Peegeldused

 



Et jutt juba iluasjanduse peale läks. Tahan rääkida peeglist. Peegelpildist. Sest mu eelmise postituse sabas ütles Klari, et tema, kui end peeglist vaatab, ei märka (ealisi) muutusi, kuigi need peaksid olema aset leidnud; Katarina kirjutas, et tema justnimelt märkab; Rentsi juures tehti välimusevärgist juttu...

Kõigepealt. Olen üsna kindlal arvamusel, et see pole inimese enda teha, kuidas ta end peeglist vaatab. Peeglinägemisega on samamoodi nagu silmavärvi või jalanumbriga – mis meile antud, see ka jääb. Lisaks on peegel kui niisugune ju üsna müstiline ese, ei? Tekitab hulganisti küsimusi, vähemasti minus. Mis mulle peeglist vastu vaatab? Kas see, mida näha tahan, või see, mida ei taha, või hoopiski see, mis tegelikult minu pool peedelduvat klaasi aset leiab? Ja ega siis asi pole üksnes minu peegelpildis. Olen peeglist kaks korda inimesi näinud, keda näha poleks üldse võimalikki, sest neid lihtsalt pole enam. Kahju lausa, et nood hetked on siinses blogis kirjeldamiseks liig isiklikud, kuna kirjeldamist nad tõepoolest vääriksid. Aga ma ei tunne endal õigust olevat nähtuid sedasi avalikkuse ette tirida, mul puudub nende luba. Okei, okei, selle peale võite nüüd julgelt näpuga minu suunas näida, seejärel iseendale meelekohale koputada, “uhuu” öelda :) Ma ei solvu. Sest nägin seda, mida nägin.
  
Peeglindust googeldades leidsin Meghan O’Gieblyn’i kolumni (tõeliselt huvitav peegliteemaline lugemine!), kus ta muuhulgas mainib edevust ning surma siduvat gnostikute müüti, milles peegelpilt kesksel kohal. Aga! O’Gieblyn’i kolumnide üldpealkirjaks on “Objects of Despair”. Lootusetus. Ja tõsi ta on - selge veesilm või spetsiaalselt töödeldud klaas pole üksnes elu peegeldaja, vaid ka kaduvuse armutu kuulutaja.
 
Ühesõnaga, tagasi selle juurde, kui erinevalt inimesed peeglit pruugivad. Mina ise asun seal kusagil Klari ja Katarina vahepeal. Märkan muutusi oma peegelpildis, vägagi hästi märkan, kuid mulle tundub, et oleks lausa imelik, kui klaas neid muutusi ei peegeldaks, sest ma ju olengi muutunud. Ja mitte vähe. Sisu on muutunud, muutub iga aastaga, iga päeva ja tunniga, miks siis ümbris ei peaks teisenema? Samas, teistpidi tunnen kah: näo taga, mis mulle peeglist vastu vaatab, olen ju endiselt mina ise, vanusest sõltumata - mis omakorda paneb peegelpildist läbi vaatama, kesta asemel sisu nägema. Ja kuna ma üha enam (lisanduvate aastate tõttu ilmselt) tunnetan sisu ja kesta lahkukasvamist, siis... oot, kuna mulle siiani meeldib tsiteerida mõningaid lõike oma kolme aasta tagusest juubelipostitusest (no kellele ei meeldiks iseenda häält kuulata:)), lähen seda teed tänagi:
 
“Ühte huvitavat fenomeni olen viimastel aastatel hakanud täheldama. Keha ja vaimu eraldatust. Kesta ja sisu erinevust. Ei, oot, ärge naerge, las ma selgitan. No näiteks jääb mu pilk oma kätele pidama. Käelabadele. Eluaig rasskit tüüd rügänü, eks, käed sellele vastavad. Aga kummalisel kombel hindan neid nüüd kõrvalseisja pilguga. Nagu polekski minu jäsemed. Las nad siis olla soonilised. Käed on üksnes tükike kestast, mille sees päris-mina peidus. Või võtame näo. Ma armastan naerda, päikese käes silmi kissitada. Paraku pole täitesüstid minu teetassike. Niisiis: kortsud. Aga peeglist näen jällegi üksnes kesta, mistap lasen ükskõikselt pilgu kortsudest üle. Las nemadki olla. Päris-mina on seal kusagil silmaümbruse kanavarvaste ja kulmudevahelise vao taga. Vaikselt muide loodan, et side mind ümbritseva kestaga muutub ajapikku üha nõrgemaks ja nõrgemaks, ja ükskord kauges tulevikus ütleb sisu kestast pikemalt mõtlemata, valutult lahti, vaim ei klammerdu keha külge. Mis sest kulunud kaadervärgist ikka kaasas tassida, eks. Oih. Kiskus morbiidseks väheke? Ma tegelikult ei mõelnud sedaviisi. Aga ausalt, nii imelik, kuidas olen hakanud end kõrvalseisjana (või peaksin ütlema seespool olijana?) nägema. Mis omakorda paneb mind nõela ja/või noa abil keha tuunijaist paremini aru saama. Kui ikka elamist segab ja õnnetuks teeb, et välimus ja sisemus kokku ei lähe, no siis tuleb miskit ette võtta. Ja eks eksterjööri kohendamine ole üksjagu lihtsam kui interjööri kallal pusimine.”

Olgu peale, käte osas võtan mõned sõnad tagasi, läinud aastal lausa blogisin sellest, et käed (täpsemalt käelabad) on mind häirima hakanud. Soonilised, ja artriit sõidab sisse. Kuid nad funktsioneerivad siiani suurepäraselt, mistap sel rongil olen tänaseks südamerahuga minna lasknud. No ja tihtipeale vaatab peeglist ju üksnes ülakeha vastu, käed pole enamjagu aega karmi peeglitõe meelevallas nagunii. Aga jah, oma näopeegeldusega valitseb mul üsna neutraalne suhe, valdavateks tunneteks huvi ning uudishimu. Et mismoodi ja mil määral selle va elu elamine inimese välist kesta muudab. Otsisin siin traditsioonilist, postitust lõpetavat tsitaati, leidsin rohkem kui tarvis. Näiteks üks, mis kõnetas, oli selline: “Even a mirror will not show you yourself, if you do not wish to see.” ― Roger Zelazny, Lord of Light. Ses lauses on vägagi tummine mõte sees, mu meelest. No ja siis see: “A beautiful woman should break her mirror early.” ― Balthasar Gracian, The Art of Worldly Wisdom. Jällegi, kümnesse. Et kui miskit tasapisi kaduma hakkab, mille igavest olemasolu sa siiani iseendastmõistetavana oled võtnud, siis teeb haiget küll ju. Mul endal on selle asjaga väheke imelikult - täiskasvanuna pole ilmaski arvanud, et ma kena ei oleks, samas ei defineeri ma muutusi kenaduse kadumisena, pigem teisenemisena. Ons see nüüd ülepaisutatud ego või liigne enesekindlus, või jaanalinnupoliitika, või miskit kolmat-neljat, mine võta kinni. Nagu eespoolgi ütsin, mu meelest pole iseenda peegelpildi interpreteerimine oma teha. Sa lihtsalt näed seda, mida näed, ja ei miskit muud. 

