Lilli kasvatab täiskasvanu-karva: 27. veebruar

Lilli titekarvas: 06. veebruar

LILLI KASUKAS MUUDAB PRAEGU VÄRVI iga päev, vaat et lausa iga tund. Pehme titekarv on juba minevik, tume soobli-värv hakkab kogu oma uhkuses välja kujunema. Käe all tundub karv siidine ning karm ühtaegu. Imeilus väike loom. Nädala pärast saab Lilli 4 kuuseks. 
----------
LILLI IS LOSING HER BABY HAIR. She looks like a sable German Shepherd already....she'll get four months old in a week. 
Feb27/2017

VABARIIGI AASTAPÄEVA PIDUSTUSTE TEEMALISI KOMMENTAARE tuleb uksest ja aknast. Võtan minagi asja ette.

PARAAD – ei vaadanud.
PRESIDENDI KÕNE – väga meeldis. Ettekandmine oli küll väheke puine, kuid sisu haakus minu mõtete ja tõekspidamistega. Eriti leili läksin (positiivses mõttes) tolle koduvägivalla-jutu peale. Nimelt selles valguses, et Putin just hiljaaegu lükkas liikuma vastupidise tendentsi: nüüdsest võib Venemaal abikaasat volilt klobida, senikaua kui raskemaid kehavigastusi ei tekita. Uudis jõudis ka USA meediasse.
PRESIDENDI RIIETUS – meeldis.
PRESIDENDI soeng – ei meeldinud. Oleks võinud riietusega sobivat peakatet kanda, tanu all naine ikkagi.
AASTAPÄEVAKONTSERT – üldse ei meeldinud. Pime, tume, hall, aeglane, depressiivne. Mis asi see ometi on, et eestlane ei tohi Riigi sünnipäeval rõõmustada? Jah muidugi oli minevikus õudusi ja olevikulgi omad mured, kuid kui me niimoodi hammastega nendest kinni hoiame, siis pole ju helgemat tulevikku lootagi? Särtsu ja värvi ja värsket õhku võiks olla. Aga kus sa sellega. Ikka vaja seda va kõrget kuntsi (ei ole kirjaviga!) sealt Estonia lavalt alla ajada. Kontserdi kokkupanijail oli soov ennast teostada, nagu nad ajakirjanduses märkisid. Väga tervitatav. Aga tasuks meeles pidada, et saalipublik, veelgi enam kodudes pidulaudade taga istuv vaatajaskond ootab ilmselt midagi pidupäevalist, mitte poolpimedat lava, porikarva kostüüme ja nukravõitu muusikat. Ja need pappkastid. No andke andeks. Minule kui riigist teise ja seejärel osariigist teise ümberasunule meenutas kogu see kastindus arvake mida? Kolimist! Nullis nood noorte poolt esitet ’Mina Jään’ videosõnumid täiega ära. Mis jäämisest me räägime, kui lava on kolimiskaste täis? :-)
DAAMIDE KLEIDID – üldmulje oli ilus. Kui välja arvata mõned üksikud jubedused ja mõned üksikud ’statemendid’, mis presidandiballile ei sobi. Hästi mitmeid põnevaid soenguid hakkas ka silma.
PIDULISED tundusid kuidagi meeldivalt pingevabamad kui Ilveste ajal.
KOKKUVÕTE – väga tubli üheksakümne üheksas. Jääme sajandat ootama.
Feb26/2017


BLOGIMISEST:
Mõnda aega tagasi mainisin, et olen hakanud käputäit eestikeelseid blogisid jälgima. Novot. Ja viimasel ajal tundub maarjamaiseid blogijaid mingi müstiline (viiruslik?) enesehinnangu langus tabanud olevat. Üksteise võidu õigustatakse ning vabandatakse oma blogimisharrastust (mõnede puhul ka blogimistööd – nonde, kellele blogi raha sisse toob). Anyway. Ma pole telgitagustega piisavalt kursis - vast sattus keegi kusagil teatud võrgupäevikute pidajate suunas sappi pritsima? Ja nüüd tunnevad teisedki vajadust enda blogide olemasolu õigustada?

