KÖÖGIS PRÜGIKASTI TAGA magab vaene loom - mujal majas tal ju kohta pole :-)

Ahjaa, Prineville loomakliinikust helistati täna ja uuriti, kuidas Lillikesel peale vaktsineerimist läheb. Väga kena neist. Et kas järgmistel päevadel oli kutsikal mingeid nähtusid, letargilisust või muud sellist. No mitte mingeid! Kusjuures, letargiast oli asi ikka väga kaugel, tol kliinikus käimise õhtul. Pigem vastupidi. Möllas nii mis jube, me Paulige mõistatasime, mida talle küll süstiti...

Esimene hüüdnimi on Lillil kah juba olemas. SWEETFART. Justnimelt Sweetfart, mitte Sweetheart. Mõned päevad tagasi avastas ta aiast poolmädanenud varblasekorjuse. Enne kui jaole jõudsime, oli suur osa linnust nahka pistetud. Mille tulemusena laskis Lillikene pealalõunase uinaku ajal vägevat kõhutuult. Meie aga üritasime magavast kutsikast võimalikult kaugele hoida :-)

Selle linnukorjuse jutuga seoses nimetan taas ära, et töötan teadlikult oma hirmude kallal (à la jumal teab mida sisse sööb, jumal teab kuhu kaljunukile ronib ning alla kukub, jne jne). Fakt on, et me elame kanjoni kaldal, keset metsikut loodust. Siin sa kas lased koeral koer olla - või lähed teda iga jumala sekund valvates, enda peas hirmustsenaariume keerutades lolliks.

----------

SLEEPING BEHIND THE TRASH CAN - poor puppy!
Jan30/2017

AH ET KUIDAS LOOMAARSTI JUURES LÄKS?
Täname küsimast, ülimalt kenasti. Minult on muide juba ka uuritud, kuidas mõjutas veterinaari-arvet Lillikese esitlemine töökoerana, mitte pereliikmena (vt. eelmise postituse lõppu :-) Noh, kui nüüd naljad kõrvale jätta, siis Prineville kliinikus on kindel hinnakiri, nii et Lilli laudakassiks tembeldamine poleks soodustust andnud nagunii. Ja kui arvet vaadata, siis 110 dollarit kutsika põhjaliku läbivaatuse, mikrokiibi ja vajalike vaktsiinide eest on minu arvates täitsa mõistlik summa.

Lilli pidas end üleval suu-re-pä-ra-selt. Mul on Yarko ajast väike kiiks sees veterinaari-külastuste suhtes. Yarko, igapäevaelus vapper, võimas, tasakaalukas isane, transformeerus kliinikut haistes ja arste/õdesid nähes värisevaks argpüksiks, kelle läbivaatus ja protseduurid said võimalikuks ainult tänu talle luuüdisse imbunud kuulekuskoolitusele ning minu vaieldamatule autoriteedile. Aga see selleks. Yarko on meie peres nagunii pühaku staatuses :-) - need mõned kriitilised märkused aupaistet ei vähenda. Pealegi, koera kliiniku-hirm on reeglina pererahva ja/või loomaarstide põhjustatud.

Ühesõnaga, Lilli. Tema käitus vastuvõturuumis nagu vana olija. Nuusutas kõik ettevaatlikult, aga rahulikult üle - mööbli, (tühja) prügikasti, loomaarsti, abilise. Kiitis heaks. Tohter oli selline klassikaline muhe veterinaar, vanem meesterahvas. Abiline minuealine proua, kes muu jutu hulgas mainis, et tema vet. karjäär on alles alguses, õppis uue ameti paar aastat tagasi. Novot. Lilli laskis end igast otsast vastu punimata ja rõõmsalt uurida  (kõrvad, hambad, südametöö jne). Arstiga arutasime vakstineerimise üksikasju, et milliseid tingimata tarvis, ja millised jätame tegemata (et looma immuunsüsteemi mitte üleliia koormata). USAs on parvo siiani suhteliselt levinud, nii et vaktsineerimata jätmisega me riskima ei hakanud, kuigi Eestis tuleks seegi variant kõne alla.

Kui süstimiseks läks, pidas Lilli esimesele sutsule vapralt vastu, ei teinud piuksugi. Teine torge oli veidi valusam, võttis väheke rapsima. Kolmas, kiibistamine - tehakse ju sihukese jämeda nõelaga - selle puhul tuli lühike vali kisa kah. Seejärel sai läbivaatuslaualt maha, ja nii umbes poole minuti jagu istus Lillikene nördinult nurgas. Ettenägelikult olid mul maksatükid kaasas, niimoodi sai tusatuju kiiresti otsa. Söögi nimel on Lilli nõus kõike tegema. Isegi kiibistada laskma :-)

Tahtsin veel lisada, et olen erinevate riikide veterinaarteenuste kohta igasugu õudusjutte kuulnud. Peamiselt Inglismaa ja USA kohta. Et omanikku ei lasta läbivaatusele juurde, et visiidiaeg on üle mõistuse kasin, jne jne. Meie kogemus oli küll nii meeldiv kui olla saab.

Ja veel üks asi  - kui Lilli kasvataja meile Prineville kliinikut soovitas, oli üheks argumendiks tõsiasi, et seal ei tegelda ainult lemmikutega, vaid ka kariloomade ja hobustega. Et nood laiema haardega kliinikud on rohkem nö. 'down to earth' - nii hinnad kui probleemidele lähenemine mõistlikumad, vähem peenutsevad kui vaid koerte-kassidega tegelevates veterinaarasutustes. Samas, meditsiinitehnika ning oskused on tasemel - suuremal kliinikul rohkem vahendeid aparaatide ja täiendkoolituste tarvis.

