KUKED JA KANAD OOKEANIRANNAL. Parkimisplatsidel. Hotelliesistel. Hotellibassenide ümber. Restoranides ja kohvikutes. Iga põõsa ja palmipuu all. Tibukarjaga ja ilma. Orkaanid, mis Kauaist 1989. ja 1992.aastal üle käisid, päästsid kodulinnud vabadusse, ja nii see läks... Tänasel päeval on Kauai tõeline kanade-kukkede paradiis, liialdamata. Kaks esimest fotot võetud rannas. Linnukesed ronivad päevitajatele lausa sülle, kui eemale ei peleta. Kolm ülejäänud pilti tehtud parkimisplatsil, paduvihmaga. Vanarahva ütlus nagu uppunud kukk on ikka väga tabav, peab ütlema. 
Live Science: How Kauai's Feral Chickens Do It

-------------

/…/ On the Island of Kauai in Hawaii live thousands of FERAL CHICKENS — once-domesticated birds that have reverted to a wild state — that provide a unique look into how domestic animals and their genes respond to the natural environment. Recent research shows that these birds are hybrids of the red junglefowl-like chickens that Polynesians brought to Hawaii and the more modern domesticated chickens introduced to Hawaii by European and U.S. settlers. It's thought that hurricanes that hit the island in 1982 and 1992 released chickens from people's backyards and into the forests, where they met and bred with the remnants of the Polynesian junglefowls. /…/
Read more:
February 28/2018
“And believe me, a good piece of chicken can make anybody believe in the existence of God.” ― Sherman Alexie, The Absolutely True Diary of a Part-Time Indian


YARKO-POSTITUSED SILDISTATUD!
Wow, tervelt 150 tükki tagantjärele tagitud. Leiad menüüst lehe paremas servas. Arusaadavalt said nostalgilistel põhjustel sildistatud ka need postitused, kus Yarkost vaid põgusalt juttu, või vaid ta sabakarvad pildile jäänud. Igavesti vahva oli sedasi ajas tagasi minna. Yarkol, peab tõdema, oli mu elus ikka väga oluline roll täita.

Need postitused, mis said toona inglise keelde dubleeritud, panid mind tõtt öelda väheke vingerdama. Vaatan, et mu keeleoskus on paari aastaga ikka üksjagu paranenud. Aga no las ta jääda, ei hakka neid vanu tekste enam tagantjärele õigeks sättima.
February /2018
Fotol: Yarko suvel 2014, Oregoni lilleaasal.


IGA ÕIGE EESTLANE TEAB, et pidupäev ja kehv ilm käivad kokku. Vihmane jaanipäev, porised jõulud jne. Meil siin Kauail oli vabariigi aastapäeval päev otsa padusadu. Taevast kallas ämbrite viisi vett. Sooja vett. Õhutemperatuur püsis samal ajal 25 plusskraadi ümber - väga veider kogemus mulle kui sünnilt põhjamaalasele. Aga sünnimaa sünnipäev ei jäänud vihma tõttu tähistamata. Tegime Pauliga väljasõidu (saare idakallas, Wailua jõgi, paar koske, hiiglaslikud, aga pildile jäävad pisikeselt. Veinibaar ja kohalike pizzarestoran - turistivaba). Klaasi tõstsime Eesti ja eestlaste terviseks häid mitmeid kordi. Teavitasime Eestimaa sünnipäevast ka kõiki kaaskodanikke, kes vähegi huvi tundsid ning kuulata viitsisid. Huvi oli muidugi üsna kerge tekkima, kui „terviseks“ hõikasime - arusaadavalt sõna teise poole tõttu, eks ole.

IGA ÕIGE EESTLANE ARVUSTAB pidupäevakontserti ja külaliste kleite kah. Kõigepealt kontsert. Teate, mul hakkab vägisi tunne tekkima, et kui meile 24.veebruari õhtul miskit tavalist ja rahvalikku vaadata/kuulata pakutaks, midagi sellist, mille järele lõviosa arvustajaid näib õhkavat, kaasa arvatud mina, oleksime kõik pisut pettunud. Sest oleme kuidagi juba harjunud, et oige ja vasemba ning lavalt korrektselt ette kantud isamaaliste laulude asemel õnnistatakse meid igal issanda aastapäeval millegi raskesti läbihammustatavaga, „kunsti“ alla liigitatavaga. Mis seal ikka. Peojärgne arvamustevahetus on kujunemas osaks eestlusest, ja pole ilmtingimata üldse halb osa.

