Ilusa ilma tõttu suletud

 



Nonii, armas rahvas, 5500 läheb nüüd jälle mõneks ajaks lukku, nii umbes pooleteiseks-kaheks kuuks. Camper on truckile selga tõstetud, kraam tahab veel pealelaadimist, ja seejärel lõunaosariikide poole teele. Mul oli tegelikult tõsine plaan enne minekut üks pikem postitus kirjutada, millest muust kui kohalikust poliitilisest olukorrast, aga võtsin hoogu mis võtsin, lõpuks tundus hammustamiseks liiga suur tükk. Las settib natuke.
 
Ega me päris täpselt veel ei teagi, kuhu läheme. Plaane on mitmesuguseid. Tõenäoliselt veedame paar nädalat ühes, paar teises, paar kolmandas inimasustamata kohas. California, Arizona, Utah, New Mexico on osariigid, mida sihime. (Suur)linnadest hoiame arusaadavatel põhjustel eemale. Liiatigi, et me Pauliga eelistame metsikuid paiku rahvastatutele nagunii, viirus või mitte. Ma mõtlen, et me siin Ühendriikides oleme ikka õnnega koos – oma riik on pindalalt üüratu, reisipiirangud ei ahista, kui sel viisil ringi liikuda, oma maja kaasas. (Foto tehtud möödundaastase talvitumise ajal Death Valleys.)
 
Egas muud kui tõmban blogis kardinad ette ja keeran ukse lukku ja jällenägemiseni ja nii edasi. Pidage end siis minu äraolekul korralikult üleval, eks. 

January 16/2021

“Not all those who wander are lost” ― J.R.R. Tolkien, The Fellowship of the Ring

"Little smile. No teeth."



Nagu niuhti peenes linnas Portlandis käidud. Miks tuli minna, sellest kirjutasin siin. Üle Kaskaadide mäeaheliku viiv maanteelõik oli… talvine, kui jääda viisaka keelepruugi juurde. Sadas ollust, mis meie kandis kannab nime wintry mix. Eesti keelde ümberpanduna on tegemist jääseguse lörtsiga. Liiklusummik algas mägede jalamilt ja ei lõppenud enne, kui teisel pool mägesid. Et miks ummik? Sest pooled juhtidest eeldasid, et suverehvidega saab hakkama küll. Oregonis kehtib säärane liiklusseaduse pügal nagu chain law, st. sul peavad mäestikuoludes pagasnikust lumeketid võtta olema, või all talvekummid, aga ma pole veel näinud, et seadusesilm nõude täitmist kontrolliks. Mistap meiesugused, kel sõidukil four season rehvid all pluss nelivedu, peavad varuma aega ja kannatust ja muidugi ka külma närvi ning ligimesearmastust kaasliiklejate suhtes, kes aastaringses suvemeeleolus.

Anyway. Läks aega mis läks, aga Portlandi pool mägesid sai taas normaalselt kulgeda, lumest ei märkigi. Ööbisime esimest korda oma camperi-ajaloo jooksul keset suurlinna (Portlandis on 653.000 elanikku), kaubanduskeskuse hiiglaslikul parkimisplatsil. Väga mõistlik samm. Turvaline, suhteliselt vaikne, väikestel murulapikestel sai Lillit pissitada, Immigratsiooniamet käeulatuses, ei olnud muret, et jään appointmendile hiljaks või eksin ära või midagi. 

Turvakontroll USCISe teeninduspunktides sarnaneb lennujaamade omale. Kogu kraam valgustatakse läbi, ka üleriided ja jalatsid, turvavärava all ajad käed-jalad laiali… ühesõnaga, kõik kaasaegse ühiskonna paranoiadega kaasnevad kellad-viled. Mitte et ma kurdaks. Kuidas ma saaksingi. Sest olles turvariskituks tunnistatud ja sõrmejälgede/fotode osakonda eskorditud, sai mulle osaks kõige inimlikum, sõbralikum, soojem kohtlemine, mida ametiasutustes iial olen kogenud. Ja uskuge, kogenud ma olen, nii siin- kui sealpool ookeani, seoses välismaalasele mehelemineku ja võõrsile kolimisega. Aga las ma kirjeldan täpsemalt.

