Allpool nimetan nimesid. Kui sa ei soovi enda oma siinses kontekstis näha või tunned, et olen sind valesti mõistnud või miskit, anna teada.
------------
Long ago and far away, ajal, mil Malluka blogi tasuta saadaval oli, käisin seal teinekord lugemas. Oma ATH teekonda kirjeldades juhtus ta mainima, et kui näiteks pealelõunal mõni kohtumine või kohustus ees ootab, halvab see ka kogu hommikupooliku. Ei suuda end sundida miskit asjalikku tegema, olgugi et hilisema ürituseni aega tundide viisi. Imestasin, et näe, mul täpselt samamoodi. Kui Lendav ATH teemat lahkama asus, leidsin kokkulangevusi juba rohkem kui üks või kaks. Mõni ime, mul ja tal ju sarnane leivateenimisviis, kunstnik-käsitöölised. Kusjuures teatud käitumismustrid tundusid vaat et identsed, näiteks tellimustöödega toimetulek. Kogu mu aastakümneid väldanud vabakutselisuse jooksul on tähtaegadest kinnipidamine, või õigemini, töö alustamine üks igavene iseenda käe väänamine olnud. Asi käib nii: inspireeriv tellimus, kobe tasu ootamas, ei tehniliselt keerukas ega miskit. Üleandmistärmin läheneb, mina aga ei suuda, no lihtsalt ei suuda toda esimest noalõiget või nõelapistet või haamrilööki teha. Lausa füüsiliselt võimatu, noh. Selle asemel otsin (muidugimõista ka leian) kõikvõimalikke muid toimetusi, mis tol hetkel absoluutselt edasilükkamatutena tunduvad. Näiteks säärased emergency majapidamisvärgid nagu aknapesu või õueriisumine või miskit. Mis kohe kuidagiviisi oodata ei kannata, onju. Kordi, mil tellija ees seetõttu häbisse olen jäänud, ei julge avalikult kokku lugedagi. Või võtame ärevusega tembitud vastumeelsuse ametlikesse veebikanalitesse sisenemisel, mida Lendavgi kirjeldab. Internetipank ja muud säärased kohad. Lükkan muudkui edasi ja edasi ja edasi, lõpuks aga, kui end toore jõuga sooritusele sunnin, saab vajalik paari minutiga tehtud. Pärast imestan jupp aega, mis mind ometi tagasi hoidis. No ja siis muidugi Maarja kirjeldet ATH rännak. Tema veebipäevikust leian äratundmisi kuhjaga. Väga suure kuhjaga.
----------
Reisides ma üldiselt eemaldun blogimaailmast. Seekordne oli aga üsna kauakestev, mistap Pauli veebikoosolekute ajal lõin teinekord endagi arvuti käima. Justnimelt arvuti, sest telo ja blogid minu maailmas kokku ei kuulu, eelistan täismõõdus ekraani. Muuhulgas lugesin-laikisn Kristallkuuli ATH postitust, laikisin ka paari sealset kommentaari. Kass, nagu öeldakse, on nüüd siis kotist väljas: hoolimata näidetest, millega tänast kirjutist alustasin, kuulun leeri, mida vestluse teistssegi blogidesse laienedes sarkstiliselt “normaalsete inimeste” eksklusiivklubiks tituleeriti, sest inimsoole igiomaselt moodustus otsekohe kaks vastanduvat suguharu: Meie ja Nemad. Diskussiooni kirglikkust ma muidugi mõistan. Aegu tagasi juhtus Ritsiku juures vestlus täiskasvanute toidutalumatuse teemadel. Oi ma läksin leili, kui tuli märkus “allergia ei ole allergia, kui spetsialist seda diagnoosiga kinnitanud pole.” Jumal hoidku, mul pole mingit diagnoosi tarviski, et peale munaproteiini manustamist end poolsurnuna tunda.
Diagnoosidest rääkides. Tomi küsimus Maarja kodukorra-postituse sabas kõlas justkui minu suust: kus lõpeb laiskus ja lohakus ning algab ATH? On see sujuv skaala, või on tegu selgelt binaarse on/ei ole olukorraga? Mu enda vaatenurgaga haakuv vastus tuli Mustkaarna suust: erinevat laadi ATH-d esineb enamikel inimestest, see on üsna varieeruv ajutegevuse omadus, millega enamus inimesi elatud saab, kuna suudab leiutada toimetulekuviisid ja jooksvalt kohaneda.
Jättes kõrvale säärased rasked ATH juhud, mispuhul ajukeemia vajakajäämised raskelt või lausa rängalt igapäevaelu mõjutavad, on peen termin toimetulekustrateegiad mu jaoks võtmesõna. Pole ka ime. Egas ainult Ukuaru Minna ajal - minugi põlvkonda kasvatati põhimõttel “sure ära, kui elada ei jaksa”. Pead toime tulema. Laisk, loll ja lohakas oled, kui ei tule. Nii et jah, kadestamisest rääkides kadestan minagi (heatahtlikult kadestan) tänaseid keskmise või kergema ATH-ga inimesi, kel abi psühholoogi, psühhiaatri, ravikeemia näol soovi korral käeulatuses. Raskeid ATH-kaid ei kadesta. Neile tunnen südamest kaasa.
Veel jäi kommentaaridest silma, et ATH-st rääkides võiks ehk muuhulgas pädeda talupojatarkus “kui häirib, on häire; kui ei häiri, siis pole”. Sel juhul võin julgelt öelda, et mul on mul häire. Sest mõned, läbi elu korduvad tegutsemismustrid häirivad mind ennast oluliselt. Neist läbimurdmine (eelnimetet toimetulekustrateegiate abiga) imeb energiat, mida hea meelega toredamatel eesmärkidel kasutaksin. Aga ei, ikka ja jälle on vaja kasvõi selle va prokrastineerimisega rinda pista, või sundida end suure pildiga tegelema, selmet obsessiivselt mingile tähtsusetule detailile keskenduda, vms.
Muidugi ei hakka ma siin iseendale diagnoosi panema, kaugel sellest. Pean end ausalt öeldes üsna normaalseks, ilma sarkasmi ja jutumärkideta. Asjaolud ning olukorrad, millega maadeldud, on mu senist arusaamist mööda osake inimeseks sündimisega kaasnevast taagast. Aga! Peale ATH postituste-kommentaaride tsunamit pean ehk oma vaatenurka pisut revideerima. Mis saab üksjagu keeruline olema, kuna kuuekümne kolme elatud aasta jooksul olen ju toimvad toimetulekumehhanismid välja kujundanud, miks teised ei võiks? Vähe sellest, mu meelest kuulub seesamune igapäevaelulise vintsklemisega hakkamasaamise tööriistade leidmine ning leiutamine inimeseks olemise juurde, paratamatult, lahutamatult. Sellegipoolet vaatlen end vasttärganud huviga: mis küll on (olnud) mu “edu” saladuseks? Armastavas, kuid paindumatult ranges lastetoas kinnistunud sund läbi lüüa? Täiskasvanu hirm ja/või häbi oma nõrkusi näidata? Kui oleksin mõnikümmend aastat noorem, kas otsiksin tänase ühiskonna vaimuhügieeni standardite foonil oma vajakajäämistele abi väljastpoolt, selmet iseennast seesmiselt piitsutada? (Ajad ja kombed teadagi muutuvad; vanasti piisas, kui korra nädalas sauna saadi, täna on igapäevane dushi all käimine elementaarne.) Vastus: ma ei tea. Ei saa kunagi teadma, sest minu jaoks on see konkreetne rong läinud. Toimivad toimetulekustrateegiad on jäädavalt mu ajju betoneeritud.
Lõpetuseks miski, mis tähtis tundub: kirjutan alla Indigoaalase pärimisele Kristallkuuli juures: “Kuidas me oleme selleni jõudnud? Et ei ole ok esitada oma, alternatiivset arvamust?” Et kui ma imestan, miks ATH ühtäkki nii hoogsalt pinnale kerkinud (minu arvamist mööda on, ning seda mitte üksnes me väikeses blogikogukonnas), siis pean imestuse endale hoidma? Maarja mõistmise postituse valguses mõtlen: kas mõistvus ei peaks sisaldama ka mõistmist, et kõik ei saa, ei peagi mõistma; et kõike ei saa ega peagi?
June 29/2024
"Understanding is a two-way street." ― Eleanor Roosevelt
Mina lugesin ka kõiki neid ATH postitusi suure huviga. Leidsin palju ühist, nagu EI TAHA midagi teha, aga lõpuks ikkagi saan tehtud, kui väga vaja. Olulise erinevuse tõsiste ATH haigetega leidsin ka üles. Kui ma läbi enda sundimise midagi siiski tehtud saan, siis olen rahul ja õnnelik. Tõsine ATH probeleemiga inimene ei tunne rõõmu saavutusest. Seega, ma rohtu küsima ei tõtta. Loodan, et AD aitab. Kui ei aita, siis räägin perearstiga. Nagu paljud on öelnud, ATH ravim aitab esimesest päevast, erinevalt AD kolmenädalasest ooteperioodist.
ReplyDeleteJa mis puutub moeasja, siis on mul hea meel, et on leitud uus diagnoos vaimsete häirete raviks. Ja see pole mingi häbiasi.
Eks igaüks ole erinev ja ka kogemused seetõttu erinevad. Minu kogemus on see, et kui mingi töö on nõudnud ülemäära suurt pingutust, siis ma ei suuda selle valmis saades isegi kergendust tunda, rõõmust rääkimatagi. Aga kui tegevusprotsess ise on olnud mulle sobiv, siis mingi rahuloluvirvendus käib tihtipeale läbi. Lühidalt ja enamasti leigelt, aga käib. Suurim rahuloluallikas on tööprotsess, kui selles puudub meeldiv ja kaasatõmbav komponent, siis ei tule see ka pärast. Ja siis ma ka ei tunne, et ma oleksin peale ramprasket läbi töö surumise protsessi puhkusegi ära teeninud.
DeleteDiagnoos ise ei ole otseselt uus, juba enne 2.MS diagnoositi seda lastel ja juba siis avastati ka stimulantide soodne mõju. Täiskasvanutele on ta jah, suhteliselt uus asi. Siiamaani on lihtsalt üritatud täiskasvanute ATH-d (kui see raskemal kujul avaldub) nimetada depressiooniks, bipolaarseks häireks, milleks iganes muuks, aga ravi (kuna see on ju olnud valeravi) pole märkimisväärseid tulemusi andnud. Väga paljud praegu ATH diagnoosini jõudnud täiskasvanud on medsüsteemist tulutult abi otsinud ju juba aastakümneid.
Toimetulekustrateegiad on lisaenergiakulu. Eks seegi ole mõttekoht, KUI suur see kulu on ja kas sa suudad seda kulu kanda. Kui toimetulekustrateegiad (st "kargud") toimivad nii, et sa tuled oma eluga toime ja oled üldjoontes rahul, siis on ju hästi. Mul need lonkasid juba ennegi ja lõpuks olulisemates teemades (kuidas saada töö alustuskrambist üle jms päriselt tähtis) enam ei toiminud õieti ükski kark.
ReplyDeleteUSA-s on ATH diagnoosimine ja eriti veel ravi-teema vist veel keerulisem, kui siin Eestis. Seal on ravimite kättesaadavus veel raskemaks tehtud, väga sage on see, et igapäevaseks raviks ei olegi võimalik piisavas koguses hankida - tuleb valida, mis päeval sa tahad ennast normaalselt tunda ja mis päevad jätad vahele. https://www.additudemag.com/done-adhd-medication-shortages/
Mõistvusest. Mina lähen närvi kahe asja peale - kui ma kuulen miljondat korda, et "vihjatakse mu alalõuale" - et võta siis ennast kokku ja ole ometi normaalne (ära siis ole laisk, mismoodi sa said ära unustada, no mis sa siin molutad ja ikka veel ei tegutse, miks sa ennast siis kokku ei võta jne). See tekitab ebamõistlikult ägeda vastureaktsiooni, sest see on niivõrd sügavalt sissetallatud rada - ma olen kasvanud ju lapsest peale üles ja elanud kuni siiamaani tajudes, et iga teine pilk mu suunas on etteheitev. Liigne emotsionaalne tundlikkus on omakorda ATH sümptom. Kui ma varem elasin selle frustratsiooni sissepoole, siis nüüd olen hakanud seda väljapoole paiskama. Tulemuseks kilomeetritepikkused kommentaarid Kristallkuuli ja Maarja juures...
