Oskavad elada



Meil olid paar päeva külalised majas. Sugulased, Eestimaalt. Meist väheke noorem paar, täpselt minu maitse järele matkasellid. Ei torma kasina nädala või kahe jooksul ühest turistilõksust teise, vaid on endale hea tüki aega töölt vabaks teinud (ärge minu käest küsige, mil moel), käepärase matkabussi rentinud, ning kulgevad kiirustamata läbi USA, läänekaldalt idakaldale, täpselt paikapandud marsruutigi omamata. Ärkavad hommikuti oma mugavas bussivoodis, keeravad akna alla, nuusutavad, kustpoolt tuul puhub, ja siis alles teevad päevaplaanid. Või noh, vähemalt midagi sinnakanti, sest ega mina kah täpselt ei tea, mismood neil see navigeerimine käib, eks ole.
 
Vastsete camperiomanikena tunneme me Pauliga muidugi kõrgendatud huvi igat sorti matkasõidukite vastu. Escapecampervan paistab sõna otseses mõttes silma, kuna iga issanda väikebuss on neil erineva kunstitööga kaunistet. Asutatud 15 aastat tagasi kolme surfari poolt Uus-Meremaal, on firma tänaseks ka USAs edukalt tegutsemas. Ning ei, nad ei ole mulle reklaami eest maksnud, paraku. Mulle hakkas nende kontseptsioon lihtsalt meeldima, maalingud ja puha.

Anyway. Hästi tore olemine oli. Sai söödud ja joodud ja maailma asjad paika pandud. Põhiliselt küll inglise keeles, et Paul osa saaks, aga no emakeelt sain kah ikka natukene pruukida. Lilli näitas kõik oma trikid ette, ja täna õhtul, mil külalised läinud, tundub teine pisut pettunud olevat, et värsket verd kusagilt võtta pole, mängukaaslasteks.

FOTOL: külaliste sõiduriist meie kodu ukse ees.
November 20/2019
 “Not all those who wander are lost.” ― J.R.R. Tolkien, The Fellowship of the Ring

Kaheksa!



Meil siin ajab üks tähtpäev teist taga. Eile täitus kaheksa aastat maagilisest kuupäevast 11.11.2011, mil me Yarkoga USA pinnal maandusime. Ma olen sellest vist küll igal aastal kirjutanud, aga noh, tähtis päev, peab ikka ära märkima. Ja nii tore, mõnedel sõpradel oli sündmus lausa meeles, õnnitleti ja puha.

Kolimine kui niisugune oli lihtne, tänan küsimast. Kraami ju üle ookeani ei vea, enam-vähem kaks kätt taskus laekusingi, kui paari kolimis-eelse kuu jooksul saadetud postipakid riiete ja muu sarnase mudruga välja arvata. Ametlik asjaajamine see-eest võrdus raketiteadusega. Ainuüksi Yarko kolimislogistika nõudis nädalatepikkust tööd ning maksis väikese varanduse, omaenda viisavärgist ei hakka ma üleüldse rääkimagi, seda teemat olen lõputult käianud, aitab küll.

Praeguseks olen siin nii ära kodunenud, et. Vaid mõnikord harva tabab kummaline äratundmishetk - issakene, mu praegune kodu asub ju täitsa teispool maakera sellest paigast, kus sündisin ja viiskümmend aastat elasin. Ja mõnikord meenub mulle väga selgelt, kui võõras esimeste Pauli juures käikude ajal siinne elu ja olu näis. Ei, sugugi mitte ebameeldiv, aga just nimelt võõras. Nüüd on selle tunde peale imelik mõeldagi, näib nii kaugel minevikus olevat, või justkui kellegi teisega juhtunud.

Paar vanemat postitust kolimis-aastapäeva teemal:
11.11.2011
Yarko esimene jalutuskäik Ameerikas
Viimane postitus Eestimaa pinnalt

FOTOD: esimesel vaatab Yarko alla oma uuele kodulinnale Las Crucesele, pilt võetud paar päeva peale kohalejõudmist. Teisel mina, dramaatilises poosis Mesilla orgu embamas. Seal kusagil kaugel all on mu uus kodu.
November 12/2019
“I give you this to take with you: Nothing remains as it was. If you know this, you can begin again, with pure joy in the uprooting.” ― Judith Minty, Letters to My Daughters

Töötav Mees


Morgie esitas üleskutse postitada fotosid töötavast mehest, isadepäeva puhul või nii. Aga olge lahked. Minu Töötav Mees sepistamas,


sõbra maja soojustamas,


lund rookimas,


puutööd tegemas,


higistamistelgi karkassi jaoks pajusid lõikamas, 


veinipudelit avamas,


veiseliha kuivama riputamas,


naabrite aiamaal abiks olemas,


 peale tööd janu kustutamas.
  