Mulle isiklikult näib kogu see sahmimine väga kummaline. Blogimine on enamike kirjutajate jaoks ajaveetmisviis, hobi. Ma pole tähele pannud, et keegi kipuks oma fotograafia-, spordi-, käsitöö-, muusika- või mõnda muud (kaaskodanikele kahjutut) harrastust paaniliselt õigustama. Miks peaksid blogijadki? Lisaks ei saa ma aru, kelle ees nad ennast õigustavad. Oma lugejate ees? Lugemine, nagu blogiminegi, on ometi täiesti vabatahtlik. Kui ei meeldi, ära loe! Nii lihtne see ongi :-)

Kui nüüd 5500st rääkida, siis ega ma seitse aastat tagasi alustades arvanud, et juttu jätkub kauemaks. Blogi tekkis nimelt e-mailide aseainena, kui Ameerikamaa vahet käima hakkasin, pikemalt Eestist ära olema. Sugulased-sõbrad palusid end asjadega kursis hoida, E-mailide saatmine hakkas mulle aga lõpuks justkui pealetükkimisena tunduma. Et näe mul läheb niimoodi ja naamoodi. Võib ju olla, et mõne aja möödudes see kõiki algseid küsijad enam suuremat ei huvitagi. Elu ja inimesed muutuvad. Seisukohad ja suhted samuti. Kui sulle e-mail postkasti kukub, siis justkui pead seda lugema, onju. Isegi kui ei taha, või ei viitsi, või pole aega. Aga blogi – selle puhul saab igaüks ise valida, kas ja kui tihti kiikamas käib. Nii et minu jaoks on blogi selline pealetükkimatu sidepidamise vorm. Ja mulle tegelikult meeldib kirjutada ka, kui just järjekordse blogi-ikaldusega tegemist pole - sedagi on nende aastate jooksul korduvalt ette tulnud, mis teha.
P.S. Blogimisest tegin paar aastat tagasi ka ühe statistikasse laskuva postituse. Loe:

-----------

WHY WE BLOG?
The Answer To Why People Blog
Photo:Internet
Feb25/2017
"My blogging life is basically goalless. I like the zen nature of that, and paradoxically, it improves results." - Seth Godin


ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, EESTIMAA!
------------
HAPPY BIRTHDAY ESTONIA!
Estonia Celebrates Independence Day
Photo: Internet
Feb24/2017
" Just living is not enough... one must have sunshine, freedom, and a little flower". 
- Hans Christian Andersen
Lilli 15 weeks. Photos: Paul

Lilli 15 nädalane. Pauli fotod

LILLI ON ÜKS ÄRAÜTLEMATA HEA KUTSIKAS.

AUTOS vaikne kui sukk, magab kogu sõiduaja rahulikult oma puuris. Ka pikemad otsad. Yarko (rahu tema põrmule!) oli autos häälekas. Ilmselgelt minu koolitusviga, ei saanud õigel ajal soovimatule käitumisele jaole. Nüüd olen targem. Esimestest sõitudest alates edastasime Lillikesele selge sõnumi: inimeste auto, inimeste reeglid. Sõidetakse nii kaua ja nii kaugele kui inimestel tarvis ning tahtmist. Koer sõna sekka ei ütle. Kui poodi vms läheme ja Lilli ootama jätame, ei pööra me autost lahkudes ega ka tagasi tulles talle vähimatki tähelepanu. Ei mingit nunnutamist stiilis 'ole nüüd hea tüdruk, oota ilusti' või 'näe olemegi tagasi, oh sa vaene loom, pidid nii kaua ootama'. Mkmm. See 'südametu' süsteem töötab muide hiilgavalt. Kutsikal oli paari korraga selge, et inimesed lähevad ning tulevad omasoodu, autos ootamine on koerale normaalne tegevus, mitte miskit erakorralist. Sõidu ajal sama lugu - me ei räägi Lilliga. Vaid vahel harva vaatab üks või teine meist üle õla, kusjuures alati avaneb sama vaatepilt - Lilli põõnab puuris, kord ühes, kord teises asendis. Minu arust kukub ta jalalt juba enne, kui ma puuriukse kinni pannagi jõuan. Autopuur on praegu veel väga avar talle, aga pehme tekk ja kaisupadi teevad olemise mugavaks.

ÖÖSETI meil justkui koera polekski. Köögis valitseb vaikus. Teinekord siiski kostab summutatud madistamist, kui Lilli küljealust iseenda parema äranägemise järgi kohendab või 'ööloomi' tuuseldab (neid on tal köögipuuris kaks tükki).

