Reality check

 

Ausalt, paar päeva tagasi poleks ma säärast postitust kirjutanud. Mõtted oleks tekkinud, väljakirjutamiseni jõudmata, avaldamisest rääkimata. Aga tänaseks on mus ootamatult mingi uus julgus pead tõstnud, pärast seda, kui rusika lauale lõin ja deklareerisin, mismoodi mina oma blogi pidada soovin. Loodetavasti saan kommentaariumi-Cruella imago turjal nüüd hea tükk aega liugu lasta, olles sarikiusaja viimaks minema peksnud, ameeriklase kombel, pesapallikurikaga.

Anyway. Räägiks siis asjast ka, enne kui jutt väga vägivaldseks tüürib. Räägiks noist kahest fotost. Paul pildistas, Idahos, koha nimi Massacre Rocks State Park. (Oih, too nimigi on ju vägivaldne? Aga see pole minu süü, ausõna.) Ühesõnaga, veetsime seal kaks ööd, ühe road tripile minnes, teise tulles. Reisifotosid lapates hakkas mulle esimene pilt kohe silma. Nii kena! Näitab mind nii heast küljest! Milline suurepärane võimalus end eksponeerida - kirjutan miskit Lillikesest või imen pastakast ümmarguse jutu nimetet ööbimiskohast, ja illustreerin pealtnäha süütult selle fotoga, millelt vähemasti mina ei oskaks persooni vanust ega kulumisastet välja lugeda. Teisisõnu, kirjutan nähtamatu tindiga ridade vahele, et tulge nüüd ja vaadake kõik, kui heas vormis ma kuuekümne kahe aastaselt olen. Paraku, Pauli pilte edasi lapates kargas silma tõde. Ma meelega ei kirjuta kibe tõde, sest mis siin kibedat, olen ju oma vanuse/väljanägemisega vägagi rahul, ilusti sina peal. Samas, seesinane alumine ülesvõte humble bragginguks siiski enam hästi ei sobiks, onju. Ja ärge mul nüüd siin hakake stiilis “sa näed ka alumisel hea välja”. Näen, aga see pole postituse point.  

Nii et jah, nood fotod tekitasid mus mitmeid mõtteid. Mismoodi ma end näha tahan, ja mismoodi tegelikult välja näen. Lisaks mõtteid geneetika vääramatust mõjust, sest esimene foto annab alust arvata, et mu väline raam pärineb isapoolsest suguvõsast, teisel aga silman täiesti selgelt, äratuntavalt oma ema armsat nägu. Seetõttu on mulle ka mu enda nägu armas. Ja nii harva, kui mul tänases vanuses ja elukorralduses sedasorti mõtted tekivadki, pani too nägu fotol mind hetkeks mõtlema, mismoodi minu laste näod välja näinuks. See oli õnneks säärane õrnalt naeratama panev mõte, pigem uudishimulik kui kurb.

September 30/2023                                                                                      Fotod: Paul

“Reality leaves a lot to the imagination.” ― John Lennon

Veelkord

Postituse tiitel võiks sama hästi olla Veel Malkovichist, vol. 3. Sest kuigi nii teema ise kui ka pealkiri on mu jaoks juba pisut hapuks läinud, leian asja kohta siiski veel mõtteid. Katsun need kirja panna, mitte ülemäära krüptiliselt, kuid samal ajal kedagi isiklikult solvamata rohkem, kui hädapärast tarvis. (See viimane oli muidugimõista nali. Ma ei ole solvamise peal väljas.)

Kummaline, et enne toda kanepi-kommentaariumi keissi ei andnud ma endale täielikult aru, kuivõrd teatud kommentaarid siin 5500s mu blogi-elu häirsid. Kusjuures see häiritus oli aja jooksul kasvanud kui lumepall, ja ma täitsa ausalt tunnistan, et mitmelgi puhul lugesin enam-vähem neutraalsest kommentaaristki välja miskit, mida seal ilmselt polnud. No nagu päris-eluski, teate küll – hakkab mõni inimene närvidele käima, siis ei suuda teda enam erapooletu pilguga vaadata. Samas, kas peakski? Enamikul meist on oma sümpaatiad ja antipaatiad. Mis ei pruugi olla üldsegi mustvalged. Umbes nii, nagu mul siin mõne trumpistist naabri puhul. Võin temaga vestelda ilmast ja kalapüügist ja valla aastalaadast ja paljust muust, seni, kuni poliitika jutuks ei tule, sest sel teemal käivad me vaated risti üksteisele vastu. Kuid kuna soovime rahulikult kõrvuti eksisteerida ning enam-vähem normaalselt läbi saada, ei hakka me teineteise päästikutele vajutama. Väldime verevalamist. 