Minu vastuvõtuajaks oli märgitud 9:00 AM. Biomeetriaprotseduuriks (sõrmejäljed + foto) lasti kohaletulnuid sisse vaid kümnekaupa, kuigi ooteruum oli üüratu. Aga USCIS, näe, võtab terminit social distancing sõnasõnalt. Meid pandi üksteisest vaat et kilomeetri kaugusele istuma. Ametnikud püsisid raudkindlalt pleksiklaasist barjääride taga. Horisontaalsed pinnad olid desinfektandipudeleid ja tasuta näomaske tuugalt täis, ainult võta ja kasuta. Kaugemas nurgas seisis valvel sanitaartehnilise personali esindaja, kes niipea, kui immigrant oma väljakutsenumbrile vastates toolilt tõusis, sellesama tooli otsekohe desinfitseeris. Või pigem peaksin ütlema steriliseeris, kuna töö oli niivõrd põhjalik. 

See selleks. Mina osutusin kümne ootaja hulgast ainukeseks nö. edasijõudnuks, kodakondsuse taotlejaks. Ülejäänud olid alles esimeses ehk elamisloa etapis, seda siis vastavalt kas taotlemas või pikendamas. Ja lisaks olin ainuke, kel inglise keel sujuvalt suus. Sellegipoolest ei jäetud Aasia ja Hispaania juuri omavaid kodanikke hätta. Vägesid juhatav ametnik, väljanägemise järgi hilistes kuuekümnendates, tugeva kondi, mürtsuva sammu ja nakatava naeruga proua kohtles eranditult kõiki ülevoolava sõbralikkusega, võiks isegi öelda, et emalikkusega. Seletas mitu korda, kui oli tarvis. Kasutas hispaania keelt, käte- ja kehakeelt, kui oli tarvis. Nimetas kõiki “dear” ja “sweetie”, kaasa arvatud meesterahvaid. Juhatas vanemapoolse, ujeda Mehhiko abielupaari istekohtadele sõnadega “Mama will go and sit next to Papa”. Juhendas pildistamiseks poosi sisse võtjaid: “Little smile. No teeth.” Soovis igaühele, kel asi aetud, head aastalõppu. Jeerum küll. Kui kõik ametnikud sedasorti või vähemasti sinnakanti oleksid, tunduks maailm kindlapeale parem paik. Samas, ega ma ei tea, võib-olla tuleb nüüd keegi lugejaist lagedale seisukohaga, et ametnik ei tohi ühtegi üleliigset sõna öelda, et see võrdub inimeste privaatruumi tungimisega vms. Erinevad ootused, erinevad standardid, eks. Mulle igatahes jättis seesinane ametkonnakülastus kustumatu mulje. Inimlikkus, kulla inimesed, inimlikkus!

Ahjaa, sõrmejälgedest. Esiteks, ma olen vilunud jäljeandja. Ametnikuproua, kes mu kätt juhtis, ei pidanud kümme korda “Relax, sweetie, do not push, let me do it” kordama, nagu teiste klientide puhul. (Kui sõrm liig tugevasti vastu ekraani vajutada, on tulemuseks sõrmeotsakujuline tume plekk, ilma äratuntavate joonteta). Teiseks, vaevalt oli aparaat mu esimesena ette võetud sõrme, parema käe nimetissõrme jälge lugeda jõudnud, kui ekraanile ilus kurjakuulutav tekst: “FBI database - confirming results”, või miskit sinnakanti. Läksin korraks natuke ähmi. Kas ma olen mustas nimekirjas?? Aga proua hüüatas rõõmsalt, laskis mu käe oma haardest lahti – “Done, sweetie!” – ja selgitas, et FBI kinnitab, et nad on mu ära tundnud. Noh, pole ka ime. Eks ole Föderaalse Juurdlusbüroo tuvastamismasinaid üksjagu nühkinud juba, kogu selle papremajandusega seoses, mis Ühendriikide alaliseks elanikuks pürgimisel ette nähtud. 

Kojusõit läks libedalt. Üleval mägedes oli öö jooksul sula toimunud, lumesahad töö teinud, mistap suvekummidega naljavennad suutsid väheke kiiremini kulgeda kui viis miili tunnis. 

January 2/2021                                                                             Image: Internet

“A simple way to take measure of a country is to look at how many want in.. And how many want out.” ― Tony Blair

2021

 


Vot ei ole seda tunnet, et teeks möödunud aastast kokkuvõtte, kuigi, kui globaalne jama kõrvale jätta, oli minu isiklik aasta tore. Ja noh, esimene jaanuar kah juba käes, tühja sest selja taha vaatamisest, vaataks pigem ettepoole, eks. Aga foto on mullune. Lappasin tükk aega oma albumit, et leida see üks ja ainus ülesvõte, millega 2020 ära saata. Siin ta on. Meie laager keset suurt mittemidagit, kusagil Idaho osariigi avarustes, suve lõpupoole. Hiline pealelõuna. Maastikupõlengu kirbe lõhn segunemas salveipõõsaste uimastava aroomiga. Tuuletu, kuum. Lugematute miilide ulatuses ei inimhingegi. Tunne, et olukord maailmas, asukoht (mis riik, mis planeet), aastanumber ei oma vähimatki tähtsust. Vabadus. 

