Saar

 


Kauai läheneb. Pauli töölähetus vältab sedakorda kaks kuud, mai lõpust juuli lõpuni. Yours truly läheb otse loomulikult kaasa, kuigi Viirus on reisiettevalmistused komplitseerituks muutnud. Loodetavasti saame kohale lennata Hawaii Safe Travels programmi raames (72 tundi enne lendu tehtud negatiivne test vabastab 10-päevasest karantiinikohustusest). Juhuks, kui testimisega peaks mingeid meist olenematuid tõrkeid tekkima, oleme arvestanud ka võimalusega, et esimesed kümme Kauai-päeva tuleb hotellitoas veeta. Väga vinguda justkui ei sobi, sest esiteks, meie kasutada saab olema suure rõduga kobe apartement, ja teiseks, hotell makstakse tööandja poolt kinni. Pluss päevarahad. Igatahes googeldame praegu hoolega kahele mängijale sobivaid lauamänge, jõuab veel enne minekut tellida. Soovituste osas olen üksainus suur kõrv. 

Aga mitte võimalikust karantiinist ei tahtnud ma rääkida, vaid Mark Zuckerbergist. Pean end suures plaanis tolerantseks inimeseks, kuid on kaks tüüpi, kes... ma ei hakka siin nii vägeva sõnaga nagu vihkamine vehkima... kes mulle kohutavalt vastumeelsed on. Üks neist Trump, nagu arvatagi võite. Teine on Zuckerberg. Esimese puhul pole vist põhjendusi vaja, aga Zuc’iga on mul omad arved, Kauaiga seotud. Olen sel saarel nüüd juba neli korda üsna pikalt viibinud. Ei, ma ei pea end seetõttu kaugeltki kohalikega võrdseks, ei hõika iga nurga peal aloha, ei tee nägu, et tavaturistist pikaajalisem saarelviibimine annab mulle mingit sorti eristaatuse. Aga Kauai on mulle südame külge kasvanud küll. Ja kui hiljuti uudistest lugesin, et Zuc laiendab sealsel põhjarannikul oma niigi suuri valdusi, tõmbusid mu rusikad rulli. Kuramuse kolonist. Eneseõigustus, et nad koos abikaasa Priscillaga oma era-rannas mingi ülla loodusväärtuste konserveerimisega tegelevad, ei veena mind. Konserveeri, ole lahke, aga ära keela põliselanikel su töö vilju nautida. Praegu aga on asjad nii, et lihtrahvale on Zuckerbergide tuhandetel aakritel laiutavale kinnistule, kaasa arvatud imelisele Pila’a rannale, juurdepääs keelatud. Daily Mail on teemast vahutanud siin, ja kauaitravelblog.com vähem emotsionaalselt siin.

Ega miskit. Võtan jalad kõhu alt välja ja lähen annan allkirja petitsioonile, mis Zuckerbergide tegevust taunib. Ma nüüd ju siinse riigi kodanik, aeg hakata suud mind kõnetavates küsimustes lahti tegema, selmet blogis virtuaalselt käsi ringutada.

April 06/2021 

“You cannot keep blaming the rich people for all of your miseries if you are not willing to act in the first place.” ― Mwanandeke Kindembo, Resistance To Intolerance

Noad ja kahvlid

 


Köögiremont on nüüd juba mõnda aega minevik. Paraku, põhjapoolse seina kujundamisega olin siiani hädas. Proovisin ühte oma tekstiilitöödest üles riputada – ei, ei isutanud. Mulle ei meeldi iseenda loominguga päevast päeva tõtt vahtida. Vast foto(d)? Mkmm. Neid ripub köögis kolm tükki nagunii, minu ja Pauli pildistatud, valiku tegime interjööriga sobivates toonides, hele päikesekollane + must. No millega tühja seinaruumi täita siis ometi? Mingit kappi või asja sinna ei pane ju, selle seina ääres seisab Lilli ööpuur, köögi-kontseptsiooniga sobilik, mustade metallvõreseintega.  

