SISSEJUHATUS. Igaks juhuks kordan veelkord üle selle, mida siin blogis ikka ja jälle lugeda on olnud: ma ei karda madusid. Ei saa öelda, et neid armastan, aga hirmu ei tunne. Ma olen roomajaid oma elutoast püüdnud. Mind on madu kaelustanud. Ja kahjuks olen mao tapnud. Ühe, kuni üleeilseni. Tänaseks on see kurb number tõusnud kolmeni.
ÕIGUSTUS. Mina ja Paul elame keset suurt mittemidagit. See ei ole situatsioon, kus Inimene rajab kusagile padrikusse urbanistliku asumi ning seejärel imestab, miks küll metsloomad ta taga-aeda väisavad. Eks ikka seepärast, et Inimene on sisse murdnud loomade väljakujunenud elukeskkonda. Meie kodumaja aga seisab siin kanjoniserval juba rohkem kui 60 aastat, kusjuures loomad omavad märgatavalt suuremaid eeliseid kui majaelanikud. Me ei puutu ega pitsita neid. Jookse, lenda, uju, rooma nii palju kui kulub. Ümberringi on kümnete miilide kaupa kanjonit, vett, metsa, rohumaid, ei kohta inimhingegi. Kuid kui sa oled eluohtlikult mürgine, peaaegu meetripikkune ning ähvardad mind mu kodu-ukse ees, tuleb mängu olelusvõitlus. Sa oled võõral territooriumil. Üks meist peab alla jääma. Olelusvõitluse tulemuse otsustab fakt, et siin olen mina peremees, sina aga sissetungija.
VALIK. Oleksin äärepealt kirjutanud, et leides täiskasvanud lõgismao hilisõhtul ukse eest, ei ole mul muud valikut kui ta hukata. See on vale. Valik on alati. Ma võiksin teist ust kasutades tuppa sulguda ja loota, et hommikuks on madu läinud. Suure tõenäosusega ta olekski. Aga jääb ka võimalus, et ta on kohale jäänud. Aeda, mõne põõsa alla. Või siis selleks korraks läinud, kuid õhtusoe ukselävi hakkas meeldima, otsustab homme tagasi tulla. Niisiis, mina olen endale oma valiku ära põhjendanud. Lugeja, kelle mürgimao-kogemused piirduvad rästikuga ja kes lõgismadu vaid filmis või pildi peal näinud, ei pruugi mu valikut mõista. Mittemõistmine on OK.
ÜKS. Teise korruse rõdu jookseb ümber terve maja. Istume tavaliselt lõunaküljel (vaata eelmise postituse rõdufotot). Sealt on kõige parem vaade kanjonile ja rohumaadele, ja uhked pilve-etendused. Tol lämbel, tuulevaiksel õhtul veidi peale päikeseloojakut rõdutiiru tehes jäime paigale lääneküljel. Mount Hood nägi ehakumas tõeliselt majesteetlik välja. Vahetasime parasjagu vaikselt mõtteid, kui rõdu alt maapinnalt kostev vali heli me jutu pooleks lõikas. Neile, kel õnn lõgismadude iseärasusi mitte tunda: ei ole olemas ühte ja iseloomulikku lõgismao “lõginat”. Näiteks New Mexico lõgismadu justkui klõbistaks kastanjette, Oregoni lõgismao sabaots aga tekitab kõrget, valju, visisevat heli, justkui kehvasti töötava kastmisvooliku poolt kuuldavale toodut. Tol õhtul rõdu alt tulevat visinat võimendas loojangujärgsele vaikusele lisaks ka maapinnalt rõdulaudiseni ulatuv laavakivimüür, kust heli tagasi peegeldus. Ja olukorra tõsidust võimendas tõsiasi, et koht, kus heli tuli, asus otse garaazhiukse kõrval.
Looduse keskel elades harjud kiiresti otsustama ja tegutsema. Plaanipidamiseks palju aega ei anta. Rabasin Lillil rihmast, viisin ta kennelisse turvale. Ei mul ega Paulil polnud tarvidust teineteiselt üle küsida, mida teha. Paari napi sõnaga leppisime kokku, kuidas seda teha. Saapad, kindad, pika varrega labidad. Kes kust poolt läheneb. Selle hetkeni polnud me madu veel näinud, aga kõrv ütles, et tegemist on väga, väga, väga täiskasvanud loomaga. Sest mida valjem hoiatus, seda suurem arv lõgisteid, ja seda suurem isend.
Paul märkis hiljem, et mu reaktsioon madu silmast silma nähes oli täiesti ebaharilik. Siiani pole ükski kohatud roomaja, ei mürgitu, ei mürgine, ei suurem, ei väiksem mind endast välja viinud. Tol õhtul klassikalise rünnakupositsiooni sisse võtnud lõgismaoga vastakuti seistes olla ma aga sosistanud “Oh, God”. Jaa, saabunud poolpimedus mängis oma rolli, ses valguses tunduvad kõik objektid tegelikust suuremad, kuid siiski oli see võimsaim lõgismadu, keda minu silm näinud. (Paul pakkus hiljem, et umbes 80 sentimeetrit pikk). Sekundi murdosaks valdas mind lapsik hirm, et meie jõud temast küll üle ei käi, niivõrd massiivselt ähvardav oli ta.
