Toetagem kohalikke väikeettevõtjaid!



Heakene küll. Annan endale selgelt aru, et peale tänast postitust ei ole jäänud vist enam ühtegi lugejat, kes usuks, et ma endale pealelõunati väikest spliifi ei keera. Hmmm. Tegelikult ei pruugiks sissejuhatava selgitusega üleüldse vaeva näha, sest lõppude lõpuks pole see kellegi teise asi, millega mina oma vaba aega sisustan, eks ole. Aga auväärses eas veresugulastest blogijälgijate jaoks kinnitan siiski igaks juhuks eestlase ausõnaga veelkord üle, et ma ei ole kanepisuitsetamise ülemeelikule teele läinud. Tõesti ei ole. Asi lihtsalt selles, et ma ei saa eilset kohalikku uudist refereerimata jätta. Kujutage ette – meil siin Oregonis on marihuaana ületootmine. Jep. Ja mitte marginaalne, vaid massiivne. Kui kanepikasvatamine osariigis täna päevapealt lõpetataks, jätkuks varusid kuueks (!) aastaks.

Säärane situatsioon paneb Oregoni patriootlikud residendid muidugi raske valiku ette. Kohalikke väiketootjaid tuleb teadagi toetada. Näiteks meie Pauliga ostame naabritelt liha, mune, mett. Win-win situation. Nemad saavad oma toodangu turustatud, meie saame puhast, väärt kraami pruukida. Novot. Ja kui ma nüüd lähikonna kanepipõlde sama pilguga vaatan kui naabrite lehmi ja kanu ja mesilasi, siis... :-) Hea küll, suitsetama lausa ei hakka, aga äkki peaks retseptikogu paari innovatiivse küpsetisega täiendama? OK, OK, ma saan aru küll, teid see teema hetkel ei huvita. Teil ju nüüd tänu EKREle odav alkohol, tühja neist muudest meelemürkidest.

------------

SALEM, Ore. (AP) – “Oregon is awash in pot, glutted with so much legal weed that if growing were to stop today, it could take more than six years by one estimate to smoke or eat it all. Now, five years after the state legalized recreational marijuana, it is looking to curb production. "The harsh reality is we have too much product on the market," said Governor Kate Brown.
Oregon has one of the highest such imbalances among the 10 states that have legalized recreational marijuana since 2012, in part because it had a big head start in the weed business. With its moist climate and rich soil, Oregon has a long history of pot growing. When it became legal, many outlaw growers went legitimate, and others jumped into the business, too. They are now all cultivating weed in a multitude of fields, greenhouses and converted factories, with 1,123 active producer licenses issued over the past three years.
Retail prices in Oregon for legal pot have plummeted from more than $10 per gram in October 2016 to less than $5 last December. At the same time, smaller marijuana businesses are feeling competition from bigger, richer players, some from out of state. Officials worry that some license holders will become so desperate they will divert their product into the black market rather than see it go unsold.”

Read More:
Map of Marijuana Legality by State
June 01/2019
Image: Internet

"I’m too busy working my grass to notice if yours is greener." ― Unknown

T minus 32 days



Millalgi peale eelmiselt Eestis-käigult naasmist sattusin lugema intervjuud ühe vana rokipeeruga kuulsa rokkmuusikuga. Oli vist Keith Richards, kuid võin eksida. Anyway. Küsitletav selgitas muuhulgas, miks narkootikumid artistide hulgas armastatud on. Et näiteks oled tuuril, ja teinekord satub, et live on mitu nädalat järjest igal issanda õhtul. Publik, elamuse ootel üles köetud, loomulikult eeldab, et esineja annab endast kõik. Annab 100%. Mis on täiesti arusaadav, sest miks peaks kuulaja oma piletiraha eest vähemaga leppima? Muusikud aga on 100% värsked ja võimekad võib-olla ainult tuuri kahel esimesel õhtul. Või kolmel. Või kui hästi läheb, siis viiel. Misjärel hakkab protsent vääramatult langema, sest üllatus-üllatus – laval olijad pole üliinimesed. Ning siis tulebki appi meelemürk, et silm ikka säraks.
 
OK. Tuleme nüüd selle juurde, mil moel protsendijutt meie 2013. aasta Eesti-reisiga seotud on. Mitte et ma end rokkstaariga võrdleks, jumal hoidku selle eest. Aga ma sain nende kolme ja poole reisinädala jooksul omal nahal tunda, kuidas nn. sooritusprotsent päev-päevalt allapoole kukkus. No ütleme, et oled kolm järjestikust õhtut veetnud armsate, kallite, toredate perekondade seltsis. Esimesel õhtul perekond X, teisel Y, kolmandal Z. Kvaliteetaeg! Söögid, joogid, jutud, naerud, nutud. Emotsioonid üle pea. Lahkete sõprade poolt pakutavasse öömajja linna teises otsas laekud ööhakul, muljetad pererahvaga, voodisse saad hilja, üles tõused vara. Järjekordne kohtumisi täis päev on ees. Õhtuks oled perekond W poole külla oodatud. Või noh, tegelikult oled ju ise selle külaskäigu algatajaks – „tahaks teid näha!“. Paraku, õhtuseks olenguks riideid vahetades tunned, et sajast protsendist pole enam juttugi. Kui kange kohvi teha, pigistab ehk kuidagimoodi 75% välja. Ülejäänud 25% tuleb juurde teeselda, sest milline võõrustaja tahaks kauge ja kauaoodatud külalise käest kuulda, et sorry, ma  veidike uimane, näe veetsin siin lõbusasti aega X, Y ja Z seltsis, teie jaoks pole ideaalsooritust hetkel võtta - aga jah, tänan, võtan küll veini, mille ekstra minule mõeldes soetanud olete, ja pugin hea meelega teie läbimõeldult mitmekäigulist kulinaarset shedöövrit, sest päeval kohvitasin-veinitasin A, B ja Cga, süüa polnud aega. Kõht täis, jook oma töö teinud, vajun väsinult vaikseks ja tellin takso, sest, noh, need puuduvad protsendid, onju. Kui järgmine kord Eestisse käima tulen, eks siis külastan teid jälle. Aidaa!