Aga! 2021 tuleb minu aasta! Mitte et ma horoskoobi-usku oleks, kuid hiinlased oma kaheteistkümne loomaga on ca kuu aja pärast järjega härja juures. Täpsemalt metallhärja. Ja mina olen metallhärja aastal sündinud. 

Head, sõna otseses mõttes HEAD uut aastat meile kõigile!

January 1/2021

“And now we welcome the new year. Full of things that have never been.” ― Rainer Maria Rilke

White House Black Market

 


Veame viie dollari peale kihla – te arvasite pealkirja lugedes, et kirjutan poliitkast? Mkmm. Ei kirjuta. Kuigi ainest oleks küll ja veel ja mõttedki peas valmis, aga neid loetavalt, mõistetavalt kirja panna tundub justkui liiga suur tükk tööd ette võtta. Samamoodi ei taha õiged sõnad mu juurde tulla, et kirjutada minu ja Pauli väga heast sõbrast, kel lõppeva aasta alguses ALS diagnoositi, ta vaprast võitlusest tõvega ning sellest, et pole kahtlustki, kumb ses võitluses alla jääb. Ja üleüldse tunnen, et mu blogimismasin võtab tasapisi selleks aastaks tuure maha, olen mõtetes juba kodus (ja ka blogis) pooleteiseks-kaheks kuuks uksi lukku keeramas, sest Arizona ja Utah kõrbeavarused ootavad, camperi-elu tahab elamist.

Anyway. Pealkirja juurde tagasi. White House Black Market pole poliitika- ega majandusjutt, vaid hoopistükkis rõivabränd, kellelt too kirju seelik, mille koos kahe teisega (kõik hiljuti sekkarist hangitud, kust mujalt) koduaia raagus puu otsa riputasin, et üles pildistada. Ja kui te nüüd küsite, mis neis kolmes seelikus nii erilist on, siis: neil kõigil on TASKUD. Lillelisel ja mustal küljetaskud, sõjaväerohelisel pealeõmmeldud. Jaa, ma nimelt kuulun uhkusega blogijate Taskuklubisse, nende hulka, kelle meelest rõivas ilma taskuteta on puhtakujuline riidematerjali raiskamine. Samasse klubisse kuuluvad minu andmete kohaselt näiteks Morgie ja Lendav, ja kui ma ei eksi, olen kuulnud ka sportrõivaid pruukivaid inimesi nagu Rents ja Frieda taskupuuduse üle oigavat. 

Niisiis, need kolm seelikut väärisid jäädvustamist. Mul on ausalt öeldes üsna korralik seelikukollektsioon tekkinud, enamik mitte mingid odavad hilbud, vaid väärikas rätsepatöö, siidpaeltega palistet siseõmblused ja puha. Mitte, et ma neid täishinna eest ostma kipuks, aga teiselt ringilt mõne dollari eest – iga kell. Mitte, et mul nendega siin kanjonikaldal ülemäära eputada õnnestuks, aga noh, eks me vahel ikka käime inimeste hulgas kah. 

December 22/2020

“People are a lot like magical pockets. They're a lot bigger on the inside than they appear to be on the outside.” ― Roshani Chokshi, Aru Shah and the End of Time

Kolm filmisoovitust

 


Ma kujutan ette, et kui juhtud olema meessoost ameeriklane, kes võtnud naiseks eurooplase, sellise, kelle filmimaitse on nõudlikumast otsast, siis pole sul teps mitte lihtne elu. Aga näe, Paul on nimetet eluraskusega algusest peale hiilgavalt hakkama saanud. Filmid, mida ta meile ühiseks vaatamiseks valib, pälvivad mult enamjaolt heakskiidu, tihtipeale aplausi, ning pole harvad ka korrad, mil teenivad lausa püstijalu ovatsioonid. 

