PROLOOG
Issakene, olen Lilli-jutu võlgu! Et kuidas ta siis peale kolmenädalast kodunt ja pererahvast eemal olekut käitus. Paar blogilugejat on mind lausa noominud, et Kauai elamustest ja oma hilpudest kirjutan küll, aga Lillikese kojusaabumise lugu ei kuskil. Noh, andke andeks, head inimesed. Kohe parandame selle vea.

ESIMENE VAATUS
Hakkame algusest ehk siis sellest, kuidas ma auto Shelby maja ette keerasin ja teda kaugemal õuemurul jalutamas nägin, silmatorkavalt hea välimusega sooblivärvi saksa lambakoer rihma otsas.  (Kel mõned vanemad postitused vahele jäänud – Shelby on Lilli breeder, kelle kennelis Lillikene hoiul oli). Ronin autost välja, liigun Shelby ja koera poole, et küsida, kus siis meie Lilli on – ja järsku tundub seesama ilus loom seal kuidagi tuttav. Aga väheke suurem kui Lilli, ja tugevama pigmendiga, ja...ja...ja siis hakkab seesama koer ninaga õhku tõmbama, kasvatajat enda järel lohistades jõuliste jalatõugetega minu poole liikuma. „Is it Lilli??!“ hüüan Shelbyle, ja enne kui viimane vastata jõuab, on selgemast selgem, et see ON Lilli, sest ma olen jalust vaat et maha tormatud ning nelja jala ja sabaga karvane tuulispask keerutab mu ümber. Jällenägemisrõõm!

TEINE VAATUS
Tervitustorm möödas, võtab Lilli väheke soliidsema hoiaku. Vaatab Shelbyle otsa, et tore, et külalisi tuli, aga jätkame nüüd oma jalutuskäiku, eks ole.  Kasvataja on vana kala, jätab meid Lilliga elutuppa mõneks ajaks omaette, et saaksime suhet uuendada. Lilli näitab mulle uhkusega oma mänguasju (Shelby tütre sokk, suur puhtakspestud sääreluu, veel mingi värviline vidin), tiirutades  kasvataja elamises ringi nagu vana olija. Esikusse jooma, siis köögile kiire pilk peale, siis tagasi minu juurde. Sirutab end põrandale, jäädes Shelbyt oodates välisust silmas pidama, minust suuremat välja tegemata.
Teate, kui ma oleksin kogenematu koeraomanik olnud, või üliväga õrnatundeline, oleks mu vaene süda vist murdunud:-) Sest Lilli sõnum oli selge: kena, et said aega läbi astuda, aga mina olen eluga edasi läinud, soovitan sullegi.

VAHEMÄNG
Meile, koeraomanikele, meeldib end meelitada mõttega, et oleme oma lemmikule asendamatud. Lisaks poogime oh kui usinasti koertele inimlikke omadusi külge. Teate küll, need jutud krantsist, kes truult aastaid  rongil vastas käis, omaniku naasmist lootes. Või valvas kuude viisi peremehe haual. Või muud säärast. Mingi osa neist lugudest on muidugi tõsi. Kuid fakt on, (vabandan, kui see kellegi mulli lõhub:-) et koeri, nagu ka kõiki teisi elusolendeid, juhib eelkõige ellujäämisinstinkt. See  raudteejaama külastav koer sai tõenäoliselt kaastundlikelt inimestelt head-paremat süüa ja kõrva tagant sugeda, sestap ta seal igapäevaselt hängiski. Sama lugu kalmistuga. Vaevalt et söömata-joomata kuude viisi haual vastu peaks, onju. Kusjuures piisab juba paarist korrast teatud ajal teatud kohta pandud toidust või pakutavast hellitusest, kui koer teeb omad järeldused stiilis „lähen õige vaatan, mida täna kell kaks kolmkümmend raudteejaamas süüa antakse“. 
Ärge nüüd saage valesti aru – ma ei ütle, et koertel (ja üldse loomadel) on vaid instinktid ning ei mingeid emotsioone. Ei-ei-ei. Mida ma tahan öelda, on see, et koerad on meistrid oludega kohanema.

KOLMAS VAATUS.
Peale Shelbyga kohvitamist, jutuajamist, Kauailt toodud kingituste üleandmist laadisime Lillikese autosse koos kogu tavaariga (puur, tekid, järele jäänud söök) – ja kodu poole. 
Kodus tegin auto- ja puuriuksed lahti ja asusin omi asju ajama. Oli selge, et Lillile tuleb aega anda. Ta püsis veel mõnda aega puuris, ringutas ja nuhutas seal. Siis vedas end aegamööda autost välja. Kergendas keha. Vaatas küsivalt minu poole, et mis värk. Mina ei teinud märkamagi, sättisin aiatoole, asjatasin niisama, ise silmanurgast Lillit piiludes. Abi saamata, asus Lilli pisikesi, ettevaatlikke tiire sörkima, kõike üle nuusutama, sissesõiduteel ja eesõue murul ja oma kennelis. Kus muidugi avastas oma mänguasjad, mis ma eelmisel õhtul targu ritta seadnud olin. Haaras ühe hambusse, seejärel teise, ja kolmanda juures oli täitsa selgelt näha, kuidas koera peas lambike põlema lõi. Ma olen tõesti, täitsa-täitsa tõesti jälle selles vanas vahvas kohas! Yehaa!! Mänguasi hambus, tormas Lilli  kenneliväravast välja, maja kõrvale niidule, asudes seal ülehelikiirusel ringi kihutama, iga natukese aja tagant kõigi nelja jalaga õhku karates. Olen tagasi! Tagasi! Ta-ga-siiiii!!! Sõnum oli selgemast selgem, nagu oleks Lilli seda inimkeeli hõisanud.

