Eilne rahvakogunemine



Veame viie dollari peale kihla: pealkirja lugedes arvasite, et juttu tuleb Tallinna Vabaduse väljakust. Jään teilt viiedollarilisi ootama, postiaadress on Ameerikamaale, Epule, nõudmiseni. Sest juttu tuleb hoopiski eilsest rahvakogunemisest siin meie kandis. 

Paar naabriprouat panid pead kokku ning saatsid kutsed laiali pealelõunaseks grillipeoks ca kolmekümnele inimesele. Kogunemine toimus ühe naabripere koduhoovis, tavapärases “bring your own beer, side dish and chair” formaadis. Ajastu trendidele vastavalt sisaldas kutse ka koroonaklausleid, et tule ainult siis, kui end tervena ja suurema seltskonna hulgas turvaliselt tunned, maski pole vaja häbeneda, aga ka vastupidist, maskitust. Pidu vabas õhus, distantsivõimalust piisavalt, käesurumised-kallistamised igaühe enda vabal valikul. 

Kuid mitte koroona ise polnud see, mis meid Pauliga enne pidu kõikvõimalikke ebameeldivaid stsenaariume mõtteis läbi pani mängima (üks meist on vaktsineeritud, teine esialgu mittevaktsineerimise kasuks otsustanud), vaid... poliitika. Sest siin kanjoniservases külakeses on üsna kirev seltskond. Ülekaalus republikaanid, neist hea hulk Trumpi pooldajaid. Sekka aga ka demokraate, ning näpuotsaga meiesuguseid, kes end ühele ega teisele parteile kõige naha ja karvadega maha pole müünud, kuid siiski väga tugevalt demokraatide poole kaldu. Ühesõnaga, juba paar päeva enne grillipidu hakkasime omavahel arutama, kuidas situatsioonides A, B ja C toimida, no näiteks kui mõni trumpimeelne mulle või Paulile oma seisukohtadega sisse peaks sõitma. Jaa, kivikõvade põhimõtetega lugeja võib nüüd küsida, et mida paganat sa sellele kogunemisele üldse otsid, kui seal säärased saatana sigidikud osalevad. Aga vaadake, seesama “saatana sigidik” on, kui ta Trumpi-lembus välja arvata, väga hea naaber – sõbralik, abivalmis, kogukonnast hooliv, annab särgi seljast, kui sul juhtumisi särki vaja peaks olema. Kohas, kus elame, pole mõistlik ega ka võimalik endale polariseerumise luksust lubada. Ikka on kellelgi abi vaja, kas siis jooksuläinud vasika püüdmisel või auto lumest väljatõmbamisel, sest vald väiksemaid teid ei hoolda, ja kunagi ei tea, millal sa ise oled see, kes lumme kinni jääb või kelle vasikas plehku paneb.

Novot. Lihvime siis kodus kahekesi neid musti stsenaariume, päris rahule jääme lõpuks, et nüüd peaks kõikvõimalikud variandid kaetud olema, ja viimases hädas saab ju alati öelda, et ma ei nõustu sinuga, aga ei soovi sel teemal vaielda, teeme parem järgmised õlled. No ja arvake, kas läks meil ühtegi neist ettevalmistatud vastustest tarvis? Ei. Null. Zero. Zip. Samas, räägitud sai kõigiga ja kõigest, südamest südamesse. Inimesed olid justkui paisu tagant pääsenud. Otsisid, kujutage ette, mitte erinevusi, vaid justnimelt ühisosa, seda, millest erinevate poliitiliste- ja maailmavaadetega ameeriklased juba hea mitu aastat puudust on tundnud. (Thanks, Trump.) Ja oo kui kirju too seltskond oli – alates vaktsineeritud trumpistidest kuni vaktsineerimata demokraatideni, pluss kõike muud, mis sinna vahele jääb. Nii poliitika kui kaitsepookimise kohta avaldati arvamusi seinast seina. Või oot, tegelikult peaksin kirjutama poliitika ja kaitsepookimise, sest nörritaval ning nõmedal kombel on need kaks praegu vist igas riigis lahutamatult kokku mätsitud. 

Anyway. Täna hõljun mõnusas uimas, mitte et eile üleliia veini oleksin pruukinud, vaid tänu toredale kogunemisele, mis mu usu inimkonda mõningal määral taastas. Tõendas, et vastastikune kõrinärimine, poriloopimine ja sildistamine ei ole vältimatu, isegi siis, kui ollakse radikaalselt eriarvamustel. Et omaenda arvamuse pealesurumine, selle ainuõigeks kuulutamine ei ole ainuvõimalik suhtlusviis praegusel ajal. Küsimusele “kui sa praegusi (sunni)vahendeid ei poolda, mis siis sinu meelest teha tuleks, et olukord paraneks?” ei pea ilmtingimata vastust teadma. Et on täiesti ok mitte rahul olla sellega, mis toimub, oskamata samal ajal paremat lahendust pakkuda.  

Aga kui nüüd eilsest peo-eufooriast pisut kõrvale tüürida, siis mind on viimasel ajal üks mõte painama hakanud. Nimelt mu enda… kuidas nüüd öeldagi… kuuluvus? maailmavaade? Nimelt tunnen end  justkui ühest kogukonnast teise libisemas, õigemini mind libistatakse, kui vaktsiiniteemal sõna võtan. Ma ei ole vaktsiinivastane. Küll aga sundvaktsineerimise vastane. Ja see, vähemasti arvamuste põhjal, mida nii Eesti kui USA peavoolumeediast/blogidest loen, asetab mind otsapidi ekreistide/trumpistide ridadesse. Sa oled kas meie poolt või meie vastu, muid võimalusi pole. Kõik, kes sundvaktsineerimist ei poolda, võrdsustatakse antivaxxeritega, ja muidugi lisandub ka ülalpoolmainitud klassikaline “paku siis midagi paremat välja”. Mistap küsingi endalt, kumb ma siis olen, liha või kala? Kõik muu trumpilikus/ekrelikus maailmanägemises käib mu olemusele risti-põiki vastu, aga sundvaxximise osas olen peamiselt nende poolel. NB! Mitte, et ma nimetatute võitlus- või väljendusvahendeid ühelgi moel heaks kiidaks.  