PILDIL: Lilli täna hommikul meie õuemurul. Kahutab, aga päike on soe!

-----------

LILLI ON OUR FRONT LAWN, today early morning. Grass was frozen, but sun was warm!
Jan28/2017


VAJA VAKTSINEERIDA - VALIME VETERINAARI.
Lilli kasvataja soovitas soojalt Prineville vet.kliinikut - meie kodunt ca 45 minutit autosõitu. Mistap otsustasime laisalt, et vaktsineerime siinsamas Madrases, kohalikus väikeses kliinikus. Käisime paika ja inimesi Lillile eelnevalt tutvustamas kah. Kliiniku personal sügas ja nunnutas natike, otseselt midagi ette heita ju pole, kuid ma oleks siiski soojemat vastuvõttu oodanud. See selleks. Täna hakkame veterinaarile sättima, prindin kliiniku uue patsiendi vormi välja - aga käsi pastakaga jääb õhku rippuma, sest vorm annab vaat et silmad ette USA immigratsiooniameti paberimajandusele. Tahetakse teada koeraomaniku perekonnaseisu, mõlema abikaasa sünniaega, isikukoodi, perekonna sissetulekut, tööandjat koos kontaktandmetega, ja nii edasi. Looma kohta on paar kasinat küsimust, et kui vana, ja mis tõugu, ja mis värvi. Halloo!! Meil Pauliga lõi mõlemal punase tule põlema - et misasja? Maksta tuleb nagunii kohe ja kohapeal, mis on veterinaaril asja meie isikukoodide ja tööandjatega? Väga ebameeldiv lähenemine.

Ega midagi. Kuna meil nö. vaatlusvisiidist kah just sajaprotsendilist rahulolutunnet ei jäänud, tegime Madrase kliinikusse kiire kõne ja ütlesime visiidist ära, et järgmisena Prineville loomatohtrite numbrit valida. (Oleks ikka kohe pidanud kasvataja soovitust kuulda võtma, onju). Aja saime juba homseks. Prineville patsiendileht on lihtne ja asjalik, kuigi tegemist tunduvalt suurema kliinikuga. Omaniku nimi, kontaktid, töökoht - ja kogu moos. Siiski on neilgi oma väike 'kiiks' - lemmikut iseloomustamiseks on järgmised võimalused: "Our pet is: 1) Member of our family  2) Child's pet  3) Backyard pet  4) Guard animal  5) Barn cat  5) Working pet". Hmmm. Siinkohal meenub mulle meie Las Crucese landlady Mary lugu sellest, kuidas ta oma koeri (tal on neid  hea hulk, kõik varjupaigast võetud, kuningliku elu peal, magavad Mary diivanitel, söövad hirmkallist koeratoitu jne jne) - ühesõnaga, kuidas ta koeri loomaarstile viies vastab küsimusele "Kas see on teie armas lemmikloom" alati ühtemoodi: "Issake, muidugi mitte! Kas ma näen teie arvates koerainimesena välja?! Ma ei hooli sellest penist kõige vähematki, elab tagahoovis, ülepäeva viskan toitu ette". Mary kinnitusel olid tema loomaarsti-arved alati väiksemat sorti. Sest pole ju saladus, et mida armsam loom, seda rohkem raha on omanik valmis (kliiniku)letti laduma.

Meenutasin Mary filosoofiat Paulile kah, mispeale tema uuris, et äkki läheks Lilli laudakassi pähe läbi - kassimõõtu nagu ta praegu meil on - barn cat vast kõige 'odavam' tolles kliiniku poolt ette antud nimekirjas. Või siis äärmisel juhul hoovikoerana (backyard pet). Mispeale minus snoob välja lõi, et meie oma koera hoovipenina küll kirja panna ei lase. Mkmm! Pisukese mõtlemise järele valisime töökoera tiitli (working pet). Kõlab justkui lihtsamalt (loe: odavamalt) kui 'perekonnaliige' (member of family), samas piisavalt väärikalt. Eks me siis homme arve pealt näe, kas oleks pidanud Lillikese ikkagi laudakassiks tembeldama :-)

PILDIL: ainuke king, mida meie majas närida tohib: puuking. Ja te vaid vaadake nõelteravaid hambaid kolmandal pildil! Me peame nende hammastega igapäevaselt koos elama...

---------

THE ONE AND ONLY SHOE in our house that Lilli is allowed to chew on. The wooden shoe!
Jan26/201

LILLI 'TÖÖRIISTAKAST'.
Püüdke ära arvata, millist kolme mänguasja Lilli kõige kõrgemalt hindab. Õige vastus allpool - ärge piiluge!

1. Piuksuga pikk ja peenike elukas
2. Kummirõngas
3. Plüüsist koer
4. Plastikust veepudel
5. Rõngasrebane Foxi
6. WC pump
7. Elektrirai Dolores
8. Närimismänguasi
9. Närimisköis
10. Uksekiil
11. Öine kaisuloom
12. Armadillo
13. Pappkast
14. Tükk vana nahkvööd
15. Hapukoorekarp
16. Puupulk (paju)
17. Kutsikapall
18. Kivi

Koerainimesed vast vaatavad, et ennäe, (tennis)palli polegi pildil? Aga seepärast pole, et palliga mängimise hooaeg pole veel alanud. Toas ei taha palli loopida, aga ões paksus lumes pole pallimäng kuigi mõnus. Ei koerale, ei inimesele.