Aga näe, viimaks mul siiski välgatas. Paulil nimelt omab arvestatavat mõõgakollektsiooni, suurem osa neist replicad, kuid on ka originaale, möödunud sajanditest. Ja mis sobiks paremini köögiseinal eksponeerimiseks kui lõikeriistad? Otsustasime, et kui külalised peaksid hakkama üllatunult küsimusi esitama, saame süütul ilmel vastata, et tegemist on igapäevases kasutuses olevate leivanugadega. 

April 29/2021

 “You can't give her that!' she screamed. 'It's not safe!' IT'S A SWORD, said the Hogfather. THEY'RE NOT MEANT TO BE SAFE. 'She's a child!' shouted Crumley. IT'S EDUCATIONAL.'What if she cuts herself?' THAT WILL BE AN IMPORTANT LESSON.” ― Terry Pratchett, Hogfather

Filmisoovitus

 


Võitis äsja Oscari. Lisaks omab veel peotäit muid auhindu ja nominatsioone. Eile õhtul vaatasime. Imeline, hämmastav dokumentaalfilmi-elamus. 

My Octopus Teacher is a 2020 Netflix Original documentary film directed by Pippa Ehrlich and James Reed, which documents a year spent by filmmaker Craig Foster forging a relationship with a wild common octopus in a South African kelp forest. Read more:

Words can’t do the film justice; viewing it is a sensory experience. Every day for a year, Craig Foster went free diving without a wetsuit or scuba gear in the frigid ocean near Cape Town, with water temperatures as cold as 46 degrees Fahrenheit, to visit an octopus. He wanted to be “more like an amphibious animal” without barriers between himself and the marine environment. Watching trust build over time between a man and a curious, creative octopus referred to only as “her” — Foster never named her because “she was not a pet and I respect her wildness” — is spellbinding. Read more:

April 28/2021                                                                                         Image: Internet

“The Hawaiian creation myth relates that the present cosmos is only the last of a series, having arisen in stages from the wreck of the previous universe. In this account, the octopus is the lone survivor of the previous, alien universe.” ― Roland Burrage Dixon, Oceanic Mythology

Kaardikombed

 


Kirjutasin läinud nädalal tänukaarte. Ikka sellesama kodanikuks saamise üllatuspeo tõttu, külalistele ja organiseerijatele. Olen vist ennegi maininud, et ameeriklastel on tänukaartide obsessioon. (“Ameeriklaste” all pean silmas neid kaasmaalasi, keda mina tunnen ja tean. Olgu siinkohal taas üle korratud, et ühtset ja ühest ameeriklast või USAd pole olemas. See riik on liiga suur, liiga mitmekesine, et midagi või kedagi laia lauaga lüüa.). 

Anyway. Tänukaardid. Esimestel aastatel siinpool ookeani tundus komme mulle imelik, võõrastav. Keskkonnakahjulik pealegi. Puud surevad, postiteenistus kulutab mootorikütust. Kuid tänaseks olen leebunud. Kohanenud. Kui nüüd väheke liialdada, siis võid leida oma postkastist tänukaardi näiteks naabrinaiselt, kellele poe ees kohtudes ukse avasid. Või tuttavalt vanainimeselt, kelle üle tee aitasid. Või naabrimehelt, kellele ta majast mööda sõites lehvitasid. Tänukaardi saatmiseks leiab ameeriklane alati põhjuse. Ning tänulikkus, märkamine on iseenesest ju üksnes tervitatav. 