Ahjaa, peegelpildist rääkides tahan tingimata ka (sotsiaal)meediat teemasse tirida, mu meelest on need kaks praegusajal lahutamatult seotud, nagu ka üks mu eelmise postituse kommentaatoreist teraselt märkis. Nägu, mis meile peeglist vastu vaatab, olgu see töödeldud kuitahes profi meigi ja/või iluprotseduuridega, ei pääse ligilähedalegi nägudele, mis digitöötluselt ja/või filtritelt abi saanud. Mul, kui nüüd vanainimeselikku heietusse laskuda, on üüratult hea meel, et mu tüdruku- ning noore naise iga sattusid aastatele, mil ainsaks eeskujuks ja võrdlusmaterjaliks olid reaalselt eksisteerivad sookaaslased, mitte visuaaltehnika viimane sõna. 

Ja noh, et teil saaks pilt silme ette, mida erinevatel eluetappidel peeglisse vaadates nägin, siis sobrasin pisut oma pildialbumites. Esimesel fotol olen tegelikult üheksa-aastane, mitte kümnene, kuid kuna pildid said kümnendite kaupa, las siis olla ilus ümmargune arv. 

------------

Meghan O’Gieblyn, Objects of Despair: No common object has inspired as much dread, confusion, and morbid anxiety as the mirror. Superstitions exist in practically every culture: sickroom mirrors are covered in many countries, lest they lure the soul from the ailing body, and are cloaked after a death in others to prevent the spirit from lingering. A Chinese myth once held that images in the mirror were actually demonic beings who were pretending to be our reflections, while silently plotting our deaths. Narcissus was the first to die from looking at his reflection—though the gnostics perfected the myth by reattributing it to Adam, who lost his divine nature, they said, by gazing at himself in a pool of water. I have always preferred this version of the Fall. The mirror, after all, is an apt metaphor—far more so than the apple—for what the Genesis story is meant to dramatize: the moment when humans evolved to self-awareness and understood, for the first time, that they would die. This primal epiphany persists in the dual meanings of “vanity,” which lock self-love and futility in an etymological death-brace.

April 10/2024                                                                                                

“I know that mirrors give us a false sense of confidence.” I continued. “The reflection that we see everyday has nothing to do with how others see us. The glass lies.” ― Rasmenia Massoud, Human Detritus

Lumi, vari, ilu

 



Esiteks. Te ju teate, mis ma lumest arvan, eks. Meil siin tekkis korraks juba kena kevade, linnukesed laulsid, lillekesed õitsesid, kuni üleeile hommikul vaatas mulle koduaias vastu säärane vaatepilt, nagu fotol näha. Õudne!! Õnneks on ollus tänaseks sulanud, aga meeleolule mõjus hävitavalt. Niigi istume Pauliga nagu naeltel, kibeleme kolima, ja siis üllatab Oregon meid sihukese lahkumiskingitusega, aprillikuus. Kusjuures ajastus poleks saanud parem olla: 4. aprillil täpselt kümme aastat tagasi allkirjastasime oma siinse rendilepingu. Teisisõnu, Universum ütles üleeile kõva ning selge häälega: “Liikuge lõuna poole!”

Teiseks on Põhja-Ameerikas homme täielikku päikesevarjutust oodata. Meist jääb sedakorda nägemata, trajektoor ei soosi, aga kuulukse tulevat jupp maad uhkem kui too 2017. aasta augusti oma, mille teele me kodumaja jäi. NASA saidilt saab lugeda toonase ja homse varjutuse võrdlust (laiem totaalse varjutuse ala, varju teele jääb rohkem ja suuremaid asustatud punkte, jne.) Blogisin "meie" varjutusest kah vist... oot, otsin... näe, siin.  

Ning last but not least - asjast, millest ma miskit ei tea, aga noh, millal säärane pisiasi mind enne on takistanud sõna võtmast. Ühesõnaga, ilusüstid ja -lõikused. Rentsil ilmus paar päeva tagasi väga vinge postitus, ta lähenes ülipõneva nurga alt, klassikuuluvuse nurga alt nimelt. Kommentaariumis fookus paraku pisut küll nihkus, protseduuridele üldisemalt, ja mul tekkis tahtmine iseenda mätta otsast paar sõna lisada. 

Lühidalt: mu meelest on igaühe rangelt isiklik asi, mida ja kuidas ta oma näoga ja kehaga ette võtab. Muidugi pööritan silmi, kui meedias või päris-elus keegi ette jääb, kes ilmselgelt vale ja/või odava teenuse valinud. Samas, silmad pöörlevad pigem heatahtlikult, sest noh, nagu öeldud – igaühe isiklik valik. Mulle ei peagi ju meeldima, põhiline, et inimene ise oma välimusega rahul. 

Aga. Ja see on VÄGA SUUR "AGA", just seesama, mille Rentski välja tõi: praegusajal näikse asjad ses suunas pöörduvat, et kulmu kergitatakse mitte niivõrd ületöödeldud nägude (ja kehade) peale, kui justnimelt nende, mis töötlemata. Stiilis “kas tõesti ei saa endale süstikest lubada, hinnad ju nii taskukohasteks langenud?” Ja sõnakasutus! Kirjutasin Rentsi juures: “Kui aus olla, siis minu kõrva riivab juba ainuüksi asjaolu, et kui kortsude eemaldamisest/vähendamisest juttu, kasutatakse sõna “korrigeerima” – mis, kui ÕS-i uskuda, tähendab “vigu parandama”. Elik öeldakse otsesõnu, et eaga kaasas käivad kortsud jms on vead, mis vajavad parandamist. Veel kirjutasin: “Ühest küljest oleme kõvad feministid, nõuame naistele seda, teist ja kolmandat, aga teisest küljest pressime “korrigeerimist” peale. Mulle muide topitakse täitesüstide reklaame pidevalt postkasti; kahtlustan, et kohaliku väikelinna iluteenindajad on mind toidupoes või kuskil mujal kohanud ja leiavad, et mu välimust tuleks korrigeerida.”

Muidugimõista on piirid ses teemas jube hägused, sest ka silendav-noorendav näokreem on ju korrigeerimine, süstid-lõikused lihtsalt mitu kraadi kangemad meetmed. Mina näiteks pole oma hallide juustega rahul, korrigeerin neid juuksevärviga. Täpselt sama asi ju, välimuse tuunimine. Vea parandamine. Nii et ses mõttes ärge saage valesti aru, ma ei vingu protseduuride kui niisuguste üle. Vingun ühiskonna suhtumise üle neisse, kes oma väljanägemist ei muuda, sest on sellega a) rahul, b) ei pea oluliseks või c) ei saa endale lubada erinevatel põhjustel, majanduslikel näiteks. Ei, tegelikult pean täpsustama: mitte ühiskonna üldiselt, vaid nimelt naiste suhtumist teistesse naistesse. Võib vabalt olla, et elan kivi all, aga ma pole kuulnud või lugenud, et mehed naistele korrigeerimist soovitaks. Või kui, siis on need mehed ise ilualal ametis, teenivad sellega elatist. 

Millest tingimata veel rääkida tahan, on USA värskendavalt mitmekesised ilunormid. Ma ei tea, kuidas asjad idarannikul käivad, aga meil siin Metsikus Läänes leidub lisaks Hollywoodi standarditele ka muid valikuid. Üheks sääraseks toredaks stiiliks on nö. vabaõhu-naine. Cowgirl (või ka sportlane, kui soovite, näiteks kivironija:)) Rikkalik, loomulikku värvitooni juuksepahmaks (paljud siinsed prouad lähevad nii ilusti halliks, kadestan!!), värskest õhust pargitud nägu, väga vähe meiki, kui üldse; vanus näkku kirjutatud, mõni aasta ilmselt lisakski - tuul ja päike, noh. Samas üleni igatpidi hoolitsetud, ilma… kuidas seda öeldagi… kodutu vaibita. Ja pange tähele, ma ei väida ega vihja, et sääraseid naisi kuidagi paremaks pean kui suguõdesid, kes ilusüste pruugivad. Kaugel sellest. Igaüks tehku ja olgu, nagu ta end kõige paremini, kõige ilusamana tunneb. 

