Kell pool seitse

 

… ja nagu mul Kauail traditsiooniks kujunenud, istun tööpäevaste päikesetõusude ajal müüril. Kohviga. Paul rabab samal ajal juba raketti ehitada. Puhkepäeviti magame sisse, müürikohvi toimub hilisemal kellaajal. Hea õnne korral võite mind ehk nähagi: Google Maps, Sunset Wall, Koloa Landing. Vaadet mu lemmik-istumiskohast vasakule näitab postituse esimene foto. Vaadet paremale teine. Kolmandal pildil vaatab kaamerasilm otse ette, üle vee. Lähima suuremat sorti maamassini, Uus-Meremaani, on linnulennult 7000 kilomeetrit. 

Mul juba kuues Kauai-käik käsil, kujutage ette. Vana kala. Kohalike hulgas tuttavaid nägusidki tekkinud, hotellipersonalist rääkimata. Täna hommikul läksin hotellipoekesse, meile on seal igapäevane kolmekümnedollariline krediit ette nähtud, ja ennäe, vastu vaatab tuttav nägu, armas väike proua Agnes. "Missis Harmon!" hüüatas Agnes, astudes leti tagant välja, et mind emmata. "Agnes!" hõikasin rõõmsalt vastu. Kallistasime. "White wine?" päris Agnes. Või oot, selle küsimuse kohta pean seletust andma. Eelmise Kauail-oleku ajal, läinud aasta suvel, oli meil Pauliga kombeks veinid hotellipoest soetada. Päevane krediit (toona $20) kattis kenasti pudeli kvaliteetse Sauvignon Blanc'i maksumuse. Kahekuise saarelviibimise lõpunädalatel olin poetöötajate hulgas tuntud kui White Wine Lady. Tarvitses mul vaid uksest sisse astuda, kui Agnes või mõni ta käealustest veinikülmiku ust avama tõttas. Noh, ma ei tea, kas see just kõige soliidsem renomee on, minusugune kuuekümnendates naisterahva jaoks, aga lööge või maha, külma Uus-Meremaa Sauvignon Blanc'i eest olen nõus kolm tilka verd saatanale loovutama, troopikasaarel iseäranis. Eneseõigustuseks niipalju, et pruugin veini rohke jääga. 

Anyway. Agnese veiniküsimusele vastasin sedakorda siiski eitavalt, kuna aastakesega on mu lemmiku hind täpselt kümne dollari võrra tõusnud. Ok, ka poekrediit on suurem, aga $30 pudeli eest välja käia tundub ikka vääääga valus, olgugi et tegemist väärt veinikesega. Esialgu pruugime krediiti pigem Hawaii musta ja punase soola ostuks, koduseks tarbeks ja sõpradele-sugulastele kingituseks, järgmiseks varume pakkide viisi tumeda shokolaadiga kaetud makadaamiapähkleid, ja kusagil novembris, kui töölähetus lõpule läheneb, siis ehk hakkan jälle hotellipoe White Wine Lady'ks. Seniks hangime Sauvignon Blanc'i tavalisest toidupoest, seal maksab tõestatult pruukimiskõlbulik vein kaheksa dollarit + tax.

Lennud (Redmond - San Fransisco - Lihue) möödusid seekord kuidagi väga valutult. Kahte filmi vaatasin ookeani kohal: The Imitation Game (Cumberbatch!) ja The Phantom of the Open. Viimane oli üllatavalt äge leid, suurepäraste näitlejatöödega, tõsielul põhinev ekraanilugu, soovitan.

Kered, paraku, asuvad meil Pauliga ikka veel Oregonis. Uni tuleb silma kella seitsme paiku õhtul, ära läheb kahe-kolme paiku hommikul. Aga noh, vaadakem plusspoolt, tööpäevased tõusmised on seetõttu mugavad. Kuid ega see nii ei jää, nädalakese pärast peame ilmselt juba äratuskella pruukima, raketi-inseneri tööpäev algab enne kukke ja koitu. 

