Until we meet again



Täna möllas meil säärane tormituul, et traditsioonilist pööripäevalõket süüdata ei tulnud pähegi. See on mõne aasta eest Oregoni kodumurul üles võetud pööripäevapilt.
Üksiti panen 5500 paariks nädalaks pausile, lähen ja kolan paar nädalat mööda Ameerika avarusi koos Pauli ning Lilliga. Pidage siis ennast pühade ajal korralikult üleval, eks, ärge üle sööge, ja nii edasi.
Mõnusaid jõule ja lõbusat aastavahetust ja kõikvõimalikud muud head ja soojad soovid lisaks!
December 21/2019
"People don't notice whether it's winter or summer when they're happy." — Anton Chekhov

Hang Dry or you'll be sad



Mulle kangesti meeldib, kui rõivaste pesujuhised on veidi väljendusrikkamad kui üksnes pesu- ja kuivatusprogrammi ette kirjutavad. No vaadake seda üleeile sekkarist soetatud pliseerseelikut - on teine ühtaegu vanamoodne ja trendikas (võeh, trendikas on nii nõme sõna, kas pole?) - ja lugege silti: „Hang Dry or you'll be sad.“ On ju tore? Hoolitsev tootja hoiab tarbijast kurbuse eemale. Ning ärge laske end sõnast polyester eksitada. Ei midagi võikalt külma või libedat. Materjal tundub ihu vastas siidiselt pehme. Made in USA.

Anyway. Ma üldiselt üritan rakendada Kate Mossi motot „never complain, never explain“ - talle omakorda olla seda hüva nõu andnud ei keegi muu kui ekskallim Johnny Depp - kuid täna küll complainin, et jube kiire on olnud, ning explainin, et põhjuseks pole pühade-eelne päkapikutamine, vaid ikka see va camperituunimine pluss tõsiasi, et otsekohe peale Jõule pühime paariks nädalaks kodutolmu jalgadelt. Maiden voyage nii öelda, camperile ja truckile. (Jeerum. Mul siin eesti ja inglise keel omavahel juba täitsa sõlmes. Andke ületöötanule andeks.) Ja ega siis ainult camper. Workshoppi on kah tihedalt asja olnud, tellimustööd. Samas, kõik need pikkade tööpäevadena realiseeruvad valikud on olnud rangelt vabatahtlikud. Ja eks ma olen ennastpiinavalt perfektsionistlik kah, kui asi käsitööd puudutab. Mõnda asja sai camperis mitu korda ümber tehtud, mõne asja peale tükk maad rohkem aega raisatud, kui ajakava seisukohalt mõistlik oleks olnud.

Kus ma olingi? Ahjaa. Et siis road trip soojale maale. California, Arizona. Natukene sugulaste külastamist ja hulgaliselt loodusimede nautimist. Lilli kaasa, otse loomulikult. Death Valleys plaanime laagris olla lausa nädalajagu. Seal on praegu mõnusalt, talviselt jahe. Jaheduse all pean silmas päevaseid temperatuure pluss kahekümne Celsiuse pügala ümber. Suvel teadagi võib selle numbri vähemalt kahega korrutada. Suvel ei löö ükski mõistlik inimene Surmaorus laagrit püsti, vaid vuhiseb konditsioneeritud sõiduriistas kiirelt läbi oru, isegi fotode tegemiseks ei keera autoakent alla. Või noh, nii nad räägivad. Mina pole suvel Surmaorus käinud.

Siiski, natukene on hingamise aega kah ikka olnud, hoo ja hoobi vahel. Seda dokumentaali oleks muidugimõista mõistlik olnud suurelt linalt vaadata, mitte kodus telekaekraanilt – nimelt Vene dokumentalisti Viktor Kossakovski Aquarelat. Võimas, ma ütlen, võimas. Soundtrack soome sümfoonilise metalli legendilt Apocalypticalt.