EPILOOG
Jajah. Nagu juba öeldud - õnneks ei ole ma kogenematu ega ka liig õrnatundeline koeraomanik. Kõik, mis Lilli tundis (esialgne eemalolekuängistus Shelby juurde saabudes, siis kohanemine, hiljem väike võõrastus minu vastu (sest uus „kodu“ oli ju ka väga meeldima hakanud), seejärel mõningane kõhklus tagasi päriskoju saabudes („kas ma nüüd elan jälle siin?“) – kõik see on täiesti normaalne. Kujutage endale ette, kui Lilli oleks Shelby silmapilguga hüljanud, niipea kui mind nägi, ja Shelby majast tagasi vaatamata põgenenud. Sel puhul oleks võinud arvata, et kasvataja juures oli ko-hu-ta-valt halb ja õudne olla, appikene, päästke, päästke!

Paul saabub saarelt viie päeva pärast, nii et Lillil on see vahva kohtumine veel ees. Ning mis järgmisesse Kauai-käiku puutub, siis, nagu me kasvatajaga mõlemad tõdesime, võib Lillikese nüüd täitsa muretult hoidu viia. Ta on vanem, stabiilsem, seekordsed kolm nädalat tugevaks baasiks all – koht, inimesed, teised koerad juba tuttavad.

Aga seda pean ka veel ütlema, et kolme nädalaga jõuab kohe üheksakuuseks saav koer ikka üksjagu muutuda. Lilli on oh kui palju täiskasvanulikum, toredam  ja...hmmm...sügavam? Muutused on ka välimuses. Ja last but not least – täide läks mu soov, et Lilli esimene jooksuaeg meie äraolekul ei algaks. Ei alanud! Seda olulist sündmust ei taha üksiki emase koera omanik maha magada. Shelby juures oleks Lilli küll „tehniliselt“ täiesti kindlates kätes olnud, aga mulle on just emotsionaalne pool tähtis. Nii oluline elumoment ju, tütarlapsest naiseks :-)
July 30/2017
Fotol: Lilli chillib oma privaatbasseinis
“Outside of a dog, a book is man's best friend. Inside of a dog it's too dark to read.”― Groucho Marx

VÄGA ISIKLIKEL TEEMADEL ma siin blogis reeglina ei kirjuta, nagu teate. Täna teen erandi, olles komistanud SELLELE (muidu ju sisukale) intervjuule. Tsiteerin:

Näitlejanna Ülle Lichtfeldt: “Minu jaoks on naine – ja ma rõhutan, et ainult minu jaoks – täisväärtuslik siis, kui tal on laps. Kui ta on saanud kogeda seda vastutust ja muresid, mis kaasneb sellega, et oled võtnud õiguse ja julguse ning andnud inimesele elu.”

Minul lapsi ei ole. See pole mu vaba valik, Elu on sedasi seadnud. Juba ammu aega tagasi tegin selle staatusega rahu. Minu juuresolekul võib vabalt lapseootusest paisunud kõhtu silitada ja sünnitusjutte rääkida :-) Aga aastaid tagasi olid tunded sootuks teised.

Kuid see selleks. Laskume nüüd hoopiski semantikasse ja võtame ette sõna “täisväärtuslik” ning tähenduse, mida Ülle sellele näib omistavat – soojätkamine. Hmm. Bioloogilisest seisukohast vaadatuna on ju tõesti nii, et indiviid, kes ei paljune (olgu see siis iseenda valik või Looduse), ei oma väärtust liigi säilimise seisukohast. Või peab Ülle silmas, et nimelt vastutus ja mured on need, mis naise täisväärtuslikuks teevad? Mine sa võta kinni.

Ma toon siin ära väga suvalise, lühikese loetelu nimekatest lastetutest naistest, Google abiga kokku pandud. Mind huvitab väga, kas Ülle võtaks nimetet prouadega silmitsi seista ning neile öelda, et tema jaoks pole (polnud) nad täisväärtuslikud naised:

Helen Mirren
Katherine Hepburn
Coco Chanel
Oprah Winfrey
Angelica Houston
Mother Theresa
Queen Latifah
Liza Minelli

Nimekiri on muidugi palju, palju pikem, pluss me kõik, keda guuglis kirjas ei ole. Lastetud omal soovil või olude sunnil. Huvitav, kas Ülle tihkaks korrata intervjuus väljaöeldud sõnu meie juuresolekul?

Lichtfeldt on särav naine, andekas näitlejanna, olen teda alati imetlusega jälginud. Seetõttu üllatusingi (või peaksin ütlema ülletusin? :-) mismoodi ta oma suguõdesid lahterdab. Enamik meist, iseäranis nooremad, need, kelle lastetuse-haav veel armistunud pole, ootab mõistmist, mitte aga sõnu "ei ole ema – järelikult ei ole täisväärtuslik naine."

p.s. Mulle hirmsasti istub see Madeleine Albrighti tsitaat: “There’s a special place in hell for women who don’t help each other.”
July 30/2017
Pilt: Internet 

KOHVRI PAKKIMINE KOLMEKS KAUAI-NÄDALAKS oli paras pähkel. Kusjuures üsna mööda panin, hoolimata sellest, et enne reisi tegin põhjalikku eeltööd. Kahte kolmandikku kaasavõetud hilpudest ei kasutanud ma kordagi. Olen kuumas kliimas elanud küll, neli aastat New Mexicos, aga troopilisele saarele oli see mul esmakordne käik. Ühesõnaga, googeldasin aegsasti. „Allikad“ väitsid kui ühest suust, et Hawaiile on mõistlik reisida väga kerge kohvriga. Kuid ega siis sünnilt Sõnn head nõu kuula. Talitab ikka omaenda tarkuse järele, ja jookseb sarvedega seina.

