LEIVAST, koduküpsetatust, tegin allpool juttu. Mispeale Sirje (elab rukkileiva-näljase eestlasena USAs nagu minagi:) saatis vahva lingi: NORDIC BREADS. Kassa näe, ettevõtlik soomlane Simo Kuusisto on Ühendriikide idarannikul rukkileivaga kenakesti kuulsust kogunud.
-----------
RYE BREAD! In case you don't have time/will/skills to make it at home, don't panic. You can order bread online from East Coast. Estonian neighbours Finns are making Rye bread on Long Island:  NORDIC BREADS. 
Photo: Internet
Feb26/2015

ÕLLEPRUULIMISE TARVETE poed on Oregonis populaarseimad kauplemisasutused, väidetavalt. Hmm? Nojaa, kui järele mõelda, siis pole ka ime. Õlut aetakse meil siin iga nurga peal, väikesed vahvad pruulikojad trumpavaid üksteist kvaliteediga üle. Bend (siinsamas meie külje all) on Oregoni õllepealinn. Ma ikka pean ette võtma selle kohalikust õllekultuurist kirjutamise, pikemalt.
-----------
THE MOST POPULAR TYPE OF STORE IN EACH STATE: /.../A recent collaboration between The Huffington Post and Yelp reveals what kinds of stores are the most insanely popular in each state, based on the review website's listings./.../ Read more:
Feb25/2015

SINI-MUST-VALGE. Eile tegime Vabariigi Aastapäeva puhul lõket ja võtsime veidi veini. Pilt tehtud lõkkeplatsilt. Lipuvärvid!
-----------
BLUE, BLACK, WHITE - colours of Estonia flag! Pic' taken yesterday. We made a bonfire and had some wine to celebrate Estonian Independence Day.
Feb25/2015 

ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS; VABA EESTI!
Pildil: rukkililled läinudsuvisel Oregoni aasal.
-----------
HAPPY INDEPENDENCE DAY, ESTONIA!
Photo: Cornflowers - Estonian National Flowers - on Oregon meadow, last summer.
Feb24/2015

KODUAIA LÄÄNEPOOLNE KÜLG jääb nii elus kui blogis vaeslapse ossa, reeglina. Sest Kanjon ja Vaade on edelasse. Täna kommikul aga jäi pildile kena väike vaikelu kadakapuude all. Kuiv, pehme, okastega kaetud jalgealune, igivanad tuulekellad, linnumajad. Piknikulaua võtsin sügisel punaseks võõbata, nii ka paar pesakasti, et oleks värvi või nii. Jajah, tean küll, et lind meelsasti punast maja ei kasuta, aga neil on siin kümneid vanu häid kulunud eluasemeid võtta, pruukigu neid. Kui hoolega vaadata, näeb taamal heinamaal naabrite hobuseid kah.
-----------
GARDEN ON THE WEST SIDE of our home gets mostly neglected when it comes to photographing or hanging out. Not that it wouldn't be lovely - it sure is. But The Canyon and The View are on East side you see. Anyway, sun was really generous this morning, painting that picnic table and birdhouse totally red. The original paint job was done by me:)
Feb21/2015

RUKKILEIB, yehaa!!!
Ehtne rukkileib. Kes tegi? Paul tegi. Just. Juuretisest alates. Nädalate kaupa  nõidus toda juuretist, esimene läks aia taha, teine ka, kolmas õnnestus.  Ja nüüd läheb rukkileivategu lahti, regulaarselt. Täna sõime hernesuppi musta leivaga. Jumalik. JU-MA-LIK!!

