DISCLAIMER: POSTITUS ON TÄIESTI BLOGINDUS-SPETSIIFILINE.

Ma meelsamini ei tõstaks oma jalga Eesti turundusbloginduse sohu. Aga siinkohal kisub vägisi, sest ühes turundusblogis pandi algajate "rahablogijate" peibutamiseks välja järgmine sööt: „Fakte blogimise kohta: enim teenivaim blogi maailmas on Huffington Post, mille kuu käive on 14 miljonit dollarit kuus, seal ilmub lugematul hulgal makstud sisu, bännereid ja reklaame.“

Kullakesed. HuffPost'i megaedu taga ei ole üksik geniaalne blogija, kes kodus oma läpakat näppides 14 miljonit dollarit kuus käivet teeb. HuffPosti sisutootmisse on kolmeteistkümne ilmumisaasta jooksul panustanud ligemale sada tuhat erinevat blogijat või muidu tekstitreialit. SADA TUHAT. HuffPost ei ole de facto ammu enam blogi, vaid massiivne online-meedia väljaanne. Seepärast ilmub seal ka "lugematul hulgal bännereid ja reklaame"
Siin üks uudis HuffPosti kohta, keda huvitab:
The New York Times: HuffPost Shuts Down Unpaid Contributor Blogger Program

Igaks juhuks lisan, et ma ei halvusta turundusblogimist kui niisugust üldiselt. See on tegijale tulutoov ja tarbijale kasulik ning nauditavgi - juhul muidugi kui professionaalselt blogitud.
April 30/2018
Image: The HuffPost newsroom in Manhattan. Vincent Tullo for The NYT
“Disinformation is distinguished from misinformation in that it is intentionally fraudulent.”
― Ellen P. Lacter


BUSINESS AS USUAL.
Täna varahommikul kella viie ajal Walmartis… OK, OK, ma näen te nägudest, et väike selgitus on siinkohal vajalik. Ma üldjuhul väldin Walmarti. Vastik vereimejalik megakorporatsioon, kohtleb oma töötajaid nagu orje ja müüb Hiina kräppi. Aga vaadake, ma väldin ka, kui vähegi saan, linnadevahelist autosõitu pimedal ajal. Seda mitmel põhjusel. Esiteks loomulikult seetõttu, et on pime. Teiseks, meil siin Kesk-Oregonis on tohutu valgesaba-hirvede populatsioon, armastavad ootamatult maanteele hüpata, eha- ja koiduajal iseäranis. Kolmandaks, marsruut kodu - naaberlinna Redmondi lennujaam on nii ilus, kui valida Highway 97 asemel vaiksemad teed. Näed head osa Kaskaadide mäeahelikust, sõidad mööda kaljuronijate mekast Smith Rock'ist ja väikestest farmidest, läbi kadaka- ja salveivälude. Kõik see on nähtav iseenesest mõista vaid valgel ajal.

Ühesõnaga, täna varahommikul, kui olin Pauli kell 4.30 lennujaamas maha pannud (tal tööleminek New Mexicosse), otsustasin Redmondis aega parajaks teha, et kojusõit valgehakule sättida. Aga kus mujal sa enne kukke ja koitu väikesevõitu linnas aega parajaks teed kui Walmartis. See on ainus ettevõte, mis 24/7 avatud, peale bensiinijaamade muidugi.

Mõeldud, tehtud. Hiigelpood ostjatest sama hea kui tühi, unise olemisega teenindajad laovad kaupa välja. Mängib ostukeskusemuusika. Ostlen, rangelt nimekirja järgi. Puhastusvahendid (ma tegelikult olen pigem sihuke sooda ja äädika inimene, aga teinekord harva läheb mõnda keemilist õudust kah tarvis), köögi- ja vetsupaber, koopiapaber, prügikotid. Surfan parasjagu plastmasskonteinerite riiulivahes (garaazhis vaja üht ja teist organiseerida, kevadine aeg ikkagi), kui äkki kuulen, et paar vahet minust eemal laulab meeshääl ennastunustavalt Kissi Rock And Roll All Nite refrääni kaasa: I wanna  rock 'n' roll all night, and party every day - I wanna rock 'n' roll all night, and party every day!!

Ausalt, see oli üks noid 'you can't make this stuff up' momente. Kiss. Walmartis. Varahommikul. Hilises keskeas, vuntsidega saalitöötaja soleerib, ise samal ajal rõõmsalt mingit pappkastihunnikut revideerides. Ma ei tea, ma pole siiani muul kui päevasel ajal WallyWorldis käinud, Kissi pole seal igatahes enne kuulnud. Nad vast pakuvadki ööseti veidi rajumat repertuaari, et night shift'i töötajaid ärkvel hoida?