Kuid mind jah natukene üllatab, et mitte öelda nörritab, et näo- ja kehatuunimine näikse tasapisi nö. uueks normaalsuseks kujunevat. Et täitesüstid pannakse juba vaat et hambapesuga ühele pulgale. Samas, enda vastu ausaks jäädes – kust, jah, kust läheb piir? Kui ma ise kasutan hüaluroonhappega või retinooliga kreemi, kas mul üleüldse passib invasiivsete iluprotseduuride teemal sõna võtta? Sest noh, kreem pole ju kah teab mis naturaalne lähenemine, ei ole pelgalt hügieen. Kui skaala ühes otsas on näohooldus à la seep ja vesi ja teises otsas põserasva imu, siis kuskohas lõpeb loomulikkus ning algab tuunimine? 

Oeh… keeruline, keeruline on see naisterahva elu, ma ütlen. Jumal tänatud, et ma juba säärases eas, mis võimaldab teemale enam-vähem eemalseisjana vaadata. Mitte, et end käest oleksin lasknud või miskit, mkmm, kaugel sellest. Head geenid tundun kah pärinud olema, pluss enesekindlust piisavalt, arvamaks oma väljanägemisest hästi, et mitte öelda toredasti. Aga jah, eluiga paneb mõnegi asja nii kenasti paika. Suhtumine omaenda peegelpilti muutub. Kuidas täpsemalt, see on juba üks teine jutt – või õigemini, olen seda ennegi rääkinud, kordama ei hakka. 

Aga te kommenteerige teemas julgelt, isegi kui vaielda tahate – hakkan vast vanaks jääma, kuidagi leebena tunnen end viimasel ajal:) 

April 07/2024

“Pray don't talk to me about the weather, Mr. Worthing. Whenever people talk to me about the weather, I always feel quite certain that they mean something else. And that makes me quite nervous.” ― Oscar Wilde

BYOB

 



Kristallkuul kirjutas hiljuti võõrustamisest, ja Ritsiku juures tehti samal teemal juttu. Ma tahan kah sõna võtta, iseenda mätta otsast, et kuidas siin Ameerikamaal see va võõrustamine käib. Kogemuspõhiselt, ikka kogemuspõhiselt kõnelen, kuna... noh, säästan teid sedakorda, ei hakka sajandat korda ketrama oma lemmikmantrat „USA on suur ja lai ja mitmekesine, asju ja olusid ilmvõimatu üheselt iseloomustada“.
 
Algatuseks paar võõrustamiskogemust mu Eesti-elust. Vanematekodu... las ma mõtlen... jah, sest ajast, kui külaliste vastuvõtmist üleüldse mäletama hakkan, oli menüü alati üks ja seesama: kohv ning võileivad. Uduselt meenub siiski ka paar sugulastele serveeritud pidulikku lõunasööki, kuid need olid pigem erandid kui reegel. Et siis jah, kohv ja võileivad, võileivad ja kohv. Ja suitsukonidest tiined tuhatoosid. Jään tagasihoidlikuks, ei hakka kultuuritegelaste nimedega lehvitama siin, ütlen vaid niipalju, et kui Rahvusooperis järjekordset tükki treiti, läksid sigaretid, kohv ning võileivad nagu kerisele, teatri juhtivate kunstiliste jõudude abiga. Isa ja ta töökaaslased sünnitasid sinisesse suitsupilve mähkunuina mu lapsepõlvekodu elutoas lavastust, ema vihtus samal köögis võileibu teha ja keetis liitrite viisi kohvi. Liitrite. Meil oli „mulksuga“ kohvimasin, toona uudne, peenike värk. Mul siiamaani selle hääl kõrvus, meenutab mõnusalt lapseiga ja teismeaastaid.
 
Aga siis sain ühtäkki täiskasvanuks (või noh, sain kakskümmend), abiellusin, ning sattusin hoopis teistsugusesse toidumaailma. Sattusin Lõuna-Eestist pärit suguvõssa, ja sa armas aeg, mismoodi see mu kulinaarset maailmapilti muutis! Toit seisis kokkutulemistel au- ning esikohal. Ja mitte, et oleksin kogu eelneva elu näljas olnud või miskit, mu ema oli köögis üsna andekas, aga no sääraseid roogi ja sääraseid koguseid polnud ma oma kasina kahekümne eluaasta jooksul uneski näinud. Kui sünnipäev või mõni muu pidu tulemas, kokkasid naised kolm päeva ette, hommikust õhtuni. Pulmadest ärme üldse räägimegi, nendeks valmistuti lausa nädalate viisi. Külm laud, soe laud, magustoidud. Salatid, singirullid, täidetud munad, veisekeel tarrendis, sült, kalamari, kartul-kaste-kapsas-praad, koogid, kompotid, magus tarretis, vahvlid vahukoorega... Suguvõsa kaubamärk, lihapirukad. Pisikesed, kaunilt vormitud, maja kütvas ahjus küdsätü' (jep, tegemist oli võrokestega). Mäletan, et kui noile pirukaile esimest korda ligi sain, siis terve peo jooksul muud ei söönudki, no lihtsalt nii võrratud olid! Ja mingil imelisel moel tehtud küülikupraad ja... noh, igatahes vaimustavad toidumälestused, mida mul parima tahtmisegi juures kopeerida pole õnnestunud, sest kuigi mulle usaldati retseptid ja puha, ja köögis õnnestus teinekord ka abikokaks olla, ei tule tolle suguvõsa firmatoidud minu käe alt kaugeltki sama maitsega kui nende kulinaarselt geniaalsete prouade, keda siiani soojalt meenutan.
  
Ühesõnaga. Et kuidas võõrustamisega siis siinpool ookeani lood on. No lood vägagi mitmekesised, nagu juba öeldud. Mingit ühest valemit à la USA-s võõrustakse nii- või naamoodi ei eksisteeri, ärge üldse lootkegi. Samas, omaenda muljete pealt panen Ühendriiklaste võõrustamis-filosoofia suures plaanis paika postituse lõpus oleva tsitaadi najal (iirlane versus ameeriklane). Kusjuures mulle isiklikult istub too Ameerika variant tükk maad rohkem. Sest eestlasena sündinuna, kasvanuna, elanuna on mul söömasundimistest kõ-ri-ni. Just seesama „no võta ometi veel kolmas tükk kooki või kümnes küpsis; oled sa ikka kindel, et ei soovi kuuendat tassi kohvi;  proovi lisaks kartuli- ja makaronisalatile seda kanasalatit ka...“ Mälestus mu ex-äia viiekümnendast sünnipäevast, palju aastaid tagasi: laud oli muidugi lookas jälle, ja noodsamad võrokestest prouad üritasid juubilari surnuks sööta. Võta seda, võta teist, võta siit liualt ja sealt kausist... Sünnipäevalaps kuulas soovitused kannatlikult ära, seejärel küsis tagasihoidlikult: "Kas ma seda ka tohin võtta, mida ise tahan? "