Ei, ärge nüüd jumalapärast arvake, et ma enne ees seisvat Eesti-reisi naabrite kanepipõldu rüüstama lähen, et 24/7 tippvormis püsida (jaa, meil siin Oregonis on kanepikasvatus legaalne). Tõsi, paar postitust tagasi mõlgutasin mõtteid mõnuainete pruukimise teemal, aga nagu mainisin, hipikommuuniga liitumine on mul plaanis alles siis, kui vanaks saan. Ühesõnaga, väikest ergutavat mahvi ei tee, küll aga valin eelmise Eestis käiguga võrreldes teistsuguse kohalviibimistaktika. Ennastsäästvama. Sest – kas ma olen sellest juba  rääkinud? – 2013 aastal USAsse tagasi lennates olin 5 kilo kergem kui sünnimaa poole teele asudes. Minusugusel aga pole neid kilosid niisama suvaliselt paremale ja vasakule loopida. Kusjuures pakun, et kaal ei kadunud mitte niivõrd lakkamatu ringitraavimise tulemusena, kuivõrd (positiivsete) emotsioonide üledoosi mõjul.

Kogu eelnev jutt ei tähenda loomulikult, et ma emotsioone väldiksin, mkmm. Ma naudin emotsioone. Kuid seekord saab meil Pauliga olema täitsa oma üüripesa, kus end laadida, ja mööda vabariiki uhamise asemel kohtume kallitega keskpaika Tallinnat. Paari erandiga muidugi - mõned lahked küllakutsed äärelinnadesse on juba laekunud...
May 30/2019
Foto: Paul. Padise klooster, august 2013 

"Pity those who don't feel anything at all."― Sarah J. Maas, A Court of Thorns and Roses 

Muutused



Olen eesti keele sünonüümisõnastikku kasutama hakanud. Ei, ma ei uhkusta. Vastupidi. See on märk, et mu emakeelne sõnavara näitab kokku kuivamise märke. Pole ka ime, räägin ju eesti keeles üsna harva, suhtlus lähedastega käib pigem kirjalikult, sõnumite, e-mailidega. Eestikeelse lugemusega ei saa paraku kah kiidelda, see ei taha kuidagimoodi inglisekeelse kõrvale mahtuda. Peale selle olen tähele pannud, et mul tekib viimasel ajal üsna tihti komaküsimus. Et kuhu seda panna, ja kuhu mitte. Veel paar aastat tagasi komaküsimust minu jaoks ei eksisteerinud. Ja teinekord märkan enda kirjutatud (blogi)teksti üle lugedes, et lauseehitus on kuidagi imelik. Samas ei ütleks, et need muutused mind painavad. Pigem tunnen kerget hämmeldust, tembituna teadusliku huviga. Siis nii kiiresti see juhtubki, kui võõras keelekeskkonnas elad?

Peale kevadise aiatöö-hooaja algust ei valuta mul mitte kusagilt. Talvel oli tihtipeale oih ja aih, põlv või puus või külg või selg, halvemal päeval kõik korraga. Aga nüüd juba mingi kaks kuud mitte üks piuks. Selles muutuses tundub oluline õppetund peidus olevat: pean soojemasse kliimasse kolima, kus aastaringselt aias rügamist oleks, või siis lõpuks ellu viima selle, milleks juba ammu hoogu olen võtnud – end joogaga tuttavaks tegema. Sest üks mis kindel: mingit higises ülerahvastatud spordisaalis nühkijat minust ei saa. Never.

Olen muutumas blogifanaatikuks. Mul on nimelt tekkinud tugevad emotsioonid nende blogijate suhtes, kes väga nauditavalt, kuid väga harva postitavad. Miks te, kulla inimesed, ei taha teistega arvestada? Ma olen lojaalne lugeja olnud. Olen te blogisid nautima hakanud. Olete mu mõtted liikuma pannud. Ja siis te lihtsalt kaote kusagile kardina taha mitmeks kuuks, ja mina pean muretsema, et äkki juhtus midagi, või te ei hooli enam minust, olete hõivatud mingi oma asjaga, millest mind informeerimata jätate. Ülimalt vastutustundetu käitumine. Kui mu kurtmist lugema juhtute, olge paid, mõelge selle üle tõsiselt järele :-)

Kuidas, palun? Ma ei kuulnud? Ahah. Teid huvitab, milline on minu positsioon käimasolevas puljongisõjas*. Jumal tänatud, ma juba kartsin, et te ei küsigi. Vaadake, mina arvan, et võimalus soovi korral end kogu ilma ees narriks teha kuulub iga indiviidi võõrandamatute inimõiguste hulka. Olen ise elu jooksul seda õigust mitu korda kasutanud, las kasutavad need kaks mitte millegi üle (või noh, teeme möönduse - esimese maailma probleemi üle) sõda pidavat noorprouat kah. Mis aga puljongikuubikutesse kui niisugustesse puutub, siis olen neid pruukinud (tõsi küll, ammu ja harva) ning ka ära visanud (jällegi, ammu ja harva). Kes kumbagi teinud pole, heitku minu pihta esimene kuubik kivi. On veel küsimusi? Ei? OK, läheme siis selleks korraks laiali.

