On the road again

 



Me siin Pauliga arutasime, et inimloomus on ikka imelik. No võtame või meid kahte. Läheme ja elame nädalate kaupa pisikeses, autokasti tõstetud karbis, samal ajal kui võiks täitsa rahulikult püsida oma avaras, mugavas, võrratu vaatega kodus. Aga noh, nagu öeldakse, veri ajab rähnipoja puu otsa - ju siis meis mõlemas seda va nomaadiverd jagub. Mistap, kulla sõbrad, on taas käes hetk, mil blogiukse mõneks ajaks lukku keeran, nii umbes pooleteiseks-kaheks kuuks. Camperi külmik toitu täis laaditud, rõivaid kaasa pakitud sulejopest suvekleidini (näiteks Death Valleys praegu ööseti külmetab, päeval kuumutab), viie osariigi maakaardid* truckis ootel - Nevada, Utah, Arizona, California, New Mexico. Vaevalt, et kõiki viite tarvis läheb, kuid mine sa tea. Elu on näidanud, et nii Paul kui mina oleme mihklid plaane käigu pealt ümber tegema. Aga teie olge seni viksid ja viisakad, tublid ja terved, eks. 

*Loomulikult on meil kui kogenud reisisellidel kõikvõimalikud orienteerumis-äpid ja guugel mäpid ja geepeeessid olemas, kuid üle kõige armastame me Pauliga ikkagi paberkaarte (ja muidugi ka teineteist). Kaart maha laotada ja mööda paberit näpuga järge vedades plaani pidada - see on osake me matkarituaalidest, tükk maad ägedam kui mingi tillukese ekraani kohal koogutamine. (Maha laotada seetõttu, et truck on suur loom, kapott kõrgel, klassikalist kapotilt kaardi lugemist ei saa harrastada.) Pealegi, kogenud matkaja ei jää kunagi üksnes tehnikale lootma. Neis maanurkades, kuhu meie tee viib, ei pruugi levi ollagi, tulnukad võivad satelliidid välja lülitada vms. Siis kulub vanakooli maakaart marjaks ära.    

January 07/2022

“The freedom of the open road is seductive, serendipitous and absolutely liberating.” ― Aaron Lauritsen: The Great North American Road Trip

Seattle vol. 5: Chihuly (järg)

 


Loe ka: Seattle vol. 4: Chihuly

Dale Chihuly klaasskulptuurid on mu meelest ööloomad. Ega ilmaasjata suur osa Chihuly Garden and Glass massiivsest ekspositsioonist pimeruumides välja pole pandud, see osa, millest eelmises Chihuly-postituses juttu tegin. Külastaja, kes väljapaneku vabaõhu-sektsiooni valgel ajal väisab, jääb ilma fantastilisest vaatemängust. Meie olime seekord Seattle's õnneks pimedal aastaajal, kuid ma ei kujuta ette, kuidas asi suveperioodil korraldatud on, pimedust siis ju vaid paar kasinat öötundi. Mina küsiks vist küll poole piletirahast tagasi, kui Chihuly klaasobjektide ööelu nägemata jääks. 

Need kolm fotot on tehtud pealelõunal, Garden & Glass siseruume ja aeda ühendavas/lahutavas hiiglaslikus “kasvuhoones”, mille lae all väänleb tohutu ronitaim, suurimad õied rohkem kui meetrise läbimõõduga. Ärge minult küsige, mismoodi need tonnid klaasi seal üleval püsivad… Pilvise ilmaga, nagu meie külastuse ajal olema sattus, on päikesetõusu- ja loojangu toonides teos muidugi kaunis, tehniline teostus hämmastav ning mastaabid võtavad hinge kinni, lisaks kumab läbi klaasseina kuulsa Space Needle siluett, meile tuttav torn eelmisest Seattle-külastusest... aga. Oma tõelist olemust hakkavad Glass House ning muinasjutuline Taim näitama alles siis, kui hämaraks kisub. 

“Glass House” structure by Chihuly (designed with the help of architect Owen Richards) is inspired by Chihuly’s two favorite buildings, Paris’ Sainte-Chapelle and London’s Crystal Palace. “It’s really the most important project I’ve ever done,” Chihuly told Reuters about the exhibition he designed. Inside “Glass House,” visitors encounter a suspended sculpture over 30 meters long, hovering overhead like an alien serpent. Composed of 1340 individual plates of red, orange, amber and yellow, it is one of Chihuly’s largest installations.

