Rio ääres käisime jalutamas. Vett on, nagu ikka, kasinalt, muda see-eest rohkelt:). Yarko muidugi tagasi ei hoidnud, kargas igasse mülkasse.  Nii jõledaks, nagu pildil paistab, ta siiski ei jäänud. Õnnestus loom puhtaks loputada.

Juhin tähelepanu Pauli jalavarjudele, ülemisel fotol. Ta elu esimesed kummikud, yehaa! Eestist ostetud. Kuluvad kõrbeski ära. Eesti-teemast veel niipalju, et Paul õpib tagasitulekust saadik keelt. Eesti keelt. Iga päev mõnikümmend minutit. Täitsa omal algatusel. Mina peale ei käi, kuid varustan vajalike materjalidega.  Me oleme juba võimelised paaril teemal vestlema. Kohvi ja ilm näiteks.  Hoiame asja säärasel kergel, ponnistusteta tasemel, grammatikaga väga ei piinle, rõhume arusaamisele ja enda arusaadavaks tegemisele. Keeleõpingute raames pean plaani ka oma roostes vene keelt poleerida. Siin New Mexico State University's on paar vene rahvusest õppejõudu, üks me sõpradest lubas mind kokku viia. Et näiteks korra kuus venelas(t)ega kohvitada ja vene keelt rääkida. Muidu kaob see mul täitsa käest. Narvas, muide, eesti keelest palju abi ei olnud. Ei ööbimiskohta broneerides ega ka söögikohas mitte. Olin (ja ka Paul oli) õnnelik, et suutsin oma aastatetaguse vene keele oskuse kokku kraapida ning asjad ära ajada. Raskelt ta tuli, aga hakkama sain.
29/09/2013 

Peegeldused Kolga mõisas.
29/09/2013

Mitte et mul oma vanusega probleemi oleks. Kaugel sellest. Kunagi pole olnud. Päriselt ka. Aga kuidas aru saada, et sind on 'vanade' inimeste hulka liigitatud? Väga lihtne. Selle järgi, et penskarite ajakirja kaanelt vaatab vastu eakaaslane Gloria Estefan.

Anyway. Pesumajas käies, sel ajal kui masinad keerutavad, lappan teinekord ajakirju. Hiinlasest omanikud väga suurt valikut ei paku. Better Homes and Gardens, vanad Vogue'd, AARP Magazine (American Assotiation of Retired Persons). Retseptidest, kardinatrendidest ja Vogue nälginud, depressiivsetest modellidest sai ükspäev kõrini, nii võtsingi AARPi kätte -  ja pidin äärepealt krabajase saama. Minu mälus on Miss Estefan noor ning kepsakas. Kaanepildilgi jagus tal kepsakust küll ja veel, aga noorust polnd enam kuskil.

Sama päeva õhtul pani Paul kataloogi lauale. 'Retirement in New Mexico'. Et lapaku ma läbi, kas leian miskit asist. Einoh, meil pensionini veel sada aastat aega, aga kuna plaanime oma elamist-olemist Las Crucesest põhja poole kolida, siis tasub maad kuulata, milliseid osariigi county'sid kiidetakse, milliseid laidetakse. See selleks. Bukleti kaanel istub reibas vanapaar, mõlemal juuksed hõbehallid, vaadates tüünelt, kuid optimistlikult elu viimsele veerandile vastu. Paari hingeseisund on muidugimõista vaid minu oletus, selgadest ju palju välja ei loe, eks ole. Appikene, mul hakkas seda pilti vaadates täitsa õudne. Mitte et mul halli pea vastu miskit kompleksi oleks. Kuid ma lihtviisiliselt ei suutnud iseennast ning Pauli tolle kaanepildipaariga samastada. Siiski, lugemata ka ei raatsi olla, paistab väärt info. Mistap võtsin käärid ja liimipulga ja tuunisin istujate halle päid oma parema äranägemise järgi. Ühel pähe poolik apelsin, teisele priimulad. Nüüd vähemalt ei saa iga kord shokki, kui kataloogi lappama hakkan.