Lugesin kusagilt (eestlannaga abielus poleva ameeriklase Justin Petrone raamatust?), et kuna eesti naine saab reeglina kõigi töödega ise hakkama, ootab ta seda ka oma mehelt. Et oleks tolukksepp, kokk, automehhaanik ja IT guru ühes isikus. Mehe elukutse muidugi lisaks, mis see siis iganes poleks - raamatupidaja või raketi-insener.
Mina, olgu öeldud, oma mehelt seda kõike ei oota. Kuigi ses osas jah olen tüüpiline eesti naine, et  saan vajadusel enamik töid ise tehtud (rakett välja arvatud:). Ei oota jah, aga sellegipoolest elan mehega, kes saab maha IGA tööga. Ma ei oskagi kohe paugust nimetada asja, millega Paul jänni jääks. Ahjaa, triikimine. Selles on ta üsna abitu:) Kuid kõik muu - alates leivateost lõpetades raketi ehitamisega - anna ainult ette.

Hmm, kehklemine pole vist väga viisakas, blogis. Aga ma ei kiida ennast. Kiidan oma meest. Leiba pole me vaat et Oregoni kolimisest saati poest ostnud, Paul on küpsetanud. Seni oli pärmileib, nüüdsest päris leib. Toidupoodi pole enam suurt asja, muud kui tooraine järele, kui sedagi, sest kevadel hakkame köögivilja naabrite farmist ostma. Leping sõlmitud. Peaks vist lehma rentimist ka kaaluma. Mkmm, ma ei tee nalja. Siinmail on praktika, et maksad naabrile, kel lehm, osa lehmapidamise kuludest kinni. Ja saad 'päris' piima, pastöriseerimata, homogeniseerimata, igatpidi läbi solgutamata, antibiootikumideta, kogu selle keemiata, mis poepiimas sisaldub. Ning ei, me pole tervisliku toitumise hulludeks pööranud:) Asi hoopis selles, et me elustiil on üksjagu muutunud. Ei ela linnas. Ei ole stressi. On aega mõelda ja valida, mida teed ja mida sööd. Tunnistan, et ma pole eluaeg teab mis kokk või gurmaan olnud, või isetegija. Nii ka Paul. Pole küll poest (teadlikult) saasta ostnud või kiirtoitu söönud, aga enam-vähem kõike vanal heal moel nullist, toorainest teha - selleks olen piisavalt laisk ja/või hõivatud ning oskusteta olnud. Sestap on täitsa hämmastav tõdeda, kuidas isetegemine polegi teab mis keeruline või aeganõudev. Kui nipid kätte saad ja harjumus tekib, läheb ludinal. Oregon on meile väga hästi mõjunud, ma ütleks.

Täna hommikul võetud fotol rukkileivale lisaks kodune kohupiim, hapukoor, jogurt ja salsa. Kõik Pauli kätetöö. Mina olen tema kõrval väike tegija. Aga hapukapsameistri au kuulub sellegipoolest mulle, selle lipuga ei väsi ma vehkimast:)
Feb20/2015
p.s. VAATA Pauli lahedaid linnupilte ka.

-----------

PAUL's SOURDOUGH BREAD, yehaa!

I'm married to Renaissance Man. That's right. I can't think of anything that Paul can't do. Well ... ironing maybe:) Otherwise, he can do whatever from baking bread to building rockets and everything in between - just name it.

His latest achievement is sourdough bread, from the very scratch. Yep. He was toting over that starter several weeks. I believe that was third patch which finally came out perfect and gave 'birth' to  REAL rye bread. So far, Paul has been baking bread with yeast - we haven't had store bought bread almost since we moved to Oregon.

Anyway. I had home made split pea soup today, with rye bread. Heavenly. HEA-VEN-LY!! But that's not all. On the picture: Paul's home made cream cheese, yogurt, sour cream and salsa. To make myself feel little more useful, I'll claim the title of Sauerkraut Master of our household:)
Feb20/2015
p.s. Check out Paul's awesome geese-pics too.

