Ai !



Ei, ma ei ole liitunud terroriorganisatsiooniga. Küll aga sain üleeile herilaselt nõelata, paremasse labakätte. Mu süü seisnes selles, et läksin väravapostilt ämblikuvõrku pühkima. Posti sees, selgus, oli herilasepesa. Tänaseks näeb käsi välja enam-vähem nagu labakinnas. Priske ning prink. Sügeleb, ööseti iseäranis. Googeldasin - paistetus alanevat nädala jooksul. Toimetamist pundunud jäse õnneks ei sega, sõrmed liiguvad ja puha.
Fotol lähen kolmekümnekraadises kuumuses herilasetõrjet tegema. Jaa, tean, tean, kõiki elusolendeid peaks armastusega kohtlema, aga mu spirituaalne areng pole veel nii kaugele jõudnud, et seda üllast põhimõtet lõgismadudele ja herilastele laiendaksin.  
July 31/2019
“If I be waspish, best beware my sting.” ― William Shakespeare, The Taming of the Shrew

Koeraomaniku õudusunenägu



Nonii, maokartjad panevad nüüd jälle sõrmed kenasti kõrva, eks.

Astun mina eile õhtul kella kaheksa paiku (lämbe, tuuletu) Lillikese kennelisse, et teda tavapärasele päeva lõpu jalutuskäigule viia. Lilli lebotab maas, silmad poolkinni, palav ju. Niipea kui kennelivärava kiiksuga avan, kostab plastmasskuudi ja kiviseina vahelt lõginat. See heli on juba liigagi tuttav. Lilli kargab üles kui ussist nõelatud (no pun intended), mina raban tal turjast, tirides koera välgukiirusel kennelist välja. Paul on õnneks läheduses. Panen Lilli tuppa kinni, varustame end saabaste-kinnaste-labidatega, nihutame kuudi ettevaatlikult seinast eemale. Seal ta ongi, lõgismadu, veidi väiksem kui eelmised, kes maja külje alla roninud, samas siiski täiesti arvestatav isend. Ilmselt juba mitukümmend minutit koeraga koos sõba silmale lasknud.

Ma ei hakka uuesti kirjeldama, mis saatus lõgismadu ootas. Siin on kolm eelmist juhust kirjas, neljas oli kah veel vahepeal. Ja mõnda oleme all kanjonis kohanud, kuid seal ei luba me eetika roomajaid rünnata. Kui aga asjad samamoodi jätkuvad, tuleb vist eetikanormide korrigeerimisele mõelda. Lõgismadu koera kennelis on küll liig mis liig.  Kusjuures ma ei hoia Lillikesel toitu ees ega midagi, ta kenneli põrandakate on puhtam kui mõnede inimeste elutoad.

Tõesti, aru ma ei saa, mis kuradi hull aasta see on. Viis eelmist suve ei andnud lõgistajad end praktiliselt näolegi, ja nüüd äkki niimoodi. Patt suve lõppu soovida, aga mu praeguses emotsionaalses seisundis on sügis enam kui teretulnud, maod kebivad siis magama. Muidugi meenutan ka vana head "paranoia self destroya" ütlust, katsun end rahulikuks sundida. Ega meie endi pärast polegi muret, inimene oskab ju ettevaatlik olla, aga koeraga on väheke teine lugu. Õnneks õnnestus mul kevadel Lillile elektririhmaga „maotreening“ teha, mittemürgise gopher-mao kaasabil. Vabal tahtel Lilli roomajatele nüüd ei lähene. Aga kui need põrgulised ise kennelisse ronivad... Täna hommikul tegime Lilli valdustes mõningasi kindlustustöid, väiksesilmalist metallvõrku kasutades, ja laususime ussisõnu. Kogu kennelit pole siiski mõistlik ära blokeerida, sest kui miski kuskilt end sisse peaks nihverdama (ptüi, ptüi, ptüi), peab roomajale taganemistee jääma, vastasel juhul ründab ta vältimatult.  