“You suddenly realize the power of water. That is what “Aquarela” is about. Kossakovsky chased stunning images of water around the globe, using Arri digital cameras that shoot at 96 frames per second (alas, only a few cinemas are able to project that format; most will be 48 or 24). The movie has no narration to explain where you are, or what’s going on — just crashing Dolby Atmos Sound and a heavy-metal score from Finnish violinist/composer Eicca Toppinen. Kossakovsky improvised locations and shot without a script, trying to show the water’s point of view. The effect is hypnotic, haunting, and terrifying.” Read more: ‘Aquarela’: Inside the Most Dangerous Documentary Ever Made


“It’s a film about water, the role water plays in climates around the world, and how changes in those climates can unleash water’s destructive power. But none of those themes are narrated in the film. Instead, we’re presented with about 90 minutes of lengthy scenes and trusted to draw meaning from them — cars falling through melting ice that used to be solid enough to drive across; rolling high seas; icebergs splitting apart; gale-force storms on highways; enormous, breathtaking waterfalls. Watching Aquarela is less like watching a traditional nature documentary and more like a feature-length music video that roams the globe, without many people onscreen, and no talking heads or explanatory text. Water, in its many forms, is the protagonist, rather than the subject. It’s the sort of film that leaves you in awe.” Read more: Interview with Victor Kossakovsky

December 18/2019
“Whoever said death and taxes were the only guarantees in life obviously never had to do laundry.” ― Unknown

The answers are easy if you have the right questions vol. 2



On avalik saladus, et blogijaile meeldib kangesti omaenda isikust kirjutada. Nii ka mulle. Eraeluliste, laiema avalikkuse jaoks tähtsusetute detailide puhul oleks ilmselt mõistlik edastada infot lugejaküsimustele antud vastuste vormis, et mitte ülemäära edev näida. Kuid siin on üks väike “aga”. Nimelt: mine sa neid lugejaid tea. Küsivad, naljatilgad, viimati midagi kohatut. Mistap vilunud blogija mõtlebki endale esitatavad küsimused ise välja. Sellised, millele pole piinlik vastata, mis blogija parimad küljed kenasti välja toovad, kehvemaid seevastu oskuslikult varjates. Nii ka mina - ise küsin, ise vastan, täpselt nagu mõned kuud tagasi The answers are easy if you have the right questions vol. 1 postituses. Aga olge hoiatatud: seekord tuleb ühiskonnaolulistel teemadel vähe juttu, kui üldse. Jaa, kullakesed, seekord piilume hoopiski minu riidekappi ja meigikotti ja muudesse säärastesse kohtadesse, kuhu 5500 lugejat üldjuhul ligi ei lasta.

Kelle rõõmuks sa riietud? Enda, oma partneri, kolmandate isikute?
Hmm. See on nüüd kohe algatuseks selline tagamõttega küsimus, eks ole? Et tänapäeva naine ei tohi mingil juhul tunnistada, et riietub mehe rõõmuks? Vaadake, minul pole oma mehe ega ka teiste meeste inimeste rõõmuks riietumise vastu mitte kõige vähematki. Aga kukub paraku ikkagi niimoodi välja, et riietun eelkõige iseenda rõõmuks. Ei ole ju võimalik, et seisan peegli ees, tõdedes, et seljasolev on lihtsalt jube, aga üksiti hellitan lootust, et kaaskodanikud mind vaadates vaimustuvad. Mkmm. Ma pean eelkõige siiski ise oma peegelpildiga rahul olema, alles seejärel tulevad mängu teised ja kolmandad isikud.

Kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?
Mis mõttes väljakutse? Et kas saan näiteks kleidi tõmbluku ise selja pealt kinni tõmmatud? Saan muidugi, aga see on siiski rohkem meestetöö ju, padupidulike kleitide puhul iseäranis. Ah et küsimuses ei peetud tõmblukke silmas? Vabandust, sain valesti aru. No ses mõttes on riietumine jah väljakutse, et mul ei ole sugugi ükskõik, mis seljas. Ka neil juhtudel, mil mu outfitti iseloomustab sõnapaar “kodutu puuraidur” (blogiavarustest varastatud stiilitermin), on kõik need ülestikku selga laotud kampsikud ja sallid piisava hoolega valitud. Niisiis, võtan ausalt tunnistada, et riietumine on mu jaoks väljakutse. Riietus peab midagi ütlema, isegi igapäevane kodune riietus. Ma ei mäleta, et oleksin ükski kord oma täiskasvanueas niisama tagantkätt midagi ülle visanud, ekstreemolukorrad muidugi välja arvatud (kui koeral on kesk ööd kõhu lahti löönud vms).