Mõõtudelt keskmisest väiksemad, on tänukaardid enamjaolt sissetrükitud sõnumita. Miks ma seda mainin? Sest siinpool ookeani on kaardibusinessis kombeks kaupa müüa koos sisse ja/või pealetrükitud tekstiga. Vot sellega pole ma siiani harjuda suutnud, ja ilmselt ei harju kah. Supermarketites hõlmab kaardiosakond reeglina terve pika riiulivahe, kui mitte kaks. Aga see pole veel kõik. Kaardid on jagatud kümnetesse ja kümnetesse kategooriatesse. Vajaliku juurde juhatavad hästinähtavad sildid: Anniversary card, Baby shower card, Birthday card, Bon voyage card, Christening card, Congratulations card, Engagement card, Farewell card, Friendship card, Get well soon card, Good luck card, Graduation card, Hen/stag do card, Love card, New baby card, New home card, New job card, Retirement card, School card, Sorry card, Sympathy card, Thinking of you card, Wedding card, ja nii edasi. Lisaks muidugi iga-aastased tähtpäevad, nagu jõulud ja Halloween, Valentine’s Day, emade- ja isadepäev... Kogu kaardivärk on kahte lehte löödud: tõsine ja humoorikas. Huumor, paraku, tihtipeale küsitava väärtusega, vähemasti minu jaoks, ja tõsidus teinekord nii imal, et ainuüksi kaardi kättevõtmine teeb sõrmed kleepuvaks. Samas, ega nad kõik sellised ole, kvaliteetset teksti jagub kah. Sünnipäevakaartidel omakorda alajaotused vanuse ja tutvus- ning sugulusastme järgi (alates emast-isast-pojast-tütrest lõpetades nääli, küdi, nao, käli, langu ja veel jumal teab kellega). 

Niisiis, siinmail on kaardi valimine keeruline, aeganõudev protsess. Õnneks leidub enamikes poodides kõhnavõitu riiuliosa pealkirjaga “Blank”. Mis tähendab, et ei kaardi peale ega ka sisse või tahaküljele pole keegi teine oma soove/mõtteid kirja pannud. Kahjuks on “tühjade” kaartide valik enamjaolt kesine, nii et tihtipeale olen sunnitud teistesse sektsioonidesse suunduma, seal sadade kujunduste ja sõnumite dzhunglis endale teed rajama. Mis teha. Erinevad kohad, erinevad kombed. Ameeriklaste kaitseks peab ütlema, et reeglina nad täiendavad trükitud teksti ka omaenda kirjapanduga, selmet kaardikaupmeeste mõttevälgatustele vaid enda nimi alla kribada. 

P.S. Vot sellised nunnud tänukaardid ostsin seekord. Mis taustaks, küsite? See on mu värske sekkarisaak, dressipluus. Õhuke, ülipehme, kapuutsiga. Varrukakätistes augud pöialde jaoks. Pidin teist pisut tuunima, esialgne suurus oli XXL, aga ma ei suutnud mustrile ja materjalile vastu panna. 

April 26/2021

“Let us be grateful to the people who make us happy; they are the charming gardeners who make our souls blossom.” ― Marcel Proust

Kuuskümmend

 


Teate, ma pidasin iseendaga tükk aega aru, kas seda postitust üleüldse kirjutada. Ei, mitte seetõttu, mida te ilmselt esimese hooga arvate – et oma vanust varjata tahan, või et mõne päeva pärast ette lööv number 6 minus mingeid negatiivseid tundeid tekitab. Mkmm. Mulle on eluaastate lisandumine meeldinud alates ajast, mil end mäletama hakkan. Puhkudel, kui mult mitteametlikult vanust küsiti, ümardasin numbreid ülespoole ümmarguseks juba kahekümne üheksa aastaselt. Jaa, kujutage ette, kolmkümmend kõlas mu kõrvus tükk maad paremini. Seda kommet ei ole muutnud ka tõsiasi, et mõte surelikkusest ei tundu täna enam nii abstraktne, kui toona. Jätkuvalt näib kuus ja null toredam kui viis ja üheksa.

Põhjus, miks kõhklesin kirjutamast, peitub hoopistükkis mujal. Nimelt selles, et ma kardetavasti ei oska arusaadavalt sõnadesse panna, mismoodi omaenda vanusesse/vananemisse suhtun. Tsiteerides elavaid klassikuid, antud juhul blogija Marcat: “... ma eriti ei eeldagi, et teksti mõistetaks päris nii, nagu ma ise mõtlen, sageli ei suuda ma seda ise ka niimoodi kirja panna, nagu peas tundub.” Jah, iseäranis see viimane. Et ei oska niimoodi kirja panna, nagu peas tundub. Aga noh, vähemasti püüan, vaatame, kuidas välja kukub.