Kukkedest rääkides. Kistallkuul kurtis hiljuti kukekisa üle. Ühe kuke. Kes kireb laudas, elik häält summutavates siseruumides. Lumehelbeke, ma ütlen, see meie kristallkuul. Mul siin Kauail kirevad kuked otse hotellitoa rõdu all, kusjuures üheaegselt vähemasti kolm-neli isendit. Alustavad kella poole kolme paiku hommikul. Kiremis-allergiaga kohalikd algatasid inimsõbralikumate magamistingimuste nimel lausa petitsiooni, kuid kuri plaan kanaliste arvu kontrolli alla saamiseks pälvis laiema üldsuse vastupanu. Mina, kes ma muidu väga peps olen, kui asi magamist puudutab (minu uni on püha ja nõuab vaikust), üllataval kombel Kauai kukkede kiremisest ei häiru. Äkki olin eelmises elus farmer või midagi?

September 23/2022

“So fine was the morning except for a streak of wind here and there that the sea and sky looked all one fabric, as if sails were stuck high up in the sky, or the clouds had dropped down into the sea.” ― Virginia Woolf, To the Lighthouse

Teisel planeedil, vol. 2

 


Vean viie dollari peale kihla, et pealkirja järgi arvasite Hawaii postitust lugeda saavat. Aga ei. Tulin hoopiski jagama uusimat uudist Trumpist. Teie pool ookeani on ilmselt olulisemaid muresid kui TFG järjekordne idiootlik sõnasalat, kuid äkki kulub kellelegi tükike maavälist huumorit marjaks. Sest mujalt kui teiselt planeedilt pärinevaks ei saa vennikest peale ta eilset sõnavõttu pidada. Kes teemaga kursis pole: Trump võttis Valgest Majast lahkudes (presidendiameti lõppedes) kaasa korraliku kaenlatäie riikliku tähtsusega, kõrgeima salastusastmega dokumente, mida seaduse kohaselt peaks Riigiarhiivis luku ja riivi taga säilitatama, ja ladustas need oma Florida mõisa basseini-kompleksis, kuhu enam-vähem kõigil ligipääs, alates bikiinides kaunitaridest lõpetades spioonide ja mitut muud sorti kurikaeltega. Kui FBI ujulaukse jalaga lahti lõi ning dokumendid kokku korjas, peale seda, kui mitmed asjaomased instantsid olid pool aastat ilusti palunud, et TFG nimetet sensitiivsed materjalid Riigiarhiivile tagastaks, asus vana oma harjumuspäraseid ruigeid kuuldavale tooma, et kuidas talle alatasa ülekohut tehakse, taga kiusatakse, kuidas tema oli puu otsas, kui pauk käis, ja "what about Hillary's emails". Ja isegi kui juhuslikult oligi tegemist riigisaladustega, tõstis ta isiklikult nood kaustad juba ammu ümber “TOP SECRET, CLASSIFIED” sildi alt “DECLASSIFIED” sildi alla. Ah et mil viisil tõstis? Mõtte jõul, kulla inimesed. Ikka mõtte jõul. Ta enda sõnul: ”By thinking about it.”

Aga see pole kõik, häid uudiseid on veel. TFG pea kohal ripub hetkel mitu üha ähvardavamaks muutuvat äikesepilve: kohtuasjad riigipöördekatse, maksupettuste ja valimispettuste eest, ning kui hästi läheb, saab õiglus ja terve mõistus lõpuks võidutsema. Üksikasjadega ei hakka siinkohal teid tüütama, postitus läheks kilomeetripikkuseks. Nautige selle asemel telepaatilise dokumenditöötluse kirjeldust (artiklis on lühike video kah): 

Trump Claims He Could Declassify Documents 'By Thinking About It': Donald Trump just made one of the broadest claims of presidential power yet, telling Fox News host Sean Hannity he had the ability to declassify government documents with his mind. Or, as one U.S. senator summed it up, Trump appears to think it can be done “telepathically.” “There doesn’t have to be a process, as I understand it,” Trump told Hannity. “You’re the president of the United States. You can declassify just by saying, ‘It’s declassified.’ Even by thinking about it.”