Soovituslik garderoob Hawaii reisiks oli järgmine:
  • kaks T-särki või toppi
  • kaks pikkade varrukatega õhukest pluusi (päike!)
  • kaks paari lühikesi pükse või capripükse
  • üks või kaks rannakleiti (õhtuti lisad kõrvarõngad ja lähed mis peenesse pidusse iganes)
  • kaks paari ujumis/päevitusriideid
  • sarong
  • peakate (päike!)
  • plätud ehk varbavahed (öäk, plätud on nii õudne sõna!:-)
  • paar vahetust ihupesu
  • õhuke vihmakeep
  • kerge kapuutsiga dressipluus
  • paar vanu matkasaapaid (punane määriv muda!)
  • õhukesed pikad püksid (dzhungel!)
Viimased kolm (dressipluus, saapad, püksid) juhuks, kui plaanid saarel matkama minna, näiteks üles mägedesse - mida ma Pauliga ka tegime.

Nimekiri kehtib ühe nädala kohta. Kauemaks saarel viibijal tuleb pesupäev ette võtta, käsitsi või masinaga. Pesumasin ja kuivati on Kauail pea igas hotellitoas elementaarne. Mina pesin tihtipeale käsitsi ja kuivatasin rõdul. No ja pesupesemisteenus on ju ka otse loomulikult hotellis olemas, aga nii peeneks me ei läinud.

Anyway. See nimekiri tundus ikka väga spartalik, mistap kuhjasin kohvrisse hea hulga „igaks juhuks“ asju. Valesti tegin. Nagu juba alguses öeldud, troopilisel saarel saab tõesti vaid paari hilbuga hakkama. Kannad, pesed, kuivatad. Kannad jälle, pesed, kuivatad. Ah jaa, see tundus ka imelik, et kuidas siis jalanõudega – matkasaapad, otse loomulikult, aga et muud ei panegi jalga kui varbavahed? Aga täpselt niimoodi oligi – kaks varianti. Dzhunglis ja mägedes saabastega. Linnas, rannas, turul, restoranis, kergematel ja lühematel looduses käikudel varbavahedga. (Kui keegi teab nende jalavarjude viisakamat eestikeelset nime, palun olge kenad, andke kommentaaris teada.)

Kauail kehtib väga vaba riietuskood. Domineerib sihuke lendlev ja lillelapselik lähenemine, raamidest vaba, nii meeste kui naiste puhul. Niiskest, kuumast kliimast tulenevalt on kodanikud (kohalikud ja turistid) suhteliselt vähe kaetud. Samas, päris palja peega ringi ei joosta ja rindu ei välgutata nagu Rio karnevalil. Okei, võtan sõnad tagasi, välgutatakse, kuid mõistlikkuse piires:-)

Aga nüüd tagasi minu kohvri juurde, mis oli häbiväärselt üle laaditud. Never again! Järgmine kord jään etteantud nimekirja piiridesse. Hmm...vast saaks lausa pagasita hakkama, kogu kraam carry-on kohvrisse? Mkmm, see ei ole hea mõte. Vaja ju Kauai kohvi ja muud kraami koju tuua. Ja järsku saarelt mõni hilpki soetada. Seal oli poodides väga lahe valik muuseas, aga ma kutsusin end korrale, kuna kohver oli kaasavõetud riideid niigi pungil täis.
July 29/2017
Pilt: Internet 
"In every woman's wardrobe, there are certain accessories that cannot be separated from their back stories."- Sloane Crosley

KULUTULI TULI ÜLEEILE ÜSNA KODU LÄHEDALE. Tuli tuli - issake, küll see eesti keel on ikka imelik. Ühesõnaga. Tulekolle oli kaugel sellest, et olla ohtlikult lähedal (jälle naljakas lause!), kuid samas siiski piisavalt lähedal, et tulekuma õhtupimeduses näha oleks. Vaata foto 2, kehvakene teine, aga annab aimu. Ja pealelõunal sadas maja kohal tuhahelbeid. Tuul oli õnneks soodsast suunast, väga hullu suitsuvingu sisse hingata ei tulnud. Tänaseks põleng kontrolli alla saadud. Mõlemad pildid tehtud me teise korruse terrassilt.

Kesk-Oregoni igasuvistest maastikutulekahjudest olen ennegi kirjutanud:
Suits, suits, suits - juuli 2014
Warm Springs Fire  - august 2015
July26/2017

KÄES! VÄLJA MÕTLESIN! Vaikus oli see, millest Kauail puudust tundsin. Tihtipeale tabasin end mõttelt, et täiusliku paradiisini on veel sammuke minna. Mis nimelt puudus, oli saarel olles raske öelda. Täna hilisõhtul aga, pikast lennureisist poolsurnuna koduterrassil õige väikest veini rüübates tuli teadmine, mille järele ma seal troopilisel imedemaal igatsesin. Vaikuse järele. Sest ookean pluss jumalik briis pluss troopilised linnuhääled annab vaimustava, kuid lakkamatu helitausta. Lak-ka-ma-tu.

Kodus, näiteks kuuma juulipäeva õhtutel nagu tänane, on vastupidi. Helitaust puudub täielikult, õigemini on selleks taustaks vaikus ise. Üksikud hääled tõusevad pinnale. Öökulli tasane hõige (see kõrgemal noodil kutsung, mitte „uhuu“.) Koiotite jäppimine kusagil kaugemate küngaste taga (neil peaksid praegu juba asjalikud kutsikad olema?). Mingi kummaline lühike hüüd all kanjonis, identifitseerimatu.

