Saar

 


Kauai läheneb. Pauli töölähetus vältab sedakorda kaks kuud, mai lõpust juuli lõpuni. Yours truly läheb otse loomulikult kaasa, kuigi Viirus on reisiettevalmistused komplitseerituks muutnud. Loodetavasti saame kohale lennata Hawaii Safe Travels programmi raames (72 tundi enne lendu tehtud negatiivne test vabastab 10-päevasest karantiinikohustusest). Juhuks, kui testimisega peaks mingeid meist olenematuid tõrkeid tekkima, oleme arvestanud ka võimalusega, et esimesed kümme Kauai-päeva tuleb hotellitoas veeta. Väga vinguda justkui ei sobi, sest esiteks, meie kasutada saab olema suure rõduga kobe apartement, ja teiseks, hotell makstakse tööandja poolt kinni. Pluss päevarahad. Igatahes googeldame praegu hoolega kahele mängijale sobivaid lauamänge, jõuab veel enne minekut tellida. Soovituste osas olen üksainus suur kõrv. 

Aga mitte võimalikust karantiinist ei tahtnud ma rääkida, vaid Mark Zuckerbergist. Pean end suures plaanis tolerantseks inimeseks, kuid on kaks tüüpi, kes... ma ei hakka siin nii vägeva sõnaga nagu vihkamine vehkima... kes mulle kohutavalt vastumeelsed on. Üks neist Trump, nagu arvatagi võite. Teine on Zuckerberg. Esimese puhul pole vist põhjendusi vaja, aga Zuc’iga on mul omad arved, Kauaiga seotud. Olen sel saarel nüüd juba neli korda üsna pikalt viibinud. Ei, ma ei pea end seetõttu kaugeltki kohalikega võrdseks, ei hõika iga nurga peal aloha, ei tee nägu, et tavaturistist pikaajalisem saarelviibimine annab mulle mingit sorti eristaatuse. Aga Kauai on mulle südame külge kasvanud küll. Ja kui hiljuti uudistest lugesin, et Zuc laiendab sealsel põhjarannikul oma niigi suuri valdusi, tõmbusid mu rusikad rulli. Kuramuse kolonist. Eneseõigustus, et nad koos abikaasa Priscillaga oma era-rannas mingi ülla loodusväärtuste konserveerimisega tegelevad, ei veena mind. Konserveeri, ole lahke, aga ära keela põliselanikel su töö vilju nautida. Praegu aga on asjad nii, et lihtrahvale on Zuckerbergide tuhandetel aakritel laiutavale kinnistule, kaasa arvatud imelisele Pila’a rannale, juurdepääs keelatud. Daily Mail on teemast vahutanud siin, ja kauaitravelblog.com vähem emotsionaalselt siin.

Ega miskit. Võtan jalad kõhu alt välja ja lähen annan allkirja petitsioonile, mis Zuckerbergide tegevust taunib. Ma nüüd ju siinse riigi kodanik, aeg hakata suud mind kõnetavates küsimustes lahti tegema, selmet blogis virtuaalselt käsi ringutada.

April 06/2021 

“You cannot keep blaming the rich people for all of your miseries if you are not willing to act in the first place.” ― Mwanandeke Kindembo, Resistance To Intolerance

Noad ja kahvlid

 


Köögiremont on nüüd juba mõnda aega minevik. Paraku, põhjapoolse seina kujundamisega olin siiani hädas. Proovisin ühte oma tekstiilitöödest üles riputada – ei, ei isutanud. Mulle ei meeldi iseenda loominguga päevast päeva tõtt vahtida. Vast foto(d)? Mkmm. Neid ripub köögis kolm tükki nagunii, minu ja Pauli pildistatud, valiku tegime interjööriga sobivates toonides, hele päikesekollane + must. No millega tühja seinaruumi täita siis ometi? Mingit kappi või asja sinna ei pane ju, selle seina ääres seisab Lilli ööpuur, köögi-kontseptsiooniga sobilik, mustade metallvõreseintega.  

Aga näe, viimaks mul siiski välgatas. Paulil nimelt omab arvestatavat mõõgakollektsiooni, suurem osa neist replicad, kuid on ka originaale, möödunud sajanditest. Ja mis sobiks paremini köögiseinal eksponeerimiseks kui lõikeriistad? Otsustasime, et kui külalised peaksid hakkama üllatunult küsimusi esitama, saame süütul ilmel vastata, et tegemist on igapäevases kasutuses olevate leivanugadega. 

April 29/2021

 “You can't give her that!' she screamed. 'It's not safe!' IT'S A SWORD, said the Hogfather. THEY'RE NOT MEANT TO BE SAFE. 'She's a child!' shouted Crumley. IT'S EDUCATIONAL.'What if she cuts herself?' THAT WILL BE AN IMPORTANT LESSON.” ― Terry Pratchett, Hogfather

Filmisoovitus

 


Võitis äsja Oscari. Lisaks omab veel peotäit muid auhindu ja nominatsioone. Eile õhtul vaatasime. Imeline, hämmastav dokumentaalfilmi-elamus. 

My Octopus Teacher is a 2020 Netflix Original documentary film directed by Pippa Ehrlich and James Reed, which documents a year spent by filmmaker Craig Foster forging a relationship with a wild common octopus in a South African kelp forest. Read more:

Words can’t do the film justice; viewing it is a sensory experience. Every day for a year, Craig Foster went free diving without a wetsuit or scuba gear in the frigid ocean near Cape Town, with water temperatures as cold as 46 degrees Fahrenheit, to visit an octopus. He wanted to be “more like an amphibious animal” without barriers between himself and the marine environment. Watching trust build over time between a man and a curious, creative octopus referred to only as “her” — Foster never named her because “she was not a pet and I respect her wildness” — is spellbinding. Read more:

April 28/2021                                                                                         Image: Internet

“The Hawaiian creation myth relates that the present cosmos is only the last of a series, having arisen in stages from the wreck of the previous universe. In this account, the octopus is the lone survivor of the previous, alien universe.” ― Roland Burrage Dixon, Oceanic Mythology

Kaardikombed

 


Kirjutasin läinud nädalal tänukaarte. Ikka sellesama kodanikuks saamise üllatuspeo tõttu, külalistele ja organiseerijatele. Olen vist ennegi maininud, et ameeriklastel on tänukaartide obsessioon. (“Ameeriklaste” all pean silmas neid kaasmaalasi, keda mina tunnen ja tean. Olgu siinkohal taas üle korratud, et ühtset ja ühest ameeriklast või USAd pole olemas. See riik on liiga suur, liiga mitmekesine, et midagi või kedagi laia lauaga lüüa.). 

Anyway. Tänukaardid. Esimestel aastatel siinpool ookeani tundus komme mulle imelik, võõrastav. Keskkonnakahjulik pealegi. Puud surevad, postiteenistus kulutab mootorikütust. Kuid tänaseks olen leebunud. Kohanenud. Kui nüüd väheke liialdada, siis võid leida oma postkastist tänukaardi näiteks naabrinaiselt, kellele poe ees kohtudes ukse avasid. Või tuttavalt vanainimeselt, kelle üle tee aitasid. Või naabrimehelt, kellele ta majast mööda sõites lehvitasid. Tänukaardi saatmiseks leiab ameeriklane alati põhjuse. Ning tänulikkus, märkamine on iseenesest ju üksnes tervitatav. 

Mõõtudelt keskmisest väiksemad, on tänukaardid enamjaolt sissetrükitud sõnumita. Miks ma seda mainin? Sest siinpool ookeani on kaardibusinessis kombeks kaupa müüa koos sisse ja/või pealetrükitud tekstiga. Vot sellega pole ma siiani harjuda suutnud, ja ilmselt ei harju kah. Supermarketites hõlmab kaardiosakond reeglina terve pika riiulivahe, kui mitte kaks. Aga see pole veel kõik. Kaardid on jagatud kümnetesse ja kümnetesse kategooriatesse. Vajaliku juurde juhatavad hästinähtavad sildid: Anniversary card, Baby shower card, Birthday card, Bon voyage card, Christening card, Congratulations card, Engagement card, Farewell card, Friendship card, Get well soon card, Good luck card, Graduation card, Hen/stag do card, Love card, New baby card, New home card, New job card, Retirement card, School card, Sorry card, Sympathy card, Thinking of you card, Wedding card, ja nii edasi. Lisaks muidugi iga-aastased tähtpäevad, nagu jõulud ja Halloween, Valentine’s Day, emade- ja isadepäev... Kogu kaardivärk on kahte lehte löödud: tõsine ja humoorikas. Huumor, paraku, tihtipeale küsitava väärtusega, vähemasti minu jaoks, ja tõsidus teinekord nii imal, et ainuüksi kaardi kättevõtmine teeb sõrmed kleepuvaks. Samas, ega nad kõik sellised ole, kvaliteetset teksti jagub kah. Sünnipäevakaartidel omakorda alajaotused vanuse ja tutvus- ning sugulusastme järgi (alates emast-isast-pojast-tütrest lõpetades nääli, küdi, nao, käli, langu ja veel jumal teab kellega). 

Niisiis, siinmail on kaardi valimine keeruline, aeganõudev protsess. Õnneks leidub enamikes poodides kõhnavõitu riiuliosa pealkirjaga “Blank”. Mis tähendab, et ei kaardi peale ega ka sisse või tahaküljele pole keegi teine oma soove/mõtteid kirja pannud. Kahjuks on “tühjade” kaartide valik enamjaolt kesine, nii et tihtipeale olen sunnitud teistesse sektsioonidesse suunduma, seal sadade kujunduste ja sõnumite dzhunglis endale teed rajama. Mis teha. Erinevad kohad, erinevad kombed. Ameeriklaste kaitseks peab ütlema, et reeglina nad täiendavad trükitud teksti ka omaenda kirjapanduga, selmet kaardikaupmeeste mõttevälgatustele vaid enda nimi alla kribada. 