*Enamik blogijaid ilmselt teab, millest jutt käib. Mitteteadjatele – te pole millestki olulisest ilma jäänud. Kuid kui uudishimu elada ei lase, siis siit saate aimu.
May 27/2019
Fotol: nahka ajav sisalik me koduaias.

"You're always you, and that don't change, and you're always changing, and there's nothing you can do about it." ― Neil Gaiman, The Graveyard Book

Outfit of the day



Kui blogivad naisterahvad mõni aeg tagasi järjekordselt riietusküsimust arutasid, käis keegi välja geniaalse stiilimääratluse kodutu puuraidur. Aga olge lahked, siin on teile kodutu puuraidur jahedavõitu suveõhtul. Komplekt sisaldab sooja voodriga dressipükse, kahte salli - üks kaela, teine tagumiku ümber, mingist müstilisest kunstmaterjalist pehmet ja sooja kampsunit, väheke nappi sulevesti, beanie’t ja kummikuid. Üles võetud möödunud reedel kanjonikaldal, paksus toomingalõhnas täiskuu tõusmist oodates. Meil on see iga-aastaseks traditsiooniks saanud siin Oregoni kodus, täiskuu ja toomingad.
May 25/2019
Foto: Paul

"You can have whatever you want if you dress for it." ― Edith Head

GoT: veidi hilinenud esmaabi



Teade kõikidele kaaskannatajatele, Game of Thrones fännidele, kel haavad peale season 8 episode 6 vaatamist ikka veel veritsevad, kuna lamedamat finaali kõneksolevale kultusseriaalile oleks raske olnud ette kujutada: mul on rohtu, mis avitab. Leidke 12 vaba minutit ja vaadake seda videot: Coldplay writes hilarious ‘Game of Thrones: The Musical’, featuring original cast.
"With all the success surrounding Game of Thrones in the past several years, it is no surprise that the HBO series will soon hit the stage as a Broadway-style musical! Not. And quite frankly, from the looks of the hilarious sketch uploaded by Coldplay onto YouTube, we are thankful that the critically acclaimed series is not actually having its name smeared by the questionable score composed by the British band. This 12-minute sketch is meant to raise donations for Red Nose Day US., a campaign in which celebrities collaborate to raise funds for nonprofit organisations helping children."
Read more:
May 24/2019
Image: Internet
"The first mistake of art is to assume that it's serious."― Lester Bangs

Lilli Chamomilli



Maikuus tabab mind kurguhäda, juba aastaid. Talveti olen terve kui purikas, aga kui kevad suveks üle hakkab minema, on kähe hääl nädalaks-paariks kindlustatud. Arvata, et allergia, kõik ju õitseb. Ma eriti mingi benadryli-beib pole, tohterdan end käepäraste koduste vahenditega, muuhulgas kuristan kurku kummeliteega. Aitab hästi. Noh, keedan mina siis ükspäev jälle värske kannutäie, lasen tõmmata, valan klaasi ning viin vannituppa jahtuma.

Õhtu jõuab kätte, koos sellega ka kurguprotseduuri aeg. Lähen klaasi võtma – tühi! Pole ümber aetud ega midagi, seisab kenasti seal, kuhu ta jätsin, madalal kapil, vannitoa kõrval olevas kardinataguses panipaigas – aga tühi. Müstika. Pinnin Pauli, kes teatab, et on nõus pigem surema kui kummeliteega kurku kuristama. Vaatan ringi järgmise kahtlusaluse järele. Lilli? Hmm. Kuna koeralt on ülestunnistust võimatu kätte saada, jätan uurimise sinnapaika, võtan puhta anuma, täidan teega, ja kuristama.

Järgmine õhtu, järgmine klaasitäis kummeliteed valmis seatud. Lasen looma tuppa, hoian tal silma peal. Lillikene kaob joonelt maja teises tiivas oleva magamistoa/vannitoa suunas. Ootame Pauliga elutoas. Paus on pikk. Lõpuks saabub mokki limpsiv Lilli. Lähen kontrollima – klaas on kenasti kapil, aga taas tühi.

Kolmas õhtu. Seekord otsustan teevarga teolt tabada. Annan Lillile paariminutise edumaa, siis hiilin järele, piilun hiirvaikselt üle ukse. Lilli pea ja rindkere on kardina taga (kostab vaikset lürpimist), minu vaateväljas on vaid tagumik ning lürpimise taktis liikuv saba. Surun käe kõvasti suu ette, et naeruturtsatusi summutada. Lõpuks õnnestub mul end kokku võtta, teatraalsel häälel “Lilliiiiiiii, misssssa teeeeed?” kuuldavale tuua. Pool Lillit, elik siis see tagumine pool, tardub liikumatuks. Mis toimub teisel pool kardinat, seda ma ei näe. Aga ma tean täpselt, mis toimub Lillikese peas: “kui ma ei liiguta, on lootust, et mind ei märgata.”

