Õhtuse äikese ootel.
Aga see pole veel midagi. Need loodusfotod puhuvad teil sokid jalast!
-----------
Waiting for evening thunder.
But that's not all. Those nature photos will blow your socks off!
31/07/2014

MIKS ME BLOGIME?
Internetis on erinevate allikate väitel 200.000.000 – 400.000.000 blogi. Järge raske pidada, kuna blogimootor Blogger (erinevalt näiteks WordPressist) ei avalikusta oma statistikat. Lisaks on  blogid pidevas evolutsiooniprotsessis. Veebitermineid kasutades: osa blogisid ’surnud’, st. lootusetult hüljatud, osa ’zombid’ – nood, mil lootust uuesti ellu ärgata.

Väheke STATISTIKAT. Kuigi, hmm, statistika on libe tee. Mulle käib väga meele järele see näide, et kui mina söön ühe grillvorsti ja sina ei söö ühtegi, siis statistika kinnitab, et me kumbki sõime keskmiselt pool grillvorsti. Mis on tõesti tõest kaugel. Aga see selleks. Ühesõnaga, statistika:

- Väidetavalt luuakse Internetis iga poole sekundi järel uus blogi.
- Väidetavalt on blogide lugemise tippaeg kella kümne ajal hommikul,
- Väidetavalt on blogimise tippaeg kella seitsme ajal õhtul, kommenteerimise tippaeg kella kaheksa paiku õhtul.

Aga vaatame nüüd EMOTSIONAALSET  poolt kah, jättes nö. äriblogimise kõrvale. Googeldasin 'why people blog', leidsin mitmeid artikleid, kus blogimise põhjustele huviäratavalt viidatud.

SIIN refereeritakse uurimust, mis avaldatud USA ajakirjas Küberpsühholoogia, Käitumine  ja Sotsiaalvõrgustik. Uurijate väitel on blogimisel rohkelt sotsiaalseid ja emotsionaalseid plusse – vaimne toimetulek, hingeline kasvamine, sisevaatlused, taagast vabanemine.
Teadustöö jagab blogijad nelja kategooriasse, tulenevalt blogimisest saadavast emotsioonist: teraapiline blogimine, fassaadi-blogimine, suhtlusblogimine, asenduslik blogimine. Mu tõlge ei pruugi kõige parem olla, siin originaalid: therapeutic blogging, self-censoring blogging, connected blogging, substitution blogging. Kõik neli kategooriat võivad küll mõnevõrra kattuda, suur plaan on aga järgmine:

- TERAAPILINE BLOGIJA on sisse võetud eelkõige omaenda probleemidest. Suhtlus huvitab teda vaid emotsionaalse toetuse saamise eesmärgil. Ta on reeglina depressiivsusele kalduv ning (olemasolevate) inimsuhetege rahulolematu.
- SUHTLUSBLOGIJA on oma eluga üsna rahul ja rõõmus, blogib eelkõige, nagu termingi ütleb, inimsuhete loomiseks ja/või ülalhoidmiseks, mitte emotsionaalsete probleemide lahendamiseks.
- FASSAADIBLOGIJA eesmärk on ennast ja oma elu võimalikult positiivsest küljest näidata.
- ASENDUSBLOGIJA kasutab veebipäevikut silmast-silma inimsuhtluse aseainena.
Kusjuures, teraapilist blogimist harrastavad uurimuse kohaselt eelkõige naisinimesed, fassaadiblogijate hulgas on mehi enam.

Teisal viidatakse ka põhjustele, MIKS meile pakub rahuldust oma tundeid ja mõtteid nö. üles riputada, kogu maailmale vaatamiseks. Harvardi Ülikoolis tehtud magnettomograafia uuring näitab, et heaolutundega seotud ajuosad on tugevalt aktiveeritud, kui me räägime (kirjutame) iseendast ning nõrgemalt, kui kõneks teine isik. Endast rääkides/kirjutades süstitakse ajju sama heaoluhormooni, mis süües või seksides. Aga see pole veel kõik. Katse läbiviijate väitel oli nonde katsealuste heaolutunne, kel lubati publikut omada, suurem kui nende oma, kes mõtted vaid enda teada pidid jätma. Jagamine pakkus lisanaudingut.

