Jaanipäev 2022

 



Ma pikalt üldse ei hakka, siin pole midagi rääkida, kõik niigi selge. Kusjuures mul on ka süüdlased varnast võtta, kelle suunas näpuga näidata. Ei, mitte Trump, kuigi nimelt tema oli see, kes presidendina kolm konservatiivset kohtunikku Ülemkohtusse ametisse surus, mistap parlanks nüüd täiesti paigast ära. Üheksast Supreme Court kohtumõistjast kuus on konservatiivid (paar tükki neist lausa padukonservatiivid), kolm liberaalid. Konservatiivne enamus hääletas üleriigiliselt tagatud  abordiõigusele kriipsu peale tõmbamise poolt, andis antud teemal otsustamise voli osariikidele. Tulemus? Aga palun: The 18 states which outlawed abortion as soon as Roe v. Wade was overturned thanks to ‘trigger laws’ set up in anticipation of ruling.

Ühesõnaga, ma ei süüdista Trumpi, või õigem oleks öelda, ma ei süüdista üksnes Trumpi. Ma süüdistan Kongressi vabariiklastest liikmeid, ja eelkõige muidugi nende liidrit Mitch McConnelli, kelle vaimusünnitis ja märg unenägu praegune Ülemkohtu koosseis on. Lisaks, et mitte öelda eelkõige, süüdistan oma kaasmaalasi, kes valijatena Kongressi koosseisu on kujundanud, ja kes presidendivalimistel Trumpi poolt hääle andsid ning veel tänaselgi päeval teda jätkuvalt kummardavad. Donald Trump's lasting legacy will now be the overturning of Roe v. Wade.
 
Siiski tahan siinkohal öelda ühte asja. Ma pole tüüp, kes iga nurga peal woke-tonti näeb. Kaugel sellest. Kuid kui poliitiliselt vasakpoolne väljaanne kirjutab “pregnant people”, selmet öelda “pregnant women”, siis on asi isegi minu arvates liiale läinud: HuffPost: “The hardline conservative ruling will now go nationwide: allowing states to implement strict abortion restrictions that will force some people to continue unwanted and unsafe pregnancies.”

People? People?? Teate, ma olen kahel käel kõikvõimalike vähemuste õiguste ja vabaduste poolt. Ausõna, minust neis küsimustes toleratsemat on raske leida, vähemasti meie kandis, kuid kusagilt jookseb ka minu piir. Muidugi, kui tähte närida, on naised üksiti ka inimesed (people), arvaku republikaanid mis tahavad, aga jäägem siiski teaduslike faktide juurde - üksnes naised on need, kes Looduse poolt loodud rasestuma ja sünnitama. Ja siis demokraadid veel imestavad, miks nende partei populaarsust kaotab. Sellesama "pregnant people" tõttu, kullakesed. Sest kui te ühest otsast taote teaduse-trummi (covid, sundvaktsineerimine), aga teisest otsast leiate, et algkooliõpetajail on õigus, isegi kohustus õpilastele pealetükkiv küsimus esitada, kelleks nad tulevikus saada tahavad (ei, ei peeta silmas elukutset, vaid seda, kas alla kümneaastane laps plaanib olla nais- või meessoost, või hoopis sootu), siis võite oma kehvades valimis-väljavaadetes ja republikaanide võimumasina tagasikäigul edasirühkimises vaid iseennast süüdistada.

Novembris valima, mis mul muud. Demokraate, otse loomulikult. Meil siin ju ainult kaks valikut ongi.

------------

UPDATE #1: Minu postitus sai hea mitu tundi enne Bill Maher Show eetrisseminekut üles. Hmm, ta ehk käis siin lugemas? Bill Maher says Democrats are trying to lose the abortion debate by using woke phrases like 'birthing people' and are driving voters to Republicans


UPDATE #3: Republicans Are Making It Clear They Want To Ban Abortion Nationwide: "The Supreme Court ruling does not ban abortion nationally, though it does trigger laws banning or severely restricting abortions in more than 20 Republican-leaning states. A number of blue states, including Massachusetts, California and Illinois, have passed legislation protecting abortion rights. Republicans and anti-choice activists, however, are making it clear they plan on forcing even those states to ban abortion, either through state-by-state campaigns or a federal law banning the procedure."



June 24/2022                                                                                       Image: Internet

“I cannot understand anti-abortion arguments that centre on the sanctity of life. As a species we've fairly comprehensively demonstrated that we don't believe in the sanctity of life. The shrugging acceptance of war, famine, epidemic, pain and life-long poverty shows us that, whatever we tell ourselves, we've made only the most feeble of efforts to really treat human life as sacred.” ― Caitlin Moran, How to Be a Woman

Truck Camper Rally 2022, osa 1: Quartzsite

 


Armas aeg, õige pea suundume järjekordsele road tripile (Oregon-Nevada-Utah + The Harmon Family Reunion), mistap pean end stardini jäänud paari nädala jooksul kokku võtma, läinudtalvise truck camperite kokkutuleku blogisse tallele panema, come hell or high water. Vastasel juhul kaob see äge üritus uute muljete kuhja alla. Vähe sellest, mõne kuu pärast avatakse registreerimine 2023. aasta camperite kokkutulekule, kuid mina siin lohistan ikka veel jalgu järel. Häbiasi. Arvata, et ega sel teemal ühe postitusega hakkama ei saa, vähemalt kaks tuleb ära, võib-olla ka enam. Mis muud, hakkame aga otsast pihta. Alustuseks asukohast. 