HOMMIKUD Lilliga on kah täiesti stressivabad. Me harjutasime teda jällegi algusest peale rutiiniga, et inimeste vajadused täidetakse eelkõige, alles seejärel koera omad. Kui ärkame, ei raba me esimese asjana koera puurist. Ringutame, haigutame, kaeme ilma, keedame kohvi - Lilli aeleb sel ajal uniselt oma asemel, ilmutamata vähimaidki kärsituse märke. Peale paari esimest kohvilonksu järgneb muidugi puurist väljalaskmine ning hommikune tervitusrituaal. (Vahel harva, kui selgelt näha, et koeral kibe pissihäda, võib kohvikeetmine natukene oodata kah). Meil Pauliga on kombeks hommikune kohvijoomine pikaks venitada, alla kanjonisse vahtides, maast ja ilmast arutades. Lilli on selleks ajaks hommikusöögi kätte saanud, rahulolev, tegeleb oma mänguasjadega.

HAMBAD on Lillil praegu nõelteravad. Titehambad. Iga hetk peaksid vahetuma hakkama. Selles eas kutsikate omanike katmata kehaosad on reeglina üsna räsitud. Minu ja Pauli käte pealt ei oskaks aga keegi ennustada, et meil noor koer kodus. Eks Lillikeselgi juhtub neid kihvavääratusi, kuid suures plaanis on ta aru saanud, et lõugade kontrollimatu kasutamine pole meie majas lubatud. Õrnalt närida võib. Verd lasta ei tohi. Kutsikate vahel, kes mänguliselt jõudu katsuvad, kehtivad tegelikult samad reeglid. Pesakonnas üksteist ribadeks ei tõmmata. Antakse märku ja saadakse aru, kus piir jookseb.

LILLI KIITMISEGA võiksin veel pikalt jätkata, aga tänaseks vast aitab?:-) Jätan teiseks korraks ka midagi. Ja lähen panen paljukiidetud looma ööunele.

---------

IN THAT POST, I'M BRAGGING ABOUT LILLI. Paul and I are blessed with the best puppy ever! :-)
Feb22/2017

PÄRAST PIKEMAT SORTI JALUTUSKÄIKU.
--------------
AFTER A NICE LONGISH' WALK.
Feb20/2017
"Beige curtains... there's nothing wrong with them. You're not like, 'Ew, gross! Beige curtains!' You just don't notice them either way. They're just, like, fine." - Riki Lindhome

"I can’t believe I’m saying this, but it looks like Trump is actually making America great again. Just look at the progress made since the election:" Continue reading

P.S. I especially like that one: "People are reading classic literature again. Sales of George Orwell’s “1984” increased by 10,000% after the inauguration". And that one: " Tens of millions of people are now correctly spelling words like emoluments, narcissist, fascist, misogynist, holocaust and cognitive dissonance."
Feb20/017


SELLE VÄIKESE KANJONIHARU KALDAD pole teineteisest teab kui kaugel. Meie kõnepruugis Öökullikanjon (Owl Canyon). Nime saanud täiesti praktilisel (öökullilistel) põhjusel.

Üleeile õhtupoolikul kolas Paul väheke laiemalt ringi, meie Lilliga tegime maja lähedal lühikest pissi-tiiru. Ühel hetkel märkas Lilli vastaskaldast alla laskuvat inimkogu. Mõistagi ei tundnud nii kaugelt peremeest ära, mispeale võttis väga valvsa seisaku, tuues vaikselt kuuldavale midagi haugatuste ja mühatuste vahepealset. Vaatas mulle uurivalt otsa, tehes kindlaks, et mina ikka ka märkan, et keegi tundmatu läheneb. Pauli ligemale jõudes hakkas Lilli saba vaikselt küljelt küljele käima. Hing lõpuks rahul, et näe, polegi võõraga tegemist, toetas Lillikene taguotsa maha ning jälgis, kuidas peremees mäest üles rühkis. Lõpuks muidugi ei pidanud vastu, jooksis tervitama.