Sinu stiili-iidol(id)?
Stiiliküsimustes on mu isiksus lõhestunud. Osa minust tahab olla vohavalt, eklektiliselt crazy nagu näiteks Helena Bonham Carter, teine osa aga väljapeetult, minimalistlikult crazy nagu… noh, ütleme, Tilda Swinton, kuigi ka temal esineb eklektikapuhanguid. Samas ei saa kumbagi neist otseselt mu iidoliks nimetada. Eelistan oma (rõiva)valikutes sõltumatu olla, gurusid mitte kummardada.
 
Sulle pakutakse võimalust tasuta omandada üks riietusese vabalt valitud kuulsa moemaja/moekunstniku loomingust. Niisiis…?
Oi, mis heldekäeline pakkumine! Las ma mõtlen… OK, võtan mõne noist ägedatest Etro kleitidest (Helena Bonham Carter!). Etro nimel ei ole küll teab mis kuulsat kõla, aga nad reklaamivad end Vogue kõige kallimatel lehekülgedel, mis peaks olema piisav tõend tuntusest.

Mitu paari jalanõusid sul on, kaasa arvatud toasussid ja flipflopid?
26. Neist 11 paari on saapad või saapalaadsed tooted. Susse pole. Kannan kodus aastaringselt flipfloppe, meil on soojad põrandad.

Aga mitu paari kontsaga kingi?
Mitte ühtegi.

Sinu garderoobi kõige kallim ese?
Rahalist maksumust silmas pidades? Autentsest Missoni kangast kleit, eritellimus.

Sinu garderoobi kõige odavam ese?
Praktiliselt kõik ülejäänud asjad on odavad. Väga odavad. Ma hangin riideid eranditult sekkaritest, “pärispoode” pean… hmm… igavaiks, nagu ma siin korduvalt ka kirjutanud olen. Ning need, mis igavad ei ole, ületavad minu maksejõu. Erandi teen ihupesule, selle eest ei pea ma paljuks kena kopikat välja käia. Kuna Ameerika pesukaupmeeste maitse minu omast suuresti erineb, ründasin suvel Tallinna vastavaid müügikohti erilise innuga. Tulemusrikkalt.

Mida kannad öösiti?
Mitte midagi. Ma kannan riideid päeval.

Millele sa ei suuda “ei” öelda, kuigi tead, et sul neid kodus kapis rohkem, kui eluajal ära kanda jõuad?
Mütsid! Mul on mütsifetiš. Pauli kurvastuseks, sest talle meeldib, kui mu juuksed on katmata. Teinekord kavaldan ta üle, kodunt lahkudes istun autosse palja peaga, ja kui juba teel oleme, tõmban niuhti mütsi pähe. Mütsidel on erakordne võime outfitile väike, kuid vajalik stiili-lihv anda.

Kõige maitsetum riidetükk, mida sa kunagi kandnud oled?
Läikivad retuusid, üks säär roosat, teine musta värvi. Enda õigustuseks lisan, et tegemist oli möödunud sajandi üheksakümnendate algusega.

Millist riietuseset sa (enam) iialgi selga-jalga ei paneks, löödagu või maha?
Võrksukki või –sukkpükse.

Milliseid värve sa hea meelega kannad?
Oh, see käib hooti. Mul on olnud „ainult must“ periood ja „ainult roosa + tumeroheline“ periood ning igasugu muid nende vahele jäävaid variante. Hiljuti lõppes „pruun + must“ tsükkel, enne seda oli väikest viisi värvihullus, praegu mängin erinevate hallide ja musta ja valgega, tembituna mõningase roosakaspunasega.
 
Ja milliseid värve sa kohe kindlasti ei kanna?
Kollast. Helerohelist. Lillat. Viimati nähti mind kollases algkooli lõpupeol. Tõenäoliselt oli see vaatajate jaoks sama traumeeriv kogemus kui kandja jaoks. (Kleiti pean silmas, mitte pidu.)

Millisest olemasolevast riietusesemest sa mingi hinna eest ei loobuks?

