Flower power



Pesin ja kuivatasin camperi tarvis soetatud kuldbeezhi flanellvoodipesu vale programmiga, kurat võtaks. Kvaliteetsest materjalist hoolimata oli kuivatist välja võetud kraam puha topiline. Hea tükk aega kulutasin linu ja padjapüüre harjakesega kraapides, tillukesi flanellipallikesi eemaldades. Oh well. Ilmselt on hullemaidki viise külma lumise laupäevase pealelõuna veetmiseks kui soojas workshopis veini rüübates flanelli harjata.

Aga tegelikult ei tulnud ma siia oigama, vaid hoopiski uhkustama. Tõmbasin camperi diivaninurga sadulsepatöödele joone alla: istme- ja seljatoekatted on uuendatud (fotol).  Nüüd, kui asi valmis, vaatan, et polegi justkui teab mis saavutus, aga te ei kujuta ette, milline väljakutse see oli. Mu Bernina pole ju mingi sadulsepamasin, mitmed töövõtted pidin nii-öelda leiutama, et õmblusmasinat mitte ära kurnata. Aga noh, hakkama sain, ning välja kukkus tõesti väga profilt. Katted tegin tõmblukkudega ja puha, et oleks võimalus poroloonpatjadelt maha võtta, pesumasinasse pista.

Ja no vaadake ometi seda mööblikangast, kas pole võrratu? Mulle igatahes meenutab Muhu tekke. Oli teine üsna krõbeda meetri jardihinnaga, õnneks sattusin poodi 50% allahindluse ajal, nii et väga suurt auku rahakotti ei löönudki. Loodetavasti peab riie vapralt aastaid vastu. Ostsin mõningase varuga, tegin ka paar diivanipatja, võib-olla õmblen isegi kohvikannusoojendaja või miskit sarnast, väikekodanlikku. Või tepitud vestikese Lillile :-)

PS. Ma pole unustanud lubadust positada 'before and after' fotosid camperi interjöörist. Veel pisut kannatust! 
November 30/2019
“No violence, gentlemen — no violence, I beg of you! Consider the furniture!” ― Arthur Conan Doyle, The Adventure of the Mazarin Stone

Small world



Olen mina ükspäev oma lemmiksekkaris – kuidas, palun? Ma ei kuulnud? Kas keegi ütles „jälle“? Ärge segage vahele, las ma jutustan. Ühesõnaga, olen mina ükspäev oma lemmiksekkaris (jah, jälle, ja mis siis?), lappan kraami riidepuudel, kui äkki kuulen, et keegi räägib võõrkeeles. Mitte inglise keeles. Teritan kõrva, aga keelt tuvastada ei õnnestu. Mingi Balkanimaa? Nihkun noorprouale ja ta tütrekesele lähemale, et asja uurida. Saades vastuseks, et tegu sloveeni keelega, annan teada, et olen enam-vähem samast kandist pärit. Kust täpsemalt? Eestist. Oi, hüüatab proua rõõmsalt, mul on üks eestlannast sõbranna, Birgit nimeks. No näed siis. USA väikelinna kaltsukas kohtuvad eestlanna ja sloveenlanna, kellel kõige tipuks veel eestlannast sõbratar. Väike maailm!

Ning ei, pilt ei valeta, meil tuli üleeile lumi maha. Lilli ja Paul on õnnelikud, mina olen torssis, sest mida aasta edasi, seda vähem ma lund sallin. Mul ei ole sellest nii-öelda jõuluilust, mille üle ja ümber käsi kokku lüüakse, sooja ega külma (no pun intended). Mida rutem ära sulab, seda parem. Paar viimast Oregoni talve on suhteliselt ebameeldivalt üllatanud, sest New Mexicost siia kolides ei osanud ei Paul ega mina aimata, et lumelabidad tuleb rohkem kui paar korda talve jooksul käiku lasta. Meil on ju nime poolest ikkagi kõrb, issand hoidku. Oregon high desert. Mistap ma juba paar aastat googeldan esimese lume aegu elamisvõimalusi näiteks... Arizonas. Esialgu küll mitte kuigi tõsiselt, sest kui lumi sulab, on siin kanjoniserval lust ning lillepidu. Ja mõnel aastal pole teda üldse ollagi, seda va lund, vaid paar helbekest siin-seal.