Foto on illustreeriv, möödunud suvest, aga sündmuspaiga kirjeldamiseks sobib. Eile õhtul lamas Lilli siiski kenneli parempoolses nurgas.
July 30/2019
“Other people imagined demons and monsters under the bed. Robert had actually seen them.”― Kenneth Eade, Unwanted

Eesti: kauss, Kersti ja kohv



KOLMANDAL kohaloleku päeval lõid jalad tuld, nii mul kui Paulil. Neljanda päeva varahommikul läksime ja ostsime Rimist suure pesukausi. Õhtul istusime kõrvuti Tuukri tänava Airbnb diivanil, mõlemal varbad jahedas vees. Aitas, ja kuidas veel. Aga ärge nüüd arvake, et me pole harjunud käima. Kaugel sellest. Kodus tuleb päevas vähemalt paar kilomeetrit ära, koerajalutamised jne. Maja ise ju kah suur, annab ühest otsast teise uhada. Põhjus, miks meil Tallinnas jalatallad ümmargused olid, seisnes hoopiski pinnases. Asi selles, et me pole harjunud pikki tunde asfaldil veetma, munakividel veelgi vähem. Meil siin Oregoni elamises on pehme, rohune metsaalune ja liivane kanjon. OK, laavakive on kah küllaga, aga nende otsas me ju igapäevaselt ei turni. Ühesõnaga, Tallinnas tundsime end justkui puu otsast ala tiritud Tarzan ja Jane. Samas, oma ustavate Converse tenniste kohta saan vaid kiidusõnu öelda. Ühtegi villi ei põhjustanud, pidasid vapralt vastu.

KUJUTAGE ette, Paul nägi Eesti presidendi paari meetri kauguselt ära! Vaatasime Narva maanteel laulupeoparaadi, Kaljulaid oli Filiae Patriae naiskoori hulgas, marssis lausa me nina alt mööda. Kuigi ma presidenti isiklikult ei tunne, röögatasin täiesti impulsiivselt „Kersti!“ ning kukkusin käega vehkima. Kersti lehvitas vastu. Nii lahe! Paulile tuli muidugi asi lahti seletada. Et tõepoolest president, ja tõepoolest laulabki kooris, ja tõepoolest laulupeo-rahva hulgas ilma massiivse turvateenistuseta.

ESIMESED paar ööd Tallinnas keetsime hommikukohvi kella kolme ja nelja vahel, täiesti ärkvel, ei uneraasugi. Väljas ju peaaegu valge kah. Nädala möödudes magasime juba kella kuueni, kehad hakkasid ajavööndiga harjuma. Teise nädala lõpuks oli sisemine kell end paika loksutanud, täpselt selleks ajaks, kui saabus lennukile minek. Kodus tagasi, algas kogu ilu otsast pihta. Keetsime hommikukohvi kella kolme ja nelja vahel. Ainult selle erinevusega, et Oregonis on nii vara veel kottpime. Täna, mil kojusaabumisest kümme päeva möödas, tunnen end siiski juba enam-vähem inimlikult.
July 26/2019
Fotod: Paul. Tallinn, Rotermanni kvartal.

“A global awakening can not happen. We all live in different time zones.”― Ljupka Cvetanova, The New Land

Eesti: lendamine



Vaata kust otsast tahad, kümme tundi lennuki-istmel (Frankfurt-Denver) on sõna otseses mõttes pain in the ass. Kahe ja poole tunnised Tallinn-Frankfurt ja Denver-Redmond lisaks. Ja lendude vahed, Frankfurtis tervelt kuus tundi. Aja kulutamisega seal õnneks muret polnud, sai reipalt  mööda FRA kilomeetritepikkusi koridore marsitud, ülejäänu täitis põhjalikust põhjalikum security check. USAst välja on väga lihtne pääseda, tagasi sisse saamine on hoopis teine teema.

Sõbralikumat ja tsiviliseeritumat turvakontrolli kui Tallinna lennujaamas pole mina mitte kusagil kohanud. Kümme punkti. Paraku, sellega pidu ka lõppes. Enne pardaleminekut otsustas väravat teenindav neiu, et minu käsipagas ületab mõõdud. Kergitasin kulmu. Olen sellega küll ja veel reisinud, ükski lennufirma pole märkust tehtud. Aga lennujaama töötajaga pole tervislik vaielda, mistap toppisin kohvri mõõduraami. Mõõtusid, nagu arvatagi, pagas ei ületanud. Miks ma neiule silma jäin, ei oska arvata, sest näiteks Pauli carry-on bag on selgelt suurem, nagu ka enamike kaasreisijate omad, kuid neid ei miskipärast ei tülitatud.