p.s. Aga kuulame siis korra vana head Gloria Estefani kah. 
27/09/2013

Tartu - 11 punkti kümnest võimalikust!
:)
24/09/2013

Eile pealelõunal algas kalendrisügis. Kõrbeelanikud hingavad kergendatult, hingemattev kuumus on möödas. Selleks aastaks. Sõitsime õhtul sõpradega mäkke, vein ja sügistoostid ühes. Yarko, vaene mees, jäi seekord koju. Pam ja Bob pole ilmaski oma segaverelist Panchot kaasa toonud, niisiis sedakorda otsustasime nende koera kasuks. Yarko poleks mingil juhul seitsmeaastase isase seltskonnaga leppinud:). Meid Pauliga piinasid kogu õhtu jooksul muidugi hirmsad süümekad, koju tulles üritasime Yarkole selgitada, et käisime kinos. Ei näinud sedamoodi välja, et Y sööda alla oleks neelanud. Nojah. Kesse enne kuulnud on, et kinno minnakse oma toolide, veini ja fotokatega. Kui just välikinoga tegemist pole.  Anyway. Kui pimeduses mäest alla sõitsime, sattusid autotulede vihku kolm elukat, nii paarisajameetriste vahedega. Lõgismadu, hiir ja nighthawk (väiksemat sorti öise eluviisiga kulliline, ma ei tea eestikeelset nimetust). Viimane üritas vaat et autoaknast sisse lennata. Lõgismadu oli uhke, musta-halli-valgekirju. Rahumeelne, tüli ei norinud, suundus me taskulambi valgusvihust teeäärsetesse põõsastesse.  Hiir - tema soovis vaid öös ellu jääda. Ehk õnnestus!
243/09/2013

Haapsalu! Väike, imeilus, värviline, lilleline. Parim kohvi ja pannkoogid. Müüriääre kohvik, kunst, raamatupoed, ajalugu. Promenaad õhtul üsna vaikne, septembri algus, hooaeg läbi. Siiski, üksikuid kõndijaid liikus, kah päikeseloojangu nautijaid. Meie muidugist harjunult vastukõndijatele 'tere õhtust' ütlema. Vastuseks paremal juhul mokaotsast 'tere' tagasi. Naeratusest ärme üleüldse räägimegi. Ei, ma ei mõtle siin seda eurooplaste poolt maha tehtud 'ameerika naeratust', mis see ka iganes oleks. Pean silmas näoilme pehmenemist, kui keegi sind tervitab ja sina samaga vastad. Haapsalu promenaadil, vähemalt tol õhtul, domineerisid kivinäod. No lööge või maha, mina aru ei saa, miks ei võiks kaasinimeste vastu väheke soojem olla. Lõppude lõpuks pole see ju me endi teha, kellega siia ilma ühel ajal elama satume  ja promenaadil trehvame - ega siis sellepärast pruugi vihane olla:). Jajah, põhjamaa, sajandite vältel sõjad, rasked ajad. Tean, tean. Aga see ei tee Eesti ühiskondliku ruumi kõledat emotsionaalset kliimat talutavamaks või veenvamalt põhjendatuks, mkmm. Minu jaoks igatahes mitte. Vaata ette, Haapsalu - on täitsa tõenäoline, et tuleme tuleval suvel tagasi, jätkama kaasinimeste ehmatamist õhtusel Promenaadil:)
23/09/2013

Kuresoo raba on Pauli jaoks lahutamatult seotud terminiga 'personal responsibility':). Ta räägib nüüd ikka ja jälle, kui lahe see oli, et laugastel puudusid piirded ning paari kurjakuulutavasse sooveeauku laskus lausa redel, ole aga lahke ja roni sisse. Et kohe näha - Eestis pole nii palju advokaate ja rahal sellist võimu nagu USAs. Kus papist kohvitassi peale olgu  tingimata trükitud 'HOT!', et mitte anda ullikestest klientidele, kes keele või huuled ära kõrvetavad, võimalust kohvimüüjat kohtusse kaevata. Anyway, Kuresoo raba on imeilus. Kindlapeale tahame rabasse tagasi, sellessesamasse või mõnda teise - näiteks täiskuuööd veetma. Eestis raba-puudust pole.
23/09/2013