Truck Camper Rally 2022 toimus veebruari keskpaiga pikal nädalalõpul, Quartzsite nimelisest linnakesest mõned miilid eemal, paigas nimega Roadrunner Wash. Nagu Google Maps meile näitab, on Quartzsite näol tegemist pisikese, pretensioonitu asumiga Sonora kõrbes. Kaugel idas suurlinn Phoenix, läänes Los Angeles, põhjasuunal Las Vegas. Mexico piirini veidi üle saja miili. Kuid kui juhtud põhja-ameeriklastega vesteldes toda väikelinna nimetama, ei jää vestluspartner sulle arusaamatuses otsa vahtima, et mis ja kus. Quartzsite on teada-tuntud sihtkoht, motoriseeritud reisisellide Meka. 

Quartzsite on bipolaarne. Põletavkuumadel suvekuudel tagasihoidlik, endassetõmbunud väikelinn, mis talvel sünnib ümber eksalteeritud, valjuhäälseks, ostlevaks ja pidutsevaks persoonide paabliks, kuna siis lisandub linnakese ja selle ümbruskonna kasinale 3000 elanikule ligemale 800.000 matkasõiduki-turisti. Jaa, lugesite õigesti. Kaheksasada tuhat inimest Ühendriikidest ja Canadast. Need, kel kodus talved käredad, võtavad aasta viimastel kuudel suuna Arizona kõrbesse ja lahkuvad sealt alles kevadel, mil kodumail ilmad leebuma hakkavad. “Snow birds”, kutsuvad Quartzsite alalised elanikud kliimapagulasi. Ja juba kolmandat aastat (sedajagu oleme camperiomanikud olnud) kuulume meiegi Pauliga nimetet rändlindude sekka.

Milles seisneb Quartzsite apetiitsus, küsite. Kaks peamist põhjust: talvine mõnus kliima (kuiv, päikeseline, soe, samas mitte liig kuum) ning… wait for it… mõõtmatute mõõdetega parkla. Jah, just nimelt. Linnakest ümbritsev, kümneid ja kümneid ruutmiile hõlmav riigimaa (BLM land) tagab tasuta parkimisvõimaluse kõigile kaheksasajale tuhandele ratastel majades kohale saabunule - ole ainult mees/naine ja vali oma ajutine “koduaed” välja. Mõni eelistab linnalähedust (foto 2), mõni natuke kaugemat kanti (foto 3), mõni, nagu meie, linnakesest jupp maad eemal asuvaid väherahvastatud alasid (foto 4). Ainus piirang on, et valitud laagrikohas tohib matkasõidukiga tasuta resideeruda 14 päeva. Kuid ähvardusest ei tasu ehmuda. Seda, mitu päeva sa kusagil pargid, ei kontrolli põhimõtteliselt keegi. Säärast tohutu ulatusega piirkonda polegi ju võimalik regulaarselt üle vaadata. Ja kui juhtuks ime ning seadus peakski silma peal hoidma, park ranger või highway patrol tuleks uksele koputama, et halloo, su kaks nädalat on täis, ole kena, vabasta koht, siis lööd mootori käima ja veeretad oma kodu paarkümmend meetrit vasakule või paremale, ning ongi juriidiliselt kõik jälle korrektne.

Quartzsite on kõige diskrimineerimisvabam paik maamunal, kuhu minu jalg astunud. Kui ennist nimetasin persoonide paablit, mõtlesin seda täiesti tõsiselt. Hipid. Rikkurid. Kodutud. Trumpistid. Vasak- ja parempoolsed. Veganid ja jahimehed. Geid ja homofoobid. Trailer trash ja ülikooliproffessorid. Maksumuselt miljoni dollari kanti küündivad uhiuued läikivad hiigelsõidukid, sõna otseses mõttes ratastel majad, täismõõtu elu-, magamis- ja vannitoaga, pesumasina ja kuivatiga, nõudepesumasinast rääkimata. Pisikesed, päevinäinud, roostes, ausõna peal koos püsivad, tossavad Volkswagen bussid, rahumärk uksele maalitud, akende ees viledad, kanepisuitsust kollaseks tõmbunud pitskardinad. Quartzsite, jah, on külalislahke. Võtab vastu igaühe, ning kus tahes nood üksteisest nii erinevad maailmad kohtuvad - poes, bensiinijaamas, baaris – kõik on võrdsed. Hierarhiat ei eksisteeri. Keegi pole teistest parem ega halvem. Sest viimne kui üks Quartzsite külaline, olgu ta majanduslik seis või ühiskondlik staatus milline tahes, kuulub ühe ja ainsa nimetaja alla: rändur. 

Kes Nomadland'i vaadanud, see enam-vähem teab, mis Quartzsite kandis toimub. Film näitab Bob Wells'i korraldatavat Rubber Tramp Rendezvous'i, aga peale tolle Hollywoodi toel muu maailma teadvusesse tõusnud ürituse toimub Quartzsite ümbruses talvekuude jooksul lugematuid teisigi mõtte- ja elustiilikaaslaste kogunemisi, alates religioossete rühmituste palvepäevadest lõpetades van-life viljelejate või truck-camper rahva kokkutulekutega. Lisaks erinevad messid (tõmbenumbriks massiivne The Annual Quartzsite Sports, Vacation, & RV Show), kirbuturud, vääriskivilaadad ning mitut muud sorti tingel-tangelid. 

Quartzsite vapiloomaks on muide kaamel. Ei, mitte seetõttu, et kaamel kui loomaliik loomuldasa USA edelakandis eluneks, vaid põhjusel, et Ühendriikide XIX sajandi sõjaväejuhid tulid ideele kasutada küürukandjaid sõjaväelise varustuse transpordiks. Üritust kutsuti The Great Camel Experiment. Ettevõtmine läks paraku aia taha, loomad kisklesid omavahel, 70 kaamelile ei jagunud asjatundlikke hooldajaid ja ajajaid, ja nii edasi. Quartzsite uhkeldab kaameli-logoga põhjusel, et linnakese ümbruses korraldati sõjaväeõppusi, kus osalesid ka “kaamelirügemendid”. Pealegi, üks kaameliajajaist, mees nimega Hadji Ali (ameeriklaste kõnepruugis Hi Jolly) elas oma viimsed eluaastad Quartzsite's, on sinna ka maetud, hauale lausa monument püstitatud.