Ah et kuidas mulle meeldis? Ma juba ette otsustasin, et üritan avatud ja positiivne olla, kannatan ära nn. eesti filmi sündroomi, vajadusel ka kohustusliku põhjamaise ängi. Aga kui nooruke näitlejanna seal liiklusummikuses bussis alustas, sedasi katkendlikult, imelike hingetõmbepausidega, tuli mul ikkagi tuttav „palun, ei!!“ tunne peale. Vaatasin siiski kohusetundlikult lõpuni, kaamerakõigutamisest hoolimata – see teeb mind merehaigeks, ja mitte ainult eesti filmikunsti puhul. Mõned asjad täitsa meeldisid, näiteks stseen, kus koeraga võileiba jagati. Ja Sven Grünbergi muusika. Metsalangetamise teema oli mõjuv, kuid näis mulle kahtlaselt sarnane puudetapmisele Avatari filmis.
Ahjaa, ja Ojasoo pintsak oli kaks numbrit liiga väike.

Presidendi külaliste riietus aga tundus sel aastal vägagi tasemel olevat. Toon leedide hulgast välja kolm lemmikut: Kristiina Ehin naiselikult õrnas valges, Marta Vaarik naiselikult jõulises mustas, Kadri Lainas naiselikult julges värvilises (porgandikeit). Way to go, ladies!
Hästi ilus moment oli ka "Mu Isamaa" ühislaulmine. Ja meie presidendi näoilme, kui ta südamest kaasa laulis.
February 26/2018
Fotod: enamjaolt Pauli kaamerast.


Nende kahe sini-must-valge fotoga saadan Eestile ja eestlastele 11000 kilomeetri kauguselt kõige südamlikumad ja soojemad sünnipäevasoovid!
24. veebruar 2018

Esimene foto: Eesti põhjarannikul, 2013
Teine foto: Kauai rannavetes Vaiksel ookeanil, 2017


HEAD UUDISED LILLI FÄNNIDELE:
Lillikesega seotud postitused on nüüd kõik ka Lilli-sildi alt leitavad, ei pea mööda blogi taga otsima. Vaata parempoolsest menüüst. Tervelt 71 postitust 'tagisin' takkajärele, oli vast töö, huh! Ja see pole veel kõik. Koerte võrdse kohtlemise huvides pean sama tegema Yarko-teemaliste postitustega, alates blogi algusaegadest. Ega muud, käärin käised üles ning hakkan tasapisi pihta.
February 23/2018


NÄITA MULLE, MIS SUL JALAS ON, JA MA ÜTLEN, KES SA OLED.
Võtsin Kauaile kaasa kolm paari pükse. Roosilised, fotol paremal, on teksalõikega, istuvad üsna tihedalt ümber, aga materjaliks mõnus puuvilla ja spandexi segu. Lennureisiks seega väga mugavad. Meil oli väike miinuskraad, kui kodunt lahkusime, mistap kuidagi ei kiskunud miskit Hawaii-päraselt üliõhukest selga panema. Nende pükstega saan siin üleval mägede troopikametsades matkata ka, seal on jahe, ja sääred on tark kaetuna hoida, taimestiku tõttu. Kamopüksid (fotol keskel) on poolde säärde, puuvill vähekese spandexiga. Absoluutselt asendamatu osa mu Kauai garderoobist. Fotol vasakul on aga pärl, mille püüdsin vaid paar nädalat enne väljalendu kodulinna sekkarist. Haaremipüksid!! Õhuke, imepehme puuvill. Ma olen terve igaviku sääraseid tahtnud.

Ühesõnaga. Olen nüüd kindlaks teinud, et ütlus “ega riie meest riku” ei pea päriselt paika. (Naist, antud kontekstis.) Kuidas ma selles nii kindel olen? Aga vaadake, ma viisin läbi vastava KATSE, olgugi, et teadmatult. Katsetingimused: erinevad päevad, ookeaniäärne promenaad, mina oma keskhommikust jalutuskäiku tegemas, kui Paul tööl. Tasub lisamist, et kohalik etikett näeb ette igale vastutulijale naeratamist. Hawaiil ei ole see üldse raske. Anyway. Läheme katsetulemuste juurde.