Nüüd. Inimesed on ikka nii erinevad, et. Sealhulgas blogijad – eks nemadki ole inimesed. Peale mu kommentaariumi-teemalist käteringutamist sain Veel Malkovichist, vol. 2 postituse alla kaks kardinaalselt lahkukäivat soovitust. Esimene neist, ühelt mu lemmikblogijalt, jahmatas mind. Ei, mitte halvas mõttes, vaid selles, kui erinevalt võib ühte ning sama probleemi lahendada. Soovitus seisnes suures plaanis selles, et minu veebipäeviku kommentaarium võiks olla platvorm, mida lugejad saavad eneseväljenduseks kasutada. Olen soovitaja heatahtlikkuses 200% kindel, ta on äärmiselt tark ja tore inimene, aga mul, teate, kukkus lõug põlvini. Poleks pidanud kukkuma, sest neid lahkeid blogijaid, kelle juures teised, kaasa arvatud mina, vestlemas, tihti ka vaidlemas, mõnikord kaklemaski käime, on ju hea mitu. Ritsik tuleb esimesena meelde, ja soovitaja ise, Indigoaalane. Vaatan neid (ning ka teisi sarnaseid) nüüd, peale seda, kui mul endal ühe kommentaatori järeljätmatuse tulemusena kaas pealt lendas, hoopis teise pilguga. Et kuidas nad küll nii isetud on? Samal ajal kui mina hoian oma omandist, 5500st, kümne küünega kinni, tõrjun kaikaga eemale igaühe, kes siin ruulida, minust üle rullida püüab. (Vaadake, millise tsitaadi ma seekord postituse alla leidsin. No ei oska mina sedamoodi, ei oska. Ilmselgelt pole seda va intelligentsi piisavalt.)

Aga laekus ka teist sorti arvamus. Samuti ühelt mu lemmikblogijalt - jaa, just, mul neid lemmikuid ikka jagub. Lendav ütles täpselt sedasama, mida mina tunnen: „minu blogi, minu maailm, minu tõde“. Ja vot see soovitus sai mult kümme punkti üheteistkümnest. No mis ma teha saan, et just sel moel blogi pidada tahan? Jällegi, võrdlus mitte-virtuaalse eluga – seal ma ju kah ümbritsen end inimestega, kes minuga ühel lainel. Ma ei otsi kohtumistel ja koosolemistel konflikti. Jah, ja tahangi oma blogist üksnes meeldivaid elamusi saada, meeldivaid kommentaare. Ning ei, mitte meelitavaid, vaid meeldivaid. Neil on oluline vahe.  

Olen siin viimastel päevadel Indigoaalase soovituse tuules mõlgutanud mõtteid blogi kinniseks muuta. Välja kuulutada, et need, kes lugema jääda tahavad, andku privas teada. See pakuks ka huvitava võimaluse näha, kui suur või väike osa lugejaist end üles annab. Aga mõte toppab, vähemasti praegu, veidra tunde taga, et sedamoodi saab 5500st justkui... ma ei teagi... seisev vesi? Mitte ühelgi uuel lugejal pole võimalik seda enam avastada. Mitte, et ma, hambad ristis, suuremat külastatavust jahiks, kaugel sellest, aga kinnine blogi on... kinnine. Ta ei kasva. Ja ega ma ses kirjeldet moel kinnikeeratud blogiski ennast suurt rohkem avaks kui praegu. Kirjutan-peaaegu-kõigest-blogis, kui säärase kasuks otsustaksin, oleks mul sõna otseses mõttes vaid mõned üksikud lugejad. Paar blogijat, paar sugulast, ja paar head sõpra. Mkmm, seda teed ma ei lähe, mulle praegune formaat täitsa istub. Kuid too mõne päeva tagune selja sirgu ajamine oli vägagi tarvilik. „Minu blogi, minu maailm, minu tõde“ hakkas mul siin tasapisi käest libisema. Nüüd on kõik hästi jälle. 