Kojusõit oli oodatult ilus. Päike hakkas juba küngaste varjust välja ronima, kui täiskuu ikka veel Kaskaadide tippude kohal rippus, läänekaares. 
Youtube: Kiss - Rock And Roll All Nite, 1975
Image: Internet
April 29/2018

“Sex, drugs and rock 'n' roll is easy. True Christianity… that's rebellion.” ― Alice Cooper


MUNADETA ELU.
Eile oli ühes lugemist väärt blogis juttu täiskasvanueas üleöö tekkivatest toiduallergiatest. Ma siin viietuhande viiesajas reeglina terviseteemadel, veel vähem isikliklikel sellistel ei kirjuta, aga vahel harva võib endale ju libastumist lubada. Nii et järgnevalt kogu tõde elust muna-allergiaga. Ütlen igaks juhuks kohe ette ära, et teil lõbusam lugeda oleks: viimase paari aasta jooksul on kogemustest tulenev ettevaatlikkus mind nii osavaks muutnud, et allergia-attakke pole peaaegu ette tulnudki.

MUNA on mu mäletamist mööda alati üks mu lemmiktoiduained olnud. Keedumuna. Praemuna. Võileib praemunaga. Munaga praetud kartulid. Täidetud munad. Just name it. Seda kuni ühe kena päevani umbes neljakümne viienda eluaasta paiku, mil restoranis tellitud kartulisalat mind end õige imelikult tundma pani, enne kui söögiportsu lõpetadagi jõudsin. Mõtlesin, et gripirünnak – unisus, külmavärinad ja nii edasi. Kooberdasin koju, magasin välja, läinud ta oligi. Paar sarnast atakki järgnesid mõnenädalaste vahedega, munaga ei osanud ma neid siis veel kuidagi seostada. Kuni ühel piduõhtul pakuti tervitusnapsiks pisike klaas jääkülma valget viina, toores vutimuna sisse löödud. Viskasin pitsi hinge alla ning ei läinud paari sekunditki, kui aru sain, et üks kahest alla neelatud ainest on mu kerega midagi ülimalt ebameeldivat ette võtmas. Ja ärge te tulge siin vihjama, et vast oli asi viinas. Allergiahood tekkisid ka hommikumuna puhul, aga hommikusöögi juurde ma reeglina viina ei tarbi. 

REAKTSIOONI, millega mu keha munavalgule (mitte ainult munavalgele, vaid ka -kollasele) vastab, on raske kirjeldada. Ei, kõri ei lähe paiste, aga imelik metalne maik tuleb suhu. Ei, sügelust ei teki, lausa anafülaktilist shokki kah mitte, kuid see ei tähenda, et kergelt pääseksin. Ma ei oskagi seda mitu tundi kestvat õudust millegi muuga võrrelda kui väga, väga, väga kõrges palavikus olemisega. Olen siis justkui teises reaalsuses, peaaegu kontaktivõimetu, asenditest tuleb kõne alla ainult lamav. Jubedad külmavärinad, hullema ataki puhul ka oksendushood. Lisaks veel üks kummaline sümptom, mida on tegelikult võimatu sõnadega edasi anda – kõige ligilähedasem kirjeldus oleks, et tunnen, kuidas mu keha seestpoolt osakesteks, molekulideks laguneb. Justkui ei seisaks enam koos. Kogu see ilu kestab nii umbes kolm-neli tundi, siis hakkab lainetena taanduma, jättes mind täiesti jõuetuna maha. Järgneb vähemalt viie-kuuetunnine surmraske uni. Järgneval päeval on olemine OK, samas püsib justkui palavikujärgne tunne, hõljuv, veidi nihkes. Vanasse vormi tagasi saan ca kaks ööpäeva peale atakki. Kusjuures antihistamiinid toiduallergia puhul ei aita, juhul kui see avaldub selliste sümptomitega nagu mul.

