VASTIK VIIUL ehk KOERUSTÜKK MAKSAB KURJALT KÄTTE.
Enne kui Lilli majja tõime, tegime elamise enam-vähem 'kutsikakindlaks'. Ega meil  ennegi kraam suvaliselt mööda maja vedelenud. Korda armastavad täiskasvanud inimesed, nagu me Pauliga oleme. :) Mõned ümberkorraldused tuli siiski teha, aga seinaääri päris tühjaks ka ei korjanud. Jõulukuusk praegugi kenasti nurgas, Pauli elektrikitarr istub statiivil, võimenduskasti kõrval. Ise tehtud viiul, millest pikemalt oli juttu SIIN - selle jätsime kah seina najale seisma. Et las Lilli kasvatab iseloomu. Ega kõik, millele ligi pääseb, pole näppimiseks (loe: hammustamiseks).

Noh, täna varahommikul teen omale köögis esimest kohvi, koer puurist välja lastud, tervitatud, pissitatud, ja kuna ta on juba mõningase usalduse välja teeninud, siis iga sekund ma tal silma peal ei hoia, vaid nii umbes igal kolmandal sekundil. Novot. Pööran mina kolmandamal sekundil ringi, et köögist elutuppa kaeda, ja taban Lilli ettevaatlikult viiulit nügimast. Pill, mis vaid seina najal tasakaalu hoiab, hakkas seepeale jalalt kalduma, prantsatades viimaks kolina ja kaebliku kõlakasti-kõmina saatel põrandale. Lilli kiljatas hüsteeriliselt, üdini naiselikult, tõmbas kõrvad lidusse, jalad kõhu alt välja ning punus valguse kiirusel viiulist kõige kaugemal asetsevasse geograafilisse punkti kogu majas ehk siis köögi kõige tagumisse nurka.

Terve närvikavaga loomal ei võtnud toibumine õnneks kuigi kaua aega. Mina ei lohutanud kah. Esiteks - ise ta selle häda omale kaela tõmbas, sõna otseses mõttes. Teiseks - koerakoolituse rusikareegel on, et hirmul looma lohutamine valab veelgi õli tulle, luues mulje, et tõesti on miskit väga hullu lahti, kui isegi peremees arvab, et vaja käppa hoida ja nunnutada.

Kui me lõpuks kohvijoomiseni jõudsime, elutoas tugitoolis, Lilli minu süles, nagu meil see välja kujunenud (pikemalt kirjeldan mõni teine kord) - ühesõnaga, isegi minu süles silma looja lastes vahtis ta kahtlustavalt viiuli poole, niipea kui majast või õuest mõni krõps kostus. Et mine sa hullu pillikasti tea, kargab teine jälle hoiatamata kallale.

Pealelõunaks oli hirm meelest läinud. Viskasin paar korda mänguasja viiuli lähedusse, Lilli ei võõrastanud järgi minna. See tegevus on tal ka pildil parasjagu käsil. Viiulit ignoreerib täielikult, järelikult oli hea õppetund.
Jan12/2017