------------

Donald Trump claims he declassified documents 'by thinking about it,' but that's not the worst thing: The boxes at Mar-a-Lago contained a number of folders for classified documents that were found empty, and which may not align with any documents so far located. In addition, Trump had access to an almost infinite array of documents that might have gone somewhere other than Mar-a-Lago. What did Trump take, and where did he send it? As bad as the documents already located may be, they may capture only a fraction of the damage.

September 22/2022                                                                        Image: Internet 

“I’ll never understand why Trump supporters aren’t more offended by how stupid Trump obviously thinks they are.” ― Sarah Longwell

Teisel planeedil

 


Miks asjad ja olud alati just siis eskaleeruvad, kui mina ära olen? Ukraina sõja algusest sain veebruaris teada nädalase hilinemisega, siis, kui me Pauliga Arizona kõrbeavarustest tsivilisatsiooni (loe: mobiililevisse) tagasi jõudsime. Ja seekord keerab putin kruvi pingule täpselt sel hetkel, mil lennikiga Vaikset ookeani ületan.

Aga sõjast ma ei hakka kirjutama. Ega sellest, kuidas tundub uudistest lugeda, et mobilisatsiooni eest põgenevad venelased end üle Soome piiri pressivad. (Tundub sürreaalne.) Minu reaalsus kaheks järgnevaks kuuks on palmipuude kohin ja ookeanimüha ja plumeeriaõite uimastav lõhn. Ja kõige jubedam katastroof, mis juhtuda võib, juhtus juba saabumisõhtul. Me nimelt ei saanud soovitud tuba, mistap veedame järgnevad kolm päeva asendus-apartemendis, pühapäeval kolime “õigetesse" ruumidesse. 

Tegelikult oleksin pidanud alustama hoiatusega. Et ega siit kaks kuud muud eriti ei tule peale paradiisisaare teemade. Nii et kes arvab, et liig kerglane, või kel sügismasekas peal, aga palmi alla ei pääse, kuigi tahaks, sel on vist mõttekam mu blogi kuni novembri lõpuni vältida. Jaa, natukene süümepiinu tunnen küll. Sünnimaa naabruses sünnib ettearvamatuid asju, kütte- ja toidupoearved niidavad eestlasi jalust, ja mina siin õilmitsen, eks. Aga teate – kuniks elu. Mis see aitaks, kui ma oigaksin? Kellel sest kasu oleks? Ei mul, ei teil, ei ukrainlastel. (Värskes Vogues on muide intervjuu Olena Zelenskaga. Armas aeg, ta on nii kaunis naine. Kas valu kaunistab mõnel juhul samal moel kui õnn? Jah.) Kui see peaks lohutama, siis kõrgus, kuhu Hawaii hinnad on tõusnud, viis meid Pauliga esimesel toidupoekülastusel infarkti äärele. Ning taas, mu kurtmine on muidugi esimese maailma mure x 10, nimelt elame siin Pauli päevarahadest, palgast ei pea sentigi kulutama. 

Lillikese viisime jälle hoidu. Nagu tal kombeks, meie poole ei heitnud enam pilkugi, niipea kui Deschutes Pet Lodge tuttavaid inimnägusid nägi. Ei tea, äkki peaksime armukadedad olema? Seekord Lillile check-inni tehes mul ausalt öeldes nööris isegi pisut kõri, pidin paar sekundit rahulikult hingama, enne kui sissekirjutamis-protseduuriga jätkata sain. 

Ilm? Ilm on Kauail täna samasugune kui eile, homme samasugune kui täna. Panin paremasse veergu me piirkonna ilmateate ka, ja lingi hotellilähedasele rannakaamerale, juhuks kui keegi end piinata soovib. Ning tõmban nüüd tänaseks otsad kokku, aga vähemasti teate, et olen õnnelikult kohale jõudnud. Paari tunni pärast võtan seljakoti selga, lähen turule värskeid juurikaid ja puuvilju ostma. Arvatavasti on sealgi hinnad taevasse kerkinud. Ega midagi, toetan rõõmuga kohalikke põllumehi. Ahjaa, seda ka veel, et minu kell on teie omast tervelt 11 tundi taga. 
   
