Nagu õlitatud välk



Arvake, mida esimene foto kujutab. Ei, see ei ole õlitatud välk. See on hoopiski Lilli, tegelemas värskelt leitud hobiga – üle langenud puutüvede kargamisega. Meil ju kodumetsas tuulemurdu pole, üksnes uhkelt püsti seisvad kadakapuud. Ja kanjonis üle kivide kargamine pole ikka päris see. Niisiis, niipea kui Clear Lake’i ääres oma laagripaika laekusime, asus Lillikene takistusrajal ringi kihutama. Soovitavalt muidugi tennispalli järele, aga isegi kui me palliviskamise lõpetasime, et issake, loom tapab ennast, ei jätnud ta järele. Kargas teine niisama lusti pärast üle tüvede edasi-tagasi. Jeerum küll. Jah, kui mõtlema hakata, ta pole ju sedasorti lõbu elu sees maitsta saanud. Yarkole oli takistuste ületamine osa koolitusest ja võistlussooritusest, kuid Lillikesega mul mingeid sportlikke ambitsioone pole. Ega tule. Ärge parem hakake. Ärge üldse lootkegi.

Ühesõnaga, Clear Lake’i hommikud algasid tuulemurrusel künkal, kohviga ja tennispalliga. Alumisel pildil, kus Lilli Pauliga silmsidet hoiab, on pall juba visatud, kusagile langenud puude vahele, koera nägemisulatusest välja, ning Lilli ootab hinge kinni pidades jumalikku „Go get it!“ käsklust. Et lennult puutüvesid ületades mäest alla tuisata, ja otsida, otsida, otsida, otsida, otsida, kuni kadunud kallisasi leitud. Seejärel, pall hambus, tuulekiirul üle tüvede vihisedes meie juurde tagasi, järgmise viske ootele. Korrutage see tegevus umbes sajaga per päev, saate aimu, miks Lillikese puurist öösiti piuksugi ei kostnud, hoolimata kakkude huigetest ning muudest Kaskaadide mäeaheliku põlismetsa saladuslikest helidest.  
August 30/2019
Fotod: Paul

“And into the forest I go, to lose my mind and find my soul.”― John Muir

Airshow



Natukene ebamugav on raporteerida, et käisime kodulinna külje all toimuval iga-aastasel lennushowl, sest noh, Amazonas põleb, ning muud sarnased mured, aga meie siin osaleme üritusel, kus rahva lõbuks lennukikütust põletatakse. Olen lennushowst varem kah veidi kirjutanud, las ma otsin… näe, leidsingi. Kel huvi, loeb siit.

Ma ise olen muidu airshow taoliste ettevõtmiste vastu suhteliselt jahe, Pauli meeleheaks käin kaasas, kuid seekord olin vaat et vaimustuses. Absoluutselt kõik klappis sel kuumal reedesel pealelõunal ja sumesoojal õhtul. Väga äge show, piloodid muuhulgas ka Jaapanist ja Kanadast, mõnus rahvas (löödi publikurekord), hääd söögid-joogid (kujutage ette, neil oli isegi Pino Grigiod!), minu maitse kohane elav muusika (Precious Byrd). Traditsiooniline showd lõpetav ilutulestik vältas vähem aega kui eelmistel aastatel, olles see-eest fantastiliselt, kirjeldamatult äge. Ja ma ei pea siin detsibelle silmas, eks ole, vaid asja kunstilist külge. No ja enne ilutulestikku toimus öötaevas kümneminutine droonishow, 25 masinat koordineeritult liikumas, valgusefektidega, justkui ulmefilmis. Isegi mina, vana droonivaenaja, olin müüdud. Kusjuures Kaskaadide mäeahelik annab Madrase lennushowle võrratud kulissid. Lisaks kõige alumisel pildil näha olevale Mount Jeffersonile näeb publik veel kuute samas mõõdus vulkaanikoonust. 

Airshow of the Cascades
Environmental impact of aviation
August 27/2019
Fotod: Paul

"Flying might not be all plain sailing, but the fun of it is worth the price." ― Amelia Earhart

A step in the right direction



Paar päeva tagasi komistasin uudisele, et Inglismaal, Manchesteris, eraldati sikud lammastest. Teisisõnu – eraldati peadpidi nutitelefonis olevad jalakäijad normaalsel moel tänaval liikuvatest inimestest. Väga tervitatav idee mu meelest, võiks siin meie kandiski rakendada. Linnaelanikud on vast ekraani külge kleepunud kaaskodanikest kõrvalepõikamise ära õppinud, aga minul, maainimesel, on ses asjas vähe kogemust. Mistap iga kord, kui rahvarohkemasse kohta asja, olen osaline vähemasti paaris kokkupõrkes. Sest noh, mulle, nutitule, lihtsalt ei mahu pähe, et nutirahva jaoks ekraanivälist reaalsust ei eksisteeri.