ELADA on täiskasvanuna tekkinud toiduallergiaga, minu puhul muna-allergiaga, ühtaegu keeruline ja lihtne. Keeruline ses mõttes, et kuhu aga vaatad või mida maitsta tahad, igalt poolt kargab muna näkku. No toome näiteid ka. Oled külas, pakutakse kartulisalatit. Küsid: kas salat muna sisaldab? Ei sisalda, vastab perenaine. Pärid siis igaks juhuks, et mis kastmega salat segatud on. Majoneesikastmega, saad vastuseks. Eeldan, et lugejad teavad, millest majonees koosneb. Õli, äädikas ja... munakollane, eks ole. Või: pakutakse kooki. Küsid, kas koogitaigen munadega. Saad vastuseks, et ei, ilma. Täpsemal uurimisel selgub, et kasutatud on munapulbrit sisaldavat küpsetussegu. Ja nii edasi, ja muud sarnast, you get the picture. Kusjuures allergilise reaktsiooni vallandamiseks ei pea ma isegi otseselt muna manustama. Piisab, kui hammustan näiteks peekoniviilu, mida on pannilt tõstetud sama labidaga, millega teisel pannil praetaval munal külge keeratud. Samas on aga küllaga asju, mida muretult süüa saan, kuna olen nö. kodutöö ära teinud (loe: aastate kaupa ikka ja jälle allergia-ämbrisse astunud, end ühest atakist teiseni vedades). Mu menüü mitmekesisus muna-allergia tõttu oluliselt ei kannata. 

ÜHISKONDLIK suhtumine täiskasvanuna tekkivatesse toiduallergiatesse on pahatihti teadmatu ja/või hoolimatu. Laste puhul ollakse õnneks valmis aru saama, et väike inimene seda või teist süüa ei tohi. Jah, see suhtumine... Mulle on muidu täiesti mõistlikud inimesed teinud ettepanekuid stiilis „seda kooki võiksid siiski proovida, panin ainult ühe muna sisse“. Toiduallergikul on sotsiaalne suhtlemine omajagu keeruline - pean silmas koduseid söögiga koosviibimisi sõprade-tuttavate pool. Sest kui sa ikka iga issanda roa puhul uurid, mida see sisaldab, muutub see ebamugavaks nii sulle endale kui ka võõrustajatele. Olen muide täitsa harjunud enne küllaminekut kodus kõhu täis sööma. Eks muidugi vaadatakse teinekord kergelt viltu, aga aastate jooksul jõuab toiduallergik sinnamaale, et väldib pigem jubedat enesetunnet kui kaaskodanike imestavaid pilke.

PERE JA LÄHEMAD SÕBRAD on mul siiski õnneks juba välja treenitud. Arusaamise kinnistas lõplikult paari aasta tagune Thanksgiving Californias, kui ma kogu oma ettevaatlikkusest  hoolimata aimatagi ei osanud, et Tänupüha singikamakat glasuuritakse enne ahjupanemist siinmail majoneesiga. Näinud mind teise korruse magamistoas hinge vaakuvat, samal ajal kui ülejäänud seltskond sööke, jooke ja koosolemist nautis, sai Pauli sugulastele viimaks selgeks, et munadega meie majas nalja ei tehta.

RESTORANIS aga, või muus väljas söömise kohas on mul nüüd juba suhteliselt lihtne, kogemusi piisavalt, nii negatiivseid kui positiivseid. Supid on üldiselt kindel valik. Igasugu isuäratavad, kuid identifitseerimatud möginad jätan heaga puutumata. Ettekandjad on toiduallergiate osas praegusel ajal üsnagi informeeritud, aga neid ei tohi iialgi 100% usaldada, kui oma tervisest hoolid. When in doubt, teen eritellimuse: puhas liha-, kala- või kanatükk, juurviljad sinna juurde, ja ei tilkagi kastet, palun. Sest kastme sees võib jumal teab mida olla. Iga viimane kui asi taldrikul olgu selgesti eristatav ja äratuntav. Ja õnneks saan enne toidu kallale asumist sooritada nö. allergiatesti: piisab vaid imetillukese, lausa mikroskoopilise toidupala maitsmisest, et aru saada, kas on munaoht – suus tekib siis otsekohe spetsiifiline tunne. Sel puhul padavai tualettruumi. Põhjalik suuloputus ja millegi kindlalt mitte-munalise pealesöömine aitab hullemat vältida.

KODUNE munavaba kokkamine on praeguseks lausa lapsemäng. Kuna Pauli ja minu söömisharjumused eeldavad nagunii toiduvalmistamist puhastest lähteainetest, st. me ei söö eeltöödeldud toitu, siis pole poes tarvis sildilugemisega vaeva näha. No mõned erandid muidugi välja arvatud - näiteks nuudlivärki/pastat me ise ei tee, nii et vahel pean siiski ostetava kraami koostist kah vaatama. Aga külmutuskapis on meil mune muidu küll, Pauli ja Lilli tarvis. -------------- Vaat selline munalugu siis. Jumal tänatud, nagu ka postituse alguses uhkelt mainsin, ei mäletagi enam täpselt, millal mind viimati atakk tabas. Vist seesinane Tänupühade episood oligi, pluss mõni imeväike apsakas veel siin-seal, millel juba eos sabast kinni sain. Niivõrd profiks olen muutunud oma allergiaga kooselamises. Ptüi, ptüi, ptüi, et ära ei sõnuks...