September 21/2022                                                                                         Foto: Paul 

“Hawaii is the only place in the 50 states where you can see the stars of the entire northern and southern hemispheres.” ― John Richard Stephens

Iseteenindus



Disclaimer: juhuks, kui keegi üritab postituses kirjeldatut järele teha: mina vastutust tulemuste eest enda kanda ei võta.

Käisin juuksuris, Kauai tarvis end töökorda sättimas. (Jaa, vaid mõned kasinad päevad jäänud, ja juba lendamegi.) Juuksur mul ammune tuttav, vist lausa viis aastat olen ta juures käinud. Lobisesime hoogsalt, Diana oli hiljuti uue hobutreileri hankinud, säärase kaks ühes, tagaosas hobuste apartement, esiosas inimeste oma. Ühesõnaga, kogu selle jutupuhumise käigus ununes Dianal üks oluline amps mu juustest haukamata. Tulin koju, vaatasin peeglisse, oigasin pisut, ja kuna ta mu pead otsekohe, hommikusel ajal parandada ei saanud, ning minul polnud tahtmist pealelõunat linnasõidule raisata, leppisime kokku, et löön ise vajalikku kohta käärid sisse. Mõeldud, tehtud. Õnnestunult.

Aga see pole teps mitte ainuke iseteenindus, mis ma siin viimasel ajal ette olen võtnud. Mul nimelt tekkis mõnda aega tagasi nina peale mingi… asi. Kord ilmus, siis jälle kadus, et uuesti ilmuda. Kuna mul isiklik dermatoloog täitsa olemas, tore noorepoolne meesterahvas (paari aasta eest eemaldas mu põselt basal cell carcinoma), helistasin juulikuus ta vastuvõttu, et Asjast vabanemiseks aeg broneerida. Ja mis te arvate, millal mind kui ravikindlustatut aidatud oleks? Jaanuaris. Lootes enne Kauaid teemaga ühele poole saada, lähenesin teise nurga alt, et maksan omast taskust. Jaa, vastati, pole probleemi, omast taskust maksja saab löögile varem. Detsembris. Ringutasin käsi, kuid broneerisin siiski visiidi, kaks päeva enne aastalõppu. Läks mõni aeg mööda, ning vahepeal justkui varjusurmas olnud Asi ilmus jälle ninale. Kuna ta ligilähedaseltki BCC'le ei sarnanenud (seda ma torkima ei läheks, nii vaimust vaene ma nüüd kah pole), otsustasin vaadata, mida omal käel teha annab. Protseduuri siinkohal kirjeldama ei hakka, saate viimaks veel rumalaid ideid. Aga tänaseks on operatsioonist kõvasti üle kuu aja möödas, ning ninapealne puhas. (Ptüi, ptüi, ptüi! Ja koputan vastu puud kah igaks juhuks.)

Mistap nüüd peangi aru. Juuste ja ninaga sain kenasti hakkama. Aga detsembris ootavad mind ees mõningased hambaraviga seotud arstikülastused. Muuhulgas hamba (kui hästi läheb, siis ühe, kui kehvemini, siis kahe) väljatõmbamine. Mis te arvate, äkki peaksin musta töö ise ära tegema? Tangid koduses majapidamises ju täitsa olemas. 

September 14/2022                                                                       Image: Internet 

“Some of the worst mistakes of my life have been haircuts.” ― Jim Morrison

Keeleteemadel

 


Rentsi juures räägib rahvas emakeelest. Räägin siin ka. 

Meie kodune printer on ühendatud minu arvutiga. Kui Paulil läheb paberkandjal töödokumenti tarvis, edastab ta selle mulle, koos väljaprintimispalvega. No öelge, mil moel on võimalik keelepuhtust  säilitada, kui su abikaasa pealkirjastab e-kirju sääraselt, nagu fotol näha - amüsantse seguga inglise, eesti, hispaania ja prantsuse keelest*.