Ning kogu asja teeb veelgi keerulisemaks mõte, mis mulle paar päeva tagasi pähe torkas: USA püha lehm Second Amendment, vaktsineerimis-sundus ning põhiseaduslikud õigused. Relvalobby tegijad rõhuvad argumendile, et relva omamine, kandmine, kasutamine on iga Ühendriikide seadusliku elaniku puutumatu, konstitutsiooniline õigus. Mina kui anti-gun persoon mõtlen ja olen alati ka välja öelnud, et olgu sinu relvaõigusega kuidas on, mulle peab jääma minu õigus elus olla, selmet massitulistamise või parkladispuudi käigus kuuli kerre saada. Ja nüüd… kas ma nüüd olen ise nende relvasegastega samas paadis, kui ütlen, et mul peab olema õigus ise otsustada, kas vaktsineerin ennast või ei? Kas minu õigus astub varba peale kellegi teise õigusele? Kas seal, kus algab minu õigus, lõpeb kellegi teise oma, või kattuvad me õigused teatud osas, või kuidas see asi täpselt käib? (See, nagu taiplik lugeja mõistab, on pigem retooriline küsimus. Vastus peab mu enda seest tulema, mitte kellegi teise suust või sulest.) Jah, mugavam olnuks mõtteis paralleeli relvad/vaktsiin üldse mitte tõmmata. Veelgi mugavam olnuks seda mitte siia kirja panna. Sestap:

Kaalusin päris pikalt, kas jätta käesoleva postituse kommentaarium avatuks või mitte. Sest ma olen argumenteerimistest tüdinud, iseäranis tulistest, kus pooled teineteist vastastikku  lammasteks või klounideks sõimavad, või kus antivaxxerlus ja sunniviisilise vaktsineerimise vastasus ühte patta pannakse. Aga kuna ise olen kaasblogijate juures vaktsineerimisteemal sõna võtnud, tundus kuidagi ebaõiglane uks kinni lüüa. Kuid mul on palve. Ma ei soovi tagasisidena saada sarkastilis-statistilisi, asjad-käivad-nii-ja-mitte-kuidagi-teistmoodi stiilis arvamusavaldusi. (Jah, sinu poole vaatan, TT.) Mu postituse peamine mõte ja ajend on ühisosa, selle olemasolu ja/või võimalikkus, ja ma väga loodan, et lugejad ei tunne pidurdamatut soovi mu kirjutatut kriitikaga pommitada, mind ümber veenda, omaenda arvamust või oma elukohariigi koroonapoliitikat ainuõigena välja hõigata. Ette tänulik!

October 24/2021                                                                                            Foto: Paul

“As with everything else, the more we separate ourselves from each other, the weaker we become.” ― Teresa R. Funke, Bursts of Brilliance for a Creative Life                   

Skoor!

 


Olen aastaid, aastaid taga otsinud pikka vihmamantlit. Vihmakindlat vihmamantlit, mitte niisama iluasja. Aga samas sellist, mida kannataks linnaskäikude ajal kleidi peale tõmmata, ilma et jääks muljet, et tulen otse pardijahilt. Kusjuures ma ei taha neid kilest või vakstust nökatseid, või siis võikalt krabisevaid, koormakatte sarnasest materjalist asjandusi, mida virnade viisi igal pool müügil. Mantel olgu vanast heast õlikangast, äärmisel juhul mingist moodsast, tehnoloogiliselt kõrgetasemelisest, vingelt vett hülgavast kangast. Ja mitte jope pikkusega, vaid ikka korralikult allapoole põlvi ulatuv. Vihmakindla kinnisega (lukk + trukid), ilmtingimata taskutega, soovitavalt vööga ja kapuutsiga ning musta värvi. Kirjeldet rõivatükki olen taga ajanud sekkaritest, uute rõivaste poodidest, isegi veebiavarustest. Tulutult. Aastad läksid, kuid unistuste mantel end ei ilmutanud. Või kui ilmutaski, siis nii mitmesaja dollari eest, et pani mõtlema, kas mul seda ikka nii hädasi tarvis on. 

Aga kujutage ette. Läksin mina mõned päevad tagasi oma kodulinnakese suhteliselt kasina valikuga taaskasutuskeskusesse, ja mis mulle vastu vaatas? Eddie Baueri vihmamantel, paari hooaja tagune mudel, täpselt selline, nagu mu vaimusilm ette kujutanud ning hing ihaldanud oli. Väljanägemiselt tuttuus, maksis kümme dollarit. Jah, kümme. Ei sentigi rohkem. Filmikunstiga kursis olijad võivad mu välimuses nüüd muidugi kergeid Matrixi mõjutusi täheldada, aga see on nende probleem - minu kere püsib igatahes kuiv. Ahjaa, juhuks kui keegi peaks küsima, miks siin kesk-Oregoni kõrbes vihmamantlit vaja, siis üks põhjustest on näiteks see, et me Seattle-trip hakkab lähenema, ja selles linnas teadagi sajab kogu aeg. 

------------

Eddie Bauer (1899 – 1986) was an American outdoorsman, inventor, author, and businessman. He founded the Eddie Bauer company in Seattle, Washington in 1920.  From a rented workbench inside another man's shop, it grew to become an international brand outfitting mountaineering and scientific expeditions with down-insulated garments and sleeping bags. In 1940 Bauer patented the first quilted down jacket.

October 20/2021                                                                            Image: Internet

“The way I see it, if you want the rainbow, you gotta put up with the rain.” – Dolly Parton

Kaksteist

 


Oleks mulle kaksteist aastat tagasi öeldud, et abiellun mehega, kelle lühike sõnum oli just äsja mu veebipostkasti laekunud, oleksin ütleja kuu peale saatnud. Ses mõttes, et kuupealne tundus sama kauge kui sõnumisaatja elukoht teispool Atlandi ookeani, kusagil Mexico piiri ääres. “Ta lohistab su kõrbesse, tarvitab su kallal vägivalda ja jätab laiba kaktuste vahele vedelema”, ütlesid minu sõbrad Eestis. “Ta algatuseks lüpsab su rahast tühjaks, ja seejärel, olles USA elamisloa kätte saanud, kaob kõigi nelja tuule poole”, ütlesid Pauli sõbrad Ameerikas. Või noh, kas just täpselt neid sõnu kasutati, aga midagi sinnakanti saime mõlemad kuulda, kui me suhe alles nii värske oli, et silmast silma kohtunudki polnud. Aga näe. Kaksteist aastat möödas, mina täitsa elus, Pauli raha täitsa alles, ja me endiselt koos nagu kaks turteltuvikest. 

Kui nüüd tooni tõsisemaks võtta, siis need kaksteist aastat selle mehe kõrval on olnud kõige ilusam, lõbusam, seiklusterohkem, turvalisem aeg mu täiskasvanu-elus. Rääkimata sellest, et ääreni armastust, austust, usaldust, imetlust täis. Paul ütleb, et tema tunneb samamoodi.  

Ühesõnaga, täna täpselt kaksteist aastat tagasi kohtusime esmakordselt internetiavarustes. Meie kahe kõnepruugis on tähtpäeva nimeks Howdyversary. Kes terminile selgitust otsib, leiab selle kümnenda Howdyversary postitusest

October 19/2021                    

“We are not the same persons this year as last; nor are those we love. It is a happy chance if we, changing, continue to love a changed person.” – William Somerset Maugham

Sadamad

 



Tegelikult võiksin sadamate asemel hoopiski oma uuest seljast kirjutada. Sellest, kuidas lõpuks südame rindu võtsin ning laitmatu renomeega, 30+ aastat praktiseerinud kiropraktikul end töödelda lasin, pärast seda, kui mainstream-meditsiin, kust aastaid abi olin otsinud, minuga enam midagi peale ei osanud hakata. Välja arvatud ettepanek “lõikame lahti ja vaatame, mis viga, sest uuringud kahjuks midagi ei näita”. See variant mulle paraku sugugi ei sobinud, kuid seljavaluga elamisest oli samuti villand. Sestap siis kiropraktik. Tänaseks oman täitsa uut, valuvaba selga. Imeline ümbersünd, nagu öeldakse.
 