September 27 /2023                                               Foto: Paul. Kusagil Idahos.

“The most intelligent people have learnt the art of ignoring what does not make them feel good” ― Sanchita Pandey

Pärleid

Üks paljudest aspektidest, mis mulle siin Ühendriikides meeldib, on… kuidas seda nüüd lühidalt ja arusaadavalt sõnastadagi… pretensioonitus? Ühendriiklaste hulgas kohtab nõudlikkust mu meelest tükk maad vähem kui eurooplaste seas, vähemasti minu kogemuste põhjal. Tõsi, pretensioonitust võib ju ka näiteks matslikkuseks või millekski sarnaseks nimetada, kõik sõltub vaatajast ja vaatenurgast. Kuid mulle see niinimetatud pretensioonitus istub, ja iseäranis häid näiteid sellest leiab muidugi reisides. 

Me seekordne, kolmenädalane road trip käis läbi kolme Northwest osariigi – Idaho, Wyoming, Montana. Las ma näitan teile paari noist lihvimata pärlitest, mis teele sattusid. Esimesed kaks pilti on tehtud Glen’s Ferry nimelises linnakeses, Idahos. Oli pealelõunane aeg, ning meil Pauliga isutas klaasikese veini järele. Linna lühikese, kesist gastronoomilist valikut pakkuva peatänava ääres teatas silt madala puithoone kohal “Coffee. Wine.” Bingo! Parkisime camperi (see on esimesel pildil kenasti näha kah), jätsime Lillikese ta autopuuri uinakut tegema, ja suundusime toda kohvi-veini urgu lähemalt uurima. Uksest sisse astudes vaatas vastu purgiõlle külmik, mesine poster ühel kolmest, näpujälgedest tikitud klaasustest. Seinal ilutses topis, isahirvepea, sarved ja puha. Teenindajat esialgu ei kusagil. Letitagune nägi välja justkui kesise sissetulekuga eraisiku köök. Poolküürakas külmkapp,  mõned vanunud munarestid risti-rästi otsa laotud, paar kahtlase väljanägemisega köögirätikut tööpinnal vedelemas, mõrane tass jahtuva kohviga, ajaleht kõrval - you get the picture. Tagaruum oli veelgi… eee… karakteersem. Jukebox, kulunud kattega piljardilaud, depressiivne valgustus. Aga! Pikk jutt lühikeseks – tolles kohvi-veinibaaris sain maitsta elu parimat Primitivot (Idaho, 2018).

USAs elades olen põhiliselt valgele veinile üle läinud, aga Eestis pruukisin enamjaolt punast, ning Primitivo oli toona üks lemmikutest. Lisan igaks juhuks, et kui ütlen parimat, siis ei maksa arvata, et ma mingi veini-ekspert olen, kõik maitstu tilgapealt meelde jätan. Veini “headus” sõltub minu puhul üksjagu ka asjaoludest. Et kus ja millal ja kelle seltsis. Anyway, see Primitivo tundus mulle antud hetkel elu parim. Tume, tummine, vürtsine. Pika jalaga. (Te ikka teate, mis on veini jalg? Ei? Uurige järele.) Algul mõtsime, et võtame kumbki klaasi, aga klaasi/pudeli hinnavõrdlus kallutas viimase kasuks. Nelikümmend kaks dollarit. Ja kui te nüüd arvate, et ainult loll käib kirjeldet urkas veinipudeli eest nii palju raha välja, siis vaadake uuesti postituste esimest lõiku, pretensioonituse kohta. Maja madalusest ja letitaguse väljanägemisest hoolimata oli veinide valik vaimustav. Esialgu oli plaan, et istume peatänava äärsetes korvtoolides vaid ühe klaasi jagu, aga jook maitses nii hea, nii hea, ja aina paremaks läks, mistap camperi juurde tagasi jalutades loksus Primitivo pudeli põhjas vaid tilgake. (USAs tohib väikese promilliga rooli istuda.)  