Issake. Keeruline. No toetume siis faktidele. Lasksin endale aastate eest õmmelda liibuva, maani ulatuva, siidisest kamoflaazh-materjalist kleidi, slepiga, kapuutsiga. Kandsin üheainsa korra, hea sõbra juubelil. Kleit on kõige eakam ese mu garderoobis, nii et võib vist öelda, et sellest ma ei loobuks – vähemsti siiani pole loobunud.

Oled sa endale ise rõivaid õmmelnud?
Kas ma olen endale rõivaid õmmelnud?? Mis küsimus see on? Olid ajad, kus mul muid riideid polnudki kui enda õmmeldud. Olen isegi klassikalise talvemantliga hakkama saanud, kõikide rätsepakunsti reeglite järgi. Praegu? Praegu ma nö. nullist ei õmble, küll aga tuunin sekkarist hangitud kraami, vahel võtan niisama siit-sealt kitsamaks, teen lühemaks või pikemaks, vahel lõikan kaks või rohkem valmisasja tükkideks ja panen tükkidest ühe uue kokku. Siinkohal on muide paslik kummutada laialt levinud väärarvamus. Olen lugematuid kordi kuulnud ütlemist „mis sul viga, sa nii väike, saad second handidest riideid, vähegi toekamatel naistel on hulga raskem kvaliteetset, stiilset kraami leida“. See ei ole tõsi. Kaks kolmandikku asjadest, mis sekkarist soetan, on mulle vähemasti number või kaks suured, samas kui värv, muster, lõige ja hind on sellised, et ma ei suuda neid poodi riidepuule rippuma jätta. Siis tulebki too eelnimetet tuunimine mängu.

Räägid ehetest ka?
Miks mitte. Mina, kes ma kunagi olin tõeline harakas, oman hetkel vaid kaheksat paari kõrvarõngaid, kõik second handist, kust mujalt, ning suhteliselt suuremõõdulised - ma ei salli väikesi vidinaid. Lisaks lihtne, kitsas, valgest kullast abielusõrmus, üks lai, minimalistlik hõbesõrmus, üks käevõruna dubleeruv vintage käekell, ning läinud suvel Eestist ostetud nahast, hõbedaste metalldetailidega randmekaunistus. Kaelaehteid ma ei kanna. Ühesõnaga - täielik ehtepaast. Samas, kõik kõrvarõngad on hoole ja armastusega valitud, pidevalt kuulen sookaaslastelt komplimente. Ahjaa, teemandiga kihlasõrmus ju ka, aga seda panen sõrme väga harva, väga eriliste sündmuste puhul.

Millist dekoratiivkosmeetikat kasutad?

Jeerum. Õige oleks vist öelda, et peaaegu ei kasutagi. Minu praeguse eluetapi full face makeup näeb välja nii: Estee Lauderi Sheer Tint Release Moisturizer (võrratu! asendamatu!!), tibake kulmugeeli, tibake päikesepuudrit, ja kui on üle mõistuse pidulik puhk, siis ka tumepruun ripsmetušš. Kõik. Ma ei kasuta lainerit, ei värvi laugusid ega huuli. Huuleläiget siiski teinekord pruugin. Kõik eelnev aga ei tähenda, et ma põhimõtteliselt ennast ei meigi. Praegu lihtsalt on selline minimaalse näokaunistamise periood. Mine tea, mis tulevik toob - viimaks (taas)avastan veel huulepulgagi?

Ning last but not least – milline oli sinu viimatine raju imagomuutus?
Olles aastaid varbaküüsi kuldseks lakkinud, läksin läinud suvel hõbedase laki peale üle.

PS. Kui keegi kalleist kaasblogijaist peaks tahtma küsimustikku laenata, võtke julgelt. Fotol: naisteajakirja Der Bazar moelehekülg, juuni 1885. Mul on neid moejoonistusi täitsa kena kollektsioon, isalt päritud.

Detsember 01/2019
“Make sure you wear something appropriate, dear. You never know who you’ll run into and it’s always smart to look your best.”  ― Joanne Fluke, Lemon Meringue Pie Murder

Flower power



Pesin ja kuivatasin camperi tarvis soetatud kuldbeezhi flanellvoodipesu vale programmiga, kurat võtaks. Kvaliteetsest materjalist hoolimata oli kuivatist välja võetud kraam puha topiline. Hea tükk aega kulutasin linu ja padjapüüre harjakesega kraapides, tillukesi flanellipallikesi eemaldades. Oh well. Ilmselt on hullemaidki viise külma lumise laupäevase pealelõuna veetmiseks kui soojas workshopis veini rüübates flanelli harjata.