Täna õhtul ma klaasi enam samasse kohta ei jätnud, aitab naljast. Valasin natukene kummeliteed hoopiski Lilli joogikaussi, lakkus tilgatumaks, silmad mõnust pahupidi. Ega midagi, pean vist hakkama preilile pealelõunati kellaviieteed ja küpsiseid serveerima. 
May 21/2019
Pauli foto. Lillikene oskab nii ausat nägu teha, kas pole?
"I say let the world go to hell, but I should always have my tea." ― Fyodor Dostoevsky, Notes from Underground

25



KÜSIMUS: mis on sellel pildil valesti?
VIHJE: teemaks on naiste õigused.
VASTUS: Need 25 fotol olevat USA Alabama osariigi meessoost senaatorit otsustasid, mida Alabama naised oma kehaga teha tohivad – õigemini, mida naised teha ei tohi. Paar päeva tagasi kehtestas Alabama osariik Ühendriikide kõige karmima abordiseaduse. Seadus, mis võtab naistelt õiguse aborti teha ning kriminaalkaristab aborte tegevaid arste, sai 25 poolt- ja 6 vastuhäält. Kõik 25 poolthäält tulid meestelt (vaata veelkord fotot). Alabama, olgu öeldud, on üks tagurlikumaid USA osariike. Näide? Mistahes vanuses afroameeriklasest meesterahvas on seal tänaseni paljude valge rassi esindajate kõnepruugis “boy”. Vanad head lõunaosariikide orjapidamistraditsioonid.  
Õnneks need värskelt vastu võetud üliranged abordiseadused kohe ja korrapealt ei jõustu, ei Alabamas, ei muudes osariikides, kuna naiste õiguste eest seisvad organisatsioonid on alustanud kohtuteed. Pole võimatu, et asi jõuab lõpuks USA Ülemkohtusse. Paraku valitseb Ülemkohtu koosseisus hetkel religioossete konservatiivide (loe: abordivastaste) ülekaal. (Aitäh kohtunikke ametisse nimetamast, Trump.)
Tuleb pikk ning vaevarikas võitlus.

------------

HUFFPOST: “The Alabama state Senate just passed the country’s strictest abortion ban, which criminalizes nearly all abortions including in cases of rape and incest. Every Senate vote for Alabama’s abortion ban was from a white man. The Human Life Protection Act would make it a felony for doctors to perform an abortion at any stage of pregnancy except in cases where the pregnant woman’s life is at serious risk; exemptions are not included in the bill for cases of incest or rape.
Alabama’s bill is the anti-abortion opposition’s true agenda on full display — ban abortion, punish women, jail doctors, and shame people seeking care. These 25 men, who will never be pregnant, just legislated more rights to rapists than to women, girls & victims of rape/incest.” 

Read More:

VOX: A wave of abortion restrictions in Alabama, Georgia, Ohio, and other states has sparked nationwide controversy, and they could be the start of a prolonged legal battle over Roe v. Wade and the future of abortion rights in America.
Alabama passed a law that bans abortion in nearly all cases, unless the pregnant person’s life is at risk. A doctor who performs an abortion for any other reason could face up to 99 years in prison, and the law does not include exceptions for cases of rape and incest.
Georgia, Ohio, and a slate of other states have also passed so-called “heartbeat bills,” which prohibit abortion once a fetal heartbeat can be detected — as early as six weeks into pregnancy. These bills were once a fringe idea but have become more mainstream as the anti-abortion movement has pursued more aggressive tactics. Reproductive rights advocates and doctors say they amount to near-total bans, since many patients don’t yet know they are pregnant at six weeks.
The restrictions have not taken effect yet, and abortion is still legal in all 50 states. But they are part of a conservative strategy to get a case in front of the Supreme Court, where anti-abortion advocates hope Roe v. Wade will be overturned.
Read more:


CNN: Alabama's anti-abortion law isn't alone. Here are all the states pushing to restrict access.
Read More:

CNN: In Alabama, the new law would become enforceable in six months and would carry stiff penalties for those caught violating it. So what are the chances the law will be implemented anytime soon? Next to none. Given the amount of legal challenges it's likely to face, along with past rulings on other anti-abortion legislation, the law will probably be tied up in court for years, delaying enforcement. The Supreme Court has discretion over what cases it hears, and there is no guarantee the justices would take up the Alabama ban if it is struck down in lower courts. 

Read more:   
May 17/2019
Image: Internet

"We don't like to kill our unborn; we need them to grow up and fight our wars." ― Marilyn Manson

Home sweet home



“It will be very fun for you to go home for a while”. Meil on naabrinaistega oma väike veebinurk, kus igapäeva-asju koordineerime, teinekord ka laiematel teemadel arutleme. Tol päeval olid suveplaanid jutuks, ja “to go home for a while” kommentaari saatis üks prouadest, kui ma eesootavast Eesti reisist teatasin. Vaatasin selle lausega tükk aega tõtt. Home? Issake, ta peab ju Eestit silmas, kui minu kodust räägib. Vastata polnud keeruline. Ei, Eestisse minnes ei lähe ma koju. Ma lähen külla. Loomulikult saab see fun olema, aga mu kodu on USAs, mitte Eestis. Eesti on sünnimaa, isamaa, emamaa. USA on kodumaa.

Mõni aeg tagasi sattusin blogikommentaarile, mis üks-ühele mu kodumõtteid peegeldas. Eestist mujale elama asunud naine kurtis, et eestlaseks sündimine paneb justkui kohustuse kaela. Dikteerib reeglid. Piirab eluvalikuid. Väikeriigist väljarändamist tõlgendavad rahvuskaaslased pahatihti patriotismi puudumisena, sünnimaa hülgamisena. “Korra aastas võiks ikka kodumaal käia”, “Kui mitte enne, siis vanaduses tuled kindlasti  tagasi, omade juurde”, ja nii edasi. Sünnimaa järele mitte-igatsemine pole sotsiaalselt aktsepteeritav. Juured peavad jämedad olema, Maarjamaa kamaras kõvasti kinni.