 

Need pildid on samuti veiniteemalised. Et taas pretensioonituse versus pretensioonikusega alustada: too kolmandal fotol olev hoone näib, vastupidi, üliväga pretensioonikas. No ikka nii õõvastavalt pretensioonikas, et. Mingi jube pseudo…. ma ei teagi, misasi. Samas, arhitektuurilist horrorit ignoreerides - tegemist Glen's Ferry külje all asuva Y Knot veinimõisa peahoonega, restorani sissekäiguga. Y Knot on üks noist tuhandeist Ühendriikide farmidest, õllepruulikodadest, veinimõisadest, kes meiesugustele automatkajatele ööbimisplatse pakuvad. Süsteemi nimi Harvest Hosts. Ööbimise eest ei küsita sentigi, kuid etikett näeb ette, et matkajad kulutavad pererahva juures mõningase summa raha, pakutavaid tooteid kohapeal tarbides või kaasa ostes. Soovitatavalt ca 25-30 dollari jagu, rohkemat raisata ei keela muidugi keegi. Ühesõnaga. Vaadake neid pilte ja küsige endalt, kas peale pikka, väsitavat, teel veedetud päeva võib õdusamat ööbimiskohta leida? Sõna otseses mõttes kesk viinamarjapõõsaid, restoran ning veinikelder käeulatuses. Ma räägin, pärlid, noh, millele USAs ringi reisides satud. 

September 26/2023

“Spilling a glass of wine is the adult equivalent of letting go of a balloon.”- Anonymous

Veel Malkovichist, vol. 2

Teate mis. Peale kanepi-postituse järelkajasid olen poolel teel astumaks vvn’i “inimesed on lollakad” klubisse. Täitsa tõsiselt. Mõtsin, kas üleüldse sel teemal (taas) blogida, aga kuradile, minu blogi, minu vägi, kirjutan, mida tahan. Sest vaatan, et olen omadega samas punktis, kus Veel Malkovich’ist postituse ilmutamise aegu. Lugege viidatud postitus uuesti läbi. Kommentaarid ka, tingimata. Ja siis lugege kanepipostitust + kommentaare. Ja seejärel küsige endalt, kui mitu korda peaks blogija teie arvates ühte ja sama asja üle rääkima, et lugeja(d) lõpuks aru saaks? Antud juhul konkreetselt sellest, et, nagu Malkovich'i postituses kujundlikult kirjas: 5500sse paluks mitte tulla jutuga “Ahaa, sulle meeldib punane värv? Aga mulle meeldib hoopiski sinine, punane värv on kole, sest (sisesta argimendid või statistika vms), sinine on ilus, sest (sisesta argumendid või statistika vms)." Jättes täiesti tähelepanuta asjaolu, et ma pole kirjutanud “on üldteada fakt, et punane värv on ilus”. Ma kirjutan “mulle meeldib punane värv”. Sulle meeldib sinine? Fain. Aga ole kena, ära tule siia minu blogisse mulle sinist värvi pähe määrima.

Konkreetselt kanepi-postitusest rääkides: kirjeldan omaenda esimest, leebet, tõenäoliselt üliharvaks, ehk lausa ainukeseks jäävat kanepisuitsetamist. Ja selle peale saan kommentaarides narkosurmade statistikat, sarkasmi mu kanepi-kogemuse ettevalmistustöö kohta, hoiatuse, et alko ja narko on “pahad”, tekitavad sõltuvust, jne. Kommentaatorilt, keda olen sada korda palunud mu blogis kommenteerimata jätta, kui ta juhtub eriarvamusel olema. Sest me vaated elule ja asjadele on enamikes küsimustes väga erinevad. Mis on iseenesest jumala ok, inimesed ongi ju erinevad. Aga ei - ikka ei suudeta näppe mu kommentaariumist eemal hoida, ikka on vaja tulla must üle sõitma, omaenda ilmatarkust jagama.

Mul on sellest kõriauguni. Päris-elus lihtsalt väldiksin sääraste inimestega suhtlemist, vesteldes vahetaksin teemat, kui arvamused vääramatult vastuollu tikuksid minema, vms. Blogis olen ses osas võimetu, kuna kommentaar laekub minust sõltumatult, ja siis pean otsustama, mida sellega peale hakata. Kustutada? Ignoreerida? Vastu vaielda? Viimast on mul raske mitte teha, olles iseloomult paras jurakas, ja see siin on lõppude lõpuks minu pind. Miks peab kellegi teise sõna peale jääma à la “alko ja narko on pahad” versus minu väike mõnus kanepi-elamus? Ah? Miks? 