VASTUS KÜSIMUSELE: Lilli kolm vaieldamatut lemmikut: 13 (pappkast), 18 (kivi), 4 (plastpudel). Nende kolme peale läheb ta iga kell pöördesse. Populaarsuselt järgmised on 15 (hapukoorekarp), 10 (uksekiil) ja 6 (WC pump)


Nagu näha, on Lillikese favoriitideks täiesti suvalised, igapäevased asjad majast või aiast. Kannid, mille eest omanikud raha maksnud või mis kingitud - sellised, mis viisakad ja intelligentsed välja näevad  - nendega mängitakse muidugi kah, aga mitte nii, et silmad pahupidi, karv turris ja keel ripakil. Mkmm. Meie Lilli on lihtne tüdruk, hinnalisem kraam jätab teda suhteliselt külmaks.  

Jan23/2017

LILLI KAEVAS TÄNA OMA ESIMESE AUGU.
Mullane töö, nagu Pauli tehtud piltidelt näha :-)
----------
Lilli dug her very first hole today! Photos: Paul
Jan 23/2014

MAA ON KOHATI JUBA KENASTI PALJAS.
Lõpuks ometi saab Lilliga normaalselt jalutada, ilma et peaks lumes sumama.
Jan21/2017
WOMEN'S MARCH ON WASHINGTON, UPDATE

Headline: It Sure Looks Like More People Showed Up For The Women’s March Than Inauguration.
Organizers of the event upped their crowd estimate from 200,000 to 500,000. Read more

Headline: Uplifting, Heartbreaking, Enormous Crowds at Women's Marches Around The World.
From Washington, DC, to Antarctica, more than 2.5 million women are protesting the inauguration of President Donald Trump. Read more

Yeah, Donnie, eat your heart out!
Foto: Internet. Poster from Women's March.
Jan21/2017

WOMEN'S MARCH ON WASHINGTON !!
January 21st, 2017
WEBSITE
MISSION AND VISION
RELATED POST

"OUR MISSION

The rhetoric of the past election cycle has insulted, demonized, and threatened many of us - immigrants of all statuses, Muslims and those of diverse religious faiths, people who identify as LGBTQIA, Native people, Black and Brown people, people with disabilities, survivors of sexual assault - and our communities are hurting and scared. We are confronted with the question of how to move forward in the face of national and international concern and fear.

In the spirit of democracy and honoring the champions of human rights, dignity, and justice who have come before us, we join in diversity to show our presence in numbers too great to ignore. The Women’s March on Washington will send a bold message to our new government on their first day in office, and to the world that women's rights are human rights. We stand together, recognizing that defending the most marginalized among us is defending all of us.

We support the advocacy and resistance movements that reflect our multiple and intersecting identities. We call on all defenders of human rights to join us. This march is the first step towards unifying our communities, grounded in new relationships, to create change from the grassroots level up. We will not rest until women have parity and equity at all levels of leadership in society. We work peacefully while recognizing there is no true peace without justice and equity for all.

HEAR OUR VOICE."


BOOT CAMP* vol1
Pauli töölähetuse ajaks (sedakorda New Mexicosse) seadsin omale koerakoolituse osas kindlad sihid.

EESMÄRK NR 1: kolida Lilli öiseks ajaks meie magamistoast ära kööki, kus tema tarbeks uus võrepuur. Esialgu vaheseinaga poolitatud, et väike loom sinna päris ära ei kaoks (loe: puuri ei pissiks. Nad kipuvad seda tegema, kui puuri-ruumi liig laialt käes).

TREENING: Esimesel õhtul, kui Lilliga kahekesi kodus olime, tarisin ’titepuuri’, milles kutsikas siiani vaikselt-viisakalt me voodi kõrval maganud oli, kööki. Uneaeg saabus, toppisin looma puuri. Ise jäin veel arvuti taha, st. Lilliga samasse ruumi, nägemisulatusse. Olin vaimu valmis pannud, et kui ruigama hakkab, ignoreerin. Noh, hakkaski. Ignoreerisin. Kümme minutit, viisteist, pool tundi. Ruig ei lõppenud, kiskus hüsteeriliseks. Ignoreerisin veel nii umbes pool tundi. Misjärel alustas Lilli plastpuuri seinast läbi närimist. Kargasin püsti, ilma mingi konkreetse, läbimõeldud plaanita. NB! Halb mõte! Alati peab plaan B ja C varuks olema, juhuks kui plaan A ei toimi ja koolitusprotsess kiiva kisub. Anyway. Krabasin märatseva kutsika, ta tekid ja ’öösõbra’ (pehme koeralaadne mänguasi, silmad ja nina eemaldatud, turvalisuse eesmärgil), toppisin hetkeuiu ajel ('saaks ainult vaikust!') Lilli koos ta magamiskraamiga köögipuuri, riivistasin ukse ning naasin arvuti taha. Ise hinge kinni hoides, et mis siis nüüd veel järgneb. Ööseks metallpuuri, ennekuulmatu julmus!