Mu kiropraktiku-visiitidest, kui neid pikemalt võtaksin kirjeldada, saaks ilmselt korraliku klikimagneti. Kuid olen otsustanud, et te ei kuule seljateemast rohkem kui eelmise lõigu jagu. Sest esiteks, ega see siin mingi meditsiiniblogi pole, ja teiseks, privaatsus. Pealegi, paar postitust tagasi kirjutasin, miks ma end cov19 vastu ei vaktsineeri, ning kui nüüd selle otsa tuleks veel säherdune alternatiivmeditsiini piiril kõikuv jutt, hakataks mind kindlapeale lamemaalaseks pidama. Et mis järgmiseks, Epp? Täiskuuööl kolme tilga musta kuke verega nelja tee ristile, kadunud noorust tagasi nõudma? Ühesõnaga, selja asemel räägin hoopiski sadamatest. 

Juba enne rannikureisile minekut leppisime, Paul ja mina, kokku, et üritame võimaluse korral sadamates ööbida. Väikestes jahi- ja kalasadamates loomulikult, mitte suurtes reisisadamates. Plaan oli, et pargime camperi, jalutame ringi, uudistame veesõidukeid, õhtustame sadamakõrtsides. Sadama-öid tuli paraku kokku vähem kui lootsime, kuid siiski piisavalt, et maiku suhu saada. Tuleb välja, et paljud sadamad lubavad küll päevasel ajal lahkesti oma kaidel parkida, kuid sealsamas on väljas ka sildid “overnight parking prohibited”. Millest võib muidugi aru saada, sest paiku, kus noid keelavaid silte näha polnud, kasutasid kümned ja kümned meiesugused nomaadid rõõmuga oma matkasõidukite öiseks pool-legaalseks ankurdamiseks. Sattusime õnneks siiski mitmele sadamale, kus öökülalisi lausa heal meelel vastu võeti, väikese tasu eest muidugi.
 
Me lemmikuks kujunes Salmon Harbor Marina lihtsakoelises, sõbralikus Winchester Bay külakeses. Veetsime seal kokku kolm ööd, kaks minnes, lõuna poole liikudes, ja ühe tagasi põhja poole tulles. Sadam lõikab automajadega reisijate pealt kenakest tulu, kakskümmend viis dollarit öö per sõiduk. Mõistlik hind tegelikult, kurta oleks patt. Saad avara, nummerdatud parkimiskoha, vaatega veele ja veesõidukitele, krabipüügidokkidele ja loojuvale päikesele. Sadamas on mitu üldkasutatavat WC/dushiruumi, prügi saab ära anda ja puha. Teisel pildil on üks noist parkimisplatsidest natukene näha, suured matkatreilerid reas. Esimene ja viimane foto võetud me camperi ukselt.
 
Kalahaisust muidugi ei pääse, nii värskest kui ka roiskunust, ja kajakatest. Aga selle eest istud valgehakul camperi lävepakul, soojendad kohvitassiga sõrmi ning vaatad, kuidas üks kalapaat teise järel ookeanile suundub, kuidas hülged vaat et käesirutuse kaugusel vees õndsalt ringi rullivad. Õhtuhämaras saabub ookeanilt udu, laotab jahedad linikud üle vee- ja maasõidukite. Parkimisplatsidel süüdatakse lõkked, õhus hõljuvad toidulõhnad, kostub naeru ja nõudekõlinat. Sadama(m)elu...

P.S. Täna lõime lukku ühe talvise plaani, mis meid nii sadamatest kui üleüldse veest väga kaugele viib. Nimelt toimub veebruaris Arizona kõrbeavarustes USA läänekandi truck camperite iga-aastane kokkutulek. Kestab neli päeva. Panime end kirja.

October 15/2021                                                                                      Fotod: Paul

“Rowing harder doesn’t help if the boat is headed in the wrong direction.” – Kenichi Ohmae

Vaade riidekappi/iseendasse

 



Mul ei ole üleliia palju riideid. “Üleliia palju” on muidugi suhteliselt ujuv mõiste, saan ise kah aru. Ütleme siis nii, et mu garderoob on hästi organiseeritud ning pideva kontrolli all, seal ei leidu kuhjade viisi 'ehk kunagi kannan' kraami. Jaa, teil võib seda raske uskuda olla, minusuguse sekkarisõltlase puhul, aga ma viin neid 'ehk kunagi' hilpe regulaarselt heategevuspoodidesse, sinnasamasse, kust nad aegu tagasi hankisin. Olles põhiolemuselt üsna laisk, samas väikestviisi korrafriik, väldin hoolega korralagedust, õigemini ennetan seda. Ei lase riietel kappidesse-kummutisahtlitesse kuhjuda, kuni see lasu omaenda elu elama hakkab, sundides mind abitult kõrvalt vaatama, ainsaks mõtteks peas “mul pole midagi selga panna”.  

Anyway. Seoses garderoobiteemadega, täpsemalt erinevate rõivatükkide kokkusobitamisega, on mul tekkinud enda isikuomaduste suhtes mõningad küsimused. Ma nimelt ei oska ja ei taha varieerida, muganduda, järeleandmisi teha, kui teemaks kahe või enama riidetüki kokkusobitamine. Muudel elualadel olen vanusega üsna olulise osa jäikselgsusest kaotanud - no näiteks uus seinavärv ei pea enam täpselt see toon olema, mida mu vaimusilm nägi, või sõidumarsruut täpselt selline, millisena algselt plaanitud, ja nii edasi. Aga kui läheb riietumiseks, kaob kätteõpitud/elu poolt kätte õpetatud mugandumisvõime kui tina tuhka. Olles pähe võtnud ja peeglist järele kontrollinud, et X alumine ots (seelik, püksid) sobib kõige paremini Y ülemise otsaga (pluus, top, kampsik), olen täiesti võimetu iksi mingi teise, samuti kenasti sobiva ülaosaga kandma, või igrekit mingi teise alaosaga. Ja kui üritangi, on päev läbi täitsa vale tunne. Sarnane lugu ka jalanõudega. See kleit sobib kõige paremini nende saabastega, ja hoidku jumal selle eest, et vahelduse mõttes näiteks tennistega kannaksin. Ja see seelik kõlbab kokku ainult ketsidega, rihmikutega näeb välja täitsa mõttetu.

Nutikas naine laiendab oma garderoobi aksessuaaride abil, paraku mul on nii, et konkreetne kott või sall käib ainult teatud kindla rõivakomplektiga kokku, justkui keevitatult. Mütsid, vot need on miskipärast ainukesed, millele rahuliku südamega “ringi liikumist” luban. Neid leidub kena kogus, mütsifriik, nagu ma olen. Aga jah, mingist mänglevusest pole minu puhul juttugi, garderoobis sitsivad turvalised, kindlakskujunenud komplektid, neist väljaspoole korraldan uurimisretki haruharva. Mis, kui aus olla, teeb mulle natukene muret, sest noh, inspiratsiooniga, loovusega ei tohiks justkui probleemi olla, aastakümneid leiba ju teenitud sellega ja puha. Mistap vaatan mõningase kadedusega suguõdesid, kes improviseerivad ja mixivad, see tundub nii põnev ja tore, aga näe, ise ma säärasega toime ei tule. 