PÕHJUSED, miks toiduallergia täiskasvanu-eas niimoodi äkitselt välja võib lüüa, minu teada selged ei ole. Seda teemat pole piisavalt uuritud, kuna keskendutakse peamiselt varase eluea allergiatele. Siin on üks mõistlik artikkel:
When Food Allergy Strikes an Adult.
Image: Internet
April 25/2018

“I’m frightened of eggs, worse than frightened, they revolt me. That white round thing without any holes … have you ever seen anything more revolting than an egg yolk breaking and spilling its yellow liquid? Blood is jolly, red. But egg yolk is yellow, revolting. I’ve never tasted it.” ― Alfred Hitchcock


NO PANEME SIIS VEEL MÕNED KAEVAMISPILDID, värsked, tänased, kuna kevadtööde aeg on käes. Lilli ja mina asjatame aias hommikust õhtuni, ilmad kah nii mõnusalt soojad ja puha. Ega Lillikene tegelikult hull kaevaja ei ole, kuigi pildivalikust võib selline mulje jääda. Tal on alati vaid üks auk korraga töös, aga siis põhjalikult. Ja ta ei kaeva niisama tühja, vaid selleks, et tennispalli auku kukutada - mida sügavamasse auku, seda lõbusam – ja siis jälle välja õngitseda. Mõtestatud tegevus, ühesõnaga.
 
Aiatöödega on aga sedasi, et teatud osa neist on võimalik koos Lilliga teha, teisi jälle mitte. Ta otseselt reha küljes enam ei ripu nagu kutsikast peast, aga jalus kooberdab küll oma pallide, pulkade ja muu kraamiga. Nii et kui on ikka tahtmine tükk koristustööd efektiivselt tehtud saada, panen looma õuekennelisse kinni.

Täna oli märgilise tähtsusega päev, õpetasin Lilli muruniitmise ajal püsilamama. Ilma rihmata ja puha. Ta muidu kippus masinaga kaasa jooksma, ja seda ma ei kannata. Esiteks, niiduki alt võib kivi lennata ja koerale viga teha, ja teiseks, kompulsiivne käitumine nagu niiduki või käru või muu sellisega kaasajooksmine ei ole hea toon. Ühesõnaga, niitsin esialgu lühikeste juppide kaupa, siis jätsin niiduki seisma, premeerisin palliga. Vaatan imestusega, et mida kõrgem on ärriti, seda lihtsam tundub Lillil olevat passiivset keskendumist nõudvaid käsklusi täita (lama, paigal, oota jne). Panen niisama püsilamama, hakkab nihelema. Aga kui muru niidan ta nina ees, lamab nagu kulda. Hmm, mul muide hakkavad osad spetsiifilised koeratreenimis-terminid meelest minema. Eks sellest ole hea hulk aastaid ka juba, kui viimati trenniplatsil olin, Yarkoga.

Annan endale aru, et Lillikese näol läheb kuldaväärt materjal kaduma, puhtalt minu nüüdse leige suhtumise tõttu koerasporti. Sest Lilliga teeks IPO* ära nigu niuhti. Aga mu spordivedru on ikka totaalselt maha käinud. Ei taha mõeldagi, et peaksin õhtud ja nädalavahetused trenniplatsidel ja jäljepõldudel veetma. Üheks suureks showstopperiks on muidugi ka siinsed vahemaad. Poolteist tundi autosõitu koeraspordiklubisse, poolteist tundi tagasi – tänan, ei. Lillikene peab oma kanjonikoera karjääriga leppima. Mitte et ta kurdaks...

*IPO on jälje-, kuulekuse- ja kaitseosast koosnev rahvusvaheliselt tunnustatud koerasport. Yarkoga jõudsin (peale aastatepikkust treenimist) IPO kõrgeima, kolmanda astme tiitlini. 
April 22/2018


LILLI leidis tänase sooja õhtupooliku kaevetöödeks sobiliku olema. Ninasõõrmed said muidugi mulda täis, aga tühja sellest. Ta oskab nii tõsist ja enesekindlat nägu teha, kas pole. Aasta ja viie kuune juba. Aeg lendab! 
April 17/2018
“The only time you start at the top is when you’re digging a hole.”― Sam Chand