ÜHESÕNAGA - blogimisel, facebookimisel, tweetimisel on teaduslik põhjendus. Niipalju veel kommentaariks, et mina teen suurt vahet blogi ja FB vahel. Möönan, et FB võib mitmest küljest kasulik ja meeldiv olla, aga mulle isiklikult ei istu see stiil ’läksin just praegu üle tänava’ või ’lõpetasin prae, hakkan arvet maksma’ (millele eelneb sõnum 'olen restoranis, hakkan sööma').
Blogimine mulle seevastu istub. Liigitan ennast kuhugi suhtlus-ja asendusblogijate vahepeale. Asendusblogimine ilmselt prevaleerib, kuna lõviosa oma lugejatega ma silmast-silma igapäevaselt/nädalaselt/kuiselt/aastaselt enam ei kohtu. Millest on ütlemata kahju. No vot ja seetõttu blogingi. Heaoluhormooni saamiseks. Mitte et kodus süüa ega seksi poleks, mõlemat jagub. Kuid väike lisaendorfiin ei tee ju ilmaski kahju, või mis?

WHY WE BLOG?
 The Answer why people blog
/..../The researchers found that the act of disclosing information about ourselves activates the same sensation of pleasure in the brain that we get from eating food, receiving money or having sex./.../
/.../ The research found that we get a greater reward when we share thoughts with friends and family than when they were told their thoughts would be kept secret./.../
/.../They also devised a "personal blogging style scale" that classified the bloggers' experiences under FOUR CATEGORIES: therapeutic blogging, self-censoring blogging, connected blogging, and substitution blogging./.../
Conclusion: we SHARE to FEEL GOOD.
Photo: Oregon sunset, yesterday.
31/07/2014

Punane Pink nr 2 kannab nime Öökullipink. Eile sai paika. 
Punane pink nr 1 - seda kutsume Pistrikupingiks.
Et miks sedamoodi nimed? No aga sellepärast, et: 

PISTRIKUPINK istub pistrikupaari pesitsuskoha külje all, kanjoni vastaskaldal. Algatuseks sõimasid Härra ja Proua Pistrik meil näod korralikult täis. Yarkol ka. Me ei hakanud end õigustama, hoidsime madalat profiili, rääkisime vaikse häälega, omavaheliste diskussioonide käigus kätega ei vehkinud (tõestatud fakt on, et pingid kanjoniserval soodustavad diskussioone). Ah jaa, täpsemalt Swainson's Hawks. 

ÖÖKULLIPINK, nagu arvatagi võib, sai nime kakupaari järgi. Great Horned Owls, Ameerika kassikakk, ladinakeelne nimi Bubo virginianus, hüüdnimi 'tiigerkakk'. Väääga suured linnud. Vaiksed, tähelepanelikud. Meiega kenasti harjunud juba. Öökullipink on mugavasti majale lähedal. Hommikul kella kuue ajal, täislastis kohvitassiga, hommikumantlis ja plätudes (mis jube sõna!! vast 'varbavahed' oleks parem? Ei tea. Justkui sama jube). Kus ma olingi? Ühesõnaga, varahommikul kulgeb pingini nii umbes kolm minutit. Muul aja, täie teadvuse juures, korrektses  riietuses ning jalanõudes umbes poolteist minutit. 

Eile õhtul õnnistasime Öökullipingi sisse. Kakud ise olid kah kohal, muide. Paarike elab väikeses harukanjonis, selles, mis lõpeb toomingapuude ja grotiga. Päevaloojangu aegu istusid ja häälitsesid X'iga tähistet kadakapuu otsas. Ei olnud tavaline 'uhuu', vaid hoopis kõrgem, justkui vilistav lühike hüüd. Jahihüüd, arvata. Väga privilegeerituina tundsime end. Imeline on sedamoodi loodusest osa saada. 

Foto teeb Õõkullikanjoni sügavusele kahjuks liiga, litsub lamedaks. Nood kadakad seal all on ikka täitsa suured puud ja kanjoniküljed kümme-kaksteist meetrit kõrged, silma järgi. Aga Pistrikupingi on Paul hästi tabanud. Istud seal ning tunned end maa ja taeva vahel hõljuvat. Vaade pole kah kurta.
29/07/2014