TÄNASE PÄEVA VÄRVID.
Esimese ja kolmanda pildiga on pilt selge. Päikesetõus, päikeseloojang.
Teise pildi juurde aga käib lugu. Millaski keskpäeva paiku hõikas Paul köögist, et tal on mulle kingitus. Viskasin nõela ja niidi kus seda ja teist. Kibekähku töötoast välja, uudishimu rahuldama. Paul seisis uhke näoga seina veeres, osutades vikerkaarele.
Feb16/2015

------------

TODAYS COLOURS.
First and third picture should be pretty obvious. Sunrise, sunset. Business as usual:)
But second pic'! It's Paul's gift for me. Yep, he gave me that rainbow today! (On the kitchen wall).
Feb16/2015
Pühapäevane keskpäevakohvi Öökullipingil/Mid day coffee on the Owl Bench 

Maja on siinsamas selja taga/Home, seen from the Owl Bench 

Kanjon ja Rahvuslikud Rohumaad /The Canyon and National Grasslands 

PÜÜAN MITTE HARJUDA kohaga, kus me elame. Olen sellest vist varem ka kirjutanud. Mulle tundub, et pole paslik säärase ilu ning avarusega harjuda. Aga kipud ometi! Seda, mida hommikul üles tõustes, õhtul magama minnes ning pluss see vahepealne aeg näed, kipud ju vägisi iseendastmõistetavana võtma.

Täna hommikupoolikul läks Paul Kanjonisse omi asju ajama, jäi mitmeks tunniks. Tegin kohvi. Kõndisin (tass, binokkel, fotokas kaasas) majast väheke eemale, Öökullipingile istuma. Ümberringi imevaikne, kampsun osutus täitsa kasutuks. Võtsin varbadki paljaks. Kümned ja kümned põõsalinnud olid ainukesteks rahurikkujateks muidu unisel keskpäeval. Selle aasta esimese sisaliku sain kah kirja - päike kütab kivid juba üsna kuumaks.  Veebruar?!
Feb15/2015
------------
It has been wonderfully warm and calm Sunday today. Is it really February?!
Feb15/2015

KUBERNER KITZHABERI KIIRE KUKKUMINE ehk naine laevas, laev põhjas.

Eks igas maailmanurgas ole omad skandaalid, nii ka meil siin Oregonis. Täna astus tagasi Oregoni staazhikaim  kuberner, demokraat John Kitzhaber(67). Kaksteistkümmend aastat kuberneritoolil istunud; alles paar kuud tagasi valisid oregoonlased ta neljandat korda osariiki juhtima. Et mees Oregoni heaks palju ära teinud, seda ei salga isegi ta poliitilised vaenlased/vastased. Muheda olemisega, ülikondi võimalusel väldib, eelistades vabamat vormi.

Aga mitte Kitzhaberi garderoobist  ei tahtnud ma rääkida, vaid naisest, kes Johni kuberneritoolilt kukutas. Cylvia Hayes (47) ning Kitzhaber on paar 2002 aastast, mil Hayes (ebaõnnestunult) Kongressi kandideeris. Eelnevalt, üheksakümnendate lõpupoole, oli noor daam üritanud püsti panna väikest (illegaalset) marihuaana-kasvandust Washingtoni osariigis, samuti ebaõnnestunult. Kordaläinud projektiks võib aga lugeda fiktiivset abielu etiooplasega, samuti üheksakümnendate lõpul. Etiooplane sai tänu preili Hayesile rohelise kaardi, preily Hayes etiooplaselt omakorda mõned tuhanded dollarid. Abielu lahutati paari aasta pärast. See selleks. Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Kitzhaberi jalgealune kiskus tuliseks mõned aastad tagasi, mil tuli välja, et Hayes, olles kuberneri büroos palgal rohelise energia alase nõustajana, sai makstud ka rohelist energiat propageeriva huvigrupi poolt.

Lisame siia veel mõned Hayesi poolt deklareerimata tulud (näiteks läbikukkunud marihuaana-farmi hoonete müük Washingtoni osariigis) ja fakti, et konservatiivsetele ameeriklastele on pinnuks silmas tõsiasi, et Kitzhaber ja Hayes pole abielus. Et surkijaid maha rahustada, teatas Kitzhaber läinud suvel enda ja preili Hayesi kihlusest. Meedia konksu alla ei neelanud, küll aga võimendas fakti, et nii peiule kui pruudile oleks see kolmas abielu.