Siin kolm viimatist elamust, jõuluajaks just sobivad: The Grand Seduction (2013, Canada), Wild Mountain Thyme (2020, USA) ja Uncle Frank (2020, USA), kõik kolm nauditava näitlejatöö ja imelise pildikeelega. Mountain Thyme's on küll paar stseeni, mille suhtes ma allergiline olen – üksik raagus puu paljal künkal, niitudel kappav must hobune - aga võimalust Emily Blunti näitlemas näha ei suuda ma puust ning hobusest hoolimata vahele jätta. Ja Christopher Walken teeb tõega muljetavaldava rolli. The Grand Seduction on lihtsalt supertore film, kusjuures pealkiri eksitab, ei ole tegemist otseselt armastuslooga. Ja kui ma kolm nimetet filmi pingeritta peaksin panema, trooniks Uncle Frank esikohal. Sest: Paul Bettany. Ning ta vastasnäitleja, nooruke Sophia Lillis on... noh, peate ise nägema. Näitlejatöö tippklass, ma ütlen.

Siiski möönan, et puhuti olen avatud ka lihtsamale meelelahutusele, jõuluajal iseäranis. Meil Pauliga on pühade paiku kombeks valida mõni semi-vägivaldne film, millel miljon järge, ja kõik järjed ära vaadata. Näiteid? Die Hard loomulikult. Bruce Willis ja jõulud kuuluvad kokku, see on loodusseadus. Robert Ludlumi geniaalsetel krimkadel põhinev Jason Bourne seeria Matt Damoniga. Vana hea Tom Cruise - Mission Impossible, Jack Reacher. John Wick Keanu Reevesiga. Sel aastal mõtsime, et võtame Bondid ette. Viimse kui ühe. Näis, kaua vastu peame, enne kui Bondi-küllastus tekib. 

December 20/2020                                                                               Image: Internet

“The whole of life is just like watching a film. Only it's as though you always get in ten minutes after the big picture has started, and no-one will tell you the plot, so you have to work it out all yourself from the clues.” ― Terry Pratchett, Moving Pictures

Üllatused

 


ESIMENE ÜLLATUS ootas mind postkastis - kutse USA Kodakondsus- ja Immigratsiooniametilt. Tahavad mult Portlandi kontoris sõrmejälgi võtta, standardprotseduur kodakondsuse saamiseks. Andsin taotluse sisse käesoleva aasta alguses, sain korra juba sarnase kutsegi, aga mõni nädal hiljem läks koroona-aplaava lahti ja USCISe (U.S. Citizenship and Immigration Services) töö takerdus. Ma ausalt öelda ei lootnudki selle aastanumbri sees uut appointmenti saada, panin asja enda jaoks kõrvale, ega mul kiiret pole kodakondsusega, alaline elamisluba olemas. Aga näe, kutsuti. Ajastus pole paraku kiita, 31. detsembri hommikul kell 9. Tahaks seda päeva muudmoodi, mõnusamalt veeta, kuid USCISe puhul valiku- ja vingumisvõimalust pole. Antakse käsk, lööd kulpi ja ilmud kohale, või muidu… 

Kuna Portlandi on me kodust ca 3 tundi autosõitu üle Kaskaadide mäeaheliku, mis tõenäoliselt tähendab talviselt kahtlasi teeolusid, mõtlesime välja geniaalse plaani. Läheme trucki ja camperiga, päev enne, koer kaasas, ööbime kusagil suurlinna külje all, ja siis hopsti hommikul vaevata ning valutult ametnikega kohtuma. Muidu peaksime ju poolest ööst tõusma ja pimeduses libedaid, lumiseid, käänulisi mägiteid vallutama, õudne. 

Ühesõnaga, võetakse sõrmejäljed ja tehakse foto (nagu mult neid enne juba miljon korda võetud poleks, eks, ja mind pildistatud), ja siis jääb vaid oodata kutset intervjuule. Selle tarvis pean väheke tudeerima, aga ühiskonnaõpetuse test, mille sooritamist Ühendriikide kodakondsuse saamiseks nõutakse, on lapsemäng. Või vähemalt see versioon, mis kehtib mulle ja teistele, kes enne 1. detsembrit 2020 avalduse sisse andsid. Uuem versioon on väheke tummisem (lingid mõlemale allpool), aga kah mitte midagi ületamatut. No ja oma inglise keele oskuse üle ma ei muretse, sedagi hinnatakse intervjuu käigus.