Poliitika, yehaa! Mitte et ma asjatundja oleks. Või vahetpidamata asjade arenguid jälgiks. Mkmm. See käib mul hookaupa. Teinekord ei tee (veebi)ajalehti nädalate kaupa lahti. Kui, siis ainult pealkirjade sirvimiseks. Teinekord jälle hakkab mõni teema huvitama, mässid end sisse, ja lahti lasta raske. Hetkel on mul USA välispoliitika-periood:). Lühidalt kokku võttes tundub, et ameeriklastel hakkab vaikselt villand saama sellest rollist, mida USA aastakümneid maailmas mänginud. Ning mis reeglina kasu asemel pigem kahju toonud. Globaalpolitseiniku rolli pean silmas. Võtame näiteks selle artikli: Robert Kuttner: The Limits of American Power.  Ühendriikide välispoliitika ilmselge läbikukkumine Lähis-Idas on viimastel kuudel rahulolematuse-lõkkele korralikult hagu alla ajanud, mistap eelviidatule sarnaseid kirjutisi sajab kui seeni peale vihma. Seda enam, et presidendivalimised ukse ees. Jep, poliitiline kell tiksub teistmoodi, kiiremini. 2016. aasta presidendivalimiste kampaania on sama hea kui alanud. Ameerika ootab, lausa nõuab muutust.
Albert Einstein oli vist see mees, kellelt pärineb ütlus "Ainult hullumeelne ootab erinevat tulemust, korrates ikka ja jälle sama tegevust"...
Foto: imeline punane põõsas me aias. Nime ei tea, veel:)
-----------
Politics, yehaa! I have those phases you know. Sometimes I don't open (online)newspapers for weeks. And sometimes I get pretty wrapped up in one or another subject. Being Taurean, I really like to get to the bottom of things you know. So I keep reading and googling and pondering, until the subject runts itself out and I'll take a break, or get into another Something.
Anyway. Recently, (at least that's how it seems to me) pool of American written media is getting filled with articles about CHANGE. Articles like this: Robert Kuttner: The Limits of American Power. US foreign politics epic failure in Mid-East is seemingly the last straw and major eye opener for many. As tempting as it might have seen to serve as a global police over the past decades, it doesn't take much for now from Americans to see the consequences of it. More and more of them seem to wake to the realization that American Way isn't the one and only way to solve worlds problems. There are other ways. And sometimes there might be no way at all.
Change, yep. I guess it was Albert Einstein who said "Insanity is doing the same thing over and over again and expecting different results"...
Photo: Amazing red bush in our garden.
29/07/2014

Maakonnalaat, yehaa! Mina, olgem ausad, olen lihtne linnainimene. Mistap poleks uneski arvanud, et kariloomade väljanäitused on üksühele sarnased koertenäitusega. Kohtunik, händlerid, kasvatajad, omanikud. No ja kariloomad muidugi ka. Kellel, nagu arvatagi võib, pole (sarnaselt koertele) sooja ega külma tollest tilulilust, laske vaid rutem ringist välja ja koju, karjamaale, normaalse elu juurde tagasi. Aga kesse loomi kuulab. Tarvis ju karikad ja rosetid kätte saada:) Ning, andkem tõele au, eks aretusväärtuse hindamine tuleb tegelikult ikka kasuks ka. Nii koerte kui karielajate puhul. Novot. Veetsime pool päevakest laadal, see meil siinsamas suht lähedal, Jeffersoni maakonna laadaplatsil Madrases. Karusselliga ei sõitnud, aga selle eest nägin sihukest teenistuskoera-sooritust, et.

Järgnev on küllap huvitav eelkõige kamraadidele-koerasportlastele. Ühesõnaga. Kohalik politseiniohvitser-koerajuht emase 6,5 aastase belgia lambakoeraga tegid laadaplatsil pooletunnise demo. Püüdsid ülekere kaitsekostüümis 'kurjategija' kinni, tegid relvituks, konvoeerisid. Mitu korda, mitmesuguste variatsioonidega. NII kiiret koera pole mina oma elus veel näinud, ja no mu silma eest on neid ikka üksjagu läbi käinud, seitsme koeraspordi-aasta jooksul. Kiirem kui välk. Rünnakul, lahtilaskmisel, kõrvaletulekul, instinktide vahetusel (saak/karjainstinkt). Iseseisevalt, julgelt töötav, samas pidevalt koerajuhiga kontaktis. Fantastiline!! Peale demo läksin politseinikule ligi, algatasin jutuajamise. Tuleb välja, et koer imporditud Hollandist. USA politseijõud ostsid ta 2,5 aastasena, politseitreeningu läbis sünnimaal. Üle mõistuse kõrge instinktiga, suurepäraselt kontrollile alluv süsimust emane. ON/OFF nupp töötas i-de-aal-selt. Kusjuures koerajuht (varastes kolmekümnendates meespolitseinik) oli ka tasemel. Sellest sain juba siis aru, kui ta koera autost välja võttis. Andis käskluse, nõudis korraks kõrvalkõndi, misjärel kiitis koera kõrge, rõõmsa häälega (ise suur, tugev mees). See on ju üldteada mees-koerajuhtide viga, et nad kardavad naeruväärsed paista, koeraga suheldes. Ikka kulm kortsus ja lõug kandiline ja rihm pingul. Et oleks surmkindel, kes majas peremees. No, mitte et see EI peaks kindel olema, aga niimoodi koera töörõõm ja instinktid maha tambitaksegi. Ühesõnaga. Nagu politseinik mu komplimendi peale naeris, saab ta ametikaaslaste poolt  tihtipeale nokitud, et kilkab koera kiites nagu plika. Aga, nagu sooritusestki näha, on plika-hääl tulemuse andnud. Nonde kahe koostööd oli rõõm vaadata. Kusjuures, kordan üle: koer väike, kerge kondiga emane, mees turske ning tugev. Ahjaa, seda ka veel, koer töötas puhtal saagiinstinktil, ei mingit agressiooni. Ohvitseri eelmine töökoer olla olnud isane sakslane, tööliin, Ungarist, Schutzhundi põhjaga. Põmmpea, nagu suur osa isaseid:), kuid usaldatav töökaaslane. 

