Let the games begin!



SISSEJUHATUS:
Tundub, et isegi minu, vilunud kodus istuja ajudele hakkab pikem ühiskonnast eraldatus mõjuma. Muutun imelikuks. Nimelt inspireerusin Notsu poolt eelmise postituse all mainitud maailmanihestuse teemast, otsustasin sellega natukene mängida. Õigemini lasen teil mängida. Võitjaile saadan auhinnad, no näiteks saksa lambakoera kutsika või koormatäie kohaliku pruulikoja õlut või mõned mu enda workshopist pärit käsitöökaardid - lõpliku otsuse teen hiljem, aga midagi võitjad igatahes saavad.

MÄNGUREEGLID:
Loe läbi allolev Lugu. Tegemist on väljamõeldisega. Loo sisse on aga pikitud mõned esmapilgul uskumatuna tunduvad, kuid täitsa tõesed olukorrad/sündmused. Nimeta kommentaariumis vähemalt üks neist. Vihjeks niipalju, et enamikust noist olen ka blogis pajatanud. Auhinnasaajad  kuulutan välja järgmises postituses, mõne päeva pärast.

LUGU:
Tollel hommikul ei suutnud Epp otsustada, kas tempida päeva esimest kohvi viskiga, nagu nädala sees kombeks, või pühapäeva puhul konjakiga. Veekann laskis juba vilet, kui selgus tõsiasi, et kohvivarud on otsas. Viimse kui oani. Heitnud kahetsusega kõrvale plaani verd korralikult käima saada, sobras naine aastaid koristamata köögikapi sahtlites, kuni leidis paki odavat puruteed. Teekott tassi, vesi peale, sorts kohvikoort juurde, ja majauks valla, et algavat päeva tervitada.

Rüübanud lonksu lahjat jooki ning heitnud pilgu ümberringi, jõudis ukselseisja poolunisesse teadvusse, et midagi on teisiti kui tavalistel hommikutel. Mitte et muutust oleks sel momendil otseselt näha või kuulda olnud. Ei, ei sugugi. Naabrite põllul paukus, nagu ikka, porgandikahur, värvilised papagoid tiirlesid kriisates kanjoni kohal, koioti väljaheited aurasid majaesisel, hädasti pügamist vajaval murul. Sellegipoolest tõstis määratlematu kõhedus Epu depileerimata säärekarvad turri, neoonkollase pidzhaamajaki all jooksis kerge külmavärin üle selja.
  
“Võta end kokku, inimene”, ütles Epp iseendale poolihääli. “Hommikukohvi asemel tee, ja kohe on maailma lõpp. Naeruväärt.” Tassiga paigal tammumiseks liig närviline, tundus postkastini jalutamine mõistliku mõttena. Esiteks avaneb sealt ookeanile ja dzhunglile kena vaade, teiseks polnud Epp lootust, et aastate tagune silmarõõm Robert Redford temaga taas kirja teel ühendust võtab, veel lõplikult maha matnud. Olles ise väga vilets sõnaseadja ning õigekirjas äärmiselt nõrk, võinuks nostalgiliste mälestuste nimel Robertile lausa erandi teha, kirjale paari sõnaga vastata, kuigi pastaka hoidmisest olid Epu sõrmed juba ammuilma võõrdunud, nutitelefoni näppimisest lihaselised pöidlad iseäranis.

Postkast oli tühi. Naine pööras pilgu Kaskaadide mäeaheliku suunas, otsides silmadega pidepunkti, mis näriva, võõristava tunde taanduma paneks. Paraku! Seal, kus selge hommikutaeva taustal oleks pidanud kõrguma Mount Hood, kolm ja pool vertikaalset kilomeetrit kaljusid, lund, liustikke – seal valitses helesinine tühjus. Mägi oli kadunud nagu tina tuhka. Paiga kohal, kus Hoodie, nagu teda hellitlevalt kutsuti, miljoneid aastaid seisnud oli, keerlesid taevas hiiglaslikud, lillakasroosad, sigaretisuitsurõnga kujulised moodustised. Kui Epp hingetuna maja petlikku turvalisusesse tagasi jõudis, oli Planeedi totaalne ümbersünd juba alanud.
 April 05/2020
“Don't wake me for the end of the world unless it has very good special effects.” ― Roger Zelazny, Prince of Chaos