November 10/2019
 “When he worked, he really worked. But when he played, he really PLAYED.” ― Dr. Seuss

Kümme!



Paulil ja minul oli siin hiljuti kümnes Howdyversary. Tervelt kümme aastat, kujutage ette! Vilunud viietuhandeviiesaja lugeja loomulikult teab, misasi on Howdyversary, aga poole etenduse pealt saali jõudnuid aitan hea meelega järje peale. Nimelt: “Howdy from New Mexico” kõlas Pauli esimene, lühike sõnum, mille ta mulle rahvusvahelisel tutvumissaidil saatis, sügisel 2009.  Minu vastus oli enam-vähem sama napp, aga ei läinud palju aega, kui meil kahel jätkus juttu juba kauemaks.
Paar kuud ja paarsada mõlemapoolset pikka e-maili hiljem teatas Paul, et ta armastab road trippe. Ja mina küsisin nii muuseas, et kui ta mind kusagil New Mexico kõrbes tee ääres hääletamas kohtaks, kas peatuks ja võtaks auto peale? Tema vastu, et võtaks küll. Pöidlaküütima ma siiski ei pidanud, 31. jaanuaril 2010 oli Paul mul El Paso lennujaamas kenasti vastas. Me esimene date vältas kolm nädalat, roadtrippisime läbi terve South Westi. Edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu. 

Niisiis, asi lihtne - Howdyversary tuletub sõnadest howdy ja anniversary. Fotod on pärit me esimeselt road tripilt, kusagilt Monument Valley kandist, veebruaris 2010. Oi, näe, ja siin on üks vanem Howdyversary postitus ka.
November 08/2019
“Better to put your heart on the line, risk everything, and walk away with nothing than play it safe. Love is a lot of things, but “safe” isn’t one of them.” ― Mandy Hale, The Single Woman: Life, Love, and a Dash of Sass

Kolm!



Lillikene sai täna kolmeaastaseks! Ametlikul sünnipäevaportreel (foto 1) näeb ta paraku väheke hullumeelne välja, aga Paulil oli pildistamise ajal pall käes, ja palli peale lähevad Lilli silmad iga kell pahupidi. Tollele punasele majaesisele pingile oleme teda igal sünnipäeval sundinud (foto 3), seekord polnud palju paluda tarviski, rutiin juba. Mäletate, kui hea poseerija Yarko oli? Novot. Lilli kisub kah vaikselt samasse kategooriasse. Või noh, kes tema tahtmisest küsib. Marss pingile, selg sirgu, vasakule vaat, ei mingit kiunmist või nihelemist, või muidu...

Päevakangelase pidutuju rikkus paraku seedehäire, sest ma serveerisin talle hommikusöögiks suure tüki loomaliha, lahke käega, aga rumala peaga. Portsjon sai liiga suur. Lõi Lillikesel põhja alt ära nii et paukus. Et mul südant polnud teda õhtusöögist ilma jätta, nagu sähendsel puhul soovitatakse, keetsin potitäie riisi ja kana, vana hea dieettoit, teadagi, ja nüüd magab Lillikene oma köögipuuris õndsat und, kanaroog kõhus, ning mina pean pöialt, et tal öösel õue asja poleks.

Ah et mis see alumine foto asjasse puutub? No selle võttis Paul täna, kui ehituspoes käisime. Üldiselt üritame Home Depot vältida, kuna korporatsiooni ninamehed on Trumpi-meelsed, aga seekord jäi tee peale ette, ja mu planeedipäästjast sisemine hääl osutas, et konkureeriva müüjani jõudmiseks tuleb hea hulk fossiilset kütust põletada. Nii et Home Depot siis seekord, camperi tuunimiseks tarviliku soetamiseks. Ja vaadake ometi, neil on seal sihukesed vahvad koertele reserveeritud ostukärud. Lillikenegi on sellises sõitnud, kutsikast peast, kui käisime teda suurtes kaubandusasutustes sotsialiseerimas.
Enamik fotosid Pauli tehtud.
November 06/2019
“If you think dogs can’t count, try putting three dog biscuits in your pocket and then give him only two of them.” ― Phil Pastoret, Our Boarding House

Mission accomplished



Nädal aega jooksin ilmaga võidu. Võitsin! Nagu ilmateade lubas, läks üleeile külmaks – no ikka vastikult külmaks, päeval mingi miinus viis Celsiust pluss vinge tuul – aga minul olid selleks ajaks camperi “välitööd” juba tehtud. Justkui tellitult eelnes külmale frondile suvine tuulevaikne soojus, aerosoolvärvidega töötamiseks ideaalne.