Vat sedamoodi. Sai tükk aega politseiohvitseriga juttu aetud, väga lahe. Tundus, et tallegi meeldis asjast rääkida, samal ajal kui 'kurjategija' tabamisest ja rappimisest vasikavaimustuses olevad lapsed innukalt koera mudisid:)
p.s. Alumine foto: Maakonnalaat. Kärbes ja Siga.
-----------
Cowboy-culture isn't really my cup of tea. I mean I know of course where meat is coming from. I more than appreciate farmers hard work. But so far, dog shows have been the only animal shows I have seen and participated. Much for my surprise they show farm animals exactly the same way as dogs! There are show ring, judges, handlers, all very happy and excited about the event. The only ones who are NOT so excited are animals. Just like dog show, I'm telling you!:). 
So we spent some nice time, visiting Jefferson County Fair. Fairgrounds are right here in Madras.
Also, I got to see a-ma-zing police dog demo. There is a long text about it in Estonian since I was heavily involved in dog sport for 7 yrs or so, with Yarko. Part of that wonderful international sport (called Schutzhund) is really similar to police work (catching the 'bad guys' etc). Anyway, later Paul and I had a nice talk with police officer/dog handler, about dog training and such. Cool! 
p.s. Photo nr 3: County Fair. The Fly and The Pig. 
25/07/2014

Marihuaana legaliseerimise jah/ei hääletus Oregonis tulemas, november 2014. Kui lõõgastus-cannabis (otsetõlge terminist recreational cannabis) läbi läheb, saab Oregonist kolmas osariik, kus see lubatud. (peale Colorado ja Washingtoni). Meditsiiniline marihuaana on Oregonis juba legaalne. Kaart Cannabis USA's annab hea ülevaate muide.

Aga mitte cannabisest  ei tahtnud ma kirjutada. Mina novembris hääletada nagunii ei saa, pole USA kodanik. Paul ilmselt saab, eelduseks 6 kuud Oregonis elamist, see on novembriks täis kah. No põrgut, jälle olen teemast eemal! Ühesõnaga, hommikut alustasime terrassil kohviga pluss järjekordse poliitilise diskussiooniga (ilm aruteludeks ideaalne - pilves, vihmane, kahjutuled kustuvad, loodus on niiskuse eest üliväga tänulik). Ühesõnaga, cannabiselt kaldus jutt laiemale poliitikapõllule. Siunatud sai kordamööda üht, teist ja kolmandat. Ei saa öelda, et me kõiges ühte meelt oleme, küll aga selles, et poliitikud on pahatihti oma esmase ülesande, valijate esindamise, unustanud ning ajavad seal 'üleval' oma väikest räpast asja. Või ka suuremat, aga jätkuvalt räpast. Pole vist vaja taas üle korrata, et trend on üleilmne, ei puuduta vaid USAt või Eestit.

No nii. Nüüd lõppeks hakkan selleni jõudma, millest kirjutada tahtsin. Peale kohvi ja diskussiooni laadisime Yarko autosse ning sõitsime suurde rohelisse linnaparki jalutama. Me ikka teeme seda vahetevahel, et loom saaks 'ajalehti lugeda', st muid lõhnu ja infot kui vaid metsiku looduse omi siin kodu ümber. Jalutame kenasti kolmekesi, mina olen murult Yarko junnid korrektselt üles korjanud ja puha, kui Paul järsku nendib: "Sa näed välja nagu poliitik." "Mis mõttes nagu poliitik?" ajan silmad ümmarguseks. "Noh, selles mõttes, et ühe käega hoiad rihma pingul ja teises käes on sitakott", selgitab Paul.
Kahjuks peab nentima, et ta tähelepanek läheb üsna täppi:)
------------
Paul, Yarko and I are walking in the park in Madras. In the morning, we had (again!:) one of our Political Discussions. I cant really say that him and me are in the same mind about everything, but there's one thing we both agree - most politicians really fail doing their job (representing their voters). More often than not they are pushing their own little dirty agendas 'up there'. Or big agendas. But still dirty. It's not country-specific tendency though, happens almost everywhere.