Täna on Thanksgiving. Esialgu pidasime plaani, et lööme pühade puhul truckile hääled sisse ja teeme camperiga esimese, nö. proovireisi, paaripäevase, enne kui aastavahetuse paiku pikemale tuurile suundume. Lõunasse, ikka lõunasse, kuhu mujale. Aga siis tuli see kuramuse lumi maha ja teeolud siinkandis pöörasid jubedaks, nii et polnud vähimatki tahtmist liikluskaosesse sukelduda. Selle asemel kokkasime traditsioonilisi pühadesööke, minu etteasteks oli kõrvitsapirukas ja seene-rohelise oa pajatoit, Paul küpsetas keelt alla viiva Cornish game hen prae. (Mis linnukese nimi eesti keeli võiks olla?) Vein oli Chianti. Kalkunit me ei söö. Jalgpalli ei vaata. Mustal Reedel kaubandusse ei sukeldu. Ja üleüldse on Thanksgiving üks kahtlase taustaga püha mu meelest, vaat et käib ühte jalga Kolumbusepäevaga. Aga noh, hea kõhutäis kulub alati ära, onju, ja lähedastega koosolemine. 
November 28/2019
“And when you go around in circles, brother, the world is very big, but if you plow straight ahead it’s small enough.” ― Colum McCann, Let the Great World Spin

“Not all those who wander are lost.”



Olen täna päev otsa, muude toimetuste kõrvalt, mõelnud sellele eelmise postituse alla jäetud kommentaarile, mis käsitles „õigel“ moel reisimist. Ja mõeldes avastanud, et mulle on kõige sügavamalt mällu sööbinud justnimelt need paigad, kus midagi nagu õieti vaadata polnudki. Või kuhu ma (me) vaid olude sunnil, plaaniväliselt oleme sattunud. Näiteks sadu miile tühja, noolsirget highwayd Nevadas, silmapiiril sinetav mäeahelik nii kaugel, et sõidad tundide viisi, aga lähemale ei tundu jõudvat. Või Mojave kõrb, teeäärne silt hoiatamas „No services next 120 miles“, taimestik nii värvitu ja kasin, et vaevalt eristub kiviklibusest maapinnast. Või Utah' lõputud punase mullaga kaetud tolmuteed, kus eksinuina arutasime, kas asustatud punktini jõudmiseks kütust jätkub, lõpuks muretsemisele käega lõime, veini lahti korkisime ja seda aeglaselt sõites savitopsidest rüüpasime, kuni ühel hetkel auto esiaknast enam välja ei näinud, sest vaatevälja varjasid hiiglasliku kuldkotka tiivad. Ta nimelt laskus taevast alla uurima, kes tema valdustes hulguvad. Või Death Valley, kus Emake Maa näib nii külalislahkusetu, et hakkad arvama, et oled mõnel teisel planeedil. Ja kus telkimine päädis mu elu mõjuvaima tormituule-elamusega.

Me Pauliga oleme kehvad turistid. Ma ei ütle seda siin blogis esimest korda. Meile ei sobi ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde tormamine, poolkohustuslikus korras muljete kogumine. Parimad reisid on olnud need, kus küll suure plaani oleme paika pannud (täpselt nagu mu eelmises postituses mainitud eestlastest paar), aga detailid jätnud tuju, juhuse, ilma hooleks. Me oleme üksjagu reisinud ilma kindla marsruudi ja ettevalmistuseta, hommikul keset Suur Mittemidagit ärgates kaardi auto kapoti peale laotanud, et kohvi toel sõidupäevaks plaane teha. Ja no muidugi oleme reisinud ka nö. näpuga päevaplaanis järge vedades ja ülevaadatud vaatamisväärsuste taha linnukesi tehes, aga see esimene variant istub meile siiski rohkem.