ROOSILISI PÜKSE kandes on naeratused kindlustatud. Naisterahvad on mitu head korda pükste kohta komplimendi teinud, küsides, kust need pärit. Kust mujalt kui kaltsukast - mida ma ilmaski enda teada ei jäta, kuigi see vastus toodab erinevaid reakstioone.
KAMOPÜKSTE puhul on naeratused miskipärast eriti laiad, iseäranis meesterahvaste nägudel. Vast seetõttu, et need püksid on nö. kaks ühes – militaarne, kuid samal ajal naiselik. Mustris heleroosasid värvilaike sees ja puha. Ühesõnaga, kamopüksid on mu siinse säärevarjukollektsiooni vaieldamatu publikuhitt.
Aga vot kui HAAREMIPÜKSID jalas, on vastutulijate naeratused tavalistest tükk maad tagasihoidlikumad. Kuigi tegemist mu isiklike lemmikutega, kohalikku kliimasse ideaalselt sobiva, elegantselt lohvaka riideesemega. Korra, kui mul veel rätik kah laudanaise kombel pähe oli seotud (Pauli bandana-kollektsioonist näppasin), ei suutnud paar kodanikku naeratusepoegagi välja pigistada, vaatasid must mööda kui tühjast kohast. Hmm. Püksid vihjavad moslemimaadele, rätipea veelgi enam? Mina ei oska sellist käitumisemuutust küll muu arvele panna. Siiski loodan väga, et põhjus OLI milleski muus, näiteks mitte-naeratajate kehvasti magatud öös, või valesti praetud hommikusöögimunas, vms.

Ei pea vist ütlemagi, et nüüd ma kannan neid haaremipükse erilise mõnuga. Protestivaim. Ah jaa, seda tuleb siiski tõe huvides lisada, et kaks auväärses eas prouat tegid (teineteisest sõltumatult) siiski ka haaremipükste kohta kiitva märkuse. Aga neile meeldisid värvid, lõiget nad ei kommenteerinud.
February 21/2018
“Show me a girl with her feet planted firmly on the ground and I'll show you a girl who can't put her pants on."― Ann Brashares, Girls in Pants: The Third Summer of the Sisterhood


MEANWHILE, IN OREGON...
Lilli boarding kulgeb seekord õnneks hoopis teistmoodi kui juulikuine. Lillikese kasvatajal Shelbyl oli õigus – meie eelmine Kauail käik sattus koera jaoks probleemsele arenguetapile. Lilli oli siis napilt kaheksakuune, alles kujunemisjärgus. Nüüd aga saame Shelbilt sootuks teist masti sõnumeid, ainult positiivseid, sest Lilli käitub hoiukodus nagu kala vees. Seda oli arvata juba päev enne me Kauaile lendu, mil ta kasvataja juurde transportisime. Niipea kui Shelbi autoukse vahelt sisse kiikas, läks Lillikene oma sõidupuuris lolliks kätte, et lastagu välja, ja otsekohe!! Shelby rihma otsas järele lohisemas, kündis Lillikene tagasi vaatamata minema, kasvataja õuemurult magusaid koeralõhnu sisse ahmides. Kuigi kaine mõistus kiitis Lilli käitumise igati heaks, olid Pauli ja minu sisemised, emotsionaalsed koeraomanikud üksjagu pettunud, et lahkumine ühepoolselt nii tundetuks kujunes. Mis seal ikka, lehvitasime Shelbyle – Lilli, tema ei pööranud peadki – ning võtsime suuna kodu poole, et viimased asjad kohvrisse pakkida ja varahommikul lennukile istuda.

Shelbyga oleme ühenduses enam-vähem ülepäeva. Ega sealt lumisest Oregonist muid uudiseid ei tulegi, kui et kõik on OK, Lilli naudib elu suure pere keskel (Shelbyl ja ta elukaaslasel on kahe peale kokku 5 teisme-eas last). Lilli on, nagu eelmiselgi korral, majutatud kasvataja elumajja oma avara puuriga, sellesama vana hea PetMate lennukenneliga, millega Yarko Eestist USAsse transportisin. Ühesõnaga, privilegeeritud koerapreili. Ei pea koos teiste penidega kenneliruumides elama. Kontaktid valitud, sõbralike, mittedomineerivate koertega toimuvad eranditult kasvataja järelvalve all, kuna Lillile on kenasti käituvate koerte seltskond meeltmööda, aga “kambakaid” ta kardab. Lisaks palusime härdalt, et Shelby Lillil diivanitel aeleda ei lubaks ja niisama muuseas maiusi ei jagaks, sest kodus on need asjad keelatud. Aga ega me kätt ette panna ei saa, eks ole, kui neil seal söögilaualt kogemata mõni pala pudeneb...
February 21/2018
Foto: Shelby