------------



Hämardub tasapisi. Seattle Garden & Glass valgustuslahendused on Chihuly enda projekteeritud. Tema sõnul ei ole kunstiteos täielikult lõpetatud enne, kui ekspositsiooni toetav valgustus viimse detailini paigas.  

Chihuly is still building on his reputation as Seattle’s most famous artist, even as tech behemoths Amazon and Microsoft increasingly define Seattle’s cultural landscape. In a city that has rapidly priced out painters and sculptors in need of studio space, Chihuly has established four key complexes that support his business and creativity: the Chihuly Garden and Glass museum; the Boathouse and attached hot shop; a storage facility; and a studio, office, and viewing room where he stages monumental work. A lifelong collector of art and assorted objects, Chihuly has, in a sense, collected property itself.

------------



No ma ju räägin! Vaadake ometi, milline tohutu erinevus päevase ning öise mulje vahel. Pimeduse tulekul ellu ärganud õied lausa huugavad, justkui oleksid äsja tuhandekraadisest klaasisulatusahjust välja tõmmatud. Vähe sellest. Kasvuhoone akna taga troonib klaasinstallatsioon nimega Seattle Sun. Väänlevaist klaashaarmeist koosnev hiiglaslik, kiirgav kera lausa imeb vaataja endasse. Mis siin imestada. Astronoomiaseadused, päikese külgetõmbejõud…

Despite his undeniable success, Chihuly’s work has polarized audiences. “Chihuly has come to personify everything meretricious in contemporary art,” Kenneth Baker wrote in a review of Chihuly’s 2008 show at de Young Museum, criticizing the art’s superficial beauty and lack of intellectual rigor. Some readers agreed while others revolted. In recent years, Chihuly has also faced lawsuits with former employees who argue over who’s really “making” the work at his studio.

------------



Muinasjutumets. Ma ei oska öelda, kui kaua me selles metsas ekslesime, mina ja Paul - ajataju kadus, tahtsid veel ja veel ja veel vaadata, aiale järjekordse ringi peale teha, ennenägematuid rakursse avastada. Imeline, absoluutselt imeline. Teisel fotol on inimfiguur kah kaadrisse jäänud, saab aimu, milliste mõõtmetega tegu. 

Like a Renaissance master with a workshop that employs skilled artisans, Chihuly functions both as an individual artist and as the creative director and public face of a large-scale operation. His wife, Leslie Jackson Chihuly, noted that “Dale never said, ‘I’m going to be the best glassblower in the world.’ He said, ‘I’m an artist.’”

------------



Kui toda kolmandal fotol esiplaanil olevat sinist kuuli tähelepanelikult vaadata, näeb Space Needle peegeldust. Ja nood rohelised vormid meenutavad mulle bambusvõrseid, me New Mexico koduaias pressis teisi ühtepuhku mullast välja. Minu jaoks olidki just nimelt Chihuly sinakad/lillakad objektid klaasiaias kõige hämmastavamad, kõige... kuidas öeldagi... shokeerivamad, heas mõttes. Elusale taimestikule jõuliselt vastanduvad.

Chihuly have also been active in the fight against stigmas associated with mental health, having been suffering from manic and depressive episodes throughout his life. Within the past few years, he has spoken publicly about his struggles with bipolar disorder.

------------



Igal täistunnil pakuti näitusekompleksi sisehoovis asuvas väikeses klaasipuhumistöökojas (inglise keeli hot shop) võimalust tolle loometehnikaga lähemalt tutvuda. Mina olen seda imet ennegi näinud, Eestis omasin paari klaasikunstnikust kamraadi - aga külastajaid, kelle jaoks näiteks vaasi või mõne muu väiksema klaasvidina sünd saladuseks olnud, neid pani demo muidugi ahhetama. Tõeline mustkunst ja maagia! Tõsi, kaks klaasimeistrit polnud küll Chihulyd, aga ka mitte papist poisid. Ühel 13 aastat puhumiskogemust, teisel sutsu vähem. Tõeliselt apetiitse paarikümneminutise etenduse andsid, publikut oli murdu, ning vaimustusest ei kiljunud mitte üksnes lapsed, vaid ka vanemad kodanikud.
 