USAsse kolides oli mul endalgi hakatuseks arvamine, et Eestis saan üsna tihedalt käima. Reaalsus? Äraoldud seitsme aasta jooksul vaid üks kord. Nüüd teine ees ootamas. Poleks me otsustanud, et Paul peab Laulupidu kogema, ei saaks meid ka sel aastal Eestis näha. Sest mul lihtsalt ei ole Eesti-igatsust. No ei ole, tehke või tina. Jaa, jaa, tean, kõlab külmalt ja kalgilt. Aga igatsuse puudumine ei tähenda, et Eesti pole mulle kallis. Ta on. Kallid inimesed, armsad kohad, üksnes Eestiga seostuvad aistingud – kevadõhtu valgus, talvehommiku vaikus, kuuma suvepäeva männilõhn. Ning jaa, ma mõtlen nende kõigi peale. Mõtted käivad minuga kaasas, ega siis viitekümmet aastat endast välja lõigata saa. Mõtlemine aga ei võrdu igatsemisega.

Kui me Pauliga abielueelseid viisa-asju ajasime, lugesin Ühendriikide immigrante nõustavast foorumist hingekriipivaid lugusid inimestest, kes olid uuel kodumaal võimetud kohanema. Võimetud oma uut kodu armastama enamal kui ühel moel. Ainsaks niidiks, mis neid USAga sidus, oli elukaaslane. Miskipärast ei tulnud mulle mõttessegi, et äkki läheb kehvasti, äkki juhtub minuga samamoodi. Sünnimaa-igatsus ei ole ju enda teha, seda juba niisama nupust kinni ei keera, kui peale tuleb. Aga läks õnneks. Armastan oma uut kodu ja maad väga mitmel erineval moel. Niite, mis mind temaga ühendavad, on rohkem kui üks. Kodu ei tähenda mu jaoks pelgalt kohta, kus armastatud mehega koos elan, kuigi seda (teda) muidugi eelkõige. Kodu tähendab loodust, inimesi, kliimat, toitu, miljonit muud suuremat ja väiksemat detaili, millest tuleb kokku tunne, et just siin on hea. Samas ei saa ma öelda, et armastan Ameerikat. Ameerika on selleks liiga suur ja mitmetahuline, et teda ühes tükis armastada. Hmm, võib-olla on ka Eesti liiga suur, et teda ühes tükis armastada? Tartu inimesed versus Tallinna inimesed, teate ju küll?

Tulevik. Mõte “vanaduses Eestisse tagasi” on mulle täiesti võõras, vähemasti hetkel. Kordan: võõras. See ei tähenda, et ebameeldiv. See tähendab, et mu tulevikumõtted pole seotud Eestiga. Tegelikult tahaks vanaduses (ärme hakkame siikohal mõistet “vanadus” täpsemalt defineerima, onju) hoopis kusagil kolmandas riigis elada. Ja muidugi koos Pauliga. Aga kui elu peaks mind soolovalikute ette seadma, vaataksin näiteks mõne troopikasaarel asuva kloostri või hipikommuuni suunas. Jaa, ärge te siin naerge midagi. Me elame Oregonis legaalsete kanepikasvanduste keskel, aga minul on elu esimenegi mahv tõmbamata. Hipikommuun oleks elukestva õppe raames täiesti arvestatav valik. Tulevikuga on üleüldse sedasi, et Maad võib näiteks asteroid tabada. Trump võib kogemata tuumanuppu vajutada. Mulle võib hommepäev kanjonis kivikamakas pähe kukkuda (ptüi, ptüi, ptüi). Muidugi, mingi udune sõjaplaan ja mõningane seljatagune peavad olemas olema, kuid üldiselt on kõik need “vanaduspõlveks” tehtavad plaanid puhas energia raiskamine, arvan ma. Energiat on mõistlikum elamiseks kulutada.

Mnjaa. Tundus, et “Epp is going home” kommentaar, kuigi üldse mitte halvasti mõeldud, kõditas teistegi naabrinaiste immigrandi-tundlaid. Järgnesid hüüatused stiilis “Misasja? Epu kodu on Oregon!”. Eks ta ole. Prouadki ju USAs uustulnukad, mõnel paarisaja aasta vanused juured Ameerika mullas, mõnel pole niipaljukestki. Aga keegi neist ei arva, et on külas käimas. Kõik on kodus.
May 16/2019
Fotol: minu kodu ukseesine. 
"Home is what you take with you, not what you leave behind." ― N.K. Jemisin, The Fifth Season

WTF?



Disclaimer: järgneb poliitiline vihapurse.
Postimees: Mart Helmele jäi ette järjekordne ERRi ajakirjanik, AK astus kolleegi kaitseks välja. Helme oma väljaöeldust ei tagane. Mart Helme: “Maria-Ann Rohemäe on meid petnud ja meile kaks ja pool aastat valetanud, kuidas Trump on Putini käsilane. Mueller uuris, püüdis tõestada, et kuidas Venemaa manipuleeris. Venemaa tegi Trumpist presidendi. Kuulge lõpetage ära, see on hüsteeria, see on vale.”