Ma ei salli silmaotsastki vanusega seotud klisheesid à la “kuuskümmend on uus nelikümmend”, “vanus on üksnes number”, ja muud sarnast. Veel vähem sallin, kui keegi nimetab mind nooruslikuks. See on mu meelest ääretult kahtlase väärtusega kompliment, umbes et: me näeme küll, et oled vana, meid juba ära ei peta, aga olgu, patsutame tunnustavalt õlale, et pingutad, et senini veel alla andnud pole. Niipea kui keegi läheneb mulle hinnanguga “nooruslik”, tunnen end otsekohe igivanana. 

Teisalt pean olema tänulik, et mind just sääraste loomuomaduste ja väljanägemisega on õnnistatud, mis võimaldavad eelnimetet silti külge riputada. Mis viga sünnipärasel optimistil nooruslik olla, säendsel, kellele ülikooliaegsed rõivatükid selga mahuksid, ilma vähimagi dieeditamiseta või spordiklubis rähklemiseta. Väike koer on kaua kutsikas, või kuidas see ütlus oligi. Samas, kergel kehal ning rasvavaru puudumisel on teinegi, paraku vähem roosiline aspekt. Ajal, mil Ronald Reagan USA president oli (jeerum, kust ma võisin tol ajal teada, et mu tulevik saab selle riigiga seotud olema?) – ühesõnaga, kui Nancy Reagan oli Esimene Leedi, siis teda ekraanil või fotodel silmates mõtlesin alati, et appikene, kui jube, kui ma kunagi välimuselt temataoliseks peaksin muutuma. Sihuke kõhnake ja näost kortsuline ja… no ja mis te arvate, mida ma täna näen, kui end peeglist vaatan? Nancy koopiat loomulikult. Paul kutsub mind hellitlevalt “Eputrilla piitspeenike”. Ma jumala eest ei tea, kuidas see jupp eesti keelt ta kasinasse võõrsõnavarasse on sattunud. Ilmselgelt mu enda suust, kelle muu, aga millal ja mis asjaoludel, mitte ei mäleta. 

Üks moment… pean vist hoogu maha võtma. Hakkasin praegu mõtlema, et äkki ma siiski olen vanuse osas tundlik? Alateadlikult? Sest kuigi võin vabalt oma ea üle nalja visata, pole mul olnud kombeks kasutada väljendeid “mis mina, vanamutt, enam tean”, või “andke vanainimesele andeks”, või muud taolist, nagu paljud muigamisi teevad juba kolme-neljakümneselt. Kusjuures mõnel minust nooremal kukub see ka suurepäraselt välja (jaa, sinu poole vaatan, Morgie), aga mina millegipärast lihtsalt ei suuda end naljavilukski vanamutiks tituleerida. Käsi ei tõuse klahvidele, keel ei paindu ütlema, tehke sellest järeldus milline tahes. Ja mis puutub tõsimeeli vanuse-kaardi varrukast tõmbamisse, mida kuuekümnesena täitsa puhta südametunnistusega teha võiksin, nii kõnes kui kirjas, nii päris-elus kui internetis, pole mulle need harvad korrad, mil nimetet nippi kasutanud olen, olulist edumaad andnud. Pigem vastupidi. Miks, küsite. Küsin vastu: kas su vanaema on üksnes seepärast sinust parem autojuht, et tal kauem load on olnud? Ei? No näed siis.

