LIGEMALE SEITSE AASTAT OLEN NÜÜDSEKS KÕRBES ELANUD. Esiotsa New Mexicos, praegu Kesk-Oregonis. Mistap nahal ja juustel ja kogu kehal oli täitsa meelest läinud, mis asi on ÕHUNIISKUS. Mitte et ma lausa kuivatatud ploomi moodi välja näeks, kuid kõrbe-elu jätab paratamatult nahale jälje, niisuta ja hoolitse palju tahad.

Eestis elades niiskusest muidugimõista puudust polnud. Õhutemperatuure arvestades oli seda üleliiagi. Niiskusest pole puudust ka palmisaarel kesk Vaikset Ookeani. Vaid selle vahega, et siinne niiskus ei hammusta külmalt ja valusalt. On hoopiski selline mõnusalt hellitav ja soe. Ning mu nahk, juuksed, kogu keha ütleb: „Aahh! Lõpuks ometi! Milline õndsus! Andke lisa!“ Eks ma annangi, kolm nädalat ju üsna kena aeg.

Kauai on muide mu esimene troopikakogemus. Näis, mis tunne koju saabudes tabab – kas tahtmine saada saarele tagasi, või siis kergendus, et lõpuks taas mandril. Räägivad, et saare-elu, kui sa just resident pole, muutub pikapeale üksluiseks. Noh, esialgu avastamist jagub. Juba kasvõi floora on säärane, et võtab õhku ahmima. Taimed, mis minu kogemust mööda vaid toas potis kasvavad, vohavad siin vabalt ja on kümneid kordi suuremad ning lihavamad.
July 05/2017