NAGU TE ILMSELT MÄRGANUD OLETE, pole ma juba jupp aega poliitilistel teemadel kirjutanud. Üheks põhjuseks tõsiasi, et Washingtonis, iseäranis aga Valges Majas aset leidva kaose taustal on raske, kui mitte võimatu enam-vähem stabiilset ajahetke tabada, et toimuvast ülevaadet anda. Alustan postitusega, aga enne kui lõppu jõuan, on Trump ühe või teise valitsuseliikme vallandanud, ühele või teisele riigile sõjaähvarduse teinud (Twitteris, kus mujal), või on järjekordne pornotäheke välja ilmunud, kes soovib enda ja Trumpi suhte kohta suu puhtaks rääkida hoolimata faktist, et viimase advokaadid on näitlejatarile vaikimise eest kena kopika maksnud. Tänaseks muidugi kaalub rääkimise eest pakutav summa vaikimisraha üles, nii et Melanial vaesekesel on rasked ajad. 

Anyway, mida ma öelda tahan, on see, et poliitikaks ei saa Ühendriikide võimuladvikus toimuvat enam ammu nimetada. Tegemist on maksumaksja poolt rahastatava reality show'ga. Vahepeal tundus, et lõppu ei paistagi, kuid nüüd vist kumab tunneli lõpus siiski valgus: läinud nädalal puistas FBI Trumpi ihuadvokaadi kontorit. Kuulukse, et saak olla rikkalik. Kui siiamaani on tundunud, et Trump võib tõepoolest keset New York'i Viiendat Avenüüd päise päeva ajal inimese maha kõmmutada, ilma et selle eest vastutust kannaks (nagu ta ise valimiskampaania ajal hooples), siis nüüd hakkab võrk koomale tõmbuma. Ma ei kohe ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada, sest Trumpi järglane on seaduste kohaselt viitsepresident Pence. Temal tõenäoliselt suurte rindadega luukeresid kapis pole, kuid seda vaid põhjusel, et Jeesuke paneks pahaks, nagu paneb pahaks aborte, samasooliste abielusid, naiste valimisõigust ja muid uuema aja hullusi. Jaa, siin Ameerikamaal oleme hetkel between a rock and a hard place, nagu öeldakse. Aga vähemalt igav ei hakka, eks ole.
April 13/2018
Foto: Internet. Lihavõtted Valges Majas. 



ME RENDIME PARADIISI.
Olen siin juba ei tea mitu korda suure suuga lubanud me Oregoni kodu leidmise loost kirjutada. Läheks nüüd lõpuks sõnadelt tegudele. Seda enam, et mõned päevad tagasi, neljandal aprillil sai juba tervelt neli aastat siin elatud. Niisiis,

MIKS me neli aastat tagasi võtsime nõuks New Mexico tolmu jalgadelt pühkida? Otsest vajadust kui niisugust ju polnud. Üürikodu Las Crucese rohelises eeslinnas oli mugavalt sisse elatud – Paul kolis majja viis aastat enne me tutvumist, koos elasime seal kolm aastat. Maja oli oma käe järgi mõnusaks ja ilusaks sätitud, väikeses müüriga ümbritsetud iluaias vohasid roniroosid, visteria, bambus. Naabrid vahvad ja värvikad, landlady jumalakeeli palumas, et me välja ei koliks - lemmik-üürnikeks nimetas meid, kusjuures ta omanduses on umbes seitsekümmend üürimaja. Kuid

MUUTUSED olid õhus. 2013. aasta suvehakul otsustas Paul ammuse unistuse täide viia, rakettide ehitamises pausi teha, end töölt lahti võtta ning üks pikemat sorti sabat pidada. Lisaks oleks tal varsti kolmkümmend aastat kõrbekliimas elamist kukkunud. See, mis mulle kui aastaringsest kehvast suusailmast tulnule lausa paradiis tundus, oli Pauli jaoks juba vaat et põrgu. Sest New Mexico on kuum, kuiv ja tuuline, ses osas võite mind usaldada, mul on kogemus. Novot. Kui Paul oli piltlikult öeldes mutrivõtme nurka visanud ja töökoja ukse selja taga kinni löönud, asusime ajurünnakule, küsides endalt,

KUHU siis õieti tahame edasi liikuda? Mingeid töökohaga seotud piiranguid meil polnud. Regionaalseid samuti mitte, kui välja arvata, et välistasime Texase (see on omaette postituse teema, poliitiline) ja Pauli soovil ka Idaranniku – talle see kant ei istu. Ja no Californiast ei tahtnud kah väga kaugel olla, seal resideerub enamik Pauli lähisugulasi. Nii jäi ikkagi hea mitu osariiki, mille vahel valida. Ahjaa, ühe olulise kriteeriumi oleksin äärepealt unustanud – ilm! Kuna Paul on elanud aastaid Idahos (kuus kuud talve, lumi rinnuni) ja mina poolsada aastat Eestis (sisestage sobiv klimaatiline epiteet), siis külm kliima oli meie jaoks dealbreaker. Hmm,