Kummalisel kombel pole mu elus esinenud aega, mil oleksin end tundnud või defineerinud keskealisena. “Keskealine” kõlab… kuidas ma ütlen… hallilt. Masendavalt. Samas, kõrvalseisjate tähelepanekud kinnitavad, et tollest perioodist mul mööda hiilida ei õnnestunud. Lahutad veerandsada aastat kestnud abielu? Keskeakriis! Kolid küpses eas teisele mandrile ja abiellud võõramaalasest mehega, kellega tutvusid internetis?? Keskeakriiiiis!! Noh, jah, olgem ausad, neist faktidest ei saa üle ega ümber. Neljakümneviieselt astusin välja suhtest, milles ma enam ammuilma õnnelik polnud, ja viiekümneselt tegin midagi, millest enda arvates sama kaugel olin, kui Kuu Maast – abiellusin uuesti. Eelmainitud “nooruslikkuse” juurde tagasi tulles: jaa, värskendavat rolli mängib vanemas eas alustatud kirglik ning kvaliteetne suhe kindlasti. Soovitaksin soojalt kõigile, kui säherdune soovitus frivoolselt ei kõlaks.  

Ühte huvitavat fenomeni olen viimastel aastatel hakanud täheldama. Keha ja vaimu eraldatust. Kesta ja sisu erinevust. Ei, oot, ärge naerge, las ma selgitan. No näiteks jääb mu pilk oma kätele pidama. Käelabadele. Eluaig rasskit tüüd rügänü, eks, käed sellele vastavad. Aga kummalisel kombel hindan neid nüüd kõrvalseisja pilguga. Nagu polekski minu jäsemed. Las nad siis olla soonilised. Käed on üksnes tükike kestast, mille sees päris-mina peidus. Või võtame näo. Ma armastan naerda, päikese käes silmi kissitada. Paraku pole täitesüstid minu teetassike. Niisiis: kortsud. Aga peeglist näen jällegi üksnes kesta, mistap lasen ükskõikselt pilgu kortsudest üle. Las nemadki olla. Päris-mina on seal kusagil silmaümbruse kanavarvaste ja kulmudevahelise vao taga. Vaikselt muide loodan, et side mind ümbritseva kestaga muutub ajapikku üha nõrgemaks ja nõrgemaks, ja ükskord kauges tulevikus ütleb sisu kestast pikemalt mõtlemata, valutult lahti, vaim ei klammerdu keha külge. Mis sest kulunud kaadervärgist ikka kaasas tassida, eks. Oih. Kiskus morbiidseks väheke? Ma tegelikult ei mõelnud sedaviisi. Aga ausalt, nii imelik, kuidas olen hakanud end kõrvalseisjana (või peaksin ütlema seespool olijana?) nägema. Mis omakorda paneb mind nõela ja/või noa abil keha tuunijaist paremini aru saama. Kui ikka elamist segab ja õnnetuks teeb, et välimus ja sisemus kokku ei lähe, no siis tuleb miskit ette võtta. Ja eks eksterjööri kohendamine ole üksjagu lihtsam kui interjööri kallal pusimine.

Sisemusest veel. Ühest küljest – jaa, olen sama Epp, kes olin kümme, kolmkümmend, viiskümmend aastat tagasi. Ses mõttes, et sama indiviid. Hing, kui soovite. Aga ma ei ole samasugune nagu aastat viiskümmend, või kümme, või isegi aasta tagasi. Mis me aastatest räägime. Ma ei ole täna õhtulgi samasugune, kui olin hommikul. Blogiv rahvas arutles hiljuti selle üle, mil moel ja määral lapsepõlv inimest kujundab. Minu arvates kuuluvad kujundavate tegurite hulka lisaks lapsepõlvele täie rauaga ka kõik täiskasvanu-aastad, viimne kui üks. Vastasel juhul – kuhu me siis joone tõmbame? Millal on inimene nii-öelda “valmis”? Millal võib käed vastu kintse puhtaks lüüa ja kuulutada, et sooh, ma olen nüüd lõplikult see, kes olen, ja edaspidi näitan näpuga üksnes neile mind vorminud asjaoludele, mis jäävad “valmimiskuupäevale” eelnevasse aega? Ja kõik järgnenu, ka see, mis mu ümber praegu toimub või mismoodi ma ise toimetan täna, homme, tuleval aastal, kümne aasta pärast, kõik see on tühitähi, pudenedes küljest jälge jätmata, sest inimeseks ehitamine leidis aset kuupäevani X. Peale seda keerati uks lukku ja võti visati minema. Ma ei tea… vaatamata laialt kasutusel olevale mõistele “kujunemis-aastad” tunnen mina küll, et olen absoluutselt kõige elu jooksul kogetu summa, selmet peamiselt  lapsepõlve ning teisme-ea produkt. Ning ma ei ole, ei saa ilmaski olema “valmis”. Vastupidi, liigun sünnist saati justkui konstrueerimisjärgus masinavärk tehaseliinil, sajad ning tuhanded liinitöölised (loe: inimesed ja asjaolud, kellega-millega elu mind kokku viib) monteerivad mulle külge detail detaili järel, mina muudkui muutun, iga väiksemgi kruvi või mutter teisendab tervikut, mingist status quo'st pole juttugi. Vähemasti mitte seni, kuni liin seisma pannakse, ja tehases tuled kustu. Jah. Mulle kangesti meeldib mõte eluaegsest muutumises olemisest. 