Selgus, et kohvri-intsident oli alles algus. Frankfurti passikontrollis (esimeses mitmest, mida väisama pidime) teatas ametnik, et mind on täiendavaks läbiotsimiseks välja valitud, ja võttis mu reisidokumendi ning pardakaardi oma valdusesse. Väljakutse peale kohale kiirustanud turvatöötaja käskis Paulil paigale jääda ja oodata, kuni mind kuhugi lennujaama sügavustesse ja hiljem tagasi eskorditakse. Kuna alustasime just hiljuti The Handmade's Tale teise hooaja vaatamist, tekitasid käske haukuvad ametnikud meis mõlemas kerge paranoiapuhangu. Okei, Trumpi Ameerika, mida passikontroll esindas, pole küll lausa Gilead, aga ega palju ei puudu kah, ning käsil olev situatsioon meenutas väga üht stseeni, kus lesbiline armastajapaar lennujaamas teineteisest eemale kistakse. Järgmine kord kohtusid naised kümneks minutiks politseiauto kongis, enne kui üks neist üles poodi. Tõsi, meil Pauliga on sündsalt heteroseksuaalne suhe, aga mine sa neid kuramuse ametnikke tea. Niisiis surusin kannad maasse ja deklareerisin, et lähen ainult sinna, kuhu mu seaduslik abikaasa ühes tohib tulla. Turvatöötaja üritas vastu vaielda, meie ei andnud järele. Viimaks lõi turva käega, Paul lubati kaasa.

Ma ausalt öeldes ei saanudki lõpuni aru, milles USA piirivalve huvi minu vastu seisnes. Ilmselt lihtsalt pisteline kontroll, ma ju kerge saak kah, pole riigi kodanik, üksnes alaline elanik. Anyway, kogu selle kõhedakstegeva kammajaa järel ootasin vähemalt korralikku cavity searchi, aga võta näpust. Pärast seda, kui maskuliinne germaani matroon oli mind poolläbipaistvas kabiinis pealiskaudselt kabistanud, lasti tulema. Vähe puudus, et oleksin pettunud olnud. Much ado about nothing.

Aga toredamaid muljeid on ka. Vaatasin pikal lennul ära kolm väga head filmi – Green Book, The Imitation Game, ja Notes on a Scandal. Viimane osutus täielikuks meistriteoseks, Judi Dench ja Cate Blanchett, mis sa hing veel ihkad. Kui pardateenindjad esimest joogiringi tegid, küsisin valget veini. Stjuuard pakkus Rieslingit, see olla ainuke turistiklassi valge. Mulle Riesling ei istu. Palusin siiski natuke maitseks valada, polnudki väga hull, ütlesin, et poolest klaasist piisab. Mispeale stjuuard teatas, et kui ma pisut kannatan, läheb ja hangib ta mulle esimesest klassist miskit sobivamat. Mida ma sooviksin? Midagi kuiva? Saab tehtud. Ning kümnekonna minuti pärast oligi noormees tagasi, käes klaas Lõuna-Aafrika Sauvignon Blanciga. Klaasist klaas. Kogu ülejäänud economy class rüüpas jooke plasttopsidest. Tundsin end privilegeerituna, liiatigi, et stjuuard käskis vaid märku anda, kui refilli soovin. Peale teist klaasi hakkas germaani matrooni kuju mu mälus hägustuma, tõmbusin kitsal ja ebamugaval istmel õndsalt kerra, et peopesasuurusel ekraanil lahtirulluvaid draamasid nautida.

Ühesõnaga. Vara-vara-varahommikuse Tuukri tänava Airbnbs ärkamise ja hilisõhtuse Oregoni kodu ukse ette jõudmise vahele jäi 32 tundi. Olgu öeldud, et ma ei ole lennukis magaja tüüp. Samas, nuriseda oleks patt. Reisimine on rangelt vabatahtlik. Keegi ei käsi mööda ilma ringi tuuseldada. Istu kodus, saad une täis magada ja tugitoolis laiutada, ilma turvavööta ja puha.
July 22/2019
Foto: Paul. Trammisõit Tallinnas.
“Air travel is nature's way of making you look like your passport photo.” ― Al Gore