Quartzsite'st leiab hea hulga bensiinijaamu, lugematu arvu autoparandustöökodasid, paar täitsa korralikku toidupoodi, ühe erakordselt ägeda kasutatud raamatute poe, kuid paraku vaid kaks arvestatavat ajaveetmiskohta elik baari. Miks nii vähe? Külastajaid oleks ju murdu? Mine võta kinni. Ehk on keeruline kohalikult omavalitsuselt alkomüügi luba saada. Ning neistki kahest on üks üsna nõmedavõitu, alailma pooltühi, ainult nimi tundub huvitav: Yacht Club Restaurant Bar. Ärge minult küsige, mis Yacht Club, kesk kuiva kõrbe. Pole aimugi. Aga teine, The Horney Toade Saloon & Grille, oo! Vot sel kohal on karakterit ja klientuuri. Ma kohe ei teagi, kuidas paika kirjeldada, et te maigu suhu saaksite. Teenindus toimub üksnes vabas õhus, mööbel on enam kui askeetlik, köögiks kulunud välimusega treiler. Baarileti taga seisab igal õhtul erinev meesterahvas, enamjaolt sihuke mootorratturi tüüpi, armilises nahktagis, sõrmed sõrmuseid täis, habetunud, vägagi küsitavate baarmenioskustega, kuid jube sõbralik. Juhtub, et tellimuse võtab vastu, raha aga unustab küsida, sest tellimuse esitajaga lobisemine tundub tähtsam. (Edasine sõltub juba kliendi südametunnistusest.) Menüüs on burger ja friikartulid, ja see on ka enam-vähem kõik. Toitu tuleb oodata kaua, väga kaua, kuid kärsituse võid The Horney Toade minnes rahumeeli koju camperisse jätta. Laudu teenindab roosas tanktopis ning hõbedastes retuusides elunäinud olemisega hilises keskeas särtsaks blondiin. Õlle ja kangema alkoholi valik on suhteliselt normaalne, veiniga aga… no veiniga on niimoodi, et baariseinal rippuvale joogimenüü tahvlile on kritseldatud WINE $4. Ja ainult klient, kes The Horney Toade's esimest korda, hakkab taktitult pärima, ons vein valge või punane või hoopiski roosa, hakkab tähtsusetuist pisiasjust numbrit tegema, et kas Cabernet või Shiraz või Chardonnay või Pinot või... Jumal hoidku, vein on vein, suur plasttopsitäis maksab neli dollarit, jätkem peenutsemine, eks. Jaa, ma näen küll, lugejad pööritavad silmi. Aga ma kinnitan teile, et The Horney Toade on üks meeleolukamaid baare, kus aega veetnud olen. (Lugege uuesti teksilõike, mis persoonide paabelist räägivad. Või veel parem, vaadake uuesti üle 1977. aasta Star Wars'i kuulus baaristseen.) Nädalalõppudel mängitakse elavat muusikat, muudel õhtutel on diskorid, enamjaolt sõjaveteranid, enamjaolt ratastoolis. Saab lugusid tellida, saab karaoket laulda. Näksid unistavalt oma friikartuleid, kuulad mussi (täitsa söödav repertuaar, ei ole sugugi iga kolmas lugu kantri, isegi mitte iga kümnes), rüüpad VEINI, sõbruned naaberlaudades istujatega. Õhtune mahedalt soe tuuleke kannab kreosoodipõõsaste uimastavat lõhna, läänekaares loojub päike ahhetamapaneval moel, nagu ta seda vaid Arizonas teeb. Leekiv-oranzhilt, türkiissinises taevas. Jumalik. Kui Quartzsite kanti satute, ärge mingil juhul jätke The Horney Toade külastamata. 

--------------

The Biggest RV Gathering On Earth: “Once a year, beyond the bounds of reason, thousands of RVs all converge in the same place. The spot is a small, dusty nondescript desert town. Under normal circumstances you might drive by without even noticing it’s there, but come January the transformation of a desert phoenix occurs.  The RV’s come, and not just a few of them either…but in the hundreds and thousands! They pack and populate the desert boonies like a giant ant colony, creating a massive sprawl of boondocking RV’s as far as the eye can see.
The town is Quartzsite, AZ and it’s the biggest RV gathering on earth! What follows is a feast of sellers, flea-markets, rummage-sales, gem shows, artists, professionals and every knick-knack shack you can possibly imagine. Although there are people here for many weeks before and after, the “big show” officially runs around the last 2 weeks of January. During this time a giant tent is raised in the very center of town, the desert becomes a massive ad-hoc parking lot and vendors cram the streets.”

June 23/2022

“Welcome to Arizona, where summer spends the winter and hell spends the summer.” – Unknown

Kleidist, ketsidest ja kommentaariumist

 


Ma ostsin omale kleidi. Sündmuses kui niisuguses pole iseenesest midagi imelikku. Ega erakordset. Ma armastan kleite. Erakordne ja imelik on aga tõsiasi, et kõneksolev kleit on valge. Ma reeglina ei kanna valget. Tundub minu seljas kuidagi… nõrk? Kuid paar päeva tagasi läksin poodi nimega Ross - nende slogan muide kõlab 'Ross: dress for less', mistap meie Pauliga, halastamatud nimeväänajad, kutsume toda kaubandusasutust 'Cross-dress for less' – anyway, Ross on odav kaltsupood, kaupleb põhiliselt Hiina hilpude ja nimekamate äride kaubajääkidega. Sellegipoolest käin seal teinekord, kuna nad müüvad mu lemmikuid, erksavärvilisi camopükse, teksalõikega, väheke venivast kangast. Noh, pükse seekord polnud. Küll aga silmasin toda valget kleiti, mis lausa karjus: SUVI!! Varrukateta, aga mitte liig paljastava tegumoega, õhukesest, kuid mitte liig läbipaistvast puuvillasest kangast, naiselik, sääremarjapikkusega. Proovisin selga, istus kui valatult. Neliteist dollarit, ja kleit oli minu. 