Anyway, there we are, walking leisurely in the park, me (as responsible dog owner) having done some poop picking and such. Suddenly, Paul makes a statement: "You look like a politician."I can't believe my ears. "How do you mean, a politician??" "Well of course you do look line one" -explains Paul - "holding that leash with one hand and having a bag of shit in another".
Sad to say, I think he was right!:)

p.s. Our morning discussion actually started from Cannabis-issue. Oregon will vote in November 2014. Look at this map too.
p. p.s. It rained all evening yesterday, and most of the night. What a blessing! What a freshness in the air, after smoky days.
23/07/2014

Tomatitaimed olid terved ja tugevad. Tomatid suured ja ilusad. Juba punased ka. Siis aga hakkasid ühel päeval kaduma. Alguse süüdistasime teineteist. Seejärel Yarkot. Siis metskitsi. Lõpuks jäneseid. Tõeline tomativaras selgus, kui saagist väga vähe järele oli jäänud. Orav, sindrinahk! Nüüd hoiame viimast allesjäänud kraami tüllkanga all ja peame vaheldumisi ööd ja päevad vahti. No, OK, jäägem ausaks, ööd jäävad siiski vahele. No, OK, osa päevast ka:). Ja ega päästa enam palju polegi. Igatahes on esimesed Oregonis elatud põllundus-kuud meile õpetanud, et kui kitse-, jänese- ja oravakindlat aeda ümber pole, ära parem üldse midagi kasvama pane. Teeme plaane tulevaks aastaks. Aiamaa saab tõeline kindlus olema. Kaitsekraav, vahitornid, kahurid, kuum tõrv, vibud-nooled. OK, OK, see on väike liialdus. Andke andeks. Ja saage aru, et väga raske on Isand Oravale korrapealt andeks anda. Nii VÄGA oleks tahtnud ise noid tomateid nautida.
------------
Mr Squirrel got almost all our tomatoes. I wish we'd busted him earlier! No tomatoes for us this year...except those few last, small, partially chewed ones. Dammit! Next year, our garden will look like fortress. Yep. We certainly will NOT be raided any more! Not by Deer. Not by Rabbits. Not by Squirrels. Humans have their dietary needs too, you know...)
23/07/2014


Täna hommikul oli taevas taas suitsuvaba, sinine ja selge. Sündmuse tähtsuse äramärkimiseks jõime hommikukohvi Punasel Pingil. Kella kuue ajal. Oja voolas rõõmsalt kanjonipõhjas, metskitsed kappasid kanjoni vastaskaldal. Elu on ilus, kui on puhast õhku, mida hingata!
------------
Sky was blue and smoke-free again this Sunday morning. We had our early morning coffee on Red Bench Overlook. To celebrate and such. Creek was happily running in the canyon, deer were galloping on the plains on the other side. Life is a flower, as long  there's fresh clean air!
20/07/2014

SUITS, SUITS, SUITS. Täna elu juba ilus, sinitaevastki näha, vähemasti hommikul. Sai õues kohvi juua ja puha. Eile aga oli neljast seinast väljaspool sõna otseses mõttes võimatu hingata. Ülalolevat kahjutule-kaarti vaadates pole ka ime. Hetkel elame keset suuremate ja väiksemate põlengute ringi (Madras on tähistet sinise X'iga). Eriti massiivne tulekahi möllab Kagu-Oregonis, aga seal kandis on hiiglaslikud maa-alad praktiliselt inimtühjad. Kogu kustutusjõud kulub osariigi tihedalt asustatud keskosale. Siiski mõtlen murega noile üksikutele farmidele seal kagunurgas; me sõitsime tollest rajoonist läbi oma kolimis-reisil...

------------

Friday, July 18th, update on Central Oregon wildfires.
Photos 1-4 taken from our driveway yesterday.
Photo 5 is a map of current wildfires in Oregon. Madras (that's us!) is marked with blue X. No wonder VISIBILITY WAS LESS THAN ONE MILE  YESTERDAY, at our house. Canyon was filled with smoke. Today, air quality and visibility are much better, at least in the morning. What a relief being able to breath!:)

From our local news: /.../ Eyes were watering and throats were burning, ESPECIALLY IN MADRAS, where the DEQ 24-hour air quality reading reached the 'HAZARDOUS' level Friday night. Jefferson County issues fire evacuation orders and alerts, roundup of wildfires growing across the region. Residents around Central Oregon are dealing with plenty of thick smoke. /.../
19/07/2014

Tule-olukord Kesk-Oregonis pole paranenud, pigem vastupidi. Kui tahmist, skrolli see artikkel alla kaardini ja vaata noid rohelisi, põlenguid tähistavaid kolmnurki. Meie elame Bendist veidi põhja pool, täpselt keset põlenguid, puutumata maa-alal. Jätkuvalt antakse siin ja seal evakuatsioonikorraldusi. Ilm tänasest alates väheke jahedam, nädalalõpul lootus vihmale, kuid paraku tuleb see koos äikesega ja karta on, et välgutabamused  hakatavad uusi koldeid.

