H2O

 


Tundub, et mind on tabanud postitusteemade ikaldus. Ega ma muidu juba teist korda kellegi teise mõttelõnga kaaperdaks. Eelmises postituses Anu oma, käesolevas ühe lahke kaasblogija oma, kelle kinnist veebipäevikut mul luba lugeda.

Aga teema ise on sedakorda vesine, nimelt pesemisest tahtsin rääkida. Inspiratsiooniks eelpool viidatud blogiomaniku tõdemus, et ta saab end pealaest jalatallani puhtaks vähema kui ämbritäie veega. Vot just! Hingesugulane! Mina saan ka! Ning ämber, olgu öeldud, pole isegi mitte see tavaline kümneliitrine, vaid väiksem, kaheksa ja pool liitrit. Tõsi, "ämbripesu" ei toimu minu puhul kodus, vaid hoopiski matkaolukorras. Olgu, et praeguseks on meil jah tänu camperile võimalik valida üsna luksuslik matkamisviis, vannituba kaasas ja puha, aga ega camperi veepaakki pole põhjatu. Mahutab 136 liitrit, kui täpne olla. Paarinädalase in the middle of nowhere viibimise jooksul peab niisiis kokkuhoidlik olema: nõudepesuveega ja enda pesu veega ja vetsuveega. Viimatimainitud peent teenust kasutan põhiliselt ainult mina, ning põhiliselt vaid hilisõhtuti/varahommikuti/öösiti, kui laiskus või koerailm ei võimalda asjaajamiseks camperist välja kobida. Muude puhkude tarvis on ometi põõsad ja puutagused olemas. Linnatingimustes osutub WC vaat et vajalikumakski kui wildernessis - harvad pole korrad, kus ma või Paul täname õnne, et liiklusummikusse sattudes on võimalus kiirelt truckist välja hüpata ja camperisse ronida, kui kibe häda käes. 

Anyway, tagasi tolle 8,5 liitrise ämbri juurde. Aastatepikkuse kogemusega matkajana hämmastab mind jätkuvalt tõsiasi, kuivõrd vähese veega on võimalik ihu puhtana hoida, ja kuivõrd palju H2Od ma sellega võrreldes kodustes tingimustes enda kasimiseks tarbin. Kusjuures, ega ma kodus kah ju mingi laristaja pole, kaugel sellest, pigem vägagi kokkuhoidlik. Aga vahe väiksemat sorti ämbritäie ja selle veekoguse vahel, mida normaalmõõtu vannitoas pesemisprotseduurideks pruugin, tundub ikkagi tohutu. Iga kord, kui pikemalt looduses viibimiselt naasen, langen mõneks ajaks sügavatesse süümekatesse. Paraku loksutab mugav vannituba ja kraanist volilt jooksev kuum/külm vesi üsna pea vanasse vakku tagasi... Samas, hea teada, et kui vaja, saan väga vähesega hakkama. Ausalt, ma ei luiska – 8,5 liitri veega saab üle kere korralikult puhtaks, juuksed kah. Selleks on muidugi mõningaid kavalaid tehnikaid tarvis hallata, ja ega need niisama külge ei hakka, ikka kogemusega. Välitingimustes pesemisel on veel see äge eelis, et kui juhtub natukegi jahedam ilm (ma muide olen ka kerge külmakraadiga vabas õhus “vanni” võtnud), on peale pesemist ning puhaste, soojade rõivaste selgaajamist tunne nagu jumalannal. Täiesti uuesti sündinud.

Paar sõna joogiveest ka. Meil siin Oregoni kodus on oma isiklik puurkaev, põhjavesi käib mitmest-setmest laavakivikihist läbi, kraanist tuleb kristallselgena, puhta maitsega. Oregon on väidetavalt parima veekvaliteediga USA osariik, ikka sellesama “laavafiltri” tõttu. Ega siis ilmaasjata pole siinkandis väikesi ja suuremaid pruulikodasid iga issanda nurga peal - õlle kvaliteedi määrabki ju suures osas vesi.    

November 23/2020                                                                            Foto Internetist

“There must be quite a few things a hot bath won't cure, but I don't know many of them.” ― Sylvia Plath

ii-pii-pii

 


Anu kirjutas elust lühikese, lihtsa, eestipärase eesnimega – aga seda mitte sünnimaal, vaid teispool ookeani – ja põhjustest, mis teda nime vahetama panid. Hakkasin ta postituse all kommenteerima, jutt kiskus paraku pikaks, mistap kaaperdan teema ning räägin oma loo siin enda juures.  