MIKS JUST OREGON sõelale jäi, kes seda tänaseks enam täpselt mäletab. Vaimustavalt mitmekesine loodus oli muidugi üks põhjustest. Ookean, mäed, vihmametsad vaid paari autosõidutunni kaugusel. Suurlinn Portland samuti. Kesk-Oregoni eelistasime Vaikse ookeani rannikule seetõttu, et siin näeb palju päikest. Oregoni kallas on jah imekaunis, aga aastaringselt vihmane. Vähetähtis polnud ka, et Oregon on nö. "sinine"osariik, omavalitsuses valdavalt demokraadid, sobib meie poliitiliste vaadetega. Ülalpoolmainitud Texas näiteks on üleni "punane", Trumpi sõprade vabariiklaste võimu all. Üks oli kindel -

KINNISVARA soetamise kavatsust meil polnud. Pole siiani. Ühendriigid on liiga ahvatlevalt mitmekesised nii looduse kui elustiili poolest, et kohe praegu paikseks jääda. No ja kui ostadki näiteks superasukohas superhinnaga maja, ja siis ühel päeval kolib su naaberkinnistule Mölakas - then what? Ühesõnaga, meile üürimine väga sobib. Paljudel eestlastel on seda tõenäoliselt mõneti raske mõista, sest noh, üürikodu pole ju "omand". Ja Eesti üüriturg ei tee üürimist vist ka eriti isuäratavaks, vähemalt selline mulje on mulle jäänud. Siin aga on lood teised. Jaa, head üüripinda võib (regioonist olenevalt) keeruline leida olla, aga seda vaid põhjusel, et üürimine nii populaarne.

KUULUTUSE panime Craigslisti üles 2013. aasta lõpus. Craigslist on ameeriklaste eelistatuim ostu-müügi-vahetuse kanal, sealt leiab kõike, alates elamispinnast lõpetades kassipoegade ja kuldkaladega. Otsustasime uut kodu otsida nö. jõupositsioonilt, elik kuulutuste lappamise ja "palun võtke meid üürile" asemel iseendid väljanäitusele panna ning pakkumisi ootama jääda. Kuulutus, mille koostasin, oli väga lühike ja konkreetne: Keskealine abielupaar ühes kõrgelt koolitatud saksa lambakoeraga kolib New Mexicost Oregoni. Võtame üürile 2-3 magamistoaga (siin mõõdetakse maja suurust magamistubade arvu järgi) ja aiaga maja, soovitavalt vaatega. See viimane kõlas kuulutuses "preferably with a view" ja on meil Pauliga siiani käibefraasiks, kui üle oma kodukanjoni ja National Grasslands'i vaatame, taamal sinetavatale Ochoco mägedele. Be careful what you wish for, nagu öeldakse. Ühesõnaga,

PAKKUMISI tuli kuulutuse peale kahekümne ringis. Mõned viskasime kohe kõrvale, ülejäänuist jäid sõelale kolm, kõigil kaks ühist omadust. Esiteks, asusid Kesk-Oregoni hipsterlinna Bendi lähistel. Teiseks, pakkumised polnud Craigslistis üleval. Lugu nimelt järgmine, et tihtipeale soovivad kinnisvara omanikud nö. varju jääda, kuna üürile antav pind on liiga magus pala. Nad eelistavad koduotsijate kuulutusi lapates ise endale sobilikud üürnikukandidaadid välja valida. Ühesõnaga, kõigi kolme sõelale jäänud pakkumise puhul oli tegemist tõeliste pärlitega. Aga ega siis põrsast kotis saa üürida, eks ole. Niisiis,