Järgnes järgmine: Lilli vahtis lõugamisest kurnatult, üleväsinult ringi, rahunes hetkega (’jumal tänatud, lõpuks asi õige, olen köögis köögipuuris, mitte magamistoa puuriga köögis’), räntsatas end kutsikate klassikalise une-mühatusega külili… ning uinus kui Okasroosike. Öösel kella kahe ajal andis viisaka niutsatusega märku, et pissile vaja, magades seejärel hommikuni välja. Tänane öö oli tal köögis juba üheksas. Peab end üleval nagu vana olija. Pakun, et pimesi komistasin toimivale trikile:  köök ööpuuri asukohana  ei kõlvanud (’kuulge, ma olen ju eluaeg teie voodi kõrval maganud selle plastpuuriga’), köögipuur aga tundus kohane (’kuulge, ma olen ju eluaeg köögis selles võrepuuris päeva-und maganud, asi see nüüd siin ööd veeta ei ole’). Noh, see on minu nägemus asjast. Mis Lillikese peas liikus, issand seda ise teab.

TULEMUS: tehtud!

* Boot camp (noun)
- a military training camp for new recruits, with strict discipline.
- a prison for youthful offenders, run on military lines.
- a short, intensive, and rigorous course of training.

PILDIL: Lilli võitleb köögipuuris tühja kodujuustu-karbiga
Jan18/2017

MA POLE ELUAEG VÄGA KUTSIKA-INIMENE OLNUD.
Ärge nüüd valesti aru saage – loomulikult olen oma nelja koera (Eduard, Jeekim, Yarko, Lilli) esimesi elukuid nautinud/naudin, neid nunnutanud nagu kutsikaile paslik. Sellegipoolest liigitaksin end pigem vanade koerte austajate hulka. Sest vana loomaga on sul reeglina ühine ajalugu, oskad iga ta kõrvaliigutust või kulmukergitust lugeda, ja tema omakorda loeb sind. Mäletan, kui Yarko kutsikas oli, tundsin sama mida praegu Lilliga – loomakene alles mõned nädalad ilmas elanud, alles avastab maailma, järelikult mingist ühisest taustast või sügavamast suhtest ei saa veel juttugi olla.

Muidugi on kutsikas armas. Siiski, minu ’nunnumeetri’ lööb vana koer täpselt samamoodi põhja. Tunnen muidu väga mõistlikke, isegi reserveeritud inimesi, kes kutsikaid nähes, seda enam neid katsudes täielikult enesekontrolli kaotavad :-) Minuga on teine lugu. Näiteks kui me Lilliga kasvataja juurest koju sõitsime, Paul roolis, kutsikas minu süles, küsis Paul midagi umbes sellist, et kas sa oled uue koeraga õnnelik. Mina kostsin vastu miskit sinnakanti, et koer ju tuttuus, ma ei tunnegi teda! Väga südametu vastus värskelt kutsikaomanikult, onju.

Ühesõnaga. Eks me nüüd Lilliga õpimegi teineteist tundma ja ehitame tasapisi baasi pikale, kindlale suhtele. Tänaseks olen ma temaga muide pea poolteist nädalat kahekesi olnud, Paul on töölähetusel. Lillikene niisiis naisterahva meelevallas, kes avalikult tunnistab, et ainuüksi kutsikaks olemisest ei piisa, et Epu kui koeraomaniku südant võita. Aga noh, kõik on väga kenasti kulgenud. Täna sai Lillile esimene pediküür kah tehtud, õnnestus üle ootuste hästi. Tööriista kiidan taevani – tellisin pisikesed küünekäärid, sest nood, mis Yarkolt päritud, on ikka üüratuma suured väikese looma tarvis. Iga lõike järel andsin maiust; peale kolme varvast oli kutsikal asi selge ning mõningane algne vastupunnimine kadus kus seda ja teist. Kui töö lõpetasin, oli Lillil ilmselgelt kahju, et tal rohkem varbaid pole. 

PILDIL põõnab Lilli klassikalises kutsikapoosis, sellesama köögilaua kõrval, mille peal mina arvutiga klõbistan.
Jan17/2017


ÜKS PALJUDEST PÕHJUSTEST, MIKS PAULIGA ON NII HEA KOOS ELADA.
Reeglina ma siin blogis oma abielu üksikasju ei kajasta, aga noh… vahel harva ju võib. Kui just väga detailseks ei lähe :-) Lugu järgmine. Teisel päeval peale Lilli saabumist oli me uus päevakava juba enam-vähem paika loksunud, kuid pisut räsitult tundsime end hilisel pealelõunal siiski. Ennast ja Pauli pean silmas - kutsikas oli jumala värske ja naksik. Paul takseeris mind hindava pilguga ning soovitas minna ja võtta üks hea lõõgastav vann. Et tema vaatab senikaua koera järele. Aga kannatagu ma paar minutit, tal tarvis vannitoas midagi toimetada. Mina muidugi rõõmuga päri. Niipea kui Paul koera-valve üle oli võtnud, panin padavai pesuruumi suunas. Avan ukse, ja mida ma näen – vannituba on Pauli kiire käe all spa’ks transformeerunud! Alates põlevatest küünaldest lõpetades oskuslikult volditud värske vannilinaga. Loomulikult võtsin veeprotseduurist viimast, kuniks Paul ja Lilli omi asju ajasid. Vaat selline Mees on mul.