Nagu säärastes kohtades (muuseumid ja muud) tavaks, suunatakse lahkuvad külastajad läbi müügisaali, kukrut kergendama. Garden & Glass’i oma oli intelligentselt kureeritud sortimendiga, mingit suveniiripoe muljet õnneks ei jäänud. Vaatasime ringi, näppisime ühte ja teist, aga isutas just nimelt originaalse Chihuly, mitte temast inspireeritud kraami järele. Sellel isul oli paraku üks väike viga. Chihulyt paarikümne dollari eest ei pakuta. Ega ka mitte paarisaja. Rääkima hakkame alles paarist tuhandest alates, ja noh, olgem ausad, kuniks me lotoga miljonit pole võitnud, ei ole Chihuly klaasikunst just ostunimekirja esimeses otsas. Aga ega siis kõiki ilusaid ja imelisi asju ei peagi omama, eks.

Chihuly has been so prolific, financially successful, and widely exhibited for so long that it’s easy to forget how innovative his artistic vision has been. Over the past five decades, he’s pushed a fragile material to awe-inspiring scale and developed an instantly recognizable aesthetic exemplified by spectacular, brightly colored glass installations that suggest natural forms.
-----------

Chihuly Garden & Glass fotod: Paul

January 04/2022

“Others have seen what is and asked why. I have seen what could be and asked why not. ” ― Pablo Picasso, Metamorphoses of the Human Form

Uue aasta lubadus

 


Luban, et ei anna algavaks aastaks mitte ühtegi lubadust. Mitte kõige pisematki. Nendega kaasneb alati igavene jama. Lubada on üks asi, aastavahetuse peomeeleolus, eks, aga oma sõnade taga seismine hoopis teine. No nagu tolle camokleidiga oli. Kuude viisi võtsin hoogu, prokrastineerisin, ja alles siis, kui aastast vaid viimsed kasinad nädalad kätte olid jäänud, sain asja hambad ristis tehtud, lubaduse kleiti näidata täidetud. Et sääraseid koormaid edaspidi vältida, soetasin sekkarist lausa temaatilise riidetüki (pildil). Kavatsen seda paaril lähemal päeval kanda, ehk seisab siis meeles, et ei hakka siin jälle suure suuga mingeid veksleid välja käima.

Kleidist rääkides. Postituse kommentaariumis mainisin oma beanie-vaimustust, lisades, et poodides valik kesine, mistap õmblesin paar mütsi ise. See, nagu selgus, oli alles algus. Olen viimase nädala jooksul endale... oot ma lähen loen üle... viis beaniet õmmelnud. Viis. Ja Paulile kaks. Aga küsimus ei olegi niivõrd numbrites, kuivõrd selles, et tänaseks näen igas sobivast materjalist rõivaesemes beaniet. (Mu beanied nimelt valmivad taaskasutuspõhimõttel: ostan second handist vinge värvi ja mustriga topi või kleidi või seeliku, löön käärid sisse, veidike õmblemist, ja müts olemas.) Aga oleks siis, et vaimusilm näeks mütse üksnes neis riidetükkides, mis sekkarites saadaval. Kus sa sellega. Üleöö tekkinud beanieõmblemissõltuvuse tõttu vaatan nüüdseks ka omaenda garderoobis näljasel pilgul ringi. Kaks toppi on oma elu juba ohverdanud, et mütsina uuesti sündida. Jumal tänatud, et mul materjali osas nõudlikkust jagub (eelistatuim on kvaliteetne õhuke puuvill, spandexit hulgas, et veniks), vastasel juhul käiksin ilmselt varsti ihualasti ringi, ainsaks kaetud kehaosaks peanupp, kuna kõik muud rõivad on mütsideks lõigatud. 

Ühesõnaga. Kui keskööl kell kukub, korgin koos kampsikuga lumisele pildile jäänud joogi lahti ning tõstan klaasi teie terviseks, kulla lugejad, kauged ja lähedased. Tulgu meil kõigil tore aasta! 