Näh, nüüd läks jälle Eesti peale jutt, Ühendriikide asemel. Et siis jah, minu tutvusringkonna ameeriklased on toidu ja võõrustamise osas pragmaatilised, ja mulle see istub. „Ei“ tähendab „ei“, „jah“ tähendab „jah“, mingit „oled sa ikka täitsa kindel“-piinamist ei harrastata, jumal tänatud. Küllakutsed saadetakse samuti konkreetsed. Kui pererahvas ütleb, et mitte miskit pole tarvis kaasa tuua, rõõmusta meid oma kohaletulekuga, siis täpselt seda nad ka mõtlevad. Säärasel puhul mingit toiduvärki ühes tassida pole paslik (erandiks pudel veini, kuuspakk õlut ja/või lilled). Kuid enamjaolt antakse juhend „bring your own beer/beverages“ (BYOB) või, kui suurem õue-koosviibimine plaanis, üksiti ka „bring your own chair“ (BYOC). Kui sööminguga tegemist, kinnitab pererahvas kutset saates, et toidud on nende poolt. Samas, potluck'i või Tänupühade vms suurema olengu puhul palutakse ka külalistel miskit söödavat kaasa tuua. Kutsuja koordineerib, kes mida. Tihtipeale on nii, et võõrustaja poolt lihakraam, külalistelt side dish või magustoit.
 
Mäletan, kui eestlased hakkasid sovjeediajal väljamaale pääsema, tuli mõnigi sealt shokeerituna tagasi, et issand jumal, igaüks võtab olengule isikliku alkoholi ühes, pruugib seda ainuisikuliselt, ja kui märjukest õhtu lõppedes järel, lööb pudelile korgi peale, viib koju tagasi. Maarjamaalastele, sealhulgas mulle, tundus see karjuva etiketirikkumisena. Aga vot just täpselt niimoodi käivad meil siin USAs asjad praegugi. Näiteks mina, teadagi, armastan Sauvignon Blanc'i (no surmahädaga läheb Pinot Grigio ka). Keegi teine mu tutvusringkonnas kuiva valget veini ei joo. Külla lähen alati oma pudeliga, ja kui õhtu lõppedes miskit järel, kasvõi üheainsa klaasikese jagu, toon selle koju. Õllesõbrad üldiselt siiski maitsevad üksteise jooke, vahetades purke-pudeleid, lisaks soetab pererahvas suurema olengu puhul varud, et keegi kuivale ei jääks, aga varusid niisama lambist lauale ei panda, üksnes vajadusel. Sel süsteemil pole vähimatki pistmist ihnsusega või vähese külalislahkusega – lihtsalt kombed ongi sellised.
 
Söögiga sarnane lugu. Kui sind näiteks kutsutakse külla „after lunch“ või „before dinner“ või „after dinner“, siis keegi ei imesta, kui jookide (olgu nendeks siis olengu iseloomule vastavalt kohvi, tee, smuutid, alkohol) kõrvale isegi mitte snäkke ei pakuta. Kuid jällegi, tegu pole külalislahkusetusega. Juhtub koosviibimine venima, toob pererahvas miskit näksimiseks lauale, või siis ütleb, mis neil lõuna- või õhtusöögiks plaanis oli, ja küsib, kas hakkame koos kokkama. Vastus oleneb asjaolust, milline (peo)meeleolu selleks hetkeks maad võtnud. Taas, vastaja ei keeruta, et oh mis te nüüd, pole toitu tarvis, endal kõht korisemas ning kange soov kauemaks jääda, pererahvas omakorda ei pressi peale, et no jääge ikka, ise kinnise suuga haigutades ja muretsedes, kas lõunasöögiks varutud kraamist suuremale seltskonnale jagub. Ülimalt väskendav otsekohesus mu meelest. Teeb asja lihtsaks nii võõrustajaile kui võõrustavatele.

Sellest, et enamjagu minu ja Pauli siinseid tuttavaid/sõpru/sugulasi, nii mehed kui naised, on head või lausa suurepärased toiduvalmistajad, olen vist juba kümneid kordi rääkinud, pikalt üle kordama ei hakka. Kui pererahvas sööma kutsub, on alati maitseelamust oodata. Kusjuures maitseelamus ei tähenda, et menüüs ilmtingimata miskit üüberpeent oleks, või valik tohutu. Mu esimene õhtusöögi-küllakutse kogemus siin USA-s, aastaid tagasi, oli eurooplase jaoks täiesti ebaootuspärane. (Ameeriklased õgivad ju hamburgereid ja plaksmaisi ja kulistavad koolat peale?) Pakuti... üllatus, üllatus... mundris küpsekartuleid hapukoore ja võiga ja mitmesuguse maitserohelisega. Issand, kui maitsev oli! Tänaseks mind keelt alla viivad kodused road loomulikult enam ei üllata, ka euroopalikud eelarvamused olen ammuilma maha raputanud.
 
Aga jah, ei tasu unustada, et erinevad Ühendriikide piirkonnad, erinevad rahvus- või muud grupid ei pruugi kaugeltki sääraselt käituda, nagu mina siin kirjeldan, eks. Küllap leidub ka paiku, kus toitu külalistele vägisi sisse topitakse ja solvutakse, kui kutsutu end haigeks ei söö, või kus pead õunte pealt vaatama, mida külla kaasa võtta, sest midagi on kombeks võtta, kuigi kutsuja vannutab „ärge tooge midagi“. Aga muidu, jah, peale sünnimaal kogetud ebamäärast, teinekord silmakirjalikkugi võõrustamis- ja külastamis-etiketti on ameeriklaste konkreetsus ning ühemõttelisus mu jaoks meeldivalt värskendav.

Foto: võõrustame koopaoravat. Menüü: kirsstomatid. Pilt tehtud mõned aastad tagasi, ajal, mil nii mina kui Paul veel naiivselt uskusime, et me Oregoni kodus on võimalik köögivilja-aiandusega tegeleda, ilma et hirved, oravad, ümisejad, pluss mitut muud sorti närilised kogu saagi nahka paneksid. 

March 31/2024

“In Ireland, you go to someone's house, and she asks you if you want a cup of tea. You say no, thank you, you're really just fine. She asks if you're sure. You say of course you're sure, really, you don't need a thing. Except they pronounce it ting. You don't need a ting. Well, she says then, I was going to get myself some anyway, so it would be no trouble. Ah, you say, well, if you were going to get yourself some, I wouldn't mind a spot of tea, at that, so long as it's no trouble and I can give you a hand in the kitchen. Then you go through the whole thing all over again until you both end up in the kitchen drinking tea and chatting.
In America, someone asks you if you want a cup of tea, you say no, and then you don't get any damned tea.
I liked the Irish way better.”
― C.E. Murphy, Urban Shaman

Pagan küll!

 


Mind on mõte vandekohtunikuks olemise võimalusest saatnud enam-vähem kogu USA-elu jooksul. Sestajast muidugi iseäranis, mil Ühendriikide kodanikuks sain, kuna tolle tiitlita pole vandemeeste pingile asja. Otse loomulikult põhinevad mu sellealased ambitsioonid Hollywood'i filmikaadritel: hilisõhtu kohtumajas, kaksteist vannutatud meest ametiruumi lukustatud, õhk sigaretisuitsust paks, kõigil magamatusest silmad punased, aju pehme, emotsioonid laes, aga enne välja ei pääse, kui otsus tehtud... 