MOODSAD AJAD
Reede öösel vastu laupäeva kell neli null kolm ärkasime basseinibaarist kostva kõrvulukustava hawaii rahvamuusika peale. Laul oli iseenesest meeldiv ja rahustav, kui helitugevus ning kellaaeg poleks pisut harjumatud olnud (baar ei ole ööseti avatud). Akendes lõid tuled põlema, rõdudele ilmusid poolpaljad hotellikülalised. Kui üks lugu lõppes ning teine algas, otsustasin hotelli valvelauda helistada, et kas on lootust, et kontsert millaski lõpeb ning saab edasi magada, või tuleb saatusele alistunult kohvipott tulele panna ja päeva alustada. Ma ei tea, olin vist esimene helistaja, sest valvelaud oli üsna imestunud häälega. „Music? In the bar? In the middle of the night? Our apologies Ma’am, we shall look into it right away.“ Pugesime põhku tagasi, puurisime pead patja, üritades und leida. Kui nii umbes kahekümne minuti pärast midagi muutunud polnud (peale esitatavate heliteoste muidugi), võtsin uue kõne. Front desk oli sedakorda veelgi vabandavam. „We are SO sorry Ma’am, our technicians are doing their best, they are having some problems with turning it off.“  Eee... mmm... kui mina viimati muusikakeskusi näppisin, olid neil ON/OFF nupud täitsa olemas. No ja oletame, et nuppu pole. Siis vast aitaks, kui stepsel seinast välja tõmmata? Säärane lihtne lahendus ei tundunud aga hotellitehnikutele miskipärast sobivat. Kuulasime veel head mitut laulu, enne kui vaikus saabus. Ma vist olen ajast maha jäänud, mis tehnikasse puutub.

p.s. Olime umbes tunnikese tukastada saanud, kui kusagil rõdul imik kõrvulukustavalt röökima hakkas. Pidasin plaani uuesti valvelauda helistada, et „Could you please turn the baby off“, aga Paul laitis selle mõtte maha. 
February 20/2018
 Pauli fotod, läinud nädalavahetusest.


A ROOM WITH(OUT) THE VIEW
Olgem ausad, olin esiotsa ikka üsna pettunud, et meil seekord ookeanivaadet pole. Sest noh, I want my cake and eat it too, nagu vanarahvas ütleb. Et kui tuled mehega Hawaiile töölähetusele kaasa ja elad otse Vaikse ookeani kaldal asuva hotelli sviidis, sentigi selle eest maksmata, siis olgu sviit ookeanivaatega. Lugu on aga nii, et ise me vaadet valida ei saa, kuna elamine broneeritakse Pauli tööandja poolt. Kuurordis, kus resideerume, on 11 neljakorruselist hotellihoonet pluss peotäis peeneid kahekorruselisi villasid, kõik nö. vaba käega hiiglaslikule, vohava haljastusega, ujumisbasseinidega pikitud territooriumile pillatud. Reeglina on hoonetel neli külge, eks ole (kui just pole tegemist Pentagoni või jurtaga), ning paraku ei ole füüsikaseaduste tõttu võimalik kõiki nelja hoonekülge ookeani poole pöörata. Näiteks meie sviidi lanai vaatab saare keskosa suunas.

Algatuseks piidlesin lokkava rohelusega kaetud mägesid ikka väga pika mokaga, sest noh, ei ole ju ookean… Kuni otsustasin Google Earth'i kasutades kindlaks teha, mida ma siis täpsemalt rõdult näen. Ja kujutage ette, mida: maakera ühte märjemat paika, Waialeale vulkaani (ja ühtlasi ka Kauai saare) kõrgeimat tippu Kawaikinit. Guinness pakub 11445 millimeetrit sademeid aastas. Mul on üllatuslikult õnnestunud ka “alasti” Kawaikinist paar pilti teha, reeglina mässib ta end häbelikult pilveloori. Sest nagu öeldud, seal üleval sajab vahetpidamata, mäetipp püüab ookeanilt tulevad pilved kinni ja pigistab need tühjaks. -------- Peale teadmistekogumist hakkas vaade mulle kohe tükk maad rohkem meeldima. Boonusena fakt, et me Pauliga oleme seal üleval mägedes matkanud. Seda ka veel, et Kawaikini tähendab hawaii keeles 'suur hulk vett', Waialeale aga 'vulisev, ülevoolav vesi'.

