Sisaliku sitt



Püsilugejale ei tule ilmselt üllatusena, et ma olen oma loodusetundmisest üsna heal arvamusel. Stiilis “juba aastaid kanjonikaldal elatud, keset Suurt Mittemidagit, kõikvõimalikke linde-loomi nähtud, ärge tulge mulle rääkima, et on veel midagi, mida ma sellest teemast ei tea”. Aga näe, mõni aeg tagasi sain valusasti nina pihta. Nimelt olin majaümbruse kivisillutisel kummalisi kõvastunud moodustisi avastanud. Pisikesi, pruune, igal neist üks valge täpp küljes. Linnusitt ei ole, selle äratundmisega mul probleem puudub, oskan väljaheite järgi lausa sulelise liiki määrata. Mingid seemed äkki? Lähen mina siis ja näitan Paulile, et näe, milline veider leid. Paul vaatab mulle üllatunult otsa. “It’s a lizard poop. Haven’t you seen it before?”

No olge lahked. Ei, ei ole ma näinud sisalikusitta, kuigi me sisuliselt upume sisalikesse. Sihukesed sõbralikud, keskmise suurusega, liiginimeks sagebrush lizard, eesti keeli salveisisalik. Mis muu ta saabki olla, siinsete salveipõõsastee keskel, eks. Jah, täitsa arusaamatu, kuidas nende väljaheited mul märkamata on jäänud. Näed, nüüd jälle targem:
"One of the differences between lizard poop and feces from other animals is that it has two “parts” to it. There will be a small white or yellowish area in the end of the piece of feces. This actually the lizards urine.  Lizards maintain more moisture from the urine than we do and the resulting waste is a solid or semi-solid mass of uric acid crystals. Lizards excrete waste from the same opening of the body. Known as the cloaca, this is an area where the digestive, urinary and genital systems all empty into. This anatomical arrangement can be found in reptiles, amphibians, birds, egg-laying mammals and  cartilaginous fishes (sharks, rays)." Allikas: Internet.

Meil käib praegu üleüldse kuum hooaeg siin kanjonikaldal, kõikidel karvastel ja sulelistel on järeltulijad. Üleeile õhtul sattusime Lilliga ühes majalähedases kanjoniharus enam-vähem vastsündinud hirvevasikale. Emahirv tegi putket, täpiline titt peitis end kõrge rohu varju. Lilli on mul õnneks välja koolitatud, täiskasvanut taga ajama ei tormanud, vasika juurde keelasin tal minna. Pöörasime otsa ringi, järgmisel päeval igaks juhuks sinnakanti ei jalutanud. No ja kakkudel on kah perelisa, kaks kassisuurust jõmmi, poolleldi veel udusulgedes, karvased mis kole. Me kutsume neid Teeny ja Tiny. Jänese- ja koopaorava hakatistest ärme üldse räägime, neid on mustmiljon. Jaa, Lillikesel rasked ajad… Kui ma tal kogu seda kampa laseksin taga ajada, oleks koeral jalad jooksmisest lühikeseks kulunud nagu Inglise kuninganna corgidel.

Te muidugi saate aru, et ma heietan loodusejuttu selleks, et kõrvale hiilida tänase päeva põhiuudisest. Nimelt kuulutas Kanye West, et kavatseb novembrikuisteks presidendivalimisteks oma kandidatuuri üles seada. Ei noh, ma teadsin küll, et meil USAs on asjad praegu kehvasti, Trump ja Viirus ja. Et põhi peaks nagu käes olema, pole ju enam kusagile kukkuda. Või vähemalt nii arvasin. Aga näe, selgub, et on küll. Ainuüksi mõte Kim Kardashianist kui Esimesest Leedist paneb mind googeldama Mehhiko, asüül. Sest Kanada ju meid, katkutõbiseid, vastu ei võta, Euroopa ammugi mitte. Niisiis, ehk mõistate, miks ma pea liiva alla peidan ja “olukorrast riigis” asemel reptiilide väljaheidetest kirjutan.
July 05/2020
I am the Lizard King, I can do anything! ― Jim Morrison