Jah, mu emakeel on pisut mudaseks muutunud, ei hakka salgamagi. Samad kakskeelse pere-elu mured mis Rentsil, sans maimik, muidugimõista. Kusjuures kosutav oli lugeda, et mu ajuhangumised ei pruugi tingimata vanusest tuleneda – Rents, kes must vaat et poole noorem, võitleb sarnaste deemonitega. Et üks või teine eestikeelne väljend ei tule pähe, sestap ka mitte keelele. Kui näiteid tuua, siis minu kirstunaelaks on juba hea mitu aastat sihuke lihtne sõna nagu ingver. Inglise keeles ginger. Kõlab ülimalt sarnaselt, eks, paraku kaob eestikeelsena millegipärast pidevalt mu mälust. Nii imelik! Tõenäoliselt olen ka eestikeelseid lauseid hakanud vähem või rohkem ebakorrektselt üles ehitama, igapäevaselt kõneldava võõrkeele mõjul.

Keelekuhtumises mängib muidugimõista rolli ka fakt, et elan võõrkeelses keskkonnas. Mu lugemisvaragi on enamjaolt inglisekeelne. Ja kui nüüd täitsa aus olla, siis ega ma eriti püüagi keelekorrektsust sälitada. Oleksin ema või vanaema, oleks asi ehk teisiti. Sel juhul näeksin asjal ehk mõtet, pisikese rahvakillu keele kestvuse seisukohast. Kuid antud oludes ei leia ma pingutamiseks põhjust. Kuniks eesti keelt rääkivate sugulaste/sõprade/tuttavatega asjad enam-vähem aetud saan, nii kõnes kui kirjas, kuniks liig „väliseestlaslikult“ ei kõla, peaks hundid söönud, lambad terved olema. Või?
 
Mu aju keelekeskus töötab tõrgeteta, kui tarvis kahe keelega zhongleerida, eesti ja inglise. Võin kakskeelses seltskonnas täitsa sujuvalt ühelt teisele hüpata, tõlkida. Samas, kui pikk, väsitav päev eestlaste ja ameeriklaste segaseltskonnas seljataga, hakkab aju õhtu aegu kinni jooksma. Ja väsinuna, väidavad siinsed kaaskondlased, olla ka mu inglise keel tugevama aktsendiga. (Mind arvatakse aktsendi põhjal tihtipeale päritolult sakslaseks, muide.) See va aktsent on mitte-väsinuna samuti üsna tugev ilmselt, kuna saan asjakohaseid küsimusi vaat et igapäevaselt. Ja komplimente, sest ameeriklased arrrrmastavad aktsente. Ega ma pole vaeva näinud kah, et inglise keelt aktsendivabaks lihvida. Sõnavara täiendamine, grammatika parendamine on palju olulisemad mu jaoks. 

Ja veel. Tõsised tõrked sujuvas suhtluses tekivad, kui mängu tuleb kolmas keel. Mäletan, korra Eestis käigu ajal olime Pauliga Narvas, mingis pizzarestoranis, 100% venekeelses keskkonnas. Tellimuse esitamiseks tuli enam-vähem üheaegselt ettekandja ja Pauliga suhelda, mille tulemusena ei suutnud ma lõpuks ühtegi sõna üheski keeles kuuldavale tuua, mõistus jooksis paariks sekundiks täitsa kinni. Sarnased kogemusi leidub mul ka neist kordadest, mil mina ja Paul oleme põgusalt mõne siinse vene keelt kõneleva perekonnaga suhelnud, Seattles või Kauail näiteks. Noil puhkudel pean end inglise keelest täielikult välja lülitama, muidu ei suuda vaat et sõnagi venet kuuldavale tuua. Muide, veel paar aastat tagasi tundsin nukrust, et mu vene keel üha enam rooste läheb, praktika puudumise tõttu. Tänaseks on kahetsus kadunud, kuna mistahes venekeelne väljend või lausejupp viib mõtted Ukrainale. Mõistus ütleb: mõttetu seos. Süda ütleb: võtke ja toppige oma vene keel sinnasamusesse. Huvitav, et soome keel (mida kõnes valdan üsna hästi) sarnasel moel juhet kokku ei jooksuta, kui teda eesti ja inglise keelega paralleelselt pruugin. 