Hmm... riidekapp peegeldab teatud määral omaniku olemust. Milliseid järeldusi peaksin siit tegema? Ja huvitav, kas ka teistel naistel tekitab nende garderoobi sisu sisekaemus-puhanguid?

October 10/2021                                                                                      Foto: Internet

“You know how sometimes you tell yourself that you have a choice, but really you don't have a choice? Just because there are alternatives doesn't mean they apply to you.” ― Rick Yancey, The 5th Wave

The Evil Exercise Queen

 


Ma olen… kuidas seda nüüd sõnastadagi? No ütleme nii, et ma olen väga liikuv inimene. Füüsiliselt aktiivne. (Jätan siinkohal lisamata “oma vanuse kohta”.) Niisiis väga sobiv saksa lambakoera omanikuks. Mingi diivanil lebotav tõug ei pakuks mulle piisavalt väljakutset. Aga, nagu selgub, ka tõuomadustel on piirid. Lillikese pealt on selgelt näha, et talle sobiks nii mõnigi kord, et perenaine rahulikumalt võtaks. Ranniku-reisi ajal vedasin koera me kolme poolt ette võetud jalgsimatkadele lisaks ka pikkadele pissitiirudele, sest noh, mulle endale meeldib kõndida. Ilmselt hakkas Paulile minu ja Lilli liikumis-eelistuste vastandumine silma, tabas ära, et loom oleks mitmel puhul meelsamini niisama chillinud, aga aeti muudkui jälle jalule, rihm külge, ja marss. No ja nii juhtuski, et ühel hilisel õhtupoolikul, kui ma päeva ei tea mitmendat koeratuuri plaanisin, pöördus Paul Lilli poole, pomisedes poolihääli: “Lilli. Don’t go. She’s the evil exercise queen.”

Foto: Paul. Ma vannun, et Lilli kõrvad pole ludus seetõttu, et teda jalutama sunnitakse. Pilt nimelt on tehtud Cape Blanco tipus, hommikuse tormi-ilmaga, Lillil nina vastutuult ja kõrvad laperdamas. Ennäe, Paul suutis ka iseend pildile jäädvustada.

October 07/2021

“Walking a dog is a lesson in the simplicities of happiness, but you need to throw sticks to get maximum benefit from the lesson.” ― Steve Fowler

Kuidas ma süsti ei saanud

 


Mitte et mul oleks siin blogis kombeks privaatset terviseinfot avaldada, kui toiduallergia-postitus välja arvata, ja ehk paar korda veel miskit, lühidalt ning möödaminnes. Aga koroona puhul teen erandi, annan avalikult aru, rahvusvaheliselt huvipakkuv teema ikkagi - cov19 siis, mitte mina, eks.  

Lugu järgmine. Nii umbes nädalake tagasi olin viimaks vaimult enam-vähem valmis end vaktsineerida laskma. Sinnamaani püsisin väga kõhklev, eelkõige nimetet allergia tõttu, ja ka muudel põhjustel, mida siinkohal lahkama ei hakka, ütlen vaid, et sünnilt Sõnn ajab sõrad vastu, kui teda sunnitakse. Mine tea, ehk kallutasid mind süstla poole hiljutisel road tripil kohatud reklaamtahvlid kirjaga „Be A Hero, Get Vaccinated!“ Nali. Billboardid mind nüüd küll ei mõjutanud. Olid teised tõesti täpselt sellise sõnumiga, aga no sügavamat PR ämbrit on üsna raske kolistada – et mis mõttes „be a hero?“ Kas vaccimine on tõesti nii ohtlik, et peab lausa kangelane olema, et end kaitsepookida lasta? 

Ühesõnaga. Vaatasin veebist järgi, kus ja mis vaktsiine pakutakse, tegin valiku, printisin välja küsimustiku, mis vaktsineeritaval täita ning allkirjastada tuleb, ja seadsin sammud kodulinna apteeki, et igaks juhuks veidi eelteavet hankida enne lõpliku otsuse tegemist. Esitasin farmatseutidele info oma muna-allergia kohta (muna oli muide küsimustiku allergeenide loetelus eraldi ära toodud), kirjeldasin sümptomeid ataki puhul ning pärisin, mis nad minusugusest arvavad. Ja mida siis arvati.

Inimest, kel tekivad mistahes loetletud allergeeni peale säärase raskusastmega nähud nagu minul, apteegid ja muud meditsiiniasutustest väljaspool asuvad cov19 vaccimispunktid hea meelega üldse vastu ei võtagi. Soovitavad kaitsepookida kohas, kus, kui allergikul peaks reaktsioon tekkima, saab kohest professionaalset arstiabi. Nagu arvata, kahandas see mu niigi kehvakest entusiasmi hoobilt. Pidanud väikese pausi, esitasin küsimuse, kas saadaolevad vaktsiinid on minusugusele ohutud. Vastus: CDC (USA Tervishoiuameti) info kohaselt on kõik cov19 vaktsiinid muna-allergikutele ohutud. See kõlas ikka vääääga ametlikult, teisisõnu - väheusutavalt. Formuleerisin küsimuse ümber: kas farmatseudid, kui nad minu nahas oleksid, st. muna-allergikud, laseksid end praegu covidi vastu vaktsineerida? Vastati: ei laseks. Ja kui, siis kindlasti meditsiiniasutuses, järelvalve all. 

Niisiis. Selle teema võin (praegu) enda jaoks lõpetatuks lugeda. Mingit "teist arvamust" pole mulle tarvis, piisas ühest korrast kuulmisest, mis mind vaktsineerimise puhul oodata võib, ja seda keskmisest suurema tõenäosusega. Kõhklusel kriips peal, rahu majas, ei pea enam kaaluma, kas süstida või mitte. Kui oht jubedat atakki kogeda (mine tea, ehk miskit hullematki) on väidetavalt lausa nii suur, et EMO brigaad peab kõrval valves seisma, kui mulle süstal käsivarde torgatakse, siis tänan, ei. Õnneks lubab ka mu elustiil „ei“ öelda.  

October 05/2021                                                                                             Foto: Paul

“The art of decision making includes the art of questioning.” ― Pearl Zhu, Decision Master: The Art and Science of Decision Making

The devil is in the details




Florence, väike rannikulinn, reklaamib end turismibuklettides mesimagusalt: 
"With a prime location on the Central Oregon Coast at the mouth of the Siuslaw River, Florence offers all of the region’s perks in one visit. From freshwater lakes and miles of coastal sand dunes to world-class landmarks like Heceta Head Lighthouse and the Sea Lion Caves, Florence is a favorite destination for foodies, adventurers and dreamers."

Aga teie ärge turismi-retoorikat uskuma jääge. Linna tegelik kuulsus põhineb viiekümne aasta tagusel plahvatava vaala juhtumil
"There have been several cases of exploding whale carcasses due to a buildup of gas in the decomposition process. Actual explosives have also been used to assist in disposing of whale carcasses, ordinarily after towing the carcass out to sea. A widely reported case of an exploding whale occurred in Florence, Oregon, in November 1970, when the Oregon Highway Division (now the Oregon Department of Transportation) blew up a decaying sperm whale with dynamite in an attempt to dispose of its rotting carcass. The explosion threw whale flesh around 240 meters away."
 