P.S. Vot sellised nunnud tänukaardid ostsin seekord. Mis taustaks, küsite? See on mu värske sekkarisaak, dressipluus. Õhuke, ülipehme, kapuutsiga. Varrukakätistes augud pöialde jaoks. Pidin teist pisut tuunima, esialgne suurus oli XXL, aga ma ei suutnud mustrile ja materjalile vastu panna. 

April 26/2021

“Let us be grateful to the people who make us happy; they are the charming gardeners who make our souls blossom.” ― Marcel Proust

Kuuskümmend

 


Teate, ma pidasin iseendaga tükk aega aru, kas seda postitust üleüldse kirjutada. Ei, mitte seetõttu, mida te ilmselt esimese hooga arvate – et oma vanust varjata tahan, või et mõne päeva pärast ette lööv number 6 minus mingeid negatiivseid tundeid tekitab. Mkmm. Mulle on eluaastate lisandumine meeldinud alates ajast, mil end mäletama hakkan. Puhkudel, kui mult mitteametlikult vanust küsiti, ümardasin numbreid ülespoole ümmarguseks juba kahekümne üheksa aastaselt. Jaa, kujutage ette, kolmkümmend kõlas mu kõrvus tükk maad paremini. Seda kommet ei ole muutnud ka tõsiasi, et mõte surelikkusest ei tundu täna enam nii abstraktne, kui toona. Jätkuvalt näib kuus ja null toredam kui viis ja üheksa.

Põhjus, miks kõhklesin kirjutamast, peitub hoopistükkis mujal. Nimelt selles, et ma kardetavasti ei oska arusaadavalt sõnadesse panna, mismoodi omaenda vanusesse/vananemisse suhtun. Tsiteerides elavaid klassikuid, antud juhul blogija Marcat: “... ma eriti ei eeldagi, et teksti mõistetaks päris nii, nagu ma ise mõtlen, sageli ei suuda ma seda ise ka niimoodi kirja panna, nagu peas tundub.” Jah, iseäranis see viimane. Et ei oska niimoodi kirja panna, nagu peas tundub. Aga noh, vähemasti püüan, vaatame, kuidas välja kukub.

Ma ei salli silmaotsastki vanusega seotud klisheesid à la “kuuskümmend on uus nelikümmend”, “vanus on üksnes number”, ja muud sarnast. Veel vähem sallin, kui keegi nimetab mind nooruslikuks. See on mu meelest ääretult kahtlase väärtusega kompliment, umbes et: me näeme küll, et oled vana, meid juba ära ei peta, aga olgu, patsutame tunnustavalt õlale, et pingutad, et senini veel alla andnud pole. Niipea kui keegi läheneb mulle hinnanguga “nooruslik”, tunnen end otsekohe igivanana. 

Teisalt pean olema tänulik, et mind just sääraste loomuomaduste ja väljanägemisega on õnnistatud, mis võimaldavad eelnimetet silti külge riputada. Mis viga sünnipärasel optimistil nooruslik olla, säendsel, kellele ülikooliaegsed rõivatükid selga mahuksid, ilma vähimagi dieeditamiseta või spordiklubis rähklemiseta. Väike koer on kaua kutsikas, või kuidas see ütlus oligi. Samas, kergel kehal ning rasvavaru puudumisel on teinegi, paraku vähem roosiline aspekt. Ajal, mil Ronald Reagan USA president oli (jeerum, kust ma võisin tol ajal teada, et mu tulevik saab selle riigiga seotud olema?) – ühesõnaga, kui Nancy Reagan oli Esimene Leedi, siis teda ekraanil või fotodel silmates mõtlesin alati, et appikene, kui jube, kui ma kunagi välimuselt temataoliseks peaksin muutuma. Sihuke kõhnake ja näost kortsuline ja… no ja mis te arvate, mida ma täna näen, kui end peeglist vaatan? Nancy koopiat loomulikult. Paul kutsub mind hellitlevalt “Eputrilla piitspeenike”. Ma jumala eest ei tea, kuidas see jupp eesti keelt ta kasinasse võõrsõnavarasse on sattunud. Ilmselgelt mu enda suust, kelle muu, aga millal ja mis asjaoludel, mitte ei mäleta. 

Üks moment… pean vist hoogu maha võtma. Hakkasin praegu mõtlema, et äkki ma siiski olen vanuse osas tundlik? Alateadlikult? Sest kuigi võin vabalt oma ea üle nalja visata, pole mul olnud kombeks kasutada väljendeid “mis mina, vanamutt, enam tean”, või “andke vanainimesele andeks”, või muud taolist, nagu paljud muigamisi teevad juba kolme-neljakümneselt. Kusjuures mõnel minust nooremal kukub see ka suurepäraselt välja (jaa, sinu poole vaatan, Morgie), aga mina millegipärast lihtsalt ei suuda end naljavilukski vanamutiks tituleerida. Käsi ei tõuse klahvidele, keel ei paindu ütlema, tehke sellest järeldus milline tahes. Ja mis puutub tõsimeeli vanuse-kaardi varrukast tõmbamisse, mida kuuekümnesena täitsa puhta südametunnistusega teha võiksin, nii kõnes kui kirjas, nii päris-elus kui internetis, pole mulle need harvad korrad, mil nimetet nippi kasutanud olen, olulist edumaad andnud. Pigem vastupidi. Miks, küsite. Küsin vastu: kas su vanaema on üksnes seepärast sinust parem autojuht, et tal kauem load on olnud? Ei? No näed siis.

Kummalisel kombel pole mu elus esinenud aega, mil oleksin end tundnud või defineerinud keskealisena. “Keskealine” kõlab… kuidas ma ütlen… hallilt. Masendavalt. Samas, kõrvalseisjate tähelepanekud kinnitavad, et tollest perioodist mul mööda hiilida ei õnnestunud. Lahutad veerandsada aastat kestnud abielu? Keskeakriis! Kolid küpses eas teisele mandrile ja abiellud võõramaalasest mehega, kellega tutvusid internetis?? Keskeakriiiiis!! Noh, jah, olgem ausad, neist faktidest ei saa üle ega ümber. Neljakümneviieselt astusin välja suhtest, milles ma enam ammuilma õnnelik polnud, ja viiekümneselt tegin midagi, millest enda arvates sama kaugel olin, kui Kuu Maast – abiellusin uuesti. Eelmainitud “nooruslikkuse” juurde tagasi tulles: jaa, värskendavat rolli mängib vanemas eas alustatud kirglik ning kvaliteetne suhe kindlasti. Soovitaksin soojalt kõigile, kui säherdune soovitus frivoolselt ei kõlaks.  

Ühte huvitavat fenomeni olen viimastel aastatel hakanud täheldama. Keha ja vaimu eraldatust. Kesta ja sisu erinevust. Ei, oot, ärge naerge, las ma selgitan. No näiteks jääb mu pilk oma kätele pidama. Käelabadele. Eluaig rasskit tüüd rügänü, eks, käed sellele vastavad. Aga kummalisel kombel hindan neid nüüd kõrvalseisja pilguga. Nagu polekski minu jäsemed. Las nad siis olla soonilised. Käed on üksnes tükike kestast, mille sees päris-mina peidus. Või võtame näo. Ma armastan naerda, päikese käes silmi kissitada. Paraku pole täitesüstid minu teetassike. Niisiis: kortsud. Aga peeglist näen jällegi üksnes kesta, mistap lasen ükskõikselt pilgu kortsudest üle. Las nemadki olla. Päris-mina on seal kusagil silmaümbruse kanavarvaste ja kulmudevahelise vao taga. Vaikselt muide loodan, et side mind ümbritseva kestaga muutub ajapikku üha nõrgemaks ja nõrgemaks, ja ükskord kauges tulevikus ütleb sisu kestast pikemalt mõtlemata, valutult lahti, vaim ei klammerdu keha külge. Mis sest kulunud kaadervärgist ikka kaasas tassida, eks. Oih. Kiskus morbiidseks väheke? Ma tegelikult ei mõelnud sedaviisi. Aga ausalt, nii imelik, kuidas olen hakanud end kõrvalseisjana (või peaksin ütlema seespool olijana?) nägema. Mis omakorda paneb mind nõela ja/või noa abil keha tuunijaist paremini aru saama. Kui ikka elamist segab ja õnnetuks teeb, et välimus ja sisemus kokku ei lähe, no siis tuleb miskit ette võtta. Ja eks eksterjööri kohendamine ole üksjagu lihtsam kui interjööri kallal pusimine.

Sisemusest veel. Ühest küljest – jaa, olen sama Epp, kes olin kümme, kolmkümmend, viiskümmend aastat tagasi. Ses mõttes, et sama indiviid. Hing, kui soovite. Aga ma ei ole samasugune nagu aastat viiskümmend, või kümme, või isegi aasta tagasi. Mis me aastatest räägime. Ma ei ole täna õhtulgi samasugune, kui olin hommikul. Blogiv rahvas arutles hiljuti selle üle, mil moel ja määral lapsepõlv inimest kujundab. Minu arvates kuuluvad kujundavate tegurite hulka lisaks lapsepõlvele täie rauaga ka kõik täiskasvanu-aastad, viimne kui üks. Vastasel juhul – kuhu me siis joone tõmbame? Millal on inimene nii-öelda “valmis”? Millal võib käed vastu kintse puhtaks lüüa ja kuulutada, et sooh, ma olen nüüd lõplikult see, kes olen, ja edaspidi näitan näpuga üksnes neile mind vorminud asjaoludele, mis jäävad “valmimiskuupäevale” eelnevasse aega? Ja kõik järgnenu, ka see, mis mu ümber praegu toimub või mismoodi ma ise toimetan täna, homme, tuleval aastal, kümne aasta pärast, kõik see on tühitähi, pudenedes küljest jälge jätmata, sest inimeseks ehitamine leidis aset kuupäevani X. Peale seda keerati uks lukku ja võti visati minema. Ma ei tea… vaatamata laialt kasutusel olevale mõistele “kujunemis-aastad” tunnen mina küll, et olen absoluutselt kõige elu jooksul kogetu summa, selmet peamiselt  lapsepõlve ning teisme-ea produkt. Ning ma ei ole, ei saa ilmaski olema “valmis”. Vastupidi, liigun sünnist saati justkui konstrueerimisjärgus masinavärk tehaseliinil, sajad ning tuhanded liinitöölised (loe: inimesed ja asjaolud, kellega-millega elu mind kokku viib) monteerivad mulle külge detail detaili järel, mina muudkui muutun, iga väiksemgi kruvi või mutter teisendab tervikut, mingist status quo'st pole juttugi. Vähemasti mitte seni, kuni liin seisma pannakse, ja tehases tuled kustu. Jah. Mulle kangesti meeldib mõte eluaegsest muutumises olemisest. 