Kuid reisimisest saadav emotsioon, jah, see on küll tähtis, kuidas siis muidu. Iseasi, kuidas erinevad inimesed neid emotsioone korjavad, eks ole. Meie näiteks istusime ükskord 72 tundi ühe koha peal ja vahtisime ühtainumast mäge, hommikust õhtuni, öösel ka. Emotsioon missugune. Ning ärge saage valesti aru – me oleme siiski enam-vähem kultuursed inimesed, väisame hea meelega ka inimühiskonna ajaloo (või tänapäeva) seisukohast olulisi objekte, aga noh, näiteks Pariisis ei käinud ma Eiffeli tornis, selle asemel istusin tänavakohvikutes ning imetlesin pariislaste elegantsi, ja Mona Lisat lähedalt ei näinudki, kuna ei suutnud end sundida jaapani turistide müürist läbi pressima.

Ja kui me nüüd korraks nende eelmises postituses mainitud eestlastest reisisellide juurde tagasi tuleme, siis ma tunnen vaid paari inimest, kellel nende reisikogemustele midagi vastu on panna. Ning ka reisi ettevalmistamise kogemustele - et saaks rahulikult hommikuti tuult nuusutada ja alles siis otsustada, kuhupoole autonina pöörata, sest ollakse kohalike ilude ja oludega rohkem kui piisavalt kursis. Nii et lepiks vast kenasti kokku, et „õiget“ reisimist pole olemas. Kellele tuulenuusutamine, kellele giidi sabas jooksmine, kellele paketireis, kellele omaenda kokku pandu, kellele hotellibasseini ääres pikutamine, kellele mäkke ronimine. Kusjuures tihtipeale on teekond olulisemgi kui päralejõudmine.

Lõpetuseks räägin ühe loo, sõprade suust kuuldu. Usutavasti tunnevad nad end ära, ja loodatavasti ei pahanda, et ma tolle ammu juhtunud seiga siin letti löön. Noh, sõidavad sõbrad Itaaliasse (või Hispaaniasse, ma täpselt enam ei mäleta ), kultuurireisile. Ca kümneaastane poeg võetakse ühes, et varakult kultuurihuvi tekitada. Poiss löntsib kuulekalt pikad ekskursioonipäevad kaasas, ei nurise, kuid ei näita üles ka erilist vaimustust. Ühel kenal õhtupoolikul pöördub ta viisakalt vanemate poole, ilmses lootuses, et plaanis on ka midagi ägedamat kui poollagunenud ja ajahambast puretud klassitsistlikud fassaadid: „Ema, isa, mitut maja me täna veel vaatama peame?“
Foto: Road trip, Nevada
November 22/2019
“Not all those who wander are lost.” ― J.R.R. Tolkien, The Fellowship of the Ring

Oskavad elada



Meil olid paar päeva külalised majas. Sugulased, Eestimaalt. Meist väheke noorem paar, täpselt minu maitse järele matkasellid. Ei torma kasina nädala või kahe jooksul ühest turistilõksust teise, vaid on endale hea tüki aega töölt vabaks teinud (ärge minu käest küsige, mil moel), käepärase matkabussi rentinud, ning kulgevad kiirustamata läbi USA, läänekaldalt idakaldale, täpselt paikapandud marsruutigi omamata. Ärkavad hommikuti oma mugavas bussivoodis, keeravad akna alla, nuusutavad, kustpoolt tuul puhub, ja siis alles teevad päevaplaanid. Või noh, vähemalt midagi sinnakanti, sest ega mina kah täpselt ei tea, mismood neil see navigeerimine käib, eks ole.
 
