Paber



Olen sõltuvuses paberile trükitud sõnast. Mulle meeldib õhtuhakul koos koeraga postkasti juurde jalutada ning sealt värske ajakiri leida. (See on sihuke kena kümneminutine kõnd, maainimese värk, postkast pole maja juures, vaid külatee ääres.) Mulle meeldib uhiuus raamat vaevukuuldaval raginal avada, et trükilõhna nuusutada. Jaa, muidugi loen tänaseks enamjagu asju ekraanilt, aga paberkandjaist täielikult loobuda? Ei tule kõne allagi.

Ajakirjade aastatellimuse, kusjuures, saab võileivahinnaga, kui tellimuse uuendamine viimasele minutile jätta. Või veelgi parem, viimasest minutist isegi natukene üle lasta. Reeglina saadab väljaandja sel puhul nii soodsa pakkumise, millest pole võimalik ära öelda. Lojaalset tellijat ei taheta ju kaotada. Ma ei julge siin avaldadagi, mis hinnaga mul näiteks National Geographic käib. NG, Vogue ja Architectural Digest on need kolm, mida paberil loen. Ilupildid, noh. Muud (aja)kirjasõna tarbin veebist. Õigupoolest peaksin end kokku võtma ja Mother Jonesi kah paberile ümber kolima, et oma rahanatukesega kohapealset progressiivset liikumist toetada.

Aga tegelikult tulin hoopiski Ozzy Osbournest  rääkima. Kujutage ette - värskest  National Geographicust on lugeda, et Ozzy on mutant. Ei, ma ei tee nalja. Geeniteadlased uurisid ta DNAd, et selgust saada, mis ime läbi vana veel elus on, peale kõigi nende kokaiinikilode ja konjakiliitrite aastakümneid kestnud manustamist. Ja mis selgus. Ozzyl on geenimutatsioon! “Death-defying DNA: during his 50 year heavy metal music career, Ozzy Osbourne has become famous for his alcohol and drug binges. To learn what allowed Osbourne to survive cocaine for breakfast and four bottles of cognac a day for decades, scientists analyzed his DNA. They found a never before seen mutation in a gene that’s involved in breaking down alcohol.”
Allikas: National Geographic. 
September 16/2019
Image: Internet
"Being sober on a bus is, like, totally different than being drunk on a bus." ― Ozzy Osbourne

Double standards



Tallinna Ettevõtlusamet palub kõrvaldada linnapildis välireklaamkandjatel olevad Briti kunstniku, fotograafi ja filmitegija Alison Jacksoni kunstinäituse „Tõde on surnud“ reklaamid, sest see ei vasta reklaamiseaduses sätestatud nõuetele, mille kohaselt ei tohi reklaam olla vastuolus heade kommete ja tavadega. Ettevõtlusamet: „Fotonäituse külastamiseks ja seal eksponeeritud taieste vaatamiseks on igal isikul õigus ja valikuvabadus erinevalt sellest, kui eksponeeritakse avalikus linnaruumis kunstinäituse reklaami ja sellega puutuvad kokku ka alaealised.“ Allikas: Õhtuleht.

Ah soo. Aga see, et avalikus linnaruumis puutuvad alaealised kokku kaheldava moraaliga poliitpürgijate üle-elusuuruste kujutistega, on OK? Mulle isiklikult tundub, et alumisel pildil olevate värviliste latakate eksponeeritud taieste (mitte)vaatamiseks ei ole tänaval kõndivale isikule jäetud vähimatki valikuvabadust, kui isik just silmi kõvasti kinni ei pigista. Ühesõnaga, Ettevõtlusameti arvates on Printsess Diana keskmine sõrm ebasünnis, Eesti poliitikute omad aga mitte. Kuidas, palun? Te ei näe valimisreklaamidel sõrmi? Mina ka ei näe. Aga kas te näiteks elektrit näete? Ei näe. Kuid lamp põleb, kui lülitit klõpsate? Põleb. Novot. Sama ka poliitplakatitega: figurantide keskmised sõrmed muutuvad nähtavaks alles peale valimisi. 