Teiseks lähen ma närvi siis, kui kellegi napakate väärarvamuste peale (ja neid arvajaid ei ole ju üks ega kümme, vaid palju ja mõned neist ka kõrgematel ametikohtadel) muutub ravi kättesaamine veelgi keerulisemaks ja problemaatilisemaks. Neid rohtusid kirjutatakse välja lühikeseks perioodiks, retsepti saab välja osta loetud päevad ja enamusel meil saadaolevatel ravimisortidel on alalõpmata tarneraskused. Mul on vedanud - enam-vähem sobib see ainuke, mida on kogu aeg saada olnud. Ja diagnoosi saamine ei ole ka mingi suvaline arstikabinetist läbijalutamine, diagnoosida saab ainult psühhiaater, raviskeemi saab paika panna ainult psühhiaater, aga psühhiaatrile (ja veel sellisele, kes antud teemas üldse kompetentne oleks) aega saada on niigi toimetulekuraskustes vaevlevale inimesele äärmiselt keeruline ja tihtipeale ka rahaliselt päris kulukas. See on üks mõte, miks ma suud kinni hoida ei taha - üldine ATH mõistmise laienemine on igal juhul kasulik, sest siis jääb aegamööda ahelreaktsioonina ka ehk vähemaks neid, kes mu ravimeid tarnivad, välja kirjutavad ja vastavaid seadusi teevad. Kõigilt inimestelt ma mõistmist ootama ja lootma ei hakka, nii naiivne ma ka pole :) Aga ma väga loodan, et need, kes mind ei mõista, ei saa mõjutada sel juhul siis ka otseselt mu toimetulekut. Sel juhul ma olen nõus nad rahule jätma ning aktsepteerima.
ATH-kaid ei ole maailma juurde tulnud, nad on alati olnud ja üsna suur protsent ühiskonnast. Ma oma praeguste teadmiste kohaselt oletan, et näiteks kunstikooli rahva hulgas oli see protsent väga kõrge - seal olidki ju valdavalt äärmiselt omapärased inimesed. Ei õpilased ega ka õpetajad ei tundnud kella, töid tehti alati viimasel öösel või lausa tunnike enne hindamist jne. Aga mitte ainult kunstikool - neid on igal pool. Poe taga odavat õlut rüüpav ja sõpradelt suitsu nuiav tüüp, töökohti nagu sokke vahetav inimene, "igavene üliõpilane", kes tegelikult tööl ei suudagi käia jne. Ja siia juurde kõik need (väga paljud naised), kes on pealtnäha suutnud endast enam-vähem normaalse kuvandi luua, ise sealjuures sisemiselt lihtsalt totaalselt läbi põledes.
Ma küll tõotasin endale, et sel teemal enam ei ühtegi kommentaari , aga teen erandi.
ReplyDeleteNagu minu kirjutatud postitus. 100%. Tänan, et suutsid nii selgelt sõnastada.
Kuna ma olen see, kes Kristallkuuli pool selle "kui häirib, on häire; kui ei häiri, siis pole" vestlusse viskas, siis täpsustan, et see oli kontekstis, kus inimese närvisüsteem on niiviisi ehitatud nagu ATHkatel. Et kui ei häiri, ei pea närvisüsteemi eripära vastu midagi ette võtma.
ReplyDeleteEpp, kui sa mainid, et kuulud "normaalsete" leeri, siis kas sa pead silmas, et oled üritanud oma eripära kohta diagnoosi saada ja saanud vastuseks, et konstruktsiooniliselt on kõik tavapärane, või seda, et vahet pole, mis ajuehitus on, isegi kui oleks ATH tüüpi, siis sa eelistad mitte diagnoosi järele minna, sest toimetulekustrateegiad töötavad piisavalt hästi ning on piisavalt odavad ja/või kardad, et diagnoosiga tekiks väline v seesmine surve ravi saada ja et see muudaks liiga palju isiksust (hirm, mida ma olen mitut puhku eri kommentaariumides näinud) st et hoopis ravi hind oleks liiga kõrge?
Esimese lõigu kohta - aitäh täpsustamast, notsu.
DeleteVastus teisele lõigule: kumbagi varianti ei pea silmas. Pole diagnoosiotsimise mõtetki tulnud, ei mõttepoegagi. Samuti ei karda absoluutselt (isegi mitte viimase aja ATH-info valguses mu blogisõprade/tuttavate hulgas), et diagnoosi puhul tekiks mul nii-või naasugune surve ravi saada. Nagu ütsin, olen pidanud (ning pean siiani) noid kirjeldatud iseenda käeväänamisi normaalseks, inimeseks olemisega kaasnevaks. Enda puhul siis. Raskemaid ATH keisse, millest siin ja seal loen ja kuulen, ma loomulikult normaalsuse kategooriasse ei liigita. (Ma ei tea, kas vastus sai piisavalt arusaadav; sa puuri sügavamalt, kui ei saanud.)
OK. Aga millest siis kadedus? ma olen nõus, et igasuguste strateegiate leiutamine et maailmas hakkama saada, on normaalne inimolu osa. Ja just seepärast vaevalt see vajadus ka ravi saajal ära kaob, tal on lihtsalt rohkem jaksu neid välja mõelda ja täita.
DeleteKadedus ses mõttes, et KUI ma üritaks diagnoosi saada, ja saaksin, oleks tableti toel iseenda käeväänamine jah justnimelt lihtsam.
DeleteLisaks, vbl pole kadedus päris õige sõna siinkohal. Laenasin selle arvukatest ATH vestlustest, kus pakuti, et "normaalsed" on ATH-inimeste peale kadedad.
Kui ma ei eksi, siis sina võrdlesid "normaalseid" (tsiteerin) kapihomodega :) Et ehk kadetsejatelgi ATH küljes, lihtsalt ei taha või ei julge tunnistada.
kadeduse teema võttis üles Kristallkuul. edasi jätkus see jutt mujal ja ma üritasin jah hüpoteese püstitada, et millest kadedus või üleüldse... nördimus kellegi teise ATH peale, ja see oli üks selline hüpotees.
DeleteMillel oli ka mõni konkreetne näide taga, kus üks ja sama inimene räägib mõneaastase vahega algul nördinud juttu ja hiljem hakkab kahtlustama iseenda ATHd või saab diagnoosi.
Aga see on kõigest üks variant, lihtsalt minu jaoks kõige lihtsam.
aga mis puutub su esimesse lõiku, siis pole ju põhjust tunda kadedust millegi peale, mis on sulle täpselt sama kättesaadav kui igale teisele.
Jah, noh, nagu ma ütsin, kadedus pole parim sõnavalik.
DeleteVõi siis, kui teistpidi vaadata - äkki tõesti (alateadlikkusest pinnale ujuv) kadedus ses mõttes, et mul pole oma laiskuse ja lohakuse õigustamiseks paberit ette näidata. Kuigi hea hulga ATH kirjeldustega kokkulangevuste põhjal võiks ehk minulgi ju diagnoos olla.
Lisaks, ma ei ürita selle postitusega/kommentaaridega iseennast lõpuni mõista ja üksipulgi juppideks lahti võtta jne. Lihtsalt, et teema puudutas, mispeale tahtsin ka omaenda 2 senti letti lüüa.
This comment has been removed by the author.
DeleteThis comment has been removed by the author.
Deleteoma elu tajumine on huvitav, mul on just Indigoaalasest mulje kui edukast hakkajast tegusast inimesest. VVN ja Lendav teevad mingeid asju väga hästi, aga neil on ilmselgelt väga raske elus kui tervikus.
DeleteThis comment has been removed by the author.
DeleteEpule: mnjah, pealegi ei pea kõik põhjused isiklikud olema.
Deletema olen oma blogimisaja jooksul näinud inimesi mitu korda tundmas kõhedust mingi elukergenduse ees, mis maailma on tekkinud - ja vahel küllap ise sama teinud. Ühena tuleb meelde, kui VVN kunagi arutas, et aga äkki peabki koolis õudne olema, sest need, kellest ta seda teab, on inimesed, kes talle meeldivad.
olen ise ajapikku hakanud arvama, et mineviku kannatuste väärtustamisel on kõva survivor bias sees.
"mineviku kannatuste väärtustamisel on kõva survivor bias sees" - just, minugi meelest on. Seesama "aga meie käisime kooli paljajalu, viis versta läbi lume, nii minnes kui tulles ülesmäge". Ma kohe üldse ei salli sellist suhtumist, ei enda, ei teiste juures.
DeleteAga miskipärast ATH teemaga ma seda seostada (veel?) ei oska, st. iseennast kahtlustada, et ma kade, sest teistel kergem, kui tablett käepärast võtta. Just, nagu sinagi ütled, kui_säärast_sorti kadedus oleks, ma võiks ju hommepäev diagnoosi taga ajama minna.
Lihtalt... kui ATH diagnooside arv ühtäkki lakke hüppab, siis tekivad ju igasugu küsimused. Et jah, äkki ongi inimloom, või enamjagu meist, vähemal või suuremal määral nii kehvasti ehitatud, et ilma stimulantideta on eluga toimetulek üsna keeruline? Jms. Küsimused on ju õigustatud ja lubatud, ei? Seetõttu mind üllataski, et küsijad sügavale maa sisse tambiti, ja sellepärast ka postituse lõpus märkisin, et_mõistmine_peaks ju mõlemalt poolt toimima.
Samas, nagu mainisin, ma ise nägin kah punast, kui allergiateemadest juttu oli...
osalt kindlasti jah enesekaitserefleks - mis ei tule ka tühja koha pealt, kui inimene on pidanud aastaid tervishoiusüsteemiga maadlema.
Deleteteine asi on väljenduslaad. iroonia ei tööta delikaatsete teemade puhul hästi, isegi kui kavatsused on head. Sinna veel otsa see, et kirjalikust väljendusest jääb hääletoon ja kehakeel puudu ja sõnum, mis on vbla mõeldud iseenda üle naermisena, mõjub hoopis passiivagressiivselt.
aga mis diagnoosimisse puutub, siis mul on mulje, et praegune täiskasvanute diagnoosimine puudutab peamiselt naisi - sest kuigi ATH on teada olnud ammu, siis varem loeti seda "pahade poiste" probleemiks, mitte tublide tüdrukute. Ja kui siis hakatakse tervishoius rohkem naistele tähelepanu pöörama - ja sellele, et neil ei pruugi olla täpselt samad sümptomid, eriti selliste inimese-ühiskonna kokkupuutepunktis avalduvate hädade puhul , siis ongi äkitselt diagnoosiplahvatus.
teine põhjus ilmselt, et eriti Lendav on sellest teemast hästi palju juba enne kirjutanud ja tema seisukohast esitatakse seega küsimusi, millele ta on juba mitu korda ette ära vastanud.
DeleteIrooniast. Kristallkuuli postituses polnud minu meelest sellest jälgegi. Ka lõviosas kommentaarides mitte, kui mõni üksik eneseiroonia välgatus välja arvata. Isegi Tom on ses teemas äärmiselt delikaatseks jäänud :) Aga jah, kui ma ise nö. teises leeris olnuks, ehk lugenuks minagi välja irooniat sealt, kus seda polnud (vt uuesti see allergia-juhtum Ritsiku juures). Mu meelest oli Kristallkuuli postituse toon heas mõttes harimist ootav, stiilis "ma ei saa aru, palun selgitage". Minul näiteks tekkisid juba mõnda aega tagasi samad küsimused mis temal, aga hoidusin küsimast, argpüks, noh.
