Esi-ja tagakaas/Front and back
Tiitelleht/Title page
Sisu (osa sellest) /Part of content
Lõpp hea, kõik hea/Happily ever after...
KÜLMA oli täna kolmteist kraadi, ei pilveraasugi taevas. Oja all kanjonis suuremalt jaolt jääs, aga vulinat kostab kaane alt ikkagi, ja kaas ise on kaunistet täiesti ulmeliste mustritega.
-----------
IT'S COLD. Just 8F today with no clouds whatsoever in the sky. Creek in the bottom of our canyon is mostly frozen - covered with amazing ice-art.
Dec30/2014
YARKO seisab tollel novembri-lume ajal võetud pildil enam-vähem selles kohas, kuhu ta eile matsime. Imeilus väike ojaäärne välu, kanjoni põhjas, kodu paistab kätte.
Kui Yarkole hauda kaevasime, ei olnud lumest aga juttugi. Sadas hoopis nagu oavarrest. Noh, oligi parem, polnud pisaraid tarvis pühkida, nägu nõretas nagunii. Aga nutmine ei tähenda meele heitmist. Vana hea hauakaevamise kombe kohaselt võtsime kumbki Pauliga kolm pitsi Viru Valget: enne kaevama asumist, kui haud valmis, ja kui kinni ajama hakkasime. Vulkaanilise tekkega pinnases on labidatöö pehmelt öeldes raske, olgu lisatud.
Ning siis veel matus ise kui niisugune. Ma ei taha kurval teemal poolvägisi nalja kiskuda, aga Yarko maine keha alla kanjonisse saada - see oli paras väljakutse. Et kuidas me seda tegime? Aga niimoodi, et koer sõitis Mehhiko tekkidesse mähituna uhkelt suures aiakärus, Paul kärumeheks. Me naersima ja nutsime vaheldumisi, kogu pika sõidu alla välule, konarlikku sajandivanust vankriteed mööda.
Yarko sai teele kaasa vana truu korvpalli (selle, mis koos koeraga Eestist Ameerikasse kolis), kaelarihma, jalutusrihma pluss kaks lemmik-tennispalli, kirjaga Wilson. Mõnesaja aasta pärast, kui arheoloogid kanjonipõhja uurivad, pannakse annaalidesse kirja, et leiti Wilsoni-nimelise koera rituaalne matusepaik:). Arutasime ka, kas peaks kõrvarohtu kaasa panema. Jäi panemata. Ei usu, et kõrvad Yarkole vaeva teevad noil imelistel väljadel, kuhu ta ring tuiskama läks. Kui kalmuküngas tasasemaks langeb, külvame mulla Oregoni aasalillede seemneid täis, see jääbki ainsaks tähiseks.
Täna pärastlõunal käisime linnas pabertaskurätikute kesiseks kippunud tagavara täiendamas. Hiljem, õhtupimeduses, jalutasime alla kanjonisse, aeglaselt. Noorkuu annab juba kenasti valgust. Küünal hauakünkal põles, taevas oli must, kõrge, tihedalt tähti täis. Sirius, Koeratäheks kutsutu, vaat et sama kirgas kui kuu. Ojavulin selgelt kuulda, kaks öökulli hõikusid vaikselt vastastikku.
Hiljem, kui juba üleval majas olime, kutsus Paul mind terrassile tagasi. Et mulle näidata, kuidas pisike küünlatule täpp all kanjoni põhjas vilgub.
Dec26/2014
-------------
YARKO is standing on that picture (taken in November) almost on the place where he got buried yesterday. Amazingly beautiful little meadow right by the creek.
It was raining cats and dogs when Paul and I were digging the grave yesterday. Rain stopped though by the time we took Yarko's body down there, wrapped into colourful Mexican blankets. It was a beautiful, tearful burial. Today we had to go to town to top up our Kleenex supplies, later in the dark took a walk down to the canyon. Candle was burning on Yarko's grave, sky was amazingly high and so very full of stars. You could clearly hear the creek, two owls were calling. Sirius, also known as Dog Star was almost as bright as crescent moon...
Back in the house, Paul asked me to step out one more time to take a look at certain small spark of light in the dark canyon. It was Yarko's candle.
Dec 26/2014
Yarko Estrellest
18.mai 2001 - 24.detsember 2014
Yarko elas võrratult koera-elu 13 aastat, 7 kuud ja 6 päeva.
Kahel kontinendil, kolmes kodus - Nõmmel, New Mexicos ning Oregonis.
Oregon pani kirsi Yarko elu-koogile. Kanjon, oja, metskitsed, jänesed, oravad... kõik siinsamas, kodumaja kõrval. Iga päev läks täie ette: jalutuskäigud, ujumine, mustmiljon lõhna ja vaade silmapiirini. Peale hommikuse koibade kanguse ei reetnud miski, et Yarko neljateistkümnes sünnipäev läheneb.