Heinakuhjakalju



Mu praeguse kodu-osariigi Oregoni rannik on imeilus. Säärane karune, kaljune, karmivõitu ilu. Sõbralikult soe pole siinne ookeanivesi isegi mitte suvel. Mis aga ei tähenda, et oregonlased rannamõnusid ei naudiks, mistahes aastaajal kusjuures, mistahes ilmaga. Me Pauliga oleme Oregonis elatud kuue aasta jooksul juba hea mitu pikemat rannikutretti teinud. Jaanuarikuisel road tripl läksime ja vaatasime üle ka Cannon Beachil kõrguva kuulsa monoliidi, Oregoni turismimagneti nimega Haystack Rock. Miks just Heinakuhjakalju, pole vist tarvis pikemalt selgitada, Kahurirand aga on nime saanud 1846. aastal põhja läinud sõjalaevalt USS Shark pärit kahuri järgi, mille ookean randa uhtus.

Ilm meid sedakorda ei soosinud, oli teine pilvisevõitu, sooja see-eest kena paarteist kraadi. Vähene valgus ei meeldinud ka mu päevinäinud fotokale, mistap näppasin veebist paar pilti, et 72 meetrist hiigelkivi teile kogu ilus näidata. Mõõna ajal pääseb kuiva jalaga ka jalamile, kuid otsa ronimine pole lubatud, looduskaitselistel eesmärkidel. Aastakümneid tagasi, kui reeglid veel karmid polnud, sai kalju muidugi vatti mis hirnmus, ta otsa on püütud isegi helikopteriga maanduda. Katse lõppes õnnetult. Paar tüüpi on ronides surnuks kukkunud, üks kaval kinnisvaraarendaja üritas kaljupealset kruntideks jagada ja kalli raha eest maha müüa – ühesõnaga, Haystack Rockil on kirju ajalugu. Õõvastav mereelukas tol pildil, kus pisike Paul suure kivi ees seisab, on tegelikult süütu mererohupundar, bull kelp, millest kirjutasin peale me eelmist ranniku-trippi. Ja nagu kahelt alumiselt fotolt näha, saavad kohalikud elanikud Heinakuhjakivi lausa elutoa-akendest kaeda.

"There are about 30 sea stacks comprised of volcanic basalt rock in the United States that are known, formally or informally, as Haystack Rock. They date back millions of years to the same volcanic activity. In Oregon, Cannon Beach’s Haystack Rock stands about 72 meters tall and is accessible during low tides. It is sometimes claimed locally to be the third-tallest such intertidal structure in the world, but there are no official references to support this. The Haystack Rock tide pools are home to many intertidal animals, including starfish, sea anemone, crabs, chitons, limpets, and sea slugs. The rock is also a nesting site for many sea birds."
April 03/2020
"The secret to walkin´ on water is knowing where the rocks are."
― Bootsy Collins

"Ma käisin poes"



Kas te olete tähele pannud, mis on praeguses olukorras üks kõige sagedamini kasutatud lauseid? See on: „Ma käisin poes“. Silmas peetakse muidugi toidupoodi. Veel kuukene tagasi käisid inimesed trennis, kinos, külas, koolis, Soomes, Lätis, Tenerifel, maniküüris, kulmudes, kaltsukas... kus iganes. Täna? Täna on enam-vähem ainuke koht, kus käia, toidupood. Ma küll väga loodan, et ühel päeval, kui jälle igal pool käia võib, ei võta ma seda iseesesest mõistetavana, nagu võtsin enne Viiruse tulekut. Elukestev õpe või nii...
Pildid tehtud Seattle turul, sügisel 2018.
March 31/2020
“Things taken for granted are the things, if not granted, causes us the biggest discomfort. Very often it's the neglected small things which forms the biggest of shadows while walking away."
― Shahenshah Hafeez Khan

Freedom!!



Mu juuksur on mul karmilt ära keelanud ise kääridega tuka kallale minemise. Olen Di (lühend Dianast) kliendiks olnud juba hea mitu aastat, ning selle aja jooksul vaid üksainus kord libastunud, üsna me suhte alguses. Nimetet intsidendist alates on tuka teema saanud käibenaljaks, kui juhtub lõikusel pikem vahe jääma, kuna olen reisinud või midagi. Peale mitmekuulist pausi juuksuritooli istudes teatan alati uhkusega, et näe, Di, pidasin vastu, kuigi tukk segab nägemist, vaat et isegi nina kaudu hingamist.
Aga nüüd! Nüüd on küll sihuke lugu, et vaatan majapidamises juba vaikselt sobivate kääride järele ringi. Homme-ülehomme teen asja ära. Nagu mu kadunud vanaema ütles - igal mustal pilvel oma kuldne äär. Minul igatahes on corona tõttu vabadus ise tukka lõigata!