DeleteLendava frustratsioonist saan aga 100% aru. Lisaks, mõned küsijad polnud ehk tema pikki ja põhjalikke selgitusi lugenud, või siis niisama silma kergelt üle lasknud, sest noh, kui ennast ei puuduta, ollakse pealiskaudsem.
minu arust läks samamoodi ka tema paljude selgitustega sealsamas kommentaariumis ja siis tekkis mul hoopis küsimus, et milleks siis üldse küsida, kui vastused ei huvita.
Deleteja kui küsitakse ja küsimus saab vastuse, ja seejärel küsitakse paar-kolm korda pisut teises sõnastuses sama uuesti, siis jääb mulje, et tegelik soov oli ventileerida, mitte harimist saada.
DeleteMa ei ütle, et see päriselt nii oli, sest mõnest Kristallkuuli kommentaarist paistis seejärel jälle siiras teadmiste soov. Võib-olla oli raske infot vastu võtta, võib-olla kasvas tekstimassiiv liiga suureks, et jälgida.
Aga see, et vastaja seepeale kaitsepositsioonile läheb ja tunneb, et teda ei usuta ja vajutab seepeale veel suurema tekstimassiivi endast välja, on ootuspärane.
postituses oli vähem irooniat (vbla polnud üldse, aga nt ka minu jaoks oli sõnastust, millel oli selline varjund - aga selle võib panna lihtsalt selle arvele, et inimesed kasutavad registreid erinevalt), kommentaarides rohkem. Või noh, kas nüüd irooniat, aga päris neutraalstiilis see repliik näiteks pole:
Delete"Mul poleks ise hakkama saamisele mitte ühtegi alternatiivi lihtsalt. Pole kedagi, kes saaks ja tahaks raha anda ja ülal pidada. Sellest tugevamat stiimulit ei oska välja mõeldagi. Huvitav, kas see ATH puhul ei toimi? Või aitab see kaasa, kui kõrvalt võimaldatakse alternatiivi ise mitte toime tulla?"
seda kontekstis, kus VVN, kes on meie blogosfääri nurgas üks selgemaid ATH-sõnavõtjaid, pidas ka rongi alla minekut paremaks alternatiiviks kui senist elu. Ma ei ütle, et see oleks mingi suurepärane alternatiiv, aga oleks vale öelda, et see oleks mingi VVNi privileeg, mida oleks talle ATH pärast pakutud.
Jah, kui ma oleksin VVN, ma võtaks seda samuti isiklikult, st. leiaks, et pole neutraalne. Samas, kogu käimasolev ATH diskussioon ei saagi ju 100% neutraalne olla, mu meelest, kuna põhineb enamjaolt me blogosfääri nurga näidetel. Küsimus iseenesest on ju täiesti asjalik, iseasi, et ridade vahelt võib tahtmise korral konkreetse juhuse välja lugeda.
Deletema ei arva, et ta vihjaks otse VVNile, aga nende näidete põhjal, mida see meie blogivõrgustik lugenud on - või võiks olla - ongi kummaline, et ta ignoreerib seda, et meile teadaolevatel näidetel ei ole mingeid kandikul kätte toodud alternatiive. Õigemini - kui nad ka elavad teistsugust elu, kui ta ise, siis see elu ei ole talle kättesaamatu, lihtsalt enamus inimesi, kes jaksavad nii palju tööl käia, et suurem sissetulek saada, ei taha ise sellest loobuda, sest pole nii suuerks vaesuseks valmis.
Delete"äkki ongi inimloom, või enamjagu meist, vähemal või suuremal määral nii kehvasti ehitatud" - evolutsiooni objekt on teadupärast geen, mitte organism. Sisuliselt tautoloogia, levivad need geenid, mis hästi levivad. Mitte need, millega oleks võimalikult hea elada.
DeleteSaati veel ühiskonnas, millel on omaenda arengukäik, millega geneetiline evolutsioon nagunii sammu ei jõua pidada.
Jah, geenide osas jutt jumala õige sul. Aga... aga... nii tore oleks, kui säherdune hea elu geen kah eksiteeriks, onju. Ja kui ta veel hästi leviks kah...
DeleteAga tõsisemalt, eks see ATH teema (ja muud sarnased) ongi problemaatiline, tuleohtlik, iseäranis veebis lahkamiseks. Sest kuigi me kõik oleme teoorias selle poolt, et arvamusi, seisukohti võib ja peabki olema erinevaid, lõpeb asi pahatihti ikkagi sedasi, et kõik osapooled tunnevad, et justnimelt nende nägemus ja seisukoht on õige. Mind kogu teema juures vist häiribki praegu kõige rohkem see, et saad justkui paaria sildi külge, kui üldisest, nö. aktsepteeritavast foonist natukegi erinevat vaatenurka võtad avaldada.
Ma olen seda öelnud ka mujal, aga mind vihastas kristallkuuli blogis kõige enam see, et ta reklaamis oma postitust välja delikaatsena ja siis polnud ta kopka eestki delikaatne. See vastuolu. Aga mind vihastavadki veidrad asjad, mis kedagi teist ei näi häirivat, nagu see mu oma blogis kirjeldatud õpetajapoolne deklaratsioon: "Kindlasti ma ei informeeri teid" ja muud sellesarnased.
DeleteÜldiselt veendun ma ATH kirjeldusi lugedes, et minul ATH ei ole, sest elu ei ole minu jaoks raske. Mõnikord on mõned päevad rasked, aga mitte kogu elu. See kunagi oli - aga pigem seetõttu, et mul oli depressioon. Mis läks raviga üle. Samas tunnen ma täitsa paljusid inimesi, kellele ma välisel vaatlusel paneksin plaksti ATH diagnoosi, aga väline vaatlus võib olla petlik, sest, nagu Notsu ütles - kui nad ise ennast häirituna ei tunne, siis neil ilmselt häiret ei ole.
Morgie, ma jään siinkohal sõbralikult eriarvamusele. Olen tänaseks seda Kristallkuuli postitust mitu korda lugenud, ja ma ei arva, et see polnud delikaatne. Küll aga arvan, et eriarvamusel olla on täiesti OK.
DeleteMis häiritusse puutub, siis jah, nagu ütsin, mind häirivad enda juures (st. mu elu häirivad) mitmed asjad. Aga miskipärast ei teki mul isegi peale siinset (ja mujalt loetud) diskussiooni mõtetki, et laseks diagnoosida ja võtaks rohtu. Põhjuseks ilmelt nn. vana kool pluss toimivad "kargud", st. toimetulekustrateegiad.
Eriarvamus on minulgi. Kui inimene juba ette saab aru, et sellise teema postitamine võib mõnda inimest haavata, siis selline postitamine iseenesest on ebadelikaatne tegu by default. See sarnaneb väga nende tädikestega, kes tulevad ja ütlevad sulle: "Ära nüüd solvu, ega ma paha pärast, aga kas sa pole mõelnud.../lai valik elumuutusi, alates mehe leidmisest kuni kaalus alla võtmiseni/"
DeleteMuide, ma ei hinda delikaatsust per se eriti kõrgelt, ma ei ütle, et see postitus oleks pidanud tegemata jääma, ma ütlen, et selle taktitunde oleks võinud alguses mainimata jätta lihtsalt, sest niisuguse postituse tegemine ei saa seda juba olemuslikult olla. Umbes sama, nagu ma teeks näiteks postituse, et ma ei saa aru, miks mõned inimesed tööl ei käi vaid istuvad kodus ja/või on ülalpeetavad, kas siis kõik ei peagi ennast pingutama? See näide on meelega valitud, arusaadavatel põhjustel, ja olgu igaks juhuks ära öeldud, et kuigi ma umbes 20 a tagasi arvasingi, et kodune täiskasvanu jätab midagi olulist oma elus tegemata, siis praeguseks olen ma juba ammu teiste inimeste lugusid kuulates ja lugedes aru saanud, et nii see ei ole.
ATH teemadel on tõesti paljud, sh blogijad, keda Kristallkuul ehk isegi jälgib, kirjutanud, taktitundeline tegu olnuks neid lugeda alustuseks. Ent veel kord, taktitunne üksikuna võttes pole eriti palju väärt asi ja igal inimesel on õigus oma blogis auru välja lasta, lihtsalt mind ärritab see vastuolu.
Morgie ütles: "Üldiselt veendun ma ATH kirjeldusi lugedes, et minul ATH ei ole, sest elu ei ole minu jaoks raske. Mõnikord on mõned päevad rasked, aga mitte kogu elu."
Deletemul sama.
mis aga puutub "on enamikul inimestest", siis ilmselt on sellise hinnangu puhul ATH definitsioon midagi muud kui meditsiiniline (aju talitlushäire, mida enamikul inimestel pole).
ReplyDeletepean siin vist selle "kui häirib, on häire; kui ei häiri, ei ole" kohta veel ühe õienduse lisama - et see käib puhtalt elukvaliteedi kohta, mitte aga selle kohta, kas närvisüsteemis kõik ühendused töötavad nii, nagu peaks. Iga talitlushäire ei pruugi elukvaliteeti väga palju rikkuda. Ma olen ise rängalt lühinägelik, aga mul on selle vastu toimetulekustrateegia - prillid - ja segi kui see toimetulekustrateegia on kulukas ja ei tööta 100% (mu lühinägelikkus kappab eest ära suurema kiirusega, kui ma jõuan optometristi juures retsepti uuendada ja abivahendeid välja vahetada), siis teistsugust elu pole ma kogenud, ma ei oska igatseda nägemisteravust, mida ma ei suuda ettegi kujutada. Vahetevahel kogen lausa udunägemise eeliseid (mossis näoga publik, keda ma ei näe ja kellele ma võin huvitatud näo ette kujutada). Ometi on selge, et tehniliselt võttes ei tööta mu silmad nagu terved silmad.
Jaa, ma mõistsingi seda häirimise kommentaari just sedasi, et halvendab elukvaliteeti. Prokrastineerimine jms halvendavab mu elukvaliteeti.
DeleteVäljaspool suuremaid linnu on tõesti ENAMUS ATH tunnustega inimestest ka sotsiaalsysteemi vaateväljas, sellest ka mu tähelepanek. Inimestel on seega silmaga nähtavad toimetulekuprobleemid. Ja mis veel nende koduseinte vahel toimub. See ongi just see enamus, mida ma silmas pidasin. Sellel on moblas kirjutamiseks liiga palju põhjuseid, vabandust.
DeleteVeel üks mõte – seda ehk puudutati ATH vestluses ka enne mind, ei saa pead anda, et mõni kommentaar kahe silma vahele ei jäänud – aga kas siinkohal ei ähvarda nö ülediagnoosimine oht, mis mu meelest suures plaanis on sama kahjustav kui üldsuse harimatus ATH osas? Tekitades suhtumist “ah, tänapäeval on igaühel ATH”, pannes erineva kaliibriga ATH juhud ühte patta, pannes rasketest juhtudest nö üle vaatama? Võin eksida, aga ehk on see üks põhjusist, miks näiteks Lendava jutt teinekord ei juurdu?
ReplyDeletekui lugeda sellest, kui suur vaevanägemine neil, keda me teame, on diagnoosi saamisega olnud, siis reaalset ülediagnoosimise ohtu ei paista. Pigem tundub, et varem aladiagnoositud probleem on hakanud tagantjärgi diagnoosi saama, ja kuhjumine tuleb selle vana võla maksmisest.
Deleteja ilmselt tundub, et diagnoositakse palju, sellepärast, et selle diagnoosi lõpuks kätte saanud on suure kergenduse - aga ka takkajärgi nördimusega - häälekad.