Meie õnneks tol päeval, mille Florence's veetsime, vaalatükke siiski ei lennanud. Saime pühapäeva, ookeaniõhku, päikesepaistet, veini ja uunikum-autosid nautida. Peatänav oli liikluseks suletud, seda ääristasid läikivad iludused, omanikud lahkesti infot jagamas. Pakun, et umbes 150 meistriteost oli vaatamiseks välja pandud, aga ainult vaatamiseks. Näpuga katsuda polnud viisakas. Põhjus? Noh, nagu fotodeltki näha, iga viimast kui sõidukit võis edukalt peeglina kasutada, ja ega nad ise heast peast garaazhis läikima lähe. Väljanägemise taga peitub päevadepikkune töö hinnalise carnauba vahaga ning omanikel on ilmselt tulnud ohverdada mõnigi peenimast meriinovillast kampsun, sest kõrgläiget mingist suvalisest vanast T-särgist lõigatud kaltsuga ei saavuta. Ma eriline autofänn ei ole, kuid head disaini naudin mistahes vormis. Väga vahva ajaveetmine oli.

October 02/2021                                                                                 Fotod: Paul

“Never trust a mechanic who drives new cars. They’re either charging too much money for their work, or they can’t keep an old car running – maybe both.” ― Patricia Briggs

Häid lambaid...

 


“It looks like a dreamy life of freedom on the open road: golden sunsets, cozy bunks and endless photo ops amidst stunning views of nature. A growing cult of nomads are taking long road trips -- sometimes for months -- in tricked-out camper vans, often documenting their travel highlights on Instagram with the hashtag #vanlife. But for couples, especially inexperienced ones, this seemingly carefree lifestyle can come with unique problems. Sharing cramped quarters and isolated from their support networks, couples on the road say they must battle boredom and logistical challenges day after day without driving each other crazy.”

Olime just mitmenädalaselt camperi-reisilt koju jõudnud, kui ma CNNi lapates tollele kirjatükile komistasin. Koroonauudised ilmselt enam loodetud arvu klikke ei tooda, mistap kohalik meedia lüpsab mõnuga värskeimat värvikat mõrvalugu. Tegemist muidugi traagilise juhtumiga – noor armastajapaar võttis ette unistuste road tripi läbi mitme osariigi, kajastades teekonda aktiivselt ka sotsiaalmeedias. Kuid ühel hetkel postitused lõppesid, neiu surnukeha leiti Yellowstone'i Rahvuspargist, noormees, keda tapmises kahtlustatakse, on politsei poolt siiani tagaotsitav. 

Artiklis kirjeldet van life (teisisõnu pikki nädalaid või kuid, teinekord lausa aastaid matkabussis elamine) on pea üks-ühele võrreldav camperi-eluga, mida meiegi Pauliga harrastame. Säendse elustiili esmaseks eelduseks on sõidukielanike täiuslik omavaheline klapp. Ning uskuge, ma ei kasuta sõna “täiuslik” kergemeelselt. Kui suhtes leidub vähimgi mõra, muutub see imetillukese pinna peal päevad-ööd külgepidi koos olles üha laiemaks ja sügavamaks. Ning ega eelmainitu üksnes sõiduki-residentide kohta kehti - mistahes matk paneb ju seltskonna proovile. Jon Krakaueril on geniaalne lühijutt "On Being Tentbound", kus ta talle omase kuiva huumoriga kirjeldab kitsukest, vaat et olematut telgiruumi jagavate mägimatkajate psühholoogilisi kannatusi. Lõpuks ollakse lausa niikaugel, et isegi viis, kuidas kaaslane hingab või neelatab, mõjub ärritavalt.

Matkabussid/camperid on, tõsi küll, telgist väheke avaramad, kuid ohud siiski samad. Reisides on naiivne loota, et päevad kulgevad sujuvalt, plaanipäraselt, ilm püsib kogu aeg ilus, tee sile ja sirge. Ja noh, erinevalt näiteks meist Pauliga lasub paljudel paaridel ka iseenda poolt kukile võetud kohustus kulgemisest jooksvalt kogu ilmale teada anda. Kui näiteks üks kibeleb sõidupäeva alustama, teisel aga on parasjagu Instagrami jaoks fotosessioon pooleli, tekib Olukord. Olukordi võib tekkida veel miljonil muul põhjusel, kasvõi siis, kui iga kasutatatud eset oma kindlale kohale tagasi ei panda. Matkasõiduki mõõtu mikroskoopilises “majas” peab pidev kord ning organiseeritus valitsema, vastasel juhul ajab vajaliku kraami mitteleidmine elanikud üsna kiiresti hulluks.  

Ja lisaks muidugi veel säärased intiimsed üksikasjad nagu pesemine ja ihuhädade rahuldamine, mis väiksemate matkabusside puhul komplitseeritud. Ütleme nii, et kui öö on logistikaolude sunnil veedetud näiteks kusagil kiirtee äärses parkimistaskus, ei ole ärkaja esimene mõte bussi tagauksed lahti lüüa, et päikesetõusu pildistada, disainer-voodipesu otsapidi kaadrisse jättes, ning ülesvõte Instagrami ripudada. Esimene mõte on hoopistükkis (tsiteerin Pauli) “where am I gonna go to take a sh*t?” Suurematel, uuematel, kallimatel matkabussidel on siiski WC/dušš sisse ehitatud, me siin just hiljuti väisasime matkasõidukimessi, no ikka vääääga vingeid interjööre sai näha. Ja et oleks sotid selged, siis meil on camperis kena minimõõtu vannituba – WC, kraanikauss, dušš. Et oleks veelgi selgem – kui erakorralised olukorrad välja arvata, näiteks seesamune kiirtee ääres parkimine, siis me oma WCd number kahe puhul ei pruugi. Peapõhjuseks kaaslase säästmine, if you know what I mean :) – camper on siiski väga, väga, väga väike eluruum.  

Kui nüüd konkreetselt meie endi teemal jätkata, siis teadjamad ehk mäletavad, et Pauli ja minu suhe algas road tripiga. Kolmenädalasega, läbi… las ma mõtlen… läbi nelja osariigi? Verivärskel, silmini ja kõrvuni teineteisest sisse võetud paaril polnud muidugi keeruline nomaadielu karisid vältida. Aga vägev on see, et ka praegu, 11 aastat hiljem, saame asjaga täpselt sama edukalt hakkama. Vaat et pareminigi. Meil on veatult toimiv tiim. Kui üks on väsinud, siis teine teeb. Palumata. Kusjuures kumbki ei pelga ka paluda. Me ei vala reisijamade puhul tekkivat frustratsiooni teineteise peale välja. Meil on isekeskis lõbus. Me ei kisu ööseti teineteise pealt tekki ära. Me mõtleme enamikest asjadest sarnaselt, aga ei karda pikki otsi sõites ka tuliselt vaielda. Me ei virise, ei irise, patsutame teineteist ka väikeste igapäevaste tegevuste eest tunnustavalt õlale, no näiteks Pauli hommikune kohvikeetmine või minu koerajalutamine. Kui jube aga võib olla paaridel, kel omavahel säärast klappi pole, kas siis juba enne reisi, või tekivad mõrad reisi käigus, situatsioonis, kus 24/7 tuleb sõna otseses mõttes ninapidi koos olla. Kui tõepoolest kaaslase hingamine või neelatamine või ninanuuskamine pinda hakkavad käima, ning kusagile “ära” minna kah pole, teise tuppa või sõbranna juurde või baari või kuhugi. Samas, alati võib ju looduses rahunemas käia, kui teineteise närvide kruttimist just kiirteel ette ei ole võetud.