Ei hakka postitust ultimaatumiga lõpetama. Üritan kõigest hoolimata säilitada usku, et inimesed pole siiski päris lollakad, ja kui saja esimest korda sama asja üle korrata, saavad lõpuks ehk aru ning tegutsevad vastavalt. Või õigemini, antud kontekstis: jätavad tegutsemata. 

Foto: Paul. Vaatan üle veiniklaasi ääre kaugustesse, mõtiskledes inimeste, sh. omaenda veidruste üle. Osariik: Wyoming. 

September 24/2023

“My needs are simple and few, thought Valentine. Food. Clothing. A comfortable place to sleep. And no idiots. But of course a world with no idiots would be lonely. If she herself were even allowed there.” ― Orson Scott Card

Somewhere in Montana

 

Ma ei mäleta, kas olen oma ammusest, pikalt hoogu kogunud plaanist siin 5500s kirjutanud. Teiste juures, blogisabades, olen sellest juttu teinud küll. Igatahes, saagu siis veelkord öeldud, et kanepisuitsetamise kavatsus on mind juba mitmeid aastaid saatnud. Tahtmine teada, mis tunnet seesinane mõnuaine tekitab. Lõppude lõpuks elan ju osariigis, kus kanep juba jupp aega täitsa legaalne, mine vaid poodi ja osta. Me kohalikus väikelinnas marihuaana-kauplusi vaat et iga nurga peal, kui väheke liialdada. Ja no kui seaduslikkus kõrvale jätta, siis liikusin Eestiski pikki aastaid seltskonnas, kus kanep (nagu ka muu, kangem kraam) kenasti kättesaadav oli. Kuid kummalisel kombel on mistahes sorti meelemõjutajad (v.a. alkohol) mus enamjagu eluaega mingit... ma ei teagi... irratsionaalset hirmu tekitanud. Mida täpsemalt peljanud olen, ei oskagi seletada. Sõltuvusse jäämist igatahes mitte. Pigem seda, et kehaga juhtub miskit, mida ma kontrollida ei suuda. Mingi attakk äkki, või südamerabandus vms. Ajuvaba, onju. Aga no mis teha, sihuke hirm on mind saatnud. Ehk see äraproovimise mõtegi tuli eelkõige eneseületamise soovist? Mine võta kinni. Ning on sel üldse tähtsust? Tänaseks on tegu igatahes tehtud. 

Seltskonna, kelle seltsis ja juhendamisel oma kanepi-neitsilikkusest vabaneda, olin juba ammuilma välja valinud. Tuttava, usaldatava, asjatundliku. Ja ega ma üksinda pusides poleks ilmselt lendu tõusnudki, sest üritus kujunes üksjagu koomiliseks, stiilis „mitu inimest on tarvis, et Epule kanepisuitsu kopsudesse saada“. No ikka hea mitu oli tarvis, kuna tuli välja, et ma sõna otseses mõttes ei oska/ei suuda suitsu sisse hingata. Õigemini, ei oska/ei suuda sundida oma keha seda tegema. Tõsi, millalgi varastes kahekümnendates „suitsetasin“, aga see oli puhtakujuline show, pahvimine, sest kuidas sa möödunud sajandi kaheksakümnedatel peol või baaris niisama jõude istusid, ikka pidi More sigarett elegantselt sõrmede vahel olema. Vanemad olijad mäletavad, need tumepruunid, pikad, peenikesed, punases karbis. No ja nüüd siis äkitse tuli mul täitsa teadlikult suitsu, kanepisuitsu kopsudesse tõmmata. Pahvimisest polnud juttugi.   