Deletekolmandaks: mis on see oht, mida sa kardad sellest, kui ka mõni kergem juhtum diagnoosi saab? ilmselt on ta ise selle nimel pingutanud, sest lihtne see protsess ei ole. ja ravimist on kasu ka sel kergemal juhul, tõenäoliselt on tal isegi parem šanss tavalise eluga sama hea järje peale saada nagu tavalise närvisüsteemiga inimesel.
Deleteteisest meditsiinivaldkonnast võrdluseks: mul diagnoositi autoimmuunne kilpnäärmepõletik, mis ei olnud veel üldse hakanud pahandust tegema. Diagnoositi vereanalüüsiga, kuhu mind saadeti sümptomite põhjal, mis ei olnud tegelikult vist üldse selle sümptomid, vaid algava menopausi, aga vahet pole: just tänu sellele, et valel põhjusel õige asi kohe avastati ja ravimid peale sain, õnnestus see nii hästi kontrolli alla saada, et pärast esimest ravikuuri ei ole hiljem enam kordagi uuesti ravimeid pidanud võtma.
Oht, mida ma ülediagnoosimisest rääkides silmas pean, on just seesama ühiskonna suhtumise kujundamine - "nojah, kõigil on tänapäeval ATH". ATH mainstreamiks muut(u)mine. See devalveerib ka tõsised juhud. Enam-vähem seesama, mida Lendav kardab - et ametkonnad hakkavad moel või teisel diagnoosimis- ja ravivõimalusi piirama, sest patsientuur kasvab üle pea, vms.
Delete(Googeldasin ATH (ADHD) ülediagnoosimist, leidsin üsna rohkelt materjali, aga küllap leiab seda ka aladiagnoosimise kohta.)
Teisalt, ehk oleks ATH mainstreamiks muutumisel justnimelt eelised? Näiteks ravi(mi)/diagnostika kättesaadavus ja hind jne.
DeleteAlles hiljuti räägiti, et kõigil on nüüd autism ja see on moehaigus. Enne seda või sellega paralleelselt kasutati sõna "autist" ka sõimusõnana. Samuti ei ole kusagilt kadunud Downi sündroomi nimetuse kasutamine sõimusõnana. Lisame siia juurde kõikide nende diagnoosidega kaasnevad stigmad ja eelarvamused, siis jah - ma kujutan ette, et leidub väga üksikuid inimesi, kes suudavad endale testi tehes probleemi välja võltsida, aga kas juhul, kui inimene on nii põhjalikuks valetamiseks võimeline, pole tal endal küll miski muu, aga siiski üpris tõsine probleem?
Deletema näen vahel praegugi "autisti" sõimusõnana kasutatavat.
DeleteMa toon lihtsa näite ATH diagnoosist enda tagasihoidliku isiku varal. QB testi järgi on minuvanustest naistest ainult 7% viletsama keskendumisvõimega ja 3% niheleb vähem. Arst näitas mulle testitulemusi, kust oli ilusti näha, kuidas keskendumisvõime peale viit minutit oluliselt langema hakkab ja et ma 20 minuti jooksul toolil istudes nihelesin nii palju, et kõik liigutused kokku liites tuli 2,3 meetrit. Ja ei, ma ei teadnud enne testi, mismoodi see käib ja mida mõõdetakse, sest ma pidin selle eest 160 euri välja käima ja tahtsingi päriselt teada, mis minuga terve elu valesti on olnud.
ReplyDeleteMa tõesti ei taha kuulda juttu "kõigil on nii", sest ei ole, kuna QB test pakub võrdlusmaterjaliks just sinu enda vanusgruppi. Ja ei saa jätta ka mainimata, et on kolme ATH alatüüpi (ametlikult, mitteametlikult on neid seitse ja need seitse põhinevad ajuskaneeringutel), mis tähendab, et eri inimestel on paraku eri probleemid. Näiteks mina suudan end igasugu asju tegema sundida lausa sellise piirini, et ei tee praktiliselt üldse meeldivaid asju - peab ju tegema seda ja teist, muidu oled loll, laisk ja lohakas, pluss hüperaktiivsus, mistõttu ma lihtsalt ei suudagi ühe koha peal istuda. Aga kui on ainult tähelepanuhäire ilma hüperaktiivsuseta, siis on sümptomid hoopis teised.
Kusjuures ma ikkagi ei uskunud algul, et mul tõesti ongi ATH, sest äkki arst eksis ja äkki ma kujutan endale asju ette jne, sest kui sul on terve elu probleemid olnud ja sa pidevalt negatiivset tagasisidet saad, muutudki väga ebakindlaks. Lõpuks ühel hetkel oli seis nii halb, et katseks võtsin Concerta sisse ja poole tunni pärast olin täiesti rahulik. Imeline tunne on peale pikki aastakümneid kesk möllavaid emotsioone järsku sellist rahu kogeda. Mis omakorda kinnitas, et ATH mul tõesti ongi, sest normaalse ajukeemiaga inimestele mõjuvad stimulandid teadupärast ergutavalt. Ja nüüd, kus ma olen umbes kümme kuud ravimeid võtnud, ma tõesti naudin seda, et saan rahulikult asju teha, et mul ei ole pidevaid peas podisevaid sundmõtteid ja vahepeal saab täitsa rahulikult istuda, ilma et oleks vaja iga viie minuti tagant püsti karata või siis midagi näperdada, näkitseda jne.
See on hariv kommentaar, Marfa, aitäh.
DeleteMa loodan, et postitusest ei jäänud muljet, et väidan, et "kõigil on nii". Ma kirjeldasin, kuidas minul on. Ja isegi kui ma ütlen "osake inimeseks sündimisega kaasnevast taagast", lisan juurde "minu arusaamist mööda osake taagast".
Ja mul on hirmus hea meel kõigi üle, sinu ja Lendava ja teiste, kes ATH ravimeist abi saanud.
Ma üldse ei pidanud sind silmas, vaid laiemat kõlapilti, kust jääb mulje, et ah, mis te siin oma diagnoosidega, kõigil on ju nii. Isegi kõigil ATHkatel pole ühtmoodi, mis siis veel teistest rääkida. Kusjuures ma ei kasuta oma diagnoosi kilbina, see on pigem valideerimise mõttes tore ja teiseks selgitab, miks elu nii lõbusasti untsu on läinud või miks kümme aastat depressiooniravi tulemusi ei andnud.
DeleteMinu idee "enamusest" põhineb asjaolul, et maakohtadest on juba põmst C.R.Jakobsoni ajast toimunud ajude äravool, st kohale jääb ainult see rahvas, kes ennast harida ega võõrsil paremat ninaesist otsida ei suuda. Ja see rahvas on ikka päris silmapaistvate probleemidega. Maakohtades on sedasorti rahval masendav ylekaal, mitte ykski maakoht, kus ma olen elanud v koolis käinud, pole erand olnud. Saan aru, et mõnes kohas on ettevõtlikumaid ja intelligentsemaid inimesi rohkem, ma isegi loen selle johta ajalehtedest, aga neid teisi kohti, kus pole, on lihtsalt nii palju rohkem.
DeleteEesti enamus elab praegu linnades.
DeleteLinnas on mistahes terviseprobleemiga inimesel palju kergem toime tulla. Ja rohkem rahvast tähendab muuhulgas paremaid/kättesaadavamaid tugisysteeme. Maal tuleb see kõik endal ise teha.
DeleteMa just pidin kuulama, kuidas perearst ütles mu tütrele ära nii füsioterapeudi kui kliinilise psühholoogi saatekirjad, sest ka teistel on abi vaja ja otsigu me muid võimalusi. Ma ei julgeks küll väita, et Tartu linnas on abivõimalused paremad või üldiselt kättesaadavad, kui sul just rahakotti puuga seljas pole. Rohkem inimesi tähendab paraku ka rohkem abivajajaid ja pikki järjekordi.
DeleteJah, ma olen juba umbes pool aastat püüdnud endale ortopeedi aega saada, aga kuue kuu aknas pole pool aastat ühtki vastuvõtuaega olnud. Nüüd ma ei teagi, et kas mu saatekiri aegub siis lihtsalt ära ja nii ongi vä.
DeleteNotsu kommentaarid on puhas kuld, öeldud paremini, kui ma ise oskaks.
ReplyDeleteIndigoaalane on oma kommentaarid küll kustutanud, aga mul jäi neid lugedes kummaline tunne. Mis mulje me endist jätame? Eelkõige muidugi blogides, sest siitkaudu me omavahel kõige rohkem suhtleme, aga üht-teist infokildu võib ka mujalt lisaks tulla. Kui tasakaalus või tõene või terviklik on see pilt, mis siitkaudu paistab? Kes on need edukad ATH-kad, kellest Indigoaalane tahaks eeskuju võtta? On nad blogimaalimast või mujalt meediast? Mu oma lähemas tutvusringkonnas keskealiste naiste hulgas on mitu värsket ATH diagnoosi ja keegi neist ei ole klassikaliselt hästi toime tulev inimene, kõik nad võitlevad juba ammu aastaid lihtsalt eluspüsimise nimel. Andekad on nad küll, igaüks omal kombel ja süvitsi, säravalt, kuid elu on selle sära enamasti paksu mudakihiga pea olematuks lämmatanud. Minul jällegi on jäänud blogimaastikult mulje, et Indigoaalane on tubli ja hästi toimetulev ning oma alal edukas inimene ning saavutanud mõndagi sellist, milleks mina iial suuteline poleks. On see tulnud lihtsalt või raskelt, seda ma ei hakka oletama.
Üks teema veel - kas elu peab olema raske? Miks elu ei võiks kergem olla? Kust jookseb piir, millal elu on liiga raske ja inimene tohib abi otsima hakata? Meenub sõbranna tütre lugu. Ta oli koondatud, otsis meeleheitlikult tööd ja ei leidnud. Äreva natuuriga inimesena tuli unetus ning ärevus kasvas veelgi. Lõpuks läks ta perearsti juurde, et küsida kasvõi mõne tableti jagu unerohuretsepti, et paar öödki magada saaks, et siis ehk jaksab tööotsingutega edasi tegeleda. Arst oli seepeale pahaselt mühatanud, et "küll need noored tahavad elu tänapäeval lihtsaks teha, aga kes on öelnud, et elu peab lihtne olema!" ja unerohtu noor naine ei saanudki, ainult sõimata.
Ma ei ütle, et mu elu oleks ravimite abil lust ja lillepidu. Aga ma ei imesta tänu neile enam, et miks mul nii raske on olla ja et kui see raskus on normaalne ja kõigil on nii, miks siis inimesed üldse elada suudavad? Miks ei ole inimkond välja surnud? See raskus on ju praktiliselt talumatu! Ravimite abil on täpselt niipalju kergem, et ma ei taha ennast enam paar korda kuus ära tappa ja vajalikud tööd avaldavad enamasti ka vähem vastupanu, nii et nad lõpuks ikka kuidagi tehtud saavad. Ma suudan endale isegi lausa palka maksta - pool miinimumpalka on mu praeguste võimete ülempiir, aga ka see on võrreldes kahe aasta taguse ajaga väga tubli edasiminek.
Ei, elu ei pea raske olema, seda arvan isegi mina, keda kasvatati vaimus "elu peab raske olema". Aga mis eluraskus(t)e mõõtmisse puutub, siis ega seda piiri polegi võimalik kuskile tõmmata vist. Igaühe piir jookseb ju erinevast kohast, ja piiride asukohti võrdlema hakata - noh, sellest on me blogosfääri nurgakeses ennegi juttu olnud, et mingit kõikehõlmavat, objektiivset eluraskuste kriteeriumi pole olemas.
DeleteJa mul on väga, väga hea meel, et su ATH teekond sind tasapisi, sammhaaval elukergenduse suunas on viinud.
Palun vabandust, nüüd ma ütlen midagi rämedat - inimkond ei ole välja surnud sellepärast, et üldiselt oli seni kombeks saada ühel naisel elu jooksul nii umbes kümmekond last ja kui suur osa nendest mitmesuguste asjade kätte ära surigi, siis mõni ikka ellu jäi.
