Filmisoovitus

 


“If you are not paying for it, you're not the customer; you're the product being sold.”

Nagu tellitult oli mul võimalus paar päeva peale Filtrite postitamist vaadata dokumentaalfilmi The Social Dilemma (vaata sisututvustust allpool). Mitte, et ma filmis käsitletavast teemast siiani miskit kuulnud või lugenud poleks, ja mitte, et dokk ise oleks üle mõistuse hea oleks. Intervjuud on mõjuvalt ekraanile toodud, nii sisu kui visuaal, aga näideldud osa oleks minu poolest võinud välja jääda, tundub vaataja alahindamisena. See selleks. Dokk ise on... hirmutav. Lõviosa intervjueeritavatest on näppupidi sotsiaalmeedia hälli juures olnud, see on nö. nende lapsuke. Seda jahmatavam tundub kõnelejate suust kuulda tänast hinnangut oma loomingule. Arvatavalt anti elu kaunile printsile, paraku sündis Frankenstein. Tekst on tihe, minu jaoks tuugalt ahaa-momente täis, kaalun lausa kordusvaatamist. Jah, pole ime, et inimesed selfidele filtreid vajavad. Sest sotsiaalmeedia leiab augu su enesehinnangus, torkab oma sõrme sisse ja urgitseb. Mõnuga. Jah, pole ime, et näiteks siinsamas Ühendriikides Trumpi toetajad ja vastased vähimatki ühisosa ei leia. Sest info, mida sotsiaalmeedias ühtedele ette söödetakse, erineb vastasleerile pakutavast. Ei, tehisintellekti võim inimkonna üle ei ole tulevik. See on olevik. Interneti ja sotsiaalmeedia tarbija on algoritmide meelevallas. Vaadake seda dokki. Soovitan südamest. Tõenäoliselt kaob teil tahtmine kiisukõrvadega filtrite järele. 

Wikipedia: The Social Dilemma (www.thesocialdilemma.com) is a 2020 American docudrama directed by Jeff Orlowski and written by Orlowski, Davis Coombe, and Vickie Curtis. The film explores the rise of social media and the damage it has caused to society, focusing on its exploitation of its users for financial gain through surveillance capitalism and data mining, how its design is meant to nurture an addiction, its use in politics, its impact on mental health (including the mental health of adolescents and rising teen suicide rates), and its role in spreading conspiracy theories and aiding groups such as flat-earthers and white supremacists.

The film features interviews with former Google design ethicist and Center for Humane Technology co-founder Tristan Harris, his fellow Center for Humane Technology co-founder Aza Raskin, Asana co-founder and Facebook's like button co-creator Justin Rosenstein, Harvard University professor Shoshana Zuboff, former Pinterest president Tim Kendall, AI Now director of policy research Rashida Richardson, Yonder director of research Renee DiResta, Stanford University Addiction Medicine Fellowship program director Anna Lembke, and virtual reality pioneer Jaron Lanier. The interviews are cut together with dramatizations starring actors Skyler Gisondo, Kara Hayward, and Vincent Kartheiser, which tell the story of a teenager's social media addiction. The Social Dilemma premiered at the 2020 Sundance Film Festival and was released on Netflix on September 9, 2020. 

Further reading from The Social Dilemma subjects:

Tristan Harris: Our brains are no match for technology

Jonathan Haidt: The Dark Psychology of Social Networks

Renée Diresta Free Speech Is Not The Same As Free Reach

Joe Toscano, TEDx Talks: Want to Work for Google? You Already Do

September 19/2020

“Social media feeds the narcissistic monster that lives within us all, I would think to myself. It feeds it and grows it until the beast takes over and you are left outside the frame, just looking at images of this creature, like everyone else in your feed, wondering what it is that you birthed and why it's living the life you wish you had.” ― Janelle Brown, Pretty Things

Fotojaht 24: Head isu!

 


1. Pauli venna seapraad sütel
2. Pauli sai
3. Epu veisekondipuljong
4. Oma aia chillipiprad

Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures. 
September 18/2020

“One cannot think well, love well, sleep well, if one has not dined well.” 
― Virginia Woolf, A Room of One's Own

Kohalikke (häid) uudiseid

 

175 aastase ajalooga Scientific American, siiani poliitikast täielikult eemale hoidunud populaarteadusväljaanne astus enneolematu sammu, avaldades toetust demokraatide presidendikandidaadile Joe Bidenile. Väljaande toimetajad hoiatasid oktoobrinumbri juhtkirjas, et veel neli aastat vabariiklaste kandidaadi (Trumpi) presidentuuri oleks tervistkahjustav mitte ainult Ühendriikidele, vaid kogu planeedile. Mitte, et ma loodaks, et see uudis kaalukaussi eriliselt kallutaks - kes siiani on jäänud Trumpi tõsimeelselt toetama, pole tõenäoliselt väljaandest nimega Scientific American kuulnudki. Kuid väheke optimismi süstis uudis minusse sellegipoolest. Ja täna on õhukvaliteet kah juba kübeke parem. 