Just, olengi kodus. Kolm nädalat oli piisavalt pikk aeg. Ei tulnud mind saarelt vägisi ära lohistada, ei klammerdunud ma nuttes palmitüve külge, ajapikendust paludes. Paul jäi siiski veel natukeseks, töö nõuab. Aga seda ma ütlen küll, et järgmine kord olen jälle kaasa minemas, ei mingit kahtlust. Äkki saaks kuidagi nii, et elaks pool aastast Kauail ja pool mandril? Teisisõnu: I want my cake and eat it too.

Homme toon Lillikese koju. Ei jõua ära oodata. Eks sellest sündmusest saab omaette postituse. Ja Kauai-teemat tuleb siin veel tükk aega, kenake hulk pilte ning lugusid ootamas.

Lähen nüüd ja kuulan natuke veel seda vaikust seal õues, siis lennureisi välja magama. Fotol: tänane kodune päikeseloojang. Värvid tuunimata. Selline oligi.
July 24/2017
“When you are crazy you learn to keep quiet.”― Philip K. Dick: Valis

TOIDUHINNAD KAUAIL on pehmelt öeldes kõrged. Kolme nädalaga olen siiski juba natukene harjunud. Esimene shokk on lahtunud, ent poekassas järjekordset arvet tasudes lööb ikka kerge piste südamesse. Ega ma ainuke pole. Riiulite vahelt võib kuulda karjatusi stiilis „They charge HOW much for milk??!“ Noh, mõneti on röövellikud hinnad arusaadavad. Ega proviandi maismaalt saarele toimetamine pole odav lõbu. Ning kui turist on juba puhkusepaketi jaoks vaba raha leidnud, küllap jätkub siis ka söögi soetamiseks, eks ole.

Kohalikud elanikud shoppavad aga hoopistükkis turgudel, mida siinmail Sunshine Marketiteks kutsutakse. Neid on saare peale kokku üle kümne, ma arvan. Pead ainult teadma, milline turg mis päeval avatud. Ega midagi, soetasin minagi endale suure turukoti ning tegin asjaga algust. Kukui’ula turgu peetakse kolmapäeviti, meie elamisest 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Juurviljad, puuviljad, liha, mesi, hoidised, küpsetised, lõikelilled ja nii edasi, pluss mitut sorti muusikuid, Hawaii klassikat esitavatest põliselanikest akustilist kitarri plõnnivate surfariteni välja. Lahe. Veedad turul märkamatult hea mitu tundi. Kusjuures ega siingi hinnad teab mis madalad ole, aga inimlikumad ikka kui poodides.

Puuviljad ja juurikakraam on muidugimõista eksootiline. Õpin tasapisi, kuulan müüjate nõuandeid, panen tulevasteks Kauai-käikudeks kõrva taha. Sest noh, Pauli tööl olles on mul siin aega kokata küll ja veel. Korraliku maitseainevaliku võtsin kodunt kaasa. Eestis tundsid sõbrad ja pere mind enamjaolt laisa, fantaasiavaese söögivalmistajana, aga nüüdseks saan enda kiituseks öelda, et olukord on paranenud. Mistap taban nii mõnegi hotellikülalise me rõdu all peatumast, õhku ninna tõmbamast, kui mul parasjagu järjekordne roog pliidil podiseb.

Mõned turupildid kah, küll mitte meie Kukui’ula turult. Siin olen paremaks pidanud fotokat kotti jätta, puht pragmaatilisel põhjusel. Turistlik käitumine tõstab ostetava kraami hinda.
July 21/2017

DELFIINIDEST olen ju kuulnud/lugenud  küll ja veel. Nende ilust ja intelligentsist. Viisist, mismoodi nad meie, inimestega käituvad, meid kannatlikult tolereerides, avatumaid ja peenetundelisemaid inimloomi vahel lausa delfiini-maailma sisse piiluda lubades. No aga see kõik on paljas teooria, kuniks oma silmaga näinud pole.

Läinud nädalavahetusel veetsime terve päeva vee peal, 40 inimest kandva katamaraaniga (üks sarnane on näha fotol nr. 2). Ookean on ikka hoopis miskit muud kui Balti meri. Ma pole merehaigeks jääja tüüp ega kõva lainetuse kartja, kuid pühapäeval olid sõrmenukid reelingu pigistamisest valged. Mõni moment tundus ikka väga hirmus! Katamaraan on õnneks kindel alus, ja meeskond sattus  ülimalt hoolitsev, professionaalne ja vastutustundlik. Kruiisi nimeks Na Pali Coast Tour, teenusepakkujaks firma nimega Blue Dolphin. Hind soolasevõitu, samas iga kulutet senti väärt. Na Pali rannikust kirjutan eraldi, nüüd aga delfiinidest.

Kapten lubas, et tõenäoliselt tulevad delfiinid aluse ligi vallatlema. Minu esimene mõte oli, et ok, ok, müügiargumendina kõlbab küll. Kuid mu küünilisus sai kõrvalopsu. Kui esimene hõbedane selg veest vilksatas, kõõlusin parasjagu katamaraani vöörireelingu najal. Seejärel ilmus teine, kolmas - ja kohal nad olidki. Seitse delfiini. Kapten jättis aluse seisma, veetsime lainetel hulpides kõva pooltunni nonde imeliste olendite mängu jälgides. Kusjuures valdav osa vallatlustest oli ilmselgelt show meie, pealtvaatajate tarvis. Terve ookean valla – mis asja delfiinidel just meie käeulatuses oma akrobaatikanumbreid esitada, veealuseid ja veepealseid? Lisaks, niipea kui kapten mootori taas käima tõmbas, oli delfiinidel selge, et show is over, ujusid meiega veel natuke maad kaasa, kuni aluse käik aeglane oli, seejärel sukeldusid, kadusid veesügavustesse.