DeleteSamal meetodil - paljud surevad, mõned elavad - omandasime me võime täiskasvanuna laktoosi seedida ja võime etanooli lagundada (noh, juhul kui käärinud puuviljad oli hetkel ainuke kättesaadav söök).
Lisaks arvan ma, et ürghõimus polnud enamike ATH ega autismiga laste ja täiskasvanute elu sugugi nii raske, sest polnud kella, kalender järgis loodust ja õpiti jooksvalt, elu käigus.
Edukatest ATH-katest ilmselt võib esile tõsta Mallukat, kelle puhul tundub, et tema häire on ühtlasi ka tema tugevus, sest see teeb ta elu piisavalt huvitavaks - ma elu sees ei viitsiks niimodi ringi reisid ja traavida. Tehes muidugi samal ajal juurde ka probleeme, mida ta on ise kirjeldanud.
DeleteKas keegi üldse oskaks defineerida, mida tähendab "elu on raske"? St misasi on raskus? Lendava kirjeldatu ilmselgelt on raske, jah, kõik saavad sellest aru. Aga kas sellest vähem raske on ka raske ja kas siis tõesti keegi arvab, et terve (rõhutan, TERVE) elu peab olema üksainus lillepidu ja pillerkaar?
DeleteMa ei suuda ära imestada, kui tigedaks ja sõjakaks kogu see ATH teema mind on muutnud ja kuidas ma kogu aeg ainult tahaks virtuaalselt kakelda, ja ma seetõttu pole eriti kuhugi midagi postitanud ka, sest ma ainult noriks tüli. Ilmselgelt vajan ise ka diagnoose ja ravi, sest kapp, eitamine, ma ei tea, mis kõik veel... ei?
No ma mäletan ajast, mil mul oli depressioon, et ei tahtnud hommikul silmi lahti teha, ei tahtnud ärgata. Aga pidi, sest mul olid väikesed lapsed. See oli raske. Ma ei tahtnud tööle minna, läksin masinlikult, ja tegelikult pigem seetõttu, et kodus üksi oleks olnud veel halvem. Ma ei tahtnud mitte midagi, ainult pidin. Aga see pidamine oli ka parem, kui mittepidamine, sest kui ma parasjagu ei pidanud, siis ma mõtlesin ainult halbu mõtteid, mitte ühtegi head ega huvitavat. Suudad ette kujutada? Normaalsel juhul on need "pidamised" kusagile ilusti ära automatiseeritud ja ma samal ajal, kui ma teen igasuguseid tavalisi asju, ei mõtle sellele, et ma teen neid vaid mõtlen millelegi huvitavamale, raskel juhul pidin mõtlema: nüüd ma teen seda, nüüd ma lähen sinna -
Deleteoi perse, kuidas ma ei taha seda aega tagasi, ei taha!
St seda, kui elu on liiga raske, ongi väga raske ära seletada, sest igaüks elab ju siiski oma pea sees, aga võtame mõne laiema analoogi - kuidas selgitada menstruatsioonivalusid ja sünnitamise valusid meestele? Näiteks. See ei ole liiga hea analoog, sest sünnitamine on korraks ja auhind on sel valul vägev, aga nüüd kujuta ette, et sünnitusvalu kestab kogu elu, auhinda ei tule ja iga väikese asja peale. Umbes nii.
DeleteMa muide suudan seda väga hästi ette kujutada, sest ma elan depressiooniga umbes niikaua kui ma üldse mäletan. Vahepeal püüdsin mingit abi ka otsida, aga see oli... jah, las ta jääb. Ja ma tõesti teen ka ainult neid asju, mida peab, sest midagi ei taha ja isegi kui vahel harva tahaks, siis pärast peab-asjade tegemist enam ei jaksa. Aga ma ikkagi hästi ei suuda ette kujutada, et teistmoodi ka saaks. Mul pole ju kogemust. Muidugi oleks vaja abi ja ravi, aga nagu... ma ei oska.
DeleteAa. Noh. Seda on veel raskem selgitada. Lühidalt - elu ei pea raske olema. Lust ja lillepidu ei pea ka kogu aeg olema, mind ausaltöelda pidev lillepidu väsitaks, aga pmst igal inimesel võiks olla hetki, mil ta istub, vaatab, kuidas rohi kasvab ja on endaga rahul. Ja eluga. Ja tööpäevaga, mis jäi selja taha ja oli raske, jah, aga ta sai sellega hakkama.
DeleteKlari, ma kirjutasin su blogisse lugemise alla ühe (suht mittemidagiütleva) kommentaari, aga see ei ilmunud. Tundub, et osades worpressi blogides on mul mingi keeld peal mingil põhjusel.- lühidalt, e-lugereid saab laenutada, võid enne ostmist proovida, mis tunne oleks. Mind ntks tavaliselt tahvliekraanilt lugemine ei häiri, seetõttu ma ei näe e-lugeril vajadust.
DeleteSu kommentaar oli miskipärast spämmi läinud.
DeleteMind ekraanilt lugemine ei häiri, ma lihtsalt ei oska seda kuidagi raamatute lugemisega seostada. St ma olen telefonist läbi lugenud nii mõnegi raamatu, aga ma ei tunne, et ma seda raamatut lugenud oleks. Raske kirjeldada, aga see nagu ei läheks arvesse (ma ei tea, mis arvesse ja kes seda arvestust peaks pidama...) Arvutist loen fanfictionit ja osad neist on tekstimahukamad olnud, kui "Sõrmuste isand", aga samamoodi, see nagu ei läheks lugemise alla üldse. Väga veider, ma tean.
Ega sa pole ainus, paljud on seda viga kurtnud, mul jälle ei ole vahet, mis kanalit pidi tuleb lugu - oluline, et oleks just lugu. Kuulan meeleldi ka sisseloetud tekste (inimese poolt loetud, mitte seda Elisa raamatu jubedat masinlugejat), asi, mida paljud inimesed üldse ei kannata.
DeleteKüll aga on olemas suur erinevus teksti ja filmi vahel, esimene jätab oma fantaasiale ka ruumi, teine - olenevalt filmist muidugi - eriti ei jäta. Mitte et see tingimata halb oleks. Lisaks saab filmi puhul endale hiljem oma peas jätkulugusid jutustada. Nagu ka raamatutele.
Vabandust, Epp, teema läks lappesse, aga vast natuke haakub, kui me räägime sellest, mis võib inimeste peades veider ja/või vale olla.
Muide, Klari, kui sina oma tundeid kirjeldad, siis vähemalt minus ei käivita see üldse sellist vaidlemistuhinat nagu tavaliselt. Sa oled väga hea oma vaatenurga sõnastamise peale ja sinu jutust ei jää kunagi muljet, et seal on mingi varjatud tagamõte või torge vms.
Deletenii et ma üldse ei välistaks, et kui sa ka täie tigeduse välja paiskaks, siis õnnestuks see sul ikka nii, et oleks kohe aru saada, et see on Klari tigedus, mitte ei pretendeeri maailma selgitamisele vms.
Morgie, ei pole üldse vaja vabandada, raamatu-teema kõnetab mindki; mul samamoodi nagu Klaril, ainult selle vahega, et ekraanilt pole ma võimeline raamatuid lugema, telefoniekraanilt liiatigi. Või noh, mis "pole võimeline", küllap oleks, aga ma lihtsalt ei taha ja punkt. Andke mulle paberraamatuid.
DeleteElurskus(t)e koha pealt olen kah Klariga ühte meelt, vaat et sõna-sõnalt. Eks ma seda väljendasin postituses kah, inimeseks sündimisega kaasnev jne. Jah, jube raske on sel teemal diskuteerida, jube kerge on kellelegi tahtmatult haiget teha, kuigi teema iseenesest on vägagi diskuteerimist väärt ju.
ma näen asja jälle nii, et eluraskused on paratamatud. Elus tulevad kannatused nii või teisiti. Ja seepärast pole vaja karta, et mingi uue kergendusega, mis avastatakse, kaovad raskused üldse ära ja inimesed lähevad mömmiks kätte ära.
Deleteja kuna eluraskused ka muutuvad koos maailma muutumisega, siis on see kergenduste otsimine nagu peeglitaguses maailmas, kus tuleb kõigest väest joosta, et paigal seista.
Epp, aga kunagi sa ju töötasid õpetajana, oli nii? Kas sa siis ei tundnud mingeid elutõrkeid, mis seotud planeerimise, kalendrite ja kuupäevadega ja kellaaegadega? Või emotsionaalse ülekoormusega?
ReplyDeleteMorgie, mu haridus, jah, on küll õptaja oma, aga ma ei ole päevagi õpetajana töötanud. Põhjus? Ülikoolipraktika käigus ei suutnud ma koolimaja(de) lärmi taluda, mul kadus vähimgi mõtlemis- ja keskendumisvõime selle mürafooni taustal.
Deletep.s. Ajaa, ülikooli kõrvalt töötasin mitu aastat lasteaias, aga sealne lärm ei olnud niivõrd massiivne, pealegi olin "öötädi", st. see, kes ööpäevarühma alles õhtul laekus ja lapsukesed magama pani. Magavad lapsukesed on teadagi vaiksed :)
DeleteSarikommin omaenda blogis :) Mul ei ole kalendri, kuupäevade ja kellaaegadega eluaeg probleemi olnud, püsin kenasti raamides. Probleem on (olnud) justnimelt tellimustöödega, ja ka mõnede muude asjadega, mida_peab_tegema.
Delete... aga emotsionaalne ülekoor(mat)us on mu Achilleuse kand tänaseni. Väljendub füüsilises surmväsimuses.
DeleteNo nüüd tegid mulle küll tünga. Kunagi sa ütlesid, et... oled õpetaja (olnud) vms, mulle jäi sellest tugev mulje, et sa oled õpetajana töötanud ikka ka. Oma peas ma kujutlesingi sind nooremana koolimajas ringi heljumas mõnes lahedas kleidis ja tennised jalas.
DeleteSellest, kuidas suure koolimaja melu ja lärm eriti kellelegi ei sobi, olen ma juba mitmel korral vahutanud, nii et sinna ma praegu ei lähe.
:)
DeleteNo tol ajal, kui mina koolimajas ringi võinuks heljuda, ei tulnud "lahe kleit ja tennised" kõne allagi, õpetaja pidi soliidne pidi olema, issand jumal!
Soliidsus on veel üks huvitav konstrui, kas sa sellest oled kirjutanud?
DeleteRiietuse osas - just hiljaaeg nägin jälle tänaval kõndimas neidu, kel olid jalas need õhukesed, maksimum 40den sukkpükste moodi retuusid ja nende peal üsna lühike pluus. Kusjuures see polegi nii uus mood, olen sarnast asja ikka paar aastat tagasi ka näinud. Aga minu jaoks näeb see välja nagu inimene oleks seeliku koju unustanud, mitte nagu lahe riietus, rääkimata sellest, et palavate ilmadega peab see ka kuradima moodi ebamugav olema. Siis nentisin, et ju ma olen lihtsalt vanaks jäänud ja ei mõista noorte moodisid. Ainult et kui lahe seelik ja tennised oleks õpetajaametis täiesti mõeldavad, siis selline retuusikomplekt nagu väga ei ole, vähemalt minu jaoks. Seega tänapäeval oleks seelik+tennised juba soliidne (vabandust!) kui võtta kriteeriumiks sobivus õpetajaametisse. Või?
Oi, soliidsusest võiks küll keegi kirjutada (mitte mina, mina ei tea sellest midagi :D)
DeleteÜks mu eluaegne parim sõbranna on eluaeg õpetajana töötanud, aga no ta on ka siuke... eelmine aasta tegi oma õpilastega punkbändi näiteks ja käis bändikonkurssidel jne. Ta ei ole mulle aastakümnete jooksul väga soliidset muljet jätnud :D (Kuigi ükskord ammu, kui me ühelt rockifestivalilt tulime ja teisele punkbändide kontserdile läksime ja vahepeal poe ees tankimispeatuse tegime, siis ta keeldus rummipudelit coca-pudelisse valamast, sest koht oli avalik ja "ma olen ikkagi pedagoog!")