---------

BOASTING ABOUT MY HUSBAND. It's pure delight to live with him! Photo: Internet.
Jan16/2017

PÄIKESELINE OLI TÄNANE PÄEV, JA TUULETU.
Küll miinus 10 C, aga lõpuks ometi andis kutsikaga pisut kauem õues olla. Nii me siis peesitasimegi ülemise korruse terrassil. Mul olid väikesed hirmud sellega seotud - Yarkot ei toonud ma ilmaski rihmata siia üles. Miskipärast arvasin, et ta ei jaga ära, et kõrgel on, ja võib terrassilt alla tühjusesse astuda. Lisaks vana koer ka ju, motoorika polnud enam üleliia terane.
Nüüd, kui kutsikas majas, olen otsustanud oma hirmudega tööd teha. Paar esimest korda lasksin Lillil terrassil rihma otsas joosta, asja uurida. Kui aru olin saanud, et ta kõrguse-värki jagab, tegin südame kõvaks ja andsin looma vabaks. Ei mingit probleemi! No ma väheke kavaldasin oma muretsemise üle ka, kinnitades endale, et kui peaks õhulend juhtuma, siis hanged pehmendavad :-)
Koeraomanikke vast huvitab - siin on üks hea artikkel teema kohta: Irrational Worry Syndrome - How Do Your Fears Affect Your Dog?

-----------

LILLI AND ME ON OUR UPPER TERRACE. Cold but nicely sunny! I had my coffee, Lilli had her delicious icicle.
Jan15/2017

SAEPURU SASS JA SITA-AADU ehk järjekordselt koerakakast. Hoiatus: väga võigas. Lugemine omal vastutusel.

Lillil on erakordselt hea isu. Eile õhtul tõdesin, et kutsikas on paks. Dieedile! Tänahommikune toiduports oli tavalisest väiksem, jättes Lilli ilmselgelt lisa soovima. Aga nagu vanasõna ütleb - kus häda kõige suurem… Noh, võttiski Lillikene suuna oma ’pissodroomile’, tegi suure häda ning asus seda innukalt ampsima. Et on küll juba korra kerest läbi lastud toit, kuid näljaga ajab asja ära. Mida Lillikene aga ei arvestanud, oli tõsiasi, et pissodroom on saepuruga kaetud. Kui kiiruga kugistad, saad junnile lisaks ka puupudi. Ühesõnaga. Enne kui ma jaole jõudsin, oli kutsikal suu sita ja saepuru segu paksult täis. Paraku ei suutnud ta otsustada, kas süljata või neelata. Sitta oleks nagu tahtnud, aga saepuru muidugi mitte. Mälumine venis pikale, ilma nähtava tulemuseta. Lõpuks ei näinud ma muud nõu kui käised üles käärida ja kõnealune mix Lilli lõugade vahelt välja kaapida. Arvatagi, et kumbki meist selle tegevuse käigus just väga õnnelik polnud. Lilli kogus end siiski kiiremini kui mina, kihutades tagasi siseruumidesse, oma mänguasjade juurde, endal mõningased sitajäägid veel suus. Niisiis pidin tegema järjekordse ülinimliku pingutuse - mööda elutuba vedelevad kannid sekundi murdosa vältel Lilli haardeulatusest eemaldama. Need, mida ma kokku krabada ei jõudnud, tuli hiljem kuuma vee ja seebiga steriliseerida, kuna peale pisut piinlikku pissodroomi-episoodi oli loomal eriline mängutuhin peal.

----------

LILLI: "I WISH THAT SNOW WOULD MELT SOON."
She's oh so right. We all need more outdoor-time. Cabin fever!
Jan14/2017

Eelmises postituse kurtsin, et ma ei suuda Trumpi üle paari sekundi kuulata. Paha hakkab, füüsiliselt. Aga oh imet, täna komistasin videole, pikkuseks tervelt üks minut ja kaks sekundit, mille isegi minu tundlik trumpi-närv välja kannatas:-)
LIFE ACCORDION TO TRUMP: VIDEO
Jan14/2017

KUTSIKAST ja TUTIMÜTSIDEST.
Mäletan, et millaski vist lubasin alustada Lilli blogi. See suure suuga lubamine pidi küll toimuma enne, kui kutsikas majja tuli, sest praegu on muudki teha kui uut blogi püsti panna. Mõistlikum on tegeleda reaalse kutsikaga kui virtuaalsega, onju. Pealegi, 5500 on mu võrguPÄEVIK, ja päevad on hetkel Lillit täis, nii et kes palju muud ootab kui koerajuttu, peab veel mõnda aega ootama :-) Pealegi, eks ole kutsikas hulga toonust tõstvam teema kui näiteks ...noh...Trump. Ma ütleks, et me Pauliga ajastasime koeravõtu lausa ideaalselt. Ei jää aega iga Donaldi järjekordse ämbri üle käsi ringutada. Arvata, et lakkamatut ämbrikolinat on Eestissegi kuulda?

Aga katsuks nüüd kuidagiviisi sellest Trumpi-teemast siiski mööda hiilida ja koera-lainel püsida. Või siis vähemalt poolenisti mööda, sest tahan kirjutada ühest üle-ameerikalisest müstiprojektist. Nimelt 21. jaanuaril, Trumpi inauguratsiooni-tseremoonia järgsel päeval marsivad sajad tuhanded USA naised protestiks Trumpi presidendiks saamise ja viisi vastu, kuidas Donnie naisi kohtleb, kuidas ta oma suhtumist vastassugupoolde väljendab. "Crab them by the pussy", ütles peagi ametisse vannutatav USA president Trump mõned aastad tagasi otse välja. Kahjuks (või õnneks) jäi see ka lindile, nii et 'ütles/ei öelnud' vaidlust siinkohal ei teki.