Vastsete camperiomanikena tunneme me Pauliga muidugi kõrgendatud huvi igat sorti matkasõidukite vastu. Escapecampervan paistab sõna otseses mõttes silma, kuna iga issanda väikebuss on neil erineva kunstitööga kaunistet. Asutatud 15 aastat tagasi kolme surfari poolt Uus-Meremaal, on firma tänaseks ka USAs edukalt tegutsemas. Ning ei, nad ei ole mulle reklaami eest maksnud, paraku. Mulle hakkas nende kontseptsioon lihtsalt meeldima, maalingud ja puha.

Anyway. Hästi tore olemine oli. Sai söödud ja joodud ja maailma asjad paika pandud. Põhiliselt küll inglise keeles, et Paul osa saaks, aga no emakeelt sain kah ikka natukene pruukida. Lilli näitas kõik oma trikid ette, ja täna õhtul, mil külalised läinud, tundub teine pisut pettunud olevat, et värsket verd kusagilt võtta pole, mängukaaslasteks.

FOTOL: külaliste sõiduriist meie kodu ukse ees.
November 20/2019
 “Not all those who wander are lost.” ― J.R.R. Tolkien, The Fellowship of the Ring

Kaheksa!



Meil siin ajab üks tähtpäev teist taga. Eile täitus kaheksa aastat maagilisest kuupäevast 11.11.2011, mil me Yarkoga USA pinnal maandusime. Ma olen sellest vist küll igal aastal kirjutanud, aga noh, tähtis päev, peab ikka ära märkima. Ja nii tore, mõnedel sõpradel oli sündmus lausa meeles, õnnitleti ja puha.

Kolimine kui niisugune oli lihtne, tänan küsimast. Kraami ju üle ookeani ei vea, enam-vähem kaks kätt taskus laekusingi, kui paari kolimis-eelse kuu jooksul saadetud postipakid riiete ja muu sarnase mudruga välja arvata. Ametlik asjaajamine see-eest võrdus raketiteadusega. Ainuüksi Yarko kolimislogistika nõudis nädalatepikkust tööd ning maksis väikese varanduse, omaenda viisavärgist ei hakka ma üleüldse rääkimagi, seda teemat olen lõputult käianud, aitab küll.

Praeguseks olen siin nii ära kodunenud, et. Vaid mõnikord harva tabab kummaline äratundmishetk - issakene, mu praegune kodu asub ju täitsa teispool maakera sellest paigast, kus sündisin ja viiskümmend aastat elasin. Ja mõnikord meenub mulle väga selgelt, kui võõras esimeste Pauli juures käikude ajal siinne elu ja olu näis. Ei, sugugi mitte ebameeldiv, aga just nimelt võõras. Nüüd on selle tunde peale imelik mõeldagi, näib nii kaugel minevikus olevat, või justkui kellegi teisega juhtunud.

Paar vanemat postitust kolimis-aastapäeva teemal:
11.11.2011
Yarko esimene jalutuskäik Ameerikas
Viimane postitus Eestimaa pinnalt

FOTOD: esimesel vaatab Yarko alla oma uuele kodulinnale Las Crucesele, pilt võetud paar päeva peale kohalejõudmist. Teisel mina, dramaatilises poosis Mesilla orgu embamas. Seal kusagil kaugel all on mu uus kodu.
November 12/2019
“I give you this to take with you: Nothing remains as it was. If you know this, you can begin again, with pure joy in the uprooting.” ― Judith Minty, Letters to My Daughters

Töötav Mees


Morgie esitas üleskutse postitada fotosid töötavast mehest, isadepäeva puhul või nii. Aga olge lahked. Minu Töötav Mees sepistamas,


sõbra maja soojustamas,


lund rookimas,


puutööd tegemas,


higistamistelgi karkassi jaoks pajusid lõikamas, 


veinipudelit avamas,


veiseliha kuivama riputamas,


naabrite aiamaal abiks olemas,


 peale tööd janu kustutamas.
  
November 10/2019
 “When he worked, he really worked. But when he played, he really PLAYED.” ― Dr. Seuss

Kümme!



