüd vast jälle koliks. Ma usun, et vähemalt paar järgmist aastat veedame siin kanjonikaldal, eks siis paistab. Ja juhhei, endiselt oleme elukohavalikus täiesti vabad. Pauli raketitöö on nüüd osa-ajaga, nii et ses mõttes pole vahet, kus meil pidamine on. Tööl (paarinädalastel komandeeringutel riigi erinevais paigus) käib ta nagunii lennukiga. Mis siis muud kui

ELAME JA NÄEME.
Fotodel on meie ees-õu. „Preferably with the view“, mäletate? :-)
April 08/2018
“One never reaches home,' she said. 'But where paths that have an affinity for each other intersect, the whole world looks like home, for a time.”― Hermann Hesse, Demian