TOIDUHINNAD KAUAIL on pehmelt öeldes kõrged. Kolme nädalaga olen siiski juba natukene harjunud. Esimene shokk on lahtunud, ent poekassas järjekordset arvet tasudes lööb ikka kerge piste südamesse. Ega ma ainuke pole. Riiulite vahelt võib kuulda karjatusi stiilis „They charge HOW much for milk??!“ Noh, mõneti on röövellikud hinnad arusaadavad. Ega proviandi maismaalt saarele toimetamine pole odav lõbu. Ning kui turist on juba puhkusepaketi jaoks vaba raha leidnud, küllap jätkub siis ka söögi soetamiseks, eks ole.

Kohalikud elanikud shoppavad aga hoopistükkis turgudel, mida siinmail Sunshine Marketiteks kutsutakse. Neid on saare peale kokku üle kümne, ma arvan. Pead ainult teadma, milline turg mis päeval avatud. Ega midagi, soetasin minagi endale suure turukoti ning tegin asjaga algust. Kukui’ula turgu peetakse kolmapäeviti, meie elamisest 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Juurviljad, puuviljad, liha, mesi, hoidised, küpsetised, lõikelilled ja nii edasi, pluss mitut sorti muusikuid, Hawaii klassikat esitavatest põliselanikest akustilist kitarri plõnnivate surfariteni välja. Lahe. Veedad turul märkamatult hea mitu tundi. Kusjuures ega siingi hinnad teab mis madalad ole, aga inimlikumad ikka kui poodides.

Puuviljad ja juurikakraam on muidugimõista eksootiline. Õpin tasapisi, kuulan müüjate nõuandeid, panen tulevasteks Kauai-käikudeks kõrva taha. Sest noh, Pauli tööl olles on mul siin aega kokata küll ja veel. Korraliku maitseainevaliku võtsin kodunt kaasa. Eestis tundsid sõbrad ja pere mind enamjaolt laisa, fantaasiavaese söögivalmistajana, aga nüüdseks saan enda kiituseks öelda, et olukord on paranenud. Mistap taban nii mõnegi hotellikülalise me rõdu all peatumast, õhku ninna tõmbamast, kui mul parasjagu järjekordne roog pliidil podiseb.

Mõned turupildid kah, küll mitte meie Kukui’ula turult. Siin olen paremaks pidanud fotokat kotti jätta, puht pragmaatilisel põhjusel. Turistlik käitumine tõstab ostetava kraami hinda.
July 21/2017