Scientific American Makes First Political Endorsement In 175 Years: Scientific American has dipped a toe into political waters for the first time in its 175-year history and is endorsing Joe Biden for president. The science and research publication is publishing the endorsement in a two-page statement in its upcoming October issue. “Scientific American has never endorsed a presidential candidate in its 175-year history,” the editors wrote. “This year we are compelled to do so. We do not do this lightly. Trump's administration has been even worse for science than we feared,” Scientific American Editor-in-Chief Laura Helmuth told HuffPost in an email. “We couldn’t include all of our objections to his record in two print pages.” Helmuth stressed that the endorsement isn’t partisan; neither major political party was even mentioned in the explanation. Biden, however, is “the clear choice when you compare the candidates on science, health, the environment and other research-related concerns.” Image: Internet. 

September 16/2020

“The saddest aspect of life right now is that science gathers knowledge faster than society gathers wisdom.” ― Isaac Asimov

Filtrid

 

Sotsiaalmeedia varjukülgede üle kaeblemine ei ole originaalne. Ega ka produktiivne. Aga, nagu öeldakse, it’s my party blog and I’ll cry bitch if I want to, niisiis. Lugu järgmine. Mõnda aega tagasi oli mul tarvis kontakti võtta ühe ammuse tuttavaga, minuvanuse naisterahvaga. Noh, kust sa mujalt ikka otsid kui mitte Facebookist, eks. Leidsingi üles. Nimi klappis, kuid fotod ajasid segadusse. Tundus, et ta pole tollest ajast, mil viimati kohtusime (6-7aastat tagasi), karvavõrdki vanemaks jäänud. Vastupidi. Proua näis olevat hea mitukümmend aastat noorenenud, piltide järgi oleks talle nii umbes 30-35 pakkunud. FB info hariduse ja ameti kohta aga kinnitas, et tegemist otsitavaga. Võtsin ühendust, saime asja aetud, võiks nagu joone alla tõmmata. 

Kuid miski jäi kripeldama. Ma saan muidugi aru, et teismelised ja pealt kahe- ning kolmekümnesedki oma FBd ja Instagrami ja TikTokki filtritega tuunivad, kiisukõrvade või tedretähnide või nukusilmadega. Või nonde silendavate kooljafiltritega, mis jätavad mulje, et tegemist on a) vahakujude muuseumi eksponaadiga, või b) pildistatavat on meigitud matusebüroos. Jep, noorte inimeste asi, identiteet pole veel välja kujunenud. Tunnistan, et ega ma ise kah kõige koledamat ülesvõtet ei vali, kui kusagile enda foto otsustan välja riputada. Aga et 50+ inimese sotsiaalmeediakontodelt ei leia ühtegi, tõepoolest mitte ühtegi pilti, kus ta tegelikust mitukümmend aastat noorem välja ei näeks? Vot see avastus võttis mul imestusest silmad ümmarguseks, polnud mingit filtrit tarviski, oleksin võinud endast sealsamas, käigu pealt suuresilmaselfi teha. 

Pealekauba juhtus paar päeva tagasi, et lappasin, nagu mul vahetevahel kombeks, brittide kollast ajakirjandust, ning komistasin selfi-filtritest rääkivale artiklile. Lõviosa teksti nagu igas teiseski selleteemalises kirjutises - kehapositiivsus, sotsiaalmeedia lõksud jne jne, aga üks lõik äratas mu tähelepanu. Tsiteerin: “My worry is that a generation of girls will grow up without having a single picture of themselves looking as they actually do. What brought it home to me was seeing pictures of missing girls. You know when a child goes missing, the family give a picture to the police to help find them. I’ve seen a few now where they have bunny ears or freckles on them, which suggests these families have no images of their daughters that haven’t been through a filter.” 

Tõepoolest. Kaasajal imestatakse sajanditetaguste fotode üle, kus pildistatavad pulksirgelt, liikumatult paigal istuvad või seisavad, suu kõvasti kinni, sest naeratamine rikuks staatilisust. Aga mind hoopiski huvitab, milliseid emotsioone äratavad tänased filterdatud ülesvõtted tulevikuinimestes. Kas nad teevad järelduse, et minevikus, kahekümne esimese sajandi esimeses pooles nägi inimkond hoopis huvitavam välja? Kas tuleviku antropoloogid tõdevad, et kiisukõrvad ja kolm sentimeetrit pikad ripsmed on Homo sapiensi evolutsioonilise arengu käigus kaduma läinud? 