Wow. Kamp raisakulle vaanis täna varahommikul me aiamüüri taga, kuivanud puuladvas. Sealsamas, kus muidu tuvid istuvad. Pole miskit öelda. Uhke vaatepilt oli, kui nad tõusvas päikeses end soojendasid, tiibu minutite kaupa väljasirutatuina hoides.
20/09/2013

Ma polnud miski paarkümmend aastat Narvas käinud. Me reisiplaani sai see kindlalt sisse kirjutatud. Ameeriklase jaoks eksootiline värk, Venemaa vaat et käega katsuda. Hermanni linnust tahtsime samuti vaadata. See, ja linnuseõu ning jõevaade olid uhked. Aga see oli ka kõik. Narva kui niisugune osutus JUBEDAKS. Juba varasel pärastlõunal (tööpäeval) oli vaat et iga kolmas tänaval vastutulev linnakodanik juua täis. Soole vaatamata, nii mehed kui naised. Ühtegi eestikeelset sõna me ei kuulnud. Räpane, kaootiline, vaene, kärarikas. Liiklus sõna otseses mõttes mõrvarlik. Tänavad...no, kes Tallinna omadega rahul pole, tehke tiir Narvas. Linna peatänavat mööda sisse sõites on seal üks suuremat sorti ristmik, fooriga. Mõlemas suunas, otse fooritule all, on asfalt üles võetud ja teed süvendatud nii umbes 15 cm jagu, risti üle kõikide sõiduradade. Süvend oma pool meetrit lai. Ühtki hoiatavat märki pole. Kohalikud, vaatasin, lajatavad sealt silma pilgutamata läbi. Meie oma väikese Hyunday'ga nägime hirmsat vaeva. Rendiauto küll, aga ei tahtnud teist lausa rappida - vaja ju Narvast minema ka saada. Anyway. Kui teisele poole ristmikku jõuad, haigutab seal samasugune kraav. Kogu kesklinn on enam-vähem samas seisus, vaid kraavide sügavus ja laius varieerub. Enamus juhte piduripedaali ei kasuta, pruugib selle asemel signaali. Hmm. Arvasin senini, et Narva on Eestimaa, aga ei ole teps mitte. Venemaa mis Venemaa. Või veel hullem - sihuke ei kellegi piirilinn. Nagu meie kandi El Paso, USA- Mexico piiril. Kohe piiri taga küürutab hüppevalmilt Mexico narkopealinn Juarez. Ja imede ime - sattusimegi Narvas El Paso nimelisele restoranile. Sisse ei hakanud minema. Polnd nagu erilist usku Narva versiooni mehhiko köögist.
:)
20/09/2013

Eelmise postituse jaoks fotosid otsides tekkis mängutuju. Mistap panen siia kolm pilti Raudna jõelt pluss ühe Kuresoo rabast. Ei mingit photoshoppi. Üksnes keerutasin kaadreid, kuni pea ringi käima hakkas. All, üleval, õhk, vesi, taevas, maa - võimatu vahet teha. Üks on siiski kindel. Vaikse vee peal vaikselt olles, tasakesi, tõstetud aerudega edasi libisedes saab osa kahest reaalsusest. Lummus kestab, kuni tilk aeru otsast jõkke kukub. See kõrvulukustav heli koos ringidega veepinnal, tilga langemiskohal, paneb maailma asjad jälle paika. Taevas üleval, vesi all. Aga ma ütlen teile ühe saladuse. Hoidke aere veest väljas, kuni päike need ära kuivatab ning tilgad enam ei kuku. Sedasi saate paralleel-reaalsusesse jäädagi. Kui soovi on.
19/09/2013
ja veel üks saladus: kõik neli pilti on jalad ülespidi. 