Foto: Paul. Pildistatud Californias, Morro Bays. Tunnistan, et olen mütsisõltlane. Lisaks on müts on parim abivahend Paha Juukse Päeva puhul.
March 30/2020
"Some of the worst mistakes in my life were haircuts." ― Jim Morrison

Mis on linnukesel muret



Murca juures küsiti hoolitsevalt, mis mured praegustes oludes on ja milliseid neist levinumatest muredest üldse pole. No vaatame asja lähemalt. Pean täitsa ausalt ja isegi pisukese piinlikkusega tunnistama, et ajal, mil enamik inimesi muretseb, olen mina sellest tegevusest enamjaolt vaba. Meil Pauliga puuduvad kooliealised lapsed, keda iga päev tagant peaks utsitama, et distantsõpe edeneks, või mis veelgi hullem, kelle õppetükkide kallal omaenda päid peaksime murdma. Kummalgi ei ole enam ka vanemaid, kelle viirusele vastuvõtlikkus murelikuks teeks. Eee… hmmm… seda et… kui numbreid vaadata, oleme me ise ju suguvõsade vanemas otsas. Ma muide just täna sattusin selgitusele, kust see riskigrupi alumise otsa number, 60, mõnes riigis vist lausa 55, võetud on. Statistikast nimelt, ennekoroonasest -  sellest vanusest hakkavad kodanikud tihedasti arstiabi vajama. Noh, meil kahel on tervised igatahes rohkem korras kui mõnel tükk maad nooremal. Mitte et end nüüd lausa surematuks peaksime, aga oleme tip-top vormis, vaata kust otsast tahad, liikumise või toitumise või mis iganes.

Tegelikult on mu ainuke mure praegu seotud Pauli tööga, sest kui kutsutakse, tuleb tal minna. Lisaks veel sihuke isekas teema, et sügisepoole oli esialgsete plaanide kohaselt Kauai komandeering(ud) ette nähtud, mina muidugi kaasas. Juba rõõmustasin, et saan palmi alla, aga nüüd teab ainult Issand ise, mismoodi need asjad sügisel käivad. Elame, näeme. Eile vaatasime filmi – polegi tähtsust, millist nimelt – ja seal oli peostseen, hulk rahvast tihedalt koos lõbutsemas. Ma ei tea, kui juba nüüd, peale paarinädalast sotsiaalset distantseerumist on säärast pilti imelik vaadata (oi, näe, üksteisele NII lähedal!), mis tunne siis veel paari kuu või rohkema möödudes tekib, kui praegused käsud ja keelud peaksid senikaua kehtima? Jaa, me kõik oleme visatud otse keset Ajalugu. Unustage BC ja AD. Uus reaalsus on BC ja AC. Before and After Corona.

Muredest veel. Lugesin lehest, et peenemad prouad on hädas, kuidas küünte ja kulmude ja muu säärasega saab, kui liikumiskeeld. Äkki peab ise juukseid värvima hakkama, ja nii edasi. Fox News Host Ainsley Earhardt: People Under Lockdown Can’t Get Their Nails Done “You’re gonna see what color our real hair is because our roots are gonna grow in. Women are saying, you know, this is not a priority, people are dying and I realize that, but they can’t get their nails done.” Yeah. Ma olen ikka täitsa õnnega koos, et harjunud siin metsa sees ise iga viimase kui iluprotseduuriga hakkama saama, juukselõikus välja arvatud. Üleminek täisteenuselt iseteenindusele võib üsna traumeeriv olla, ütlen seda täitsa ilma sarkasmita.