Siinsetes hotellides jaotuvad apartemendid järgmiselt: oceanfront, ocean view, garden view. Oceanfront on luksus, kuna sinu elamise ja ookeani vahele ei jää midagi peale paari palmipuu, vahel lisandub sõidutee ja/või kõnnitee. Ocean view puhul on sinu ja ookeani vahel vähemal või rohkemal määral visuaalseid takistusi: teised ehitised, haljastus, distants. Turiste hoiatatakse, et ka taskurätisuurune lapike sinist vett, mis hotellitoa rõdult kätte paistab, kvalifitseerub ookeanivaatena. (Meil oli möödunud korral nimelt ocean view, aga väga toreda avara vaateväljaga.) Ja lõpuks garden view, see, mis meil praegu. Tegelikult ju pilgule kena, kaed üle külluslikult ja kunstipäraselt haljastatud hotelliteritooriumi kaugetele mägedele. Aga see “aiavaade” on jah vähim populaarsest otsast, arusaadavatel põhjustel. Rohelust võid ka maismaa-kuurortides näha, aga ookeani mitte.

Kuid ega see va ookean meist siis teab mis kaugel pole. Lähen toast välja, maja välisküljel asetsevast lahtisest trepist alla (või sõidan liftiga), pööran ümber hotellinurga, kõnnin üle vaipsileda muru ja olengi vee ääres. Ning ehk näkkab ookeanivaatega taas järgmisel korral, nagu näkkas juulikuisel Kauai-käigul. Ja kui see lohutus kah ei aita, siis mõtlen neile turistidele, kes omast taskust hotelli kinni maksavad, aga sellegipoolest ocean view'd nautida ei saa (põhjuseks eelpool nimetet füüsikaseadus).
February 19/2018

------------ 

KAWAIKINI is the highest point on the Hawaiian Island of Kauai and measures 1,598 m in elevation. It is the summit of the island's inactive central shield volcano, Mount Waialeale. The summit of Waialeale features a tropical rainforest climate with substantial rainfall throughout the course of the year. The Weather Network and The Guinness Book of Weather Records 11,455 mm rain as the average annual rainfall at Mount Waialeale. The local tourist industry of Waialeale has promoted it as the wettest spot on Earth, although the 38-year average at Mawsynram, India is higher at 11,870 mm. Mawsynram's rainfall is concentrated in the monsoon season, while the rain at Waiʻaleʻale is more evenly distributed through the year.


MR. & MRS. NORMAL
Me Pauliga tõuseme hommikuti hea mitu tundi varem kui normaalsed hotellielanikud. Ikkagi tööinimesed, pole siin mingit pikalt magamist. Pime on, Kauai kukedki veel ei kire, kui meie juba kohvitassidega rõdul. Paul lahkub „kodunt“ kell 6:30, et enne poolt kaheksat saare teisel küljel tööpostil olla. Õnneks on kered veel Oregoni ajas, mis Kauai omast kaks tundi ees, nii et äratuskella pole siiani tarvis läinud. Hästi mõnus on niimoodi ise ärgata, jääb kohvitamiseks rohkelt aega. 

Kuna oleme nüüd iga päev neid megasuuri küürvaalu ookeanist välja kargamas näinud, on meil vaalavaimustus peal. Eile varahommikul harjutasime kohvi kõrvale vaalahääli, ikka sealsamas rõdul. Kogu resort oli pime, tuld ei üheski aknas, sestap tundsime end siin neljandal, katusekorrusel täitsa omaette ja läksime vaalahäälitsustega üsna hoogu. Ühel hetkel aga kostus kõrvalrõdult köhatus. Ilmselt oli naabreid unetus vaevamas – no nii valjult me kah ei huilanud, et kedagi lausa üles oleks äratanud, ma loodan. Igatahes ühtegi kommentaari köhataja poolt ei kostnud, issand ise teab, mida ta mõelda võis. 