Eesti: turistina Tallinnas



ÜKS.
“Palun kaks piletit. Te sõidate Sõpruse puiesteed mööda, jah?” Naeratan liini nr 3 trolli juhile sõbralikult ja asetan neli eurot (minu ja Pauli sõiduraha) selleks ettenähtud kohta. Troll seisab lõpp-peatuses, Kaubamaja kõrval, oodates väljumisaega. Juht ei vasta sõnagi. Vaatab münte sellise näoga, nagu oleksid need limased. Või radioaktiivsed. Nähes, et maksevahend muljet ei avalda, kordan küsimust marsruudi kohta, taas viisakalt ning naeratades. Sest mu viimasest Tallinna ühistranspordi pruukimisest on ikkagi oma kaheksa aastat möödas ja turist tahab ju kindel olla, et kogemata valesse transpordivahendisse ei satu. Juht, vanemas keskeas mees, võtab mõtlemisaega, pilguga trolli esiklaasi puurides. Lõpuks sirutab käe, aegluubis. Pühib mündid sahtlisse, trükib kaks piletit, lajatab need meid lahutava klaasseina luugiavale, ning minu poole pilku heitmata pressib tüdinult vihasel hääletoonil läbi hammaste: “Sõidame, sõidame.”

KAKS.
Olles mitte-tipptunnil paarkümmend minutit Rimi kassasabas seisnud, laon ostud kassalindile. Must leib, Merevaik, kohukesed (need klassikalised, Tere omad, punased, kassiga), Salvesti hapukapsaborsh, vihmakeebid, riis, hakkliha, viinamarjad, vesi, vein, ploomimahl. Korduvkasutatavad poekotid on mul ettenägelikult reisil kaasas, Trader Joe omad.  Ütlen kassapidajale kenasti tere, naeratan. Keskealine kivinäoga proua teeb suletud suuga imeliku, hääletu liigutuse, asudes kraami kassast läbi lööma ja vastu metallpiiret jõuliselt hunnikusse rammima. Kõigepealt kohukesed, siis leib, viinamarjad, merevaigutopsid, seejärel veinipudelid ja mahlapakid, borshipurk täie tinnaga kõige otsa. Suu ammuli, vaatan hävitustööd. Kohukesed, mu armsad kohukesed!! Kohukeste lamedaks litsumine võrdub pühaduseteotusega, kuid sisemine hääl hoiatab, et protestimisel pole mõtet. Mulle käratatakse lõppsumma, panen kaardi masinasse, võtan tsheki, tänades suudan isegi naeratada, kohukeste-katastroofist hoolimata. Tänule vastust ei tule. Proua on juba järgmise kliendi ostude lömastamisele keskendunud.

KOLM.
“Kas te ei näe, et me oleme suletud?” Varastes neljakümnendates nägus punapea ei tõsta häält, kuid tema toonis kõlab ilmselge ähvardus. Mu silmadel on vist mingi viga küljes, aga ma tõesti ei näe. Kohviku uks on pärani lahti, muusika mängib, baristad askeldavad leti taga. Viisteist minutit puudub kümnest. Koduleht ütleb, et nad avavad kell kaheksa hommikul. Ootamatust rünnakust ehmunud, taganeme strateegiliselt, selg ees, et tänavale tõstetud toolidel aega parajaks teha. Mõni minut hiljem visatakse uksest välja ka vanem soomlastest abielupaar, kes kordas meie tehtud viga. Proua vaatab mulle ohates otsa. Selgitan lohutuseks, et mind ja Pauli tabas sarnane saatus. Kell kukub kümme. Laseme igaks juhuks mõned kliendid endast ette, enne kui leti taha tellima sätime, sest mine sa tea, äkki pole ikka veel õige aeg. Latte, peab tunnistama, on neil väga hea. Aga Soome vanapaari pole enam näha, ilmselt otsustasid mujal õnne proovida.

*

Kuid kui turistil õnnestub teenindajate rünnakutest ja kõnniteedel jalakäijaid jahtivatest jalgratturitest hoolmata elus püsida, hakkab Tallinn oma toredamat poolt avama. Nii palju ilusat ja uhket on ehitatud, ägedat uusarhitektuuri, äri- ning eluhooneid. Telliskivi loomelinnak, Rotermanni kvartal. Taksoga lennujaamast kesklinna sõites ahmisin õhku - mu meelest oli kõik uus. Või siis uuendatud. Tõeline city, elus, euroopalik. Ja ega siis kõik tallinased kurjad polnud. Näiteks noorem teeninduspersonal, ca 30 ja alla selle, osutus enamjaolt abivalmiks ja sõbralikuks. Patsiga müüjapoiss kalastustarvete poes, Omniva postkontori letitöötaja, särava naeratusega apteekrineiu. Tõe huvides lisan, et olid ka mõned lahked erandid vanemast generatsioonist, pesupoe müüjaprouad näiteks. Tagasihoidlikult, samas vastutulelikult professionaalsed. Ja siis veel üks hästi tore naissoost trollijuht.