Ahjaa, saatsin Ametnikele kirja palvega mu kodanikuks pürgimise sõrmejälgede võtmine edasi lükata. Ei hakka mina küll praegu Suurde Linna sõitma, seal immigratsiooniameti ooteruumis ju puha pagulased koos, kahtlased tüübid, Mehhikost ja Lähis-Idast ja Eestist ja jumal teab kust - saan veel äkki Pisiku külge (ptüi, ptüi, ptüi). Mis aga Pisikusse puutub, siis meil siin, nagu ilmselt teilgi, lihtkodanik niisama lambist end corona-testida ei saa. Testimine on valitutele. Küll aga levib järgmine soovitus: "For the average American the best way to tell if you have covid-19 is to cough in a rich person’s face and wait for their test results."
Foto tegi Paul Californias, Sacramentos. 
March 27/2020 
“You worry too much. Eat some bacon...what? No, I got no idea if it'll make you feel better, I just made too much bacon.”― Justin Halpern, Sh*t My Dad Says

Before & after



Pealkirja järgi muidugi arvasite, et before and after corona, jah? Mkmm, kullakesed. Koroonast ei tule poole sõnagagi juttu, küll aga meie TRUCK CAMPERI INTERJÖÖRIST. Nimelt andsin mõned kuud tagasi kaks uue aasta lubadust. Esimene oli, et pildistan üles oma garderoobi vanima eseme, nii umbes mitukümmend aastat vana, piduliku, pika slepiga kamoflaazh-kleidi. Ning teine, et jagan camperituunimise before and after pilte. Alustan camperist, kuna seda on tükk maad lihtsam eksponeerida kui iseennast kamokleidis.

Camperi ostmise postituse leiab siit. Natukene NUMBRITEST kah. Maksime ta eest 7000 dollarit, ning suures plaanis sama summa investeerisime kaks kuud kestnud noorenduskuuri. Esialgu plaanisin täpset arvet pidada, kuid kui summa muudkui kasvas (te ei kujuta ette, mis ainuüksi kruvid maksid!), hakkas õudne, lõin käega, loobusin iga kulutet sendi kirjapanekust. Igaks juhuks lisan, et tegemist pole lihtlabase alumiinimkastiga, kuhu kehva matkailma eest hädapärast varjule minna. Kuigi põrandapinnalt tilluke, on camper sõna otseses mõttes kõigi mugavustega maja – küte, soe vesi, WC, dušš, külmutuskapp, gaasipliit, tuled ja viled. Iga viimase kui täienduse tegime omaenda pea ja kätega, alates uute valgustite paigaldamisest (Paul) lõpetades sadulsepatöödega (mina).

"ENNE" interjöör on eelmise omaniku poolt müügikuulutuse tarvis üles võetud, mistap akendest paistvat paluks meiega mitte siduda. Lisaks, fotod pole sugugi mõeldud halvustama, et oi, küll enne oli kole. Inimeste sisekujunduslikud nõudmised on teadagi erinevad. Pealegi, camper oli äärmiselt heaperemehelikult hoitud ja hooldatud, arvestades asjaolu, et seda kasutas perekond kahe eelteismelise pojaga, ning et tegemist Adventurer'i vana, 2007. aasta mudeliga. Apetiitse pakkumise leidsime Craigslistist.
OK, sissejuhatus tehtud, hakkame siis pihta.


 ENNE,
ehk camper sellisena, nagu me ta ostsime:


NÜÜD,
ehk camper peale ümbertöötlemist:

Esimene liigutus, kui camper koju toodud, oli jubedate krousis KARDINATE eemaldamine, ning veelgi jubedamate tekstiilpolsterduste ärakiskumine kardinate kohalt. Paljastus viletsavõitu väljanägemisega vineer, mille katsime õhukeste tammelaudadega. Kõigil camperi akendel, välja arvatud köök, kus on ribakardin (tuleohutus!), on hästi praktiline RULOOSÜSTEEM - saad valida, kas tõmbad alla õhukese ruloo, mis privaatsust pakub, või paksema, mis nö. pimendab.

Teine liigutus oli vastikust plastikust ELUTOALAUD põrandast välja juurida, et seda mitte iialgi enam kasutada. Never, ever. Selle asemel pruugime igapäevaselt aknaalust klappriiulit, ja teist, mis vannitoa ukse küljes, Paul ehitas ja paigaldas mõlemad. Ta tegi meile ka uue suure söögilaua, männipuidust, kuna tamm oleks liig palju kaalunud. Laud elab peeglitaguses panipaigas ja kinnitub geniaalse nipiga aknaaluse seina külge, nii et kui on tahtmist peent õhtusööki nautida või kontoritööd teha, on pind olemas. Aga muidu olgu diivaninurk ikka otstarbekohane, st. külitamiseks, mitte laua taga istumiseks.

