Disclaimer: järgneb shokipostitus. Nõrganärvilistel soovitan mitte lugeda.
See siin olen mina, nagu näete. Deschutese jõe äärsel promenaadil, naaberlinnas Bendis. Et mida ma sellise õndsa näoga seiran? No ei ole kindel, kas te tahate teada. Ah ikka tahate? OK, aga ärge pärast mind süüdistage, ise küsisite. Allapoole kerimine omal vastutusel.
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
Aga palun. Anakonda (esiplaanil) ja kaks püütonit. Rahvale vaatamiseks ja soovi korral ettevaatlikuks katsumiseks välja toodud miskisuguse eksootilite loomade päästmisega tegeleva heategevusliku organisatsiooni poolt, mille nime ma ei mäleta, õigemini ei pannud kõrva taha, sest mu tähelepanu oli arusaadavalt mujal. Kogusid seal annetusi oma tegevuseks. Ussid on salakaubitsejatelt konfiskeeritud. Ja ma ei hakka siinkohal heietama, kuivõrd see loomadele stressi põhjustab, kui päevas kümned või sajad inimesed neid näpivad. Oleks minu teha, ma kaotaks 'petting zood' maa pealt. Aga see on omaette teema. Ühesõnaga, kui teid mu eilse ussi-kogemuse üksikasjad huvitavad, skrollige muudkui allapoole. Pädeb eelnev hoiatus - omal riisikol.
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
Jah. Just. Te silmad ei valeta. Ma silitan Birma püütonit. See konkreetne isend on albiinopüüton. Ja kui te nüüd KOGU tõde teada tahate, siis ande minna veel natuke allapoole. (Skrollimine töötab nii-öelda two in one - esiteks hoiab põnevust üleval, eks ole, ja teiseks ma tõesti ei soovi kedagi shokeerida).
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
Oleks keegi mulle läinud reedel öelnud, et laupäeval riputan omale pea kolmemeetrise püütoni kaela, oleks ma ütleja kõva häälega välja naernud. Aga teate, teinekord on elu kummalisem kui väljamõeldis. Ma pole ilmaski paaniline ussikartja olnud, aga üks imelik kiiks on küll – ei kannata roomajaid pildi pealt vaadata. Metsas ussi nähes ei kangestu, küll aga näiteks loodusraamatu lehte keerates, kui fotolt ootamatult madu vastu vaatab. Veider. Samas, ega ma usse just ei armasta kah. Eestist on paarkümmend nastiku-rästiku kogemust, õnneks vaid visuaalset. New Mexicos tutvusin lõgismadudega, seal kõrbes neid ju jagub. Võimsa auraga elukad. No ja Oregoni kodus, kanjoniserval on kah ikka üht koma teist nähtud, nii lõgistajaid kui kahjutuid madusid. Üks ussipoeg ronis läinud suvel lausa tuppa.
Suuremõõdulistst roomajatest aga olen loomaaiaski ringiga mööda käinud, tundusid kuidagi eemaletõukavalt erilised, justkui teisest reaalsusest. Samas on mulle siit-sealt loetust meelde jäänud, et emotsioon, mida madu inimestes tekitab, erineb oluliselt aistingust, mida su käe all või muidu naha vastas olev roomaja pakub. Et ei ole üldse vastikult külm ja libe ja limane. On hoopis soe ja kuiv ja meeldiv.
Eile, Bendis, olime tegelikult teel ühte Deschutese jõepromenaadi ääristavatest kümnetest välikohvikutest, et võtta klaas kohaliku pruulikoja õlut (Paul) ja Oregoni Willamette Valley kuiva valget veini (mina). Maod jäid täitsa juhuslikult teele ette. Vaatasin, kuidas lapsed neid rõõmuga katsuvad ja omale kaela lasevad riputada ja äkki tundsin, et tahan ka. Mkmm, ei olnud nii, et OK, olen jube julge, ületan iseennast vms. Ei mingit “pigistan silmad kinni ja teen ära”, järjekordne linnuke bucket listist või nii. Esiteks, ma ei ole üldse ämbri-nimekirja usku, ja teiseks katsusin ettevaatlikult käega järgi – tõesti, olidki nood hiiglaslikud roomajad soojad ja kuivad. Otsustasin esiti suurima, ca kolme ja poole meetrise anakonda kasuks, aga kui üks vabatahtlikest selle jämeda, vonkleva, tumeda juraka maast lahti vinnas ja lähenes, et looma mulle õlgadele asetada, lõi instinktiivne vastumeelsus välja. Taganesin kiiresti. No... no. Not now, thank you. I might come back later.