December 30/2021

“And now we welcome the new year, full of things that have never been”― Rainer Maria Rilke

Pühadetervitus

 


Teate ju küll, et ma olen tõsine koerainimene. Jah, saksa lambakoerte omanikud ongi enamjaolt sihuksed külmade südametega füürerid - koeri ei nunnutata, peetakse puuris, kõnetatakse üksnes käsklustega. Penide kaunistamine tutikeste, mütsikeste ja muu sarnasega on minusuguste jaoks võrdne pühaduseteotusega. Mistap tõsiasi, et ma Lillile eile jõulumütsi pähe panin, vähe sellest, teda säärases delikaatses olekus ka pildistasin, on väikestviisi jõuluime. Ime, mis sai teoks üksnes ja ainult tänu Pauli vanemale vennale, kes Lillit oma karusel viisil lõpmatult armastab (Lillikene armastab teda lõpmatult vastu, küll tunduvalt vähem karusel viisil) – ühesõnaga, Pauli vend küsis poolnaljatades, kas saaks Lillist päkapikumütsiga pilti. Ega midagi. Otsustasin sugulasele rõõmu valmistada, hankisin mütsi ($1.95), kamandasin koera kuuse kõrvale ja Pauli fotograafiks, ning tegu sai tehtud.

Ega ma muidu seda pilti siin ei näitakski, piinlik oleks ju oma koeraomaniku-südame hellemat, kiivalt varjatud nurgakest avalikkusega jagada, aga Lilli näoilme (need silmad!!) sobib suurepäraselt möödunud aastat kokku võtma, peegeldades üksühele minu tundeid, maailmas toimunud/toimuvate muutustega seonduvaid. Ja üksiti peegeldab Lilli nägu muidugi ka tema enda tundeid, mütsiga seonduvaid. Et end traumeeritud looma silmis rehabiliteerida, lubasin Lillikesel fotosessiooni lõppedes seda va vastikut mütsi rappida, kuni koer paistis kindel olevat, et peakate teda järgmiste jõulude ajal uuesti kiusama ei tule.

Ühesõnaga. Soovin teile, armsad kauged ja lähedased lugejad, mõnusaid jõulupühi ning vahvat vana aasta lõppu. Tehke ohtralt lumeingleid ja ärge väga üle sööge. Kallistused kõigile! 

December 24/2021                                                                                   Foto: Paul

“Santa is our culture's only mythic figure truly believed in by a large percentage of the population. It's a fact that most of the true believers are under eight years old, and that's a pity.” ― Chris Van Allsburg

Kleit !



Nonii, siin see nüüd lõpuks on. Lubatud camo-kleidi pilt pildid. Laon lausa mitu tükki letti, kuna tänane photoshoot õnnestus üle ootuste hästi. Ja teate, mis kõige ägedam? Pildistamist austas oma kohalolekuga Ühendriikide vapilind, valgepea-merikorkas. Kaadrisse kahjuks ei jäänud, aga see rongaparv, mille suunas ma esimesel fotol vaatan, tiirles ärritunult kriisates isand Kotka ümber. 

Kleidi ajaloost kah. Lasin õmmelda hea sõbra viiekümnendaks juubeliks, aasta oli… eee… 1997? 1998? Midagi sinnakanti. Peen rätsepatöö. Kleit on kahekordne, sest toona Tallinna Abakhanis saadaval olnud camo-materjal tundus minu maitse jaoks liig õhuke ning liru, mistap sai õmblejanna soovitusel topelt pandud. Üritus ise toimus mai lõpus, põhjarannikul, otse mere kaldal, kadakate vahel. Mul on tollest vingest peost muide mõned fotod kah kusagil, aga seal paraku lisaks minule ka teised inimesed peal, mistap jätan nende privaatsust austades pildid näitamata. Kleiti olen aastate jooksul veel paaril korral kandnud, täielik hitt iga jumala kord. Kui sa ikka mingile jahimeeste grillipeole ilmud schleppe'ga camo-kleidis, on tähelepanu kindlustatud. (Küsimus: kuidas kõlab selle kleidiosa, mis selja taga maas lohiseb, ametlik eestikeelne nimetus? Slepp?) Ning otse loomulikult tuleb kleiti kanda saabastega, soovitavalt tanksaabastega.