Ühesõnaga, paar päeva tagasi sain kauaoodatud kutse ilmuda ringkonnakohtusse, kuna olen vandemehenaise kandidaadiks valitud. (Panin postituse lõppu mõned viited, kui kedagi peaks täpsemalt huvitama, kuidas need kohtuasjad meil siin käivad. Seda, kas vandekohtute süsteem on mõistlik või ei, ajale jalgu jäänud või mitte, ma praegu lahkama ei hakka. Liiatigi, et mul antud asjas ühene seisukoht puudub.) Kutse, jah, käes, kuid ajastus poleks saanud halvem olla! Mind kohustati kodanikukohust täitma täpselt neil kahel kuul, mil Paulil töölähetuste vaheline paus, mis võimaldab meil uue kodu otsimisega tegeleda. 
 
Paraku pole Juror Summons paberitükk, mille, kui postkastist leiad, võid niisama tagantkätt prügikasti saata. Et ah, mul praegu pole aega/tahtmist/viitsimist. Jury Duty’st vabastamiseks peab olema väga mõjuv alus, kõrvalehiilijaile rakendatake kriminaalkaristuseni küündivaid meetmeid. Ega midagi, pöördusin aupaklikult vandemeeste koordinaatori poole, ja õnneks mu äraütlemise põhjus (eelseisev kolimine osariigist teise) pädes. Kole kahju on küll, aga noh, ehk tulevikus õnnestub seesinane kogemus ikkagi saada.
 
Muide, kahekuune „valveloleku“ kohustus kohtuistungeil osalemist veel ei taga. Vandemeeste valimine on protsess, kandidaate praagivad erinevatel põhjustel välja nii kohtunik, kaitsja kui süüdistaja. Sa annad kõigepealt vande, et vastad nende pool esitet kontrollküsimustele tõeselt, ja kui siis selgub, et oled näiteks lähisuhtevägivalla all kannatanud, kuid sellegipoolest end naisepeksja üle kohut mõistvate vandemeeste hulka nihverdanud, on kuri karjas. Ma tegelikult ei kujuta hästi ette, mismoodi üldse on võimalik täiesti eelarvmustevaba vandemeeste kogu koostada – enamikel täiskasvanuist on ju mitmesuguseid elukogemusi? Ja noh, siit tulenebki see küsimus, eks, et kas ja kuivõrd vandekohtud end õigusemõistmisel õigustavad.  

------------

Jury Duty, United Sates: When a person is called for jury duty in the United States, that service is mandatory, and the person summoned for jury duty must attend. Failing to report for jury duty can result in a wide range of penalties, from simply being placed back into the selection pool to immediate criminal prosecution and having a bench warrant issued for contempt of court. Employers are not allowed to fire an employee for being called to jury duty, but they are typically not required to pay salaries during this time. Jury duty reimbursement is as little as $5 per day, although a juror can plead to be excused for financial hardship. An individual who reports to jury duty may be asked to serve as a juror in a trial or as an alternate juror, or they may be dismissed. 
Potential jurors are summoned for duty, and then interviewed for their suitability to serve on the jury for a particular trial. The prosecutor and defense can dismiss potential jurors for various reasons, which can vary from one state to another, and they can have a specific number of arbitrary dismissals, or unconditional peremptory challenge, which does not require specific reasons. The judge can also dismiss potential jurors.

From Jury Pool to Jury Box: Being summoned for jury service does not mean that a person will end up serving on a jury. When a jury is needed for a trial, a group of qualified jurors who reported to court in response to the jury summons is taken to the courtroom where the trial will take place. The judge and attorneys ask the potential jurors questions, general or related to the specific case before them, to determine their suitability to serve on the jury. This process is called voir dire, which typically results in some prospective jurors being excused, based on their answers, from serving in that trial. The attorneys also may exclude a certain number of jurors without giving a reason. 

Types of Juries: The American criminal justice system uses two types of juries: grand juries and trial juries. Although grand juries and trial juries are both made up of a group of people called for jury duty, they serve different purposes. A grand jury helps determine whether to bring charges against a suspect, while trial jurors render a verdict at the trial itself. Put differently, a grand jury hands down an indictment at the beginning of a criminal case. A trial jury decides guilt or innocence at the end of the trial. Not every case goes before a grand jury, and grand juries are typically used in criminal cases, particularly when felony charges are at stake. A trial jury is common for both criminal and civil cases. A grand jury is private, whereas a jury trial, known as a petit jury, is generally open to the public.

March 29/2024                                                                      Image: Internet

“It was ridiculous to think that twelve people could “turn off’ all their biases and prejudices and make a logical decision based on the evidence they were allowed to hear in the trial.” ― Kenneth G. Eade

Layover

 



Lennujaamu õppisin armastama 14 aastat tagasi, ajal, mil oma elu-olu kahe mandri vahel jagasin. Või õigemini, mitte lennujaamu kui niisuguseid, vaid neis veedetud tunde. Te kindlapeale pööritate nüüd silmi, et issake, layover, rääkimata kauakestvast, pole ometi olukord, mida nautida. Konutad ebamugaval pingil oma kodinate otsas, hea veel, kui pinkki leidub, halvemal juhul kügeled põrandal, lennukile kiirustajad astuvad sust üle, toit ja vein on hingehinnaga, pisikese pudeli vee või tassikese kohvi eest maksad miljoni... mismoodi säärasest olemisest mõnu tunda? 

Aga vaadake, mul on asjast teine arusaamine. Muidugi, kaksi või grupiga reisimisele too nauding ei kohaldu, kuid omaette olles tähendab lennujaam mu jaoks täiesti eraldiseisvat reaalsust, kummalist maailma, mis asub lähtepunkti ning sihtkoha vahel. Lennujaam on ühekorraga tulevik ja minevik, ning samal ajal mitte kumbki neist. Aeg seisab, mõtted murravad vabaks, olemata möödanikku või eesootavasse aheldatud.
 
Noil migratsiooni-aegadel Ühendriikide ja Eesti vahet pendeldades valisin lausa meelega lennud, kus ümberistumist tuli pikki tunde oodata. Mäletan, ühekorra veetsin Tallinnast El Pasosse suundudes Kopenhaageni lennujaamas seitse tundi. Seitse. Täitsa vabatahtlikult. Istusin, jalutasin, lugesin raamatut, mõtlesin. Telefoni ei näppinud, nutifonide kuldaeg polnud veel koitnud. Aga ma ei nuti ka praegu, kui lennujaama juhtun. Ma seal lihtsalt... olen, noh. Mediteerin tundub liig kõrgelennuline väljend, kuid miskit umbes sinnakanti. Säärane mitte-kohaloleku tunne tekib lennujaamades ju üsna iseenesest. Kõik need inimesed ja helid ja... lased mõtteil omasoodu minna, ja ühel hetkel pilt hägustub, reaalsus nihkub. Nii lahe. 

Aga miks ma seda lennujaama-juttu üldse rääkima hakkasin – eks ikka seetõttu, et meil Pauliga ongi parasjagu layover käsil. Ülekantud tähenduses. Oregoni majapidamine sama hea kui kokku pakitud. Garaazhis kõrguvad kolimiskastide virnad. Toaseinad tühjad, ei fotosid, ei kunsti, ei raamaturiiuleid. Ma nende seintega olen siin üksjagu vaeva näinud, kruviauke pahteldanud ja värvinud. Vastutustundlik üürnik, iseendale patsutan õlale. Ei jäta omanikule auklikke pindu. Anyway. Pakkimata on vaid  hädavajalik köögikraam ja mööbel, pluss mõningane kraam me mõlema töötubades, sest noh, ma tahan siin ju õmmelda ja värki, ja Paulil on omad projektid pooleli.