Iga viimase kui kapiukse siseküljele paigaldasime TASKUD, et ahtakest ruumi maksimaalselt ära kasutada. Soetasin garderoobide tarvis mõeldud „kingahoidjad“, lõikasin mõõtu, ääristasin korralikult ja kruvisin uste külge. Lihtne, kuid ülitõhus trikk. Ma ei kujuta ette, kuidas muidu igasugu reisimajapidamises vajalikke vidinaid ladustanud oleks. Panipaiku pole säherduses väikesemõõdulises majas just üleliia palju, ja me kumbki Pauliga ei kannata, kui mudru mööda elamist laiali vedeleb.

Gaasipliidi KUBUGA oli täitsa omaette lugu. Esimesel road tripi nädalal selgus, et kubu ventilaator on põhimõtteliselt vaid iluasi, samal ajal kui köögilakke monteeritud Fantastic Fan (ausalt, tal ongi sihuke nimi) võimaldab õhku nii välja kui sisse puhuda ja on pliidi ventikast mitukümmend korda võimsam, üksiti ka tükk maad vaiksem. Pealegi olin kogemata, köögitöö käigus oma otsaesist tolle kuramuse kubu vastu juba piisavalt tagunud, et temast arvamus kujundada. Niisiis, ühe varahommikuse kohvi ajal kusagil California rannikul otsustasime, et kubu peab kaduma. Kui ma Lillikesega jalutuskäigult tagasi tulin, lebas musta värvi plekikobakas camperi kõrval maas, valmis taaskasutuskeskusesse rändama. Paul oli asja tõsiselt võtnud.

KÖÖK sai uue köögipaberirulli hoidja (vana oli plas-ti-kust!) ja maitseaine riiulid ja kokkamisriistade totsikud, kõik bambusest, lisaks konksud pottide jaoks ja pajalappide kastikese. Teeloleku puhul on veekeedukannu, presskohvikannu ja muu lahtise kraami ankurdamiseks bungee cords (pardon, ma ei tea eestikeelset terminit) - kummid, mille otstes on konksud, mis omakorda kinnituvad seina küljes olevate konksude külge. Niimoodi püsivad asjad ka kehvemate sõiduolude korral viisakalt paigal. Ja kui te köögikapi sisemusse piilute, siis näiteks kuivainetopsid on kah kummipaela taga kinni.

TEHNILISE poole pealt niipalju, et camperit kütab ning pliiti ja külmkappi hoiab töös propaan. Elektrisüsteem töötab nii pistikuvoolust kui ka camperit vedava sõiduki aku pealt. Lähitulevikus paigaldame katusele päikesepaneeli, siis oleme isegi in the middle of nowhere  pikemat aega paigal olles elektriga varustatud. Camperil on kolm veepaaki – puhas vesi, kasutatud majapidamisvesi ja WC oma. Tühjendusjaamu leiab üle terve riigi tuhandeid ja tuhandeid. Lisaks vannitoas olevale dušile on camperi küljes ka välidušš, soojas kliimas tükk maad mõistlikum kasutada, ei pritsi kogu väikest vannituba märjaks.

Tavalised lambipirnid vahetasine ökonoomsete LED PIRNIDE vastu, magamistuppa ja elutuppa paigaldasime metallkõridega LED lugemislambid, timmitava valgustugevusega, parim ost! Pliidi kohale, sinna, kus enne kubu rippus, sai pandud veel üks köögilamp lisaks. Vahetasime uute vastu välja ka gaasi- ja suitsuandurid, lisaks kruvisime seina sellised lõbusad vidinad nagu baromeeter ja altimeeter, et ikka teaks, mis ilm tuleb ja kui kõrgel parasjagu oleme.

Camperi KÜLMIK osutus suureks ja mahukaks, pole mingi niru hotelliversioon. Nagu before-pildilt näha võib, oli külmutuskapi uks üsna rikutud olekus, sealt oli midagi karmikäeliselt lahti rebitud. Lahendasime asja odavalt ning elegantselt, tellisime XIX sajandi Põhja-Ameerika KAARDI, paigaldasime raamituna külmkapile. Reisiteemaline kujunduselement missugune.