Kuid Surma lõpmatuseni ära ei peta. Jõululaupäeva-eelsel hilisõhtul, peale täisväärtuslikult veedetud päeva tekkis Yarkol maokeerd. Tegime teadliku otsuse teda kliinikusse mitte sõidutada - ta arsti-hirmu teades, tema vägevat vanust arvestades. Yarko ei kannatanud palju ega kaua. Vaid mõni tund ebamugavust paari lühikese valuhooga. Seejärel tund, vast veidi enam väga rahulikku, lahkumist ette valmistavat poolunes olekut, ning lõpuks tasane üleminek teise reaalsusesse. Omaenda koera-voodis, värvikirjul New Mexico tekil. Koera kohust täitis Yarko viimase minutini, surivoodilgi vahetevahel oma uskumatult selgeid silmi avades, et kontrollida, kas kari ikka kenasti koos. Tal ei tulnud pettuda. Me Pauliga ei lahkunud ta kõrvalt hetkekski.
Yarko, ole sa tuhandeks tänatud sõbraks olemast.
Tuhat tänu tark, ustav, rõõmus ja terve koer olemast.
Tuhat tänu väärikalt ning omal jõul siit ilmast lahkumast.
Matame su Jõululaupäeval sinu kuldaväärt kanjonisse.
Mäletame sind eluaeg.
Epp ja Paul
Detsember 24/2014
---------------------------------------------------------------------
Yarko Estrellest
May 18th 2001 – December 24th 2014
Yarko lived absolutely fulfilled dog-life during 13 years, 7 months and 6 days. On two continents, in three homes – in Estonia, New Mexico and Oregon.
Oregon was definitely a cherry on Yarko's life-cake with all it`s canyons, trails, deer and creeks. Each and every day was filled with adventures. Except a slight morning-stiffness in his hind legs there wasn't any sign about Yarko's age.
But you cant’ fool The Death forever. On the late evening before Christmas Eve, after an action-packed and fun day Yarko had a bloat (gastric dilatation) happen. Considering his age, Paul and I made a concious decision not to take him to the doctors but to let him leave this world at his own home instead. Yarko´s discomfort lasted only few hours and wasn't too excessive. After that, he fell asleep on his bed, covered with colourful New Mexican blanket. But even then he didn't forget to open his still so very clear eyes every once and a while to check on me and Paul - is his pack still there, right by his side? Of course we were. Then, on a very quiet early morning hour Yarko just peacefully drifted away.
Yarko, we are so thankful to you
For being such a great friend,
For being such a happy, healthy, loyal and wise dog,
For leaving this reality in such a dignified way, without making us to make the most difficult decision for every dog owner.
We shall bury you in your beloved canyon on Christmas Eve.
We shall love and remember you forever.
Epp and Paul
December 24/2014
"When the Man waked up he said, ‘What is Wild Dog doing here?’ And the Woman said, ‘His name is not Wild Dog any more, but the First Friend, because he will be our friend for always and always and always. Take him with you when you go hunting." - Rudyard Kipling
GEMINIIDID /.../pärinevad lagunevalt komeedilt 3200 Phaeton, on jälgitavad detsembri keskpaiku Kaksikute tähtkujus. Et geminiidide lennukiirus on meteooride kohta väike, umbes 35 km/s, kestab iga tähe lend ka kauem, kui näiteks juulis-augustis jälgitavatel perseiididel./.../
Allikas: Internet.
Laupäeva hilisõhtu oli külm ning taevas selge. Ideaalne tähesaju-ilm. Nii umbes kolme-nelja minuti kohta tuli vähemalt üks lendtäht. Toolid, tekid, kuum tee. Öökullid hõikusid all kanjonis, koiotid võtsid meid lausa piiramisrõngasse. Pole neid enne sedasi igast ilmakaarest korraga kuulnudki, tavaliselt ikka vaid kanjoni teisel kaldal, rohumaadel. Sedakorda aga jah nii lähedal ja häälekad, et panime Yarko igaks juhuks rihma. Ta küll täitsa kurt, kuid koiottidel on kindlapeale omad telepaatilised trikid, kuis heausklikke kodukoeri metsa meelitada...
Dec14/2014
------------
THE GEMINIDS - Saturday late evening. Chairs, blankets, hot tea. I'd say there was at least one shooting star for every 3-4 minutes. Lounge chairs, blankets, hot tea. Owls calling down in the canyon, coyotes yapping all around us. Wonderful!