Puud hakkasid juba natukene värvi võtma, sooja aga T-särgi jagu. Tuult polnud ollagi, vesi peegelsile. Koprad, tõprad, olid tugevaid, terveid tamme-ja muid puid vasakule ja paremale langetanud. Pildil suurim kopramaja, mida oma ihusilmaga näinud olen. Mina mõlasin, Paul tüüris. Tal esimene kord sedasi kanuuga sõita, eks alguses käisime pisut kaldast teise:), kuni tüürimees nipi kätte sai. Imeilus, pikk päev.
Kanuuga Soomaal, Raudna jõel. VIDEO 33 sek.
19/09/2013

Turg, hiietamm, Eesti/Vene piir, kärbseseen - mõned näited Pauli pikast 'tahan näha' nimekirjast. Seal oli hulk traditsioonilist kraami ka, keskaja-värki näiteks, kuid üldiselt sai veelkord kinnitust fakt, et me mõlemad oleme üsna kehvad Hansa-turistid selle sõna traditsioonilises tähenduses. Muidugi tegime tuuri(d) Tallinna vanalinnas, vaatasime vabariigi peal mõndagi kabedat mõisa ja uhket linnust ja nii edasi. Kuid reisi visuaalsed kõrghetked olid hoopistükkis mujal. Kanuus peegelsiledal jõel, juhuslikult teelejäänud  taluhoone varemetel, väikelinna unises puitkvartalis. Kui nüüd järele mõelda, siis sellistes paikades, kus märksõnadeks lihtne, väike, vaikne.
19/09/2013

Siinkohal tuleb võrdlevalt juttu USA South West'i ja Eesti peldikutest. WCdest. Tualettruumidest. Kuidas iganes soovite nimetada. Kellele teema ei istu, jätke palun postitus vahele. Äsja turistina kolm nädalat Eestis veetnuna võtan asja lühidalt kokku sedasi: Eestis on krooniline WCde puudus, nad on tasulised ja pahatihti  räpased. Nois USA osariikides, kus käinud olen, on WCsid piisavalt, nad on tasuta ning reeglina väga puhtad. Ja nüüd vaatame asja lähemalt.

Mul polnud senini ettekujutust Tallinna WC- situatsioonist. Arusaadavatel põhjustel. Kui oled kohalik, siis pissid kas kodus, kellegi juures külas olles või kuskil kaubanduskeskuses, kui seal kauem aega peaks minema. Turistid aga Tallinnas nii õnnelikud pole. Eestis elades nägin aastate jooksul korduvalt, kuis naisterahvas mõnes kesklinna pargis põõsa tagant püsti tõusis, oma riietust kohendades. Meestest rääkimata. Toona panin selle soomlaste ja õlleturismi arvele, halvustavalt pead vangutades. Enam ei vanguta. Sest olen omal nahal (st. kehal) kogenud, et ei soomlasel ega ka ühelgi teisest rahvusest võõramaalasel, kel funktsioneeriv põis olemas, pole palju valikuid. Kui ikka kempsu ei leia, kvartalite kaupa, siis on põõsas või puutagune ainus võimalus. Söögikohad ju ka niisama lambist oma tualettruume kasutada ei luba, tean nüüdseks omast käest.

Anyway. Turiste on suviti Tallinnas kümnete tuhandete kaupa. Avalikke WCsid vaid käputäis, needki kohalike venelaste käes. Tõenäoliselt nondesamade, kes vanalinna suveniiripoode haldavad. Arvata, et merevaigu-müük ei too piisavalt tulu, sestap on WCd äriplaani sisse kirjutatud. 20 senti igalt kliendilt (kliente päevas tõenäoliselt tuhatkond). Kulud viidud miinimumini. Vetsupaber nii õhuke, et seda sama hea kui polegi. Koristatakse tõenäoliselt vaid paar korda aastas, Vene Föderatsiooni rahvuspühadel. Tjah, võib-olla on olemas ka mõned kenamad vetsud; meie igatahes nägime Toompeal mitut  nii jubedat urgast, millist vist isegi vene ajal olemas polnud.