Ei hakka salgamagi, et peale mitmepäevast treppredelil üles-alla turnimist (vt eelmise postituse fotot) on jalalihased jube valusad, kael kah kange. Aga noh, Sõnni värk, jonni ei jätnud, kuna eesmärk seatud, et suuremad välised tuunimistööd saagu enne talve tehtud, eks kevadel jõuab üle lakkuda ja pisemaid värviparandusi teha. Sõna oteses mõttes minutipealt panin projektile punkti, viimased meetrid kaitsekilet eemaldasin kohalejõudnud tormiga võidu.

Nalja sai kah, minu kulul. Kolmanda või neljanda värvimispäeva pealelõunal tõusis kerge tuuleke, pidin hirmus hoolikas olema, et aerosoolvärv mujale ei satuks kui selleks ettenähtud kohtadesse. Töötasin nelja värviga: valge, must, punane, hõbe. Camperiga polekski veel väga hullu olnud, käid vea valgega üle, onju, pole väga nõudlik pind, aga kui truckile mõni neist neljast peale pritsib? Parem mitte mõeldagi. OK, olen mina parasjagu toas lõunaeinet võtmas või midagi, kui Paul teatab, et truck on puha hõbedase värviga koos. Mul kukkus kahvel käest, kargasin püsti, valmis õue tormama, et katastroofi ulatusest aimu saada. Paul nautis mõnuga mu meeleheidet, enne kui suvatses täpsustada, et jah, truck on üleni hõbedane. Kas ma tõesti ei mäleta, mis värvi sõiduriista me soetasime?
Julmur.

Eile esitlesime camperit naabritele. Meil on sihuke mõnus kaheksane kamp välja kujunenud, vähemasti korra kuus käime koos, neli enam-vähem samas vanuses paari. Seekordse ürituse nimi oli Garage Party. Garaazh on meil soe ja suur ja valgusküllane, suhteliselt korras kah, mis muud kui  jõulutuled riiulite külge, Pauli tööpinkidele linad peale, muusika mängima, ja - tuld! Plaanisime suured garaazhiuksed avali hoida, et külalised saaksid strateegiliselt kanjoniservale pargitud camperit imetleda, aga nii kuramuse külm oli, et pidu toimus kinniste ustega. Kuna ma olin nädalasest redelil rabelemisest üsna kurnatud, tellisin ühelt naabriproualt maisileiva (cornbread) ja teiselt magustoidu, peene nimega Swedish Cream (jube hea, maitseb nagu vaniljega magustatud ja tarretatud hapukoor, puuviljad peal), minu poolt oli ahjupotitäis kanarooga (Southwestern Chicken & Rice Skillet). Lisaks kena veinivalik, nii külakosti kui pererahva sahvri varusid.

Naabrid on muide kõik vanad RV hundid, kuid nende ratastel majad on hea tükk maad massiivsemad kui meie oma. Paul ja mina oleme rohkem sihukesed in the middle of nowhere reisijad ja ööbijad, naabrirahvas aga peatub paikades, kus saab end voolu- ja veevõrku lülitada, tsivilisatsaiooni hüvesid nautida, ei pea RV veepaagi suuruse ja akude võimsusega arvestama. Meie camperilgi on väiksusest hoolimata kõik samaväärsed ühendused olemas, eks teinekord proovime siis peenemat elu kah, vahelduseks.

Ahjaa, üks asi veel. Kosmiliselt mugavast kodusest voodimadratsist ära hellitatuna (pean lugejale pettumuse valmistama - ei ole kõikide Maarjamaa blogijate lemmikmadrats Napsie :-) soetasime sarnase luksususe ka camperisse. Kallis oli, kurivaim, aga mugavus maksab. Ja no ma ütlen täitsa ausalt, et need ajad, mil olin nõus telgis mingisuguse kõva ja kõhna küljealuse peal öid veetma, on möödas. OK, teen väikese möönduse: magan telgis, kui keegi minu jaoks sinna king size Dream Cloud madratsi paigaldab, täpselt sellise, nagu kodusängis.

Foto tehtud möödunud nädalal. Tänaseks on eesõue “mütsipuudele” vaid mõned kasinad lehed alles jäänud.
October 30/2019
“I love deadlines. I love the whooshing noise they make as they go by.” ― Douglas Adams, The Salmon of Doubt

Suur maalritöö



Ei ole aega blogida.
Foto: Paul.
October 22/2019
“Sometimes you have to go a little crazy before you can find sanity.” ― Tawny Lara