"Hüsteeria"? "Vale"? What the fuck, nagu vanad eestlased ütleksid. Heakene küll, AK astus konkreetselt Rohemäe kaitseks välja, aga valitsuse liige ajab Trumpi/Putini/Muelleri teemal totaalselt iba, moonutab fakte, ja teda ei tõmmatagi selle eest liistule?? Eesti ajakirjanikud, hallooooo? OK, ma saan aru, et USA on kaugel ja kõrgel ja kõik nüansid Maarjamaale ei jõua, aga suur pilt võiks ikkagi enam-vähem paigas olla? CIA, FBI, Kongressi mõlemad kojad on üksteisest sõltumatute uurimiste järel ühel meelel, et Venemaa manipuleeris USA 2016 aasta presidendivalimistega, ja kuidas veel. Ainuke, kes vastupidist korrutab, on Trump, ning muidugi ka tema käpiknukud, EKRE kaasa arvtud.
Mis Muelleri raportisse puutub, siis Mueller EI OLE väitnud, et Trump Venemaaga koostööd EI teinud (postituse lõpus on lühike kokkuvõte ja link). Mueller jättis otsad lahti, andes asja Kongressile üle. Kogu Muelleri 400 leheküljelist raportit pole aga muide isegi Kongress näinud, sest nii Trumpi tallalakkujast USA peaprokurör kui ka president ise keelduvad redakteerimata versiooni avalikustamast. Pole vaja geenius olla, et aimata, miks. Peale selle, Muelleri uurimisrühm mõistis süüdi kümneid ja saatis trellide taha mitmeid Trumpi lähimaid kaaskondlasi, ta presidendivalimiskampaania juhtfiguure (Manafort, Flynn, Papadopoulos, Gates, Cohen jne), ning hea hulk kohtuasju on alles pooleli. Lisaks esitas Mueller süüdistused kümnetele Venemaa kodanikele, kes valimistesse sekkusid. Vähe sellest, hetkel uurivad nii Kongress kui New Yorki osariik Trumpi rahaasju Venemaal, USA maksuametile ja Trumpiga seotud pankadele on edastatud kohtukutsed. Trump muidugi võitleb küünte ja hammastega igasuguse avalikustamise vastu.
Ühesõnaga. Mart Helme valetab nii et suu suitseb, aga keegi ei kipu korrigeerima - ei Eesti ajakirjandus, ei poliitikud. Hakka või ise Postimehele artiklit kirjutama :-)

The Washington Post: Mueller's key findings
● Mueller rejects the argument that the president is shielded from obstruction laws.
●Trump, when told of appointment of special counsel Mueller, said: “This is the end of my presidency.”
● “Substantial evidence” supports Comey over Trump in account of Flynn meeting.
●Trump campaign attempted to obtain Hillary Clinton’s private emails.
● Campaign expected to benefit from stolen information released by the Russians.
● Mueller probe spawned 14 other investigations, including two unidentified cases that remain ongoing.
● Putin stepped up outreach to Trump after election.
● Special counsel team concluded Trump intended to obstruct probe in tweeting support for Manafort.
● Mueller appears to kick obstruction question to Congress.

May 15/2019
Image: Internet
"You're not to be so blind with patriotism that you can't face reality. Wrong is wrong, no matter who does it or says it."― Malcolm X, By Any Means Necessary

7:14 AM



Reedehommikune lõke. Kell on 7:14. Varjud veel pikad, esimene tass kohvi alles poole peal, aga näe meie juba tööhoos, Lilli kaasa arvatud. Miks just hommikune lõke, küsite? No vaadake, meil on viimased paar nädalat väga soe ja kuiv olnud, õhtuti ei kisu suuremate mõõtmetega aiaprahti põletama, kuna lõkkeaseme ümbrus kuivab päikese käes krõbedaks, tuleohtlikuks. Tihtipeale tõuseb õhtupoole ka kerge briis. Hommikul on hoopis teine asi, kaste maas, ei tuuleõhkugi.

Häid uudiseid: Booking.com on end minu silmis rehabiliteerinud. Olin ikka vääääga nördinud, kui nende kaudu Tallinnasse broneeritud korteri omanik tünga tegi. Aga Booking käitus viisakalt – minuga võttis ühendust mitte üks, vaid lausa kolm klienditeenindajat, kõik vabandasid ette ja taha ja lubasid omaniku pea maha võtta ja pakkusid üksteise võidu asenduskortereid. Paraku jäid kõik kolm varianti mu enda poolt leitud Airbnb elamisele alla, nii asukoha kui interjööri poolest. Mitte küll palju, aga siiski. Ning valeliku omaniku pea mind ei huvita, tehku Booking.com sellega, mida ise heaks arvab. Nii et põhimõtteliselt lõpp hea, kõik hea.

Eesti hakkab nüüd juba täitsa käega katsuda tunduma. Lennu- ja laulupeopiletid ja elamine olemas. Tegelen üksikasjadega, muuhulgas otsisin Pauli nõudmisel välja „Koidu“ ja „Mu isamaa“ sõnad ja muusika. Ta tahab kaasa laulda. Taksofirmasid uurin, ja ühistransporti, ja odavat kõnekaarditelefoni, ja nii edasi. Ikkagi tervelt kuus aastat viimaset käigust. Enam kui kindel, et mul tekib hulk turisti-momente, jään rumala näoga Ühiskaardi valideerijat vahtima või midagi. Nagu näete, olen kodutööd teinud, kasutan sujuvalt sõnu Ühiskaart ja valideerija. Aga see pole veel kõik. Eile sain teada, et ühiskaardiga valideerimisaparaadi ees vehkimist kutsutakse viipemakseks. Ei noh. Nalja hakkab saama.