Ja mis puudutab “häid kombeid ja tavasid”, siis… ma ei tea, ma ei vaadanud suvel Tallinnas reklaamplakateid nii hoolega, aga võin mürki võtta, et paljast (naise)ihu siin-seal ikka näidatakse. Mõni autopesula- või kõnniteeplaatide- või õllereklaam vms.

Eks ta ole. Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. 
September 13/2019
Images: Internet

“Art should comfort the disturbed and disturb the comfortable.” ― Banksy

Kapsas



On teil kah niimoodi, et mingi lihtsa tõe äratundmine tuleb teinekord kõige veidramal hetkel? Minuga eile just sedaviisi juhtuski.

Plaanisin õhtusöögiks kapsast hakklihaga. (Üks mu lemmiktoite muide, ja Pauli oma ka, ja olen vist juba kirjutanud, et ta oskab seda lausa eesti keeles küsida.) Novot. Maheveise hakkliha – või peaksin ütlema mahe veise hakkliha? Ja mida see maheveis üleüldse tähendab? Mina pean siin silmas rohu peal kasvanud veist, naabrite oma, aga  – issake, ma kaldun teemast kõrvale. Ühesõnaga. Hakkliha kodus oli, kuid kapsast mitte. Mis muud kui poodi, joonelt juurviljaosakonda. Pood on meil sihuke keskmise Rimi mõõtu, mitte väga suur, aga valik alati rohkem kui piisav. Vaatan kapsariiulit, ja oh imet ning ehmatust - seal valitseb nukker tühjus, kaks viimast pead kössitab nukralt riiulinurgas. Üks neist õnneks siiski sobiva suurusega, tolle hiivasin ostukärusse, haarasin käigu pealt veel mõned asjad, ja koju kokkama.

Kapsale noa turja löönud, tabaski mind see eespool mainitud valgustatus. Et kuivõrd harjunud meie, eduka lääne ühiskonna enam või vähem edukad liikmed, oleme tõsiasjaga, et saadaval on praktiliselt kõike ja kogu aeg. Nii sööki kui muud kraami. Lähen poodi kindla teadmisega, et tulen sealt soovitud juurviljaga tagasi. Imestan, kui kapsahunnik poe laeni ei ulatu. Issake, ainult kaks kapsapead järel? Ja mul ei olegi suuremat valikut?? Mõte, et poes kapsast üldse ei ole, ei tule kodunt Safeway suunas startides pähegi. Ning ometi olen ma eelmises elus sokitalonge lambipirnitalongide vastu vahetanud, sest sokke hetkel jagus, aga pirne mitte, ja suhkrusabas seisnud, ja pulmaviinad perekonnaseisuameti poolt väljastatud tõendiga hankinud…
Jaa, elu on pikk olnud. Aga mälu, näe, lühike.
September 11/2019
Image: Internet 

"Cabbage: a familiar kitchen-garden vegetable about as large and wise as a man's head." ― Ambrose Bierce 

Grand opening!



Üldsuse survele järele andes avan kommentaariumi. Anule Kanadast, kes kurtis, et teda „ajab marru“, et 5500s kaasa rääkida ei saa, kuulub nö. viimase tilga au, mis karika üle ääre ajama pani. (Taas)avamise mõte on mul tegelikult peas keerelnud juba üsna pikka aega, olles ise kallite kaasblogijate külalislahketes blogisabades mõnusasti aega veetnud. Omaenda blogiuste lahtitegemist on takistanud põhiliselt laiskus – kommentaariumiga peab ju tegelema, issakene, ja inimestega suhtlema. Eks vaatame, kuidas see asi mul sujuma hakkab.

No ja peale selle oli mul siin aastaid tagasi ebameeldiv kogemus paari kommentaatoriga, kes arvasid, et on OK minuga üleoleval toonil vaielda. Nii et olge ette hoiatatud – sellessinatses blogis olen mina kõige targem ja ilusam, ja iga viimane kui pahatahtlik, kes tuleb seda kuvandit kummutama, sõnavabadusele ja/või veebidemokraatiale apelleerides, lendab kommentaariumi-uksest välja kiiremini, kui ta sealt sisse astus :-)

Algatuseks ja heauskselt annan lugejaile vabad käed: kommentaarid modereerimisele ei kuulu (välja arvatud juhud, mil ise pikemalt offline olen ning blogil silma peal pole võimalik hoida). Kommenteerida saavad Google konto omanikud, aga väikese erandiga: bittkoinidele ja henzenidele, keda mõned "minu ringi" blogijad paraku liigagi hästi teavad, Viie Tuhande Viiesajas püünet ei pakuta.
 