Ja noh, tuleb ka seda meeles pidada, et me Pauliga ei pea kramplikult kütuse- ja söögiraha lugema, nagu paljud, iseäranis nooremad paarid seda sunnitud tegema. Samas, tolles fb truck camperi grupis, mille liikmed oleme, leidub heal hulgal kahe-kolmekümneseid inimesi, kel kõige kallima otsa tuttuus truck pluss kõige kallima otsa tuttuus camper. Järelikult nomaadielu harrastajate majanduslik olukord pole üks-ühele vanusega seotud. Vanusest rääkides – meile sarnaste sünniaastatega inimesed reeglina truck camperiga (enam) ei reisi, pigem pruugivad tükk maad suuremaid sõidukeid, majamõõtu matkatreilereid ja hiigelsuuri busse, mida kutsutakse “motor homes”. Neis on seda va teineteise kõri närimise himu ilmselt tükk maad vähem, kuna ruumi palju, palju rohkem. Ma räägin, ratastel majad. Et miks meie siis nö. VIP sektorisse piletit pole ostnud? Sest me ei taha olla nähtamatu lõaga asfaldi külge köidetud, tahame tolmuteid sõita ja põnevaid nurgataguseid avastada, aga nonde gigantlike sõiduriistadega pole peateelt kõrvale pööramisest juttugi. Samas, never say never. Mingite aastate pärast ehk soovime end kindlast elukohast üleüldse lahti rakendada, nagu tuhanded ja tuhanded motor home paarid seda teevad. Sel juhul jääb truck camper muidugi väikeseks. Kuhugi pean mina ju oma õmblusmasina ja Paul oma ääsi ja alasi mahutama…

October 01/2021

“I have found out that there ain't no surer way to find out whether you like people or hate them than to travel with them.” ― Mark Twain, Tom Sawyer Abroad

Lõvid

 



... ja ega me siis ainult sadamakõrtsides söönud, roostetanud raudtoolidel istudes, vakstuga kaetud laudade taga. Sadamalinnas Newportis sai lausa tekstiilist salvrätte pruugitud ja puha. Muidu poleks ehk nii peeneks pööranudki, aga mina hakaksin jalgu trampima, et tahan merelõvide kõrval veini juua. Jah, just, merelõvide, kes esimesel fotol näha oleva suure sinise hoone, Pacific Seafood nimelisele kompaniile kuuluva kalatöötlemistehase ujuvdokkidel omale mugava lesila sisse olid seadnud. Dokkide kohal asuva restorani käibele mõjub säärane tõmbenumber muidugi väga soodsalt. Meiegi veetsime restoterrassil mitme joogi jagu aega, all toimuv oli lihtsalt niivõrd lummav. Lõviseltskond koosnes erinevas vanuses isastest. Täiskasvanud on tumeda kasukaga, noormehed heledamad. Mõned kutid, julgemad ja ülbemad, käisid vanamehi lausa tagumikest hammustamas ja puha, mis viimased muidugi möirgama ning vastu ründama pani. Puur, mida lähedalasuv Hatfield Marine Science Center ilmselt uuringuteks kasutab, tundus iseäranis populaarne puhkekoht. Ajaks, mil me oma istumise lõpetasime, oli see lebotajaid tihkelt täis, vaat et lausa mitmes kihis. Tagasi camperini jalutasime kalatraaleritega ääristet sadamapromenaadi pidi. Lilli, nagu kogenud reisikoerale kohane, magas pererahva äraolekul oma suures puuris õiglase und, aimamata, milliste imeloomadega tema inimesed tutvust tegid.

------------
  
Newportsealions.com: Adult and sub-adult California sea lion males live on the Newport docks for 11 months out of the year. In July they migrate to the Channel Islands of southern California where the females stay year-round. Locals call July "quiet summer nights" because it is the only time of year you cannot hear them barking. After breading they return around the first week in August. The floating docks used by the sea lions are owned and maintained by a local non-profit group, the Newport Sea Lion Docks Foundation.

September 30/2021                                                                                    Fotod: Paul

“Over his ivory-inlaid table, Ahab presided like a mute, maned sea-lion on the white coral beach, surrounded by his warlike but still deferential cubs. In his own proper turn, each officer waited to be served.” ― Herman Melville: Moby-Dick

Hakkab looma

 


Ritsiku postituse kommentaarides räägiti muuhulgas modellidest. Ja sellega seoses meenus mulle, et olen juba mõnda aega tahtnud maha hõigata ühe positiivse muutuse moevallas. Mitte et ma moest kui niisugusest kuigipalju teaks või hooliks, aga olles juba hea hulk aastaid Vogue tellija, torkas juba mõni aeg tagasi silma, et ajakirja toimetus on hakanud modelle isikustama. Ka nö. tavalisi, mitte-supermodelle, kes alles esimest-teist-kolmat korda lugeja/vaataja ette astuvad. Ühesõnaga, tänaseks märgitakse ees- ja perekonnanimepidi ära iga Vogue fotosessioonil osaleja. Tihtipeale juba sessiooni tiitellehel (koos fotograafi ning moetoimetaja nimega), lisaks ka iga järgneva foto juures. See on nii armas areng mu meelest, et pildistatavad, kelle töö kvaliteedist moedisainerite tuntus ja läbimüük sõltub, pole enam nimetud riidepuud nagu varematel aegadel. 

September 29/2021

 “Modeling is the culmination of lighting, texture, body movement, and your soul's expression.” ― Adrienne Posey

Päris elu

 


Veel mõned sadamapildid, kuna eelmise postituse kommentaariumi põhjal tekkis mul tunne, et pean vakstust lauakatet ja roostes toole kuidagiviisi õigustama :) Vaadake, sadamakõrtside interjöör on põhjusega “töölisklassilik”. Need kõrtsid on kalameeste söömakohad, kuhu turiste, kel aega ja tahtmist interjöörile tähelepanu pöörata, satub suhteliselt harva. 

Teisel fotol on krabipüügilõksud, kutsutakse “crab pot”. Paaril korral õnnestus meil krabipüüki ka lähedalt jälgida, sadamasillalt. Viimasel pildil mõõdab kalur, kas saak on legaalne, st. pattapanekuks piisavalt kogukas, või tuleb noore ea tõttu ookeani tagasi lasta. 