Nostalgiast. Inimese kohta võib öelda “vana”, arvan ma, kui ta hakkab tahapoole vaatama tihedamini kui ettepoole. Mulle, paraku, ei ole seda va nostalgiasoolikat sugugi antud. Nostalgia pole minu jaoks turvaline, pehme padi, millesse kaevumine annab heaolutunde. Pigem sarnaneb rabamaastikuga, kus võib teinekord matkata, väga vahva on, aga ettevaatlik tuleb olla, mättale mitte liig kauaks peatuma jääda, siis hakkab soo matkajat jalgupidi sisse imema, ja mõne aja pärast ei pääsegi enam liikuma. Sõna “nostalgia” seostub minu jaoks sõnaga “tolmune”. Mitte, et mul kuldselt säravad mälestused puuduksid, kaugel sellest. Kuid eelistan, nagu autot juhtideski, läbi esiklaasi välja vaadata, selle asemel et ühtepuhku tahavaatepeeglisse pilku heita, olgu sealt avanev vaade nii meeldiv kui tahes. 

Kaks sõna kehakatetest ka. Siit-sealt kuulen ja loen, et suguõdedel tuleb tegemist teha “sinu eas pole enam sobilik” tüüpi märkustega. Minul, näe, on vedanud. Üks kahest – olen taoliste torgete suhtes kurt olnud, või satuvad mu orbiidile üksnes inimesed, kes, isegi kui niimoodi mõtlevad, ei tule näkku ütlema. Sest noh, ma enda arvates ei klassifitseeru küll ekstsentrikuks, aga väljanägemist kujundades on eluiga siiski viimane, millega arvestan. Rõivatüki sõnum, sobivus mu tujuga ja kehakujuga, mugavus – vot need on tõsiseltvõetavad kriteeriumid. Ma pole ühtegi hilpu, peakatet või jalanõud oma sünniaastat silmas pidades ostmata/kandmata jätnud. Kui millestki loobun, siis seetõttu, et asi, mis muidu väga äge on, minu selga lihtsalt ei sobi. (Ripub hästi, aga istub halvasti, nagu mu hea sõbranna tavatseb öelda, kui rõivas riidepuul parem välja näeb kui seljas.) Jah, küllap leiab rõivastumiskoode kiivalt järgiv konservatiiv mu vanusenumbri ning garderoobi vahel ebakõla. Näidet? Olge lahked. Teksalõikega kamopüksid, flipflopid, hõbedased varbaküüned ja must T-särk kirjaga Oblivion Brewery, Bend, Oregon. Ei tundu soliidse kuuekümneaastase proua outfit, või kuidas. Aga vaadake, mul on hea vabandus varnast võtta: ma ei ole soliidne kuuekümneaastane proua. 

Kui te mult nüüd küsite, kui vanana või noorena end tunnen, jään ühese vastuse võlgu. Ei tunne kuuekümneaastasena. Ei tunne ka nooremana. Ega vanemana. Samamoodi oli kahe- ja kolmekümnesena, nelja- ja viiekümnesena. Ma ei tunnetanud siis ega tunneta ka praegu oma vanust, tee või tina. Või ei, täpsem oleks vist öelda, et mu tunnetuslik vanus muutub pidevalt. No näiteks road-tripil mööda ookeaniäärset highwayd koos armastatuga päikeseloojangusse sõites tunnetan end kahekümneviiesena. Pikk elu on ees! Aga kui samal roadtripil juhtun hommikul seljavaluga ärkama, siis kaheksakümneviiesena. Pikk elu seljataga, saaks ükskord ometi vaevast lahti… Ühesõnaga, vanuse arvutamiseks tuleb mu meelest teha keerulisem matemaatiline tehe, kui seda on käesolev aasta miinus sünniaasta. Pealegi, elatud aastad on olnud vägagi erineva kestvusega. Mõni veninud, vaat et ei lõpegi otsa, mõni väldanud vaid silmapilgu. Pluss mustmiljon muud relatiivset eluiga mõjutavat tegurit, alates kõige tähtsusetumatena tunduvatest igapäevasündmusest lõpetades eraeluliste maavärinatega. Jaa…ma nüüd kohe ei teagi… ilmselt tuleb ikkagi rahvasuud usaldada ning möönda, et vanus siiski on üksnes number. Ühe väikese täiendusega: mitte ilmtingimata see number, mida pass pakub.

Järgmise vahekokkuvõtte teen seitsmekümneselt. Stick around. 

April 23/2021

“Indeed, no woman should ever be quite accurate about her age. It looks so calculating.” ― Oscar Wilde, The Importance of Being Earnest

Mount Whitney

 


Kae, täitsa juhuslikult sain hea pildi. Camperi köögiaknal peegeldub jupike Sierra Nevada mäeahelikku. Täpsemalt Mount Whitney, mandri-Ühendriikide kõrgeim tipp, pea neli ja pool tuhat kilomeetrit, ning seda vaid kiviviske (130 kilomeetri)  kaugusel Põhja-Ameerika madalaimast paigast (Death Valley Badwater Basin, 86 meetrit merepinnast).
 
Sierra Nevada hambulist mäemüüri kutsutakse Ühendriikide lääneosa selgrooks. Jookseb põhjast lõunasse, lahutades Californiat USA muust mandriosast. Meie “talvitumisreiside” marsruut kulgeb suures osas Sierra Nevada kaljuseinte külje all. Ilmast oleneb, kumma külje. Kehvade teeoludega valime läänepoole, California, aga kui musta jääd ja/või lumetuisku ei lubata, siis idapoole, Nevada osariigi. Nevada on ilusam. California marsruut… noh, see on I-5. Interstate 5. Eestlasele ilmselt palju ei ütle, aga ameeriklane pööritab selle peale silmi. I-5 jookseb läbi USA põllumajandustoodangu tuiksoone Central Valley. Lauskmaa, põllud-põllud-põllud, hullumeelne liiklus, iga sõiduauto kohta highwayl kümme rekkat. Anyway. Sel aastal valisime lõunasse suundudes leebe kliimaga I-5, tagasiteeks aga Sierra Nevada maalilisema poole. Sealt ka postituse fotod.

Mount Whitney tipule oleme tegelikult palju lähemalgi olnud, seitse aastat tagasi sõitsime nii kõrgele üles, kui pääses. Väga kõhe ja käänuline teekond oli. Whitney vallutamise peale võiks täitsa isegi mõelda (rõhk sõnal mõelda). Tippu pääsemiseks ei pea ilmtingimata mägironimise mustkunsti valdama, saab ka lihtsamalt, matkamehe kombel, seljakott seljas, jalga jala ette pannes. Elame, näeme. 
 
"The Mt Whitney hike is on every hiker’s bucket list. At 14,505 feet (4421 m) it’s the highest point in the lower 48 and is one of those rare high peaks that you can hike to without any mountaineering skills. There is some prep work you need to do, like getting your Mt Whitney permit and dealing with the altitude. This hiking guide has everything you need to know to successfully climb Mt Whitney." Read more:

April 21/2021

“The sea tells you everything will be fine. The mountains tell you it doesn’t matter anyway.” ― Adeel Ahmed Khan

Nii tore!

 


Kujutage ette, naabrid korraldasid mulle kodakondsuse saamise puhul üllatuspeo. No sihukese klassikalise, kus päevakangelane ilmub pahaaimamatult kohale, ja siis on SURPRIIIIISE!!! ja champagne ja confetti ja puha. 

Lugu järgmine. Kohtasin möödunud nädalal toidupoes naabrinaist, kes andis teada, et nädalavahetuseks lubatakse ilusat sooja ilma, ja et neil abikaasaga on plaanis terrassil väheke grillida. Kas me Pauliga tahame liituda? Muidugi tahame, kes siis heast seltskonnast ja heast söögist ära ütleb. Küsisin, mida kaasa võtta, vastuseks nagu tavaliselt siinmail: „bring the beverages of your choice“. Kokkulepitud päeva õhtupoolikul ladusime õlled-veinid jääkasti, ajasime viisakad riided selga ja panime autole hääled sisse, et kohale veereda. Jaa, ärge pööritage siin silmi midagi, see pole Eestimaa, kus naabri juurde jalgsi lähed, liiatigi kui joogid tarvis kaasa tassida. Vahemaad on hoopis teised. See selleks. Ühesõnaga, veereme naabrite väravasse, pöörame sisse, ja mida näeme. Terrass paksult rahvast täis, USA lipud lehvivad, ja niipea kui mina autost välja astun, kukuvad kõik plaksutama ja hõiskama ja mütse õhku loopima. Ma olin ikka täielikult jalust rabatud, Paul niisamuti, sest tedagi ei pühendatud asjasse.

Ja noh, see polnud veel kõik. Kogu kamp oli patriootlikult riietatud puna-sini-valgesse. Naistega oli asi klaar, kõik värvid esindatud, aga meeste kolmevärvilisusele ei saanud ma esialgu pihta. Siniseid või punased shortsid, kuum ilm ikkagi, ja sinine või punane T-särk. Aga valge, kus siis valge on, imestasin. Mille peale mehed uhkelt oma varakevadiselt päevitumata säärtele osutasid. Ole lahke, siin on sulle valge. Naljatilgad.