Saate ju isegi aru, et valget naiselikku kleiti ei ole mul võimalik kanda teistmoodi kui mustade ketsidega. Ma ei hakka ometi kleiti kingadega paari panema, issand hoidku. Ja rääkides ketsidest, pean loomulikult silmas Kõikide Ketside Kuningat, unisex Chuck Taylor All Stars Classic. Paraku, väljaspool internetti müüvad jalatsipoed ainult noid moodsa aja Chuck Taylor'i mudeleid, jubeda paksu tallaga. Minu meelest jubeda, sest iga indiviidi väärmatute inimõiguste hulka kuulub muuhulgas ka ketsitalla paksuse üle otsustamine, ja ilmselgelt on uutmoodi tald populaarne, muidu ju sääraseid kobakaid ei toodetaks ega müüdaks? Ühesõnaga, tuli veebishoppama minna. Ma ei salli seda, iseäranis asjade puhul, mida peaks ideaalses maailmas saama selga-jalga proovida. Aga noh, ehk valitud suurusega näkkab, ja ümbervahetamine on Converse's tasuta. 

(Inim)õigutest rääkides. Ma olen siin nüüd mitu päeva kommenteerimisele ja kommentaariumitele mõelnud, tõugatuna peaasjalikult K von B miljoni kommentaariga esmakohtingu-postitusest, samuti Briti postitusest, kus ta mainib, et ta jälgijad nõuavad oma “õigusi”. Copyn järgnevalt mõned lõigud oma kommetaariumi-teemalistest kommentaaridest Katarina juures. Mu sõnavõtud sündisid vastustena seisukohale, et kommentaatoreil on õigus ja vabadus end blogisabades tsenseerimata väljendada. (Selguse huvides on tekst õige väheke toimetatud.) 

Epp: “Arvan, et rääkides vabast sõnast ja blogikommentaariumitest ühes lauses, aetakse segi kaks veebisuhtluse vormi – blogi ja foorum. Minu arusaamist mööda on nimelt foorum koht, kus igaühel on võimalus end vabalt väljendada, nii-öelda linnaväljak (kuigi tegelikult on ka enamikes foorumites nii- või naasugused reeglid, pluss moderaatorid). Blogi kui veebipäevik, väidan ma, on eelkõige blogiomaniku, päevikupidaja väljaütlemiste koht, ja see, kas üldse, kui palju ja mismoodi teised kaasa räägivad, on ainuisikuliselt päevikupidaja otsustada. Mina näiteks olen nõrga kriitikataluvusega, ja 5500 kommentaariumi karmide reeglitega ma lihtviisiliselt kaitsen iseennast ebameeldivate aistingute eest.”
Epp: “Blogija vääramatu õigus on oma blogis kirjutada, mida ja kuidas tahab, kuid samas on ka arusaadav, et kommentaarium reageerib. Blogijale ebameeldivaid reaktsioone tekitavate väljaütlemiste vastu leidub aga rohtu: avalda klausel, et blogija arvamusest kardinaalselt erinevaid seisukohti ei tohi esitada, või kui, siis hellalt ja diplomaatiliselt :). Nii teen mina oma blogis, ja rahu on majas. Igav, aga rahulik :). ” 

Ühesõnaga. Päriselus olen ma vägagi demokraatlik suhtleja. (Kas olen nimetanud, et paljud, kellega olude sunnil lävin, on Trumpi pooldajad? Juba ainuüksi see fakt kõneleb valjult mu tolerantsusest.) Kuid võetagu heaks või pandagu pahaks, siin 5500's mul ei ole mingit probleemi despoot olla. Mul ei ole soovi oma blogisabas vaielda või ennast tõestada. Ja ma haaraks neil blogijail, kes kommentaariumitega hädas, hea meelega hellalt õlgade ümbert kinni, suunaks nad rahulikumale, kergemale rajale, sellisele, kus ei pea endale vastumeelseid kommentaare või kommentaatoreid taluma, rajale, kus võibki kõval häälel hõikuda, et olge mu vastu kenad, vastupidisel juhul näitan ust.
 
Mu meelest seab päris-elu meile piisavalt väljakutseid inimeste näol, kellega tegelikult suhelda ei sooviks, kuid sel, teisel või kolmandal põhjusel sunnitud oleme. Milleks siis asja veelgi keerulisemaks teha, lastes enda interneti-ellu inimesi, kes vererõhku tõstavad? Teisisõnu, miks mitte öelda oma interneti-inimestele otse ja selgesõnaliselt, mis sorti kommentaarid blogiomanikku ärritavad, ja paluda säärased tegemata jätta? (Välja arvatud muidugi juhud, kus blogija justnimelt tahabki väidelda/vaielda või otsib teravaid elamusi, st. ootab kommentaariumi-kaklust.) 

Influencerid, IG, fb jms on hoopis teine teema, ma pole pädev ses osas sõna võtma, aga rääkides vanakooli blogijaist, minusugustest, seisan risti ja põiki vastu seisukohale, et blogija, kui ta oma tekstid/pildid avalikult veebi üles riputab, on automaatselt 'free game' ja peab, juhul kui kommentaariumi avab, leppima kõigega, mis seal toimub. Ei pea leppima, arvan mina. Vaatan, et täna ütles ka Rents “see on minu blogi, siin ongi kõik minu keelata ja käskida.” GMTA!

