MA OLEN VÄGA KEHV HOTELLIKÜLALINE. Ei, ma ei lõhu ega laamenda ega lagasta. Vastupidi, olen liiga... kuidas seda nüüd öeldagi... korralik? tagasihoidlik? kokkuhoidlik? Mistõttu teenindatud saamine ei ole minu jaoks luksus, vaid mõjub lausa koormavalt. Oleks minu olemine, ma hoiaks seda „Do not disturb“ silti 24/7 lingi küljes, väljaspool hotellitoa ust. Peseks ja vahetaks ise rätikud ning voodipesu (masin ja kuivati ju toas olemas), hoiaks põrandad ka puhtad, kui nad mulle tolmuimeja ja mopi tooksid:-) Mõistusega saan hotelliteeninduse eripäradest aru küll, aga ikkagi on kuidagi ebamugav, kui keegi mu järelt peseb ja koristab.

Kusjuures nad teevad seda nii kuramuse üle võlli, et. No näiteks täna tegin selle vea, et toidupoe-tuurile minnes jätsin kraanikaussi oma söögikausi, kahvli, vist ühe lusika ka, ja veeklaasi. Kõik muud nõud – kohvikann, tassid, hommikusööginõud, potid-pannid, mida Paulile lõunasöögi kokkamiseks kasutasin - ta võtab lunchi iga päev tööle kaasa – kõik need pesin enne väljaminekut ära. Meil on siin köögis nõudepesumasin kah, aga ma ei kasuta seda. Ma ei salli nõudepesumasinaid. Mul pole vähematki käsitsi pesemise vastu. Ühesõnaga, kuhu ma jäingi? Ahjaa. Tulen mina poest tagasi, vaatan, et igapäevane toateenindus tehtud (rätikud vahetatud, padjad soputatud, WC paberi rulli otsaga origamit harrastatud). See kõik on normaalne, eks ole. Aga ka kauss, lusikas, kahvel, klaas on kraanikausist kadunud. Ning NÕUDEPESUMASIN TÖÖTAB, kuvades esipaneelil numbrit 91. Poleks ma pesutsüklit jõhkralt katkestanud, kasutanuks masin veel ÜHEKSAKÜMMEND ÜKS MINUTIT elektrit, vett, ning mingit müstilist tabletiks pressitud kemikaali, et ÜKS kauss, ÜKS lusikas, ÜKS kahvel ja ÜKS veeklaas puhtaks saada. Õudne.

Kui juba hotellielu peale jutt läks, siis sedakorda tõmbasime tõeliselt pika kõrre, hotellitoa asemel lausa sviit. Töölähetustel maksab Paulile elamise kinni tööandja. Kompanii põhimõtteks on, et kui mehed töö pärast nagunii kodunt eemal peavad olema, võib naised-lapsed kaasa võtta. Ja mitte ainult ei või, vaid on lausa soovitav. Iseäranis Hawaiile. Sest ega see perekondade püsimisele kaasa ei aita, kui mees koju helistab, et kallis, kuidas sul läheb, minul läheb kenasti, tööpäev läbi, istun siin ookeaniäärses välirestoranis väikese õllega, palmipuud sahisevad, bikiinides kaunitarid promeneerivad...  Ühesõnaga, Paul pole kaugeltki ainuke, kellel naine kaasas. Aga ma kaldusin jälle teemast kõrvale. Kohapealsest elamisest tahtsin kõnelda:

Reeglina on Pauli töölähetustel tegemist kena keskmise suurusega hotellitoaga, pluss väike köök, kus siiski kõik vajalik olemas. Hawaiil on alati pesumasin ja kuivati ka toas, ja rõdu. Siin vist polegi sellist asja nagu rõduta hotellituba? Novot. Aga mõnikord toimivad mingid müstilised hotellibroneerimise jõud, jagades lahkel käel hoomatavalt avaramat elamist. Nii ka seekord. Meil on elutuba suure avatud köögiga, magamistuba ning lausa kaks vannituba, üks dushiga, teine vanniga, ja laiutamist võimaldav rõdu, kuhu pääseb nii magamis- kui elutoast. Väga peenike värk. Ütleme nii, et selle nimel võin ma hotelliteeninduse valud ja vaevad kuidagiviisi ära ka kannatada.
February 15/2018
Image: Internet