Et siis jah, oleme minekuvalmis. Kuid minekuga on see asi, et lükkasime kolimise suvelt sügisele. Põhjuseks Pauli töölähetused. Talle tehti paar lukratiivset pakkumist, millest raske keelduda, ja nonde lähetuste vahele kolimist pressida tundus meile mõlemale ülemäära stressav. Pealegi, milleks? Suvi Oregonis suurepärane aeg, naudime veel viimaseid kuid oma kanjonikalda paradiisi. Praegune plaan on säärane (aga ei maksa imestada, kui see muutub, raketibusinessis ei tea kunagi miskit ette), et suve hakul läheme ja leiame uue kodu, ning sügisel veeretame oma majapidamise Arizonasse. Talve siin enam ei veeda, come hell or high water

Oh, selle va veeretamisega on omaette ooper veel. Olen viimased kuu aega pea igapäevaselt kolimisfirmadega suhelnud, ja noh, seda raha, mida nemad täisteenuse eest küsivad, ei tõuse meie käed küll maksma. Mistap tegime paar teises stiilis broneeringut, rendime U-Pack treileri või U-Haul trucki, nö. iseteenindus. Pole teps mitte esimene kord, New Mexicost kolisime Oregoni ju samamoodi. Paar turskemat naabripoissi appi klaverit raskemaid asju tõstma, ülejäänu on kökimöki, me noored terved inimesed, väike sportlik pingutus kulubki ära. Nii et jah, mind ja Pauli on nüüd hea mitu kuud kestev layover ees ootamas. Praegune elamine kokku tõmmatud, uut veel ei eksisteeri. Jumal tänatud, et mu sisemine Marie Kondo käskis kõikide kastide sisu detailselt siltidele kirjutada, paar korda on toda süsteemi juba tarvis tulnud. „Kas sa mäletad, kus me hiirelõksud on?“ „Sahvriukse kõrval, ühes ülemistest plastikkonteineritest vist, silt ütleb muuhulgas mouse traps.
  
Fotol: Mount Hood. Paistab teine välisukselt kätte, pea kahe ja poole kilomeetri kõrgune stratovulkaan. (Eesti keeli kihtvulkaan, aga strato kõlab kuidagi ägedamalt, massiivsemalt, onju.) Üks neist Oregoni imedest, mida pisut taga igatsema hakkame, Arizona kõrbekliimas iseäranis. Mitte, et neil seal mägesid poleks, AZ kõrgeim tipp ulatub aga selliseid igatahes mitte. Esimene ülesvõte, nagu öeldud, me sissesõiduteelt. Teine pilt võetud lausa Hoodie jalge eest, mäeküljel asuvast restoranist. Vähe sellest, me praeguse kodutänava otsast näeb suurt osa Kaskaadide mäeahelikust, kõik säendsed hiiglaslikud valged koonused, kevadpäikeses silmipimestavad. Ma ehk peakski püüdma Oregoniga hüvastijätuks pisteliselt noid „meenutame armastusega“ fotosid üles riputada...
  
March 20/2024

“It was exciting to be off on a journey she had looked forward to for months. Oddly, the billowing diesel fumes of the airport did not smell like suffocating effluence, it assumed a peculiar pungent scent that morning, like the beginning of a new adventure, if an adventure could exude a fragrance.” ― E.A. Bucchianeri, Brushstrokes of a Gadfly

Naistest ja meestest

 


Kõigepealt postituse kasutusjuhend. Tegemist tuleb polariseeriva teemaga. Tean raudpoltkidlalt, et mõnigi lugeja arvab asjast totaalselt teisiti. Samas, kuna ise olen sel teemal kaasblogijate kommentaariumeis sõna võtnud, siis selle konkreetse postituse puhul oleks aus ja õiglane 5500 karme kommentaariumi-köidikuid korraks lõdvendada. Niisiis, kui sa tunned, et tahad miskit öelda, tee seda kartuseta, et sulle turja kargan :) Igaks juhuks lisan, et mu postitus on arvamus, mitte lõpliku tõe kuulutus, mistap lepiks ehk sedamoodi kokku, et ärme hakka erinevuste puhul üksteisest tankiga üle sõitma ja käsi väänama. “Aga mina arvan nii” on teretulnud, kuid las igaühele jääda õigus ja vabadus omaenda vaatenurgale, eks. 

------------

Mulle tundub, et meie, naised, võtame mõnigi kord vabatahtlikult ohvrirolli, mõnel puhul lausa naudime seda. See on relv, ja üksiti ka kilp, mis kaitseb. Ning ei, ma ei ole kuldlusikas suus sündinud ullike, kellele mehed eluaeg uksi avanud, keda kätel kandnud. Mind on kätel kantud viimased 13 aastat, aga neile eelnenud 50 jooksul on juhtunud… igasugust. Nii omal nahal kogetut kui kõrvalt nähtut. Sellegipoolest tunnen üha tugevamini, et järeljätmatult naiste õigusetuse trummi tagudes saeme oksa, millel istume. Ühest küljest, jaa, kirjutan alla notsu märkusele kaamose juures: “… vahel tuleb kõigest väest joosta, et ühe paiga peal püsida." See käis küll hoopis teise teema kohta, juttu oli ajaloosündmustest, möödunu rahule jätmisest versus vana asja lakkamatust ülessoojendamisest, aga sobib siinsesse konteksti väga hästi mu meelest. Et ühest küljest, jah, naised peaksid soopõhisest ahistamisest lakkamatult kõnelema. Niipea kui vaiki jääme, toimub tagasilangus. Aga teisest küljest – ja nüüd ma ilma igasuguse irooniata kasutan sedasama Kaja Kallase “vinguge vähem, siis saab elu parem” pommi – äkki saakski parem, kui igast võimalikus ning võimatus olukorras soolise diskrimineerimise kaarti taskust ei tõmmataks? 

Illustreerin näitega teisest vallast. Hiljaaegu sattus mulle pihku raamat “The End of Race Politics: Arguments for a Colorblind America”. Autor, Coleman Hughes, on mustanahaline. Goodreads'i kokkuvõte ütleb muuhulgas: “Through careful argument, Hughes dismantles harmful beliefs about race, proving that reverse racism will not atone for past wrongs and showing why race-based policies will lead only to the illusion of racial equity. Hughes argues for a return to the ideals that inspired the American Civil Rights movement, showing how our departure from the colorblind ideal has ushered in a new era of fear, paranoia, and resentment marked by draconian interpersonal etiquette, failed corporate diversity and inclusion efforts, and poisonous race-based policies that hurt the very people they intend to help.” 

Mu meelest võib sellesinatse rassilise võrdõiguslikkuse vaatenurga üsnagi üks-ühele soolise võrdõiguslikkuse teemasse üle kanda. Hughes räägib neorassismist, suhteliselt värskest tendentsist, nii valitsuse- kui rohujuure tasandil, mille puhul absoluutselt iga eluaspekti käsitletakse läbi inimeste nahavärvi, tehes sellega rassilisele võrdõiguslikkusele karuteene. Ja siinkohal tõmbangi paralleeli: sarnaste vahenditega võideldakse praegusajal ka soolise võrdõiguslikkuse eest. Nagu Hughesi, häirib mindki viis, kuidas… ütleme, kasvõi viimase viiekümne aasta edusammude ja arengute suhtes justkui pimedad ollakse. Seesama kollektiivne alateadvus, mis Kallase väitel majandust mõjutab, mängib rolli ju ka muudel elualadel. Soolist ebavõrdsust igast praost tikutulega taga otsida, progress märkamata, märkimata jätta… ma pole sugugi kindel, et säärane stiil eesmärki teenib. Aga jah, nagu juba mainisin, sama hästi võib ju tegemist olla tolle paigaljooksu-fenomeniga. Edasi ei jõua, aga vähemasti ei liigu tagurpidi tagasi.  