Protestiaktsiooniga seotud  TUTIMÜTSI PROJEKT  sisaldab sõnamängu (pussy/cat/hat), eelkõige muidugi aga sõnumit Trumpile ning teistele temasarnastele meestele: roosa, 'kassikõrvadega' mütsi kandja ei lase end tuttipidi krabada. Kusjuures, marsitakse mitte ainult pealinnas Washingtonis, vaid ka kümnetes teistes linnades. Plaanisin Bendis  marsil osaleda, paraku hetkeolud seda ei soosi (kutsikaga 'home alone'). Oma meelsuse näitamiseks on muidugi teisigi võimalusi. Näiteks ei jälgi arvutist inaugutsioonitseremooniat (telekas me majas nagunii puudub). Selleks pole mulle isegi mingit kampaaniat tarvis – ei vaataks nagunii. Ma ei kliki Trumpi videoklippidele kah, olgu tegemist ta pressikonverentsi või tele-esinemisega või millega iganes. Mul läheb reaalselt süda pahaks, kui ma kasvõi kaks-kolm tema suust tulevat algklassi tasemel sõnavaraga, maniakaalselt suurustlevat lihtlauset ära kuulan. Aga kindlapeale jälgin 21.jaanuaril uudiseid ja ülekandeid naiste marssidest. Võimukas roosade mütside meri - eks katsu neid kõiki krabada, Donald!

--------------------

THE PUSSYHAT PROJECT
/.../Hundreds of thousands of protestors are expected to flood Washington D.C. on January 21, 2017 to take part in the Women’s March on Washington, the day after Donald Trump’s inauguration.
And thanks to a knitting project that has gone viral, thousands of them will be wearing bright pink and cat-eared “pussy power hats.”  It’s a strong visual statement offering up a symbolic rebuke of Trump’s infamous “grab them by the pussy” comment./.../ Read more:

UPDATE: SISTER MARCHES are solidarity events inspired by the Women's March on Washington, and organized by volunteers around the world. If you can't make it to Washington, D.C. on January 21, join or host a Sister March near you.

UPDATE:  IT'S A LOT MORE THAN THE ONE MARCH:  A Firestorm of Protests Will Take Aim at Donald Trump's Inauguration. 
Jan13/2017

VASTIK VIIUL ehk KOERUSTÜKK MAKSAB KURJALT KÄTTE.
Enne kui Lilli majja tõime, tegime elamise enam-vähem 'kutsikakindlaks'. Ega meil  ennegi kraam suvaliselt mööda maja vedelenud. Korda armastavad täiskasvanud inimesed, nagu me Pauliga oleme.-). Mõned ümberkorraldused tuli siiski teha, aga seinaääri päris tühjaks ka ei korjanud. Jõulukuusk praegugi kenasti nurgas, Pauli elektrikitarr istub statiivil, võimenduskasti kõrval. Ise tehtud viiul, millest pikemalt oli juttu SIIN - selle jätsime kah seina najale seisma. Et las Lilli kasvatab iseloomu. Ega kõik, millele ligi pääseb, pole näppimiseks (loe: hammustamiseks).

Noh, täna varahommikul teen omale köögis esimest kohvi, koer puurist välja lastud, tervitatud, pissitatud, ja kuna ta on juba mõningase usalduse välja teeninud, siis iga sekund ma tal silma peal ei hoia, vaid nii umbes igal kolmandal sekundil. Novot. Pööran mina kolmandamal sekundil ringi, et köögist elutuppa kaeda, ja taban Lilli ettevaatlikult viiulit nügimast. Pill, mis vaid seina najal tasakaalu hoiab, hakkas seepeale jalalt kalduma, prantsatades viimaks kolina ja kaebliku kõlakasti-kõmina saatel põrandale. Lilli kiljatas hüsteeriliselt, üdini naiselikult, tõmbas kõrvad lidusse, jalad kõhu alt välja ning punus valguse kiirusel viiulist kõige kaugemal asetsevasse geograafilisse punkti kogu majas ehk siis köögi kõige tagumisse nurka.

Terve närvikavaga loomal ei võtnud toibumine õnneks kuigi kaua aega. Mina ei lohutanud kah. Esiteks - ise ta selle häda omale kaela tõmbas, sõna otseses mõttes. Teiseks - koerakoolituse rusikareegel on, et hirmul looma lohutamine valab veelgi õli tulle, luues mulje, et tõesti on miskit väga hullu lahti, kui isegi peremees arvab, et vaja käppa hoida ja nunnutada.

Kui me lõpuks kohvijoomiseni jõudsime, elutoas tugitoolis, Lilli minu süles, nagu meil see välja kujunenud (pikemalt kirjeldan mõni teine kord) - ühesõnaga, isegi minu süles silma looja lastes vahtis ta kahtlustavalt viiuli poole, niipea kui majast või õuest mõni krõps kostus. Et mine sa hullu pillikasti tea, kargab teine jälle hoiatamata kallale.

Pealelõunaks oli hirm meelest läinud. Viskasin paar korda mänguasja viiuli lähedusse, Lilli ei võõrastanud järgi minna. See tegevus on tal ka pildil parasjagu käsil. Viiulit ignoreerib täielikult, järelikult oli hea õppetund.
Jan12/2017

POLE VEEL HARJUNUD, et uus koer majas. Täna õhtupoole olin köögis arvutisse süvenenud, peale Lilli kella viiest söögiaega. Pärast einet läheb ta reeglina nii umbes viieteistkümneks minutiks täitsa pöördesse (õhtune hullus, teate küll), seejäral kukub jalapealt horisontaalasendisse kusagil minu läheduses, enamasti köögilaua all, kui mina laua peal (=arvuti taga) satun asjatama. Noh, klõbistan täna süvenenult arvutis, tuba vaikne (Paul on New Mexicos töölähetusel), õues pime, kui järsku ilmub köögilaua alt kutsikas! Sekundi murdosa vältel ei lülinud mu arvutist hõivatud aju ära, et ma polegi üksinda majas, vaid et meil on nüüd jälle KOER.
Kusjuures saladuskatte all tunnistan, et olen Lillit tervelt kahel korral kogemata Yarkoks kutsunud....