Pildistasime kanjoniserval, paari sammu kaugusel me kodumajast. Ainuke, mis vaatele ette heita, on kanjoni teisel kaldal üle National Grasslands'i jooksev elektriliin. Paaris kaadris tegid postid mulle lausa sarved pähe. Aga no teate, ega me siin küünlavalgel ela. Ning last but not least: oma viga, et lubaduse täitmise (kleidist käesoleva aasta sees blogida) viimsele tunnile jätsin - brr, nii külm oli poseerida, tuuline, kapuuts ei seisnud hästi peas ja ... aga noh, kellele ma siin ikka kurdan, eks omad vitsad jne, mõistlik inimene oleks pildistanud palju varem, soojal ajal. Huh. Nüüd lähen puhkan loorberitel, ammune lubadus lõpuks täidetud, kleit ette näidatud.  

December 22/2021                                                                Fotod: Paul

“I spread my wings. And my dress does the rest.” ― Hillary Wen

Mõistuse hääl



Jah, ma mõnikord loen uudiseid, kuigi tean, et see pole tervislik. Ning jah, ma mõnikord loen Daily Mail'i, kuigi tean, et see on kollane. Aga inimesel võib ju ometi mõni pahe olla? Pealegi, loen sealt peamiselt üksnes pealkirju, mis on muide omaette kunstiliik, praegusel kuumal koroona-ajal iseäranis. Kusjuures kõmumeedia pole erand, peavool kütab paanikat ja segab vett vaat et samasuguse hooga. Enam isegi ei üritata üksteisele vasturääkivaid pealkirju nagu “taevas kukub kohe alla ja me kõik sureme hirmsat surma ” ning “viirus taandub, piirangud lõpevad ülehomme” mööda lehekülge laiali hajutada, üksteisest eemal hoida, vaid pannakse süüdimatult kõrvuti. Ning ega siis ainult koroonateemaga sedasi, kõige muuga samuti. “Vaata õõvastavast videost, mida alkohol su maksaga teeb”, ning kohe sealsamas “punane vein on südame- ja veresoonkonnale väga kasulik”. 

No võtame või tänase koroona-hommiku. Ühe pealkirja järgi sureb vaktsineerimata USA elanikke sel talvel nagu kärbseid ja omicron on nii nakkav, et kui eelmiste tüvede ajal tohtis lapselaps eakale vanaemale lehvitada vaid tingimusel, et asuti teine teisel pool aknaklaasi, üks õues, teine toas, siis omicroni puhul tuleb aknale kardin kah ette tõmmata, alles siis võib lehvitada. Teine pealkiri aga teatab sealsamas, et New York'i võimud on andnud rohelise tule Times Square'i aastavahetuse pidustustele, kus kümneid tuhandeid inimesi külg külje kõrval koos tantsimas ja hõiskamas ja viiruseosakesi laiali pritsimas. Originaalpealkirjad kah, et te ei arvaks, et liialdan:“G7 brands Omicron 'biggest threat to global public health' before Biden issues grim warning of a 'winter of illness and death' for the unvaccinated: Study claims variant is 'markedly resistant' to shots.” -------- “Hundreds of thousands of New Yorkers will be forced into isolation by Omicron Covid variant which is on course to drive cases higher than EVER before - but De Blasio says Times Square celebration WILL go ahead.” 

Eks ta ole. Süsimust või lumivalge, vahepealset võimalust pole, keskpärasus teadupärast ei müü. Aga haruharva juhtub ime, ja satud pealkirjale, mis on kui palsam hingele: “We cannot stop the spread of COVID, but we CAN end the pandemic: Protect the old and vulnerable, forget lockdowns - and learn to live with the virus, writes Dr. Jay Bhattacharya, Stanford University School of Medicine professor." Loen ja ei usu oma silmi. Kas tõesti lõpuks hakatakse mõnel pool aru saama, kui mõttetu on korrata ühte ja sama tegevust, kuid oodata erinevat tulemust? Artiklist: "Will the same policies that failed against a more virulent strain succeed in containing a more transmissible strain? The answer is self-evidently no. The end of the pandemic is primarily a social and political decision. Since we have no technology to eradicate the virus, we must learn to live with it. The fear-based lockdown policies of the past two years are no template for a healthy society.” Amen, brother, ütlen mina selle peale, olles kirjatüki läbi lugenud. 