Aga see pole veel kõik. Jätame turistid ja vanalinna ja vaatame sisse Eesti Vabariigi Kodakondsus-ja Migratsiooniameti Sõle tänava kontorisse, kus ma oma passi uuendamas käisin. Kus kodanikud oma elamislubade ja muu säärase järel tundide kaupa järjekorras seisavad. Rahvast tungil ruum suht palav ja õhutu, jet lag kimbutamas, rüüpad vaikselt oma veepudelist. Mille tulemusena tekib ühel hetkel vajadus tualettruumi järele. Vastavasisulise heauskse küsimusega info-ametniku poole pöördudes saad vastuseks, et klientide tarvis tualettruum puudub. Alla kooliealistel lastel lubatakse vajadusel personali WCd kasutada. No mis sa oskad selle peale kosta. Õnneks lõi minu järjekorranumber ette üsna varsti. Nonde tarvis, kes kauem ootama peavad, on Sõle tänava ääres kasvamas jämedatüvelised paplipuud.

Võtame ette järgmise näite, Haapsalu Piiskopilinnuse. Renoveeritud, konserveeritud, muru niidetud, keskaega imiteerivad lipukesed müüridele riputatud. Juhatavad viidad kenasti väljas, et kus ja mis.  WCsse suunav nool kah. WCd aga valvab ja sente (20 per põis) kasseerib varastes kahekümnendates päti välimusega ning olemisega noormees. Kamp tema eakaaslasi kõõlub sealsamas. Meid lähenemas nähes röhatab üks kambaliikmetest: „Guits, sul on kliendid“. Guits jõllitab meid mõnda aega tuimalt, misjärel  loivab kassiiri-putka poole, et me kukruid kergendada. Putkat läbimata M ega N sektsioonidesse ei pääse. Vaatame Pauliga üksteisele otsa ja otsustame sõnatult, omavahelist telepaatilist sidet kasutades, et jätame Guitsi neljakümnest sendist ilma. Et NII häda selle asjaga nüüd ka veel ei ole.

Lõpetuseks aga ühest peenest peldikust (vt fotosid). Asub Tartu linnas, Raekoja platsi külje all. Täisautomaatne. Kasutamisõpetus neljas keeles. Suur tükk metallehitist, mida kasutada tohib vaid üks inimene korraga. Maksimaalne asjatoimetusaeg – 20 minutit. Lased sendid pilusse, massiivne uks avaneb aeglaselt, kurjakuulutaval sahinal. Astud sisse. Ukse sulgumise sahin kõlab veelgi kurjakuulutavamalt. Enne kui see täiesti kinni langeb, vahetad (viimse?) paanilise pilgu tänavale ootele jäänud kaasaga. Mine tea, kas näetegi üksteist enam... Uks tihkelt kinni, pöörad end ümber. Suurevõitu ruum meenutab noid õudusfilmide keldreid, kus süütuid näitsikuid piinatakse. Või siis tulnukate katselaborit. Steriilne. Halastamatu, varjudeta valgus. Kraanikauss. Roostevaba teras siin ja seal. Sildid, mis selgitavad, et seesolija on vabast tahtest täiesti ilma jäetud ning järgneva 20 minuti jooksul toimub kõik automatiseeritult. Ei mingit kraaninuppude kruttimist või käte kuivatamist vastu püksitagumikku või enda peeglist vahtimist või muud sellist. Vesi tuleb nii potist kui kraanist selleks ettenähtud ajal. Käed peab ettenähtud kohas paigal hoidma, need puhutakse suruõhuga kuivaks. Järgneb prill-laua, põranda ja tõenäoliselt ka ruumis oleva õhu steriliseerimine, järgmise kasutaja tarvis. Peas hakkab vasardama paaniline mõte – mis siis, kui ma 20 minuti jooksul asja aetud ei saa? Kas ruumis tekitatakse vaakum? Kas kallatakse kogu kupatus (k.a. lahkumisega hiljaks jäänud klient) desinfekstioonivahendiga üle? Või hakkab 15ndal minutil vilkuma punane valgus, taustaks kõlamas meeldiv, kuid emotsioonitu naishääl: „Attention all clients. You have 4 minutes 59 seconds to leave the lavatory. After that, you will be terminated. Attention all clients. You have 4 minutes 49 seconds to leave the lavatory..."
No, teadmatusse jäingi, sest õnnestus enne 15ndat vetsus veedetud minutit päästvale ’TEHTUD’ nupule vajutada. Uks avanes. Väljas paistis päike ja puhus mahe Tartu tuuleke. Paul nõjatus laternapostile, omakeeratud sigaret muretult hambus. Niipalju kui mina aru sain, oli sama päev, sama sajand, sama planeet. Polnud mind tolles õudses metallkuubikus ajas ega ruumis edasi ega tagasi toimetatud, polnud ma ka märgatavat ajupesu või vaimset kirgastumist läbi teinud. Ikka sama vana hea Epp. Huh! Seekord läks õnneks. Toompea räpased käimlad aga tundusid peale säärast läbielatud õudust lausa paradiisina.
18/09/2013