Naljakas, Lilli kõrvad on siiani kogu aeg kikkis olnud – sihukesed pisikesed kõvad rebasekõrvad. Alles paar päeva tagasi hakkasid kasvama, nüüd on kõrvaotsad kenasti lontis kah, nagu korralikule saksa lambakoera kutsikale kohane. Ma juba muretsesin! :-)
Jan11/2017
"No one appreciates the very special genius of your conversation as the dog does." - Christopher Morley

VIIES PULMA- AASTAPÄEV oli meil Pauliga, kaheksandal jaanuaril. Vahel tundub, et JUBA viies, vahel jälle, et ALLES viies. Paar oleme olnud tervelt seitse aastat.  Meil on traditsiooniks igal aastapäeval oma pulma-karp lagedale tuua (sisaldab kuivatatud pruudikimpu, sõrmustekarpi, õnnitluskaarte, pulmapaiga broneerimise arvet ja muud teemakohast kraami) ning teineteisele antud abielutõotused uuesti ette lugeda. Igal aastal kõlavad need paar isekirjutatud lihtsat, tähenduslikku lauset ühtmoodi hästi. Igal aastal küsime teineteiselt üle, kas oleme kaaslase valikuga sama rahul ja õnnelikud kui tol jahedal jaanuaripäeval kõrgel New Mexico mägedes. Igal aastal on vastus olnud JAH!!

Link ühele eelmise aasta pikale postitusele, kus võtsin kokku oma Eestist väljarändamise loo.

----------

PAUL AND I HAD OUR FIFTH WEDDING ANNIVERSARY, on January 8th. And we've been together for seven years already! Photo: our wedding site up high in Organ Mountains, New Mexico.
Jan10/2017
"Ultimately, I believe the only secret to a happy marriage is choosing the right person. Life is a series of choices, right?" - Michelle Pfeiffer

KOERAKAKA ja TOIDUKILE ehk episood, mida eelmises postituses põgusalt mainisin.
Meil nimelt on köögi ja garderoob/varuvannitoa vahel sihukene pikk, käänuline, loomuliku valgustuseta koridor. Raamaturiiul esimesel käänakul, seina vastu toetatud akustiline kitarr teisel, ja koridori lõpus, vannitoa ukse kõrval kaks suurt punutud pesukorvi. Tuld koridoris pölemas ei hoia, valgust annavad paar seinakontaktidesse torgatud öölampi. Kui Lilli majja kolis, tõkestasin pääsu garderoob/vannituppa portatiivse koeraväravaga, aga koridori jätsin koerale avatuks. Et hakkab teine muidu veel pimedat käiguteed võõrastama või midagi.

Novot. Ühel ilusal õhtul asjatas Paul köögis, pakkides maheveise hakkliha sügavkülmutamise tarvis toidukilesse, Lilli sealsamas läheduses hängimas. Mina olin kusagil teises maja otsas, kui kuulsin Pauli traagilisi appikarjeid: 'Help! Help!'. Köök oli tühi. Ei Pauli, ei Lillit. Tormasin edasi, poolpimedasse koridori, võttes käänakuid susside vihisedes, kuid siiski mõningase ettevaatusega (raamaturiiul! kitarr!), endal peas erinevad stsenaariumid kerimas, üks mustem kui teine. Koridori lõpus avanes mulle järgmine vaatepilt: pesukorvide kõrval haiseb korralik kogus vedelat koerakakat. Paul üritab parema käega kutsikat ohjeldada, vasak käsi pigistamas toidukilekarpi, kusjuures hea hulk kilet lipendab karbist välja, kleepudes kõigi kolme asjaosalise külge (Paul, kutsikas, pasahunnik). Kahel neist (Paul, kutsikas) on silmad punnis, esimesel sulaselgest õudusest, teisel vaimustusest (lehviv kile! värske sitt!). Hunnikul õnneks silmad puuduvad, aurab teine niisama pimesi põrandal.
Pean ausalt tunnistama, et mul oli abi andmisega tõsiseid raskusi, kuna naeru tagasihoidmine röövis kogu energia.

Foto: loomulikult armastab loom uinakuid teha viisil, mis inimeste toimetused tüsilikuks muudab. Antud juhul lastakse sõba silmale köögis, kraanikausi kapi ees, kui mul parasjagu nõudepesu pooleli.
Jan09/2017

LILLI & KONT. Hanged õues vöökohani, mistap tuleb tubaselt toimetada. Viisakat, rahulikku, liigse omamiskireta kondinärimist harjutada. See kõik kukub Lillil väga kenasti ja loomulikult välja, esimesest kondist alates. Nood Rootsi lipuvärvides New Mexiko triibutekid asendavad me suuri põrandavaipu, kuniks Lilli väheke suuremaks ja 110% pissipidajaks saab. Tekid on Yarkolt päritud küljealused muuseas, neli tükki. Hea lihtne kutsikaga: kaks põrandal, kaks varuks ootamas, et puhas 'allapanu' iga kell võtta oleks - peale kondinärimist näiteks.  Tuppa pissimisega siiski enam muret pole. Õigemini pole olnudki, peale paari üksiku loigu ja ühe kõhulahtise hunniku, millest võiks tegelikult pikemalt kirjutada millaski, saate suutäie naerda:-). Aga jah, praeguse seisuga lähebja asjatab Lilli iseseisvalt garaazhis oma pissodroomil (inglise keeles kutsume 'pee port'), kui häda päeval peale tuleb. Ööuni kestab kah juba pikalt, hommikuni välja. Paaril ööl olen siiski süles pissile viinud, kui puurist märku antakse, et tarvis.