June 11/2022

“I try to make my comments like a woman's skirt: long enough to be respectable and short enough to be interesting. ” ― Adam Clayton Powell

Juba linnukesed...

 


Üksõhtu istusime, mina ja Paul, me kodu ülemise korruse terrassil - seekord, ime küll, mitte veiniga. Paulil oli klaasis mineraalvesi, minul kruusis keefir. We must be losing it… Ühesõnaga, istusime seal üleval, nautisime linnu-showd ning otsustasime huvi pärast kokku lugeda, kui mitut liiki sulelisi meil siin maja ümber igapäevaselt näha. Esialgu tundus, et kahe käe sõrmedest piisab, aga võta näpust (pun intended). Tuli veel kaks kätt appi võtta, ja ikka jäi puudu, kuna loetelu kujunes hämmastavalt pikaks. Kujutage ette, meil elutseb/pesitseb maja ümber vähemalt 38 linnuliiki, kellest aastaringselt kohal umbes neljandik, lisaks vähemalt kümmekond sagedast külalist ja/või läbirändajat.

Ma küll hästi ei usu, et lugejate seas hulgemalt ornitoloogia-huvilisi leidub, aga iseenda jaoks koostasin postituse lõpus oleva nimekirja, kus linnurikkus üksikasjalikult üles tähendatud. Võttis omajagu aega ja vaeva, samas oli väga hariv. Selgus, et ma ei teadnud enamike nimekirjas olevate linnuliiginimede eestikeelseid vasteid! Õnneks Eesti Ornitoloogiaühingu sait aitas tõlkimisel hädast välja. Ja oi kui üllatavaid keelelisi leide oli, no näiteks kasvõi piisonturpial (Brown-headed Cowbird) - näeb tõesti piisoni moodi välja, kui pisut kujutlusvõimet rakendada - või tuttvutt (California Quail), või rebaskoolibri (Rufous Hummingbird). Meil Pauliga on muidugi ka komme linnukestele hüüdnimesid panna, näiteks must-valge, nö. rallitriibulise pealaega värvukesi kutsume Sport Sparrow.

Tegelikult on mõlemad loetelud pisut pikemadki, aga kirja said vaid kindlad kandidaadid. Eks ma täiendan nimistut ajapikku. Igaks juhuks lisan, et kuna ei mina ega Paul pole spetsialistid, siis on täitsa võimalik, et mõne liigi määramisega oleme mööda pannud, kuid mitu aastat vaatlusi pluss head binoklid tagavad, et nimekiri on lõviosas usaldatav. Ahjaa, seda ka veel, et teispool kanjonit elav naaber peab kahte väga suurt, eredavärvilist papagoid, kes teinekord meie valdustesse lendama juhtuvad (postitus siin). 

Käsil on pesaheitmise aeg, kõik kohad ringiukerdavaid, täiest kõrist kisavaid punarinna-, varblase- ja sininääripoegi täis. Vanemad rabavad varahommikust hilisõhtuni, et näljaseid järglastehorde toita. Ja see on alles esimene kurn sel hooajal! Sõna otseses mõttes maja küljes, teise korruse terrassi toetavate talade peal pesitsevad meil punarinnad (hetkel 3 pesa) ja koduvarblased (üks pesa, see-eest hiiglaslik, pole aimugi, kui mitu leibkonda seal resideerub). Punarind, American Robin, on muide mu lemmiklind. Intelligentne, viisakate maneeridega, partneri ja lapsevanemana hoolitsev, imeilusa lauluhääle ning rikkaliku repertuaariga. Anyway. Otse maja kõrval kasvavate puude otsas on minu märkamist mööda üks pasknääripesa ja üks turteltuvi oma, aga neid leidub kindlapeale rohkem. Ühes eesõue pesakastidest kasvatab oma poegi mägi-sinilinnu paar, isaslind imeliselt, ergavalt helesinine üle kogu keha, emaslind tagasihoidlikult pruunikas. Olgu “pesakast ei tohi erksavärviline olla”-müüdi kummutamiseks öeldud, et nood eesõue kadakapuude küljes olevad kastid värvisin siia kolides punaseks. Ma ei teadnud siis veel kohalikust linnuasjandusest tuhkagi, vaatasin, et keegi ei pesitse, võtsin kätte, võõpasin üle, sai kena ja dekoratiivne. Ja hoplaa, järgmisel aastal kolisid linnud sisse. Usu veel asjatundjate nõuandeid… Aga kanjonis, kesk toomingavõsa, on harakapesa. Üüratu ehitis, kaootilise väljanägemisega, kuid harakapoegadel ei paista arhitektuurist sooja ega külma olevat, koorub teisi sealt igal aastal neli-viis tükki. Tuttvuti mune võib praegu igast rohupuhmast leida, pääsukesed alles jõudsid kohale, neil läheb soojätkamisega veel aega. Kakupojad peaksid aga juba prisked olema, näevad ilmavalgust külmal ajal, veebruaris-märtsis. 

Nagu nimekirjast näha, on koolibrisid meil aukartustäratavalt lai valik. Mis viga neid ligi meelitada, kui suhkrusiirupipurgi rõdupiirde külge riputad. Koolibrid on vaimustavalt julged, sotsiaalsed linnud. Me istume õhtuti nende toidulauast sõna otseses mõttes käesirutuse kaugusel, Lillikene lamab sealsamas, aga “hummerid”, nagu neid kutsume, ei lase end vähimalgi määral häirida. Ajavad omi asju, söövad, armatsevad, võitlevad. Hämmastavad olendid, hiiglaslik hing imetillukeses kehas. 