Loodustulekahjudega on veel see asi, et tegelikult peaks neil laskma omasoodu põleda. Taimestikus 'tuleohutut' tasakaalu hoidmiseks. Paraku ohustab tuli inimasustust ja eraomandit, niisiis pannakse leekidele pidevalt piir, alustaimestik muudkui kasvab, ühes sellega ka tuleohtlikkus. Kui lõpuks tulemöll lahti läheb, on laastamistöö üüratu, kustutada pea võimatu. Allpool, inglisekeelse teksti järel on mõned teemakohased lingid, Yellowstone'i Rahvuspargi näitel. Mäletan, et millaski, kui tulekahjud Las Crucese ümbrust räsisid, uurisin loodustule-teemat pikemalt.
p.s. Foto tehtud eile õhtul kella kuue ajal meie kodu-ukse eest. Roosakas täpp pildi ülaservas on päike - nimelt selline näebki välja läbi suitsufiltri. Ühelgi moel ma värve juurde keeranud pole, ausõna.
------------
Photos taken yesterday 6 PM in front of our house. No photoshopping whatsoever. That's how the Sun looks like, through smoke filter. Anyway. Wildfire situation in Central Oregon had been only worsening since yesterday. We are safe though. There are bigger roads and farmlands between us and fire. If interested, check out that article and scroll down to the map. We live a bit North from Bend, right in the middle of those green triangles which mark wildfires.

On the other hand, wildfires are part of Nature. Human interference (for obvious reasons of course) makes those fires many times worse than they would be if burning itselves out. Now when they keep being put off, the ground covering plants are growing thick and tall. Perfect 'food' for fire when it finally starts.

/.../As a result of research conducted after the (Yellowstone 1988) fires, a new fire management plan for Yellowstone was implemented. Since 2004, natural wildfires are allowed to burn, so long as parameters regarding fire size, weather, and potential danger are not exceeded. Those fires that do exceed the standards, as well as all human-caused fires, are to be suppressed.These changes /.../ continue to emphasize the role of fire in maintaining a natural ecosystem. /.../

Few links on 1988 Yellowstone fire and on wildfire generally:
Lessons from the Yellowstone Fires
All about Yellowstone Fires
Yellowstone fires of 1988
18/07/2014


Õhk Madrases on suitsust paks, sõna otseses mõttes. Päike tungib vinest vaevu läbi. Oregoni kuberner kuulutas enim ohustatud maakondades välja eriolukorra. Lugematud suuremad ja väiksemad metsa-, kulu ja põõsapõlengud kurnavad kuumarekordite all ägavat osariiki. Kõrbelises keskosa eriti, siin kus meie elame. Inimesi tuli (veel) ohustanud pole, küll aga hooneid. Lõviosa matti võtab tuli siiski asustamata maa-aladelt. Miilide viisi laiuvad rohumaad, kadaka ja salveipõõsastega kaetud, nood on eriti tulealtid. Enamik põlenguist saab alguse välgulöögist, aga inimtekkelisi jagub kah küllaga. Kümmekond aastat pole nii hullu tule-suve nähtud siinmail. Siiski, paanikat pole, pääste ja tuletõrje töötavad efektiivselt, rutiinselt. Vabatahtlikke esialgu veel appi ei vajata, Paul tegi katset. Ilmateade lubab jahedamat õhku kah, alates homsest. Paar nädalat on pea igapäevaselt üle +35C olnud. Hingamisele õnneks väga ei hakka, tuulevaiksed hommikud on hullemad, pärastlõunati tõuseb briis ja vehib suitsu laiali. Kustutustöödele briis muidugi abiks pole, pigem vastupidi.
Fotod:
1. Suitsuvinest oranzhiks värvitud kuu
2. Terrassilt näeb muidu väga kaugele, aga mitte eile. Silmapiir suitsusga varjatud.
3. Eilne pärastlõuna. Mitte ühtegi pilve taevas, aga suits varjutab päikese.
4. Mount Hoodi tipp murrab suitsust läbi. tipu kohal väheke selgeb, seejärel taas suitsulaam.
5. Eilne õhtu. Päike piilub suitsupilve alt. Kui hoolega vaatad, näed üleval vasemas nurgas sinitaevast. Muu hallollus on suits.
------------
Gov. John Kitzhaber declares state of emergency (in selected counties) to battle Oregon wildfires. Read more:  Air around Madras is thick of smoke, sun being barely visible through that gray veil. Officials say that it's worst fire-summer over 10 years or so. Seems that Oregonians are quite used to that kind of situation though, during hot summers (especially Central-Oregonians). No panicking. Life goes on.  Fires are blazing over remote areas, mostly. Well it doesn't really take much to light those bone dry grasslands in fire. But. National Guard and Department of Forestry are working effectively and routinely, volunteers not needed, at least not yet. We know because Paul tried. Anyway, there's a hope of cooler temperatures, starting from tomorrow. So far it's been in high 90's every day.
Photos:
1. 'Smoked' Moon.
2. Wiew from our terrace. All grey from smoke.
3. Mnt Hood is pushing itself through smoke.
4. Yesterday afternoon. No clouds in the sky. Sun still almost invisible...
5. Yesterday evening. Sun is peaking out from beneath thick smoke veil.
17/07/2014