Jajah. Pole kerge see poliitiku armuelu, ja ma ei ütle seda üldsegi sarkastiliselt.
Ega midagi. Tänaseks on meil uus osariigi pea -  Kate Brown. Esimene avalikult biseksuaalne kuberner Ameerika Ühendriikides.

Fotol: John Kitzhaber ja Cylvia Hayes, ametisse vannutamine, Nov.2014
'Greek' Tragedy Leads To Governors Downfall
Timeline: Governor Kitzhaber and Cylvia Hayes 
The Fantasy World of Kitzhaber and Hayes
Feb13/2015

-----------

'GREEK TRAGEDY' LEADS TO OREGON'S GOVERNORS DOWNFALL.

/.../Indeed, state Sen. Elizabeth Steiner Hayward, the Democrat who called the saga a "Greek tragedy" in an interview with the Oregonian, worried that it would sink the governor's legacy. "This is flat-out Greek tragedy," she said. "Kitzhaber has done so many good things for the state."/.../

Lets look at the bright side though. After John Kitzhaber's resignation (it's fair to say that it happened because of his his girlfriend Cylvia Hayes) Oregon will have nations first openly bisexual governor Kate Brown.

'Greek' Tragedy Leads To Governors Downfall
Timeline: Governor Kitzhaber and Cylvia Hayes 
The Fantasy World of Kitzhaber and Hayes
Feb13/2015

HAPUKAPSAST olen vaid mõnel korral ise teinud. Vene ajal paar satsi, ja nüüd on teine Oregoni kapsategu purgis. Mina lõikasin, Paul tampis. Internetist pidin enne järele vaatama, nipid olid meelest läinud, aga Salme Masso aitas. Kohalikud (ameeriklaste) kapsa-saidid on klassikalisest Eestimaisest kapsateost sama kaugel kui Kuu Maast. Hapendamisest on raketiteadus tehtud, või siis vastupidi - puudub elementaarne A ja B nagu vähene soolakogus ja puust pudrunui tampimiseks jne. Mul on siin muide paar saksa juurtega tuttavat prouat, aga ka nemad pole ise Sauerkrauti teinud.

Ühesõnaga. Kohe esimene tegu õnnestus meil Pauliga hiilgavalt. See juba söödud ja unustatud. Edu innustab. Panime kohe ka teise satsi käima, ning sattusin kapsa-värki mainima oma Las Crucese sõbrannadele. Mispeale nemad läksid ütlemata elevile ja tänaseks asi niikaugel, et olen andnud lubaduse Cruceses ühepäevast hapukapsa-töötuba juhatada. (Me Pauliga nimelt võtame märtis/aprillis kolmenädalase New Mexico reisi ette). Üritusele panid prouad nimeks Kreative Kraut Day - Loomingulise Kapsa Päev. Õigekirja väänasid meelega, et Kraut'iga Kenasti Kokku Klapiks. Kusjuures, nimi vihjab me 2013 aasta sügisesele Loomingulisele Kõrbepäevale (Ladies Creative Day In The Desert)

Ega midagi, pöidlad pihku, et ma Kapsapäeval eestlaste kui haupkapsarahva lippu kõrgel suudaksin hoida, rohelisemast rohelise kapsameistrina. Eks pean veelkord Salme Masso soovitused üle lugema, et miskit kahe silma vahele ei jääks. Ja omad kapsakivid pean Oregonist kaasa võtma, neil seal New Mexico kõrbes ju vaid liiv ja kaktused.
Feb/10/2014

Yarko nuusutas koioti-uru ukseesist, tuvastades huviäratava lõhna. Enne kui ma arugi sain, oli ta poolest saati urus, sekundi pärast kadus tagumine pool takkajärele. Tegemist tõelise maa-aluse labürindiga, kaevetöö meistriteosega. Peagi ei kostnud minuni enam isegi koera erutatud hingeldamist. Läinud! Mind tabas paanika. "Labidad, labidad!!" karjusin Paulile täiest kõrist. "Ei, mitte see väike, võta suur labidas!". Koioti-labürindi pindala teades - mõõtmatu!- ei olnud mul aga aimugi, kust kaevama hakata. Äkitselt vajus vasak jalg läbi pinnase, jäädes millegi kõva vastu pidama. Kohe sai selgeks - see ju Yarko pea:-) Misjärel andsime labidatele tuld. Kätte saime looma!