Niipalju lindudest. Mis siis muidu veel uudist… olen siin närvide rahustamiseks (USA massitulistamised) nädalajagu värvimisega tegelenud, mulle vägagi sobiv teraapia. Nood kolm punast pinki, mis me mõne aasta eest kodu juurde, kanjonikaldale paigutasime, erinevatesse asukohtadesse, tahtsid värskendamist, olid teised juba üsna pleekinud. Fotol üks pinkidest enne ülevärvimist, tooni nimetus kohalikus kõnepruugis “aidapunane” (barn red), uue värvi soetasin veelgi erksama (crimson). Vohh kus nüüd alles kargavad istekohad silma, roheluse taustal! Mul on üleüldse mingi teema selle punane-roheline kombinatsiooniga, vaata või mu pediküürinurka.  

Aga muidu, jah, on kõik hästi, kui tulistamised, Ukraina ja ahvirõuged välja arvata. Loodetavasti saavad valitsused nii siin- kui sealpool ookeani aru, et mingi järjekordse piirangute-sundvaktsineerimiste-maskiralliga pole tark peale lennata. Enamik inimesi, arvan ma, on nõus pigem evolutsioonilise vähikäigu läbi tegema, taas ahvideks muutuma, selmet kaks aastat kestnud jama uuesti otsast alustada. 

June 05/2022 

“Once upon a time, when women were birds, there was the simple understanding that to sing at dawn and to sing at dusk was to heal the world through joy. The birds still remember what we have forgotten, that the world is meant to be celebrated.” ― Terry Tempest Williams, When Women Were Birds: Fifty-four Variations on Voice

------------

LINNUNIMEKIRI / BIRD LIST
Alalised elanikud / Residents
1. Punasaba-viu / Red-tailed hawk (Buteo jamaicensis)
2. Ameerika tuuletallaja / American Kestrel (Falco sparverius)
3. Ameerika raudkull / Sharp-shinned hawk (Accipiter striatus)
4. Harilik kanakull / Northern Goshawk (Accipiter gentilis)
5. Ameerika kassikakk / Great Horned Owl (Bubo virginianus)
6. Läänepäll / Western Schreech-owl (Otus kennicottii)
7. Videvikusorr / Booming Nighthawk (Chordeiles minor)
8. Kalkunkondor / Turkey vulture (Cathartes aura)
9. Kanada lagle / Canada Goose (Branta Canadensis)
10. Kilatüll /Killdeer (Charadrius vociferous)
11. Ronk / Common Raven (Corvus corax)
12. Harakas / Black-billed Magpie (Pica pica)
13. Akaatsia-turteltuvi / Mourning Collared Dove (Streptopelia decipiens)
14. Punarind-rästas / American Robin (Turdus migratorius)
15. Võsa-sininäär / Western Scrub Jay (Aphelocoma californica)
16. Mägi-sinilind / Mountain Bluebird (Sialia currucoides)
17. Ameerika kaljupääsuke / American Cliff Swallow (Petrochelidon pyrrhonota)
18. Kalifornia tuttvutt / California Quail (Callipepla californica)
19. Täpikrähn / Northern Flicker (Colaptes auratus)
20. Täpik-maasidrik / Spotted Towhee (Pipilo maculatus)
21. Välusidrik / Dark-eyed Junco (Junco hyemalis)
22. Valgekurk-sidrik / White-throated Sparrow (Zonotrichia albicollis)
23. Valgekiird-sidrik / White-crowned Sparrow (Zonotrichia leucophrys)
24. Koduvarblane / House sparrow (Passer domesticus)
25. Piisoniturpial / Brown-headed cowbird (Molothrus ater)
26. Väluturpial / Brewer's Blackbird (Euphagus cyanocephalus)
27. Leekõlg-turpial / Red-winged Blackbird (Agelaius phoeniceus)
28. Lääne-niiduturpial / Western meadowlark (Sturnella neglecta)
29. Väikesiisike / Lesser Goldfinch (Carduelis psaltria)
30. Kanjonikäblik / Canyon Wren (Catherpes mexicanus)
31. Kaljukäblik / Rock Wren (Salpinctes obsoletus) 
32. Koldsäälik / American Yellow Warbler (Setophaga petechial)
33. Siidisaba / Bohemian Waxwing (Bombycilla garrulous)
34. Palukoolibri / Broad-tailed Hummingbird (Selasphorus platycercus)
35. Roosapea-koolibri / Anna’s Hummingbird (Calypte anna)
36. Rebaskoolibri / Rufous Hummingbird (Selasphorus rufus) 
37. Tumekurk-koolibri / Black-chinned Hummingbird (Archilochus alexander)
38. Habekoolibri / Calliope Hummingbird (Selasphorus calliope)

Külalised / Guests
1. Valgepea-merikotkas / Bald eagle (Haliaeetus leucocephalus)
2. Kalakotkas / Osprey (Pandion haliaetus)
3. Ameerika hallhaigur / Great Blue Heron (Ardea Herodias)
4. Metskalkun / Wild turkey (Meleagris gallopavo)
5. Sinikael-part / Mallard (Anas platyrhynchos)
6. Loorkakk / Monkey-faced Owl (Tyto alba)
7. Tutt-sininäär / Steller’s Jay (Cyanocitta stelleri)
8. Harilik kuldnokk / Common Starling (Sturnus vulgaris)
9. Kuhinokk / Black-headed Grosbeak (Pheucticus melanocephalus)
10. Hundinuia-turpial / Yellow-headed blackbird (Xanthocephalus xanthocephalus)
11.   Bullock-turpial Bullock's Oriole (Icterus bullockii)

Ilmast

 

Ma siin paar postitust tagasi kurtsin sõnarohkelt, kuidas olen hädas seisukohtade kujundamisega. Et varasem raudkindlus, ons asjad nii või naa, näib aegamisi kaduvat. Ja siis võtab Maarja mu segased mõtted ühe lausega elegantselt kokku: “… mul pole enam ammu isu ühe loo taha täielikult joonduda ega seda oma identiteedikangasse kududa.” Bingo!