Suurel Munamäel ei saanud ometi käimata jätta. Ma polnd ise ka teab mis ajast sealkandis olnud. Mountain-man Paul pidas peenetundeliselt pokkerinägu ees, kui mina rahvuslikku uhkust, väheke üle kolmesaja-meetrist küngast tutvustasin. Kassatädil torni jalamil oli samuti pokkerinägu ees. Mitte miski, ei meie lahke 'tere päevast' ega 'eks ole haruldane ilm täna' ei suutnud teda naeratama panna. Kondiaurupilet maksis 3 euri ja lifisõit 5 euri. Valisime jalad. Pilvepiirilt alla vaadates paistis Eestimaa nii ilus, nii ilus...
18/09/2013

Viisin Pauli ka Yarko-metsa, Tallinnas Männikul. Sinna, kus vaat et iga puu tuttav nii Yarkole kui mulle. Pole ka ime. Sai noid radasid ja kuiva samblast metsaalust küntud 11 aastat, nii-ja teistpidi. Tahtsin, et Paul seda kohta näeks ja tunnetaks. Mulle täielik deja vu, olgugi et koera ligi polnud. Ühesõnaga, paiga ajalugu rääkisin ka juurde. Alates Esimese Ilmasõja aegsetest relvaladudest kuni praeguse Kaitseväe polügoonini; Vene aeg vahel muidugi.
18/09/2013

Õhtune udu hiilis lähemale, kui veiniklaasidega majauksel kõõlusime, pikk kanuus veedetud päev seljataga. Raudna jõgi oli septembrikuu alguses üksnes meie päralt, hooaeg läbi ju. Sama ka ööbimiskohaga. Peale noorepoolse Saksa/Shveitsi paari lahkumist jäime Riisa külalistemajja kaheks päevaks-ööks  täitsa omaette. Õhtuti ja hommikuti valitses samasugune Suur Vaikus nagu meil siin üleval Orelimägedes. Selline, mis paneb kõrvad kumisema. Anyway. Ainukeseks hääleks Soomaa õhtu-udus sai kolme hirvesoku haukumine, hiiglama lähedal. Jagasid seal maid omajagu aega.
Veetsime uksepakul istudes terve igaviku. Jutustasin Paulile Murueide tütardest, kes udulinikuid ümber võttes välja peal tantsivad. Õpetusest, mis vanul ajul tütarlastele ja noortele naistele anti, kui neil juhtus raske hetk olema: "Võta prees, puhu selle keskel olevasse auku, siis Murueide tütred tulevad sulle udus tantsides appi." Minul tol õhtul preesi käepärast polnud, aga muret ka mitte.
1. Õhtu. Valge linik hiilib lähemale.
2. Sama õhtu, udu vaat et ukse all.
3. Varahommikune vaade me toa rõdult.
4. Sama hommik, hilisem aeg.
18/09/2013