Et siis sedamoodi on lood mu emakeelega. Päris kokku pole keeleoskus kukkunud, servadest aga mureneb tasapisi ning kindlalt. Annaks vaid taevas, et sihukest jubedat väliseestlase rääkimisviisi külge ei hakkaks, nagu lapsepõlves mõne mitukümmend aastat väljamaal elanud sugulase suust kuulduna mäletan. Ei taha kedagi alusetult süüdistada, kuid takkajärgi pakun, et ehk võeti ekstra ette emakeelt inglise või rootsi maitseainetega tugevamalt vürtsitada, kui tingimata tarvis oleks olnud.
 
* Juhuks, kui teil kahe silma vahele jäi: peale kahteteistkümmet koos oldud aastat olen Pauli jaoks jätkuvalt „mi amour“.

September 08/2022

“In Paris they just simply opened their eyes and stared when we spoke to them in French! We never did succeed in making those idiots understand their own language.” ― Mark Twain, The Innocents Abroad

There's a first time for everything


Igaks juhuks alustan postitust peotäie disclaimeritega. Esiteks, juttu tuleb esimese maailma probleemist. Teiseks, annan endale aru, et need, kes kasvõi korra mind (fotodelt) näinud, pööritavad ilmselt selle postituse peale silmi, stiilis "oleks mul tema mured". Kolmandaks, kirjutan keel põses, või vähemasti pool keelt. Kuid kuna tegemist esimese säärast sorti kogemusega mu elus, võtan jagada. 

Ühesõnaga, nagu juba aru saite, juttu tuleb kehakaalust. Olen oma kõhnukese kaalunumbri ja sellega seotud sotsiaalse stigma üle mitmel pool kurtnud. Tõsi, paaril viimasel aastal on olukord paranenud, ka sellest olen hõisanud. Paraku, paranenud lausa sedavõrd, et täna võib ajaloo-annaalidesse kirja panna, et Epp on dieedil. Aga las ma seletan põhjalikumalt.

Ma pole eluaeg suuremat sorti magusasõber olnud. Koogid-värgid jätsid mind suhteliselt külmaks juba enne muna-allergia tekkimist. Üheainsa erandiga: shokolaad. Ju-mal-dan tumedat shokolaadi, olles seda piiranguteta manustanud vaat et läbi kogu täiskasvanuea, ilma vähimagi mõjuta kaalunumbrile. See tähendab, tänaseni ilma vähimagi mõjuta. 

Meil siinkandis on säärane tore toidupoekett nagu Grocery Outlet. Müüb kvaliteetset kaupa ülisoodsate hindadega. Ostame muuhulgas kõik oma veinid sealt – minu ja Pauli “majavein”, Uus-Meremaa Sauvignon Blanc (Marlborough) maksab Grocery Outletis $6.90, mujal vähemalt  $14.90. Ja mu lemmikshokolaad (vt. fotot) on seal $1.99, mujal vähemalt $2.99. Ühesõnaga, viimasel ajal olen shokolaadi näost sisse ajanud ohtralt ning ilma finants-alaste süümepiinadeta. 

Paraku, paar kuud tagasi hakkasid ilmnema pidurdamatu shokolaadisöömise kõrvalnähud, mida ma, eluaegne alakaalus püsinud shokohoolik, oodatagi ei osanud: kalorid hakkasid endast mu kehal märku andma. Ja oleks siis, et nad kogunenuks piirkondadesse, kus lisapolster mulle siirast rõõmu pakuks – kere üla- või alaossa. Aga kus sa sellega. Need va kalorid otsustasid mu kõhupiirkonna kasuks. Asi läks nii kaugele, et lemmikpükste luku kinnisaamiseks pidin üsna korralikult võimlema, ja kenasti keha ümber istuva tegumoega kleitide kandmine muutus küsitavaks. 