Seisukohtadest rääkides, nendest, mida ma kujundada ei oska: kas suundumus, et kõikvõimalikele inimkäitumise eripäradele meditsiiniline diagnoos külge riputatakse, on hea või halb? Ja kas see, et diagnoos näikse indulgentsina töötavat, on hea või halb? Paar päeva tagasi avastasin (kollasest) ajakirjandusest, et vana head “ma ei salli külma/kuuma/vihmast/jne ilma” pole enam olemas. Nüüd on meil selle asemel häire nimega Seasonal Affective Disorder (SAD). Nimetet hädaga võib lausa tohtri poole pöörduda. Või: möödanikus olnuks Amber Heard lihtviisiliselt evil bitch (mitte, et Johnny Depp tast kuidagiviisi parem oleks), aga tänase trendi järgi on Heardil kaks häiret: borderline personality disorder ja histrionic personality disorder. (Viisaka inimesena valisin AH kui kaugelseisva ja tuleohutu näite, kuigi neid võiks ka lähemalt tuua.) 

Et siis. Üks osa minust arvab, et pagana lumehelbekesed oma diagnoosidega. Teine osa on tänulik, et maailm tundub, vähemasti mõnes aspektis, pehmemaks, indiviidiga arvestavaks pöörduvat. Ja kolmandast küljest: kuivõrd kasutajasõbralikuna säilib sootsium, kui ühtäkki igaüks meist nii- või naasuguse diagnoosiga vehkides teatab, et miskit pole parata, vat olengi loomuldasa selline, ei püüagi sujuvama suhtlemise, kenama kooseksisteerimise poole, neelatagu alla, kannatatagu ära? Oh jah. Keeruliseks, keeruliseks kisub Epu elu, kui ta jäärapäisus kaduma, ühe ja ainsa tõe tunnistamise võime käest libisema kipub...

Foto lisasin suhteliselt teemavälise. Eile ja üleeile tegime, mina ja Paul, aiatiikides suurpuhastuse. Vesi ja kuldkalad välja, põhjalik kraapimine, vesi ja kalad sisse tagasi. Kalad, muide, on selle sündmuse osas juba vanad kalad - tiigipuhastus iga-aastane kevadine traumaatiline kogemus nende jaoks. 

May 22/2022

“There was something horribly depressing, she felt, about watching the weather report. That life could be planned like the perfect summer picnic drained it of spontaneity.” ― Galt Niederhoffer, The Romantics

UFOd, mähkmed ja maagiline mikser

 


Mõni päev kohe algab hästi, lausa heatujuliselt. Täna hommikukohvi nr. 2  rüübates lappasin uudiseid. Kõigepealt lugesin, et Ühendriikides võetakse nüüd lausa valitsuse tasemel omaks, et UFOd eksisteerivad. Kongress nimelt kuulab praegu üle UFO-ilmingute tunnistajaid, istungid on täitsa avalikult vaatamiseks üleval. Hämmastav. Sama hämmastav kui järgmine uudisnupp, millele komistasin: Cardi B oskus imikut (demovideos küll mängukaru) mähkida. Mitte et mähkmevahetus kui niisugune oleks minu jaoks erakordne või ennenägematu tegevus, ma üsna kogenud lapsehoidja muide, aga et seda protseduuri on võimalik sooritada sõrmedega, mida kaunistavad kilomeetripikkused akrüülküüned, vot see tasus küll vaatamist. Ja last but not least - mu niigi hea tuju tõusis veel kraadi võrra kõrgemale, kui „Minu Lõunamaad“ osteldes algatuseks Amazoni otsingusse Mae Lender tippisin, ja Amazon mulle raamatu asemel Magic Blenderit pakkus. No kas saab päeval paremat algust olla?!

May 19/2022                                                                                              Foto: Internet

“As long as there was coffee in the world, how bad could things be?” ― Cassandra Clare, City of Ashes

Taevas ja maa peal

 


Ma ei tea, vast on kõik inimesed peale minu Elon Muski Starlink-satelliite taevas näinud, aga mulle oli eileöine vaatepilt esmane säärane kogemus. Praeguseni olen rabatud! Eilegi jäänuks space train, nagu nad seda nimetavad, vaatlemata, kui me Pauliga poleks endale täieliku kuuvarjutuse pidulikku üritust korraldanud, teise korruse terrassil, koos kõigi juurdekuuluvate kellade ja viledega, muuhulgas vein ja binoklid. Täiskuutõusudele avaneb me kodus miljoni dollari vaade, sest teistpoolt kanjonit, mäeküngaste tagant kerkiva taevakeha ja vaataja vahel pole mitte ühtegi nähtavust piiravat takistust. 

Anyway. Ööhakk sattus soe ja tuuletu, varjutus möödus nagu varjutus ikka - võrratu, müstiline vaatepilt. Aga kuuvarjutusi nähtud ju küll ja veel, business as usual, kuni hetkeni, mil märkasin kirdetaevas väga pikka, peenikest, kirgast triipu. Haarasin binokli, ja mida ma nägin. Mitukümmend erineva heledusega valguskera, noolsirgesse ritta joondunud, rühkimas ida suunas, justkui üksteise külge aheldatud rongivagunid. Üsna täpselt nagu tollel veebist võetud fotol. 