Nostalgiast. Inimese kohta võib öelda “vana”, arvan ma, kui ta hakkab tahapoole vaatama tihedamini kui ettepoole. Mulle, paraku, ei ole seda va nostalgiasoolikat sugugi antud. Nostalgia pole minu jaoks turvaline, pehme padi, millesse kaevumine annab heaolutunde. Pigem sarnaneb rabamaastikuga, kus võib teinekord matkata, väga vahva on, aga ettevaatlik tuleb olla, mättale mitte liig kauaks peatuma jääda, siis hakkab soo matkajat jalgupidi sisse imema, ja mõne aja pärast ei pääsegi enam liikuma. Sõna “nostalgia” seostub minu jaoks sõnaga “tolmune”. Mitte, et mul kuldselt säravad mälestused puuduksid, kaugel sellest. Kuid eelistan, nagu autot juhtideski, läbi esiklaasi välja vaadata, selle asemel et ühtepuhku tahavaatepeeglisse pilku heita, olgu sealt avanev vaade nii meeldiv kui tahes. 

Kaks sõna kehakatetest ka. Siit-sealt kuulen ja loen, et suguõdedel tuleb tegemist teha “sinu eas pole enam sobilik” tüüpi märkustega. Minul, näe, on vedanud. Üks kahest – olen taoliste torgete suhtes kurt olnud, või satuvad mu orbiidile üksnes inimesed, kes, isegi kui niimoodi mõtlevad, ei tule näkku ütlema. Sest noh, ma enda arvates ei klassifitseeru küll ekstsentrikuks, aga väljanägemist kujundades on eluiga siiski viimane, millega arvestan. Rõivatüki sõnum, sobivus mu tujuga ja kehakujuga, mugavus – vot need on tõsiseltvõetavad kriteeriumid. Ma pole ühtegi hilpu, peakatet või jalanõud oma sünniaastat silmas pidades ostmata/kandmata jätnud. Kui millestki loobun, siis seetõttu, et asi, mis muidu väga äge on, minu selga lihtsalt ei sobi. (Ripub hästi, aga istub halvasti, nagu mu hea sõbranna tavatseb öelda, kui rõivas riidepuul parem välja näeb kui seljas.) Jah, küllap leiab rõivastumiskoode kiivalt järgiv konservatiiv mu vanusenumbri ning garderoobi vahel ebakõla. Näidet? Olge lahked. Teksalõikega kamopüksid, flipflopid, hõbedased varbaküüned ja must T-särk kirjaga Oblivion Brewery, Bend, Oregon. Ei tundu soliidse kuuekümneaastase proua outfit, või kuidas. Aga vaadake, mul on hea vabandus varnast võtta: ma ei ole soliidne kuuekümneaastane proua. 