Arvatagi, et Eppusid USAs iga nurga peal ei kohta. Ma tõtt-öelda ei mäleta ainumastki juhtu, mil end võõrale tutvustades poleksin sunnitud eesnime üle kordama. Ja enamikel puhkudel lisaks veel tähthaaval, sest „how do you spell it?“. Kuidas? Väga lihtne: ii-pii-pii. Spelling käes, järgneb üldjuhul küsimus, kas mu nimi on lühend millestki pikemast. Ei, ei ole. Vaid need kolm tähte. Järgmine küsimus: aga sul on ometi keskmine nimi? (sest igal issanda ameeriklasel on keskmine nimi, mida nad reeglina ei kasuta, see käib niisama ilu pärast kogu elu kaasas). Ei, mul ei ole keskmist nime. On lihtsalt Epp, ja perekonnanimi, mis pole küll siinses mõistes eriti keeruline, kuid sellegipoolest tuleb teinekord tähthaaval öelda - eidž-ei-ar-em-õu-en - kui ametnik kahtleb ütleja häälduses või omaenda kõrvakuulmises.

Sellest, kuidas baristad mu eesnime interpreteerivad, võiksin terve romaani kirjutada. Ape. Ip. Hape. Ja nii edasi. Aga erinevalt Anust ja mitmest kommenteerijast, kes temaga samal põhjusel nime on muutnud või kohvipoe kliendina joogitopsile kirjutamiseks suvalise, kergemini seeditava nime ütlevad, leidub minu iseloomus ilmselt sadistlikke jooni, sest ma tõtt-öelda isegi pisut naudin teenindajate kimbatust. Mõnikord olen kohe tellides tähthaaval esitlemise tujus („May I have your name please?“ „Epp. You spell it ii-pii-pii“), aga teinekord jälle seisan kalanäoga, lasen baristal ajusid ragistada, et issake, kuidas seda imelikku häälitsust kirja panna? Kusjuures – üllatus-üllatus – kaks või kolm korda on mu nimi esimese hooga täitsa õigesti kirjutatud. Ja teate, kus? Hawaiil. Sest hawaii keeles hääldatakse vokaale täpselt samamoodi kui eesti keeles, erinevalt englishist.

Jah, ja Epuga on ju ka veel see lugu, et nimi ei kõla. Hüüda on raske. Mu isa leivanumber oli „Epp ae!“. Keegi teine seda kasutanud pole. Kui on tarvis hõigata, venitatakse e-häälik pikemaks. Paar tuttavat kutsuvad mind juba aastaid Epi, ikka sellestsamast ii-pii-piist tulenevalt, nende puhul olen korrigeerimisele käega löönud. Jumala eest, kui inimesel sedasi kergem on, las ta olla. 

Niisiis. Mul ei ole plaaniski nime vahetada, kuigi olen peale sünnimaalt lahkumist selle tõttu üksjagu ebamugavust kogenud, tõenäoliselt kogen elupäevade lõpuni. Tunnen „imeliku“ eesnime üle ausalt öeldes uhkustki. Pealegi, USA elanikkond on niivõrd kirju, et ebatavaliste nimede peale kaaskodanike kulmud väga kõrgele ei kerki. Minu oma ju veel suhteliselt lihtne, võrreldes näiteks mõne idamaadest pärit, keelt väänava tähekombinatsiooniga. Jep, Epp... kõigest kolm tähte, kõigest kaks häälikut. Saame hakkama. 

November 17/2020

“It ain't what they call you, it's what you answer to.” ― W.C. Fields

Kuidas...

 

… selgitada siinsetele sõpradele ja tuttavatele, kes mult küsivad, miks Eesti äkitselt Putiniga ühes paadis sõuab, et ministri-Helmete väljaütlemised on üks asi, Eesti valitsuse ametlik seisukoht teine? Keeruline, ma ütlen. Keeruline. Pole ime, et Reuters, Associated Press jt kasutavad Helme-uudiste valguses Eesti iseloomustamiseks väljendit “a small former Soviet republic”. Urmas Paet: Eesti on ainuke USA valimistes kahelnud riik EL-is ja NATO-s.

(AP) — The leader of Estonia’s far-right populist party, a key Cabinet member Martin Helme, has survived a vote of confidence at the country’s Parliament despite uproar over his statements that the U.S. presidential elections were rigged and undemocratic — comments that were seen as jeopardizing the Baltic nation’s ties to key ally Washington. Among other things, Martin Helme said in the show that “there is no question that these (U.S. presidential) elections were falsified. There is no point in talking about democracy or rule of law in a situation where elections can be faked so plainly, boldly and on a massive scale.” His father called U.S. President-elect Joe Biden and his son Hunter “corrupt characters,” without providing details or evidence, and said that U.S. President Donald Trump would eventually be declared winner of last week’s election. Bordering Russia, Estonia is a small former Soviet republic and a NATO member that has based its security policy on being an active member of the military alliance and having Washington as its key ally.