Ei, ärge saage valesti aru, ma ei tee sääsest elevanti, ses mõttes, et adun täielikult, et mu mure on sääsk, mitte elevant. Kuid minu jaoks, kes ma eluaeg pole pidanud peegli ees aru pidama, kas jaksan mitu tundi kõhulihaseid pingutada, kui tahan mõnel üritusel tuugalt keha ümber istuvat kleiti kanda – minu jaoks oli tekkinud olukord tõeline shokk. Samal ajal siiski ka aines iseeenda kulul tehtavateks naljadeks, sest noh, ma ausalt ei suuda seda situatsiooni muigamata kõrvalt vaadata. Mina, ja dieedil?! (Shokolaadipaastul, kui täpne olla. Sest ainuke, mille oma menüüst paar nädalat tagasi eemaldasin, on mu armas, magus Lindt.) Tulemusi võib tänaseks juba näha, muide. Ning ei, kaalule pole ma astunud, pole vähimatki vajadust, sest küsimus ei seisne kaalunumbris, vaid vöökoha kadumises shokolaadikuhja alla. 

Lemmikmaiusest loobumine polnud sugugi raske. Õnneks olen iseloomult väljakutsetele orienteeritud inimene, andke vaid siht kätte, rühin selle suunas kõrvale vaatamata. Kusjuures kasutasin meetodit, mida siinmail kutsutakse külm kalkun. Ei mingit tasapisi shokolaadikoguse vähendamist, mkmm. Või et võtan vaid ruudukese, selmet kogu tahvel korraga pintslisse pista. Vastupidi: mitte ühtegi tükki shokolaadi, mitte kõige pisematki, enne kui vöökoht taas mu isiklikele standarditele vastab. Juba kaks nädalat olen vastu pidanud, ei isuta kõige vähematki. Ma ju räägin, tulemustele orienteeritud iseloom. Igatahes kavatsen tolle eelpooltoodud lingil näha oleva mööda nahka kleidi Kauaile kaasa võtta, come hell or high water.

September 03/2022                                                                           Image: Internet

“You wanna fly, you got to give up the shit that weighs you down.” ― Toni Morrison, Song of Solomon

Vabandamise viiskümmend varjundit

 


See postitus ei ole Soome peaministrist. Samas ei hakka ma muidugi salgama, et Sanna Marini hiljutiste, kõmu tekitanud etteasteteta poleks ma vabandamisteemat üles võtnud. Jätsin paar päeva tagasi ka Rentsi postituse kommentaaridesse vabandamise erinevaid vorme käsitleva mõtteavalduse koos paari asjakohase lingiga. Paraku, keegi mu vaimuvälgatuse peale kaasa rääkima ei kippunud, mistap mossitasin veidi aega pettunult, kuni tuli meelde, et oot, mul ju omaenda blogi täitsa olemas, laiendaks teemat hoopis siin.

Peale Marini keissi tõusis vabandamine kui inimkäitumise vorm minu jaoks (taas) päevakorda. Mispeale googeldasin pisut. Olen muide ennegi veebist abi otsinud, kuidas vabandust asjakohaselt vormistada. Sest noh, vabandamise vajadust on elus ikka ette tulnud, ja mitte üks ega kaks korda, vaid tunduvalt rohkem. Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga mida vanemaks saan, seda vähem tõrkeid mul vabandamisega seoses tekib. Võiks isegi öelda, et mulle üha enam meeldib vabandada. See on justkui omamoodi teraapia. Koorib kenasti ühe või paar kõvastuma kippuvat kihti maha, vähemasti mõneks ajaks. 