Kusjuures oma meelest tõmbasingi. Kena väikese mahvi, läbi pisikese klaasist pitsi. Mugavas tugitoolis, veeklaas käeulatuses, seltskond hoolitsevalt-ootusärevalt mind jälgimas, et millal mõjuma hakkab. Istume, ootame. Ei midagi. Otsustatakse, et küllap ma ei tõmmanud suitsu sisse. Mina vastu, et mis te ajate, tõmbasin küll. Mõne aja pärast tehakse teine katse, üksteise võidu nõu andes, mismoodi hingata. Taas, ei mingit tulemust. Järgnevad kõikvõimalikud teooriad, et äkki olen kanepi suhtes immuunne, äkki on kraamil miskit viga, kirutakse mu noorpõlve pahvimisharjumust, selmet „korralikult“ suitsetada, jms. Jõutakse otsusele, et ollus pole kopsus, vaid istub kusagil hingamisteedes lõksus, või on üleüldse suu kaudu väljunud, mistap mul tuleb oma vastuvõitlev keha tahtejõuga kuuletuma sundida, süüügavalt välja hingata, ja siis piibu otsas nii süüügavalt sisse, kui vähegi jaksan. Keskendun, kuuletun. Tulemus? Success!! Et kallis raam lõpuks kopsudesse jõudis, oli ilmselge - läkastasin hea tükk aega. Ennäe, saingi lõpuks teada, mis tunne on suitsu kopsu tõmmata, mitte niisama ilu pärast sigaretti näppude vahel hoida. Kuid säärast vaibi, nagu peale kanepimahvi tekkis, More sigaretid eluilmaski tekitanud poleks, selle peale võin mürki võtta. 

Kas te teadsite, et Jethro Tulli Crest of a Knave album kandideeris 1989. aasta Grammy auhinnale Hard Rock/Metal kategoorias? Ja võitis? Jättes Metallica And Justice for All teisele kohale? Jep, just, Jethro Tull oma faunilikult vallatu vilepilliga. Hard Rock/Metal kategoorias. Mina otse loomulikult ei teadnud. Pealegi, JT pole iial mu lemmikute hulka kuulunud (küll aga on seda Metallica). Kuid tol õhtul sain targemaks, sest seltskonna muusika-alane informeeritus oli, kui nii võib öelda, entsüklopeediline. Mis sest, et veidi iganenud. Crest of a Knave on tänaseks rasvaste tähtedega mu elulukku kirjutatud, sest, noh, kuidas sa unustad muusika, mis su esimese, ehk ka ainukeseks jääva kanepikaifi taustaks mängis, eks. Mitte, et kanepikogemus poleks meeldiv olnud. Lausa ülimeeldiv oli. Ei hakka siin pikemalt kirjeldama, teil Eestis kanep ju legaalne pole, mine tea, mõni lugeja ehk pöörab minu õhutusel veel kuritegelikule teele, ons seda tarvis. Aga meeldivus oli säärast sorti, mida ma oma igapäevaelu osana hästi ette ei kujuta. Klaasike veini tundub sobivam variant, vähemasti praeguses eluetapis. Siiski, kui millalgi kaugemas tulevikus samasse seltskonda juhtun sattuma, ega ma ära ei ütle, kui mahvi pakutakse. Sissehingamistehnika nüüd ju selge ja puha. Siiski, järgmisel korral eelistaksin Jethro Tulli asemel Metallicat. 

Marijuana legality by state, map 

September 22/2023

“The longer hair lengths for men seen with the rise of marijuana use in the United States in the 1960s were a textbook case of an influx of apparently feminine values accompanying the use of a boundary-dissolving plant. The hysterical reaction to such a minor adjustment in folkways revealed the insecurity and sense of danger felt by the male ego in the presence of any factor that might tend to restore the importance of partnership in human affairs.”― Terrence McKenna

On the road again...

 

Nonii, kulla sõbrad, ma nüüd keeran blogiukse mõneks nädalaks lukku. Teeme Pauli ja Lilliga camperi-tuuri naaberosariikides. Pidage end siis vahepeal korralikult üleval, eks. (Pilt läinud aasta suvest, kusagilt Utah' mägedest, nii kõrgetest, et hapnikku jagus hingamiseks vähem kui kodus.) 

September 02/2023

“A good traveler has no fixed plans and is not intent on arriving.” ― Lao Tzu

“I travel not to go anywhere, but to go. I travel for travel's sake. The great affair is to move.” ― Robert Louis Stevenson, Travels with a Donkey in the Cévennes

“Though we travel the world over to find the beautiful, we must carry it with us, or we find it not.” ― Ralph Waldo Emerson, Emerson's Essays

“Travel makes one modest. You see what a tiny place you occupy in the world.” ― Gustave Flaubert