Nüüd vist õps enam nii soliidne olema ei pea, kui varem. Et võib tennistega koolis käia küll.
DeleteEhk siis - kas tennised on uus "soliidne"? Kahe sajandi taguste inimeste jaoks oleme me kõik niikuinii ühed eblakad, seelik ei kata pahkluud ja kübarat ka ei kanta.
Deletepalun vabandust, aga ma käivitusin selle peale ja läksin vaatasin espetsiaalselt 200 aasta taguseid moepilte, et kas seelik katab pahkluid, ja ei katnud ka siis:
Deletehttps://fashionhistory.fitnyc.edu/1820-1829/
Nõnda lühidate riietega nagu praegu peetaks meid ehk töörahva esindajateks või asotsiaalideks, kes peavad praktilistel põhjustel à la heinategu kandma lühemat seelikut või kes üldse ei tea, mida selga pannakse.
Meie rahvariided on enamjaolt paarisaja aasta tagused talurahva piduriided ja seelik ei ole neil kunagi maani.
Issand, Notsu, ma armastan sind!
DeleteHmm, ma ei mäleta, et soliidusest oleksin kirjutanud, aga huvitav konstrui jah. Võtan kohe järgmises postituses ette, vaadake, et siis kah sõna sekka ütlete!
DeleteMis soliidne, kord üle-eelmisel töökohal panin päeva lõpus tenniseid jalga. Neid klassikalisi. Minust paar aastat vanem kolleeg vaatas mind ja teatas, et minu eas need küll enam sobivad ei ole... Ma olin 24....
DeleteEhk tänasel päeval on tennised tõesti "uus soliidsus", nagu sa, Morgie, pakkusid. Ses mõttes, et tennised/tossud pole, isegi mitte pidulikel puhkudel, enam mässumeelsuse/radikaalsuse näitajad.
DeleteNell, no tõesti, kuidas sa toona ometi aru ei saanud, et kõrges eas inimene mõjub noortepärastes jalanõudes naeruväärselt? :)
Oh, Epp, kui see ATH teema siin üles kerkis, Kristallkuuli postitusega, tabasin end mitu kord mõtlemas, "kus Epp nüüd ometi on" :-). Ja suisa ootasin, millal reisilt tagasi jõuad ja oma sõna sekka ütled. Oled jälle kõik ära öelnud, mida ma oleks ka tahtnud öelda, lisaks olen juba siin-seal sõna võtnud ja oma peksu kätte saanud, seega lubatagu mul siinkohal nimetada vaid üht: tööde alustamisega on mul täpselt sama lugu nagu sul. Minu puhul siis kirjalik tõlge. No ei saa alustatud, ei saa seda faili avatud ja esimesi tähemärke trükitud. Noorena võis veel aru saada, kui raha pärast kirjalikku tegin, siis oli vahel tõesti töö igav või keeruline. Aga nüüd, ainult krimkad, mu lemmikraamatud ja enamasti tuntud headuses. Aga ikka läheb aega, ei saa, noh .... nüüd ma kirjastuste ees häbisse ei jää, sest võtan endale alati hästi pika tähtaja ja kui lõpuks peale hakkan, olen kiire tegija. Olen seda alati hariliku laiskuse ja prokrastinatsiooniisuga seletanud. Ja nii see ka jääb. Lisaks soovimatus helistada ja kaootilisus, aga nagu ma kuskil ka nimetasin, mul on lihtsam olla teatava maani kaootiline, kui liigselt organiseeritud. Pealegi on nüüdseks üles kasvanud organiseeritud poeg, kes mu kaootilisust tasakaalustab. Keegi kuskil märkis, et ma võitlen sellega, aga ei võitle, täpselt nii, nagu ma olen mul mugav olla ongi. Noorena pidin töö alustamise edasilükkamist tasakaalustama ööune arvelt, oli küll neid kordi, kui higipull otsaees kella nelja-viieni hommikul mingeid igavaid asju tõlkisin, aga nüüd oeln vana ja ennast täis ja ükski asi pole nii oluline, et mu ööuni seeläbi peaks kannatama.
ReplyDeleteMe oleme neis asjus ühtekad. Kuna ma ATHkate elukirjeldusi lugedes ennast siiski ära ei tunne, sest ei ole seda üldist eluraskust, panen selle endal pigem ärevuse arvele (seda mul jagub ja tglt tunnen Klari sotsifoobias end samuti päris palju ära).
DeleteJa võimalik, et õigesti, sest mu väljatöötatud ärevuse maandamise nõksud aitavad selle vastu: veenan end, et asi pole üldse oluline, ütlen endale, et ma teen lihtsalt arvuti lahti ja ei pea sellepärast veel tööd tegema, ja mis eriti kasulik: meenutan endale, et ma olen massiivseid töid viimasel minutil adekvaatsel tasemel ära suutnud teha, nii et kui ma ka nüüd ei alusta, ei juhtu ikkagi katastroofi, lihtsalt mõni öö jääb magamata. Niiviisi saan endale öelda, et ah, alustan seda nii muuseas, nalja pärast.
ja kui ikkagi ei alusta õigel ajal ja see mõni öö jääb pärast magamata, on küll sitt olla, aga natuke ka nagu elev ja lahe tunne.
See ongi see, miks ma endas ATHd ei näe (kuigi hästi palju tunnuseid kattub): mul hakkab kohe hea, kui ma elevuse üles saan, ja elevust on väga kerge üles saada ja üldse tuleb dopamiini kogu aeg peale nagu tuletõrjevoolikust, sest ma olen ju sariarmuja ka. Ja kui ma töö valmis saan, on samuti pidulik tunne, õigemini isegi juba enne valmissaamist, finaali ajal.
Pmst mul on kogu aeg hea, kui just halb ei ole, ja see asja eest, teist taga heaolu paistab olevat põhiline, mis ATHkatel puudub.
Jaa, mul ka, kogu aeg hea, kui just halb ei ole, aga sellel halval peab mingi põhjus olema, niisama lambist halb ei ole. Kui midagi valmis saab on rõõm suur. Ärevust esineb mul ka, just mõnede helistamiste osas näiteks, ma võin lõputult e-maile vahetada, selle asemel, et telefon kätte võtta ja korraga koera saba ära raiuda.
DeleteMinul on niisama lambist halb. Tavaolek on mingi ebamäärane rahutus, ärevusefoon, tunne, et midagi oleks nagu valesti. Mis valesti võiks olla, sellele ei oska näppu peale panna. Ja siis sinna vahele on lainetena lihtsalt veel halvem olla. Hea on mul ka vahepeal, selline lahke tunne ja väike sisemine naeratus ja miski ei tundu sisemuses närivat - seda ma märgin lausa enesetunde päevikusse üles. Et ma mäletaks, et ka head ajad on ja oskaks seostada ravimitega ja muude muutuvate asjaoludega ning järeldusi teha. Päevikut hakkasin pidama enne diagnoosi ja ravi, seega on ka võrdlusmoment varasemaga olemas. Rõõmsate hetkede hulk kasvas sobiva ravimidoosi leidmisel tuntavalt - nüüd on helgeid hetki (oota, ma vaatan päevikust viimaseid kuid ja teen statistikat...) 5 kuni 8 päeval kuus, enne oli 1-2. Aga isegi see on suur edasiminek, kui sügavaid auke on tublisti vähem ja need ei ole nii sügavad ja selle asemel on lihtsalt ilma rõõmuta kerge sisemine rahutus, ärritus, ärevus. Sellega ma saan ju hakkama, eriti veel siis, kui mõnigi rõõmuhetk aeg-ajalt vahele tolksatab.
DeleteNotsu, ütled: ".... Kuna ma ATHkate elukirjeldusi lugedes ennast siiski ära ei tunne, sest ei ole seda üldist eluraskust". Jäin selle üle mõtlema. Ma võib-olla olen neid valesti lugenud (nii otseses kui kaudses tähenduses), aga näiteks Malluka ja Maarja, kel mõlemal diagnoos, kirjutistes ja kirjeldustes ma kõikevarjutavat, üldist eluraskust ei näe. Mu meelest on nad mõlemad vägagi lennukad ja erksad ja eredad, tõsi, vägagi erineval moel. Kuskilt ei kuma läbi säärast taaka, mida näiteks Lendav enda puhul kirjeldab, või VVN. Ehk nad (Mallukas ja Maarja siis) ei pea oluliseks sellele osutada vms, aga just nende kahe tõttu ei seostu ATH minu silmis ilmtingimata seisundiga "kogu aeg on halb".
DeleteMul ei ole ka pidevalt halb. Ja ma suudan saavutustest rõõmu tunda või üldse täiesti arutult õnnelik olla mõnikord, aga ATH on mul sellegipoolest. Ja eks suurem osa probleeme elus on ka ATH tõttu tekkinud, mis omakorda viivad depressioonini. Pluss emotsioonide üleküllus, sealhulgas ka negatiivsete emotsioonide üleküllus.
DeleteMis puutub helistamisse, siis ma ei tunne eriti ühtki eestlast, kellele meeldiks helistada. Meile ei meeldi ka postkontoris ja pangas käia, mistap kõiksugu meilindused, netipangad ja pakiautomaadid on ülipopulaarsed. Mul on võrdlusmomendiks kohe inglased võtta, nt meie linnakese peatänaval on vähemasti neli pangakontorit, postkontor ja ainult üks pakiautomaat. Ühesõnaga, ma seda nüüd ATH süüks ei pane, et helistamine ei meeldi. Ja nagu öeldud, siis inimestel väljendub see häire erinevalt, ühe või kahe juhtumi põhjal ei anna paraku mingeid üldistusi teha.
Millegipärast nad ikkagi võtsid ette selle diagnoosimise tee, järelikult miski niivõrd häiris. See võis olla ka liigne juhitamatu impulsiivsus vms. Osad ATHkad on hoopis sellised, et nad suudavad tihti tunda rõkkavat rõõmu, nad on kogu aeg liikumises ja pealtnäha on kõik väga hästi. Sisemuses on aga tegelikult see, et nad ei suuda puhata, pidurit tõmmata ja lihtsalt põlevad läbi, korduvalt ning rängalt. Pidev nähtamatu sisemine piits on ka ATH üks sümptomitest, mis kõigil ei pruugi samamoodi avalduda.
DeleteMulle tundub, et ATH sümptomite väga lai skaala ajabki "publiku", sh minu, segadusse. Ma nüüd utreerin, vabandades juba ette, aga kui näiteks Malluka tuulepäisus ja segamini sahtlid ning Lendava eluisutus ja valestiolekutunne saavad mõlemad sama diagnoosi, siis paneb ju imestama, küsimusi esitama, muuhulgas iseendale? Mind küll paneb.
DeleteSee tekitab küsimusi ainult siis, kui sa ei tea, mis osa igapäevaelus ja oma elu juhtimises on prefrontaalkorteksil ja mis asjad on täidesaatvad funktsioonid (Executive functions). ATH on juhitamatus. Mingeid olulisi elu aspekte ei suudeta juhtida, aega efektiivselt tunnetada, arvestada ja kasutada, emotsioone kontrollida ja suunata, tegevusi alustada, jätkata ja lõpetada, töömälu häired jne. Küll ei saa mootorit käima, küll on käsipidur kinni kiilunud, seejärel on pidurid äkki täiesti puudu ja gaas põhjas, aga rooli nagu polekski... Juhitamatus. Peaaegu igas asjas võib see esile tulla, igaühel omamoodi.