Kui te mult nüüd küsite, kui vanana või noorena end tunnen, jään ühese vastuse võlgu. Ei tunne kuuekümneaastasena. Ei tunne ka nooremana. Ega vanemana. Samamoodi oli kahe- ja kolmekümnesena, nelja- ja viiekümnesena. Ma ei tunnetanud siis ega tunneta ka praegu oma vanust, tee või tina. Või ei, täpsem oleks vist öelda, et mu tunnetuslik vanus muutub pidevalt. No näiteks road-tripil mööda ookeaniäärset highwayd koos armastatuga päikeseloojangusse sõites tunnetan end kahekümneviiesena. Pikk elu on ees! Aga kui samal roadtripil juhtun hommikul seljavaluga ärkama, siis kaheksakümneviiesena. Pikk elu seljataga, saaks ükskord ometi vaevast lahti… Ühesõnaga, vanuse arvutamiseks tuleb mu meelest teha keerulisem matemaatiline tehe, kui seda on käesolev aasta miinus sünniaasta. Pealegi, elatud aastad on olnud vägagi erineva kestvusega. Mõni veninud, vaat et ei lõpegi otsa, mõni väldanud vaid silmapilgu. Pluss mustmiljon muud relatiivset eluiga mõjutavat tegurit, alates kõige tähtsusetumatena tunduvatest igapäevasündmusest lõpetades eraeluliste maavärinatega. Jaa…ma nüüd kohe ei teagi… ilmselt tuleb ikkagi rahvasuud usaldada ning möönda, et vanus siiski on üksnes number. Ühe väikese täiendusega: mitte ilmtingimata see number, mida pass pakub.

Järgmise vahekokkuvõtte teen seitsmekümneselt. Stick around. 

April 23/2021

“Indeed, no woman should ever be quite accurate about her age. It looks so calculating.” ― Oscar Wilde, The Importance of Being Earnest

Mount Whitney

 


Kae, täitsa juhuslikult sain hea pildi. Camperi köögiaknal peegeldub jupike Sierra Nevada mäeahelikku. Täpsemalt Mount Whitney, mandri-Ühendriikide kõrgeim tipp, pea neli ja pool tuhat kilomeetrit, ning seda vaid kiviviske (130 kilomeetri)  kaugusel Põhja-Ameerika madalaimast paigast (Death Valley Badwater Basin, 86 meetrit merepinnast).
 
Sierra Nevada hambulist mäemüüri kutsutakse Ühendriikide lääneosa selgrooks. Jookseb põhjast lõunasse, lahutades Californiat USA muust mandriosast. Meie “talvitumisreiside” marsruut kulgeb suures osas Sierra Nevada kaljuseinte külje all. Ilmast oleneb, kumma külje. Kehvade teeoludega valime läänepoole, California, aga kui musta jääd ja/või lumetuisku ei lubata, siis idapoole, Nevada osariigi. Nevada on ilusam. California marsruut… noh, see on I-5. Interstate 5. Eestlasele ilmselt palju ei ütle, aga ameeriklane pööritab selle peale silmi. I-5 jookseb läbi USA põllumajandustoodangu tuiksoone Central Valley. Lauskmaa, põllud-põllud-põllud, hullumeelne liiklus, iga sõiduauto kohta highwayl kümme rekkat. Anyway. Sel aastal valisime lõunasse suundudes leebe kliimaga I-5, tagasiteeks aga Sierra Nevada maalilisema poole. Sealt ka postituse fotod.

Mount Whitney tipule oleme tegelikult palju lähemalgi olnud, seitse aastat tagasi sõitsime nii kõrgele üles, kui pääses. Väga kõhe ja käänuline teekond oli. Whitney vallutamise peale võiks täitsa isegi mõelda (rõhk sõnal mõelda). Tippu pääsemiseks ei pea ilmtingimata mägironimise mustkunsti valdama, saab ka lihtsamalt, matkamehe kombel, seljakott seljas, jalga jala ette pannes. Elame, näeme. 
 
"The Mt Whitney hike is on every hiker’s bucket list. At 14,505 feet (4421 m) it’s the highest point in the lower 48 and is one of those rare high peaks that you can hike to without any mountaineering skills. There is some prep work you need to do, like getting your Mt Whitney permit and dealing with the altitude. This hiking guide has everything you need to know to successfully climb Mt Whitney." Read more:

April 21/2021

“The sea tells you everything will be fine. The mountains tell you it doesn’t matter anyway.” ― Adeel Ahmed Khan

Nii tore!