Teate, kui esimene delfiin mu varvaste alt nähtavale ilmus, tuli mul kananahk ihule. Ei, ei ajanud kiljuma, näpuga näitama, ahhetama ega ohhetama. Võttis hoopistükkis täiesti vaikeks, justkui jalust nõrgaks. Võimas emotsioon. Väga selge tunnetus, et ükspuha kui hästi inimsugu endast arvaks, evolutsiooniredelil oleme delfiinidest tükk maad allpool. On neist äärmiselt kena, et nad meid, kohmakaid kahejalgseid, tolereerivad.

Mul on paar sõpra, kes Hawaiil delfiinide seltsis ujunud. Mitte mingitel kommertslikel delfiinituuridel, vaid nö. metsikult, delfiinide kehtestatud etiketti järgides. Räägivad imelisi lugusid. Rõhutavad iseäranis (juba eespool nimetet) tõika, et delfiinid on intelligentsilt ning empaatiavõimelt inimestest peajagu üle. Ja et inimene, olles mängima kutsutud, tunnetab nende üleolekut ülima selgusega. Sest nimelt delfiinid on kutsuja pool, või ära ütleja - inimesel selles asjas otsustusõigus puudub. On vaid soov kutsutud saada.

Pauli ja minu fotod.
July 19/2017
“Never trust a species that grins all the time. It’s up to something.”― Terry Pratchett, Pyramids

EESTLASED ON TEADUPÄRAST RABARAHVAS. Vaevalt leiad kellegi, kes poleks rabas (või soos) sumbanud. Marjakorjamisest firmapäevade ja pulmadeni - rabas kannatab kõike teha. Ja seda va vesist jalaalust jagub, madal maa nagu Eestimaa on. Kuid ma küsiks nüüd, kui paljud kallitest kaasmaalastest on läbinud raba, mis  asub 1200 meetri kõrgusel merepinnast? Käsi püsti, palun!

Novot. Kui mu silm ei peta, pole just kätemeri, või mis. Aga mina ühes säärastest haruldastest pilvepiiril asetsevatest rabadest läinud nädalavahetusel ringi kolasin, troopilisel saarel kesk Vaikset ookeani. Koha nimeks ALAKAI WILDERNESS.

Harisime Pauliga end eelnevalt, et mida ja kui palju teekonnale kaasa võtta, aga soovitatust läks täppi vaid suure hulga joogivee tarvidus (altituud!) ning kosutavate, proteiinirikaste söögiampsude. Kerget jakki/vihmakaitset tarvis ei tulnudki. Sadu küll saime, aga oli pigem selline kerge, soe, udutaoline.

Alakai laukavesi pole Eesti rabadele omaselt pruunikas, vaid suisa tõrvmust. Õhutemperatuur on seal üleval mõnevõrra madalam kui ookeanikaldal, aga mitte oluliselt. Vaid siis, kui pilvede sisse satud, hakkab kergelt kõhe. Mõned taimepildid tegin ka. Esmapilgul hämmastav visuaalne sarnasus Eesti rabaflooraga, kas pole? Nüüd googeldangi usinalt ja uudishimulikult, et mida ma siis täpsemalt nägin, ja mismoodi see kõik sinna kõrgele tekkinud on.

Fotod annavad vast ümbrust ja meeleolu paremini edasi kui jutt. Tõele au andes olen siin Kauail pildistamisega tagasi tõmmanud. Põhjus lihtne – NII palju on vaadata, et fotoka näppimine tundub kuidagi mõttetu. Kõike pildile püüda nagunii ei õnnestu. Lisaks läheb emotsioon kaotsi, kui pidevalt parema valguse või rakursi peale mõtled.

Last but not least - Alakai raba oleks meil kogemata jäänud, kui poleks olnud plaani Kilohana vaatluspunkti vallutada. Sinna aga pääseb ainult läbi raba. Sellest, millist vaadet Kilohana Lookout meile serveeris, saab lugeda SIIT.

-----------

"At an elevation of one mile, ALAKAI SWAMP is considered the world’s highest rainforest swamp.  It’s also home to numerous endangered species as well as haunting and majestic vistas for visitors.  The swamp is located on elevated flatlands near Mount Waialeale, ONE OF THE WETTEST SPOTS OF THE PLANET. Alakai Swamp is a strange and mysterious place, one that has been revered by Hawaiians for centuries. A boardwalk was built back in the ‘90s both to protect the rare plants and animals and also for hiker safety."

ALAKAI SWAMP TRAIL:  
Cool Because:
It offers an unparalleled view of the island at the lookout when weather allows.
Topography:
Partial dirt trail and partial boardwalk through bogs and native rain forest leading to edge of the Na Pali's Kilohana vista.
Not Good For:
Those that do not have strong endurance and are not in good physical condition.
Hazards:
Wet, slippery and very muddy trail. Be prepared for rain or sun. Stay hydrated.
Sources: Internet
July 18/2017 
“A world without huge regions of total wilderness would be a cage; a world without lions and tigers and vultures and snakes and elk and bison would be - will be - a human zoo. A high-tech slum.”― Edward Abbey, Postcards from Ed

"DID YOU? DID YOU? DID YOU DID YOU DID YOU??" hüüab myna-lind. Mkmm, ma ei liialda. Täpselt niimoodi, inimkeelele sarnaselt see kõlabki. Et Paulile ja mulle meeldib ümbritsevat ümber ristida, sai myna otse loomulikult nimeks Did You Bird. 
Mynad on kuldnokalised. Agressiivsed, jultunud linnud, Hawaiile sissetoodud liik, suhkruistandustes taimekahjurite hävitamiseks. Mynad said toona ülesandega hiilgavalt hakkama, tänapäeval on nad aga pigem nuhtlus kui õnnistus, muu hulgas levitavad haigusi ja kahjustavad ehitisi. Üks mynapaar pesitseb meie hotellirõdu kõrgusel, kookospalmi lehtede vahel. Ajavad seal häälekalt omi asju, vahel käivad rõdul istumas kah.

