“It will be very fun for you to go home for a while”. Meil on naabrinaistega oma väike veebinurk, kus igapäeva-asju koordineerime, teinekord ka laiematel teemadel arutleme. Tol päeval olid suveplaanid jutuks, ja “to go home for a while” kommentaari saatis üks prouadest, kui ma eesootavast Eesti reisist teatasin. Vaatasin selle lausega tükk aega tõtt. Home? Issake, ta peab ju Eestit silmas, kui minu kodust räägib. Vastata polnud keeruline. Ei, Eestisse minnes ei lähe ma koju. Ma lähen külla. Loomulikult saab see fun olema, aga mu kodu on USAs, mitte Eestis. Eesti on sünnimaa, isamaa, emamaa. USA on kodumaa.
Mõni aeg tagasi sattusin blogikommentaarile, mis üks-ühele mu kodumõtteid peegeldas. Eestist mujale elama asunud naine kurtis, et eestlaseks sündimine paneb justkui kohustuse kaela. Dikteerib reeglid. Piirab eluvalikuid. Väikeriigist väljarändamist tõlgendavad rahvuskaaslased pahatihti patriotismi puudumisena, sünnimaa hülgamisena. “Korra aastas võiks ikka kodumaal käia”, “Kui mitte enne, siis vanaduses tuled kindlasti tagasi, omade juurde”, ja nii edasi. Sünnimaa järele mitte-igatsemine pole sotsiaalselt aktsepteeritav. Juured peavad jämedad olema, Maarjamaa kamaras kõvasti kinni.
USAsse kolides oli mul endalgi hakatuseks arvamine, et Eestis saan üsna tihedalt käima. Reaalsus? Äraoldud seitsme aasta jooksul vaid üks kord. Nüüd teine ees ootamas. Poleks me otsustanud, et Paul peab Laulupidu kogema, ei saaks meid ka sel aastal Eestis näha. Sest mul lihtsalt ei ole Eesti-igatsust. No ei ole, tehke või tina. Jaa, jaa, tean, kõlab külmalt ja kalgilt. Aga igatsuse puudumine ei tähenda, et Eesti pole mulle kallis. Ta on. Kallid inimesed, armsad kohad, üksnes Eestiga seostuvad aistingud – kevadõhtu valgus, talvehommiku vaikus, kuuma suvepäeva männilõhn. Ning jaa, ma mõtlen nende kõigi peale. Mõtted käivad minuga kaasas, ega siis viitekümmet aastat endast välja lõigata saa. Mõtlemine aga ei võrdu igatsemisega.
Kui me Pauliga abielueelseid viisa-asju ajasime, lugesin Ühendriikide immigrante nõustavast foorumist hingekriipivaid lugusid inimestest, kes olid uuel kodumaal võimetud kohanema. Võimetud oma uut kodu armastama enamal kui ühel moel. Ainsaks niidiks, mis neid USAga sidus, oli elukaaslane. Miskipärast ei tulnud mulle mõttessegi, et äkki läheb kehvasti, äkki juhtub minuga samamoodi. Sünnimaa-igatsus ei ole ju enda teha, seda juba niisama nupust kinni ei keera, kui peale tuleb. Aga läks õnneks. Armastan oma uut kodu ja maad väga mitmel erineval moel. Niite, mis mind temaga ühendavad, on rohkem kui üks. Kodu ei tähenda mu jaoks pelgalt kohta, kus armastatud mehega koos elan, kuigi seda (teda) muidugi eelkõige. Kodu tähendab loodust, inimesi, kliimat, toitu, miljonit muud suuremat ja väiksemat detaili, millest tuleb kokku tunne, et just siin on hea. Samas ei saa ma öelda, et armastan Ameerikat. Ameerika on selleks liiga suur ja mitmetahuline, et teda ühes tükis armastada. Hmm, võib-olla on ka Eesti liiga suur, et teda ühes tükis armastada? Tartu inimesed versus Tallinna inimesed, teate ju küll?
Tulevik. Mõte “vanaduses Eestisse tagasi” on mulle täiesti võõras, vähemasti hetkel. Kordan: võõras. See ei tähenda, et ebameeldiv. See tähendab, et mu tulevikumõtted pole seotud Eestiga. Tegelikult tahaks vanaduses (ärme hakkame siikohal mõistet “vanadus” täpsemalt defineerima, onju) hoopis kusagil kolmandas riigis elada. Ja muidugi koos Pauliga. Aga kui elu peaks mind soolovalikute ette seadma, vaataksin näiteks mõne troopikasaarel asuva kloostri või hipikommuuni suunas. Jaa, ärge te siin naerge midagi. Me elame Oregonis legaalsete kanepikasvanduste keskel, aga minul on elu esimenegi mahv tõmbamata. Hipikommuun oleks elukestva õppe raames täiesti arvestatav valik. Tulevikuga on üleüldse sedasi, et Maad võib näiteks asteroid tabada. Trump võib kogemata tuumanuppu vajutada. Mulle võib hommepäev kanjonis kivikamakas pähe kukkuda (ptüi, ptüi, ptüi). Muidugi, mingi udune sõjaplaan ja mõningane seljatagune peavad olemas olema, kuid üldiselt on kõik need “vanaduspõlveks” tehtavad plaanid puhas energia raiskamine, arvan ma. Energiat on mõistlikum elamiseks kulutada.
Mnjaa. Tundus, et “Epp is going home” kommentaar, kuigi üldse mitte halvasti mõeldud, kõditas teistegi naabrinaiste immigrandi-tundlaid. Järgnesid hüüatused stiilis “Misasja? Epu kodu on Oregon!”. Eks ta ole. Prouadki ju USAs uustulnukad, mõnel paarisaja aasta vanused juured Ameerika mullas, mõnel pole niipaljukestki. Aga keegi neist ei arva, et on külas käimas. Kõik on kodus.
May 16/2019
Fotol: minu kodu ukseesine.
"Home is what you take with you, not what you leave behind." ― N.K. Jemisin, The Fifth Season