Väga terve närvikavaga kutsikas, pean uhkusega tunnistama. Neid olukordi on nüüdseks paar tükki juba olnud, kus Lilli kenasti valvuri-ametit täidab. Ei plärtsu haukuda, kuid annab selgelt märku. Veendunud, et pererahvas on olukorra kõrgusel, ei sebi jalus, vaid jätab asja inimeste lahendada.
Feb19/2017

PAUL SAATIS MULLE SELLE FOTO eile hommikul, lühikeselt jalutuskäigult ümber maja.  Juurde lisas napi lause: "We live here". Justnimelt. Me elame siin. Pilt võetud praktiliselt kodu-ukse eest. Inimesed sõidavad miile maha ja maksavad kena kopika, et sarnast vaadet nautida. Meile on see silmailu igapäevane. Mistap kummitab oht harjuda. Kui see juhtub, oled kadunud hing :-) Nii et mis muud kui tuleb endale vahetevahel õlale koputada, et halloo, peatu, vaata, imetle. Ole tänulik.
Feb17/2017
Grotto, flooding, day one 

Grotto, flooding, day two

Grotto, summertime 

MEIL ON ISIKLIK KOSK ALL KANJONIS! Noh, küll mitte aasta läbi või igal aastal, kuid tänavuse lumesulamise ajal täitsa olemas. Veenduge ise. Võrdluseks: kõige alumine pilt on tehtud suveajal, kui grott täitsa kuiv.
----------
OUR VERY OWN WATERFALL, down in the canyon! Thanks to this winter's snowfall which was unusually plentiful for Central Oregon.
Feb16/2017

KEVADINE SUURVESI, paar päeva tagasi. Oja me maja all kanjonis jõeks paisunud, lausa kärestikuliseks selliseks. Mühin kostab tuppa ära. Võimas! Kanjoni lõunakallas on juba paljas, põhjapoolne veel paksu lume all. Võtab aega.
----------
SPRING FLOODING in our canyon. Powerful, awesome - we love it! Snow is almost gone, at least from canyon's southern walls. Northern ones are another story...
Feb16/2017
Lilli 14 weeks

Lilli 8 weeks

LILLI KASVAB MÜHINAL. Vaata pilte ja võrdle!
Koera-võõrastusest pole kah enam juttugi. Naabri penidega on mängu üles kisutud, ja läinud teisipäeval peene linna Bendi jõepromenaadil suhtles Lillikene kohatud koertega nagu vana olija. Väga sõbrustama iga neljajalgsega ei kiskunud, kuid vahetas viisakaid tervitusrituaale. Paari koguka, rahuliku isendiga läks aga lausa mängulusti täis. Nii et mu mure, et Lilli introverdiks kujuneb, või koerakartlikuks, on tänaseks murtud. Huh!
Feb16/2017

LILLI KÖÖGIPUUR. Ja ööpuur. Ta armastab seal päevaunesid ka teha. Lilli kiituseks tuleb öelda, et ta on üks äraütlemata hea kutsikas. Ei näri mööblit. Ei kraba kardinaid. Ei rebi riideid. Ei näri käsi (noh, vähemasti mitte väga hullusti, ja kui juhtubki, siis saab ise ka kohe aru, et uups, läks väheke valesti :-) Ei nori laua ääres süüa. Siiski, kui nüüd asjade olemusse põhjalikult süveneda, on kogu see 'hea kutsika' värk minu ja Pauli igapäevase raske töörabamise tulemus. Küllap Lillikene teeks kõiki noid eelpoolnimetet tükke, kui me talle vaid võimaluse annaks. Nüüd, mil esimene kuu möödas, läheb juba tunduvalt kergemaks. Reeglid ja päevakava paigas, iga karjaliige teab oma kohta :-)
Feb11/2017
Kus mu pea on? 

Mudakoon

Kevadised mullatööd

Pall! 

TÄNA OLI VÄGA MÕNUS SOE ILM, esimene selline üle ei tea mis aja. Lumi ka juba enamjaolt läinud, vähemalt sealt, kuhu päike pikemalt paistab. Lilli nautis täiega. Õhtuks oli läbi nagu Läti raha.

TÄIENDUS eelmisele pikale postitusele Lilli seltsielu kohta: täna turvus Lillikene naaberlinna Redmondi külastuse käigus sõbraliku, rahuliku, nelja-aastase emase koeraga. Käitudes minu ja Pauli üllatuseks täiesti teistmoodi kui kutsikate kokkutulekul - nimelt asus täitsa omal pealehakkamisel tutvust sobitama. Kogu tegevus toimus Petco loomapoes, vanema emase omanik oli tore proua, igati rõõmus, et tema koer Lillikest koera-võõrastusest üle saab aidata.