Igaks juhuks lisan ka kommentaariumi pruukimise reeglid. Neid on vaid kaks:
REEGEL #1. 5500 on minu veebikodu. Viisakad, sõbralikud, heatahtlikud, mõistlikud külalised on südamest teretulnud kommenteerima.
REEGEL #2. Neil, kel eelnimetet omadused puuduvad, ei tasu ust kulutama hakatagi. Nende kommentaarid lähevad kustutamisele.

Aga mis siis muud kui - tere tulemast!
September 10/2019
Image: Internet
“Blogging is to writing what extreme sports are to athletics: more free-form, more accident-prone, less formal, more alive. It is, in many ways, writing out loud.”― Andrew Sullivan

A & F



Disclaimer: tibipostitus!
Ma vist olen mingis ammuses postituses korra juba tunnistanud, et lõikan/harutan igal viimasel kui rõivatükil sildid küljest, nii sees- kui välispidised. (Ha! There you have it. Alustasin meelega „ma“ sõnaga, kuna pole siiani üle saanud shokeerivast avastusest, et kellelegi võib ette jääda, et blogija kirjutist omaenda isikust alustab. Anyway. Kus ma olingi? Ahjaa, sildid.) Jah, ma ei salli (firma)silte, külgeõmmeldud pesujuhistest rääkimata. Aga viimatisel sekkarituuril jäid mulle ette Abercrombie & Fitch* püksid. Korrake kõva häälega minu järel: ABERCROMBIE AND FITCH. Kõlab nagu advokaadibüroo, kas pole? Nii aristokraatliku kirjapildiga sildi jätan küll puutumata, tulgu mis tuleb.

Kui nüüd silditeemast eemalduda ning pükstest rääkida, siis on mul viimase aasta-kahe jooksul tekkinud imepärane kollektsioon teksalõikega säärekatteid, mõnusalt puuvillased, kergelt spandexit sees, istuvad kenasti ümber tagumiku. On lillelisi, on neerumustriga, on kamoflaazhi. Ma pole eluaeg naha ligi liibuvaid pükse kandnud, aga nüüd, näe, sobib ja isutab. Miks mitte varem? No vaadake, varem arvasin, et mul pole säärase lõike jaoks piisavalt liha luudel. Ega polnud kah. Kitsa püksiga nägin välja nagu kännuämblik. Aga USAs olen McDonald'sis süües** eluaastate lisandudes mõned kenad kilod juurde võtnud, mistap ämbliku-efekti ei teki. Ja mis puutub suurte lillemustrite ja vanuse korrelatsiooni, siis õnneks pole mul peas kruvid nii kõvasti kinni keeratud, et passis oleva numbri pärast "ei" ütleksin riidetükkidele, mis hirmsasti meeldivad ning igavesti mõnusad kanda on. Pealegi, kuniks ma kirjeldet pükse nabapluusiga ei kombineeri, peaks kõik ju kombes olema.

* Abercrombie & Fitch asutati, kujutage ette, 19. sajandi lõpul. Käesoleva sajandi alguses kogus A&F negatiivset kuulsust poliitiliselt ebakorrektsete reklaamikampaaniatega.
**McDonald'sis olen söönud üks kord elus. See juhtus ammu aega tagasi, Tallinnas.
September 05/2019
“Show me a girl with her feet planted firmly on the ground and I'll show you a girl who can't put her pants on.” ― Ann Brashares, Girls in Pants: The Third Summer of the Sisterhood