Sain naabrirahva hoolimisest ja hoolikatest ettevalmistustest südamepõhjani liigutatud. Kõik viimse kui detailini läbi mõeldud, alates rahvusvärvides lauanõudest- ja linadest, terrassikaunistustest, ameerikalikust menüüst (grillitud searibi, peekoniga hautatud oad, õunapirukas jäätisega) kuni kingitusteni välja. USA vapiga, ehtsast nahast dokumendikaaned kodanikusertifikaadi hoidmiseks ja veiniklaasid, millele mu kodanikuvande andmise kuupäev graveeritud.  

Aga ega ma võlgu kah ei jäänud. Käisin kiirelt kodus,  väljaprinditud civics-testi järel, sellesama, mida hiljuti tudeerima pidin, rivistasin pidulised üles ning lasksin neil kõigile sajale testiküsimusele vastata. Kõvasti nalja sai, ja omajagu veidraid ja/või valesid vastuseid, aga kokkuvõttes tulid USA sünnijärgsed kodanikud üksteise toel asjast auga välja. 

Pidu kestis hilisõhtuni. Jumal tänatud, et kojusõit kõigil külavaheteid pidi kulges. Kaineid autojuhte polnud sedakorda kusagilt võtta. 

P.S. Mul on tegelikult mõned peopildid ka, aga naabrite privaatsuse huvides ei hakka neid siia üles riputama. Panen hoopis ühe foto kevadistest koristustöödest. Mina ja Lilli köögiakna taustal. 

April 19/2021

“We’re better together than we are apart. The American Dream has us looking out for ourselves even at the expense of our neighbors. That shit ain’t true, man.” ― Trevor D. Richardson, Dystopia Boy: The Unauthorized Files

Igapäevast

 


Appikene, ma pole oma reisijuttudega ikka veel ühele poole saanud. Kaugel sellest. Panen siis vähemalt ühe pildigi, kus Paul ja mina mõlemad peal - ega sääraseid palju pole, väga kehvad selfitegijad. See konkreetne foto on me Oregoni naabrinaise klõps. Tema ja ta mees on järjekordne sõpradepaar, kes talvel paariks kuuks soojemasse kliimasse kolib. Elavad matkatreileris Arizona osariigi lõunapiiri ääres. (Matkatreilier kõlab askeetlikult, aga tegelikult on tegemist sõna otseses mõttes kõigi mugavustega majaga, mida saab trucki taga vedada, kuhu hing iganes ihkab. Interjöörinäiteid vaata siit.) Ühesõnaga, sõbrad viisid meid muuhulgas kohalikku datli-istandusse, sealt ka pilt. Kujutage ette, välikohvik, inimesed (tõsi küll, maskides), datliküpsetised ja –kokteilid, elav muusika ja puha.  

Ah et mis muidu uudist. Viirus mõjutab mu elu minimaalselt, jumal tänatud. Kannan maski, pesen käsi, hoian distantsi, aga statistikat ja päevast päeva teisenevaid infokilde eiran ja/või olen nende suhtes immuunseks muutunud. Enamik poode on avatud, nagu ka välisöögi- ja joogikohad. Ametiasutused töötavad, olgu et tõrgetega. Sõprade-sugulastega kohtume. Kontaktivabalt (camperiga) reisida saab mööda suurt riiki niipalju, kui süda ihkab. Rahalised vahendid pole kokku kuivanud. Trump pole enam president. No mis sa hing muud praeguselt keeruliselt ajalt tahta oskad. 

Kevad venib nagu Oregonile kohane, korralikku sooja pole veel saabunud, näpuotsaga antakse, paar korda nädalas. Paul tuli töölähetuselt, mina sain selle aja sees esikuremondi lõpetatud. Mulle ikka hirmsasti meeldib maalritöö. Nii rahuldustpakkuv, nii tulemusrikas. Vaikselt hakkan elamisele ringi peale saama, elutuba ja mu enda workshop veel jäänud. Aga noh, enamik projekte võtab plaanitust kauem. Näiteks esik. Lootsin, et lage ei pea üle värvima, piisab seintest, aga kus sa sellega. Värske seinavärv (kahvatu päikese kollane) tõi lae luitumuse väga valusalt esile. Muide, kas teate, et tänapäeval müüakse laevärvi, mis pinnale kandes on roosa, aga lõpuks kuivab valgeks? Et näeks, kust juba värvitud, kust mitte. Mulle igatahes tuli säherdune kraam üllatusena. Seekord ei hakanud proovima, konservatiivne Sõnn, noh, mine tea, jääbki roosaks, mis ma siis teen? Ostin kindluse mõttes vana tuntud klassikat. Värvimine iseenesest oli lihtne ja lõbus. Tööpõllu ettevalmistamine (teipimine, naginduse seina küljest lahti kruvimine jne) ja järelkoristamine (teip maha, naginduse seina külge kinni kruvimine jne) olid need asjad, mis aega võtsid. Kusjuures ma olen täielik perfektsionist, kui asi maalritööd (ja ka muud käsitööd) puudutab. Mis on õnnistus ning needus üheaegselt. Tulemus super, teostamine vaevarikas. 

Mis siis veel. Järgmisel nädalal Lillit vaktsineerima, korraline marutaudisüst pluss veel paar sutsu. Neid teisi ei teekski, aga kui ta koertehoidu viime, peab paber ette näidata olema. Aia kastmissüsteem vajab üle vaatamist, ajan meistrimeest taga. Sotsiaalkindlustuse kontorisse pean teada andma, et ma nüüd kodanik, löödagu heaga kõik saadaolevad hüved letti. Juuksurisse pole saanud… las ma mõtlen… kolm kuud. Kontrolli alt väljunud keemilised. Kui niiske peaga magama juhtun minema, tõusen hommikul voodist nagu Angela Davis. Appointment terendab aprilli lõpus, eks seni tuleb rahva hulka minnes mütsi kanda. Vaikselt hakkan Kauai tuure üles võtma. Ega muidugi enne miskit kindel ole, kui maikuu lõpus lennukis istume, Pauli töögraafikut varemgi viimsel minutil muudetud. Köögitoolide polsterdamiseni pole veel jõudnud, laiskus pole võimaldanud. Mõned tellimustööd koputavad kuklasse, nendeni pole samuti jõudnud (vt. eelnimetet põhjus). Ja täna peaksin vist mõningad aiatööd ära tegema, enne kui uuesti tormiseks kisub, nagu ilmateade lubab. Ega midagi, tuleb kohvi number kaks tulele panna ja käised üles käärida. 

April 11/2021 

“Procrastination is not Laziness", I tell him. "It is fear. Call it by its right name, and forgive yourself.” ― Julia Cameron, The Prosperous Heart

Ütlen

 


Ma olen vaktsineerimise poolt. Ja mulle üldse ei meeldi Jüri Ratas poliitikuna (inimesena ma teda ei tunne). Kuid see tänane keiss - et vaktsineerimisest, isiklikku tervist puudutavast valikust on poliitiline relv tehtud… see on hirmutav. Ja kurjakuulutav mu meelest. Düstoopiline, kui soovite.

Kaja Kallas: oleks oodanud, et Ratas näitab vaktsineerimisega eeskuju.

P.S. Mulle vägisi hakkab tunduma, et vaktsineerimine on nii siin- kui sealpool ookeani kujunemas justkui patriootlikkuse mõõdupuuks. Või vapruse. Või mehelikkuse, Ratase juhtumi puhul. Häbi, lõi põnnama, ei näidanud eeskuju, jne jne jne. Säärane sildistamine jääb mulle absoluutselt arusaamatuks. Väga, väga ohtlikult libe tee mu meelest. Mis järgmiseks? Neile, kes vaktsineeritud pole, põhjusel või teisel, tempel otsaette? Kordan igaks juhuks veelkord üle - ma ei ole antivaccer. Kusjuures erinevalt algsest plaanist kaalun minagi vaktsineerimist, allergiast ja sellega seotud hirmudest hoolimata. 

April 06/2021                                                                                     Image: Internet

“Because to take away a man's freedom of choice, even his freedom to make the wrong choice, is to manipulate him as though he were a puppet and not a person.” ― Madeline L'Engle

Peaaegu filmitäht

 

Kujutage ette, mis ma avastasin: me selletalvise Californias-käigu ajal sattusin Lillit pildistama filmikuulsa Keeglipalli kivi peal! 
Paul nimelt soetas raamatu Location Filming in the Alabama Hills. Oleme tolles Hollywoodi rezhissööride meelisvõttepaigas juba heal mitmel aastal aega veetnud, uuriks siis ka ajalugu või nii. Noh, ühesõnaga, lappame raamatut, ja sealt vaatab vastu foto 1951. aastast, filmi Rawhide võttegrupi tööst, kaadri keskel Bowling Ball Rock. Mistap Lillikene on meil nüüd peaaegu et filmistaari staatuses. 
P.S. Keda huvitab – siin on nimekiri linateostest, mis sisaldavad Alabama Hillsis üles võetud kaadreid.
 
April 04/2021                                                                                  Image: internet

“If it’s a good movie, the sound could go off and the audience would still have a pretty clear idea of what is going on.” ― Alfred Hitchcock

Päevakajaline

 


Täna on üks neist vähestest kordadest, mil ma vabariiklasest võimuesindajaga (täpsemalt: Florida osariigi kuberneriga) ühte meelt olen. Nagu teate, mängin üldjuhul demokraatide väljakupoolel. CNN: Florida Governor Ron DeSantis signed an executive order Friday banning the use of Covid-19 passports in the state. The order prohibits any government entity from issuing vaccine passports and blocks businesses from requiring any such documentation. DeSantis cited freedom and privacy concerns as the primary basis for the action, arguing that the implementation and enforcement of vaccine passports would "create two classes of citizens based on vaccinations." The order notes many Floridians have not yet had the opportunity to obtain a vaccine, while some may have infection-acquired immunity, and other people may be unable to get a Covid-19 vaccine because of health, religious or other reasons. "Individual Covid-19 vaccination records are private health information and should not be shared by a mandate," DeSantis' executive order reads. 