-----------

“THE COMMON MYNA is not at the top of everyone's favorites list. It was brought to Honolulu in 1866, in an effort to combat an agricultural pest, the cutworm moth, which was wrecking havoc on the sugarcane crops. The mynas were successful, as was their adaption to urban and suburban habitats; they quickly established themselves on neighboring islands.
Mynas are striking looking birds, with their bold yellow legs and eye patch. Their confident, even cocky manner of walking instead of hopping can be amusing to watch. Highly territorial, they make their presence known through a variety of squawks, clicks, whistles, growls and chirps. Their range of vocalizations is pretty amazing.”
Read more:
July 18/2017

PAAR PILTI KAUAILT, LÄINUD NÄDALAST. Vabandan juba ette, kui on valus vaadata. Ma saadan siitpoolt natukene sooja ilma Eestimaale kah, ausõna. Seda punast muda (foto nr. 2) te vist ei soovi?
1. Na Pali Coast
2. Pihea Trail
3. Kalalau Valley
4. Waimea Canyon
Fotod: Paul  
July 17/2017

"TEEKOND ON OLULISEM KUI PÄRALE JÕUDMINE." Issver kui äraleierdatud ütlus, onju. Eelnimetet tõele sain aga raudkindla kinnituse läinud laupäeval. Et tark võtab teekonda nautida, hoidmata sihtmärgi suhtes liig kõrgeid ootusi. Kuna ilmaski ei tea, milline pilt sulle avaneb, kui kohale jõuad. Sest eelnev hetk (või päev, või aasta) ei sarnane käesolevale, ning käesolev erineb eesootavast, selle peale võid mürki võtta. Ma ei tea, kuidas teiega lood, mina kipun pahatihti unustama, et ettearvamatus ning muutused on normaalsed. Et asun kerakujulisel objektil, mis hirmsa kiirusega ümber Päikese kihutab, samal ajal ka veel ümber omaenda telje pööreldes. Mistap status quo'd eeldada on väheke...mmm....naiivne?

Anyway. Räägime nüüd konkreetsest teekonnast ja sihtmärgist. Milleks meil Pauliga oli seatud KILOHANA LOOKOUT (foto nr. 1). Seda 1200 meetri kõrguselt avanevat pilti Vaiksele Ookeanile peetakse haruldaseks pärliks. Kuid siin on üks väike AGA. Hingematva ilu nägemiseks tuleb jalgsi läbida üle 6 kilomeetri troopilist vihmametsa ja... raba. Just. Raba. Troopikas, tuhat kakssada meetrit merepinnast. No ja siis muidugi teine 6 kilomeetrit, tagasi sinna, kuhu auto parkisid. Ning Vaadet saad nautida vaid noil suhteliselt harvadel hetkedel, mil pilved seda ei varja. (Altituud + troopiline niiskus = pilvedest puudust pole.)

Ühesõnaga. Kui Paul ja mina me teekonna sihtmärgini jõudsime, troopikametsa mudas ülesmäge roomamisest, kitsastel rabaradadel tasakaalu hoidmisest poolsurnuna, avanes meile fotol nr. 2 näha olev vaade. Püsiski sellisena, kuni end kaasavõetud söögi ja veega toibutasime, saatusekaaslastega mõtteid ja küünarnukimükse vahetades (foto nr 3). Sest Kilohana vaatluspunktis on vaid paar jalatäit troopilistest taimevohast mõnevõrra puhastatud maad, meie saabudes vedeles seal juba õige mitu kurnatud keha.

Loo lõpetuseks MORAAL. Kui oleksime üksnes Sihtmärgile keskendunud, oleks pettumus ikka väääääga võimas olnud. Kõik see valu ja vaev ja ei näinud me mäe otsast muhvigi. Õnneks töötasid minu ja Pauli ajud teistel tuuridel. "Mitte midagi nägemine" avas silmad, pannes lausa käesolevat filosoofilise algusega  postitust kirjutama. Tõeliselt imelisest Teekonnast aga saab lugeda siit.

-----------

KILOHANA LOOKOUT, KAUAI.
"Down in the distance was the gorgeous bay of Hanalei, 4,000 feet below us. We were at the top of the Wainiha Pali (cliff) in one of the prettiest places I had ever seen. The skies were fickle, though. Hardly ten minutes passed by and the clouds closed in for good. Some of our party arrived a few moments later and never saw a thing. It was okay though. The overlook was icing on the cake for the strange beauty of a hike through one of the strangest worlds I had ever seen." Read more: 
July 17/2017 
"It is good to have an end to journey toward; but it is the journey that matters, in the end.”
― Ursula K. Le Guin, The Left Hand of Darkness

KUIDAS LILLIKESEL LÄHEB, sel ajal kui meie Pauliga siin palmi all oleme, küsite. Vastan: nüüd juba kenasti. Kuid algus oli ikka väga keeruline - üllatavalt keeruline arvestades fakti, et kutsikapõlvest saati oleme Lillit uute olukordade, inimeste, koertega tutvustanud. Ta on ikka julge, rõõmus, uudishimulik olnud, aga nüüd kasvataja juures hoiul olles pööras justkui teiseks koeraks. Nagu poleks elu sees kusagil käinud, midagi näinud peale koduste kadakate ja kanjoni. Väga kummaline.