Oi, ma juba kuulen teie vastuväiteid. Et eestlane ongi selline, võõrale end naljalt ei ava, kareda koore all peituva sooja südame väljakoukimine võtab aega, ja nii edasi. Aga vaadake, kulla inimesed, turistil ei ole aega. Turistina ei saa ma üle ega ümber faktist, et kahte Tallinnas veedetud nädalat jääb muuhulgas meenutama vilets teeninduskultuur. Tallinn oli külmem, kui ta mulle, viiskümmend aastat selles linnas elanule, eales tundunud. Ning ma ei pea siin kliimat silmas, eks ole. Kuigi seegi oli kõle, arvestades fakti, et ikkagi juulikuu.

No ja siis te muidugi ütlete veel, et ma üldistan paari juhtumi põhjal. Et ma ei näinud kõiki trollijuhte ja kassapidajaid. Paraku turistil ei olegi ju muud võimalust kui üldistada. Kui kohalviibitud päevade sisse mahub rohkelt negatiivseid suhtluskogemusi, on ometi loogiline, et järeldus pole kiita. Ei, ega ma ei ootagi, et toidupoe kassapidaja mu ostud kotti laob, nagu siin meie pool merd kombeks. Ma saan sellega ise kah suurepäraselt hakkama, Hawaiil näiteks. Aga Hawaiil vastab müüja tervitusele ning ei loobi su oste vihaselt hunnikusse. Maarjamaised sõbrad, kellele viisakusetut kohtlemist kurtsin, mainisid poepersonali kehva töötasu. Mind see vabandus ei veena. Paljud letitöötajad saavad USAs miinimumpalka, mis aga ei takista neil inimlik olemast. Klientide vaenamise taga peab siiski miskit muud peituma kui palganumber, mu meelest.

Umbes kümnendal Tallinna-päeval tundsin, et olen sentimeetrikese lühemaks jäänud. Kuidagi kokku vajunud. Hoian avalikus ruumis pead õlgade vahel, püsin kaitseseisundis, kuna ilmaski ei tea, millal kurja pilgu või sõna osaliseks saan. Tänaval kõndides vahin vahetpidamata selja taha, sest – jalgratturid. Kusjuures ma saan täiesti aru, et Tallinna sõiduteedel rattaga sõita on võimatu. Samas, miks peaks jalakäijad oma närvidega selle kitsaskoha eest maksma? Kergliiklusteed pole mul mingit probleemi jalgratturitega jagada. Amsterdamis näiteks on kõnniteedki selgelt ja arusaadavalt jalakäijate ja ratturite vahel ära jagatud. Aga Tallinnas rahva hulgas kaootiliselt kihutavad, kõndijaid poolsurnuks ehmatavad pedaalijad olid mulle liig mis liig. Skuutrirahvas tundus hoolivam ja teistega arvestavam, skuutrit oleks isegi tahtnud proovida, paraku aega ei jagunud.

Hmm, jaa, imelik, Tallinna püsielaniku ajast ma justkui ei mäleta, et teeninduses oleksid asjad üle mõistuse kehvasti olnud. Ju siis olin kohaliku stiiliga harjunud? Praegu, kümme aastat soojemas emotsionaalses kliimas elanuna aga ehmatas ära küll. Nii ilus linn, aga sõbralikkust napib.
July 20/2019
Foto: Paul. Varahommikune Viru tänav.

“Eye contact was a delicate matter. A quarter second of a shared glance was a violation of agreements that made the city operational.”― Don DeLillo, Cosmopolis

Eesti: pidu



PAUL õppis selgeks “Koidu” ja “Mu isamaa on minu arm” ning laulis laulupeo esimest ja viimast lugu kaasa. Sõnu, tõsi küll, luges paberilt. Kõik muudkui uurisid ta muljete kohta. Tema muudkui vastas, et Laulupidu on nagu Grand Canyon – võid seda lõpmatuseni kirjeldada ja pildistada, aga majesteetlikku tõelisust annab edasi vaid kohalolek.