Fotojaht 13: Kivid



Teate, kui mul midagi küllalt ja ülegi on, siis neidsamuseid kivipilte. Mõni ime. New Mexicos elasin mitu aastat mägede külje all, road-tripid on meid enamasti kivistesse paikadesse viinud, ja siin Oregoni kodus resideerun laavakivide otsas, kivise kanjoni serv välisuksest kahe sammu kaugusel. Mistap valiku tegemine sellenädalaseks pildiväljapanekuks oli raske, et mitte öelda võimatu. Lõpuks otsustasin teile kolme laagrikohta näidata.

Kolmandal fotol, võetud paar aastat tagasi, pole tibagi värve juurde keeratud. Sealkandis ongi kõik läbi ja lõhki oranzhikaspunane, ja Jumalate Org on absoluutselt jumalik, inimestest hüljatud koht.
Veider, et keskmine pilt, pärit tänavuse talve kuupikkuselt camperituurilt, pole põrmugi "red", kuigi paiga nimeks Red Rock Canyon. Mitte et seal punaseid kive ja kaljuseinu üldse poleks olnud, aga meie sattusime sihukese heledama torni alla, ning koidueelne külm valgus mängis kah oma rolli.
Esimene foto on meie kõige esimeselt road triplt. Pilditegemise hetkeks olime vaid paar kasinat päeva ja ööd koos veetnud. Mul on kuri kahtlus, et lisaks Pauli isikuomadustele mängisid ka monumentaalsed loodusvaated mõningast rolli selles, et mul toona põlved nõrgaks läksid, mille tulemusena täna siinpool ookeani elan :)

FOTO 1: Canyonlands, Utah. Taamal Monument Valley.
FOTO 2: Red Rock Canyon, California
FOTO 3: Valley of the Gods, Utah

Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures. 
June 02/2020
“What are men to rocks and mountains?”
― Jane Austen, Pride and Prejudice

Seen



Sirvin mina tänahommikusi kohalikke uudiseid, ja mida ma näen:
Legal, regulated psychedelic mushrooms on Oregon’s November ballot: An Oregon ballot measure to legalize the use of psilocybin in therapeutic settings has gained enough signatures to appear on the November ballot. Oregon would be the first state to legalize the substance, which is currently a Schedule I drug. Cities like Oakland and Denver have already decriminalized psilocybin. “Pioneering research at institutions like Johns Hopkins, NYU, and UCLA has shown the significant promise of psilocybin therapy,” said a press release put out by the campaign Monday, “especially for people whose depression or anxiety hasn’t responded to other available treatments.” Allikas:

Appikene, ma ei jõua novembrikuiseid valimisi ära oodata! Saaks Trumpi Valgest Majast välja ja Seene seaduslikuks, siis võiks juba täitsa elada.

P.S. Mitte et mul ennast õigustada oleks tarvis, täiskasvanud inimene ikkagi, aga eakate sugulaste meelerahu huvides siiski mainin, et Seene osas ei ole mul isiklikke ambitsioone, pigem mõtlen ühiskondlikule hüvangule. Ma pole kanepitki proovinud, kuigi see on meil siin täitsa legaalne mõnuaine 11 osariigis, meditsiiniline kanep lausa 33 osariigis, ja meie väikeses kodulinnas on Rohelise Risti poekesi vaat et iga nurga peal. Ma ei oskagi seletada, miks pole proovinud. Ühel kenal päeval teen kindlapeale katse ära, aga enne peab sisetunne ütlema, et nüüd.