Aga tegelikult ei tulnud ma siia oigama, vaid hoopiski uhkustama. Tõmbasin camperi diivaninurga sadulsepatöödele joone alla: istme- ja seljatoekatted on uuendatud (fotol).  Nüüd, kui asi valmis, vaatan, et polegi justkui teab mis saavutus, aga te ei kujuta ette, milline väljakutse see oli. Mu Bernina pole ju mingi sadulsepamasin, mitmed töövõtted pidin nii-öelda leiutama, et õmblusmasinat mitte ära kurnata. Aga noh, hakkama sain, ning välja kukkus tõesti väga profilt. Katted tegin tõmblukkudega ja puha, et oleks võimalus poroloonpatjadelt maha võtta, pesumasinasse pista.

Ja no vaadake ometi seda mööblikangast, kas pole võrratu? Mulle igatahes meenutab Muhu tekke. Oli teine üsna krõbeda meetri jardihinnaga, õnneks sattusin poodi 50% allahindluse ajal, nii et väga suurt auku rahakotti ei löönudki. Loodetavasti peab riie vapralt aastaid vastu. Ostsin mõningase varuga, tegin ka paar diivanipatja, võib-olla õmblen isegi kohvikannusoojendaja või miskit sarnast, väikekodanlikku. Või tepitud vestikese Lillile :-)

PS. Ma pole unustanud lubadust positada 'before and after' fotosid camperi interjöörist. Veel pisut kannatust! 
November 30/2019
“No violence, gentlemen — no violence, I beg of you! Consider the furniture!” ― Arthur Conan Doyle, The Adventure of the Mazarin Stone

Small world



Olen mina ükspäev oma lemmiksekkaris – kuidas, palun? Ma ei kuulnud? Kas keegi ütles „jälle“? Ärge segage vahele, las ma jutustan. Ühesõnaga, olen mina ükspäev oma lemmiksekkaris (jah, jälle, ja mis siis?), lappan kraami riidepuudel, kui äkki kuulen, et keegi räägib võõrkeeles. Mitte inglise keeles. Teritan kõrva, aga keelt tuvastada ei õnnestu. Mingi Balkanimaa? Nihkun noorprouale ja ta tütrekesele lähemale, et asja uurida. Saades vastuseks, et tegu sloveeni keelega, annan teada, et olen enam-vähem samast kandist pärit. Kust täpsemalt? Eestist. Oi, hüüatab proua rõõmsalt, mul on üks eestlannast sõbranna, Birgit nimeks. No näed siis. USA väikelinna kaltsukas kohtuvad eestlanna ja sloveenlanna, kellel kõige tipuks veel eestlannast sõbratar. Väike maailm!

Ning ei, pilt ei valeta, meil tuli üleeile lumi maha. Lilli ja Paul on õnnelikud, mina olen torssis, sest mida aasta edasi, seda vähem ma lund sallin. Mul ei ole sellest nii-öelda jõuluilust, mille üle ja ümber käsi kokku lüüakse, sooja ega külma (no pun intended). Mida rutem ära sulab, seda parem. Paar viimast Oregoni talve on suhteliselt ebameeldivalt üllatanud, sest New Mexicost siia kolides ei osanud ei Paul ega mina aimata, et lumelabidad tuleb rohkem kui paar korda talve jooksul käiku lasta. Meil on ju nime poolest ikkagi kõrb, issand hoidku. Oregon high desert. Mistap ma juba paar aastat googeldan esimese lume aegu elamisvõimalusi näiteks... Arizonas. Esialgu küll mitte kuigi tõsiselt, sest kui lumi sulab, on siin kanjoniserval lust ning lillepidu. Ja mõnel aastal pole teda üldse ollagi, seda va lund, vaid paar helbekest siin-seal.