PAKKUMISI ÜLE VAATAMA sõitsime 2014. aasta alguses. Võtsime aega ja vormistasime asja road-tripina, Yarko kaasas ja puha. Eelnevalt olime kõigi kolme omanikuga kokku leppinud, et tohime ühe öö nende kinnistul, maja kõrval telkida. Põhjus väga lihtne – saamaks aimu, kui vaikne või lärmakas on öö me võimalikus tulevases kodus. Päevahääli kuuleme kohale minnes ju nagunii. Esimesel päeval kohtusime esimese omanikepaariga. Ööbisime. Kõik sobis. Käsi veel ei löönud, sest kaks maja oli vaatamata. Teisel päeval (ma mäletan täpselt, see oli esmaspäev) seadsime suuna väikelinna Madrase poole, et selle piiril asuvale kinnistule pilk peale visata. Omanikult saadud info oli sarjast too good to be true. Leppisime Pauliga kokku, et isegi kui on viimase peal vinge elamine (kõigi kolme pakkumise üürihind oli juba eelnevalt, meilivahetuse teel kokku lepitud), siis võtame ikkagi time out, et omavahel veelkord aru pidada. Ja no see kolmas koht veel kah ju tarvis üle kaeda. Tundus plaaniks hea küll. Jõudsime kohale, omanik juhatas meid majja. Ja kui siis oma tulevases elutoas seisime, nagu akvaariumis, kolm seina üleni klaasist, ja VAADET nägime, oli nii mul kui Paulil eelnev kokkulepe peast pühitud ning me röögatasime kooris „We shall take it!!!“ Tõsiasi, et me kolmandat pakkumist vaatama ei läinudki, peaks me praegust kodu üsna objektiivselt iseloomustama. Aga

ÜÜRIHINDA ma siinkohal ei avalikusta, see on konfidentsiaalne. Ja ega te nagunii ei usuks, et number nii väike. Ütleme sedasi, et väga suure maja alumine korrus pluss 32 hektarit ojaga kanjonit, metsa, rohumaad on meil käes kordi vähem kui võileivahinnaga. (Maja ülemisel korrusel kedagi ei ela ega saa elama, seni kuni meie maja üürime.) Säärase summa eest ei saa Bendis ühetoalist korteritki rentida. Kusjuures kommunaalmakse me maksa, need on omaniku kanda. Vaid internetiühenduse tasume ise, selle lasime peale kolimist sisse panna. Kolisime oma mööbliga, välja arvatud köögimööbel, mis oli siin juba paigas, nagu ka köögitehnika, pesumasin ja kuivati. Armas aeg, 

KUIDAS säärane unelmate diil võimalik on, küsite nüüd. Kas te peate seal kinnistul orjama? Noh, üürilepingus on kirjas, et hoiame kolme imepisikest murulappi niidetuna. Niiduk omaniku poolt. Hirmus orjamine jah. Kõik muu, mida nende nelja aasta jooksul maja ümber ja majas teinud oleme, on puhtalt me oma vabast tahtest. Sest kui on kanjon, siis on selle servale punast pinki tarvis, kas pole. Ja kui on kadakamets, siis kohe kisub osa sellest pargiks kujundama. Ja nii edasi. Kes blogi jälgib, see teab. Tänaseks on selge ka

PÕHJUS, miks omanikud säherduse otsest rahalist kasu mittetoova väljaüürimise variandi on valinud: tegemist on perekonnaga, kelle majanduslik kindlustatus tuleneb kinnisvara omamisest erinevais paigus, mitte selle väljaüürimisest. Kinnistu, millel meie elame, kannab ka emotsionaalset väärtust - landlady ja ta õde-venda on siin üles kasvanud. Nii et perekonna jaoks on pikaajalised, vastutustundlikud üürnikud olulisemad kui saadav üüritulu. Aga räägimegi siis nüüd paar sõna sellest, et

BOONUSENA oleme üürileandjatele lisaks ka väga head sõbrad saanud. Landlady ja ta abikaasaga klikkis algusest peale – meievanune paar, hambaarst ja -tehnik. Ka ülejäänud pereliikmed, keda aastas kord või paar kohtame, oleksid justkui me oma sugulased. Kui kellelgi neist vahel haruharva abihoonesse või ülemisele korrusele asja, ollakse piinlikult peenetundelised. Helistatakse ette ja taha, et kas tohib tulla, kas on sobiv päev ja kellaaeg. Maja ei kutsuta vestlustes muudmoodi kui „Pauli ja Epu kodu“. Ja nii edasi. No ma räägin teile, et paradiis, ja mitte ainult vaate osas. Nüüd te kindlasti küsite,