Note to self. Ära käi EKRE Uusi Uudiseid lugemas. Paremal juhul vihastad, halvemal juhul läheb süda pahaks. Täitsa heauskselt klikkisin nende emadepäeva tervitusele, see võiks ju eelduste kohaselt vaid positiivseid tundeid tekitada? Aga kussa sellega. Tegemist on poliitilise avaldusega. Partei poolt antakse Eesti naistele soojätkamiseks ja lastekasvatamiseks konkreetsed juhtnöörid. Järeltulijad tuleb hoida „kodutanumal“ (loe: ei mingit väljamaa ülikoolis õppimist või Austraaliasse tööle minekut), lapsi tuleb kasvatada "koos armastava mehega“ (saite aru, üksikemad ja lesbipaarid?), lapsed peavad olema eestlased. Paraku ei anta piisavalt täpseid juhiseid lapse isa osas. Kas lapsi võib teha ainult eesti meestega? Või sobib ka näiteks soomlane? Või ameeriklane, võttes arvesse rahvuskonservatiivide Trumpi-lembust? See on muidugi elementaarne, et Ukraina võõrtööline, või veel hullem, eestlasest kasvõi tooni jagu tumedama nahavärviga rahvuse esindaja ei tule laste isana kõne allagi. Sellegipoolest oleks EKRE poistest mõistlik olnud täpsustada, kui juba naistele suuniste jagamiseks läks.

Lõpetuseks hommikuse lõkke juurde tagasi. Taamal on näha kadakamets, mida pargiks kujundame. Hakkab teine tasapisi ilmet võtma. Sinakashallid põõsad on salvei (sagebrush, Artemisia tridentata), kui kedagi peaks huvitama. Üle mõistuse hästi lõhnavad!
May 12/2019
 "... in this infernal soil nothing but that fag-end of vegetable creation, "sage-brush," ventures to grow... When crushed, sage-brush emits an odor which isn't exactly magnolia and equally isn't exactly polecat--but it is a sort of compromise between the two." ― Letter to Jean Clemens, Sept/Oct. 1861

Tööjõuprobleem valitsussektoris



EKRE on hädas. Sobivaid ministrikandidaate napib. Ja meedia kiusab. Kisub päevavalguse kätte asju, mis peaksid pimedas kunkus peidus olema. Postimees vahendab: Mart Helme sõnul on uue infotehnoloogia- ja väliskaubanduse ministri kandidaadi leidmine keeruline. “Inimesed järjest ütlevad ära. Nad ei taha, et nende eksimused kistakse avalikkuse ette. Mitu inimest on ära öelnud. On võtnud mõtlemisaja ja öelnud, et ma ei taha saada märklauaks.”
Paha lugu küll, Mart. Aga kui varumängijate pink nii lühike on, äkki poleks tarvis olnud valitsusse trügida?
May 09/2019
Image: Internet
"Listen, Peaches, trickery is what humans are all about," said the voice of Maurice. "They're so keen on tricking one another all the time that they elect governments to do it for them."― Terry Pratchett, The Amazing Maurice and His Educated Rodents

Hea, et niigi läks



Broneerisin meile juulikuuks Tallinnasse elamise juba möödunud aasta juunis (Booking.com). Ise kah ei uskunud, et nii aegsasti, muidu olen rohkem ikka sihuke jokutaja tüüpi, et ootame ja vaatame ja aega veel küll. Valitud korteris oli kõik kümnesse – hind, asukoht, vaade, kontaktne omanik. Süda rahul, tegin kasti “elamine Tallinnas” linnukese ning panin asja nö. mapi vahele, reisi lähenemist ootama. Noh, maikuu käes, hakkab teine lähenema, onju. Saadan mina siis täna omanikule lühikese sõnumi mõne täpsustava küsimusega, check-inni aeg jne. Paari tunni pärast saabub vastus: “Tere. Vabandan aga korterit ei saa teile anda. Olen kontaktis booking.comiga et teile leida alternatiiv.”

Jätan need väljendid kirja panemata, mis minu ja Pauli suust tulid. Vastuse kirjutasin siiski viisaka. Kuid nõudliku. Et olgu alternatiiv otsekohe olla, kuna ta mulle muutunud asjaoludest teatama ei vaevunud.  Tunnike hiljem tuli muidugi teade ka Booking.comilt, et oops, koht pole saadaval. Eks omanik ärkas minu sõnumi peale, läks ja võttis korteri saidilt maha. Hea, et niigi läks, ma ütlen. Kujutan elavalt ette, kuidas me Pauliga pärast Atlandi ületamist, lennukites loksumist hilisõhtul surmväsinult korteri ukse taha oleksime laekunud ja mati alt võtmeid otsinud. Öö tulnuks ilmselt koridoris veeta, kohvrid pea all, et siis järgmisel päeval sugulaste/sõprade uste taha kraapima minna, et olge inimesed, aidake, andke öömaja. Sest Laulupeo ajal pole pealinnas ilmselt vaba pargipinkigi, kõik magamiskohad on hõivatud. Kurat, ma ütlen.

Loomulikult ei ole ma nii loll, et mingi uduse “alternatiivi” peale lootma jääda. Once bitten, twice shy. Käärsisin käised üles ja veetsin hea mitu tundi internetis. Mõistagi pole valik kaks kuud enne Laulupidu sama mis kaksteist kuud enne Laulupidu, kui sa just 14 ööd hostelis veeta ei taha, või mitusada dollarit öö eest välja käia, või kusagil Haaberstis elada. Siiski kandis mu töö vilja.  Õhtu käes, meil uus pidamine olemas. Airbnb seekord. Eelmisega samas rajoonis (südalinn), sama hinnaga, korter mu meelest isegi kenam. Vaade, tõsi küll, kehvem, aga ega me ei plaani need kaks nädalat toas istuda ja aknast välja vahtida. Lisakas peaks mulle homme meilile veel mingeid pakkumisi tulema. Kui osutuvad apetiitsemateks kui tänane kena leid, mängime asjad veelkord ümber.