December 17/2021                                                                                 Image: Internet

“The headlines screamed at him as soon as he saw the paper. He almost screamed back.” ― Terry Pratchett, Going Postal

O Tannenbaum



K von B pakkus välja, et blogijatel, kaasa arvatud temal endal, on “pea tühi ja juhe koos”, mistap "midagi ei suudeta pastakast välja imeda". Või siis joostakse kingituste järel kaubanduskeskustes ringiratast ja jõulukaunistatakse kodu ning seetõttu on blogimine hetkel hõredavõitu. Ühest küljest olen temaga vägagi nõus – mul endal on sarnased mõtted tekkinud. Vaatan, et näiteks mu lemmikblogijad F ja M pole juba hallidest aegadest saati miskit avaldanud, ja ülejäänud lemmikud pilluvad nimekirju lahkuval aastal loetud raamatutest või kuulatud muusikast. Mul, paraku, on miskipärast tõrge tekkinud igasuguste aastat kokku võtvate loetelute suhtes, kuid samas annan endale selgelt aru, et see on minu probleem, mitte kokkuvõtjate – ja eks olen minagi lõppevatele aastatele blogis tagasi vaadanud.  

Aga teisest küljest tulin ütlema, et no kuulge, mina küll kaubanduskeskusi ei kammi ja kodu ei kaunista, kui kuusk kadakas välja arvata, see, mis pildil, pluss mõned strateegiliselt paigutet küünlad siseruumides ja jõulutulukeste rida majaräästas. No ja siis muidugi kapsas, sinepi-siga ja uusim Bond jõululupäeval, neist ei pääse üle ega ümber. Kuid sellega minu ja Pauli spetsiifilised jõulu/aastavahetuse tegemised piirduvad, sest meil on juba mitu aastat kuidagi niimoodi sattunud, et nimetet pühad jäävad kahe reisi vahele. Niisiis kasutame toda õnnist aega mõnusaks, kohustuste- ja üritustevabaks koduseks olemiseks. Või noh, mõningaid kohustusi siiski on, nimelt ettevalmistused järjekordseks talviseks pikaks camperi-tuuriks. Stardime jaanuari esimesel nädalal, plaanime rännata vähemasti poolteist kuud, võib-olla lausa kaks. Ikka, ikka lõuna poole, kuhu mujale – California, Arizona, Utah, ehk ka New Mexico. Kindlat plaani ei ole ega tule, marsruudi valime jooksvalt, tujust ning ilmast sõltuvalt. Paar sihtmärki on siiski paika pandud, näiteks Canyonlands ja Valley of The Gods, ja muidugi truck camperite kokkutulek Arizona kõrbes. Issake, vaatan, et üle kahe- ja poolesaja matkasõiduki registreerunud juba?! Saab massiivne üritus olema. 

Niisiis, jah, jõuluettevalmistuste asemel käivad meie majas reisiettevalmistused. Kuigi põhimõtteliselt on camper nüüd täielikult sisustatud ja varustatud, sünnib endiselt ideid, kuidas kodunt eemal elamist veelgi mugavamaks muuta. Muuhulgas võtsime umbes kuukene tagasi vastu radikaalse (kuid siinmail kastiautode omanike hulgas populaarse) otsuse, monteerisime sõiduki tagumise istme üleüldse välja ja ehitasime selle asemele panipaiga. Juhiistme selja taga on riiulid tööriistade, maakaartide, veinipudelite jms tarvis, kaasreisija selja taga troonib Lilli hiiglaslik matkapuur ja lisapanipaigad koerakraami jaoks (toit, tekid, rihmad jne). Ühesõnaga, tänu tagaistmest loobumisele saime juurde arvestatava määra laoruumi. Sest noh, kui sa ikka paar kuud teel oled, siis tahad mugavusi nautida, teinekord lausa luksustki. Vähemasti meie Pauliga tahame. Lillikene ilmselt samuti. 

December 16/2021 

“At Christmas play and make good cheer, for Christmas comes but once a year.” ― Thomas Tusser