Kuid nagu korduvalt kirjutanud olen, usaldan Lilli kasvatajat Shelbyt täielikult, niisiis ei olnud me Pauliga just totaalses paanikas, kui Shelby esimesi, murelikke sõnumeid lugesime. Ühendust peame umbes ülepäeva. Tänaseks on asjad kena pöörde võtnud (vt allpool). Eks me näe, mis olekus Lillikene koju tagasi kolib, aga jääb mulje, et Shelbyle boardingu eest tasudes oleme saanud nö. kaks ühes - hotelliteenus ja suhtluskoolitus:-) For the record: päev koerahoidu maksab Shelby juures 25 dollarit. Hind sisaldab söötmist, hooldust, jalutuskäike ja tegelusi.
Pildil: Lilli miilustab Inimesega. Foto: Shelby

-----------

SELECTED UPDATES from Lilli's breeder Shelby:

DAY 2
"She's acting like a dog that has never gone anywhere or seen anything. She could be in a teenage fear period. And she doesn't seem to act like she remembers me so I doubt she trusts me. Which is unusual. That's probably a very good thing that she's here right now. It'll force her to come out of her shell. I'll let you know as the days go by if she's getting better."

DAY 4
"She's doing better. Played with the hose this morning and is eating better."

DAY 12
"She's good. She had a big day yesterday playing with her brother. He played so nice with her and really helped her come out of her shell. She acted scared at first but by the end was encouraging. He was awesome with her. She was naughty at first. Snarling and barking and he just ignored it and kept being friendly. BTW she'll have lots of exposure this weekend during the retreat." (Annual Women + Dogs Retreat at Neumond German Shepherds)

DAY 17
"She's doing really good.  Missing her owners of course but she's a big dog now. Plays with everybody and is very social. I think this is been very good for her. Thank you for letting her stay."
July 17/2017

Paul hullab telefonikaameraga.
----------
Paul and his crazy phone-camera....
July 13/2017

KAUAI SAARE LOODUSE kirjeldamiseks on raske sõnu leida - kui just ei taha siirupiselt romantiliseks muutuda. Võtsin netist paar inglisekeelset kirjeldust (vt. allpool) ja no jumala eest, EI OLE liialdatud. Aga oma silmaga nägemine ja jalaga astumine võtab aega, sest nii mina kui Paul oleme vääääga kehvad "kiirturistid". Meil on AEGA tarvis. Mistap avame saart tasapisi. Tõenäoliselt ei jää see mul viimaseks korraks end Pauli Kauai-töölähetusele kaasa sättida. Jep. Andsin saarele sõrme, aga näe, võttis teine terve käe. Anyway. Kauai on küll suhteliselt väike, kuid avastamist jagub aastateks. Võrdluseks: Saaremaa pindala 2673 km2, Kauai 1430 km2.
Fotodel: Banyan tree.

------------

/.../ With endless undeveloped beaches and fewer crowds than its neighboring islands, Kauai  is an outdoor adventure lover's paradise and a welcome reprieve from the more tourist-trodden Hawaiian Islands.

Kauai is Hawaii’s fourth largest island and is sometimes called the “GARDEN ISLE,” which is an entirely accurate description. The oldest and northernmost island in the Hawaiian chain is draped in emerald valleys, sharp mountain spires and jagged cliffs, aged by time and the elements. Centuries of growth have formed tropical rain forests, forking rivers and cascading waterfalls. Some parts of Kauai are only accessible by sea or air, revealing views beyond your imagination./.../

/.../ Kauai is a rare feast for the senses:  The scent of plumeria on a warm tropical breeze.  The brilliance of turquoise waters on golden sand.  The calming hush of the surf.  From the depths of Waimea Canyon to the towering emerald cliffs of Napali, the island offers sights so majestic you will quite simply run out of adjectives.

The oldest and only unconquered of Hawaii’s four major islands Kauai has a rich cultural heritage and remains the least developed thanks to a rule that NO BUILDING CAN BE TALLER THAN A COCONUT TREE. In fact, most of the island is accessible only by boat or helicopter.  It is no wonder that Hollywood returns to this exotic landscape again and again for films such as “South Pacific,” Raiders of the Lost Arc” and “Avatar.”

Koloa Landing* is nestled on Kauai’s south shore in sunny Poipu – a locale the Travel Channel once dubbed “the best beach in America.”  With ideal year-round climate, unrivaled recreation and the spirit of aloha, Kauai welcomes you. /.../
Allikad: Internet

* KOLOA LANDING on meie praegune elukoht. Home away from home. Hometel, nagu Paul seda kutsub - tuletatud sõnadest home ja hotel.
July 14/2017
"The grass is always greener underneath the coconut tree."- Unknown

MA EI OLE VÄGA VEE-INIMENE. Pole ka ime. Sõnn, seega maa märgi all sündinud. Mitte et ma ülearu horoskoopidesse usuks, aga no näiteks meie Marriott-hotelli basseinide ääres aega veetma ei tõmba mind miski väega. Kuigi kõik on igavesti uhke ja peen, palmipuud, päikesevarjud, teenindus, lugematu hulk erinevaid ligunemisvõimalusi: Infinity Pool, Tranquility Pool, Insanity Pool...ok, ok, viimase nime mõtlesin ise välja, kirjeldamaks kohta, kus saad kunstliku kose all hulpida, samal ajal kui veejoad su kolpa rammivad. Anyway. Kogu see basseini-kultuur pole minu tassike teed. Või kohvi. Või klaasike veini. Siiski, pimeduses, kui vesi ja palmid salapäraset valgustet, näeb kogu krempel isegi minu jaoks ahvatlev välja. Vast mõni õhtu lähemegi ja tellime basseiniäärele joogid ja liguneme väheke tõrvikute valgel.