P.S. Teadupärast olen 5500 kommentaariumis muidu üsna diktaatorlik, kuid seekord ma lausa ootaks, et keegi mu filtri-vastumeelsust argumenteeritult kõigutaks. Sest äkki mul on selle teemaga seoses tunnelnägemine või midagi. Aga fotol, muide, olen mina. Filtriga.

September 15/2020

"Let's take a selfie." "We can't; our phones are dead, remember? We'll just have to have the memory in our hearts like the old days.” ― Jenny Han, Always and Forever, Lara Jean

Fotojaht 23: Sõidukid

 


Ma ei kannata silma otsastki kambakesi tuiamist. Lahtiseletatult: grupp inimesi, nii umbes viis kuni viisteist, otsustab, et nüüd minnakse linna peale/muuseumi/loomaaeda/lõbustusparki või mõnesse muusse sarnasesse kohta. Mis sest, et Kamba huvid ei kattu, vanused on erinevad, ja nii edasi. Põhiline on, et KÕIK KOOS lähevad. Tulemus on alati üks ja sama. Iga kuramuse kambaliige tahab erinevat asja, erineval ajal, erineva kiiruse ja kestvusega. Piin kõigile, aga ei, järgi kah ei jäeta, ikka peab Kamp KOKKU hoidma. Rääkimata asjaolust, et mul säärase tuiamise peale juhe kokku jookseb ja kannatus katkeb, hakkab iga kord ka selg valutama. Ausõna. Ning küsimus ei ole kambaliikmetes. Nemad on eranditult toredad. Mulle lihtsalt ei sobi säherdune aeglane, sihitu liikumisviis, pole kunagi sobinud. 
 
Miks ma sellest üleüldse räägin, fotojahi sõidukiteemalises postituses? Aga seepärast, et kaks keskmist fotot tegin nimelt ühe kambakesi tuiamise jooksul, mõned aastad tagasi, Los Angelese megasuures messikeskuses, rahvusvahelisel autoshowl. Ei hakka siin kellelegi näpuga näitama, eks, aga Kamba liikmete nimed on toimetusele teada. Enda auks pean ütlema, et olles veidi aega tuiamisest tulenenud psüühilisi ja füüsilisi haavu lakkunud, esinesin julge avaldusega: see jääb viimaseks korraks, mil ma säärasest maratontammumisest osa võtan. Kamba auks pean ütlema, et enamus liikmeid sai must aru ja võttis arvesse, mis muidugi ei takista neid aasta aasta järel mulle teada andmast, et LAs toimub autoshow, me kõik läheme, kas sa, Epp, tahad ka seekord kaasa tulla? Suguvõsa inside joke või nii.  Oops… kas ma nüüd kogemata näitasin näpuga? Oih. Vabandust :)

Mis ülejäänud kahte sõidukit puudutab, siis esimene on üles võetud kusagil Idaho avarustes ning viimane Kauai saarel, mahajäetud suhkrurooistanduse külje all.
 
Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures.
September 12/2020
“I'm not an expert of cars but I know how they make me feel.” ― Gwen Ro

Lääs põleb vol. 2



Täna hommikul ärkasin valutava pea ja kriipiva kurguga. (Nagu eelmises postituses mainitud, elame maailma mastaabis hetkel kõige saastatuma õhuga linna, Portlandi külje all, 150 km kaugusel linnulennult). Vähemalt kaks päeva lubatakse sama seisu õhukvaliteedi osas, siis ehk hakkab lahedamaks puhuma. Samas, count your blessings, nagu siinpool öeldakse. Meie ebamugavus pole võrreldav sellega, mida peavad läbi elama inimesed, kelle kodu tule teele on jäänud/jäämas. Rääkimata inimestest, kes tules elu või lähedase kaotanud. Raske aeg.
As Wildfires Rage, Portland’s Air Quality Is Currently The Worst In The World
Esimene foto tehtud eile lõuna paiku koduõuel. Teine võetud veebist.
September 12/2020 

Lääs põleb



Metsas, tsivilisatsioonist eemal olek – meie Pauliga ja kolm naabritest abielupaari - jäi plaanitust lühemaks. Sest polnud õhku, mida hingata. Kui levisse jõudsime, selgus, et Portlandis registreeriti tänane kõige kehvem õhukvaliteet maailmas. Jah, lugesite õigesti, kogu planeedil. (Portland asub meie kodust ca kahe autosõidutunni kaugusel.) Niisiis hoiame uksed-aknad tihedalt suletuna, akende taga kumamas post-apokalüptiline, tuhmilt hallikaskollane keskpäevavalgus. Tuuletu, puulehtki ei liigu. See-eest mõned päevad tagasi, kui oli tarvis massiivseid metsa- ja maastikutulekahjusid lõkkele puhuda, lõi tuulekiirus lääneranniku rekordeid.