Samal teemal: CNBC: Vaccine passports could prove to be a privacy minefield for regulators.

April 03/2021                                                                                        Image: internet

“They who can give up essential liberty to obtain a little temporary safety deserve neither liberty nor safety.” ― Benjamin Franklin

Kaua tehtud, kaunikene

 

Et sedaviisi siis. Olen nüüd täieõiguslik Ameerika Ühendriikide kodanik. Paar päeva tagasi käisin Portlandis kodanikuvannet andmas ja kodanikutunnistust kätte saamas, pass saabub mõne nädala pärast. Täpselt üks aasta jäi avalduse sisseandmise ja Certificate of Naturalization käeshoidmise vahele. Poleks Viirus vahele seganud, oleks ilmselt kiireminigi läinud.  

Tegelikult võinuksin südamerahuga oma USA alalise elaniku staatusega (kuidas selleni jõudsin, on kirjas siin) surmani elada, nagu seda teevad miljonid minusugused sisserännanud. Uuendad iga kümne aasta tagant Rohelist Kaarti, ja asi ants. Ah et mis mind siis kodakondsust taotlema pani, immigratsiooniredeli kõrgeimale pulgale ronima, järjekordset bürokraatiatunnelit läbima, aega, närve, raha kulutama? Vastus järgmine. Olen oma oleviku ja tuleviku nimetet riigiga sidunud. Kodanikustaatus annab mulle muuhulgas õiguse valimas käia ning eelised sotsiaalkindlustuses. Ja kui nüüd täitsa aus olla… peale Trumpi valitsuse zhonglööritrikke immigratsioonivallas tagab USA pass mulle ka kindla teadmise, et mind (hoolimata sellest, et mul Green Card taskus) ühel ilusal päeval siiski teispoole piiri ei jäeta, kui lühemalt või pikemalt välisreisilt tagasi koju, USAsse tahan tulla. 

Ma ei hakanud siin blogis enne hõiskama, kui asjale joon alla tõmmatud, paber käes, vanne antud, aga tegelikult oli hea uudis olemas juba märtsi keskel. Niipea kui pikalt road tripilt saabusime, kamandas  United States Citizenship and Immigration Services (USCIS) mind intervjuule ja kodakondsustestile. (Sõrmejälgi käisin andmas läinud aasta lõpus.)

Portlandi sõitsime päev varem, ööbisime camperis, sest vastuvõtuaeg oli hommikutunnile määratud, kuid Portlandi on pikk tee sõita, üle mägede ja puha. Interjuu läks sujuvalt, seisnes kodakondsustaotluses kirja pandud faktidest ülekäimises, enne aga pidin püsti seistes, paremat kätt üleval hoides vanduma, et räägin tõtt, ainult tõtt, ja ei midagi muud peale tõe. Mulle määratud immigration officer, noorepoolne väga pikka kasvu meesterahvas, käitus rõhutatult viisakalt ja sõbralikult. Tundus, et ametkond oli minu osas juba eelotsuse teinud, küsitlus kestis tükk maad lühemalt kui eeldasin. Komplikatsioonideta keiss ilmselt. 

Niisiis, jäi vaid Civics Test ja English Language Test sooritada. Mida tegin, nagu siinmail öeldakse, “with flying colours”. Hiilgavalt. Nagu kirjutasin, sisaldab test 100 küsimust, ametnikul on õigus küsida kümme, millest kuus tuleb õigesti vastata, neljaga võid eksida, sellegipoolest loetakse sooritatuks. Ametnik lõpetab küsitluse, kui 6 õiget vastust käes. Oivikuna sain juba esimese kuuega  tulemuse kirja. Ja kuna olin etteasteks ülipüüdlikult tudeerinud, pidi immigration officer mind paaril korral lausa katkestama. No näiteks: There were 13 original states. Name three. (Vastus: New Hampshire, Massachusetts, Rhode Island, Connecticut, New York, New Jersey, Pennsylvania, Delaware, Maryland, Virginia, North Carolina, South Carolina, Georgia). Ma muidugi kõiki kolmeteistkümmet ette vuristama, paraku ei jõudnud poole pealegi, kui ametnik kätega vehkima hakkas, et aitab, aitab, peale kolme õiget on ju punkt kirjas. Siis tulid veel küsimused nagu What is one right or freedom from the First Amendment? (speech, religion, assembly, press, petition the government), What is one responsibility that is only for United States citizens? (serve on a jury, vote in a federal election), What are two rights of everyone living in the United States? (freedom of expression, freedom of speech, freedom of assembly, freedom to petition the government, freedom of religion, the right to bear arms), What did Susan B. Anthony do? (social reformer, fought for women’s rights, civil rights)Name one war fought by the United States in the 1800s (War of 1812, Mexican-American War, Civil War, Spanish-American War). Jällegi, kuigi osade küsimuste puhul oleks ühest-kahest vastusevariandist piisanud, üritasin mina kogu nimekirja letti laduda. Ma räägin, oivik, noh. Istub klassis esimeses pingis ja tõstab vahetpidamata kätt.

Keeleoskuse test oli minu jaoks muidugi puhas formaalsus, seda hindab ametnik juba intervjuu käigus. Sellegipoolest pidin kirjutama ühe ja lugema teise lihtsa lause, et linnukest kirja saada. Niisiis, koju tagasi sõites omasin dokumenti, mis sedastas, et kandidaati intervjueerinud-testinud ametnik X soovitab mind vastavale instantsile kui kodakondsuskõlblikku. Sama päeva õhtul tuli mu USCISe veebikontole teade, et kodakondsustaotluse protsess on positiivselt lõpule jõudnud, ning paari päeva pärast laekus info vandeandmise tseremoonia aja ning koha osas.  

Tseremoonia tarvis tuli meil juba komandat korda ses asjas Portlandi tee rataste alla võtta, aga sedakorda polnud vaja ööbida, sest vandeandmine (Naturalization Oath of Allegiance to the United States of America) toimus kell üks päeval, olles covidi-ajale kohaselt lühike, kuid tõhus. Tulevaste kodanike seismiskohad olid ristikestega saalipõrandale märgistatud, et üksteisega piisavat vahet hoiaksime, kohalik kõrgeim immigratsiooniametnik luges lippudega kaunistatud kõnetoolist vannet jupikaupa ette, meie kordasime, parem käsi püsti, kooris järele. Peale iseendaga arupidamist olin otsustanud, et võtan öelda ka vande viimase fraasi “So help me God”. Soovi korral võib kodanikukandidaat sellest loobuda (Oath of Allegiance Modifications and Waivers), kuid ma ei hakanud asja keeruliseks ajama. Pealegi defineerin end kui agnostikut, mitte kui ateisti. Ühesõnaga, vande järel mängiti hümni, seejärel õnnitlused ametnikelt ja kodakondsustunnistuste kättejagamine, lisaks väike USA lipp igaühele, pluss kogukas pakett infoga passi taotlemise ja social security registris andmete uuendamise ja muu sarnase kohta. Ma räägin, töö kiire ja korralik. Paul, kes plaanis väikest uinakut teha, kuni mina asja ajan, polnud camperis veel õieti sõbagi silmale saanud, kui ma juba ukse taga kloppisin,Certificate of Naturalization ühes ja tseremoonialt saadud väike USA lipp teises käes. TEHTUD!

March 31/2021

“The land flourished because it was fed from so many sources - because it was nourished by so many cultures and traditions and peoples.” ― President Lyndon B. Johnson at the Statue of Liberty, 10/03/1965

Kingitus

 


Oktoobris 2019 diagnoositi me väga heal sõbral ALS. Jah, seesama deemonlik taud, millest Eesti meedias mõned aastad tagasi palju juttu tehti. Margot* on minust pisut vanem, ilus, hea, intelligentne naine. Tutvusime tema ja ta mehega Ameerika Punase Risti kaudu, nii nemad kui meie oleme ses organisatsioonis vabatahtliku tööjõuna kirjas. 

Tervelt aastajagu peale diagnoosi polnud muutust halvemuse poole pea märgatagi. Margotil endal, ta abikaasal, lastel, sugulastel, sõpradel tekkis lootusetust prognoosist hoolimata tunne, et ehk läheb see karikas mingil moel mööda, ehk oli diagnoos halb unenägu… inimene on ju lootma loodud. Aga ei. Viimase poole aasta jooksul on asi üha kiirenevas tempos allamäge libisenud. Ja kui paljude, muuhulgas ka väga raskete haiguste puhul saab nii kannataja kui ka kõrvaltvaataja end lohutada mõttega, et ehk ravi aitab, paranemise tõenäosuse protsent pole ju ometi null, siis ALSi puhul see protsent täpselt selline ongi. Null. 

Õnneks (kui seda sõna siinkohal passib kasutada) pakub Oregoni osariik seaduslikku võimalust parandamatult haigel oma elu ise lõpetada. Aga. Haige peab võimeline olema surmavat medikamendi-doosi ise neelama või süstima, ilma arstide/lähedaste abita. Kuid ALS tähendab ju lihasvõimekuse kadu. Mis omakorda tähendab neelamisvõime ja kätejõu kadu. Mis omakorda tähendab, et Death With Dignity Act töötab ALSi põdeja jaoks vaid juhul, kui inimene suudab oma lahkumise – jumal küll, mistahes sõna tundub siinkohal kummastav kasutada – kui ta suudab oma enesetapu õigesti ajastada. 

Kui me paar päeva tagasi Margotil ja ta kaasal külas käisime, palus Margot mul enda kõrvale diivanile istuda, ja me rääkisime sellest protseduurist pikalt. Õigemini, tema rääkis, aeglaselt, kuna kõnelemine on juba mõnda aega vaevaline, ja mina kuulasin, hoides ta käest kõvasti kinni, nagu ta palus. Ise ta enam väga pigistada ei jaksa. Ma ei kujuta ette, ei tahagi kujutada, mismoodi võib end tunda inimene, kes oma elu lõpetamist sel moel planeerima peab, sest kui ei planeeri, ootab ees midagi palju piinarikkamat.

