Siiani oleme Yarkot Suureks Koeraks pidanud. Peale kolme päeva Mäe-Tooma talus Jumindal enam nii ei arva. Sest isane sakslane Odin (omadele Oodu) on Yarkost umbes kolm korda suurem. No, kaks korda vähemalt. Ok, ok, natuke liialdasin - igatahes on Oodu Väga Suur Koer. Seistmeaastane, parimas eas ja hoos. Giant Leaping Dog pani Paul talle nimeks. Sest kui juhtud öösel tallipealsest sviidist võsa äärde pissile minema, siis on kaks võimalust. Esimene – kibekiiresti asi ära ajada ja tallilakka tagasi pageda. Teine – oodata, kuni Oodu hiiglaslik tume kogu pimedusest täistuuridel (elumaja juurest, mis parajalt kaugel, et vunk üles võtta) sinuni jõuab ja sind ülevoolavalt (loe - kõrgele hüppavalt) tervitab. Peale tervitust võid rahus võsa ääres toimetada, Oodu jääb delikaatseks. Kui juba koertest juttu, siis Väga Väike Koer Yarko oli meie saabudes rõõmus ja terve ja rahulik, nagu tal kombeks. Noor neiu Isabeau, meie dog/house sitter niisiis head tööd teinud. Jumindast veel niipalju, et Aive hoolitses me eest kuninglikult.
Pildil hommikune Oodu.
14/09/2013