Rentsilt just ilmus hästi äge postitus, äratas hulga mõtteid. Selliseid: mulle tunduvad soorolle ning (kodust) töökoormust puudutavad sõnavõtud üsnagi linnaelu-kesksed, à la pagana mehed, maanduvad töölt tulles teleka ette, neile peab meelde tuletama, et prügikast vaja tühjendada ja poest piima osta; laste kooli ja trenni ja arstile sõidutamine on miskipärast by default naiste töö, ja nii edasi. Järgnev jutt tõenäoliselt ärritab linnafeministe, kuid mina näen lähedalt hoopis teistsuguseid elukorraldusi, kui seda on paaride omad, kelle tööriistadeks arvutid, kelle majapidamiskohustused seisnevad prügi väljaviimises, pesu ning sööginõude masinasse torkamises ja sealt hiljem väljavõtmises; äärmisel juhul muruniitmises, kui tegemist mitte korteri, vaid eramajaga. Ma ja Paul end maainimesteks ei liigita (kirjutasin paar kuud tagasi, kuidas meie kodutöid jagame), aga me naabruskond koosneb puha farmeriperedest. Ja neil, teate, on soorollidega hoopistükkis teine suhe kui linnainimestel. Neil ongi meestetööd ja naistetööd, võtke heaks või pange pahaks. 

Pisut üldistan nüüd, aga: farmerinaised reeglina ei oota meestelt prügikastil ja külmkapil silma peal hoidmist. Ei pea end diskrimineerituks, kui mees hilisõhtul põllult või karjamaalt tulles teleka ees õllekest libistab, samal ajal kui naine köögis “orjab”, õhtusööki valmistades. Muidugi pole nainegi päev otsa käed rüpes istunud, tal on needsamad eelpoolmainitud prügikast ja poeskäik ja laste trennid jne. Aga maainimese terve mõistus ütleb, et kui mees varahommikust ööhakuni ilmaolude meelevallas füüsilist tööd rüganud, ei ole temast pliidi ääres seisjat ega järgmise päeva poenimekirja koostajat. Muidugi, võitlev feminist küsiks siinkohal, miks mees kodus ei kokka ja naine põldu ei künna – tänapäeval tehnika ju puha olmas, ei pea ise adra taga käima ega midagi. Vastus: leidub neidki peresid, kus naine töötab põllul või laudas, mees sõidutab lapsi trenni. Kuid tehnikast, ka kõige vingemast, hoolimata vajavad paljud farmitööd siiski füüsilist jõudu. Pealegi, ega naised köögis ketis pole, neil on omad huvi- ja hobiasjad ajada. Mäletate, millalgi kirjutasin oma üleaedsest prouast, kirglikust maratonijooksjast? (“Üleaedne” tähendab kohalikus kontekstis, et naabrite maja asub meie omast pea miili kaugusel.) Tõsi, kohtab majapidamisi, kus põhjusel või teisel, näiteks partneri puudumine või partneri laiskus/hoolimatus/mölaklus/alkoholism/puue, on kõik tööd üheainsa inimese õlul - kusjuures see inimene pole tingimata naissoost – aga praegu räägin kodutööde jagamisest, ei kaldu teemast kõrvale.  

Ühesõnaga, mis ma öelda tahan: ääretult palju sõltub ju kontekstist, elustiilist. Naiste koduse töökoormuse üle kurtvad sõnavõtud, mis mulle silma hakanud, on tihtipeale, et mitte öelda enamjaolt, linnaelu elajate poolt kirjutet. Nois tingimustes on nn. prügikastiteemaline vingumine täitsa õigustatud. Miksipärst laiendatakse seda rahulolematust aga kogu naissoole, olgu nad kontoritöötajad või farmerid, kusjuures viimastelt reeglina arvamust ei küsita, nad ju nagunii nähtamatud-kuuldamatud, kusagil metsade-põldude vahel peidus. Kas keegi nende naiste käest on uurinud, kuidas nemad soorollidesse suhtuvad? Kas ka nende meelest on soorollid saadanast? Kas nad eelistavad sõnnikut visata ja metsa langetada või lapsi kooli sõidutada ja perele lõunat keeta? 

Pealegi, kui paarissuhtes hakatakse näpuga järge ajama, kes kui mitu korda prügi välja viis… no ma ei tea. Kui naisena tunned, et kodutööde koormus hakkab tasakaalust välja minema, anna asjast oma mehele konkreetselt teada, jeerum küll. Kui sul on tugev vastumeelsus traditsiooniliste soorollide osas, tee see oma mehele selgeks. Kui talle ühe korraga külge ei jää, korruta seni, kuni jääb. Pardon my French, kuid mulle miskipärast tundub, et nois asjus tuginevad naised tihtipeale passiivagressivsetele meetoditele – rääkimise asemel rabavad muudkui ise, lootuses, et mees märkab. Üldjuhul ei märka, ja mõni naine lausa naudib rabamist (loe: märtrirolli). Ning mis me meestest räägime - kõik naisedki ei märka. Teil pole ühtegi naistuttavat, sõbrannat, sugulast, kes rahumeeli, suisa mõnuga teiste seljas sõidab? Töökollektiivis, või matkal näiteks? Mul küll on. Samas, äkki ma elan mingis imelikus, omaenda väljamõeldud reaalsuses, ja naisšovinism, teinekord lausa misandria ongi sajal juhul sajast õigustatud?

Poliitikutest. Tollesama Kaja Kallase teema, nii minu kui Indigoaalase juures kirjutatu tuules. Ma ei tea, ehk mängib riikidevaheline erinevus rolli, aga ma USA-s küll süstemaatilist naispoliitikute ahistamist ei näe. Või ei taha näha, seegi ju võimalik. Kusjuures ma ei ürita väita, ei kuna mina ei näe, järelikult pole probleemi olemas. Kui nüüd statistikat hakkaks lauale lööma, siis jah, meespoliitikud on enamuses, aga koheldakse mõlemat sugu mu meelest küll suures plaanis ühtmoodi, nii valijate kui meedia poolt. Meil siin Oregoni osariigis näiteks on kuberneriks naine, demokraat Tina Kotek. Ei puutu asjasse, kuid ta on avalikult gay. Eelmine kuberner, samuti naissoost, Kate Brown, on avalikult biseksuaal. Kohalikud trumpistid sõidavad ringi, bumper sticker sõnumiga “F#ck Tina Kotek” auto kaitseraual, aga sealsamas kõrval ilutseb kleeps “F#ck Joe Biden”, mistap sõidukiomanikke võib kõiges muus, aga mitte soolises diskrimineerimises süüdistada. Jep, ma tõesti ei saa parimagi tahtmise juures väita, et eelkõige ja justnimelt naispoliitikud meil siin mõnitamise ja/või tagakiusamise ohvriks langeksid, olgu siis põhjusega või põhjusetult. 

Ai, nüüd sai ikka väga pikk jutt juba. Tõmban joone alla.