DeleteMina läksin arstile peale seda, kui mu tütrel diagnoositi ATH ja ma sattusin lugema teiste täiskasvanud naiste kogemusi, mis olid paljuski täpselt sarnased, ütleks, et lausa rabavalt sarnased. Siis jäingi mõtisklema, et äkki on mulgi sama probleem, kuigi arstile läksin ikka mitu head aastat hiljem.
DeleteMinu puhul on halbolemine seotud depressiooniga, mis tekib välistel asjaoludel ja need välised asjaolud on küll suuremas osas seotud ATH tõttu tehtud rumalate valikutega. Seega ma ravin nii depressiooni kui ATH-d, kuna need mul juba terve elu lõbusasti käsikäes käinud on.
Kusjuures ATH olemus ei ole päris lõpuni selge, see võib eri inimestel ka erinev olla. Kas on dopamiini puudus (dopamiin on üks peamisi prefrontaalkorteksi neurotransmittereid) või on dopamiini retseptorid vähem tundlikud või on närvirakkude müeliinikiht normaalsest õhem või on aju selle osa arengutase aeglasem või kõik korraga. Stimulantide tööpõhimõte pole ka päris selge, küll on aga selge see, et nad suurendavad dopamiini ja noradrenaliinitaset ja millegipärast aitavad stimulandid ATH all kannatajatel oma elu paremini juhtida.
DeleteMallukast ma eriti ei tea, aga VVN ei väljendanud ka enne rongi nii väga seda, et kogu aeg on halb, pigem käisid pidevalt läbi uued enda juukseidpidi laukast väljatõmbamise plaanid, mille kirjeldus oli optimistlik. Kui Maarja nüüd ATH teema üles võttis, siis tagasivaates paistis tema postitustest sama soon.
DeleteNing mõlemad väljendasid pikalt ka sihipärast uskumatust, et enda juukseidpidi laukast väljatõmbamine võiks mitte aidata. Mäletan, kuidas käisin VVNi pool vaidlemas, et depressioon võib ka kurnatusest tulla (tema toonane võitluslik hoiak oli "kui on ikka veel halb olla, tuleb veel rohkem teha").
Maarja kirjeldas tagantjärgi ise, et tema vaimustusega kirjeldatud uued eluviisid, mis peaks kõike muutma, jäid kuskil nädala-paariga soiku, aga et selle külje jättis ta lugejale presenteerimata.
ja kui ainult seda võitluslikku külge näidata, siis jääbki lugejale mulje, et kus alles saab hästi hakkama ja kui häid nõkse välja mõtleb, et elu oleks täiuslik, ja kade hakkab lugeda.
DeleteMinu lemmikteadlane Russell Barkley täidesaatvatest funktsioonidest: https://youtu.be/TE8rHceMrSI?si=8NYi69CviAX_iUSD
DeleteAhjaa, Pilleke, unustasin öelda, et mul oli see postitus peas juba kaks nädalat tagasi valmis, saatsin sulle telepaatiliselt, aga sa vist ei saanud kätte :) Nali naljaks, oligi peas valmis tegelikult juba jupp aega tagasi, üsna kohe peale Kristallkuuli postituse ja kommentaaride lugemist. (Ma "kirjutan" postitusi muide tihtipeale niimoodi, peas, sõna-sõnalt, pärast jääb ainult kirjapanemise vaev.)
DeleteLisaks võtan mõningase heameelega ja tsunftitundega teadmiseks, et sulgi tööde alustamisega raskusi. Mulgi oli noorest peast asi palju hullem, tänaseks olen "karkude", st. toimetulekustrateegiate toel end häbist päästma õppinud. Kusjuures ilma vähimagi sarkasmita või diagnoositud ATH-patsiente naeruvääristamata mõtlen, et huvitav, kas ATH ravim aitaks mul kargud üleüldse nurka visata? Proovima ei hakka, aga mõttemänguna tükib pähe küll.
Näed, ma olen muidu telepaatiliselt päris hea, aga sedapuhku jäi kättesaamata jah :-). Ka minu peast läbi käinud mõte, kas ATH ravim aitaks tõhusamalt alustada. Mõtteks see siiski jääbki. Kusjuures mu tütar (ta tihtipeale teeb enne kui mõtleb), võttis prooviks "sõbranna ATH-rohtu" ja "sa ei kujuta ette, kuidas ma koristasin ja kõik asjad kiiresti ära tegin" oli tema kommentaar. Minu kommentaar obvioosselt oli "mis kohaga sa mõtlesid, kui siukse lollusega hakkama said. Teise inimese rohi ja blaa-di--blaa ..."
DeleteMina kui paaria väga pikalt rohkem sõna ei tahaks võtta, aga kaks märkust:
Delete1. Epp, ma näen su vormistatud mõtetes isegi sama sõnastust, mida ma kas olen kasutanud või oma peas ritta seadnud. Täpselt samad mõtted.
2. Minu postitus sündis sellest, et mitmed inimesed näiteks Maarja postituste all kommenteerisid stiilis: "nii palju äratundmist; mul on täpselt sama; mõtlen ka väga sageli nii". Kui nii paljud (sh ka ma ise) ennast terveks tunnistavad inimesed nii suure osa "sümptomitega" samastada suudavad, kas need siis saavad enam haiguse sümptomid olla? Kui räägitakse sümptomitest, millega üldse ei samasta, siis selliseid küsimusi ja mõtteid ei tekiks. Kui sümptomitena kirjeldataks näiteks soovi ennast ära tappa, siis ei mõtleks lugejad, et oi, näe, mul on sama. Aga ilmselt paljud on tajunud sümptomitena kirjeldatavat tavalisena. Sellepärast panebki kukalt kratsima, et kas tänapäeval on see siis haigusena tõlgendatav?
Ja okei, kui juba ütlemiseks läks, siis Pilleke ja Indigioaalane - me eraviisiliselt ei suhtle ja seetõttu pole mul olnud võimalust seda välja öelda, aga mul on väga kahju, et teid selle tõttu, et julgesite minu postituse kommentaariumis (ja mitte kuskil "õiges" kohas) oma mõtteid avaldada, avalikult ja nimeliselt häbiposti tõmmati. Mind pani see ikka päris korralikult õhku ahmima. Ja näha täiskasvanud inimesi veel kaasa hõikamas, et hästi paned, puhas kuld jne - ei uskunud oma silmi. Õnneks ei läinud te kumbki rusikatega vehkima ja jäite väärikateks. Midagi muud poleks teist muidugi oodanudki.
Mariliis, ei ole sellest hullu midagi. Kui kellegi päev oli seeläbi parem, et sai mu häbiposti naelutada, siis olgu pealegi.
DeleteEpp ütles "mõtlen, et huvitav, kas ATH ravim aitaks mul kargud üleüldse nurka visata?" - küllap enesetehnikad kuluvad ikka ära, aga Maarja kirjeldas enda pool tuttavat, kes hakkas samuti mõtlema, kas tal järsku on sama sündroom, läks arstile; arst ütles, et sellele haiguspildile ta ei vasta, aga tal võiks kasu olla ühekordsest ATH-ravimi mikroannusest. Ja oligi.
Deleteah, natuke valesti mäletasin, ei olnud ühekordne annus.
Deletetsitaat:
"Üks sõber läks seepeale ka psühhiaatri juurde, rääkis oma loo ära. Talle psühhiaater ütles, et sul ei ole ATH, aga mingi jama dopaminiga paistab olevat. Ja pakkus rohtu.
Sõber ütleb, et ta elu on palju parem nüüd.
Ta ei saanud isegi mingit “silti” külge, aga sai ravimi, mis teda väga toetab. "
Mul selle tööde alustamise raskuse teemaga seoses küsimus - kas see on ATH tunnus? Ma tean, et autistlikel inimestel võib seda samuti esineda ja seda nimetatakse PDA-ks (pathological demand avoidance). Oma asperger-pojal näen selgelt PDA- tunnuseid, aga ma pole veel psühholoogiga sel teemal rääkida-uurida jõudnud, alles nädalake tagasi sattusin selle mõiste peale youtubes. Aga väga ahhaa-momendi tekitas :)
ReplyDeleteMuidu kogu see ATH-vaidlus, mis üleval on. Mulle tundub, et need inimesed, kelle kohta seda teemat üldse EI tõstatatud, st inimesed tugeva ATH-ga, tunnevad millegipärast nagu nende pihta oleks kõik need küsimused ja märkused. Aga ei ole ju, jutt käib hoopis teist tüüpi ATH diagnooside ümber ju. Et kuidagi üksteisest väga mööda räägitakse. A noh, ath ongi tähelepanuhäire kah :D
Kindlasti on sellel hädal palju erinevaid võimalikke põhjuseid. Võib olla näiteks hoopis obsessiiv-kompulsiivse häire pärast, sest inimesel on tunne, et ta peab asju tegema tingimata ÕIGESTI ja enne alustamist üldse välja mõtlema, kuidas see õigesti täpselt on jne. ja niiviisi jõuab kätte olukord, kus kõik on juba väga valesti, inimene saab sellest ka ise aru, ja üritab siis taas välja töötada skeemi, kuidas sealt ÕIGESTI välja tulla ja nii edasi ringiratast.
DeleteATH-d ei saa väga rangelt tüüpideks jagada, kuigi meil on veel üldiselt kasutuses määratlused "hüperaktiivne", "tähelepanuhäirega ilma hüperaktiivuseta" ja "segatüüpi". Paraku on enamus ATH-kaid segatüüpi ja hüperaktiivsus kipub vanemaks saades taanduma, muutudes pigem sisemiseks ärevuseks, nii et see enam nii hästi välja ei paista (ja seetõttu oli ka aastakümneid arvamus, et ATH-st kasvatakse välja. ATH sümptomeid on terve pinutäis. Minul võivad probleeme tekitada sümptomid nr 1, 3, 5 ja 7, sinul 2, 4, 6 ja 8. Me oleme seega täiesti erinevad, aga ATH on ometigi meil mõlemal. Asja teeb keeruliseks veel väga suur tõenäosus mõneks kaasnevaks häireks (näiteks autism on ATH-katel tavapopulatsioonist oluliselt sagedasem).
DeletePDA kohta ma väga palju ei tea, aga mulle on jäänud mulje, et see on tavalisest ATH alustuskrambist ikkagi veidi erinev (ja tihti ka raskem). PDA on vist rohkem sotsiaalne kramp, väljastpoolt tulevate nõudmiste peale tulev kramp ja ma olen ka seda kogenud omal nahal. ATH alustuskramp ei pruugi olla üldse mingite nõudmistega seotud, või kui, siis kergel kujul. Näiteks hammaste pesemine - ma ise tean, et mul on parem olla, kui hambad on pestud, keegi ei passi mu selja taga. Aga ikkagi on mõnikord püsti tõusmine ja hambaharja kätte võtmine tähelepanu, konkreetset sõnastatud otsust ja üllatavalt suurt pingutust nõudev ülesanne. Ja nagu Notsu ütles, siis tegevuse alustamist takistavaid häireid võib veel muidki olla.
Eespool oli küsimus, et mis tähendab "raske elada"? Ja juba varasematest vestlustest on jäänud ikka pidevalt õhku küsimus, et KUI halb siis ikka peab olema ja äkki saaks ilma selle diagnoosita ja ravita hakkama? Kahjuks ei saa seda raskust kilode ja meetritega mõõta, see on tunnetuslik. Täpselt nagu valugi. Mind ajas arste pidi käima arusaamine, et ma ei tule oma eluga vaatamata pingutamisele ja erinevate toimetulekumehhanismise otsimisele ikkagi minimaalseltki toime ja sinna juurde oli juba ammu, lapsepõlvest pele tunne, et minuga on midagi valesti. Ma varjasin seda "valestiolemise" tunnet püüdlikult aastakümneid, mängisin palehigis ja teadlikult rahvateatris nimega Elu osa nimega Normaalne Inimene, nii et kui ma nüüd diagnoosi sain ja teinekord mõne sugulase-tuttavaga see jutuks juhtub tulema, siis ikka imestatakse, et "aga sa said ju ometi hakkama" ja "sul küll seda vaja pole" ja "oled sa ikka kindel?". (JAH, OLEN KÜLL, KURAT VÕTAKS!) Aga enne seda olin jällegi miljon korda kuulnud "katsu ennast ometi kokku võtta" ja "nii laisk ei tohiks ka ometi olla" ja "kuidas sa ei näe/saa aru/ said ära unustada...".