TEINE ÜLLATUS tabas, kui Walmartist ostlemast tulles kodus kraami lahti pakkisin. Ma üldiselt üritan Walmarti vältida. Nad ei maksa oma töötajatele õiglast palka ja ei kohtle neid kuigi hästi, ja lõviosa kraamist on pärit… üllatus-üllatus… Hiinast. Aga noh, kui palju on tänapäeval neid suurkaupmehi, kelle kraam ei oleks sealtkandist pärit? Anyway. Walmartide ostusaalide väljanägemine ja kaubavalik on muide üsna erinev, olenevalt osariigist ja poe asukohast. Meie oma siin on nö. paremas otsas, puhas, hästi valgustatud, töötajad ei tundu kah ülemäärases depressioonis ja/või stressis olevat. Ühesõnaga, laon mina siis ostud kodus lagedale ja asun paari riidetükki selga proovima, nende hulgas karvasest fliisist megapehmeid dressipükse, kamoflaazh-mustrilisi. Ei naera! Soetasin need camperis lebotamise tarbeks. Tõmban dressikad jalga, keerutan peegli ees – üks säär tundub kuidagi imelik. Sikutan allapoole – ikka imelik, teisest jupp maad lühem. Mõtlen, et äkki on mul vale poos, kehitan end nii ja naa, ikka lühem, kurivaim. Koorin püksid jalast, panen püksisääred kõrvuti, ja mida ma näen. Ongi üks tollijagu pikem kui teine. (Oi, ma mõtlen tollides, järelikult USAs kodunenud, antagu mulle see kodakondsus pikema jututa kätte! Toll on ca 3 cm.) Noh, samas, 12 dollari eest oleks kahte ühepikkust säärt vast palju tahta? 

Ega midagi. Kuna Walmart pole niisama nurga taga, vaid teises linnas, ja püksid ei maksnud varandust, otsustasin neid ise praavitada. Lõikasin ühe sääre lühemaks, asendasin sääreotstes olnud kuuesentimeetrise elastiku kümnesentimeetrisega, mis mul juhuslikult õmblustarvete hulgast võtta oli. Nüüd on püksid ettenähtud pikkusega, lisaks mõlemad sääred lausa ühte mõõtu. Tulevad Portlandi camperi-reisile kaasa, otse loomulikult. Aga ametnike ette pean vist ikka muus riietuses ilmuma kui karvastes kamo-dressides. Oh well… 

-----------

NATURALIZATION TEST: 1) Language test. You must demonstrate an understanding of the English language, including the ability to read, write, and speak basic English. Your ability to speak and understand English will be determined by a USCIS officer during your eligibility interview on Application for Naturalization. For the reading test, you must read out loud one out of three sentences correctly to demonstrate an ability to read in English. For the writing test, you must write one out of the three sentences correctly to demonstrate an ability to write in English.

2) Civics Test. Applicants for naturalization with a filing date before Dec. 1, 2020, will take the 2008 version of the civics test. The USCIS officer will ask you up to 10 questions from the list of 100 civics test questions. You must answer 6 questions correctly to pass the test. Applicants for naturalization with a filing date on or after Dec. 1, 2020 are required to take the 2020 version of the civics test. The USCIS officer will ask you 20 questions from the list of 128 civics test questions. You must answer at least 12 of the 20 questions correctly to pass the test. 

December 14/2020                                                                                Image: Internet

“How ridiculous and how strange to be surprised at anything which happens in life” ― Marcus Aurelius, Meditations

Pealkirjata

 


Kujutage ette, camperi soetamine on mind pannud (taas) ilukirjandust lugema. Olen vist siin-seal maininud, et mingid aastad tagasi kuivas mu fictioni-huvi üsna kokku. Mitte et ma lugenud ei oleks, issand jumal, ärge seda nüüd küll arvake. Lihtsalt riiulisse ja öökapile sigines muud sorti raamatuid. Biograafiaid, aimekirjandust, ajalugu, sekka vähem või rohkem spirituaalset värki, kuna väljamõeldud lood, väljamõeldud elud ei köitnud sel perioodil üldse. Aga näe, nüüd juba mõnda aega, mitu reisi olen taas vanal heal ilukirjanduse rajal tagasi, sest ilukirjandus ja loodus sobivad kuidagi väga orgaaniliselt kokku. Ja meil siin sekkarites on suurepärane, kordan, suurepärane valik kasutet raamatuid saadaval. Pildil viis viimati soetatut, tükihinnaga üks dollar. Need pluss veel paar sarnase kõrgusega virna võtan kaasa, kui aasta alguses lõuna poole lendame sõidame. 