Paulil ja minul oli siin hiljuti kümnes Howdyversary. Tervelt kümme aastat, kujutage ette! Vilunud viietuhandeviiesaja lugeja loomulikult teab, misasi on Howdyversary, aga poole etenduse pealt saali jõudnuid aitan hea meelega järje peale. Nimelt: “Howdy from New Mexico” kõlas Pauli esimene, lühike sõnum, mille ta mulle rahvusvahelisel tutvumissaidil saatis, sügisel 2009.  Minu vastus oli enam-vähem sama napp, aga ei läinud palju aega, kui meil kahel jätkus juttu juba kauemaks.
Paar kuud ja paarsada mõlemapoolset pikka e-maili hiljem teatas Paul, et ta armastab road trippe. Ja mina küsisin nii muuseas, et kui ta mind kusagil New Mexico kõrbes tee ääres hääletamas kohtaks, kas peatuks ja võtaks auto peale? Tema vastu, et võtaks küll. Pöidlaküütima ma siiski ei pidanud, 31. jaanuaril 2010 oli Paul mul El Paso lennujaamas kenasti vastas. Me esimene date vältas kolm nädalat, roadtrippisime läbi terve South Westi. Edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu. 

Niisiis, asi lihtne - Howdyversary tuletub sõnadest howdy ja anniversary. Fotod on pärit me esimeselt road tripilt, kusagilt Monument Valley kandist, veebruaris 2010. Oi, näe, ja siin on üks vanem Howdyversary postitus ka.
November 08/2019
“Better to put your heart on the line, risk everything, and walk away with nothing than play it safe. Love is a lot of things, but “safe” isn’t one of them.” ― Mandy Hale, The Single Woman: Life, Love, and a Dash of Sass

Kolm!



Lillikene sai täna kolmeaastaseks! Ametlikul sünnipäevaportreel (foto 1) näeb ta paraku väheke hullumeelne välja, aga Paulil oli pildistamise ajal pall käes, ja palli peale lähevad Lilli silmad iga kell pahupidi. Tollele punasele majaesisele pingile oleme teda igal sünnipäeval sundinud (foto 3), seekord polnud palju paluda tarviski, rutiin juba. Mäletate, kui hea poseerija Yarko oli? Novot. Lilli kisub kah vaikselt samasse kategooriasse. Või noh, kes tema tahtmisest küsib. Marss pingile, selg sirgu, vasakule vaat, ei mingit kiunmist või nihelemist, või muidu...

Päevakangelase pidutuju rikkus paraku seedehäire, sest ma serveerisin talle hommikusöögiks suure tüki loomaliha, lahke käega, aga rumala peaga. Portsjon sai liiga suur. Lõi Lillikesel põhja alt ära nii et paukus. Et mul südant polnud teda õhtusöögist ilma jätta, nagu sähendsel puhul soovitatakse, keetsin potitäie riisi ja kana, vana hea dieettoit, teadagi, ja nüüd magab Lillikene oma köögipuuris õndsat und, kanaroog kõhus, ning mina pean pöialt, et tal öösel õue asja poleks.

Ah et mis see alumine foto asjasse puutub? No selle võttis Paul täna, kui ehituspoes käisime. Üldiselt üritame Home Depot vältida, kuna korporatsiooni ninamehed on Trumpi-meelsed, aga seekord jäi tee peale ette, ja mu planeedipäästjast sisemine hääl osutas, et konkureeriva müüjani jõudmiseks tuleb hea hulk fossiilset kütust põletada. Nii et Home Depot siis seekord, camperi tuunimiseks tarviliku soetamiseks. Ja vaadake ometi, neil on seal sihukesed vahvad koertele reserveeritud ostukärud. Lillikenegi on sellises sõitnud, kutsikast peast, kui käisime teda suurtes kaubandusasutustes sotsialiseerimas.
Enamik fotosid Pauli tehtud.
November 06/2019
“If you think dogs can’t count, try putting three dog biscuits in your pocket and then give him only two of them.” ― Phil Pastoret, Our Boarding House