Sedasi me siis istusime seal, ning mulle hakkas Margoti pidzhaama silma, siidine, peen. Ta teatas kavala naeratusega, et ei kavatse latti alla lasta, naine jääb naiseks, isegi ALSi põdev naine. Olla veebipoest kümme sarnast komplekti tellinud, kõik erinevat värvi, hinnalisest materjalist. Ma ei olnud komplimentidega kitsi. Äkki oleksin pidanud olema? Sest külaskäigule järgnenud õhtul laekus Margotilt e-mail küsimusega mu lemmikvärvi kohta. Sain muidugi kohe aru, milles asi. Kummalisel kombel tekkis tõrge – ei, ma ei taha sarnast bidzhaamat, olgugi, et hunnitut. Ma ei hakka seda iial kandma, surmahaigusega seostuvat riide-eset. Õnneks jagus mul taipu mitte samal sekundil vastata, ning pisut mõelnud, kirjutasin “black”. Lemmikvärv. Kingitusest ära öelda olnuks lahke käe tagasilükkamine. Lahke jõuetu käe. Margot lubas kingi üle anda me järgmise kohtumise ajal. Ja… ma ei tea, äkki ma ei tunnegi pidzhaama vastu võõratust, kui ta mul juba seljas on. Eks ma kuulan oma südant ja vaatan, mis see mulle ütleb. Kui jätkuvalt ütleb kindla “ei”, annetan ilusa asja heategevuspoele. 

 * Tegemist on väljamõeldud nimega. 

March 27/2021

“Having the choice at the end of my life has become incredibly important. It has given me a sense of peace during a time that otherwise would be dominated by fear, uncertainty and pain” – Brittany Maynard

$

 

Nädalavahetusel lugesin Eestimaa uudiseid, muuhulgas lugu, kuidas eestlased end “vabaks sõitsid”. Mispeale tekkis tahtmine sel teemal sõna võtta. Kirjutasin jupi postitustki, kuid siis hakkasin mõtlema, et kui juba kord olen piiritaguse elu valinud, pole nagu paslik targutada teemadel, mis kodu-eestlasi otseselt puudutavad, mind aga mitte. Sellegipoolest üks foto, äkki on Maarjamaa poeomanikelegi abiks, kui maskivastane “vabadusvõitlejast” klient üritab oma õigusi maksma panna. Tegemist hinnalisa-teatega Texase osariigi toitlustusasutuse uksel. 

March 22/2021                                                                                     Image: Internet

“I've always believed that a person is smart. It's people that are stupid.” ― Marilyn Manson, The Long Hard Road Out of Hell

Kivid



Mitte, et plaaniksin regulaarselt ronimisest blogida, Rentsil leiba käest kiskuda, aga kividel turnida mulle täitsa meeldib, kuigi kõrgust kardan. Mul on puhtjuhuslikult ka vägagi kivisõbralikud jalanõud olemas, ei, mitte need, mis fotodel jalas, vaid hoopis need. Imelised, imevad end taldapidi lausa ise kalju külge. Kuna reisil jäi turnimiskõlblikke kive ikka üksjagu ette, tekkis raamatupoodi sattudes, algajatele mõeldud boulderdamisõpikut nähes korraks isegi mõttepojuke, et mis oleks, kui… noh, seekord jäi ostmata.
 
Teine ja kolmas foto on võetud paigas nimega Joshua Tree National Park, boulderdajate paradiisiis. Me Pauliga hellitasime lootust, et saame omale mõnes sealses maalilises/maagilises campgroundis üheks ööks laagrikoha, aga kussa sellega. Igasse issanda kiviprakku oli end vähemasti üks ronija litsunud, ja kes praos ei olnud, see rippus niisama kivi küljes. Profi väljanägemisega, päevinäinud matkasõidukid sinnasamasse pargitud, telklaagrid püsti löödud. Mkmm, meiesuguste mitte-ronijate jaoks ei jagunud jalatäitki vaba maad. Aga ega me siis seepärast vihased olnud. Ronijate peale ei saagi olla. Nad nii lahke ja sõbralik rahvas, pooltel rastapatsid peas, kohatine magus kanepihõng Joosua-puude vahel hõljumas, intelligentne muusikavalik.

If there was ever a location that seems pulled straight from a Dr. Seuss book, Joshua Tree National Park in southern California is it. Located in the Mojave, on a high desert plateau near the small towns of Joshua Tree and Twentynine Palms, JTree — as it is affectionately known to climbers — is a desert oasis of rock climbing. With a storied history, viciously traditional ethics, a massive climbing culture and incredible landscapes, Joshua Tree rightfully earns its place as one of the premier climbing destinations in the US. Read more:
 
March 18/2021

“Getting to the top is optional. Getting down is mandatory.”
― Ed Viesturs, No Shortcuts to the Top: Climbing the World's 14 Highest Peaks

Lilli, update

 


Rõõmusõnum Lillikese fänniklubile: eelmises postituse jutuks olnud probleem on lahendatud, Lillile me saareloleku ajaks, juuniks-juuliks, „hotell“ leitud. Täna käisime naaberlinnas, tutvumistuuril hoiukohas nimega Deschutes Pet Lodge, mille ma veebi-info põhjal välja olin valinud. Ja mis üksnes ei täitnud me ootusi, vaid ületas need mitmekordselt. Mul seda va koeranduskogemust üksjagu, aga nii kaasaegset, puhast, hoolitsetud, rohke personaliga, suure maa-alaga, ilusa haljastusega boarding-businessi pole mu silmad veel näinud. Perefirma, lemmikloomahoiu teenust pakkunud üle 40 aasta, tänaseks vanema põlvkonna käest nooremale üle antud. Ja ega nad siis ainul koeri. Igasugu linde ja rotte ja usse ja muid elukaid võtavad samuti vastu. Ning ei, nad ei pea kogu seda Noa laevatäit ühes puuris. Isegi mitte ühes hoones.

Omanik ise sattus vastuvõtulaua taga olema, korraldas meile ekskursiooni ja tutvus Lilliga, kes, nagu ikka uusi toredaid inimesi kohates, oleks proua Sonja äärepealt suurest armastusest surnuks musitanud. Sonja ei pahandanud, vastupidi – rõõm olevat näha koera, kes end värisedes pererahva selja taha ei peida, kõrvu pea ligi tõmmates, vaid uutele lõhnadele ja kogemustele innukalt vastu astub (loe: kargab). Eks Lilli oli ju sarnases meeleolus ka noil kordadel, mil ta kasvataja juurde hoiule toimetasime. Niipea kui autost välja sai, kadus, saba rõõmsalt seljas, kasvataja valdustesse, „bye, guys, see you later!“

Lillikese „hotellitoaks“ saab olema väike tuba siseruumis, mille üks külg (puuriuks) avaneb teeninduskoridori, ja teine uks, mis ööseks suletakse, avaneb õue, väikesesse jooksuaedikusse. Kaks korda päevas pääseb suurde aedikusse (exercise yard), privaatselt loomulikult, mingit koertepargi stiilis „las (üksteisele võõrad) koerad "mängivad" kambakesi koos“ ebaprofessionaalsust selles asutuses ei kohta, vastasel juhul poleks nad mul sõelale jäänudki, eks. Lisaks ostame Lillile igaks päevaks ca 15 minutilise „Personal playtime“ teenuse: "Your dog will enjoy one-on-one attention from one of our staff and enjoy playing in one of our large grassy yards (in the summer, we even have wading pools for extra fun in the sun)"

Pet Lodge kogemused saksa lambakoertega ja tõuiseärasuste tundmine väärivad samuti märkimist, nagu ka allahindlused: 10% pikaajalise pidamise puhul, 2% sularahas maksmise puhul, ja 5% vanurisoodustust (vanuriteks kvalifitseerume meie Pauliga, mitte Lilli, juhuks kui kellelgi segaseks jäi). Niisiis, problem solved, nagu vanad eestlased ütlesid. Mai alguses viime looma kaheks ööks uue kohaga tutvuma, et tal juuni-juuli tarvis märge mällu jääks, et OK, kui nad mu juba siia tõid, küll tulevad järgi kah, varem või hiljem.  

March 17/2021                                                                                                 Foto: Paul

"I love hotels to which, at 4 a.m., you can bring along a midget, a bear, and four ladies, drag them to your room and no one cares about it at all." ― Janis Joplin

Reisi-Lilli

 

Olen Lillikese fännidele juba ammuaega postituse võlgu, ja seda on mitu head inimest mulle üsna mitu korda meeldegi tuletanud. Ega midagi, raputan tuhka pähe – olge lahked, järgnevalt pildi-ülevaade Lilli kõrberännakutest. Temast on täitsa hea poseerija saanud. Muidugimõista mitte omal algatusel, vaid minu või Pauli kamandamisel. Aga igasugu kivid ja kaljunukid, nende otsa hüppab ta täitsa käskimata. Vana tõde, et koertele meeldib maapinnast kõrgemal olla, kuudikatusel näiteks, kivipall on muidugi veel uhkem. Fotol Alabama Hills. Lillil juba teine kord toda Hollywoodi filmitegijate lemmik-võttepaika külastada, läinudaastase talvise reisi ajal veetsime seal kah mitu päeva.   