Pink! Paul tegi, mina värvisin. Punaseks, otse loomulikult. Sest mis muud värvi saab istumisalune säärases kohas olla. Kanjoniserval, nö. esireas. Ometi mitte tagasihoidlkult roheline? Mkmm. Anyway. Kodu-uksest pingini on nii umbes viie minuti tee, vastaskaldale. Alla kanjonisse, siis jälle üles. Koer, pleedid, binokkel, vein tuleb kaasa võtta, iseenesest mõista. Paar õhtut tagasi seisis üks miljonitest tuttavatest metskitsedest all oja kaldal, vahtis meid tükk aega, pea kuklas. Me küll viipasime, et tule üles, teeme väikesed topsid täiskuu puhul, aga kus sa sellega. Ei kõlvanud kitsele meie seltskond...:)
-----------
Red Bench Overlook. That's how we call our secret place on the far edge of the canyon. Ca five minutes walk from our house with blankets, dog, wine and binoculars. Bench is made by Paul, painted by me. Red colour seemed appropriate. You don't want to get too humble sitting in front row do ya?:)
16/07/2014

Kotitäis raamatuid 5 (viie!)dollariga. (3.67 eur)
Nädalavahetusel oli Madrase linnapargis traditsiooniline, igasuvine raamatumüük. Kohalik raamatukogu korraldab, vabatahtlike abiga. Kullaauk, ma ütlen, kul-la-auk!!! Ja mitte mingi teise järgu kraam, vaid puha head-paremat. Virnade viisi. Taaskasutuses paberkotid sealsamas laudadel, topi pungil täis, maksa $ 5, tassi autosse ja mine uuele ringile, kui tahtmist. Meie piirdusime kumbki ühe kotitäiega. Raamaturiiulid ajavad niigi üle ääre.
-------------
Madras' annual outdoor book sale, yehaa!  'Made in' Jefferson County's Library. Fill re-used paper bag and pay 5 dollars. It really doesn't get any better than this!! You can fill as much bags as you like by the way. Got some treasures!
15/07/2014

MÜTSIKÜSIMUS oli meil siin ükspäev arutlusel. Sooja on Kesk-Oregonis praegu regulaarselt jupp maad üle +30C, appikene, hullem kui New Mexico! Ööseti jahtub maha, õnneks, nii et hommikuti alustad värskelt. See selleks. Laupäeval kolasime väikeses naaberlinnas, villapäev oli. Lambad ja pügamine ja lõngad ja muu. Päike lõõskas pea kohal. Minul müts kenasti peas. Üks noist kolmest heegeldatud baretikesest (must, valge, beezh), mis ca neli aastat tagasi Mesilla Valley shopping mallist soetasin. Mina ja needsinatsed mütsid kuulume kokku nagu särk ja perse. Või käsi ja kinnas. Või midagi sarnast. Juhtub ainuski neist kolmest kusagile musta/puhta pesu hulka kadunud olema või valele riiulile, ei saa ma enne rahu, kui kõik kenasti paigas jälle. Mütsid olgu leitavad käsikaudu ning kinnisilmi.

Ühesõnaga, minu ja mütside side on pehmelt öeldes tugev. Paul aga püüab meie nelja (mina + 3 mütsi) vahele kiilu lüüa. Väites, et noist on sama palju kasu kui juuksekummist, st. et hoiavad salgud silmade eest ära, aga päikese eest ei kaitse. Noh, New Mexicos ma sain tema murest veel kuidagimoodi aru. Praegu elame ju tükk maad põhja pool ometi? Aga no kussa sellega, ikka olla päikesekaitset vaja. Arutasime siis seda asja põhjalikult, lõunasöögi kõrvale. Ma olen muide mütside osas väga valiv. Kauboimütsist ärdagu tuldagu mulle üldse rääkimagi. Mitte mingi hinna eest! Vaatame edasi. Noid õlest ja laiaservalisi, mida elatanud ameeriklannad kannavad (kombineerituna Jackie Kennedy päikeseprillide ning valgete tossudega) - noid mütse ma kah ei salli. Jätavad naisest hernehirmutise mulje. Siis on veel sihukesed kolonialisti/maadeavastaja tüüpi peakatted, lapats poolde selga, mütsinokk pool meetrit pikk, pael lõua alt tabalukuga kinni - kindla peale minek kõrbetuultes. No ei ole minu maitse, tänan väga.