Mul nüüd süda kohe tükk maad rahulikum. Lillil sotsiaalsed oskused täitsa olemas. Tõenäoliselt on ta meil sihuke peenemat sorti preili, kutsikate mudamaadlus, tapmine ja tagaajamine pole tema tassike teed, kuid soliidsemaks suhtluseks igati valmis. Niimoodi nad siis kenasti kõrvuti seal Petcos kaubariiuleid inspekteerisid, jupp aega  - suurt kasvu, tumedat karva segavereline Misty ja pisikene, beeshikas Lilli. Eks nüüd peame hoolega valima, kellega järgmistel kordadel tutvust teha, sest positiivsete emotsioonide kinnistamine on Lilli vanuses kutsika puhul rohkem kui oluline. 
Feb11/2017

KUI MEIE LILLIGA KUTSIKATE KOKKUTULEKULE JÕUDSIME, oli möll juba alanud. Lilli õed-vennad rähklesid ekstaatiliselt lumes, omanikud õndsate nägudega pealt vaatamas. Järgnevalt tuleb juttu Lilli reageeringust, minu jaoks täiesti ootamatust. Kirjatükk suunatud eelkõige koerahuvilistele.

Hakkame pihta Yarkost. Kes (bless his heart!:-) oli mäletatavasti koer-agressiivne, dominantne isane. Nimetet iseloomuomadused ilmutasid end juba ta varases kutsikapõlves. Yarkoga möödusid pesakonna kokkutulekud/koolitunnid  suuremal või vähemal määral stressiseisundis, minu jaoks. Küll kiskus ta lihasel vennal kulmu lõhki, küll rammis jooksult väikest õde, et sellele siis hammastega kõrri karata – mitte küll otseselt verelaskmiseks, aga niisama oma võimu näitamiseks. Hiljem, täiskasvanuna, oli Yarko suurema jao emaste koertega suhteliselt normaalne, kutsikatega samuti, kuid ühegi isase lähedust ei kannatanud silmaotsastki.

Nonii.  Ja nüüd Lilli juurde. Kennelis veedetud 8 esimese elunädala jooksul liigitus Lillikene (kasvataja sõnul) uudishimulikuks, hakkajaks, sotsiaalseks emaseks. Sama rada läks asi edasi peale meie juurde kolimist. Julge ja tasakaalukas uutes kohtades ja olukordades. Sõbralik, usaldav võõraste inimestega. Mistap ei tulnud ma selle pealegi, et esimesele kutsikate kokkutulekule kuidagi eriliselt peenetundeliselt või läbimõeldult läheneda. Tite-eas vennad-õed ju, vaid kasin kuu aega lahus oldud, mis diplomaatiat siin ikka ajada. Minu ainuke soov oli, et Lillil dominantseid või koer-agressiivseid kalduvusi ei ilmneks. Seda rada sai eelmisel koeraga juba käidud, aitab küll :-)

Nagu öeldud, olime viimased, kes kohale jõudsid. Pikemalt peenutsemata kahmasin Lilli kaenlasse, marssisin kutsikapuntra suunas, panin poolel teel koera maha. Et mine ja mölla. Loomulikult tormas kogu seitsmepealine kari uustulnukat kaema. Mis järgnes, oli täiesti ootamatu. Lilli avaldas selget soovi sülle tagasi ronida. Ma ei ütleks, et ta oli väga hirmul või paanikas, kuid mingit tegemist ta selle karvase kambaga teha ei tahtnud. Teised omanikud suhtusid õnneks mõistvalt, reageerisid kiiresti. Kasvataja andis juhtnööre ka, kõige hullemad mürakarud pandi rihma otsa, et Lillikene saaks tasapisi kohaneda, omas taktis tutvust teha.

Seda kohanemist oli tõeliselt veider vaadata. Justkui olnuks tegemist täiskasvanud koeraga, kes tittede hullamist miskiks ei pea. Esimesest shokist üle saanud, hakkas Lilli tasapisi ringi jalutama. Ei lidutanud kõrvu, ei pugenud me selja taha, aga niipea kui üks või teine kutsikas mänguhoogu üles hakkas kiskuma, heitis Lilli kõhuli maha, keeldudes ’koostööst’. Kusjuures, ei pakkunud klassikalist allumiskäitumist (selili, käpad ülespoole, või siis küürus, kõrvad lidus), vaid jah nimelt korrektselt kõhuli, kõrvad kenasti kikkis. Millest võis järeldada, et kabuhirmuga tegemist polnud – jumal tänatud. Sest hirm, nagu teada, võib kergesti üle minna agressiooniks. Viimasest aga polnud märkigi. Konsulteerisin hiljem ka kasvatajaga, Shelby tõlgendas Lilli käitumist samamoodi kui mina.