VÄIKEST videot üles võttes (ühendkooridest) hakkas Paul filmile ühtäkki eestikeelset teksti peale lugema, luulelisel toonil: “Hapukapsas. Kapsas hakklihaga. Must leib. Kohv agaavisiirupiga. Suur sääsk. Tubli koer. Ilus naine." Ja nii edasi, kuni ammendas enam-vähem kogu oma kasina sõnavara. Mina muidugi itsitasin, aga tema väitis tõsise näoga, et üritas tantsupeo vahetekste imiteerida.

SELGITASIN Paulile eestlaste sigimistavasid. Et meie rahvus ei seksi. Selle asemel tuleme iga viie aasta tagant Lauluväljakule kokku, pressime end tihedasti, keha keha vastas üksteise ligi, nii et õhkugi vahele ei mahu. Üheksa kuud hiljem sünnib hulk pisikesi eestlasi.

AUSALT öelda pole ma eluaeg suuremat sorti laulupeo-inimene olnud. Ega tantsupeo. Kuigi olen mõlemal esinenud. Ma nimelt ei talu masse, kohe sugugi mitte. Et aga ameeriklasest abikaasale vähemalt korra me rahvuslikku uhkust esitleda, tegin südame kõvaks ning nühkisin end rõõmsalt vastu teisi eestlasi. Väga vahva oli, välja arvatud mõningad tunnid, millest pikemalt allpool.

KOLM päeva käisime kohal. Tantsupeo etendus pluss kaks pikka päeva Lauluväljakul pluss rongkäik. Kui juba üle ookeani tuldud, tuleb viimast võtta. Mulle muide hirmsasti meeldis seekordne tantsupidu. Meestetantsud tundusid iseäranis ägedad, ja elavas esituses saatemuusika. Istekohad olid meil üsna kõrgel, aga kuna tantsumustreid näeb kõige paremini siiski telekast, vaatasime kogu peo järgmisel hommikul veelkord üle.

PILETID sai juba varakult eelmüügist ostetud. Reede-laupäev sujusid suurepäraselt. Pühapäev… Neile, kes nurisevad, et kõiki soovijaid Lauluväljakule ei lastud, on mul ettepanek. Seiske kaks tundi rahvamassis, kus kõik tahavad kuhugi liikuda, aga liikumist sellest hoolimata ei toimu, õhk hakkab otsa lõppema, valitseb kergelt klaustrofoobne üldfoon, ja siis räägime edasi. Me nimelt jäime pühapäeval pikaks ajaks lõksu, kui piletimüük korraks uuesti avati ning hilised tulijad sisse voolasid, ummistades käiguteid. Teelt kõrvale polnud võimalik astuda, rohi oli kaetud istuvate laulupeokülalistega, istujate vahel polnud sõna otseses mõttes jalatäitki vaba ruumi. Uskuge, väga ebamugav kogemus, kui pehmelt väljenduda. Lõpuks pääsesime siiski oma pikale pingile C sektoris, saime kontserti kuulata. Positiivse poole pealt pean ütlema, et kogu see paigal tammuv rahvamass oli vaikne, viisakas ja abivalmis. Paha hakkas mitmel, aga otsest arstiabi keegi ei vajanud, vähemalt meie nägemisulatuses mitte.

VEINI võtsime kaasa, sööki ostsime kohapealt. Üle mõistuse head kraami pakuti, seapraad+hapukapsad+kartulid näiteks. Vahelduseks istusime laulukaare tagusel murul, nautisime merevaadet ja meie kõrval platsi võtnud Soome segakoori, neil käis plasku ringi ja üks laul ajas teist taga, muuhulgas esitati hittlugu “Üksi pole keegi”. Plaksutasime peopesad valusaks.

FINAAL pani pisara voolama, aga ei kiskunud silma siiski nii vesiseks, kui kartnud olin. Koju, Tuukri tänavale jalutasime poolvalmis Reidi teed ja rannapromenaadi mööda, vahepeal puhkasime mereäärsel müüril jalga, rüüpasime veini ja lehvitasime lahkuvatele laevadele. Nii tore pidu oli. Paulil nüüd laulupeo-lahtris linnuke kirjas.
July 19/2019
Foto: Paul. Laulukaare taga.

“If I cannot fly, let me sing.” ― Stephen Sondheim