September 29/2021

“How do men act on a sinking ship? Do they hold each other? Do they pass around the whisky? Do they cry?” ― Sebastian Junger, The Perfect Storm: A True Story of Men Against the Sea

Kõrtsidest ja koroonast

 



Mõistlik inimene, võttes ette rannikureisi, seob oma plaanid sadamatega. Nii ka meie. Leppisime omavahel kokku, et ööbime võimaluse korral sadamates, sööme-joome sadamakõrtsides. Ööbimistest tuleb juttu mõnes järgmistest postitusest, enne seda võtame kõrtsid ette. Süüa saab viimses kui ühes neist kuninglikult, paremini kui mõneski restoranis. Fish & chips ja clam chowder on iga endast lugupidava sadamakõrtsi reeglina lühikeses menüüs, ja kena sortiment kohalike pruulikodade õlut. Veinivalik minu kurvastuseks kesine, aga kesse siis kõrtsi veini mekkima läheb. Ja noh, mingi Pinot Gris oli siiski saadaval, mõnes kohas õnnistati lausa Saugvinon Blanciga. Interjöörid, nagu piltideltki näha, värskendavalt ebapretensioonikad. Vakstu lauakatteks, lihtsamast lihtsam mööbel. Aga õhkkond! Ja vaated!! Nende vastu ei saa ükski peen valgete linade ning poleeritud lauahõbedaga söögikoht. 

------------

Koroonast kah. Ma hoian blogis sellestsinatsest teemast eemale kui katkust (pun intended), sest mul on cov19st igatpidi kõrini, aga kuna Rents hiljuti Kosi saare koroona-olukorrale valgust heitis, siis mõtsin, et teen erandi, kirjeldan väheke kohalikku seisu. Olgu kohe algatuseks ära öeldud, et USAs mingit ühtset “olukorda” polegi, riik liig suur selleks, ning osariikide valitsustel erinevad vaated asjale. Mistap räägin meie kandist. 

Oregonis kehtib hetkel maskikandmise kohustus ühiskondlikes siseruumides (kauplused, toitlustus- ja riigiasutused jne), sellest peetakse suhteliselt kuulekalt kinni. Vaktsineerimistõendit ei küsita kusagil, kuid esineb ka üksikuid erandeid, mõned üritused näiteks, ka vabaõhuüritused - me naaberlinnas oli just hiljuti väiksemat mõõtu vabaõhukontsert, kuhu ainult vaccitud pääsesid. Samas, nagu mu hiljutisest airshow-postitusest näha võisite, seal ei nõutud maskegi, kuigi rahvast oli palju ja tihedalt. Mõnda harva inimest nägi siiski maskis, ja airshow kuulutuses seisis interpreteerimisvõimalust pakkuv “you are welcome to wear a mask”. 

Rannikureisi muljete põhjal võin öelda, et maskinõuet täidetakse erinevalt. Suuremates toidupoodides nõutav, pisemad kaubandusasutused (raamatupoekesed, kunstigaleriid) tihtipeale maskivabad. Vaatad ukse vahelt sisse – kui teenindaja leti taga maskis, paned ette. Kui maskita, siis ei pane. Tihtipeale poetas teenindaja sel puhul, et kui külastaja soovib, siis teenindaja maskistub. Ei kohanud mina ühtegi ostlejat, kes oleks seda soovinud. Aga kätedeso vahendid olid küll absoluutselt igal pool lahkelt saadaval. Söögipaikadega oli sedasi, et uksest sisenedes kannad maski, niipea kui oma laua lähedusse jõuad, võtad eest. Baarileti äärde lisa tellima või vetsu minnes paned ette, kui meeles on. Kui pole, ei tee keegi numbrit. Teenindajad, jah, nemad kandsid maske kogu aeg, välja arvatud paar väikest sadamakõrtsi, kuhu sattusime. Aga sealgi pakuti, et kui klient soovib, tõmmatakse mask ette. 

Oregoni osariik rakendab ka kohustuslikku vaktsineerimist (haridus- ja tervishoiutöötajad, riigitöötajad, suuremad firmad jne), kuid ma pole selle teemaga eriti kursis, ning vähemasti hetkel ei tunne soovi end kurssi viia, kuna antud küsimus on mulle kui punane rätik härjale. Seepärast paluks sundvaccimist ka kommentaarides mitte promoda, eks :) Aga maskikandmise võlude ja valude üle võib arutleda ja kogemusi jagada niipalju kui kulub. 

Kui USA suurt pilti vaadata, siis osariikidevahelised reisipiirangud puuduvad (Hawaii välja arvatud, sinna pääsemiseks peab vaccima või testima). Niisiis oleme siin põhimõtteliselt või sees, võime pool kontinenti läbi rännata, ilma et koroona peale mõtlema peaks. Sadamates ja laagriplatsidel, kus ööbisime, ja mida võib nö. tiheasustusega paikadeks nimetada, oli maskis nägu ikka väga harv nähtus. Samas, korra nägin suurel-laial ookeanirannal kõndivat kodanikku, kel mask ees. Oli seal ainuke inimene peale meie. Miks ta tervistavat ookeaniõhku täie rinnaga hingata ei tahtnud, jääb mõistatuseks. 

Inimeste suhtumist, vähemasti nende, kellega minul kokkupuuteid, võib väljendada üheainsa sõnaga: tüdinud. (Koroona-värgist siis). Ja pole vahet, kas ja kui palju need inimesed on viirusega kokku puutunud, kas ja kuipalju see nende lähedasi on puudutanud. Isegi uudistetoimetused tunduvad olevat tüdinud - räägitakse kõigest muust, vahel sekka ka koroonast. Ühesõnaga, ma otse loomulikult mõistan, et paljudel on minu omast erinev elukorraldus, erinevad võimalused ning kohustused, aga mina elan praegu küll nii, nagu koroonat polekski. (Sülgab 3 x üle õla). Kui aus olla, siis kahtlustan, et põdesin selle läbi 2020 aasta alguses, mitmenädalaselt Oregoni põhjaranniku tuurilt tulles, kui laiem üldsus, sh. ma ise, covidit veel nimepidigi ei tundnud. Sümptomid igatahes klappisid. Paulil aga polnud häda midagi. Ja ma ei leia, et koroona-statistikas näpuga järje ajamine või igapäevane numbritel silma peal hoidmine mu elu kuidagiviisi turvalisemaks, tervislikumaks muudaks. Jätkuvalt jaanalind, pea liiva all. Hoiatus: hammustan, kui keegi seda liivakuhja vähemaks kühveldada proovib :)

September 28/2021                                         

“Never make an excuse for going to the pub, save it for leaving.” ― Benny Bellamacina, Philosophical Uplifting Quotes and Poems

Daam koerakesega

 


Paari Pauli reisipilti, kuniks ma järgmist road-tripi postitust trein. 

