CHICKEEEEEEN!
Lillikene, nagu ma vist juba miljon korda maininud olen, on üks kuldaväärt koer, sõnakuulelik ja kergelt „töödeldav“. Paraku, ma ise olen laisk olnud, paar elementaarset asja ripakile jätnud, näiteks korrektse, surmkindla juurdekutsumise (recall). Surmkindel ses mõttes, et koer tuleb sajal juhul sajast, kui vastava käskluse hüüad. See oskus on koerale muide eluliselt vajalik, eelkõige ta enda turvalisuse huvides.
Novot. Aga mina, laiskloom, olen kummi venitanud ja kanjonikaldal niisama Lilli, Lilliii, Lilliiiiiiiii hõikunud nagu seeneline metsas. Vahel preili suvatseb tulla, vahel mitte - ilmub alles siis, kui tal asjad aetud. Ning kuna Lillikesele pole keegi täpsustanud, kui lähedale ta kutsumise peale peab tulema, jääb ta näole andes kutsujast nii umbes viie kuni kümne meetri kaugusele, vahtides küsivalt otsa, et oli asja ka või. Lilli meil ju sihuke "kaitsevärvi“, mistap on teda maastiku taustal sageli raske, teinekord lausa võimatu märgata. Nii ma siis vahel hüüangi asjatult, Lilli kusagil mu läheduses, seirates mind nagu napakat, et mis sa kisad, inimeseloom, ma ju siinsamas, tulin, sest kutsuti.
Üleeile, kui viimati kirjeldatud situatsioon taas aset leidis - mina juba väheke paanikas, õhtuhämar, koiotid jäppimas, koera pole silma all – ühesõnaga, üleeile tegin otsuse, et viimane aeg on juurdetulekul sarvist haarata. Või kõrvust. Või sabast. Peaasi, et käskluse täitmise korrektseks saaks. Mõeldud, tehtud. Koukisin oma roosteläinud koolitusoskused lagedale (loe: tõin toast paar praetud kanatükki) ning suundusin koos Lilliga majast pisut eemal asuvasse kadakasallu, kus valusalt selgeks sai, et olen ikka vääääga roostes. Sest mis on uue koolituselemendi õpetamise vältimatu alustala? Enne kui koolitama asud, mängi oma peas üksikasjadeni läbi, mismoodi sõnum koerani viia. Aga kus siis mina. Kanatükid taskusse ja padavai metsa poole, endal pole käskluski valmis mõeldud, mida juurdekutsumiseks kasutama hakata. Nagu mõni amatöör.
Väike selgitus neile, kes koerakoolituskauged: esiteks, koera nimest üksi ei piisa, et vettpidavat juurdetulekut tagada. Nimi on igapäevaelus juba piisavalt devalveerunud, st. koer kuuleb seda nagunii kogu aeg. Taustamüra, ühesõnaga. Teiseks, hämmastavalt paljud koeraomanikud näivad arvavat, et koer saab sõnadest aru. Sattusin paar kuud tagasi nägema, kuidas me naaber üritas oma koerale kõrvalkäiku õpetada, korrutades „heel, heel, heel, heel...“ (kõrval), tegemata penile selgeks, millist käitumist oodatakse, kui peremees "heel" ütleb. Tule taevas appi. Koer ei mõika ju inimkeelt. See, et omanikud käsklusi andes reeglina tegevust kirjeldavaid sõnu kasutavad (kõrval, lama, istu, oota jne), see on inimeste endi soov ja suva. Koeral on täitsa ükskõik, kas sa kõrvalkäiku nõudes ütled kõrval, või kuu, või päike, või kass, või allveelaev. Peaasi, et talle on õpetatud, kuidas käsklussõna kõlades käituda. Käskluste inimkeelsed tähendused on koera jaoks absoluutselt tähtsusetud, sest koer seostab häälikuid ja tegevust, semantikast ei tea ta ju tuhkagi. Lühikesed, konkreetsed, kõlavad sõnad on muidugi mugavamad kasutada, nii omaniku kui koera jaoks. Võid pruukida mistahes keelt - saksakeelsed käsklused on koeraomanike hulgas iseäranis populaarsed. Ühesõnaga, näiteks juurdekutsumise puhul on peaasi koerale selgeks teha, et X-sõna (või heli) kuuldes on tema enda huvides käsilolev tegevus viivitamatult katkestada ja välgukiirusel peremehe manu tormata, kuna seal ootab midagi VÄGA maitsvat, või VÄGA põnevat. Milline see X-sõna on, pole üldse oluline.
Kuid läheme nüüd tagasi sinna kadakametsa, kus ma kenasti ära ootasin, mil Lilli tähelepanu minul oli, kana välja koukisin, hinge tõmbasin, et hüüda – ja siis, suu lahti, pooleks sekundiks tummalt tardusin. Et oot, millist käsklust ma juurdekutsumiseks kasutama hakkan? Aga selle asemel, et käigu pealt millegi asjaliku, inimloogikale sobiliku kasuks otsustada (siia! here! come! vms), tõin kuuldavale spontaanse hüüatuse „CHICKEEEEN!“ Ilmselt tegi mu aju kiire otselülituse kanatükki hoidva käe ja häälepaelte vahel? Lillikene silmas/haistis delikatessi mu peos ning tormas ummisjalu uurima, mida pakutakse.
Tänaseks, kaks päeva hiljem, on Lillil asi käpas. Lühemalt, pikemalt ja väga pikalt distantsilt (puhkudel, mil ta mul nägemisulatuses pole), koos korrektse etteistumise ja otsavaatamisega. Käsklus, mis sellel imel sündida laseb, on, võtke heaks või pange pahaks, chicken. Vaat mis juhtub, kui koolitaja õpitundi korralikult läbi ei mõtle ja niisama vana rasva pealt pahmib. Kujutan juba elavalt ette, kuidas ma avalikus kohas kana-käsklust kasutan, ja mis näo kaaskodanikud seda kuuldes teevad.
Image: Internet
May 10/2018
“Outside of a dog, a book is man's best friend. Inside of a dog it's too dark to read.” ― Groucho Marx