Image from Internet: Psilocybin mushroom
July 01/2020
“Part of what psychedelics do is they decondition you from cultural values. This is what makes it such a political hot potato. Since all culture is a kind of con game, the most dangerous candy you can hand out is one which causes people to start questioning the rules of the game.” ― Terence McKenna

Outfit of the Day



Öelge nüüd päris ausalt, kas ma näen sel pildil välja nagu keegi, kes jaksab endale kaheksa tuhat dollarit maksva kleidi soetada? Küsimus oli retooriline, aga ma olen teiega nõus. Ei, otse loomulikult ei näe ma sedamoodi välja. Kuid Google miskipärast arvab, et mul on see raha tagataskust võtta. Jutt käib itaallaste Missonist, millest ma siin mõnda aega tagasi kirjutasin, ja rumala peaga ka linkisin. Google ilmselt haistis raha, mistap viimased paar päeva vaatab mulle igast aknast (arvutiaknast siis) vastu Missoni kleidivalik, teatud mudelid iseäranis. Reklaam, ühesõnaga. Hinnad algavad tagasihoidlikust kolmest tuhandest dollarist (see kleit) ja lõpevad, nagu juba öeldud, pealt kaheksa tuhandega (see kleit). Linkidele vajutate omal vastutusel, eks, minu käest ei maksa hiljem raha sisse nõudma hakata, kui mõne neist soetama peaksite.

Foto on tehtud kellaviiekohvi ajal, varahommikul, jahtisime kõige esimest päikesekiirt Mount Jeffersoni tipul. Mägedes on päeval palav, nii palav, varavalges aga kuluvad kõik kaasavõetud riidetükid marjaks, ülestikku muidugi, kiht kihi peal, et seda va kodutu puuraiduri stiili hoida. Mu istmikku soojendav sall on võlts-Missoni, et te teaksite. Sekkarist, maksis vist kaks dollarit. Ja pange tähele, kohvitermoste tarvis õmblesin vanade kampsunite varrukatest soojendajad, muidu hakkab käsi metalltopsi hoides külmetama. Mul on neid kohvivarrukaid lausa mitme mustriga, matkadel hästi praktiline. Ning pole midagi mõnusamat kui koiduaegne lõke, eeldusel muidugi, et lõkkekraam on õhtul valmis sätitud, ärgates jääb vaid tikku tõmmata.
Foto: Paul
June 28/2020
“The expected value of something is not a good guide to its price.”
― Martin Baxter, Financial Calculus: An Introduction to Derivative Pricing

Fotojaht 12: Pidu!



Mul on tegelikult väga ägedaid peopilte. Aga nendega on üks probleem – seal on hulk igasugu inimesi peal. Et neid fotosid näidata, peaksin mitmekümne sugulase ja sõbra nõusolekut küsima. Ja see oleks suur ettevõtmine. Niisiis otsustasin hoopiski kaadrite kasuks, mis kolmandaid isikuid ei kompromiteeri. Võin muretult avalikustada, et klaase hoidvad käed on minu ja Pauli omad. Ning vedelik pole teps mitte morss või vesi, ja kolmandal pildil on meil lausa mäed klaasides kummuli. Pidu!!

FOTO 1: Cape Kiwanda, Oregon
FOTO 2: Lake Billy Chinook, Oregon
FOTO 3: Organ Mountains, New Mexico
FOTO 4: Painted Hills, Oregon

Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures.
June 26/2020
 “At every party there are two kinds of people – those who want to go home and those who don’t. The trouble is, they are usually married to each other.” – Ann Landers

The answers are easy if you have the right questions vol. 3



Nonii, kullapaid. Esimene kord esitasid lugejad küsimusi küsitlesin iseennast eraelulistel, teisel korral stiiliteemadel, aga seekord ei tule juttu minust, vaid hoopiski teistest. Täpsemalt, teistest blogijatest. Ehmatasite ära, jah? Igaks juhuks lisan, et isiklikult ei tunne ma ühtegi blogijat, ei neid, kes mu blogrollis, ega ka ülejäänuid. Ritsiku, Manjana ja Tomiga olen paar tundi koos veetnud, läinud suvel Tallinna Fotografiskas, sellegipoolest ei saa kuidagimoodi väita, et ma neid tunnen. Minu arvamused kaasblogijaist on kujunenud üksnes ja ainult veebipäevikute ja kommentaariumite põhjal, ning elu näinud inimesena olen kaugel illusioonist, et blogi annab blogijast 100% adekvaatse pildi. Hea, kui 25% kätte saad. Aga mis ma siin ikka keerutan, läheme asja juurde. Küsimused ja vastused.