Dec14/2014
ROHELINE postitus passib peale punast väga hästi, ma arvan:) Fotodel grott meie kanjoni lõpus. Peale ohtra lumega niisutamist on sammal nii kenasti puhvis.
-----------
GREEN is today's colour after yesterday's red (see previous post). Photos taken this morning in 'our' grotto, near the house. Seems that moss liked recent snow a lot!
Dec11/2014
JÕHVIKAD, juhhei! Ning kuidas nemad siin Oregonis neid marju korjavad.
Mitte et hetkel jõhvikakorjamise hooaeg oleks, mkmm. Tänupühadki selja taga (jõhvikakaste ja Tänupüha-kalkun kuuluvad lahutamatult kokku). Asi hoopis selles, et laenutasin raamatukogust sületäie Oregoni-teemalist lugemist. Vahelepõikena niipalju, et USAs tuleb lugejakaardi saamiseks väikestviisi vaeva näha: tõestada, et sa ikka tõepoolest tolles piirkonnas elad, mida raamatukogu teenindab. Tõestuseks sobib näiteks üüri- või kommunaalteenuse maksekorraldus. Ühesõnaga. Mitte raamatukogudest ei tahtnud ma kirjutada, vaid jõhvikatest. Oregon on Ühendriikide suurimaid jõhvikatootjaid. Liivane ja happeline muld, sobiv kliima. Arusaadav. Kuid mul kukkus suu lahti, kui ühes laenutet raamatus jõhvikakorjamise fotosid nägin. Polnud säärasest korjamismeetodist eluski kuulnud!
Asi käib niimoodi. Kui saak valmis, ujutatakse jõhvikafarmi esimene põld veega üle. Et taimed koristusmasina all kahjustatud ei saaks. Marjad 'pekstakse' lahti, rehitsetakse mootori või musklijõul kogujasse, sealt liinile, pakitakse. Seejärel mahla-või moositehasesse. Üeujutamiseks kasutatud vesi suunatakse edasi järgmisele põllule, kus kordub sama korjamisprotsess. Sealt edasi järgmisele. Ega säärane hulk vett raisata pole. Jõhvikad, mida poelettidel värskelt või külmutatuna müüakse, tervete marjadena - need korjatakse uputamata, vanal heal kammimismeetodil
Siin lühike VIDEO (5:22) jõhvikakasvatusest ning 'jõhvikamerest'. Üles võetud New Jersey osariigis, kuid Oregonis käib asi täpselt samamoodi. Kindlapeale vaatamist väärt. Tuleb plaani võtta.
Dec11/2014
-------------
CRANBERRIES, yehaa!
It blew my mind how they get harvested here in Oregon. I mean we have cranberries in Estonia too but cranberry SEA?! Never heard something like that.
VIDEO (short, less then 6 minutes) is taken in New Jersey but the process is exactly same here in Oregon.
I'd like to see that one day!
Dec11/2014
Kuna kõht oli tühi ning lõunasöögiks muud sobivat paika silmapiiril polnud, kraamisime proviandi lagedale otse Hollywoody pühapaigas Sierra Nevada jalamil. Möödunud sajandi kahekümnendatest aastatest alates on siin vändatud 150 kinofilmi ja tosinajagu teleseriaale.
Ah et mis menüüs oli? Pasta ja klaas punast veini kummalegi. Meie matka-pasta käib sedamoodi: kokkan kodus valmis (kana, sibul, pesto, pasta), laon portsud klaaskonteineritesse, parmesani raputan peale. Kui sööma hakkame, mitme tunni pärast, on juust mõnusalt sulanud. Toit pole muidugimõista kuum enam, kuid maitseb oh kui hea.
-----------
Lunch at ALABAMA HILLS.
Dec04/2014
MOUNT WHITNEY - Ühendriikide mandriosa kõrgeim tipp.
4421meetrit merepinnast, Sierra Nevada mäeaheliku au ja uhkus.
Whitney mägi jäi kenasti me Tänupühade road-tripi marsruudile (Oregon > California > Oregon). Et mis muud kui läheme kaeme lähemalt. Alguses oli kena mööda mäekülge üles keerutada, aga tasapisi hakkas kõhe. Tee läks üha kitsamaks, õhk üha külmemaks, puud hiiglaslikumaks. Plaanisime üleval lõunat süüa (st. nii kõrgel, kui sõiduriistaga pääseb), kuid autotee lõppu jõudes oli võdin põlvedes ning söögiisu kadunud. Ainuke mõte ja soov, et pääseks vaid pidureid kärsatamata alla tagasi. Merepinnale lähemale jõudes sai julgus kokku võetud ja üks poseeritud pilt tehtud, Yarkoga. Kaljuservast ohutus kauguses.
December 04/2014
Subscribe to:
Posts (Atom)