Iga endast lugupidav blogija kiidab iseenesest mõista ka oma suurepärast MADRATSIT. Uue küljealuse plaanisime nagunii osta, sest kes siis teiste vanal tahab magada. Camperimadratsit nö. tavaliset poest ei saa, ta on sutsuke erandlike mõõtudega, tulenevalt vootipeatsis oleva seina kaldest. Kuna me oleme oma koduse luksmadratsiga ära hellitatud, ei tulnud kõne allagi, et matkatingimustes latti alla laseksime. Valik sai tehtud Wildernessmattressi kasuks, pole sekunditki kahetsenud. Nagu piltidelt näete, on uus madrats pea poole kõrgem kui uus. Seetõttu kaotasime küll pisut voodi kohal olevat õhuruumi, istudes on pea üsna lae lähedal, aga palju sa seal voodis istud, onju, ikka enamjaolt lamavas asendis. Kui Paul hommikuti köögi ja voodi vahelise kardina ette tõmbas ning kohvi keetis, vabatahtlikult igal issanda road tripi hommikul kusjuures, võtsin mina madratsist mõnuga viimast, diagonaalis üle voodi, päikesetõus akna taga. Ahjaa, ja nagu näete, õmblesin madratsi jalutsile kattegi, samast kangast, millega elutoa istumisnurk uuendatud sai.

SADULSEPATÖÖ oli kurnav ja keeruline, seda ma ütlen. Sõrmeotstele ning käelihastele tõeline katsumus. Ma olen paras perfektsionist kah, kui asi käsitöösse puutub. Istme- ja lebotamispatjade katted on tõmblukkudega, et puhastada saaks. No ja siis kõik need väiksemad detailid, mis uue riidega kaetud said, välisukse kohal ja panipaiga kaas voodi kõrval ja... Jep, juba ainuüksi padja- ja polstritööd võtsid mul paar nädalat. KANGAS, mis kogu camperi sisustuses figureerib, on minu valik, meenutab Muhu tekke. Paul oli esiti skeptiline, et äkki on liiga hulljulge? Aga ei läinud kaua, kui temagi vaimustus. Reeglina kasutatakse camperites lollikindlalt tagasihoidlikke, beezhikad-pruunikaid-hallikaid tekstiile. Mulle säärane lähenemine ei sobi, antagu ikka volüümi ja isikupära, ühes rahustava teadmisega, et kui satubki tilk punast veini või tibake chili con carnet diivanile, ei jää plekk näha.

Tükk pusimist oli VANNITOAGA, mis tundus karjuvalt ebapraktiline oma tühjade seinte ja nurgariiuliga, kus sõidu ajal ükski purk ega pudel püsti ei püsinud. Nagu näete, on peale ümbertöötlust lugu sootuks teine. Ja nagu näete, jagub meil ka kempsupaberit. Vannitoal on muide väga käepärane laeaken/ventilaator. Kõige viimane foto on võetud läbi peegli – uskumatu, kui palju see suhteliselt kitsas peegeldusriba interjöörile juurde annab, ruumi avaramaks ja õhulisemaks teeb. Hmm... mul on kindapeale mõned põnevad üksikasjad ja kavalad täiendused märkimata jäänud, eks  kommentaarides saan asja parandada, kui tarvis.
March 24/2020
"Details are not details; they make the product.” ― Charles Eames

Howmuchtoiletpaper.com




Oi, vaadake, mis ma leidsin!! This online toilet paper calculator will tell you just how long your supply will last. /suundub rulle üle lugema/

CNN: Howmuchtoiletpaper.com is a website created by student software developer Ben Sassoon and artist Sam Harris, both based in London, in response to the coronavirus pandemic. The tool calculates just how long your stash of TP will last you during a quarantine. The idea came to them naturally, while talking about how much toilet paper they used, and how that would change during the pandemic. Thus, the website was born.
The layout is simple. Users enter how many rolls of toilet paper they have and how many times they visit the loo. If you scroll to the "Advanced Options" section, you can really get detailed, customizing the average number of wipes per trip, the number of sheets per wipe, sheets on the roll, and people in the house.
March 23/2020
“One of the most jolting days of adulthood comes the first time you run out of toilet paper. Toilet paper, up until this point, always just existed. And now it's a finite resource, constantly in danger of extinction, that must be carefully tracked and monitored, like pandas?”
― Kelly Williams brown, Adulting: How to Become a Grown-up in 468 Easy(ish) Steps