Kaks aastat tagasi sai mu täiskasvanud tütar ATH diagnoosi, autismi diagnoos on tal natuke varasemast. Siis ma asjasse veel väga ei süvenenud. Ta küll ütles mulle, et oleks huvitav, kui ma ka testi teeks. Ma ajasin vastu, et "ju vast mingid jooned on, aga ma saan ju hakkama, ma ei viitsi". Ise olin tegelikult selleks hetkeks juba haigekassata ja täie hooga kuristiku poole traavimas, aga ma ei tahtnud seda veel tunnistada. Pool aastat hiljem oli olukord nii kehvaks läinud, et siis ma selle idee peale enam "ma saan ju hakkama" ei öelnud. Küllap ma olengi varem ka kuigivõrd paremini toime tulnud, suutnud töölgi käia mõnda aega jne, aga elutsükkel on ka sealmaal, kus asi lähebki (veel) hullemaks ja vanadest karkudest pole ka abi. Östrogeen laperdab ja kukub, sellega otseses seoses läheb niigi viletsa dopmiiniga veel viletsamaks.
Kas inimene tunneb, et vajab abi, võibolla ravi, või siis mitte, on igaühe enda sisetunde küsimus. Kui endal on tunne, et kõik on õigesti, siis on ju hästi. Kui aga on tunne, et midagi on väga valesti, siis järelikult tuleb midagi muuta. Kas see vajalik muutus on diagnoos või midagi muud, see on jälle väga individuaalne.
Kõige rohkem ärritavad mind arvamused stiilis "mul on ka raske, mina saan ju hakkama, kuidas sina ei saa (pead saama!)? Juba lapsest peale ärritab. Vanatädid ja kõik muud targad-targutajad, kes arvasid, et nemad ongi maailma etalonid. Samas tuleb tunnistada, et olen ka ise niiviisi mõnikord mõelnud, vähem ehk välja öelnud.
DeleteKõik inimesed on millegi poolest sarnased, aga alati on midagi erinevat ka. Me võime ainult oletada, miks ühel inimesel sarnase probleemiga mingid toimetulekumehhanismid töötavad, aga teisel sarnase probleemiga ei tööta ei need ega ka muud toimetulekukargud.
"Mina küll selle väikse hädaga arsti juurde ei läheks" on üsna lühinägelik ja nõme mõttekäik, aga siit-sealt vestlustest see ikka jälle välja kostab.
Mar, ma olen su kommentaari teise lõiguga NII nõus.
DeletePihta saavad need, kes ennast puudutatuna tunnevad. Ning seda, kui kerge või raske versioon kellelgi olema juhtub, te tegelikult ei tea. Kui palju keegi oma elust ja toimetulekuraskustest välja näitab, blogis kirjutab, see on väga erinev. Nii nagu Notsugi eespool VVN ja Maarja kohta kirjutas - blogist loetav ei pruugi olla hetke kõige adekvaatsem pilt.
DeletePihta saadakse aga sellepärast, et TÄPSELT SAMU väljendeid ja argumente "sul ei ole ju midagi viga", "mul on ka raske, lihtsalt kokku tuleb ennast rohkem võtta" jms on ju otse meie pihta öeldud lapsest saati ja kümneid tuhandeid kordi. See reaktsiooni-rada on sügavale sisse tallatud, täiesti sõltumata sellest, kui kergeks või raskeks seda häiret nüüd hinnata võiks.
Mar, ma ka.
DeleteOi, te olete siin kõvasti tööd teinud, el ajal kui mina magasin! Praegu pean minema Asju ajama, pealelõunal võtan lugemise ja vastamise ette.
ReplyDeleteSee on praegu kuum teema.
DeleteMa siiski kirjutan ühe kommentaari veel. Sry, ma pole kõiki kommentaare lugenud- minu sümptom on keskendumisvõimetus ( ilma irooniata. Päriselt):
ReplyDelete1. Soovitus haigetele. Kasutage tulevikus teisi näiteid- suur osa, ma ütleks 99% toodud näidetest on nn tavaelu näited. Rääkige sellest, mis on teisiti + ( Marta artikkel) mispoolest erineb depressioonist. Nt. see dopamiinijutt ja võimetus rõõmu tunda, mis hiljem vihjamisi väja tulid on arusaadavad ( vs mu mees ei viitsi enda järel koristada, mida keegi näiteks tõi). Mispoolest see haigus on elu ja tegutsemist häiriv seisund.
2. Te räägite väga palju sellest, kuidas on. Aga edasi? Kas midagi muutus, kas ravi aitab?
Me oleme põlvkondade viisi näinud ja KOGENUD, iga inimene tundis kedagi, kes tuberkuloosi või lastehalvatuse tagajärjel suri/jäi invaliidiks. Aga näe- noorem põlvkond ei usu, et vaktsiinid on koššer. Ja (ükskõik mille) uskujat ei saa ümber veenda. Saad tuua ainult positiivseid näiteid, mis läks paremaks ja mis on pahasti, kui ei ravita( vt. ka punkt 1)
3. Empaatia ja taustsüsteem.
Hiljuti vaatasin USA 2009 aasta filmi, kus peategelasel oli ATH. Aga mina tulen keskkonnast, kus uputati kassipoegi, lapsed said rihma ja pingutamine oli elutsiil. Keskkond mu ümber räägib sellest, et poisid ei suuda ära teha elementaarseid füüsilise koormuse katseid jne jne. ja minu jaoks ei ole see normaalne. Kui näited on ( vtp1) sellised ja kõneisikud L,M (järeldused blogide põhjal) + Marta Pulk ja Kaarel Oja, kes on nt minuga võrreldes oluliselt edukamad ja elus rohkem saavutanud), siis sry- ma tahan ka dopingut, et samale tasemele jõuda.
Seda kõike ongi väga raske vastu võtta. tulla keskkonnast, kus tuupimine ja pingutamine on norm, keskkonda, kus nõrk ja haige olla on popp? tekibki kognitiivne dissonants.
Ma saan M ja L solvumisest aru. Te avasite oma hinge, rääkisite oma haigusest ja teile TUNDUS, et teid nimetatakse valetajaks. Mina olen/olin samuti olnud siiras, kirjutanud sellest, mida ma tunnen ja millest ma aru ei saa ja ka mind nimetatakse selle eest valetajaks. Me oleme nüüd siis tasa? Või kuidas see käima peaks?
Kui ma loen kristallkuuli, TT ja Epu postitust, siis mina ei loe sealt " haigust pole olemas; te valetate vms".
Mina loen: " kustmaalt jookseb piir haigusseisundi ja nn tavaelu vahel; miks on diagnoosimine plahvatuslikult kasvanud; kas võib olla tegemist ka mugavusdiagnoosiga". Minu meelest täiesti normaalsed küsimused, mis mitte kuidagi ei sea kahtluse alla kellegi diagnoosi.
Ja lõpetuseks, muidugi. On nagu on. Igaüks usub mida soovib. Keegi ei pea mitte midagi tõestama.
Mina pole kusagil väitnud, et ATH pole haigus/pole olemas vms. Ausalt öeldes on mul sellest siiralt ükskõik. Kui inimesel on halb ja ta saab abi, siis on ju suurepärane.
Aga ma tahan, et mulle jääks õigus ja võimalus arutleda misiganes teemadel. Tulevikus teen seda ainult oma blogis.
Mul ei ole midagi selle vastu, et selgitada, kui küsitakse selleks, et aru saada. Veel kaks aastat tagasi ei saanud ka mina veel aru.
DeleteMa olen ka seda kirjutanud, mis ravimit võttes muutub. Ja mitte ainult mina, ka teiste kogemusi on blogides leida - Maarjagi on sellest kirjutanud. Muutused on indiviiditi mõnevõrra erinevad, nagu sümptomidki on indiviiditi erinevad. Minul kaob või väheneb (enamasti väheneb) tahtejõuetus, rusutud tunne väheneb ja ma tajun, et ma jaksan ja (mõnikord) lausa tahan elada ja tegutseda. Rasked asjad on ikka rasked teha, aga mitte enam võimatud. Tähelepanu on lihtsam juhtida, see ei hüple enam nii kaootiliselt ringi. Suudan hoida ühte mõtet peas, nii et suudan mõnikord lausa ühe töö lõpuni teha, enne kui teist tegema hakkan. Üliemotsionaalsus ja mingitesse (eelkõige negatiivsetesse) emotsioonidesse PÄEVADEKS juhitamatult kinni jäämine taandub. Hüperaktiivsetel aitab rohi rahuneda, keskenduda, mõte ei hüple enam sada laksu sekundis miljoni eri teema vahel, "kakskümmend paralleelset raadiojaama keeratakse peas kinni, jääb ainult üks", nagu mõned kirjeldavad. Füüsiline tung pidevalt liigutada (äärmuslik rahutus) väheneb. Minul ei ole vajadust pidevalt ringi hüpelda, aga ma pidevalt näpin enda käsi ja kratsin pead, nii et küünenahad on verel ja pea katki ning koorikuid täis - see sund väheneb. Põhiline mõju on ikkagi see, et peas olev pidev "Ameerika hääle segaja" keeratakse maha, ma kuulen oma mõtteid, ma suudan hoida oma mõtetes ja plaanides järge ja vastik segav ähmane uimane rahutu sumin kaob või väheneb. Pea läheb selgemaks. Väga haruldane asi mu jaoks :)
Martad ja Kaarlid võivad ju edukad olla. Aga me ei tea tegelikult, mis on nende edu hind. Ja edukad ollakse ATH-st hoolimata, mitte tänu sellele. Edukaks said nad vist ikkagi juba enne diagnoosi ja ravi?
Aga see, kui öeldakse, et "ma usun, et raskemad juhud on olemas, aga ... äkki see on ikka tavaline laiskus?" siis minu alarmid lähevad tööle ja ma hakkan Reageerima, sest selle lause teise poolega ju tühistatakse esimene pool ära. Vähemalt minu jaoks ja minu aastakümnetepikkuse kogemuse baasil.
Ja ei, mina ei nimeta ega pea sind valetajaks, ega ka Eppu mitte. Ega üldse kedagi. Ma lihtsalt ei saa vahepeal aru, KUIDAS VEEL ma peaksin seletama, et asja olemus kuidagigi kohale jõuaks. Sina küsid, siiralt. Mina vastan, siiralt. Ja ikka on mingi dissonants. Ja siis me püüame uuesti ja uuesti Loodetavasti liigub see ikkagi suurema teadmiste hulga, mõistmise ja vastastikuse tolereerimise suunas, ka mul on iseendas sellega veel palju tööd teha.
need kõneisikud tulevad samast keskkonnast, kus lastele anti rihma ja kassipoegi uputati.
DeleteSümptomitega on nii, et üks või kaks ei anna kuidagi diagnoosi välja. Kõigil võib olla midagi, eks, aga diagnoosiks peab olema siiski palju sümptome, mis häirivad igapäevaeluga toimetulekut ja mis esinesid juba lapsepõlves. Siinkohal meenub üks autismiteemaline loeng, kus öeldi, et mõningad jooned võivad esineda paljudel, aga need ei anna siiski diagnoosi välja.
ReplyDeleteDiagnostilised kriteeriumid on kindlasti ka netis kättesaadavad, nii et kahtlus, et nüüd diagnoositakse lollust, laiskust ja lohakust uue nime all, on siiski täiesti põhjendamatu.