November 15/2020

“The point of modern propaganda isn't only to misinform or push an agenda. It is to exhaust your critical thinking, to annihilate truth.” ― Garry Kasparov 

Pealegi,

 

Valge Maja saab jälle koera(d)! Vähe sellest, lausa saksa lambakoerad. Trumpi ajal oli Maja koeratu, mille üle ma ei imesta. Pildid veebist.

USA Today: Meet the first dogs-elect: Joe and Jill Biden will bring pets back to the White House as their German Shepherd Major becomes first ever rescue to call 1600 Pennsylvania Ave home. The White House has been without dogs for four years – that's changing with Joe Biden. The White House (and America) has been without presidential dogs since 2016 when President Donald Trump became the first president without a dog in decades. 

November 09/2020

“If a dog will not come to you after having looked you in the face, you should go home and examine your conscience.” —Woodrow Wilson, 28th President of the United States

Meanwhile, in Estonia



Avan mina täna hommikul Postimehe ja loen: Helmed lasid sõelapõhjaks nii Eesti valimiste kui Bideni aususe. Ei oskagi kohe midagi öelda selle peale. Trumpi ja kaabude maailmas nähtavasti ei eksisteeri sellist olukorda nagu nendepoolne (poliitiline) kaotus. Ja juhul kui see kõrvalvaatajale sedasi paistabki, on kaotajate sõnul tegemist võiduga, kuna vastane võltsis tulemusi. Njah. Teil seal Eestis ju täitsa kaks pisikest Trumpi klooni, Mart ja Martin, kel retoorika üks-ühele sama mis USA ametist lahkuval presidendil. Nad golfi ikka käivad mängimas, nii nagu seda teeb nende suur eeskuju? 

Igaks juhuks lisan, et Helme-poiste ennustused vere ja soolikate kohta, mida USAs peagi näha saab, kui Trump ja ta pimedusega löödud jüngrid väidetavate presidendiõiguste eest võitlema hakkavad, ei pruugi tõeks osutuda. Esiteks, rahvas ja poliitikud, sealhulgas ka hulk Trumpi toetajaid, on neli aastat kestnud kaosest kurnatud. Rahulikumat, koostööle orienteeritud etappi tervitatakse mõlemas leeris. Teiseks, seekordne häälteloendus toimus omamaiste- ja välisvaatlejate niivõrd valvsa pilgu all, et mahkerdamine praktiliselt võimatu. Muide Biden ja Harris pidasid eile võrratud võidukõned. Biden 16 minutit, Harris 11, soovitan. 

Kamala Harris, the first Black woman and first South Asian American woman to become vice-president-elect, began her victory speech by quoting the late congressman and civil rights leader John Lewis, who said, 'Democracy is not a state, it is an act.'

Joe Biden's victory speech after becoming president-elect: "This is a time for America to heal."

November 08/2020

“It's not the voting that's democracy, it's the counting.” ― Tom Stoppard, Jumpers

What a difference a day makes

 


Valetaksin, kui väidaksin, et tänast ajaloolist päeva väärikalt tähistanud pole. Mistap ei kirjuta pikalt, panen lihtsalt kaks veebist tõmmatud fotot, et blogisse sündmusest märk maha jääks. Ülemisel on Joe Biden. Alumisel Donald Trump, pildistatud täna pealelõunal. Tuleb golfi mängimast, siseneb süngelt Valge Maja territooriumile. Suck it up buttercup, nagu siinpool ookeani kombeks öelda. Ja hakka kolimisfirmasid läbi helistama, luuser.

November 07/2020

“Sometimes it's not about the win, it's about the experience.” ― Juanita Jackson

Abiks ikka



Hääli alles loetakse, aga Trump kuulutas end juba võitjaks. Mis seal ikka. Kui peaks käiku minema kõige mustem stsenaarium (elik ta tõesti võidabki) ja end tuimestada tarvis, on meil siin Oregonis kõvad eelised teiste osariikide ees: "A nationwide push to relax drug laws took a significant step forward Tuesday as voters made Oregon the first state to decriminalize the possession of small amounts of street drugs such as cocaine, heroin and methamphetamine. Meanwhile, five more states legalized marijuana for adults." Oregon becomes the first state to decriminalize hard drugs like cocaine and heroin

November 03/2020

“A vote is like a rifle: its usefulness depends upon the character of the user.” ― Theodore Roosevelt