Lõpetuseks soojad tänud neile headele lähedastele, kes meile oma kodusid on peatuspaigaks pakkunud, nii kuus aastat tagasi kui ka eesootavaks Eestis käiguks. Tänahommikuse üllatuse peale oligi mu esimene mõte, et no kui mujale ei saa, siis seal ja seal ja seal on meile uks lahti. Aga jah, seekord on kindel plaan reis teistmoodi üles ehitada kui eelmine, ja selle plaani juurde me ka jääme. Seekord külakorda ei käi. Omaenda privaatne pind südalinnas on reisi alustalaks. Me ei võta isegi mitte rendiautot. Piltlikult öeldes istume päevade viis keset Raekoja Platsi ja ootame inimesi endale välikohvikutesse külla :-)
May 07/2019
Image: Internet
“Because he had no place he could stay in without getting tired of it and because there was nowhere to go but everywhere, keep rolling under the stars...” ― Jack Kerouac, On the Road

“50 likes and we’ll keep it”



Pean end normaalse huumoritajuga inimeseks. Kaasa arvatud musta huumori. Aga sealmaal, kus naine teatab sotsiaalmeedias oma rasedusest sõnadega “50 likes and we’ll keep it”, saab minu huumorisoon küll otsa. Ei hakka linkima, huvilisi aitab Google. 
May 06/2019
Image: Internet.

Horror Show



Vean viie dollari peale kihla, et peale pealkirja nägemist arvate, et postitus tuleb jälle poliitiline. Eksite, kullakesed. (Üks hetk, ma topin need viis dollarit omale taskusse. Nonii, tehtud.) Postitus sisaldab hoopiski looduskirjeldusi. Kel nõrgemad närvid, ärge parem edasi lugege.

Hakkame, Paul ja mina, üleeile linna minema. Meil on sihuke ilmatuma pikk asfalteeritud sissesõidutee. Vaatame juba maja juures autosse istudes, et miski lebab risti tee peal ees. Sõidame lähemale – no muidugi, järgekordne gopher snake. Igavene pirakas, umbes meetrine. Jäme kah. Kuna mina usse ei karda, ei olnud Paul vastu, kui pakkusin, et jäägu tema rooli taha, ma kargan välja ja udjan eluka tee pealt eest. Ümbersõit polnud võimalik, tee on suhteliselt kitsas. Mõeldud, tehtud. Kasutasin oma tavalist mitte-mürgiste madude karjatamise taktikat – müksad varbaotsaga õrnalt saba pihta, see ajab nad liikuma, lähevad otsivad rahulikuma paiga. Kõneksolev isend paraku ei arvanud mu müksamisest midagi, lesis päikesesoojal asfaldil rahumeeli edasi. Võtsin siis tee kõrvalt väikese puutoki, puudutasin madu saba piirkonnast, väga delikaatselt. Madu aga vihastas, pööras end välkkiirelt ümber, näoga minu poole, tõstis ülakeha maapinnast tükk maad kõrgemale ning asus lõgismadu etendama. See on nii huvitav ja paljukirjeldatud fakt – mittemürgised gopherid kasutavad enesekaitseks mürgistelt lõgismadudelt laenatud kehakeelt, kaasa arvatud peakuju muutmine, gopherile omasest ovaalsest lõgismaole iseloomulikuks kolmnurkseks. Uskumatu vaatepilt. Me Pauliga olime taolisest metamorfoosist küll kuulnud, kuid mitte ilmaski oma silmaga näinud, kuigi gophereid leidub meil siin kanjonis küll. Üks käis isegi toas ära. Ühesõnaga, mina, vana kogenud maotaltsutaja, lõin säärast veenvat etendust nähes pisut verest välja, viipasin Pauli appi. Madu ilmselt vaatas, et jõud kisuvad ebavõrdseks, lasi kopsudest õhu välja ja roomas tagasi vaatamata teeäärsesse salveipõõsasse.

Aga sellega polnud päev veel lõppenud. Linnast tagasi, viisin Lillikese kanjonisse pärastlõunasele jalutuskäigule. Ühtäkki vaatan, et koer nuusutab miskit tavapärasest suurema huviga. Astun lähemale, ja mida ma näen – maas lebab orava pea. Täitsa värske, karv kohev, isegi mitte verine. Uurin ümbrust, oravat ennast ei kusagil. Pööran pilgu taas pea suunas. Ja kujutage ette – PEA LIIGUTAB. Teate, ma olen siin kodukanjonis igasugu asju näinud, kaasa arvatud puu otsas rippuvad koiotipudemed, aga asendit muutev ilma kehata oravapea oli isegi minusuguse kalestunud tüübi jaoks liig. Pead ei või anda (pun intended), kuid tõenäoliselt isegi kiljatasin, mis on minu puhul väga haruldane. Õuduskangestusest toibudes otsustasin siiski uurida, mis seda zombi-efekti põhjustab. (HOIATUS: nüüd läheb eriti jubedaks!) Ja mis ilmes. Oravapea all, rohu sees peitis end igavesti suur sitasitikas, musta värvi, muskliline, ning sitika siblimine liigutas ta kukil olevat koormat, tekitades „elusa oravapea“ efekti. Pakun, et käbikuninga ülejäänud kehaosad peitsid end mõne kohaliku rebase või koioti kõhus.
May 02/2019
Leia fotolt Lilli. Pilt tehtud ühe me varahommikuse kohvijoomise ajal, koduses kadakametsas.
"There is always an adventure waiting in the woods." ― Katelyn S. Bolds