Suuremõõdulistst roomajatest aga olen loomaaiaski ringiga mööda käinud, tundusid kuidagi eemaletõukavalt erilised, justkui teisest reaalsusest. Samas on mulle siit-sealt loetust meelde jäänud, et emotsioon, mida madu inimestes tekitab, erineb oluliselt aistingust, mida su käe all või muidu naha vastas olev roomaja pakub. Et ei ole üldse vastikult külm ja libe ja limane. On hoopis soe ja kuiv ja meeldiv.
Eile, Bendis, olime tegelikult teel ühte Deschutese jõepromenaadi ääristavatest kümnetest välikohvikutest, et võtta klaas kohaliku pruulikoja õlut (Paul) ja Oregoni Willamette Valley kuiva valget veini (mina). Maod jäid täitsa juhuslikult teele ette. Vaatasin, kuidas lapsed neid rõõmuga katsuvad ja omale kaela lasevad riputada ja äkki tundsin, et tahan ka. Mkmm, ei olnud nii, et OK, olen jube julge, ületan iseennast vms. Ei mingit “pigistan silmad kinni ja teen ära”, järjekordne linnuke bucket listist või nii. Esiteks, ma ei ole üldse ämbri-nimekirja usku, ja teiseks katsusin ettevaatlikult käega järgi – tõesti, olidki nood hiiglaslikud roomajad soojad ja kuivad. Otsustasin esiti suurima, ca kolme ja poole meetrise anakonda kasuks, aga kui üks vabatahtlikest selle jämeda, vonkleva, tumeda juraka maast lahti vinnas ja lähenes, et looma mulle õlgadele asetada, lõi instinktiivne vastumeelsus välja. Taganesin kiiresti. No... no. Not now, thank you. I might come back later.
Läksime siis ja tegime oma dringid. Soe ilm, peen Bendi rahvas promeneerimas, mõnus. Tagasitee auto juurde viis madudest mööda, ja seekord olin täitsa valmis. Tõsi, endiselt mitte anakonda jaoks, küll aga selle kollase-valgekirju püütoni. Ei hinganud ma isegi sügavalt sisse, ei mingit soorituse-eelset adrenaliinilaksu, ainult õhin, tahtmine uut kogemust saada. Ning kogemus oli… võimas. Suur, saladuslik, rahulik loom su kehale nii usalduslikult lähedal - kusjuures mängu juhib loom, mitte sina, sest madu ei saa füüsiliselt sundida nii- või naasuguseid liigutusi tegema. Tema teeb, mis ja kunas tema tahab. Et olukord püütonile võimalikult meeldiv oleks, soovitati mul teda pea lähedalt toetada, kõik ülejäänud meetrid keerutab ta ise su keha ümber, otsides endale mugavamat asendit.
Võiks arvata, et mao mõõdetult jõulised, vonklevad liigutused on ebameeldivad taluda. Ei, kaugel sellest. Kui nüüd täitsa aus ja avameelne olla, oli kogemus isegi veidike seksuaalse varjundiga. Langesin justkui kergesse transsi, mao liigutused kehal selgesti tunda ja kummaliselt eristatavad - paarisekundilised pigistused üheagselt õrnade silitustega, kui madu endale sobivamat asendit otsis, ise samal ajal mu lõhnaga tutvudes. Mõtlemapanev oli, et nägin sedasama madu veel paari teise inimese kaelas, siis käis ta keel vahetpidamata suust välja (madudel on väga peenike haistmissüsteem, lisaks ninasõõrmetele eristavad nad lõhnu ka keele abil), aga minuga olles oli tal suu kogu aeg suletud, ainult ninaotsaga nuhutas. Ei tea, kas talle ei meeldinud mu lõhn? (Ma küll ei kandnud eile parfüümi, ihugi kreemitan ainult naturaalse kookosõliga.) ....... Jah. Miilustasime nii umbes minutit viis, seejärel laskusin põlvili ning madu roomas kiirustamata, aegamisi mu ümbert maha, murule.
Nüüd olen kõik ära rääkinud. Mkmm, öösel ma madusid unes ei näinud, aga täna Lilliga kanjonis jalutades kangastus küll korral või paaril kõrges rohus suur roomaja. Ega siis fakt, et ma püütoniga lähedases füüsilise kontaktis olen olnud, tähenda seda, et ma teda või temasarnaseid mujal kui rannapromenaadi murul kohata sooviksin. Tänan, ei.
May 19/2018
Fotod: Paul
"Always carry a flagon of whiskey in case of snakebite and furthermore always carry a small snake."― W. C. Fields
"Always carry a flagon of whiskey in case of snakebite and furthermore always carry a small snake."― W. C. Fields