Ei, me vist tõesti ei ole normaalsed. Teised meievanused inimesed ei tundu samamoodi käituvat. Peale eilset vaalahäälte-intsidenti tõdesimegi, et not normal is our normal. Peame plaani, et edaspidi ei tutvusta me end kui The Harmons, vaid The Normals. Paul on Norm, mina olen Norma.
Norm & Norma Normal. Jep. Mulle hakkab see mõte üha enam meeldima.
February 16/2018
Fotol küürvaal, Megaptera novaeangliae. Allikas: Internet


MA OLEN VÄGA KEHV HOTELLIKÜLALINE. Ei, ma ei lõhu ega laamenda ega lagasta. Vastupidi, olen liiga... kuidas seda nüüd öeldagi... korralik? tagasihoidlik? kokkuhoidlik? Mistõttu teenindatud saamine ei ole minu jaoks luksus, vaid mõjub lausa koormavalt. Oleks minu olemine, ma hoiaks seda „Do not disturb“ silti 24/7 lingi küljes, väljaspool hotellitoa ust. Peseks ja vahetaks ise rätikud ning voodipesu (masin ja kuivati ju toas olemas), hoiaks põrandad ka puhtad, kui nad mulle tolmuimeja ja mopi tooksid:-) Mõistusega saan hotelliteeninduse eripäradest aru küll, aga ikkagi on kuidagi ebamugav, kui keegi mu järelt peseb ja koristab.

Kusjuures nad teevad seda nii kuramuse üle võlli, et. No näiteks täna tegin selle vea, et toidupoe-tuurile minnes jätsin kraanikaussi oma söögikausi, kahvli, vist ühe lusika ka, ja veeklaasi. Kõik muud nõud – kohvikann, tassid, hommikusööginõud, potid-pannid, mida Paulile lõunasöögi kokkamiseks kasutasin - ta võtab lunchi iga päev tööle kaasa – kõik need pesin enne väljaminekut ära. Meil on siin köögis nõudepesumasin kah, aga ma ei kasuta seda. Ma ei salli nõudepesumasinaid. Mul pole vähematki käsitsi pesemise vastu. Ühesõnaga, kuhu ma jäingi? Ahjaa. Tulen mina poest tagasi, vaatan, et igapäevane toateenindus tehtud (rätikud vahetatud, padjad soputatud, WC paberi rulli otsaga origamit harrastatud). See kõik on normaalne, eks ole. Aga ka kauss, lusikas, kahvel, klaas on kraanikausist kadunud. Ning NÕUDEPESUMASIN TÖÖTAB, kuvades esipaneelil numbrit 91. Poleks ma pesutsüklit jõhkralt katkestanud, kasutanuks masin veel ÜHEKSAKÜMMEND ÜKS MINUTIT elektrit, vett, ning mingit müstilist tabletiks pressitud kemikaali, et ÜKS kauss, ÜKS lusikas, ÜKS kahvel ja ÜKS veeklaas puhtaks saada. Õudne.

Kui juba hotellielu peale jutt läks, siis sedakorda tõmbasime tõeliselt pika kõrre, hotellitoa asemel lausa sviit. Töölähetustel maksab Paulile elamise kinni tööandja. Kompanii põhimõtteks on, et kui mehed töö pärast nagunii kodunt eemal peavad olema, võib naised-lapsed kaasa võtta. Ja mitte ainult ei või, vaid on lausa soovitav. Iseäranis Hawaiile. Sest ega see perekondade püsimisele kaasa ei aita, kui mees koju helistab, et kallis, kuidas sul läheb, minul läheb kenasti, tööpäev läbi, istun siin ookeaniäärses välirestoranis väikese õllega, palmipuud sahisevad, bikiinides kaunitarid promeneerivad...  Ühesõnaga, Paul pole kaugeltki ainuke, kellel naine kaasas. Aga ma kaldusin jälle teemast kõrvale. Kohapealsest elamisest tahtsin kõnelda:

Reeglina on Pauli töölähetustel tegemist kena keskmise suurusega hotellitoaga, pluss väike köök, kus siiski kõik vajalik olemas. Hawaiil on alati pesumasin ja kuivati ka toas, ja rõdu. Siin vist polegi sellist asja nagu rõduta hotellituba? Novot. Aga mõnikord toimivad mingid müstilised hotellibroneerimise jõud, jagades lahkel käel hoomatavalt avaramat elamist. Nii ka seekord. Meil on elutuba suure avatud köögiga, magamistuba ning lausa kaks vannituba, üks dushiga, teine vanniga, ja laiutamist võimaldav rõdu, kuhu pääseb nii magamis- kui elutoast. Väga peenike värk. Ütleme nii, et selle nimel võin ma hotelliteeninduse valud ja vaevad kuidagiviisi ära ka kannatada.
February 15/2018
Image: Internet


1. Mu hommikune jalutusrada
2. Hotellitagune võsa
3. Meie praegune kodutänav
February 15/2018


OK, MA TEAN, ET TE SEAL TALVISEL EESTIMAAL PÕLETE SOOVIST palmipilte näha, eks ole. Lohutuseks niipalju, et ega meil siin kah väga soe ei ole. Varahommikul kohvitermosega üle hotelliesise muru vee äärde jalutades võtsin lausa kampsiku ülle. Vaid miski 17 soojakraadi oli, brrr. Kuid kummalisel kombel meeldib mulle Kauail talvel isegi rohkem. Valgus on kuidagi huvitavam, elu rahulikum. Vaalahooaeg muide - üleeile olime tunnistajaks ühele võimsale hüppele. Oli teine kaldast üsna kaugel küll, aga vaatepilt sellegipoolest jahmatav. Nägime sealtsamast lõunapoolselt kitsukeselt kivimüürilt, kus hommikuti kohvi käin joomas, ja kus termose ning lähima ranniku vahele (Uus-Meremaa) jääb seitse tuhat kilomeetrit vett.

Paul rabab juba raketti ehitada, mina lähen täna turule. Jalgsi, seljakotiga. See meil siinsamas elamise lähedal, suurem osa müüjaidki tuttavad, eelmisest korrast. Need pisikesed punased maguskartulid, mmmm... Nii hea on end mitte-turistina tunda. Ahjaa, ma panin juulikuise Kauai jutud muide menüüsse, paremas servas. Endalgi oli huvitav üle lugeda.
February 14/2018


KANUUD ÕHTUSELT VAIKSEL VAIKSEL OOKEANIL. Ei, ei kirjutanud kogemata kaks korda. Õhtune Vaikne Ookean oligi õhtuselt vaikne eile õhtul. Ühesõnaga, oleme kohal. Saatsin Pauli tööle, sean elamist sisse. Või noh, olgem ausad, võtan hoogu elamise sisseseadmiseks. Kõigepealt tarvis minna ja hommikuse ookeaniga tõtt vahtida. Ei teagi kohe, mida pikale matkale kaasa pakkida - kõva viis minutit tuleb kõndida, enne kui varbad vette saan torgata. Termosetäis kohvi kõlab kell 8:40 AM täitsa hästi. Oleme siin muide Eestist täpselt 12 tundi taga.
Foto: Paul.
February 13/2018
“Ocean, noun. A body of water occupying about two-thirds of a world made for man — who has no gills." - Ambrose Bierce, The Devil's Dictionary


KOHVRI PAKKIMINE KAUAI JAOKS on seekord lihtne. Kui läinud aasta juulikuus saarelt koju saabusin, tegin üksikasjaliku nimekirja, mida järgmisel korral kaasa võtta. Oot, olgem ausad. Nimekiri rõhutas pigem seda, mida maha jätta: kaks kolmandikku neist hilpudest, mis „igaks juhuks“ kaasa tarisin. Sest nagu viidatud postitusestki lugeda, saab troopikasaarel minimaalse garderoobiga hakkama. Aga ega põhjamaal sündinu ja kasvanu seda siis niisama pimesi usu, eks ole. Ikka omal nahal tuleb järgi proovida. 

Riiete asemel läheb sedakorda kohvrisse hoopis üht-teist köögikraami, maitseained näiteks. Mul on Oregonis igatsugu peent puru hea hulgihinnaga kokku ostetud, ei ole mingit mõtet Kauai toidupoes väikest varandust maitseainete peale magama panna. Aga neid kulub kokates ohtralt. Karri, muskaatpähkel, chillipulber, kui nimetada vaid mõned lemmikud. Kuid ma kaldun kõrvale, rääkigem kohvripakkimisest. Presskohvikann igal juhul kaasa, jah.  Me kumbki Pauliga ei kannata „tilgakohvi“.  Ja me läheme Kauaile viieks nädalaks resideeruma, mitte turistlema. Ehk siis enam-vähem kodustele oludele sarnane elukorraldus, mistap hotellitoa väike kööginurk tarvis oma käe järgi sisse sättida.