 Algul oli teine väheke uimane, siis raputas ennas ja pani jooksu, mina kõrval. Jooksime läbi kõrge rohu, mõlemad tippvormis, hiilgavas tujus. Mõne aja pärast kahanes puusakõrgune rohi põlvekõrguseks, siis äkki ulatus vaid kederluuni. Säärane mahlane, roheline, siidine rohi, ideaalne jäljetööks. Yarko pikalt aru ei pidanud, vahetas käiku, minnes galopilt sujuvalt üle jäljeajamisele. Liikus aeglaselt, täpselt ja keskendunult, sadade meetrite, võib-olla ka kilomeetrite kaupa. Aega ning läbitud vahemaad oli võimatu mõõta. Jäljemaiuseks olid mul praetud maksatükikesed maha poetatud, vaheldumisi salaamivorsti kuubikutega. Maksa pärast olin veidi mures, see oli küpsetades väheke kõva saanud - teeb äkki Yarko kulunud hammastele liiga? Sest koera vanust teadsin täpselt: 'väga vana'.

Ajasime seda lõpmatut jälge siis omasoodu, kui äkki peatus paar-kolm politseiautot põlluveeres, mundris mehed kargasid välja, ise elevil mis hirmus, et vaadake, vaadake, kui püsival instinktil ja intensiivselt koer jälge hoiab. Lisaks kiitsid vahetpidamata Yarko ilusa kujuga kikkis kõrvu. See tundus mulle väheke veider. Politseinikud pole enne saksa lambakoera näinud või? Hiljem, kodus - see tähendab majas, kus ma enne viibinud polnud, aga mille kohta mina ja Yarko teadsime, et see on me kodu, sest Paul oli  ka seal - ühesõnaga hiljem viskas Yarko väsinult, rahulolevalt pikali. Ta oli nii suur, et täitis kogu eesõue. Või oli see vastupidi - eesõu nii väike, et uhke isane sakslane mahtus sinna napilt ära? Ilm igatahes oli mõnus, kuigi väga kummaline. Päike säras lauspilvises taevas. ----------------- Ärkasin tundega, mis järgneb ainult väga headele unenägudele. Teate küll, selline soe pehmus südames, kannad seda vaat et terve päeva kaasas.

p.s. Tolle fotoga kaasneb omaette lugu. Võetud 2003 aasta suvel. Yarko oli siis kasinasti kaheaastane. Veetsime järjekordset jumalikku nädalavahetust väga heade sõprade pool Põhjarannikul, Alliklepas. Küpsel augustikuu pealelõunal võtsin koera, läksin uitama. Pikkadeks tundideks. Pilte tegin tol päeval hulganisti.  Neid paar päeva hiljem arvutis lapates tekkis sellesinatsega juba tosin aastat tagasi eriline suhe. Mäletan täpselt, mida ma tookord mõtlesin: et Yarko on sel fotol justkui teises reaalsuses, teises ilmas. Fookusest väljas, istub ja vaatab tähelepanelikult üle vee, muust  välja tegemata. Nähes midagi, mis minu silmale nähtamatuks jääb. Just. Ja mul on selgesti meeles, et arvutiekraanil fotot silmitsedes käis peast läbi mõte 'kui Yarkot ükskord enam minuga pole'. Muidugi läksin oma eluga rõõmsalt edasi. 'Kui ükskord...' polnud minu stiil. Pole ka praegu. Aga pilt on ilus. Ja tähenduslik.
Feb06/2015

----------

Tonight, Yarko and I spent some great time together in Dreamland, running and doing some tracking and such, and Paul was there, too. I woke up happy. Though it's late evening already I still carry that warm and soft feeling in my heart...
Photo taken in Estonia, 2003.
Feb06/2015

TOIDULISANDID!
Positiivne üritan ma siin blogis olla, reeglina. Ilmas hädasid niigi küllalt). Teinekord aga kohe ei saa muidu, kui pean auru välja laskma. Täna nimelt sattusin SKANDAALSELE ARTIKLILE  (ravim)taimsetest toidulisanditest. SIIN veel üks artikkel samal teemal.