Oled sunnitud veetma pool aastat asustamata saarel, muust maailmast ära lõigatuna. Sul on võimalik endaga kaasa võtta üks blogija. Kelle valid?
Appikene. Kohe alguses lajatame lagipähe, jah? Las ma võtan lonksu kohvi ja mõtlen pisut. Mõistlik oleks ilmselt valida keegi, kelle survival skills tõstaks tõenäosust, et ma poole aasta pärast veel elus olen. Ja kelle maailmavaade ei sunniks mind peale paari esimest nädalat tal une pealt kõri läbi lõikama. OK, nali, nali! Kust mul asustamata saarel see nuga peaks võtta olema? OK, jälle nali. Vabandust. Üritan end kokku võtta ja korralikult vastata.
Mu esimene valik oleks Maria. Mulle tundub, et temaga koos võiks rahuliku südamega luurele minna. Tasakaalukas, analüüsivõimeline inimene, huumorimeel haakub minu omaga, metsikus looduses hakkamasaamise kogemus olemas. Tugev nr 2 oleks Kaur ja nr 3 Rents, kuigi ma pole Rentsi ellujäämisoskustes just üleliia kindel. Aga ta on sihuke olemuselt vintske tükk, see kompenseerib tehnilised vajakajäämised. Ma juba näen vaimusilmas, kuidas ta negatiivse kaldega kalju otsa kajakapesi rüüstama ronib, hommikuse omleti tarvis. Või oot... mis minul neist kajakamunadest, mul on ju muna-allergia. Anyway. Kui ma peale dramaatilist laevahukku asustamata saare rannal Robinsonina ärkaksin, näeksin võimalike Reedetena Mariat, Kauri või Rentsi.

Oletame, et sul on õnnestunud tol saarel ellu jääda. Aga rumala peaga lähed järjekordsele merereisile, satud tormi kätte, ja voilà! taas kord maandud asustamata saarel, ihuüksi. Seekord on sul võimalik endale seltsiks valida üks blogi. Jaa, mitte blogija, vaid nimelt blogi. Sinu valik on... ?
Ritsiku blogi, otse loomulikult. See on nii turvaline ja armas koht, kindel seljatagune kvaliteetse sõnaseadmise ja mind paeluvate teemadega, pluss kuldaväärt kommentaariumiseltskond. Kõva nr 2 on Murca blogi. Tõsi, seal on seda va turvalisust natukene vähem, eelkõige selle tõttu, et Murca puurib ennast su ajju ja seab end seal sisse. Tema tekste loen ma alati vähemalt kaks korda üle, kui mitte kolm või neli, see tuleb üksikul saarel kasuks, surnuks löömist vajavat aega teadupärast laialt käes. Ja kui lugeda enam ei jaksa, saan ta fotosid nautida.

Kellega blogijaist tahaksid üheks päevaks kohad vahetada?
See võib üllatada, aga mu vastus on, et kellegagi, kellel on hulk lapsi. Näiteks Britiga. Mul ei ole emaks olemise kogemust, mistap väga valgustav oleks päeva lõpus näha, kas põgeneksin ummisjalu vabadusse või nuiaksin hoopiski paar lisatundi laste seltsis lisaks, et neile tekid lõuani tõmmata ja õhtujuttu lugeda.