Me, Myself, and I



MA lugesin täna ühte blogipostitust. Siinkohal ei ole oluline, kelle blogist, või millest postituses juttu tehti, või kas MA olin blogija vaatenurgaga nõus või mitte. Oluline on hoopiski üks postituse alla jäetud kommentaar, personaalselt tollele blogijale suunatud: „Kas sa ise oled tähele pannud, et enamus su postitusi algab sõnaga “Ma…”?
MA tõmbasin seda kommentaari lugedes korraliku lonksu kohvi kurku. Tule jumal appi. Mis kuradi pärast ei võiks blogija omaenda veebipäevikus soovi korral kasvõi iga postitust sõnaga ma või mina alustada??? Oi, te ei kujuta ette, kuidas MA end tagasi hoidsin, et tollele kommentaatorile mitte turja karata. Aga noh, vanem inimene juba, elukogenud, pole MINU teema võõrastes blogides korda majja lüüa. Sellegipoolest tänan säärastel puhkudel õnne, et MU laiskus pole lubanud siin viietuhande viiesajas kommentaariumi avada.
September 04/2019
Image: Internet
 “I am the perfect version of me.”― Besa Kosova, The Best of Albanian Cuisine

Clear Lake



CAMPING. Ma nüüd kohe ei teagi, mismoodi seda sõna eesti keelde tõlkida. Sõnastik ütleb 'telkimine', paraku ameeriklaste jaoks ei seostu camping ilmtingimata telkimisega. Wikipedia pakub täpsemat, üksiti ka lõbusamat definitsiooni: Camping is an outdoor activity involving overnight stays away from home in a shelter, such as a tent or a recreational vehicle. Typically participants leave developed areas to spend time outdoors in more natural ones in pursuit of activities providing them enjoyment. To be regarded as "camping" a minimum of one night is spent outdoors, distinguishing it from day-tripping, picnicking, and other similarly short-term recreational activities.

AGA ärgem hakakem tähte närima, onju. See, mida meie Pauliga läinud nädalal tegime, oli igatahes puhastverd camping, olgugi et telgita. Seniks, kuni meil veel toda imelist truck camperit pole, millest siin blogis juba piisavalt vahutanud olen, sest ootusärevus, noh – seniks toimub ööbimine vanas heas voodit ning kööki sisaldavas Chrysleris. Lilli magab auto kõrval puuris, pehme tekk külje all, vihma- ja tuulekindel kate üle visatud. Paul pidas peenikest naeru, avastades, et ma olin Lillile koduse kaisulooma kaasa pakkinud. Kaisulooma hellitusnimi on Road Kill, aastate jooksul üsna lapikuks magatud teine.

TEGELIKULT on meil omavahel ööbimiskohtade jaoks hoopiski üks teine termin kasutusel: bivouac. Laenatud mägironijate sõnavarast. OK, viimastel aastatel oleme laisaks ja mugavaks läinud, magame autos, aga kooselu algusaegadel ööbisime matkadel põhiliselt lageda taeva all, ilma telgita. Esiteks, New Mexico oli kuum kant, ja teiseks, me road-tripid viisid tihtipeale Idahosse ja Coloradosse ja muudesse säärastesse grislikarusid täis kohtadesse, kus telgis magamine on viimane lollus. Telgis oled karu rünnaku puhul abitu. Neid õnnetuid amatööre, kes seda siiski teevad ning seetõttu grisli kõhutäiena lõpetavad, kutsutakse burritodeks. Miks? Noh, kena kogus inimliha mugavalt telgikangasse rullitud...

ET siis Clear Lake, jah. Kodunt kaks tundi autosõitu, teispoole Kaskaadide mäeahelikku. Laagrikoht oli meil ette broneeritud, aga või sa veebis täpselt aru saad, mis ja kuidas. Kohapeal osutus campsite #9 hoopis teistsuguseks kui kirjelduses. Õnneks oli veel paar laagripaika vabad, #3 täitis kõik meie ootused, saime laagrivalvurilt ümberkolimiseks õnnistuse, ja voilà, suur tükk pehme okkavaibaga kaetud põlispuudealust pluss laagritagune mets mitmeks päevaks meie päralt. Ah et miks selline tsiviliseeritud kämpimine? No vaadake, Selge Järve äärde tullakse lähedalt ja kaugelt, hordide kaupa. Oleks seal metsikult laagrisolek lubatud, oleks paik ilmselt räigelt ülerahvastatud. Ühendriikide rahvusparkide ja kämpingute süsteem toimib suurepäraselt, aga kuna tegemist tohutu suure riigiga, pole ka inimasustamata iluspaikadest puudus.