Lühike kokkuvõte: analüüsiti head hulka USA suuremates kaubanduskettides hetkel müügil olevaid toidulisandeid. Tulemus? Purkide sisu ei vasta sildile, pehmelt öeldes. Paremal juhul annab platseebo-efekti, halvemal juhul tervisele lausa ohtlik. OK, võib ju öelda, et Walmarti riiulilt ei saagi tervist taga otsida. Kuid Walgreens näiteks, samuti skandaaliga seotud, on suht korralik rohupoe-kett. Ühesõnaga. Vahet pole, millises supermarketis/apteegis  nood toidulisandid müügil, silt peaks purgi sisule vastama nii või teisiti, või?

Üllatav on, et asi üsna kõrgel tasemel üles võetud. Eks me näe, kui suureks skandaal paisub. Lisaks veel niipalju, et toidulisandid klassifitseerib USA Toidu- ja Ravimiamet (Food And Drug Administration) mitte ravimiteks, vaid toiduks. Vast on vaht üles löödud toidulisandeid müüvatele/valmistavatele firmadele karmimate ettekirjutuste tegemiseks? Või siis et panna neid Föderaalvalitsusele lisaobrokit maksma, või on küsimus miskis kolmandas-neljandas kõrgelt käivas mängus üle tavakodaniku pea. See on omaette teema. Sessinatses korporatiivses ühiskonnas elades on raske uskuda, et tegemist ausa murega tavakodaniku tervise pärast.

Olgu sellega kuidas on, minu nördimus on üksüheselt ajendatud faktist, et näiteks purgist, mille sildil seisab 'Naistepuna, leevendab depressiooni' leiti laborianalüüsi tulemusel muuhulgas riisi, küüslauku ja troopilist toataime, kuid mitte jälgegi naistepunast. Depressioonis kodanik võib siis ju samahästi enda (või sõbra) amarüllist või asperaagust manustada. Või riisi. Või küüslauku. Või ...oot...oot....meil siin Oregonis pole varsti üldse enam muret ei depressiooni ega millegi muuga. Kanep esimesest juulist legaalne. Hüvasti, Walmarti ja Walgreensi purgikesed!:)

* Eestis reguleerib toidulisandite turustamist  Veterinaar- ja Toiduamet, mitte Ravimiamet.
Mitte et ma mustvalgelt regulatsioonide poolt (või vastu) oleks. Teeb muret, et regulatsioonid võivad vastutustundlike väiketootjate/herbalistide elu raskeks teha. Lisaks tuleb pähe vastuolu Big Pharma (ravimitööstus) versus herbalistid. Raha versus tervis ja terve mõistus. Samas, väheke kõhedaks teevad ülalpool osutet artiklites väljatoodud faktid siiski. Pannakse purki mida iganes, et kasumit teenida, kui kedagi kontrollimas pole...
Ega midagi. Suvi tulemas, mis muud kui nobedasti nõgest, naistepuna ja raudrohtu korjama! Oma käsi on kuningas:)
Feb03/2015

-----------

HERBAL SUPPLEMENTS!
Generally, I'm trying to be positive in my blog. Gloom and doom isn't simply my cup of tea:). But! Stumbled over this article today: New York Attorney General Targets Herbal Supplements At Major Retailers:
 /.../ Bottles of Walmart-brand echinacea, an herb said to ward off colds, were found to contain no echinacea at all. GNC-brand bottles of St. John's wort, touted as a cure for depression, held rice, garlic and a tropical houseplant, but not a trace of the herb. /.../ Tests found no Echinacea or any other plant material in bottles of  Spring Valley Echinacea. No ginseng was found in 20 tests of GNC's Herbal Plus Ginseng, which is taken to boost energy. /.../ DNA tests found such substances as rice, beans, pine, citrus, asparagus, primrose, wheat, houseplant, wild carrot and unidentified non-plant material — none of which were mentioned on the label./.../
HERE's one more article on the same subject. 