Kohver ise on mul päevinäinud. Õigemini lennujaamu näinud. Olen üks ja ainus kord elus teinud saatusliku vea ning reisinud tuliuue, kalli kohvriga. Never again. Kusjuures tegemist oli mu esimese reisiga USAsse, Pauli juurde. Tuttuus peene brändi kohver, paremaid hilpe pungil täis – tarvis ju muljet avaldada, esimesel kohtingul. Ja mis te arvate, kas mu kohver jõudis koos minuga sihtpunkti, El Paso lennujaama New Mexicos? Mkmm. Jäi koos kõige riide- ja jalatsikraamiga kadunuks. Kindlustus oli tehtud, aga otse loomulikult ei korvanud see kümnendikkugi kaotatud kehakatetest. Ega siis asi ainult hinnas olnud. Enamik riideid olid erilise hoolega Eestimaa sekkaritest soetatud stiilipärlid. Mõne peale mõtlen nostalgiaga siiamaani... Anyway, kindlustuse olemasolust hoolimata vedasin lennufirmaga oma pool aastat vägikaigast. Teate küll, need lõputud telefonikõned, kus alguses vastab sulle masin, ja siis veelkord masin, ja kui väga veab, õnnestub elusa inimeseni läbi murda, aga sel elusal inimesel on nii tihke hindi keele aktsent, et soovid, et saaksid uuesti masinaga rääkida. Ühesõnaga, lõpuks ma mingi kompensatsiooni ikkagi sain.

Kuid mis ma siin vingun. See esimene kohting, kus mul muuga Eputada polnud kui nende riietega, mis üle Atlandi lendamisel seljas olid, ühe paari saabastega ja kahe paari aluspesuga, see õpetas mulle nii mõndagi. Eelkõige seda, et inimene saab üllatavalt vähesega hakkama, isegi välimuseteadlik naisinimene. Kusjuures minu ja Pauli ettevõtmised noil kolmel nädalal sisaldasid nii tantsuõhtuid kui ka road trippi ja telgis ööbimist. OK, mõningase kasina garderoobilisa sain siiski kohapealt. Paul oli mulle juba enne mu saabumist hankinud paari kamopükse (siiamaani mõistatan, kuidas ta mu mõõte teadis), ning korra tegin tiiru ka kaubanduskeskuses, aga sealt soetasin vaid mõned topid ja kolm paari sokke. Või neli. Kesse enam nii täpselt mäletab, kaheksa aastat möödas juba. Mulle lihtsalt ei meeldinud miski sellest Ameerika kraamist, ja ega too konkreetne shopping mall erilise stiiliteadlikkusega ei hiilanud kah.

Aga sellestsinatsest kaubamajakülastusest jääb üks seik küll surmani meelde. Tahate kuulda? Olgu peale. Ma nimelt olen eluaeg olnud üksinda shoppaja tüüp. Ei kannata silmaotsastki, kui keegi minuga osturetkel kaasas jõlgub, olgu või verivärske kallim. Niisiis teatasin Paulile, et lähen teen suure kaubanduskeskuse poodides omapead tiiru, et lepime aja, millal kella all kokku saame. Paul lahkelt nõus – talle meeldivad iseseisvad naised. Küsib mult, palju ma arvan shoppamiseks aega vajavat, kas 45 minutit on OK? ------------- Sõnu mul sel hetkel suust ei tulnud, kuid ilmselgelt oskas Paul mu näoilmet piisavalt lahti mõtestada, hoolimata vaid paaripäevasest koosveedetud ajast. Välgukiirusel pakkus ta välja uue tärmini - kaks tundi. Pikendades selle järgmise hingetõmbega kolmeks tunniks, mille mina omakorda halastusest kaheks ja pooleks kahandasin. Meil on omavahel siiamaani nali käibel, kui juhtume kusagil üüratusuures ja põnevas poes olema, et kas mulle neljakümne viiest minutist piisab.

Ühesõnaga, pakin kohvrit. Nädala pärast lendame.
February 04/2018
Image: Internet 
“ I get ideas about what's essential when packing my suitcase." - Diane von Furstenberg