JÄRVE kohta saab rohkem lugeda allpool, inglisekeelsetest teksijuppidest. Järve põhjas peitub, kujutage ette, mets. Ja vesi on nii selge, et puude nägemiseks ei pea sukelduma ega midagi, kõõlud niisama kaldal ja vahid 3000 aastat vanu tüvesid vee all. Puid jätkub muidugi ka kuivale maale. Kõige alumisel fotol olev hiiglane on Douglase kuusk, teise nimega Oregoni mänd. Ärge minult küsige, miks selline nimedega susserdamine. Douglas fir on muide Oregoni osariigi ametlik vapipuu.

NEED hiiglaslikud kuused pakkusid mulle elu kõige pimedama ööpimeduse kogemuse. Kusjuures ei lugenud, et tähed olid taevas. Kuused on nii kõrged, kasvavad nii tihedalt, et tähevalgus maapinnal olijani ei jõua. Istusime Pauliga esimese laagripäeva hilisõhtul lõkke ääres (Lilli põõnas juba oma öökorteris), ja kui jõudis aeg tuli kustu panna ning kotile kobida, oli selge, et ilma taskulambita pole mõistlik sammugi astuda. Tavaliselt on nii, et kui silmad pimedusega harjuvad, pole laagripaikades viimasteks voodieelseteks toimetusteks taskulampi tarviski. Aga seekord oleks nagu mustas kotis olnud. Ausalt, näo ette tõstetud kättki ei näinud. Haruldane kogemus. No ja samal ajal mingi 25 kraadi sooja, täiesti tuuletu, magusalt kuuselõhnalie, kakk huikab kilomeetrikõrguse puu ladvas… muinasjutt.

AHJAA, lektüür. Meil oli siin mõni anädal tagasi kohalikus raamatukogus iga-aastane Giant Book Sale, nn. kotimüük, viis dollarit kotitäis. Muu väärt kraami hulgas soetasin Ted Kerasote Merle's Door, väga meeldis. Mispeale tellisin TK järgmisest koerast, Pukkast rääkiva raamatu kah. Veelgi parem lugemine mu meelest, läheneb asjale laiemalt, juttu varjupaikadest, toitumisest, veterinaarmedistiinist, inim- ja koerapsühholoogiast. Väga sobiv laagrilektüür, tembituna topsikese Pinot Grigio'ga. 

*

CLEAR LAKE: Named for its exceptional transparency, Oregon’s 148-acre Clear Lake was created about 3,000 years ago when molten lava flowed down from the neighboring mountains and cooled, damming up a riverbed located at what is now the lake’s southern end. At an altitude of almost 1000 metres, Clear Lake’s temperature hovers just above freezing year-round. Relatively free of contaminants, Clear Lake’s waters are crystalline enough to see into its depths and its most enchanting feature: an underwater forest. Ancient trees that were drowned in the flood are effectively petrified by the waters’ cold temperature, and they’re open for exploration. Kayakers and canoers can paddle across the lack for a close view of the tree tops, and trained divers can even swim through the submerged wood. 

UNDERWATER FOREST: When you think of scuba diving, you typically imagine a colorful island paradise. At first glance, you might believe that this incredibly blue water belong to a beautiful seaside spot… but they’re not. Instead, the silty lake floor is made from ash leftover from the volcanic activity of the Cascade Mountain Range thousands of years ago. Although little plant or animal life thrives here, there is a sunken feature in Clear Lake that you won’t find anywhere else: 30 metres beneath the surface, tall, upright tree trunks dot the desert-like hills and valleys, incredibly preserved by the freezing water. These unique trees are more than 3,000 years old and were killed by the same volcanic ash that created this beautiful lake. 

UPDATE: Palju tänu Agele, kes Douglas fir'i eestikeelsele vastele osutas: harilik ebatsuuga. 
September 03/2019
Fotod: Paul
“Camping is not a date; it's an endurance test. If you can survive camping with someone, you should marry them on the way home.” ― Yvonne Prinz, The Vinyl Princess