Palusime andeks, ja labidad tegid oma töö. Mao surm oli kiire. Keha kukutasime kaljult kanjonipõhja, seejärel saatsime ta hinge salveisuitsuga teele. Tänaseks elab madu edasi koioti või raisakullina – ega me täpselt tea, kes neist tema maise kestaga omaenda või järeltulijate kõhtu täitis.
KAKS. Kolm päeva hiljem. Taas lämbe õhtu, taas päikeseloojak. Istume lääneküljel. Lilli lebab, pea üle rõduääre rippu, pidades silma peal igal liikuval objektil (linnud, sisalikud, kalad aiatiigis). Ühtäkki uriseb madalalt, tõuseb ettevaatlikult, turjakarvade kerkides jalule. Meiegi tõuseme aeglaselt oma toolidelt, kiikame üle rõduääre alla. Otse elutoa ukse kõrval roomab üle aiatee kivisillutise lõgismadu. Samas mõõdus eelmisega. Vaatame uskumatult teineteisele otsa. Kõik järgnevad toimingud sarnanesid paari õhtu tagusele. Sõnu ei jätkunud. On vaid kahetsus ja soov, et meid edaspidi säärasest säästetaks.
KUI tänavune oleks minu ja Pauli esimene suvi Oregoni kodus, siis meil siin ilmselt pikka pidamist poleks. Õnneks on see juba kuues kuum hooaeg kanjoniserval elada, ning ühelgi eelmistest pole lõgismadudega tegemist teha tulnud, kui haruldane üksikjuhus, kahe aasta tagune tapatöö välja arvata. Ja üks käelabapikkune lõgismaobeebi, kes sai kaugemale kanjonisse toimetatud. Aga kujutage nüüd ette, et te olete värskelt uude elukohta kolinud, ja maja umber patrullivad järjekindlalt meetrimõõtu mürgimaod. Isegi mina ütleksin “tänan, ei, ma lähen ja elan kusagil mujal”. Õnneks me siiski juba tunneme oma kodukohta. Käesolev aasta on üleüldse igatpidi haruldane ja imelik olnud, ilma poolest. Pikk, külm talv, enneolematu lumerohkus. Veniv, jahe, vihmane kevad, millele järgnes paugupealt plahvatanud kõrbekuumus. Taimestik kanjonis ja kadakametsas on eelmiste aastatega võrreldes silmahakkavalt teistsugune. Loomad-linnud tegutsevad teistmoodi (sellega ma vist juba jõudsin kiidelda, et põõsad aias ohkavad kergendatult - pole hirvi neid järamas). Jaa, 2019 ei näi Kesk-Oregonile sugugi omane. Pole vaja eriline loodusemees või ilmatark olla, et märgata. Mis siis imestada, et roomajadki teistmoodi käituvad, või et nende liikumisteed puha sassis.
MÕJUB. Ei, ma ei maganud esimesel ööl peale esimest madu hästi. Teine-kolmas öö oli juba OK. Aga siis tuli teine madu, ja tsükkel algas otsast peale. Lisaks on need kaks surmamist pannud mõtlema hulga filosoofilisematel teemadel kui lihtlabane survival instinct. Nimelt kui habras on elu, kui äkiline, selgesti väljajoonistuv on piir elu ning olematuse vahel. Ühel hetkel täies jõus loom, järgmisel hetkel vaid jõuetu keha. Ning siis veel kujutlus, mida maod tunda võisid, olles endasse talletanud tuhandete eelnevate põlvkondade teadmise, et hoiatusest peaks elus püsimiseks piisama. Aga seekord on kõik valesti. Enesekaitse ei toimi. Vastane ei mängi reeglite järgi, ei kuula või ei kuule, ründab hoiatusest hoolimata. Lõpetab elu.
NÜÜD. Ei lase Lillit uljalt ja uisapäisa ringi tuisata. Püsime niidetud aladel, hoiame silmad lahti, vaatame hoolega, kuhu astume – iseäranis päeva teises pooles ja õhtuhämaruses. Loeme ussisõnu. Ei muutu paranoiliseks. Kuidagi lohutav oli Pauli New Mexicos elavalt pojalt kuulda, et sealgi on rahvas sel kevadel lõgismadudega rohkem hädas kui tavaliselt.
June 19/2019
Foto: üks meie punastest pinkidest kanjoniserval. Südametunnistus ilmselgelt vaevab. Selle pildiga üritan tõestada, et elukatel ON, kus elada. Ei ole tingimata tarvis meie ukseesist väisata.
"We are our choices." ― Jean-Paul Sartre