/.../In the United States, herbal and other dietary supplements are regulated by the U.S. Food and Drug Administration (FDA) as FOODS. This means that they do not have to meet the same standards as drugs and over-the-counter medications for proof of safety, effectiveness, and what the FDA calls Good Manufacturing Practices./.../
Feb03/2015

Ikka jälle MOUNT HOOD. Ei saa tast isu otsa. Kuis saakski, kargab teine ju iga kord silma, kui kodu-uksest välja astume:) Hiiglaslik, lumine, jäine. Justkui käega katsuda. Tundub uskumatu, et meist ca 90 km kaugusel. Pauli foto, paari päeva eest võetud, ja tol päeval oli meil siin Madrases  +17 C.
-----------
We simply can't get enough of MOUNT HOOD. How could we? It's there every time we exit our front door. Photo taken by Paul, few days ago. We had 60 something degrees in Madras that day. 'Hoodie', as we call it, didn't seem to be too warm place though, that particular afternoon.
Feb03/2015

SÕNA 'SÕBER' omab eestlase ja ameeriklase jaoks erinevat tähendust, olen märganud. Kusjuures eestlane tundub arvavat, et jänki kasutab toda lähedussuhet märgistavat sõna pealiskaudsemalt kui maarjamaalane. Mina arvan, et niimoodi arvata on omakorda pealiskaudne.

Võtame või lingvistilse vaatenurga. Sõnastikud ei sätesta, kui avameelselt või kui pikka aega pead olema suhelnud, et kedagi sõbraks nimetada. (Facebooki teemat ma siinkohal ei käsitleks. Viis, kuis seal sõna 'sõber' pruugitakse, käib üle minu mõistuse.

Või võtame geograafilise vaatenurga. Eestimaal on kasina paari tunni küsimus riigi ühest äärest teise sõita, näiteks kodumaa teise otsa kolinud lapsepõlvesõbraga silmast silma suhtlemiseks. Ühendriikides kohtad vaevalt kedagi, kes sünnilinna ja/või osariiki pidama jäänud. Elukohta vahetatakse reeglina mitmeid kordi, vastavalt töö/peresuhete arengutele. Suuremate osariikide puhul tähendab isegi naaberosariiki kolimine seda, et ühe päevaga vanasse kodukohta tagasi ei jõua. Rääkimata tuhandetest miilidest ida-ning lääneranniku, põhja- ja lõunaosariikide vahel. Sestap on suhete hoidmine komplitseeritud. Internet muidugi aitab suuresti, samas ei asenda reaalset inimestevahelist läbikäimist.

Ühesõnaga. Meil sai vaid paar kuud Oregonis elatud, kui Las Crucese rahvas hakkas pommitama küsimusega à la "kas uusi sõpru leitud?" Mul oli (eestlasena) kange kiusatus vastata, et come on, ega siis paari kuuga sõprust välja kujune. Häid tuttavaid tekib küll, aga no sõber - see on keegi, kellega vaat et koos mähkmetest välja kasvatud, või siis paar puuda soola koos ära söödud, või midagi sarnast.

Tasapisi tuli teadmine, et 'sõber' on siinmail hulga laiem mõiste kui minu sünnimaal. Sõbraks võid soovi korral nimetada eluaegset hingesugulast, kellega paksust-vedelast läbi käidud, aga ka lihtsalt meeldivat inimest, kellega vaid paaril korral aega veedetud, kuid kohe hea klapp tekkinud. Mulle ei tundub, et ameeriklane paneks imeks (vast isegi pahaks?), kui süüdistaksin teda pealiskaudsuses, kuna ta lööb sõbra-sildi külge rohkematele kaaskodanikele kui samas situatsioonis olev eestlane seda teeks.