 


Kujutage ette, naabrid korraldasid mulle kodakondsuse saamise puhul üllatuspeo. No sihukese klassikalise, kus päevakangelane ilmub pahaaimamatult kohale, ja siis on SURPRIIIIISE!!! ja champagne ja confetti ja puha. 

Lugu järgmine. Kohtasin möödunud nädalal toidupoes naabrinaist, kes andis teada, et nädalavahetuseks lubatakse ilusat sooja ilma, ja et neil abikaasaga on plaanis terrassil väheke grillida. Kas me Pauliga tahame liituda? Muidugi tahame, kes siis heast seltskonnast ja heast söögist ära ütleb. Küsisin, mida kaasa võtta, vastuseks nagu tavaliselt siinmail: „bring the beverages of your choice“. Kokkulepitud päeva õhtupoolikul ladusime õlled-veinid jääkasti, ajasime viisakad riided selga ja panime autole hääled sisse, et kohale veereda. Jaa, ärge pööritage siin silmi midagi, see pole Eestimaa, kus naabri juurde jalgsi lähed, liiatigi kui joogid tarvis kaasa tassida. Vahemaad on hoopis teised. See selleks. Ühesõnaga, veereme naabrite väravasse, pöörame sisse, ja mida näeme. Terrass paksult rahvast täis, USA lipud lehvivad, ja niipea kui mina autost välja astun, kukuvad kõik plaksutama ja hõiskama ja mütse õhku loopima. Ma olin ikka täielikult jalust rabatud, Paul niisamuti, sest tedagi ei pühendatud asjasse.

Ja noh, see polnud veel kõik. Kogu kamp oli patriootlikult riietatud puna-sini-valgesse. Naistega oli asi klaar, kõik värvid esindatud, aga meeste kolmevärvilisusele ei saanud ma esialgu pihta. Siniseid või punased shortsid, kuum ilm ikkagi, ja sinine või punane T-särk. Aga valge, kus siis valge on, imestasin. Mille peale mehed uhkelt oma varakevadiselt päevitumata säärtele osutasid. Ole lahke, siin on sulle valge. Naljatilgad.

Sain naabrirahva hoolimisest ja hoolikatest ettevalmistustest südamepõhjani liigutatud. Kõik viimse kui detailini läbi mõeldud, alates rahvusvärvides lauanõudest- ja linadest, terrassikaunistustest, ameerikalikust menüüst (grillitud searibi, peekoniga hautatud oad, õunapirukas jäätisega) kuni kingitusteni välja. USA vapiga, ehtsast nahast dokumendikaaned kodanikusertifikaadi hoidmiseks ja veiniklaasid, millele mu kodanikuvande andmise kuupäev graveeritud.  

Aga ega ma võlgu kah ei jäänud. Käisin kiirelt kodus,  väljaprinditud civics-testi järel, sellesama, mida hiljuti tudeerima pidin, rivistasin pidulised üles ning lasksin neil kõigile sajale testiküsimusele vastata. Kõvasti nalja sai, ja omajagu veidraid ja/või valesid vastuseid, aga kokkuvõttes tulid USA sünnijärgsed kodanikud üksteise toel asjast auga välja. 

Pidu kestis hilisõhtuni. Jumal tänatud, et kojusõit kõigil külavaheteid pidi kulges. Kaineid autojuhte polnud sedakorda kusagilt võtta. 

P.S. Mul on tegelikult mõned peopildid ka, aga naabrite privaatsuse huvides ei hakka neid siia üles riputama. Panen hoopis ühe foto kevadistest koristustöödest. Mina ja Lilli köögiakna taustal. 

April 19/2021

“We’re better together than we are apart. The American Dream has us looking out for ourselves even at the expense of our neighbors. That shit ain’t true, man.” ― Trevor D. Richardson, Dystopia Boy: The Unauthorized Files