USA lääneosariigid põlevad, ning asi on enam kui hull. Nagu Trumpist ja Viirusest veel vähe oleks. Igaks juhuks ütlen kohe ära, et meil siin Madrase orus on tuleturvaline, sest ümberringi enamjaolt põllumaa, see aga, mis ümberringi toimub, on hirmus. Oregoni, California, Washingtoni osariike katab tuli ja/või suits. Arvukad väikelinnad, kust meiegi oleme oma reisidel läbi sõitnud, on täielikult tuleroaks langenud, näiteks armas Blue River maalilise McKenzie mägijõe kaldal. Ohustatud piirkondadest evakueeritakse elanikke arvatavalt turvalistesse paikdesse, kuid päev või kaks hiljem jõuab tuli sinnagi. Hulk maanteid või maanteelõike on suletud. Kohtasime oma looduses-käigul mitut peret teistest osariikidest, kel ei tundunud kojupääsemiseks ühtegi mõistlikku marsruuti olevat. Ja nagu allpool lugeda, on 500.000 inimest, st. iga kümnes Oregoni elanik tänaseks elukohast evakueerunud või evakueerumas. 

Lisan mõned veebist võetud pildid ja paar linki uudistele, ja pikemalt praegu ei kirjuta, vaja minna ja uurida, kus ja mida kogukonna heaks teha annab. Fotodel 2, 3 ja 4 on meile kõige lähemal lõõmav Lionshead Fire (päästeameti poolt antakse siin loodustulekahjudele nimed), mis sai alguse välgulöögist, ning muudkui kasvab ja kasvab, piiri ei suudeta panna. Too suitsusammas paistis päise päeva ajal meilegi koju kätte. Fotol 1 on tänane suitsuolukord, suur punane X tähistab me kodukohta. 
Deadly wildfires in heavily populated northwest Oregon were growing, with hundreds of thousands of people told to flee encroaching flames while residents to the south tearfully assessed their losses. Governor Kate Brown said more than 40,000 Oregonians have been evacuated and about 500,000 are in different levels of evacuation zones, either having been told to leave or to prepare to do so. 

The West Coast Currently Has the World’s Worst Air Quality:
Thanks to the fires, Portland, Oregon, currently has the world’s most polluted air, according to IQ Air, which monitors air quality around the world. Portland is followed by Seattle; Vancouver, British Columbia; and San Francisco. Just in case you needed another reason to wear a mask.

 HuffPost: These Are The Towns Destroyed By The West Coast Wildfires
As dozens of wildfires tear through California, Oregon and Washington, the death toll continues to climb. Experts believe that a warming climate, paired with an increasing human population, has been worsening the West Coast wildfires in recent years.

Firefighters in Oregon are racing to slow down two wildfires from merging into a single inferno Friday after blazes in three West Coast states have killed at least 26 people since last month. State officials say they are focusing their efforts on saving lives but they anticipate a devastating aftermath. Oregon Governor Kate Brown said Friday that wildfires have consumed more than 1 million acres and dozens of people remain missing.

Globalnews: Oregon looks like Mars’: Wildfire photos show apocalyptic red skies:
Five major fires were burning in the western part of Oregon on Thursday. One tore along a highway route in the southwestern corner of the state, wiping out towns as it went. The massive Holiday Farm Fire threatened the city of Eugene (population 171.245) to its west, and three major fires were still burning in the hills and forests near Salem (population 173.442) to the north.

Oregoni osariigis möllavad maastikutulekahjud on hävitanud tuhandeid ruutkilomeetreid metsi ja võimud nentisid, et tegu on enneolematu katastroofiga. Leekide teelt tuli evakueerida üle 500 000 inimese, osaliselt tühjendati ka Oregoni suurima linna Portlandi agulid.
Images: Internet
September 11/2020
"We need healthy forests if we want to protect our climate. As the climate changes, forests become more vulnerable to insect outbreaks, droughts and wildfires. Simultaneously, when our forests are destroyed, their carbon is released back into the atmosphere, further impacting climate change. It's a horrifying one-two punch." ― Chris Noth