Aga nüüd paari sõnaga paarist toredast paarist, keda me Pauliga oma Oregoni sõpradeks võime nimetada, vaat et isegi Eesti mõistes sõpradeks, või vähemasti sinnakanti. Eks neid tekib juurde, kõigest 10 kuud uues kodus elatud ju.

CAMILLE ja FRANK. Me landlady ja tema abikaasa, meievanune 'teisel ringil' olev paar. Mõlemad tegelevad hammastega. Frank on tohter, ravib noori põlisameeriklasi (miks nende hambad hullult ravimist vajavad, on omaette teema, vast võtan teinekord ette), Camille ametilt hambahügieenik. Käime üksteisel üsna tihti külas. Jagame maailmavaadet ja huumorisoont. Ülimalt vahva paar. Camille sai läinud aasta lõpus esmakordselt vanaemaks.

SABRIA ja JERIN. Elavad meie naabruses, varastes kolmekümnendates tore noor pere kolmeaastase pojaga. Sabrina töötab massöörina, Jerin peab ökofarmi. Neilt ostame suvel rohelist kraami ja kanamune. Sabria on justkui elav entsüklopeedia - diskuteerib,valab sind faktidega üle mistahes teemal. Räägib tõsiselt Madrase linnapeaks kandideerimisest. Ma kujutan ette, et temasugune meer lööks platsi vanadest korrupantidest ja bürokraatidest puhtaks ning tegeleks asjadega, mida kogukonnale hädapäraselt vaja. Poja räägib neil lisaks inglise keelele ka viipekeelt. Meie küsimuse peale, et mistarvis, puuet ju pole? vastasid vanemad (nemad lapsele viipekeelt õpetasid) et esiteks aitas see poisil end juba varakult paremini väljendada, teiseks on rahvusvaheline suhtlusvahend eluks ajaks võtta. Sabria ja Jerin ise õppisid viipekeelt koolis võõrkeelena, siin paljudes õppeasutustes see võimalus.

THERESA ja RICHARD. Nendega saime tuttavaks Ameerika Punase Risti kaudu, vabatahtlike kursustel. Kohe haakis! Richard on erruläinud politseinik, Theresa pensionil olev finantsnõustaja. Taas 'teise ringi' paar. Mõlematel eelmistest kooseludest mitu last pluss lugematul hulgal lapselapsi. Richardi politsei-lugusid võib tundide viisi kuulata, muheda huumori  kastmes nagu ta neid serveerib. Mõlemad hindavad kõrgelt head sööki ja jooki ja kokkavad arvestataval tasemel.

Ma ütleks, et ükski neist kolmest paarist pole nö. tüüpilised ameeriklased (seda pole ka me Las Crucese tutvusringkond). Elik ei vasta tüüpilise eurooplase ettekujutusele tüüpilisest ameeriklaset: kiirtoit, ilulõikused, religioon, padupatriotism, small talk ning muu säärane. Hakka või kahtlema, kas neid 'tüüpilisi' olemas ongi...

Foto: Mina ja maalitud sõbrad Tehachapi teatrimaja seinal:) Tehachapi, California, November 2013.
Feb01/2015

----------

FRIENDS: Above I'm talking about three wonderful couples, our new friends in Oregon. Also about different ways how Estonians and Americans use the word 'friend'. In Estonia, you don't usually call someone 'a friend' unless you have known that person really closely for years. It's easy to keep the old friendships up there, even if your friend had been moving to Southern Estonia for instance. So what! It's only 3,5  hours drive from one side of the country to another anyway.

United States, on the other hand, is huuuuge as we all know. Even moving to the other state is often like moving to another planet. Not speaking of distances between East and West Coast and such. So when you are moving, you kind of have to build up new relationships - in case you are at least somewhat social person. Anyway. Americans call 'friends' what we in Estonia would call 'good aquaintances'. But! No matter what labels are used, it's people who matter, not definitions.

Photo: Me and my painted friends:). Theatre House in Tehachapi, CA
Feb01/2015