MIS SIIS SAAB, kui meil ühel päeval mingil põhjusel ootamatult paradiisisist välja tuleb kolida, enne kui vabatahtlikult elukohamuutuse otsuseni oleme jõudnud. No siis ei saa muud hullu midagi, kui kolime välja. Rendime väikese laopinna, paneme asjad hoiule, leiame ajutise majutuse ja hakkame värske pilguga järgmise paradiisi järele ringi vaatama. Meietaolised vanemaealised, majanduslikult kindlustatud, veatu üürniku-renomeega koduotsijad on üüriturul kuum kaup. Muide, kolimisel ei ole siinmail sellist stigmat küljes nagu Eestis, kus seda lausa paljakspõlemisega võrreldakse. USAs pole elukohavahetus midagi erakorralist. Töö, peresuhete, mistahes muude põhjuste tõttu liiguvad inimesed pidevalt osariigist teise, vanusest ning sissetulekust olenemata. Mäletan, kui Oregoni elama asusime, deklareerisin, et vähemalt viis aastat ei taha ma kolimisest kuuldagi. Nüüd on neli täis, ja oleme Pauliga paaril korral juba ääri-veeri arutanud, kus me järgmine elupaik võiks asuda. Seda muidugi suures osas seoses nende Kauail veedetud kuudega – et kas troopikasaar meile sobiks. Esialgu on vastus eitav, ja esialgu siiski veel ei tunne, et nüüd vast jälle koliks. Ma usun, et vähemalt paar järgmist aastat veedame siin kanjonikaldal, eks siis paistab. Ja juhhei, endiselt oleme elukohavalikus täiesti vabad. Pauli raketitöö on nüüd osa-ajaga, nii et ses mõttes pole vahet, kus meil pidamine on. Tööl (paarinädalastel komandeeringutel riigi erinevais paigus) käib ta nagunii lennukiga. Mis siis muud kui

ELAME JA NÄEME.
Fotodel on meie ees-õu. „Preferably with the view“, mäletate? :-)
April 08/2018
“One never reaches home,' she said. 'But where paths that have an affinity for each other intersect, the whole world looks like home, for a time.”― Hermann Hesse, Demian


NO VAADAKE OMETI, MILLINE VASTUPIDAV JA SÜMMEETRILINE PUNARINNAPESA.
Täna võtsin teise korruse terrassi kandetaladelt möödunudaastased pesad alla, tervelt neli tükki. Ameerika punarind vanu pesi ei kasuta, ikka vaja uued ja uhked ehitada, mudast ja kõrtest. Põhimõtteliselt oleks näiteks varblased, keda meil siin maja ümber hulgem on, valmis iga kell need mahajäetud eluasemed kasutusse võtma. Kuid hoolimata kogu mu loodusearmastusest tundub natukene ebamugav, kui kõik aknatagused ja ukseesised on linnusitaga kaetud. Mõned pesakonnad punarindu suve jooksul pole probleem, varblased aga mingu ja vaadaku abihoone räästa alla, seal on igavesti head poolpidused pääsukesepesad.

Alumisel pildil läinudaastased punarinnapojad, päev enne pesalt lahkumist.
Tikutops on ülemisel pildil mõõdupuuks. Jaa, mul veel Eesti tikke alles!
April 06/2018
“There are no birds in last year's nest.” - Henry Longfellow


SIIS, KUI SA KINDLALT TEAD, ET PEAD TÄNULIK OLEMA.
Lähed aprilli alguse õhtul koeraga päeva viimast tiiru tegema, kodukanjonis, ja hämar õhk on täiesti tuuletu ning sooja neliteist kraadi. Natukene lõhnab juba värske rohu järele, kõige pisemgi loodusheli on kuulda. Su pea kohalt puuladvast tõuseb rahulikult lendu hiigelmõõtu öökull, pillates tiivasule. Seisad koeraga kõrvu, jälgides vaikselt, lummatult, kuidas sulg aeglaselt keereldes otse su jalge ette langeb.
April 04/2018


ME OSTSIME KANUU! Klassika, Old Town Discovery 158
Plaan oli tegelikult juba möödunud aastal. Ei tahtnud täit hinda maksta, nii et Paulil kulus hea mitu kuud kuulutuste kammimist, enne kui sobiv alus ette sattus, mõistliku hinnaga, väga heas korras. Eile käisime peenes linnas Bendis kaupa tegemas, müüjaks muheda olemisega vanapapi. Mitte et ta kanuusõidule kriipsu peale oleks tõmmanud, mkmm. Ta oli omale hiljuti uue ja uhkema hankinud, Discovery seisis niisama jõude.

Meil on siin kanuutatavaid (hmm, kas sihuke sõna on olemas?) veekogusid ümberringi küllaga. Deschutes River, Crooked River, Lake Billy Chinook, Lake Simtustus, Cascade Lakes – just name it.  Eks sel suvel saab ilmselt hulk aega vee peal veedetud. Lillikesele tuleb muidugi enne kuiva trenni teha, kanuukäitumist õpetada. Kergemat sorti päästevesti kavatsen talle ka hankida, et muret poleks, kui vette kargab. Mitte et ta ujuda ei oskaks, aga noh, ma sihuke ettevaatlik koeraomanik juba kord olen.
April 03/2018
"Love many, trust a few, and always paddle your own canoe." – Unknown