Täna on Thanksgiving. Esialgu pidasime plaani, et lööme pühade puhul truckile hääled sisse ja teeme camperiga esimese, nö. proovireisi, paaripäevase, enne kui aastavahetuse paiku pikemale tuurile suundume. Lõunasse, ikka lõunasse, kuhu mujale. Aga siis tuli see kuramuse lumi maha ja teeolud siinkandis pöörasid jubedaks, nii et polnud vähimatki tahtmist liikluskaosesse sukelduda. Selle asemel kokkasime traditsioonilisi pühadesööke, minu etteasteks oli kõrvitsapirukas ja seene-rohelise oa pajatoit, Paul küpsetas keelt alla viiva Cornish game hen prae. (Mis linnukese nimi eesti keeli võiks olla?) Vein oli Chianti. Kalkunit me ei söö. Jalgpalli ei vaata. Mustal Reedel kaubandusse ei sukeldu. Ja üleüldse on Thanksgiving üks kahtlase taustaga püha mu meelest, vaat et käib ühte jalga Kolumbusepäevaga. Aga noh, hea kõhutäis kulub alati ära, onju, ja lähedastega koosolemine. 
November 28/2019
“And when you go around in circles, brother, the world is very big, but if you plow straight ahead it’s small enough.” ― Colum McCann, Let the Great World Spin

“Not all those who wander are lost.”



Olen täna päev otsa, muude toimetuste kõrvalt, mõelnud sellele eelmise postituse alla jäetud kommentaarile, mis käsitles „õigel“ moel reisimist. Ja mõeldes avastanud, et mulle on kõige sügavamalt mällu sööbinud justnimelt need paigad, kus midagi nagu õieti vaadata polnudki. Või kuhu ma (me) vaid olude sunnil, plaaniväliselt oleme sattunud. Näiteks sadu miile tühja, noolsirget highwayd Nevadas, silmapiiril sinetav mäeahelik nii kaugel, et sõidad tundide viisi, aga lähemale ei tundu jõudvat. Või Mojave kõrb, teeäärne silt hoiatamas „No services next 120 miles“, taimestik nii värvitu ja kasin, et vaevalt eristub kiviklibusest maapinnast. Või Utah' lõputud punase mullaga kaetud tolmuteed, kus eksinuina arutasime, kas asustatud punktini jõudmiseks kütust jätkub, lõpuks muretsemisele käega lõime, veini lahti korkisime ja seda aeglaselt sõites savitopsidest rüüpasime, kuni ühel hetkel auto esiaknast enam välja ei näinud, sest vaatevälja varjasid hiiglasliku kuldkotka tiivad. Ta nimelt laskus taevast alla uurima, kes tema valdustes hulguvad. Või Death Valley, kus Emake Maa näib nii külalislahkusetu, et hakkad arvama, et oled mõnel teisel planeedil. Ja kus telkimine päädis mu elu mõjuvaima tormituule-elamusega.

Me Pauliga oleme kehvad turistid. Ma ei ütle seda siin blogis esimest korda. Meile ei sobi ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde tormamine, poolkohustuslikus korras muljete kogumine. Parimad reisid on olnud need, kus küll suure plaani oleme paika pannud (täpselt nagu mu eelmises postituses mainitud eestlastest paar), aga detailid jätnud tuju, juhuse, ilma hooleks. Me oleme üksjagu reisinud ilma kindla marsruudi ja ettevalmistuseta, hommikul keset Suur Mittemidagit ärgates kaardi auto kapoti peale laotanud, et kohvi toel sõidupäevaks plaane teha. Ja no muidugi oleme reisinud ka nö. näpuga päevaplaanis järge vedades ja ülevaadatud vaatamisväärsuste taha linnukesi tehes, aga see esimene variant istub meile siiski rohkem.

Kuid reisimisest saadav emotsioon, jah, see on küll tähtis, kuidas siis muidu. Iseasi, kuidas erinevad inimesed neid emotsioone korjavad, eks ole. Meie näiteks istusime ükskord 72 tundi ühe koha peal ja vahtisime ühtainumast mäge, hommikust õhtuni, öösel ka. Emotsioon missugune. Ning ärge saage valesti aru – me oleme siiski enam-vähem kultuursed inimesed, väisame hea meelega ka inimühiskonna ajaloo (või tänapäeva) seisukohast olulisi objekte, aga noh, näiteks Pariisis ei käinud ma Eiffeli tornis, selle asemel istusin tänavakohvikutes ning imetlesin pariislaste elegantsi, ja Mona Lisat lähedalt ei näinudki, kuna ei suutnud end sundida jaapani turistide müürist läbi pressima.