Ühesõnaga. Võtsin siit jupi erinevaid vabandamise tehnikaid kirjeldavat/arvustavat teksti ning kopeerisin postituse lõppu. Tõlkima ei hakanud, et mõte kaduma ei läheks. Sarnast lähenemist pakub 'apology' otsingu peale lõviosa allikaid. Kardinaalselt erinevat vaatenurka vabandamisvariantidele pole ma kohanud, aga see ei tähenda, et neid ei leiduks. Lihtsalt mina pole ehk üles leidnud.

Kui nüüd need 12 välja toodud vabandus-stiili enesekriitiliselt üle vaatan, pean tunnistama, et olen ka ise mitmeid neist kasutanud, minevikus. Viimasel paaril aastal üritanud säärast lähenemist siiski vältida, kui vabandamiseks tarvidus tekkinud. Iseäranis trikikas on mu meelest see esimene “I,m sorry, if…“, mida enamik allikaid nimetab 'conditional apology'. Teate küll, vana hea “vabandan, KUI ma kedagi solvasin”. Olen minagi seda pruukinud, tõsi, parimate kavatsustega. Samas, see on ikkagi ehk parem kui mitte midagi? Või? Teen kasvõi pool vabandust, kui tervet ei jõua? Sisuliselt ju ikkagi vabandan? Et enda arvates midagi valesti ei teinud, aga juhul kui keegi arvab, et tegin, siis olgu kena, võtku vabandused vastu. Samas, jah, näitan sellega, et ma ise küll ei arva, et süüdi olen.

Jaa ... vabandamine on keeruline kunst. Kuid elu on mulle õpetanud, et omaenese tekitatud ebameeldivatest olukordadest välja pääsemiseks on tihtipeale kõige mõistlikum kasutada justnimelt andeks palumise ust. Selle hinged leiad alati õlitatult, lukus pole see kah kunagi, võta ainult julgus kokku ja pane käsi lingile. 

Kuidas teil vabandamisega lood on? 

------------

The Top 12 Fake Apologies -- And What Makes For An Authentic Apology

Faux apologies seek to avoid responsibility, make excuses, shift blame, downplay what was done, invalidate or confuse the hurt or offended person, or move on prematurely:

"I am sorry if . . ." - conditional apology falls short of a full apology by suggesting only that something might have happened.

"I am sorry that you . . ." - blame-shifting apology, no apology at all. Rather, it puts the onus on the person who was hurt as the problem.

"I am sorry but . . ." - excuse-making apology does nothing to heal the wounds caused.

"I was just . . ." - justifying apology seeks to argue that hurtful behavior was okay because it was harmless or for a good cause.

"I have already . . ." - deja-vu apology cheapens whatever is said by implying that there is nothing left to apologize for.

"I regret . . ." - sidestepping apology equates regret with apologizing. There is no ownership.

"I know I . . ." - whitewashing apology, an effort to minimize what happened without owning any hurtful effects. 

"You know I . . ." - nothing-to-apologize-for apology tries to talk you out of your feelings or imply that you shouldnt be upset.

"I will apologize if . . ." - pay-to-play apology, not a clean, freely offered apology. Rather, you have to pay to get it.

"I guess I . . ." - phantom apology. It hints at the need for an apology, but never gives one.

"X told me to apologize . . ." - not-my-apology apology. The person is saying he or she is apologizing only because someone else suggested it.

"Fine! Im sorry, okay! . . ." - bullying apology. Either in words or tone you are given a grudging I'm sorry but it doesn't feel like an apology. It may even feel like a threat.

A true apology, by contrast, has most or all of the following characteristics:

- Is freely offered without conditions or minimizing what was done

- Conveys that the person apologizing understands and cares about the hurt persons experience and feelings 

- Conveys remorse

- Offers a commitment to avoid repeating the hurtful behavior

- Offers to make amends or provide restitution if appropriate

An authentic apology starts with listening. If you seek to apologize, you first need to hear what happened from the other person’s point of view and how it affected them.

August 30/2022                                                                                    Image: Internet 

“An apology is also an admission of guilt” ― Eula Biss, Notes from No Man's Land: American Essays