September 28/2021

"I've seen a look in dogs' eyes, a quickly vanishing look of amazed contempt, and I am convinced that dogs think humans are nuts." ― John Steinbeck

Pacific Highway ehk pisut geograafiat

 



Enne kui reisijuttudeks läheb, las ma näitan kõigepealt, kus me käisime. Kaardid ja fotod laenasin veebist. Punane X tähistab me kodukohta. Sealt lõikasime risti üle Kaskaadide mäeaheliku, maalilisse sadamalinna nimega Newport. Esimene road tripi nädal kulus aega- ja nautimisi alla, lõuna poole tüürides, kuni jõudsime Oregoni/California piirile. Brookingsis pöörasime otse ringi, et tuldud teed tagasi sõita. Et kas täpselt sama marsruuti kaks korda sõites igav ei hakanud, küsite. Noh… kuidas seda nüüd öeldagi… vaadake neid maanteepilte. Kas teil hakkaks igav? Pealegi, nagu iga matkaja teab, rada näeb täiesti teistsugune välja, kui tuldud teele vastassuunas kõndida. Ühesõnaga, kolme osariiki läbiv Pacific Highway on imeline. Me oleme California-osa kah läbi sõitnud, mõned jupid lausa paaril korral, ja Oregonis Newportist põhja pool käinud. Paraku Washingtoni osariigi kallast mõõtvate miilideni pole veel jõudnud. Peab plaani võtma.

------------

"The Pacific Highway is 1,687 miles long and stretches from the Mexican border to the Canadian border and in 1924, was the longest continuous stretch of paved road in the world. Good roads advocate and road-building pioneer Sam Hill was perhaps the main motivating force behind building of the highway as a "National auto trail" along the West coast of the United States.

101 goes by many names. Many vacationers to California know her as the Pacific Highway. Southern California residents add a little more status, referring to her as “The 101”. Where she winds through the some of the world’s largest and oldest trees, in Northern California, she goes by the pseudonym Redwood Highway. 70’s folk rockers America made her famous when they sung of the free wind blowin’ through her hair via the stretch known as Ventura Highway. She’s El Camino Real in the south and the Olympic Highway as she wraps around the Olympic National Park in Washington State. Countless hitchhikers have known her simply as “home”.

"101 passes through two National Parks—Olympic and Redwood, both of which are temperate rainforests—through all three western states, generally hugging the coastline all the way down as it meanders through American legends like San Francisco and Hollywood, as well as every last mile of Oregon’s North Coast. Short of the now defunct, fabled Route 66, it’s without a doubt America’s best known road and perhaps the single most gorgeous stretch of mostly two lanes your wheels can roll across."

September 27/2021                                                                        Images: Internet

“I travel not to go anywhere, but to go. I travel for travel’s sake. The great affair is to move.” ― Robert Louis Stevenson

Hingematvalt ilus

 


Ausalt, aru ma ei saa, miks me nonde 7+ Oregonis elatud aasta jooksul vaid paaril kasinal korral kodu-osariigi rannikut väisanud oleme. Neli ja pool sõidutundi, mis me ukseesist Vaikse ookeani kaldast lahutavad, on narrilt lühike vahemaa siinses mõistes, seda ettekäändena kasutada ei kõlba. Ainukese usutava vabandusena tuleb kõne alla tõsiasi, et siiani polnud meil camperit.  

Ühesõnaga, nüüdsest hakkab Harmoneid sealkandis tükk maad tihedamini nägema. Ma vist kusagil vanemas postituses mainisin põgusalt, et nuusutame ookeaniõhku õhkõrna plaaniga sinnakanti kolimine ette võtta. See mõte sai paraku üsna kiirelt maha maetud. Oregoni rannik, nagu ilmselt enamik imekauneid, suhteliselt kergesti ligipääsetavaid veepiire, on tihedalt asustatud. No ikka väga tihedalt. Reisisime küll suvehooaja väliselt, kuid sellegipoolest oli trügimist. Ja kui juba rannikule kolida, siis rannikule sõna otseses mõttes, eks, mitte mingi paar miili sisemaa suunas. Seda enam, et trügimine jätkub ka seal. Pealegi, meil ju maja autokastis, võime mitu kuud rannal veeta, kui soovi peaks olema, samal ajal kui base camp jääb praegusesse elukohta, rahusse, vaikusesse, ilma- ning inimmürast eemale. 

Aga olgu peale, ma praegu pikka juttu ei teegi, lähen pesumasinat pruukima ja camperit kraamima, te vaadake seni paari Pauli tehtud pilti. Neid tuleb muidugi veel ja veel ja veel. Tuleb ka reisimuljeid. 

September 26/2021

"At the beach, life is different. Time doesn’t move hour to hour but mood to moment. We live by the currents, plan by the tides, and follow the sun." ― Sandy Gingras

#jutujaht: Sinnani on maad kaksteist miili

 


Kutse jutujahile nr. 2 ning teised jahtijad leiab siit: 

------------

Nano peatus, tõmbas hinge. Tegemist oli problemaatilise objektiga. Hilises keskeas meesterahvas, tugevalt ülekaaluline, ahelsuitsetaja. Vähe sellest. Veresoonkonna süvapuhastuse klienditeeninduse numbril pidanuks objekt helistama tunduvalt varem, mitte siis, kui hing juba kinni ning rinnus rõhumas. Nano teadis, et veatu ärieetikaga puhastusfirma palgal olles ei saa ta endale protseduurireegleist kõrvalekaldumist lubada. Isegi kui tegemist hädaolukorraga, on töötaja kohustatud täht-tähelt ettekirjutusi järgima. Kõik kuuskümmend tuhat miili* tuleb süstemaatiliselt seestpoolt harjaga üle käia, alustades kapillaaridest. Alles seejärel, kui need põhjalikult puhtastatud, tohib liikuda jämedamatesse torudesse. Aortide ning südamekambriteni jõudmine võtab niisiis aega, mistõttu ei õnnestu iga objekti kvaliteedikontrollis elusana üle anda, kuid ettenähtud tööjärjekorrast kõrvalekaldumiste puhul rakendab firma töötajate suhtes administratiivkaristust. Korduv üleastumine viib vallandamiseni. 

Nano võdistas end, meenutades, et vaid mõnikümmend aastat tagasi pruugiti objektide verevarustuse veatuna hoidmiseks brutaalseid meetmeid, alates küsitava toimega medikamentidest lõpetades kirurgilise sekkumisega. Kohutav! Tõsi, mõtlemisvõimeliste nano-osakeste kasutamine südame-veresoonkonna haiguste profülaktikaks ning raviks tekitas ajale jalgu jäänud meditsiiniringkondades tugevat vastueisu. Põhjenduseks toodi nanotehnoloogia võimetus kiiret, erakorralist abi anda. Vanameelsus, dogmadesse klammerdumine, mis muud.

Nano heitis pilgu monitorile. Andmete kohaselt oli objekti süda seiskumas. Ega midagi, puhkepaus läbi, hari tööle – iga vähestegi elumärkidega laekunud objekti pealt maksab firma töötajale väikest lisatasu. Kui veidi tempot üles kruvida, õnnestub ehk õigeaegselt südameni jõuda. Monitoril kuvatud numbrid näitasid, et sinnani on maad kaksteist miili.


*Inimese veresoonkonna kogupikkus.

September 25/2021                                                                              Foto: Internet 

On the road again

 


Nonii, maja autokasti tõstetud, paak diislikütust ja külmkapp sööki-jooki täis laaditud. Panen nüüd selle poe siin paariks nädalaks kinni, me läheme vaatame, mismoodi Vaikne ookean koduosariigi kallastelt paistab. Pidage end siis jälle korralikult üleval, eks, kuni ma ära olen. 

September 07/2021

"Not all those who wander are lost" ― J.R.R. Tolkien