Ja kui me nüüd korraks nende eelmises postituses mainitud eestlastest reisisellide juurde tagasi tuleme, siis ma tunnen vaid paari inimest, kellel nende reisikogemustele midagi vastu on panna. Ning ka reisi ettevalmistamise kogemustele - et saaks rahulikult hommikuti tuult nuusutada ja alles siis otsustada, kuhupoole autonina pöörata, sest ollakse kohalike ilude ja oludega rohkem kui piisavalt kursis. Nii et lepiks vast kenasti kokku, et „õiget“ reisimist pole olemas. Kellele tuulenuusutamine, kellele giidi sabas jooksmine, kellele paketireis, kellele omaenda kokku pandu, kellele hotellibasseini ääres pikutamine, kellele mäkke ronimine. Kusjuures tihtipeale on teekond olulisemgi kui päralejõudmine.

Lõpetuseks räägin ühe loo, sõprade suust kuuldu. Usutavasti tunnevad nad end ära, ja loodatavasti ei pahanda, et ma tolle ammu juhtunud seiga siin letti löön. Noh, sõidavad sõbrad Itaaliasse (või Hispaaniasse, ma täpselt enam ei mäleta ), kultuurireisile. Ca kümneaastane poeg võetakse ühes, et varakult kultuurihuvi tekitada. Poiss löntsib kuulekalt pikad ekskursioonipäevad kaasas, ei nurise, kuid ei näita üles ka erilist vaimustust. Ühel kenal õhtupoolikul pöördub ta viisakalt vanemate poole, ilmses lootuses, et plaanis on ka midagi ägedamat kui poollagunenud ja ajahambast puretud klassitsistlikud fassaadid: „Ema, isa, mitut maja me täna veel vaatama peame?“
Foto: Road trip, Nevada
November 22/2019
“Not all those who wander are lost.” ― J.R.R. Tolkien, The Fellowship of the Ring

Oskavad elada



Meil olid paar päeva külalised majas. Sugulased, Eestimaalt. Meist väheke noorem paar, täpselt minu maitse järele matkasellid. Ei torma kasina nädala või kahe jooksul ühest turistilõksust teise, vaid on endale hea tüki aega töölt vabaks teinud (ärge minu käest küsige, mil moel), käepärase matkabussi rentinud, ning kulgevad kiirustamata läbi USA, läänekaldalt idakaldale, täpselt paikapandud marsruutigi omamata. Ärkavad hommikuti oma mugavas bussivoodis, keeravad akna alla, nuusutavad, kustpoolt tuul puhub, ja siis alles teevad päevaplaanid. Või noh, vähemalt midagi sinnakanti, sest ega mina kah täpselt ei tea, mismood neil see navigeerimine käib, eks ole.
 
Vastsete camperiomanikena tunneme me Pauliga muidugi kõrgendatud huvi igat sorti matkasõidukite vastu. Escapecampervan paistab sõna otseses mõttes silma, kuna iga issanda väikebuss on neil erineva kunstitööga kaunistet. Asutatud 15 aastat tagasi kolme surfari poolt Uus-Meremaal, on firma tänaseks ka USAs edukalt tegutsemas. Ning ei, nad ei ole mulle reklaami eest maksnud, paraku. Mulle hakkas nende kontseptsioon lihtsalt meeldima, maalingud ja puha.

Anyway. Hästi tore olemine oli. Sai söödud ja joodud ja maailma asjad paika pandud. Põhiliselt küll inglise keeles, et Paul osa saaks, aga no emakeelt sain kah ikka natukene pruukida. Lilli näitas kõik oma trikid ette, ja täna õhtul, mil külalised läinud, tundub teine pisut pettunud olevat, et värsket verd kusagilt võtta pole, mängukaaslasteks.

FOTOL: külaliste sõiduriist meie kodu ukse ees.
November 20/2019
 “Not all those who wander are lost.” ― J.R.R. Tolkien, The Fellowship of the Ring