Me kodukorra reeglid näevad ette, et koeral camperisse sissepääsu pole. Liiga väike ruum, loom oleks lihtsalt jalus, pealegi oleme nii mina kui Paul suhteliselt pirtsakad, kui asi koerakarvadesse puutub. Ning karvu, neid Lillil jagub. Ei mäleta enam, googeldada kah ei viitsi, oli see linnalegend või fakt, aga ma nagu oleksin kusagilt kuulnud-lugenud, et saksa lambakoertest ajavad kõige hullemini karva just sooblivärvi isendid, nagu meie Lilli. Ühesõnaga, Lillikese kuningriik (loe: üüratu suur reisipuur) asub trucki tagaistmel. Seal veedab ta sõidu- ja öötunnid, ja ka päevased, kui olud seda nõuavad. Üldiselt üritame olusid ikkagi sedaviisi sättida, et loomal võimalikult palju vabadust oleks. Samas, inimeste huvid eelkõige, vähemasti meie peres. Ja Lillikene, kuna ta piisavalt vabadust ja armastust saab, on mistahes oludes mõistlik ja kannatlik, nii kannatlik. Võrratu reisikaaslane. Pikkadel sõidupäevadel pööran end teinekord lausa autoistmel ringi, et kontrollida, kas koer ikka puuris, sest Lillikene veedab maantetunnid magades, või siis poolärkvel, lamavas asendis küljeaknast välja vahtides, vaikselt kui sukk. Ei mingit rabelemist või kiunumist, ega ka  - vabandust, kui saab liiga palju infot :-) – mingit kõhutuule puhumist, mis kuulukse koeraga reisijate elukvaliteeti alandavat. Lilli on reisidel rangel dieedil, üksnes ja ainult koerakrõbinad, pluss paar kvaliteetse hot-dogi lõiku, enne kui ta ööseks puuri sulen. Seda hot-dogi momenti, tundub mulle, ootab Lillikene terve päeva. Piisab vaid hilisõhtul „kennel!“ käsklus anda ja trucki tagauks avada, ja Lilli on puuris kui õlitatud välk. Car sickness (kuidas oleks eestikeelne tõlge? Autohaigus? Kõlab imelikult!), mis Lillit ta esimestel eluaastatel kimbutas, on õnneks kadunud kui tina tuhka. Pildil on Lilli rihmapidi camperi "jala" külge seotud, aga reeglina naudib ta laagripaikades vabadust, püsides mõisliku loomana kenasti meie läheduses.


Naudib vaadet ja vabadust. 


Lilli ja tünnkaktus
Lilli: "Seriously? You want me to pose with THIS?" 


Lilli ja Joshua Tree.


Vist olen rääkinud, et Oregoni kodus on meil sihuke tore naabrite sõpruskond tekkinud, meie Pauliga pluss kolm umbes samas vanuses abielupaari. Sel aastal sattus sedamoodi, et kõik neli paari veetsid osa külmadest talvekuudest soojas lõunas, Californias ja Arizonas. Pildil Lilli Palm Springsis, sõprade terrassil. Teate küll, see Palm Springs. Tänavad kannavad Hollywoody filmitähtede nimesid, linnakalmistule on maetud Frank Sinatra ja Sonny Bono, Coachella muusikafestival... ei, ma pean Palm Springsist vist täitsa eraldi postituse tegema. Anyway. Di ja Larry pole küll Hollywoodi kuulsused, kuid neil on õnnestunud juba pealt kümne aasta talvekuudeks magusa asukohaga, mõistliku hinnaga maja rentida. Nagu pildilt näha, asub residents otse golfiväljaku ääres. Lillikene lõbustas end tundide viisi mängu jälgimisega. Pikad golfipallilöögid olid erilised lemmikud, puttingust ta suuremat ei hoolinud. Veetsime Di ja Larry pool kaks päeva ja kaks ööd, nii lõbus oli, polnud ei meie ega nemad ju viiruse tõttu inimestega suurt suhelda saanud. Söögi ja joogiga sai pisut liialdatud, aga noh, mis seal ikka. Lilli, kes armastab kõiki inimesi, kaaperdas me sõbrad tundideks, sundides neid terassil tennispallimänge mängima. Lillikest omakorda armastab kogu me tutvusringkond, ka need inimisendid, kes muidu koertelembid pole. Põhipõhjus vist selles, et oleme Lilli sääraselt mängima õpetanud, et vaoshoitus, käskluste ootamine moodustab suure osa ta mängurõõmust. No näiteks tennispallimäng. Me ei loobi seda niisama pimesi, vaid kõigepealt kõlab "stay!" käsklus, ja siis lendab pall, ja siis peab Lilli viskajale silma vaatama, "go get it!!" märguannet ootama, vedruna pingul, valmis palli poole sööstma, niipea kui luba antud. Kes nüüd mõtleb, et issake, koerapiinamine, siis teadke, et teenistuskoertele on suurim rõõm ning parim preemia, kui nad käsku saavad täita. Ja no eks me loobime niisama lambist palli kah, aga sõpradele, jah, on Lillikese püsivus ja kuuletumine sügavat muljet avaldanud. Teinekord läheb lausa järjekorratamiseks, et kes ja kui palju Lilliga mängida saab, ja me Pauliga peame korda pidama ja peale passima, et vaene loom vahepeal ikka jalga puhata kah puhkaks. 
  

Alabama Hills. Pildistasin camperi ukselt. Lilli on rihmas, kuna mina tegin köögis süüa, Paul aga oli oma noorema vennaga mägedes offroad-tuuril. Vend ja vennanaine, kes sealkandis elavad (Ameerika mõistes tähendab "sealkandis" kolme-nelja sõidutunni kaugusel), liitusid meiega paariks päevaks.


Alabama Hills, hommikuselt pikad varjud. Taamal Sierra Nevada mäeahelik. 


Mojave kõrbes. Pauli foto.
Lillil tõsine nägu peas, justkui aimaks, et meil tuleb temaga seoses üks probleem lahendada. Nimelt ei paku Lillikese kasvataja enam boardingu-teenust. Seoses mõni aeg tagasi uuesti mehele minekuga on ta elukorraldus radikaalselt muutunud, koerandus tahaplaanile jäänud. Aga lugu säärane, et Paul on üle tüki aja Kauai saarele komandeeritud, sedakorda lausa kaheks kuuls, juuni-juuli. Otse loomulikult lähen ma kaasa, isegi kui tuleb nädalake hotellis karantiinis istuda. Hawaiil on igal issanda hotellitoal kobe rõdu, saab vähemasti värsket ookeaniõhku hingata ja vaadet nautida. Ühesõnaga, praegu tegelemegi aktiivselt Lillile uue hoiukoha leidmisega. Kui valik tehtud, plaanime enne kuuekümnepäevast boardingut ka nö. testööbimist, jätame Lillikese päevaks-paariks uute inimeste hoole alla, et näha, kuidas hoiupaik loomale mõjub. Eks murelikuks teeb muidugi. Kasvataja juures oli nii Lillile kui meile muretu ning pingevaba, aga nüüd… Õnneks on koertehotellid siinkandis tasemel, nii et küll asjad paika loksuvad, nagu nad alati loksunud on.

March 16/2021

“She never sat down in a car but stood, braced tense, facing the wind. Now and again she would turn her face toward me with an apologetic expression as though to say: "I have not forgotten that you are here but there are certain pleasures I cannot share with you." Her nose never ceased its sensitive quivering.” ― Mazo de la Roche

Kakskümmend üheksa palmi



Isegi kui meil poleks plaani olnud Joshua Tree Rahvusparki külastada (Twentynine Palms asub sõna otseses mõttes pargi väravas), tulnuks Kahekümne Üheksa Palmi nimelisest Lõuna-California linnakesest minu tungival nõudmisel läbi sõita. Mõni koht maamunal kohe ongi sihuke, et olgu asist põhjust või ei, vaja ära näha. Pealegi, Robert Plant läheb täiesti arvestatava põhjusena kirja mu meelest.
Arvatagi, et ega seal miskit hingematvat vaadata polnud. Mõned madalad majad, peotäis palmipuid, üle lugema ei hakanud, tundus, et rohkem kui 29. Väike tore hipsteriparadiis. Klõpsud tegin autoaknast, enne highwaylt rahvuspargi poole keeramist. 

Twentynine Palms, California is the home of Joshua Tree National Park headquarters and north entrance, and it is the official Gateway to the new Mojave Trails National Monument. Nestled in the Mojave Desert, its sprawling terrain is scattered with monolithic rocks and sprinkled with wildflowers during the spring season. Its skies are painted with color at dawn and dusk, with night skies bringing an abundance of stars and the stunning Milky Way. Also home to the 29 Palms Marine Base since 1952, this friendly community attracts artists and those seeking wide open spaces where peace and quiet flourish. Stargazing, hiking, rock climbing, wildlife, bird watching, wildflowers, cultural arts, events, food and lodging, desert hospitality and a rich history in 29! . . . It’s the perfect desert getaway. 

In a 1993 interview, Robert Plant  would not discuss the song, except to say "'29 Palms' was written on tour, the last time we were in California." 

March 14/2021


"29 Palms
I feel the heat of your desert heart
Taking me back down the road that leads back to you"
― Robert Plant, 29 Palms, lyrics

Suurushullustus



Esimesel fotol on üks me laagriplatsidest. On teine küll suurevõitu, aga camperit näete ju? Ei? OK, zoomime. Teisel fotol näete? Väike valge täpp pildi keskel? Ikka ei? OK, zoomime veel. Kolmandal küll paistab, jah?

Minust on saanud mastaabisõltlane, niipalju kui asi vaateid puudutab.  Asi algas tollest kolmenädalasest esimesest kohtingust Pauliga üksteist aastat tagasi, road-tripist läbi South-Westi mõõtmatute avaruste. Mul on kusagil blogisügavustes ülesvõte sest reisist, seisan New Mexico mäeharjal, käsivarred laiali sirutatud, justkui tahaksin mind silmapiirist lahutavaid sadu ruutmiile emmata. Vana hea Titanic, noh. Kahtlustan, et avarustega ahvatlemine oli osa Pauli naisevõtu-plaanist. Ma ju väikeselt maalt pärit, kerge saak :-) Ja kui nüüd täitsa aus olen (võttes riski kodu-eestlasi pahandada), siis... avaruse-sõltuvus on üks põhjustest, miks ma end enam ette ei kujuta Eestis elamas. Jaa, see kõlab mu enda kõrvuski kehvasti, sedasi must-valgel kirja panduna. Kuid paraku nii see on.
 