Olin Muski satelliitidest teadlik küll, ega ma kivi all ela, kuid mismoodi need asjandused välja näevad või mida nad seal üleval täpselt teevad, selle vastu mul siiani huvi puudus. Veelgi vähem oskasin eeldada, et neid niisama palja silmaga näha võib – väga rumal minust, kuna igasugu muud satelliitmudru olen ju eluaeg taevas lendamas silmanud. No ja täna ma muud ei teegi, kui mõtlen eilsele vaatepildile. Täielik science fiction kogemus. Justkui ajahüpe tulevikku, koos äkilise, mürinal peale sõitva tõdemusega, et seda maailma, millesse mina sündisin, ei ole enam olemas. Uudsused nagu TikTok või rasedad mehed või muu säärane pole mulle suutnud nimetet fakti teadvustada, aga näe, Muski satelliidid suutsid. 

Ma tõtt öelda ei oskagi enda jaoks ära lahterdada, on see nüüd hea või halb, et SpaceXi satelliidivõrk öötaeva väljanägemist muutnud on, ning kümnekonna või vähemagi aasta pärast veelgi drastilisemalt muudab. Sest ühest küljest, vaadet Linnuteele eelistan puhta ja puutumatuna. Teisest küljest jällegi olen Pauli arvuti screensaverite andunud fänn, tal need puha sci-fi, ulmelised linnad ja maastikud ja lennumasinad ja eluvormid, kõrgtehnoloogia visuaalse arhailisusega läbi põimunud. Mulle hirmsasti meeldib sihuke tulevikuvärk. Ühest küljest, nagu öeldud. Ja teisest küljest tunnen väikest vastikust Muski vastu, et ta mu tähevaatlusi oma kolaga risustab.

Tüürin teemast kõrvale. Mul on viimasel ajal üldse raskusi seisukohtade kujundamisega. Veel kümmekond aastat tagasi teadsin vägagi täpselt, mida asjadest arvan. Kakskümmend aastat tagasi veelgi täpsemalt. Ja kolmkümne aasta eest oli suisa lihtne, siis polnud mingite variantide vahel vaja validagi, asjad käisid Täpselt Nii Ja Mitte Kuidagi Teistmoodi. Aga nüüd, mida aasta edasi, seda ujuvamaks, amööbsemaks tunnen end muutuvat. Mitutpidi vormitavaks. Irooniline, et ma ei tea sedagi, ons säärane areng hea või halb. Positiivse stsenaariumi korral on tegemist kasvava, areneva tolerantsusega. Negatiivse korral selgroo kadumisega. Kuid mis on inimene ilma selgroota? 

Kindla arvamuse puudumisest veel. Täna trehvasin uudist, et Malluka blogi läks maksumüüri taha. Seoses sellega meenusid vastandlikud mõtted, mida peas keerutasin, kui Eveliis oma blogiga sama tegi. Mallukas oligi pigem arutluskäigu ülessoojendaja, sest mina ei ole ilmselgelt tema blogi sihtgrupp, samuti nagu tema blogi polnud püsivalt minu kui lugeja radaril. Ta kirjutab toredasti, aga see pole minu maailm. Lisaks, Malluka blogi on täiesti varjamatult äriettevõte, mistap rahaküsimine kui asjade loomulik käik ei tohiks kedagi üllatada. Eveliis aga istus kindlalt mu blogirullis, teda lugesin regulaarselt, ja hoolimata puhutistest suunamudimistest ning sagedastest arvamuste mittekattumisest nautisin mitmel moel. Kui ta blogi maksuliseks pööras, ei osanud ma (kusjuures ei oska siiani) öelda, oli see minu silmis pluss või miinus. Üks osa minust kiidab ta valikut ja otsustusvõimet. Julge samm kohalikul blogimaastikul. Teine osa, tunnistan, on... kuidas seda öeldagi... lapsikul moel solvunud. Umbes nii, et oled hea tuttavaga mõnusasti mõned aastad aega veetnud, siin ja seal kokku saades, ja siis ühel päeval deklareerib tuttav, et tuleb sinuga ainult siis kohvikusse/kinno/loomaaeda, kui sa talle selle eest peale maksad. Jaa, tean, tean, naeruväärne, aga vähemasti hinnake ausust, millega seda tunnistan :)
  
Samas, otsus Eveliisi blogi mitte osta (loe: enam mitte lugeda) ei tulene mingist põhimõttelisest „mina blogilugemise eest ei maksa“ seisukohast. Või ei, vast ikkagi tuleneb? Sest vähemasti hetkel ei oska ma nimetada ühtegi 5500 blogirullis figureerivat kirjutajat, kes mu rahakotirauad avaks. Mitte, et ma sellest paarist kroonist/dollarist kuus vaeseks jääks, või et kirjutatu mind ei vaimustaks. On see äkki mingi... ma ei teagi... tunftitunne, mis sunnib maksulist blogi, tallatud rajalt kõrvale astujat, nö. riiulist välja viskama? Ja mis ma näiteks siis teeksin, kui punt mu lemmikblogijaid kätte võtaks ja postituste eest raha hakkaks küsima? Vastus: ei tea, ei oska öelda. Novot. Palun väga. Siin teile järjekordne ehe näide sellest, et mul on seisukohtade kujundamisega raskusi. 
 
----------------
Spasex Starlink Sattelites Visibility Guide: Updated May 14, 2022: Starlink 4-15 Mission: On May 14, 2022, at 20:40 GMT (04:40 p.m. EDT), SpaceX launched the 46th batch of 53 Starlink internet satellites. The Falcon 9 rocket lifted off from the Space Launch Complex 40 (SLC-40) at Cape Canaveral Space Force Station in Florida, USA. This mission boosted the total number of Starlink satellites launched to 2,600 units. The satellites, which are now orbiting at approximately 273 miles (440 km) above the Earth, are putting on a spectacular show for ground observers as they move across the night sky. To the eye, the 60 satellites appear as a "moving train" of moderately faint stars.


May 16/2022

“My opinions may have changed, but not the fact that I'm right.” ― Ashleigh Brilliant