March 02/2024                                                                                      Image: Internet

“It may be a man's world, but men are easily controlled by women.” ― Ashly Lorenzana

Traditsiooniline veebruari-ving



Katarina kirjutas kikivarvul kõndimisest. Ettevaatlikkus andvat märku, et kõndija ei tunne end omade hulgas olevat. Minugi mõtted on tollesama teema ümber juba jupp aega tiirelnud, paraku pole ma täna targem kui aasta tagasi. Oman kahte teineteisele risti vastukäivat nägemust, ja see muudab elu kohati keeruliseks. Või noh, mitte just keeruliseks, kuid ilmselgelt saaks endal lihtsam, kui seisukoht oleks ühene. Aga tee või tina, ei ole. Vot niimoodi, mitmetahulisena, näen mina seda asja:

Ühest küljest, jaa, elementaarne, et lähedastega, hõimlastega võib ja saab igaüks absoluutselt tema ise olla. Aga. Võtame näiteks perekonna. Lähisugulased. Astuvad muudkui täie tallaga, kikivarvul kõndimist ei kaalugi, sellelsamal “tunnen end oma hõimu hulgas vabalt” põhjusel. Tulemus? Kes meile pahatihti kõige enam haiget teevad? Needsamad lähedased, kõige lähedasemad veel iseäranis. Sest esiteks, nad teavad kõige paremini, kus me turvises augud paiknevad, ja teiseks, seesama somes ülessoojendatud vanarahva tarkus “omade hulgas ei pea kikivarvul käima”. Oot, ei, las ma ütlen “me” asemel “ma”, üldistamine teadagi libe tee. Anyway. Sõpradega sama teema: “õige sõber ütleb sulle suu sisse, mis ta (sinust) arvab”, ning muud samas stiilis elutõed. Mistap, kui asja sellest küljest vaadelda, muutub ju toosama hõimlaste hulgas täiel tallal kõndimise vabadus küsitavaks; juhul muidugi, kui eesmärk pole tahtlikult haiget teha.  

Ettevaatust, sooritan nüüd äkilise hüppe pere- ja sõpruskonna juurest blogimaastikule: need, kellega end blogijate väikeses kommuunis seotuna tunnen, nendega on ausalt öeldes paras nuhtlus. Ühes küljest, jah, nad on minu jaoks omad. Tolle “hõimlaste hulgas tunned end vabalt” teooria kohaselt ei pruugiks ma sugugi kikivarvul käia. Kuid näe, seesama põhjus (ikkagi omad!) üldjuhul sunnib varvastel tippima. Üldjuhul. 

Mismoodi, pagan võtku, ma siis lahendan selle asja? Blogisid lugedes tekib igasugu mõtteid ju. Tahaks pikalt ning põhjalikult kirjutada meestevihkamisest ja naistekiusamisest, menopausi meelesõgedustest, ihuliku ilu ajalikkusest/vajalikkusest… aga mismoodi? Läinudaastase, viidatud postituse kommentaariumis anti nii- ja naasugust, iseenesest üsna head nõu. Et eriarvamused on täitsa ok, mõtted tarvis üksnes kenasti ning kedagi solvamata sõnastada, nimesid ei pruugi nimetada, jms. Aga kui ma raudpoltkindlalt tean, et oma väljaütlemisega astun kellelegi varba peale, ükskõik kui viisakalt ja/või ümmarguselt oma seisukohta ka ei sõnastaks? Mismoodi need kaks ühendada - iseenda vaba väljendamine ning kaasinimeste suunas hoolivaks, hellaks jäämine? Minu jaoks lahendamatu vastuolu, vähemasti siiani. Tunnen end blogimaastikul omade hulgas olevat, samas näib kikivarvul käimine tihtipeale ainuke õige liikumisviis. Sellest hoolimata, et mõnigi kord jubedalt kisub tanksaapaid jalga tõmbama. Ning seda peent kunsti ma paraku kah viljelda ei taha, et nimed jätan välja, kuid kirjutan sääraselt, et sisering saab silmapilguga aru, kellest jutt. 

Jah, teate, täitsa hädas olen. Teinekord mõtlen, et äkki mu kihk kui mitte just otseselt vastu vaielda, siis vähemasti vastu kirjutada tuleb asjaolust, et olen lõviosast minu hõimu blogijaist vähemalt kümme, kui mitte kaks-kolmkümmend aastat eakam? Tunnen vanainimeselikku vajadust “noori” liistule tõmmata? Omaenda kõrge vanuse obese otsast kuulutada “oh, mul see kõik juba läbi elatud, jäin ellu, jääte teiegi”? Ma ei tõesti tea. Olen oma blogilektüüri ju täitsa vabatahtlikult kokku pandud, kuid sealt leiab täpselt minuvanuseid täpselt ühe, kõik ülejäänud on nooremad, ca pooled arvestatavalt nooremad. Et siis… ühest küljest klapib mul generatsiooniväliselt suurepäraselt, teisest küljest isutab tihtipeale omaenda elukogemuse ja/või vaatenurgaga üle sõitma, et kuidas nad ometi aru ei saa… 

Aga. Kolmandast küljest. (Vahelepõige. Iga jumala kord, kui mingit probleemi erinevate nurkade alt vaatlen, meenub mulle nii umbes kolmkümmend aastat tagasi kuuldud filosoofiline tõetera ühelt rokkmuusikult, kellega toona samas seltskonnas sai liigutud. Filosoofia, olgu öeldud, tõmmati neis ringkondades varrukaist reeglina hea mitu tundi peale keskööd ning korralikku kogust mitmesuguseid meelemürke. Tõetera kõlas: “Igal asjal on kaks otsa, mõlemad on valed”. Sest ajast ongi mul kombeks asju rohkemast kui kahest küljest kaeda.) Et siis jah, see kolmas külg. Indigoaalane sai sellega nii hästi hakkama. Kirjutas omaenda blogis vastulause mu Kaja Kallase postitusele. Lugesin huviga, mõnes kohas noogutasin kaasa, pani mõtlema, mõneti lausa revideerisin oma varasemat seisukohta. Muidugi, kui ta oleks 5500-sse sama jutuga tulnud, ma ilmselt nii noogutav poleks olnud. On see üliarenenud omanditunne või mis, aga mul läheb alati hari punaseks, kui 5500 kommentaariumi jõuliseks vastuvaidlemiseks kasutatakse. Tean, tean, iseenesest nõme ja lapsik minu poolt. Kuid mis teha, peate leppima, et käsitlen siinset pinda isikliku veebipäevikuna, selmet avaliku foorumina. Kui ma otsesõnu küsin, mis lugeja arvab, nagu teinekord teinud olen, siis on muidugi teine asi, eks. Ja no mõnetised eriarvamused samuti ok, juhul kui neid mulle järeljätmatult pealuu sisse ei üritata taguda, mind teise usku pöörata või miskit. Anyway. Mis ma öelda tahan: Indigoaalane lahendas mind vaevava dilemma elegantselt, vastas/vastandus, samal ajal minu seisukohta materdamata. Pean talt õppust võtma, sest noh, blogidepõhist koormat on kogunenud, tahab kergendamist. Aga vähemasti sain seks korraks blogimispeetuse-teemalise oigamisega jälle ühele poole, eks tuleva aasta veebruaris võtan vingu taas  üles, traditsioone ei või ometi soiku jätta :)

Foto tegi Paul paar hommikut tagasi me ukselävelt. Tänaseks on enamik lund juba sulanud. 

February 25/2024

“It is the most distressing thing, Eliza, to issue pain to someone, even when you know it is for the best.” ― Sarah Penner, The Lost Apothecary