Kogu selle aja, mil ülejäänud kutsikad ringi trampisid, oli Lilli meiega (ja ka teiste omanikega) väga seltsiv ja kontaktne. Proovisin paari väikest kuulekusharjutust (istu, lama) – veatud esitused! Hoolimata sellest, et ümberringi käis möll. Tegelesime Pauliga ka teiste kutsikatega, andsime maiust jne – Lilli poolt ei mingeid armukadeduse ilminguid. Mis oli minu jaoks samuti suur kergendus. Yarko ei lubanud sellist korrarikkumist eluilmaski:-)

Ühesõnaga. Ma nüüd kohe ei teagi, mida asjast arvata. Kokkutulekule järgneval päeval külastasime naaberlinnas Redmondis loomapoodi, seal olid paar väiksemat tõugu kutsikat koos omanikega, nendega sai Lilli juba pisut paremini jutule. Nuhutas, liputas ettevaatlikult saba. Korra tegi lausa ühe (!) mänguhüppe, aga sellega asi ka piirdus. Samas oli näha, et hakkab väheke juba avanema. Eile käisime taas kasvataja pool, kus lasksime kokku vaid Lilli ja ühe ta tasasematest vennakestest. Vend tegi kõik mis ta võimuses, et mängutuure üles võtta. Lilli vahtis teda nagu lollakat, jalutades omasoodu kutsikate mänguaedikus ringi, uudistades ümbrust, olles tunduvalt pingevabam kui esimesel korral. Mitut puhku, kui vend pealetükkimise lõpetas, lähenes Lilli talle ise, ninad pandi kokku, aga niipea kui noormees vigureid hakkas tegema, tõmbus Lilli taas tagasi. Üldse mitte kartlikult, õnneks. Lihtsalt läks rahulikult oma asja ajama.

Remondi Petco’s on nädalalõppudel kutsikate sotsialiseerimistunnid, kohal peamiselt väikest tõugu koerad. Väga vaba õhkkond, Lillil pole mingit sundust mängida, kui ei taha. Võib niisama kõrvalt jälgida, esialgu. Treener hoiab asjal silma peal, kontrollimatut kutsika-maadlust ei toimu. Peaks meie preilile sobima. Eks me võtame aeglaselt ja rahulikult ja Lilli soovitud tempos.

Iseenesest ei ole mul vähematki koera vastu, kes hoolib peremehest rohkem kui teiste penidega ringikablutamisest. See ongi ju tegelikult eesmärk, kui tõsisemalt treenima hakkad, vanuse kasvades. Samas, elementaarsed teiste koertega lävimise oskused on vajalikud, vastasel juhul võib hiljem probleeme tekkida.

Kui mu koerasõbrad-tuttavad tunnevad, et tahaksid postitust kommenteerida ja/või nõu anda, siis arvamusavaldused on igati teretulnud, meiliaadressil eppharmon@gmail.com Tänud ette!

PHOTO: Lilli with her breeder, Shelby Anderson.
Feb7th/2017
Lilli 13 weeks (3 months)

Lilli 13 weeks (3 months)

Lilli 10 weeks


LILLI KOLME KUUNE! Kolme nädalaga kasvanud nii mis mühiseb.
---------
LILLI THREE MONTHS! What a difference three weeks makes...
Feb06/2017

PILDISTAMISE TARVIS POSEERIMA sundisin Yarkot eluaeg, nagu lähemad sõbrad-tuttavad kindlasti mäletavad. Ega Lilligi kergema elu peal pole:-)
----------
I MADE YARKO POSING FOR CAMERA all his life. Lilli won't have it any easier. Strike a pose, young lady! :-)
Feb06/2017

LUMI IKKA VEEL MAAS. No kaua võib?!
---------
STILL SNOWY. Enough already!
Feb02/2017

AASTAPÄEV! 31. jaanuaril seitse aastat tagasi kohtusime Pauliga esimest korda silmast silma - hilisõhtul El Paso lennujaamas, peale mitmekuist internetisuhtlust. Ülejäänu on juba ajalugu, nagu öeldakse :-)
---------
ANOTHER ANNIVERSARY! Paul and I met each other first time in person seven years ago on January 31st in El Paso International Airport - after months long Internet acquaintanceship. The rest is history :-)

IMAGES: Paul & Epp. Las Cruces, NM, 2010
Jan31/2017