Sul on tarvis Inglismaa kuningannale õhtusöök kokata. Keda palud kööki appi?
Oi. Kuninganna? No see on tõsine väljakutse. Ma vist paluksin VVNi appi. Ta tundub olevat eelarvamustevaba, inspiratsioonirikas söögitegija. Eks kuninganna ole pika elu jooksul igasugu mainstream menüüsid mekkinud küll ja veel, pakuks siis omalt poolt midagi julget ja üllatavat. Usutavasti oskab VVN ka minusugusele taskukohases eelarves püsida. Aga ta peab lubama, et köögist välja ei tule. Sest jumal teab, Her Royal Highness võtab äkki nõuks öelda midagi, mis VVNile ei meeldi, VVN saadab vanaproua sirgelt pimedasse kohta, ja pärast olen mina see, kes peab rahvusvahelise diplomaatilise skandaali suppi helpima.

Sul on vaja stiilinõu. Millise blogija käest küsid?
Hm. Kas me räägime riietusest? Või interjöörikujundusest? Või millestki kolmandast? Vaadake, ma ei tunne stiiliblogijaid, mind huvitab eelkõige kirjasõna. Samas, üks ei välista tingimata teist, onju. Näiteks Eveliisil, niipalju kui ma blogifotode põhjal kursis olen, on sisekujunduses silma shabby chic’i peale, ning kuigi see suund ei ole otseselt minu teetassike, koputaksin stiiliküsimustes vist ikkagi algatuseks tema uksele. Pealegi, tal on Fjällräveni seljakott.

Sul tuleb asendada loomaaia lõvipuuri talitajat, abiks võid võtta ühe blogija. Kelle valid?
Väga mõtlemapanev küsimus. Mu abiline peab olema nii-öelda jalad maas tüüp. Ja suhteliselt külma närviga. Ja musta töö peale mihkel nagu minagi. Oot ma lähen vaatan oma blogrolli üle...  Ahaa. Lendav. Tema puhul on veel see boonus, et oskab püssi lasta (ja märki tabada), kui olukord peaks kontrolli alt väljuma.

Sa hakkad tähtsale kohtumisele hiljaks jääma lihtlabase hommikuse laiskuse tõttu. Et laiskus ei kvalifitseeru mõjuva põhjusena, vajad usutavat vabandust, head Lugu. Kes blogijaist võiks sind selle väljamõtlemisel aidata?
Kaamos, kahtlemata. Tal on maailma parimad Lood.

Sul on võimalus ühe blogija isikliku elu kohta mistahes küsimusi esitada. Kelle valid?
Ma ei taha mitte kellestki kõike teada. Isegi mitte iseendast.

Nimeta mõni blogi, mida sa oma blogrollis presenteerimast hoidud, kuid sellegipoolest teinekord salaja lugema hiilid. 
Neid on lausa paar tükki. Näiteks see... misasja, te ometi ei arvanud, et ma nii lihtlabasesse lõksu kukun? Kui ma nimed välja käin, siis pole ju enam „salaja“. Vot ei ütle, grillige või aeglasel tulel.

Millised blogid sind ärritavad?
No see on nüüd kah sihuke konksuga küsimus, nagu eelminegi. Tegelikult ei pruugiks ju neid blogisid lugedagi, mis ärritavad, eks. Aga noh, kui te just kangesti teada tahate... Mind ärritavad blogid, kus blogijal on juba iidamast-aadamast pind näpus, muudkui oigab, et ai, valus, nii valus, aga pintsette ei haara, et pind välja tõmmata. Blogid, kus blogija süüdistab kogu maailma selles, et tal pind näpus, jättes tähelepanuta fakti, et see on tema ise, kes pinnulist planku näpib, järeljätmatult. Blogid, kus blogija enesekindlus tuleneb enesekesksusest, vähemasti minu hinnangul. Samas, blogimine ongi ju eelkõige enesekeskne tegevus. Selle asemel et siin kivisid pilduda, peaksin vist hoopiski omaenda isikliku kapsaaia põhjalikult üle vaatama.