Lõunasöök venib, arutelu ei anna tulemust. Järsku Paulil välgatab. "Why don't you wear traditional Estonian sun hat?" küsib ta süütult. Mul jääb kartul kurku kinni. Kõõksun tükk aega naerda, kontrollimatult. Kohe näha, et Paulil vedas läinud aastal ilmaga hullupööra, too kuu aega, mis Eestis veetsime. Oli tõesti päike kogu aeg väljas. Ameeriklane, anname andeks. Põliseestlane teab väga hästi, et sellist asja nagu 'traditsiooniline eesti päikesemüts' pole olemas. Sel lihtsal põhjusel, et selle järele pole eesti kliimas vajadust.
14/07/2014
Fotod tehtud naaberlinnakeses nimega Shaniko.

Tänaõhtune UFOline päikeseloojang ja müstilised rõngad Mount Hoodi kohal.
04/07/2014

"Kohvi poliitikata!" kuulutas Paul selges eesti keeles paar hommikut tagasi. Nimelt on meil miskipärast kalduvus just varahommikuse kohvi juures pikki, põhjapanevaid diskussioone pidada. No kohe kukub niimoodi välja, et tõsised teemad tulevad üles. Hoolimata sellest, et lill õitseb ja lind laulab ja majaümbrus liigub ja loob ja lehvitab. Hmmm. Kui juba Juhan Liivi poole tüürisin, siis eks temagi räägib tolles luuletuses ju tumedast maast...ning eks poliitika ole pigem tume kui hele kus iganes, onju. Kae kust otsast tahad, Eestist või USAst või mujalt. Telekat me küll ei vaata ja ajalehti perioodiliselt ei loe, aga üldises plaanis hoiame end elu-oluga siiski kursis. Perioodiliselt. Sest kui pikemalt uudistesse sumama jääd, tuleb tusk peale. Võta lahti mistahes eesti või usa uudistesait, oledki paugupealt teises reaalsuses. Eestis teeb poisspeaminister miskeid kummalisi avaldusi, usas trambivad sõjasõbralikud gerondid jalgu ning pritsivad sülge, sest tavakodanik on padu-patriootluselt arusaamisele lülitunud, et piiritagused sõdimised pole vast kõige mõistlikum  viis välispoliitikat ajada.

Ühesõnaga, hommikuti peame hoolega ette vaatama, et mitte ülepeakaela poliitikasse sukelduda, päeva alustuseks. Parem võtame mõne teise teema, neutraalsema. Geoloogia näiteks. Vulkaanid. Või see viimane nüüd NII neutraalne on, elame siin ju sisuliselt püssirohutünni otsas:). Vulkaanid ümberringi, paistavad kodutrepiltki kätte (kolmandal fotol me elukoht ristiga tähistet). Kivihullud, nagu me oleme, veetsime mõnusalt aega kohalikul Rock and Gem Showl pluss hankisime raamatu(d) Oregoni geoloogiast. "Viimase paari tuhande aasta vältel on katastroofid Oregoni osariiki külastanud üsna regulaarselt ning on täiesti kindel, et jäävad külastama ka lähemas ja kaugemas tulevikus." Ei noh, täname väga. Olgu muuga kuidas on, Kaskaadide mäeaheliku külje alla kolinuina on meil kohad VIP sektoris kindlustatud, kui show lahti läheb:)
------------
"Coffee without politics" declared Paul in one of those mornings. In pure Estonian by the way. The thing is, we tend to dwell into political discussions over our early morning coffees in the garden. Not a good thing! Politics, as we all know, can be really, really dirty. Anytime, anywhere. Not something you'd necessarily like to start your day with:) In Estonia, there's (almost) a teenager for Prime Minister. I mean when you listen that guys statements it becomes painfully clear that he's too young for that particular political position. In The States, geronts are still banging their war drums despite growing awareness about foreign wars not necessarily being the best way to conduct foreign politics. Anyway. Politics is quite depressing stuff.

So let's talk about something else while sipping our first coffee of the day. Something neutral. Lets talk about geology or volcanism. Oops! The latter might not be too neutral either, considering our new living place (X on third photo).Also, read text on 4th photo. Oh well. At least Paul and I have grand stand seats when s##t hits the fan:)
03/07/2014