KOERAKAKA ja TOIDUKILE ehk episood, mida eelmises postituses põgusalt mainisin.
Meil nimelt on köögi ja garderoob/varuvannitoa vahel sihukene pikk, käänuline, loomuliku valgustuseta koridor. Raamaturiiul esimesel käänakul, seina vastu toetatud akustiline kitarr teisel, ja koridori lõpus, vannitoa ukse kõrval kaks suurt punutud pesukorvi. Tuld koridoris pölemas ei hoia, valgust annavad paar seinakontaktidesse torgatud öölampi. Kui Lilli majja kolis, tõkestasin pääsu garderoob/vannituppa portatiivse koeraväravaga, aga koridori jätsin koerale avatuks. Et hakkab teine muidu veel pimedat käiguteed võõrastama või midagi.

Novot. Ühel ilusal õhtul asjatas Paul köögis, pakkides maheveise hakkliha sügavkülmutamise tarvis toidukilesse, Lilli sealsamas läheduses hängimas. Mina olin kusagil teises maja otsas, kui kuulsin Pauli traagilisi appikarjeid: 'Help! Help!'. Köök oli tühi. Ei Pauli, ei Lillit. Tormasin edasi, poolpimedasse koridori, võttes käänakuid susside vihisedes, kuid siiski mõningase ettevaatusega (raamaturiiul! kitarr!), endal peas erinevad stsenaariumid kerimas, üks mustem kui teine. Koridori lõpus avanes mulle järgmine vaatepilt: pesukorvide kõrval haiseb korralik kogus vedelat koerakakat. Paul üritab parema käega kutsikat ohjeldada, vasak käsi pigistamas toidukilekarpi, kusjuures hea hulk kilet lipendab karbist välja, kleepudes kõigi kolme asjaosalise külge (Paul, kutsikas, pasahunnik). Kahel neist (Paul, kutsikas) on silmad punnis, esimesel sulaselgest õudusest, teisel vaimustusest (lehviv kile! värske sitt!). Hunnikul õnneks silmad puuduvad, aurab teine niisama pimesi põrandal.
Pean ausalt tunnistama, et mul oli abi andmisega tõsiseid raskusi, kuna naeru tagasihoidmine röövis kogu energia.

Foto: loomulikult armastab loom uinakuid teha viisil, mis inimeste toimetused tüsilikuks muudab. Antud juhul lastakse sõba silmale köögis, kraanikausi kapi ees, kui mul parasjagu nõudepesu pooleli.
Jan09/2017