No ja siis on meil siin ümber saare see Ookean, eks ole. Kes mind tunneb, teab, et ma ei oska ujuda. Kauai on kurikuulus oma lainete poolest - äkilisemad kui ühelgi teisel Hawaii saarel. Surfarite paradiis, kehvade/hulljulgete/rumalate ujujate põrgu. Nii et laintesse hullama ma siin ei kipu.  Vaikse ja viisaka vee vastu pole mul aga midagi, sellise, mis jalust ei raba, siia-sinna ei loobi, mööda korallidest kaetud põhja ei lohista. Eile näiteks veetsime pool päeva ühel liivarandadest. Peegelsile vesi. Palmipuudest varjatud kallas. Jumalik. Ma hulpisin vees kokku vist oma paar tundi, kalda lähedal, varbad alatihti alalhoidlikult põhja kontrollimas.

„Ei ole vee-inimene“ ei tähenda aga seda, et mulle vett VAADATA ei meeldiks. Kauail veedetud nädalast olen julgelt oma 12 tundi ookeani ääres lihtsalt istunud ja vaadanud. Lained on hüpnotiseerivad, eriti ookeanilained. Võta neid tunnike jälgida, hakkad tasapisi rütmi tabama. Õpid ennustama, millal SUURT lainet on oodata, ja kui pika hingamisruumi ookean Suurte vahel võtab. Sellel päeval. Sest järgmisel päeval on tõenäoliselt uus rütm.

Lõpetuseks veel üks mõte - kummaline, et kaks nii vastandlikku elementi nagu tuli ja vesi inimmeelt ühteviisi lummavad. Võid mõlemaid pikki tunde vaadata, end leekidesse/lainetesse täiesti ära kaotades. Või hoopiski leides?
July 16/2017
"I've always been more comfortable sinking while clutching a good theory than swimming with an ugly fact."- David Mamet

KAUAI. Palmi-alust romantikat kah, kuis siis muidu:-) Üleeilset täiskuud nautisime veepiiril, ookeanilained varbaid lakkumas. Kuust kahjuks teravat fotot ei saanud, mu kaamera hakkab ilmselgelt väsima - on teine mind üle seitsme aasta ausalt teeninud kah juba. Kuu asemel püüdsin pildile Pauli mehise, ilusa, puhanud ja õnneliku näo. (Mitte et ta kogu õhtut telefoni valgel oleks veetnud, kaugel sellest. Pigem ikka kuuvalgel.)
July 15/2017

HÄMMASTAV, KUI KIIRESTI INIMLOOM ON VÕIMELINE KOHANEMA.
Hmmm...las ma arvutan...neljas päev Kauail? Neljas jah. Esimesel kahel tundsin end võõrana, isegi hotellist väljaminek oli seiklus. Aga tänaseks on mul juba "oma" palmipuu, mille all teist hommikukohvi käin joomas (esimese, varahommikuse ajal pole ma pildistamiseks veel piisavalt ärkvel, hämaravõitu kah). Ja peale kerget lõunauinakut istusin täna "oma" kohal Sunset Wall'il, lasksin ookeanibriisil end äratada. Merekilpkonnade parv andis samal ajal veepiiril korraliku show.

Peentes Koloa Landing Resort villades, mis siin nö. esimeses reas asuvad, võid varbad praktiliselt elutoast vette pista. Meie oleme lihtsad tööinimesed, elame tagapool, hotellis, nii et tuleb jalad kõhu alt välja tõmmata, tervelt kolm - neli pikka minutit kõndida, enne kui ookeani äärde jõuad. Elu või asi! Parandan: Paul on Kauail tööinimene, mina olen saarel muiduleivasööjana:-)

FOTOD tehtud tänahommikust teist kohvi rüübates.
1. vaade palmi alt vasakule
2. minu isiklik palmipuu
3. vaade palmi alt paremale
4. vaade palmi alt otse ette. Varvastest lähima rannikuni (Uus-Meremaani) on linnulennult seitse tuhat kilomeetrit.
July 06/2017
“People seem to get used to anything, and it is a short step from adaptation to attachment.”
― Lionel Shriver

LIGEMALE SEITSE AASTAT OLEN NÜÜDSEKS KÕRBES ELANUD. Esiotsa New Mexicos, praegu Kesk-Oregonis. Mistap nahal ja juustel ja kogu kehal oli täitsa meelest läinud, mis asi on ÕHUNIISKUS. Mitte et ma lausa kuivatatud ploomi moodi välja näeks, kuid kõrbe-elu jätab paratamatult nahale jälje, niisuta ja hoolitse palju tahad.

Eestis elades niiskusest muidugimõista puudust polnud. Õhutemperatuure arvestades oli seda üleliiagi. Niiskusest pole puudust ka palmisaarel kesk Vaikset Ookeani. Vaid selle vahega, et siinne niiskus ei hammusta külmalt ja valusalt. On hoopiski selline mõnusalt hellitav ja soe. Ning mu nahk, juuksed, kogu keha ütleb: „Aahh! Lõpuks ometi! Milline õndsus! Andke lisa!“ Eks ma annangi, kolm nädalat ju üsna kena aeg.

Kauai on muide mu esimene troopikakogemus. Näis, mis tunne koju saabudes tabab – kas tahtmine saada saarele tagasi, või siis kergendus, et lõpuks taas mandril. Räägivad, et saare-elu, kui sa just resident pole, muutub pikapeale üksluiseks. Noh, esialgu avastamist jagub. Juba kasvõi floora on säärane, et võtab õhku ahmima. Taimed, mis minu kogemust mööda vaid toas potis kasvavad, vohavad siin vabalt ja on kümneid kordi suuremad ning lihavamad.
July 05/2017