Hm. Vaatan praegu seda fotot, õigemini kanjoni, mis raamatute taustal camperiaknast paistab, ja mõtlen, et Paul ja mina oleme ikka või sees küll. Camper nimelt on pargitud me koduukse ette. Inimesed sõidavad maha sadu miile ja maksavad kena kopika, et säärast vaadet nautida, meie ei pruugiks kodunt lahkudagi, võiks vabalt camperisse magama kolida ja selle väikeses köögis kokata ja ette kujutada, et oleme matkal.

Anyway. Teemalt teisele. Vaktsineerimine. Leidsin eile ajakirjandusest hea vabanduse (vt. linki allpool), millega oma jupp aega tagasi tekkinud otsust "ei lase koroonavaktsiini süstida" suht usutavalt põhjendada. Mitte et ma üleüldse põhjendama peaks, eks, nagu ka seda, et ma ei vaktsineeri end gripi vastu. Igaks juhuks rõhutan, et minu puhul pole mingil juhul tegemist antivaxxeriga. Mul ausalt öeldes puudub vaktsineerimise kui niisuguse suhtes kinnistunud seisukoht. Täitsa selge, et vaktsiinid on vajalikud, aga kellele, millal ja mismoodi, see on minu jaoks suhteliselt hall ala, ning ma olen liiga laisk, et asi endale põhjalikult selgeks teha. Kõige paremini iseloomustab mu seisukohta ehk näide, et kui mul oleks vastsündinu, siis kindlasti laseksin lapsele kaitsesüstid teha, aga mitte kõik korraga (isegi Lilli puhul, kui ta kutsikas oli, valisin nö. pehme vaktsineerimismustri), kusjuures eelnevalt ütleksin laiskusest lahti, uuriksin asja, niipalju kui tavainimese, mitteteadlase mõistus seda võimaldab. Pimesi ma ettekirjutusi ei järgiks. 

Kui nüüd täitsa aus olla, siis... ma kardan vaktsineerimist. Ei, mitte süstlatorget, absoluutselt mitte, vaid fakti, et mingi aine mu kehas omatahtsi toimetab. Hirm on tekkinud ning üha süvenenud sestsaati, kui mul täiskasvanuna tõsist sorti toiduallergia välja lõi. See on võigas ja hirmutav tunne, kui midagi võõrast, süsteemivälist su keha kallal vägivalda tarvitab, ja kõik, mis teha saad, on abitult pealt vaadata ja loota, et nagu eelmisedki atakid, lõpeb seegi õudus millalgi. 

Ahjaa, gripivaktsiinide koha pealt on mul ju kah hea vabandus tegelikult olemas – suur osa neist põhineb munavalgul, minusugusele allergikule tuleks süst teha CDC (Centers for Disease Control and Prevention) ettekirjutuste kohaselt kõrgendatud meditsiinilise järelvalve all, juhuks kui anafülaktilisse shokki langen või midagi. Tänan, ei. Ainult üle minu laiba (no pun intended). Ma võtan pigem riski, et grippi jään (ptüi, ptüi, ptüi), kui et lasen endale midagi sisse süstida, mis, kuigi kaduvväikese tõenäosusega, võib mul muna-allergilist reaktsiooni tekitada. Ja noh, olgu kohe öeldud, et jutuga „need, kes end ei vaktsineeri, sõidavad nende seljas, kes seda teevad“ pole mõtet minu juurde tulla. Viskan viivitamatult ukse taha :) 

CNN: People with a "significant history of allergic reactions" should not be given the Pfizer/BioNTech coronavirus vaccine, UK health authorities said Wednesday, after two health care workers experienced symptoms after receiving a shot the day before. The Medicines and Healthcare products Regulatory Agency issued new advice to health care professionals stating that any person with a significant allergic reaction to a vaccine, medicine or food -- such as previous history of anaphylactoid reaction, or those who have been advised to carry an adrenaline autoinjector -- should not receive the Pfizer/BioNtech vaccine.

CDC: Flu Vaccine and People with Egg Allergies: If you are someone who has more serious reactions to eating eggs or egg-containing foods, like angioedema, respiratory distress, lightheadedness, or recurrent emesis; or who required epinephrine or another emergency medical intervention, you can get any licensed flu vaccine that is otherwise appropriate for your age and health status, but the vaccine should be given in an inpatient or outpatient medical setting (including but not necessarily limited to hospitals, clinics, health departments, and physician offices), under the supervision of a health care provider who is able to recognize and manage severe allergic conditions.

December 10/2020

“Never trust anyone who has not brought a book with them.” ― Lemony Snicket, Horseradish