Niisiis, üks me mitmetest laagripaikadest viimatise reisi jooksul: 
The Kofa National Wildlife Refuge is located in Arizona in the southwestern United States, The refuge, established in 1939 to protect desert bighorn sheep, encompasses over 2,693 km2 of the Sonoran Desert. Broad, gently sloping foothills as well as the sharp, needlepoint peaks of the Kofa Mountains are found in the rugged refuge. The small, widely scattered waterholes attract a surprising number of water birds for a desert area. A wide variety of plant life is also found throughout the refuge. The name Kofa comes from a former area gold mine: the King of Arizona mine (active from 1897 to 1910). In 1936, the Arizona Boy Scouts mounted a statewide campaign to save the bighorn sheep, leading to the creation of Kofa.
 
March 13/2020

“I think it is far more important to save one square mile of wilderness, anywhere, by any means, than to produce another book on the subject.”
― Edward Abbey, Postcards from Ed: Dispatches and Salvos from an American Iconoclast

Kõhevik

 


Ma ei kujuta ette, paljudega teist on juhtunud, et lähete keset metsikut loodust põõsa taha pissile ja komistate hauaplaadi otsa. Vot täpselt sedamoodi juhtus minuga kõrbes, kohas nimega KOFA National Wildlife Refuge, inimasustusest miilide kaugusel, ei ühtki küla/linna läheduses, kalmistust rääkimta. Ühesõnaga, saabume uude laagrikohta, tüürin camperist väheke kaugemale, tulvavee uuristatud kruusasesse voolusängi, ja mida ma näen. Rohelise tüvega palo verde puu all on hauaplaat. Esimene mõte oli, et keegi on sinna oma koera matnud. Järgmisel sekundil lugesin nime ja aastaarve ja… noh, olgem ausad, pähe tulid kõikvõimalikud teooriad, üks kõhedam kui teine. 

Asja Pauliga arutanud, püüdsime end lohutada mõttega, et tegemist noorelt surnud naise lemmikkohaga, kus ta aega veeta armastas, ja kuhu sugulased ning sõbrad ta tuha puistasid. Paraku ei tundu see tõenäoline, puu alt ei avane mitte mingisugust vaadet. Raske uskuda, et keegi regulaarselt viistteist-kahtkümmet miili kehva tolmuteed sõidaks, et võsas istuda. Kuna me mingeid matusetegevusest tulenevaid jälgi ei tuvastanud, näib ainukese loogilise järeldusena, et madal uhtorg on koht, kus 31 aastane naine elu jättis, või kust ta keha leiti, ja ta lähedased on selle ära märkinud. No nagu ristid maanteede ääres, eks.
 
Koju jõudnud, ei andnud uudishimu asu, googeldasin, pikalt ning põhjalikult, et asjaoludest aimu saada. Ei saanud. Küll aga leidsin nimele vastava Facebooki profiili. Ilus noor naine. Sissekanded lõppesid hauaplaadil kirjas olnud surma-aastal. Lehe ülaservas on märge: Memorialized account. We hope people who love /nimi/ will find comfort in visiting her profile to remember and celebrate her life. 

P.S. Fotodel hägustasin nime, et mitte hauarahu rikkuda. 

March 12/2021

“Just because something isn’t good doesn’t mean it’s bad.”
― Rebecca McNutt, Super 8: The Sequel to Smog City

Camperi-elu

 


Hoiatus: camperi-elu sobib vaid paaridele, kes teineteisele närvidele ei käi. Sest tegemist on ikkagi väga, väga, VÄGA kasina ruutmetraazhiga. (Kõrvalepõikeline lugemissoovitus: Jon Krakaueri lühijutt On Being Tentbound.) Meie Pauliga ei käi. Närvidele. Teineteisele. Kuigi kodus on mõlemal üsna suur isikliku ruumi vajadus, õnneks ka võimalus, nii füüsilises kui emotsionaalses mõttes. Camperis on aga asjad teisiti. Kui üks teeb köögis süüa, peab teine meetrikaugusel elutoanurgas paigal istuma, raamatu või arvutiga, sest köök ja elutuba on üks ja sama pisikene ruum. Kui üks tahab magada, peab teine köögis või elutoas vaikselt olema, sest magamistuba, köök ja elutuba on üks ja sama pisikene ruum. WC/vannituba, see on muidugi eraldatud, uks ees, peen värk. Minule jagub seal lausa ümberpööramisruumi. Paulile mitte, tema tuleb selg ees välja, kui asi aetud.
 
Anyway. Piiratud mõõtmetest hoolimata täidab camper (mille interjööri kirjeldasin siin) viimse kui ühe me vajadustest. Nüüd võime selles täiesti kindlad olla, juba teine mitmetuhande kilomeetri pikkune reis, nädalatepikkune camperis elamine selja taga, pluss hea mitu lühemat. Tasapisi koguneb majapidamiskraami juurde, panipaiku kah, sedamööda, kuidas geniaalsed ideed välgatavad, iga viimse kui vaba ruutsentimeetri paremaks ärakasutamiseks, käepärasemaks muutmises. Meil lausa kaks matkavaipa ja puha, komfort missugune. Kui keegi nüüd pihku itsitab, et kah mul lumehelbekestest rännumehed, ei kõlba palja jalaga maapinnale astuda, siis: iga kord jalanõusid (saapaid näiteks) jalast kiskuda, kui camperisse asja, on väga tüütu ja töömahukas. Samas, õhtul/öösel/hommikul palja tallaga  põrandat puudutades tundub saabastega tuppa tassitud kiviklibu, muda, liiv üsna ebameeldiv. Ja no ühtepuhku koristada kah nagu ei viitsi. Vaibal aga saab mugavalt saapad jalast, misjärel sokkides või paljajalu camperisse. Soetasime FabHabist. Lihtsalt puhastatavad, lased voolikust veega üle ja valmis. Ei kaalu peaaegu midagi, kokkurullituna võtavad minimaalselt ruumi.
 
Esimesel pildil söön hommikust. Kolmandal teen pediküüri. Jaa, pediküüri. Kesk Mojave kõrbe. Ärge siin imestage midagi. Flipfloppe, neid, millest üle-eelmises postituses juttu oli, ju nädalatepikkuste küüntega varvaste vahele ei torka, endalgi vastik vaadata, kaasreisijatest rääkimata. Ega miskit, tööriistad ligi, veerand ämbrit sooja vett (kõrb, kokkuhoid), pärast hõbedane küünelakk peale, ja elu jälle ilus. Lilli pidin pediküüri ajaks rihma panema, ta tundis liig suurt huvi veeämbri vastu. Paul, tema polnud rihmas, hiilis selja tagant ligi, tegi pilti.
  
March 11/2021                                                                                              Fotod: Paul

“Be a lady? Forget it. Ladies don't last a day in the real word. No one's a lady anymore. Why do you think we get our claws polished?”― Crystal Woods, Write like no one is reading

"I wish I could remember what I was thinking"...



… ohkas Paul. Mitte, et tal mäluga probleeme oleks. Mul kah mitte, kuid hoolimata sellest tundsin täpselt samamoodi. Nauditavat tühjust peas, ei mõttepoegagi. Puhastus. Restart, kui soovite. Ja seda ilma meditatsioonita või muude sarnaste tehnikateta - piisab paarist õhtutunnist keset kõrvulukustavalt vaikset kõrbelagedust. Mojave, jah, on kogu aeg täitsa vakka, kui tuulehääled välja arvata, pluss mõni harv, ebalev linnuhüüd päeval, ning üksikud tagasihoidlikud koiotihaugatused pimedal ajal. Ja no issake, kuidas säärane ümbrus puhastab, asjad ja olud hoopis uut moodi pingeritta seab, erinevasse sellest, millega koduselt, igapäevaselt harjunud oled. Kui tõrkumata, tõemeeli end mõõtmatust avarusest ümbritseda lased, nii nagu meie seda mitu nädalat tegime, seotakse sujuvalt lahti sõlmed, millega end (tarbetult!) ühe, teise või kolmanda asja või olu külge kinnitada oled võtnud. 

Aga vahetame nüüd meeleolu, eks. Kesse ikka jõuab õhtust õhtusse tähesära ja kõrbekaunidust nautida. Meil oli loodusküllastuse puhkudeks kolm esimest hooaega vana head The X-Files teleseriaali arvutisse tõmmatud. Mulder ja Scully, noh. Ja üsna mitmel puhul istusime ekraani ees mitte camperis, vaid jahedas ööõhus, mitu kihti rõivaid seljas, villased pleedid kah igaks juhuks ümber mässitud. Ausalt, sci-fi kõhedused saavad hoopis teise, tõesema jume, kui tuttavate, turvaliste elutoaseinte asemel ümbritseb vaatajat hiiliv pimedus. X-Files ise mõjus üllatavalt värskelt, polnud kopituslõhna juures ega midagi. Fun fact: esimese hooaja esimese osa põhitegevus toimus Oregonis. Ma muide mäletan täita selgelt, kuidas üheksakümnendatel Eestis toda piloot-osa vaatasin. Oleks mulle keegi siis öelnud, et nii umbes kakskümmend aastat hiljem elan sellessinatses USA osariigis, ma oleks ütleja ikka väga pikalt välja naernud. Aga elu, näe, on see, kes viimasena naerab. Paremini. 

P.S. Juhuks kui keegi huvi tunneb, mis rajarägastik see alumisel pildil on: need on väikeste kõrbenäriliste (muuhulgas näiteks kängururoti) kõnnirajad. Maapind tihedalt uruavaustega perforeeritud, liiklus tundub tihe olevat. 

March 10/2021                                                                                 Fotod: Paul

“Night poured over the desert. It came suddenly, in purple. In the clear air, the stars drilled down out of the sky, reminding any thoughtful watcher that it is in the deserts and high places that religions are generated. When men see nothing but bottomless infinity over their heads they have always had a driving and desperate urge to find someone to put in the way.” ― Terry Pratchett, Jingo