------------

LILLI & BONE. With a little training included: sometimes me or Paul casually touching the bone (or the dog) while she's eating. Or stepping over her. For keeping up calm and non-possessive bone eating habits.
Jan09/2017
"To succeed in life, you need three things: a wishbone, a backbone and a funny bone." - Reba McEntire


KINDEL MÄRK, ET ILMAOLUD EKSTREEMSED: bingo ja tantsulkad jäetakse ära :-)
/.../The Boys & Girls Club of Bend canceled its Saturday night BINGO, while the Notables Swing Band canceled its Sunday afternoon Bend Senior Center dance. The Oregon Old-Time Fiddlers Association canceled its Second Sunday JAM/DANCE at the Powell Butte Community Center./.../

www.ktvz.com
/…/ BEND, OR. Weekend storm hit Central Oregon with plenty more snowfall Saturday, then a dangerous "wintry mix" including freezing rain Sunday, leading to numerous slide-offs and crashes, and closing the Redmond Airport runway.
The city of Portland closed its community centers and indoor pools due to the conditions, and many other attractions were closed as well, including the Oregon Zoo.
Travel is very challenging if not dangerous over much of Oregon.
Snow and sleet were making for treacherous roads over much of the state, with Oregon State Police warning that they can't keep up with all the crashes. Whiteout conditions and deep snow drifts prompted the closure of several highways in Eastern Oregon,
Driving conditions got so hazardous that ODOT required chains along Interstate 5 in the Willamette Valley from Eugene to Wilsonville Saturday afternoon. The chains requirement extends from milepost 186 south of Eugene to milepost 282 in Wilsonville. The requirement will be in place until conditions improve.
All vehicles with a gross vehicle weight above 10,000 pounds must use chains, officials said. Traction tires are allowed in place of chains on all vehicles under 10k gross vehicle weight, including passenger vehicles, and not towing. All towing vehicles must use chains./…/
Jan08/2017
"A lot of people like snow. I find it to be an unnecessary freezing of water." - Carl Reiner

MA SAADAKS HEAMEELEGA OSA LUND EESTISSE. Võtate vastu? Kanjon saab peagi valget ollust ääretasa täis, tundub mulle. Linnutoitu kulub kilode kaupa. Lilli sukeldub, pea ees, hangedesse. Lumerookimisega me end enam ei vaeva. Nagunii ei jõua majaümbrust puhtana hoida. Sahver on toitu täis. Paulil mängib elutoas surfimuusika. Eks millaski sulame lume alt välja :-)
Jan07/2017

LUMEVABAD TALVED pidid Kesk-Oregonis olema?! Istume juba mitmendat päeva lumevangis. Kutsikas vahib kurva näoga aknast õue, välja saab vaid loetud minutiteks, sest isegi päeval on krõbekülm. öödest rääkimata. Oleme rohkem kui valmis Suureks Sulaks. Lubavad tulevaks nädalaks.
Foto: Camille & Frank, me sõbrad Bendist.

----------

CENTRAL OREGON wasn't supposed to get LOTS OF SNOW?! Well here we are, suffering from cabin fever already, all three of us - Lilli included. We can't be more ready for The Big Melt. Might happen next week. Photo: Camille & Frank. No driving for them today I guess...
Jan07/2016

LILLI LEMMIKSÕNA on neljatäheline ja algab F'iga. Ärge nüüd lambist arvake, et noor nägus koerapreili roppuste-aldis on või midagi:-). Lilli lemmiksõna on FOOD.
Koerainimesi vast huvitab, mida siis Lilli sööb. Siin on link. Kuivtoidule lisan sutsu veisehakkliha, vahel lusikatäie Pauli tehtud (suhkruta) jogurtit (probiootikumid!). Veisesüdant saab ka, ja praetud maksa maiuseks. Meid mahelihaga varustav farmeripere lubas mulle loomamagu smuugeldada, tapamajast - seda ei lubata siin eraisikutele müüa. Aga magu on teatavasti parim, mida koerale sööta saab. Yarko kasvas mao peal üles, ja näe millega kõik hakkama sai ja kui kaua elas! Aga tagasi Lilli juurde. Kahel korral olen talle maheveise konti kah juba andnud (turvalised üdikondid) - täitsa pöördesse läheb loom kondi peale. Lakub üdi, ise külili põrandal lamades, keel miilidepikkuselt suust väljas, silmad mõnust pahupidi.
p.s. Kutsikast on üle mõistuse raske häid fotosid saada!

-----------

LILLI's VOCABULARY is expanding. She's bilingual by the way: come, outdoors, NO, tubli koer (good dog, in Estonian), otsi (find, in Estonian). But her absolute favourite is certain four letter f-word. It's 'food'. What did YOU think?:-)
Lilli's diet, in case you are interested: Taste Of The Wild Puppy Formula With Smoked Salmon along with some grass fed ground beef, heart, liver, meaty bones, and Paul-made yogurt for probiotics.
Jan05/2017

Head Uut Aastat!
----------
Puppy New Year! Oops ... I meant Happy New Year! :-)
Jan01/2017
"And now we welcome the new year, full of things that have never been" - Rainer Maria Rilke