Millised blogid sind vaimustavad?
Blogid, kust õhkub intelligentsust. Ja tolerantsust. Tähelepanelikkust ja mõistmist ilma ning inimeste suhtes. Uudishimu. Blogid, kus mõtestatud, faktidele toetuv ühiskonnakriitika on tasakaalustatud eluterve enesekriitikaga. Blogid, mille autoriteks on täiskasvanud inimesed, kusjuures täiskasvanuks olemine ei sõltu vanusest - vähemasti minu tähelepanekute kohaselt.

Kõige ilusam blogija?
Issand, mis küsimused! Kõige ilusam näolapilt, või kõige ilusam hingelt? Ah et mõlemad kokku? OK. Kõige ilusam on Notsu. Ta kohtleb inimesi alati ilusti. Kõiki inimesi. Ja ma olen ta pilti ka näinud. Ning Frieda on ilus. Aga temast tean ma vähem kui Notsust.

Kõige ausam blogija? 
Sellele, vabandage väga, on absoluutselt võimatu vastata. Kuidas peaks lugeja teadma, kas blogija on oma kirjatükkides aus või mitte? Avameelsus ei ole sama mis ausus, muide.

Kõige mõistlikum blogija?
Kuidas Kasvatada inimest.

Kõige hingekosutavam blogija?
Maarja.

Blogija, kellega sa hingesugulust oled tundnud?
Morgie. Autosõiduoskuse ning juhilubade teemal. Ka mina läbisin umbes samas vanuses autoga sõitma õppimise õudse, vaevarikka, pika teekonna. Ka mina keeran tänaseks rooli suhteliselt nautimisi ja enam-vähem vigadevabalt.

Blogija, kes sind naerma ajab?
Rents. Ma ei hakka kokku arvamagi, mitu korda mul tema postitusi lugedes kohv ninast on pursanud. Ja Maarja, aga tema huumor on hoopis teist sorti kui Rentsi oma, hiiliv, mitmekihiline. Ja Klari. Nii talle kui mulle meeldivad Robert Rodrigueze filmid, see peaks üht-teist ütlema.

Blogija, kes on sinu jaoks salapärane?
Tavainimene. Ma ei tea temast praktiliselt mitte midagi, ta kirjutatut aga loen ülima mõnuga.

Blogija, kelle postitusi sa pikisilmi ootad?
Murca.

Sinu lemmikkommentaator(id)? Paluks vaadata laiemalt kui vaid su omaenda blogisabade piires.
AbFab. Ta võtab harva sõna, aga on alati nii... kuidas nüüd öeldagi... vaimustavalt kainestav. Lisaks tundub olevat koerainimene, minu silmis annab see kindla lisapunkti.

Ja lõpetuseks üllatus: saad kuldkalakesele esitada kolm blogiteemalist soovi. Lao lagedale.
1. Soovin, et 5500'le tekiks uus ja äge kujundus, üleöö, ilma vähimagi minupoolse vaevanägemiseta.
2. Soovin, et anonüümsed nõmedikest kommentaatorid oma urgudes püsiksid, igavesest ajast igavesti.
3. Soovin, et Tilda saadaks mulle oma blogi parooli. Ma ise ei tihka talt küsida.

P.S. Kui keegi kalleist kaasblogijaist peaks tahtma seda küsimustikku laenata, võtke julgelt.
Image: Internet
June 24/2020
“Answers do not matter so much as questions, said the Good Fairy. A good question is very hard to answer. The better the question the harder the answer. There is no answer at all to a very good question.” ― Flann O'Brien, At Swim-Two-Birds

Hommikune



Massiivsest metsatulekahjust Mount Jeffersoni külje all on möödas kaheksa aastat, aga põlenud puuköndid suitsevad ikka veel. Tõsi, mitte kuumusest. Tegemist on jaheda ööõhu ja päikesesoojuse vahelise võitlusega. Ja udu, tema hiilis tervelt tunni jagu me laagri ümber, lõpuks taganes häbelikult.
Pauli fotod.
June 21/2020
“I love the empty, silent, dewy, cobwebby hours.” ― C.S. Lewis