Ja kui juba oigamiseks läks, siis: ma üldiselt üritan kõiki inimesi armastada. Tõesti üritan. Kuid on kaks erandit. Esiteks muidugi Trump. Ja teiseks need, kes kauplustes KÕVA HÄÄLEGA telefonivestlusi peavad. No näiteks jube kogemus möödunud nädalast. Olen mina oma lemmik-sekkaris Goodwillis, aega küllalt, pood rahvast mõnusalt tühjavõitu, normaalne ostlemismuusika (Goodwillil on oma raadiojaam) - ühesõnaga, paradiis. Ühel hetkel aga siseneb paradiisi madu varases keskeas kena välimusega naisterahvas, kel parasjagu telefonikõne pooleli. Ja mitte niisama kõne, vaid facetime või midagi, nii et kuulda pole mitte ainult proua repliike, vaid ka kaasvestleja omi. Proua võtab suuna sellesse stangevahesse, kus parasjagu pluuse lappan. Üritan kannatlik olla, aga kuna mind tõesti ei huvita, kui palju ta ex talle raha võlgneb, ujun vaikselt eemale, müügisaali kaugemasse otsa, jalanõude manu. Mõnda aega on kõik OK, siis hakkab tuttav hääl taas lähenema. Teema on vahetunud, jutt käib ilmselt laste kooliõpetajatest, mitte just kiitvas võtmes. Otsustan, et vaatan kingi-saapaid hiljem, ja taandun taas kaugemale, kleitide juurde. Paraku, pidu ei kesta kaua. Proualgi on kleiti tarvis. Vestlusteema läheb seekord minust mööda, ilmselt on vererõhk vihast tõusnud, kõrvus kohiseb. Põgenen raamatuosakonda. Sinna proua õnneks järele ei tule. Kusjuures aru ma ei saa, miks ta üleüldse kaupluses viibis. Tegemist ei olnud multitaskinguga. Ta ei vaadanudki kaupa, lappas hilpe täiesti mehhaaniliselt, olles jäägitult nutiseadmesse sukeldunud. 

*

Slow walker lanes for people distracted by their PHONES have been installed in Manchester's Hardman Boulevard for one day. One-day stunt highlights how distracting mobile phones are to pedestrians. The World Health Organisation recognises distracted walking as a safety risk. Read more:
August 26/2019
Image: Internet

"The same regions of the brain light up when someone touches their smartphone as when they touch a family member or a pet."― Matt Cohler

Põllumajandushuvilistele



Nuusutage mu blogi. Ei, nuusutage ikka korralikult. Piparmündilõhna tunnete? Ja kanepi? Ja kadaka? Ja salvei? Ei? No siis peab teil küll nina kinni olema või midagi. Marss apteeki!

Üleeile varahommikul ärkasime selle peale, et akendest pressis sisse kadaka- ja  ja salveilõhn. Nii tiine, et viska kirves õhku rippuma. Pikka aega kannatlikult kuival olnud kadakapuud ja salveipõõsad olid end öisest rohkest vihmaveest täitsa purjakile joonud. Aga see polnud veel kõik. Eile äratas meid piparmündilõhn. Või ei, mis lõhn. Jalustniitev, võrratu ödöör. Lugu järgmine. Kesk-Oregonis kasvatatakse sadade aakrite viisi piparmündiõli toorainet. Täitsa võimalik, et teiegi pigistate hambaharjale pastat, kus Oregoni piparmünti sees. Siinne muld ja kliima tundub piparmündile sobivat. Kui taimed on niidetud ja õliks pressitud, viiakse töötlemisprotsessi jäägid põllule tagasi. Piparmündiväetis näeb välja täpselt nagu lehmasõnnik, aga lõhn, kullakesed, on hoopis teisest ooperist.

Et juba põllumajanduslikuks kiskus, võtame kanepi kah ette. Ei, mitte selle, mida suitsetada saab, kuigi neidki põlde on meil siin ümberringi küll ja veel, kusjuures täitsa seaduslikult, vaid nn. tööstusliku kanepi. Ühendriike on tabanud täielik kanepibuum. Tundub, et iga vaba hektar on tööstuslikku kanepit täis istutatud, kanepikompaniisid tekib nagu seeni peale vihma. (Muide, kui Wikipediat uskuda, oli Nõukogude Liit möödunud sajandi teises pooles suurim tööstusliku kanepi kasvataja maailmas.)

*

MINT! Oregon’s deep, rich soils, cool, moist winters and long, dry, summers provide mint growers the ideal opportunity to produce peppermint and spearmint plants that are bursting with oil. Add in the expertise of Oregon’s mint producers and a commitment to produce top-quality mint, and you have a recipe that is producing some of the finest mint oil in the world.
Also, because mint plants in Oregon deliver high-quality oil for between three and fifteen years at a stretch, mint is an environmentally friendly crop, requiring little soil disturbance. And mint continues to attract legions of fans for its aroma and taste, ranking number one in sales among non-chocolate hard candies and continually providing a favorite flavoring for chewing gum, toothpaste, mouthwash and other products. Read more: oregonmint.org


HEMP! Newly legalized hemp industry is set to create a jobs boom in the US. Thanks to the passage of the 2018 Farm Bill last December, hemp — marijuana’s no-buzz cousin — is no longer a federally illegal controlled substance. A provision in the bill allows farmers and other cultivators to grow the leafy, lanky plant, and sell its harvest to processors
Industrial hemp is a strain of the Cannabis sativa plant species that is grown specifically for the industrial uses of its derived products. It is one of the fastest growing plants and was one of the first plants to be spun into usable fiber 10,000 years ago. It can be refined into a variety of commercial items, including paper, textiles, clothing, biodegradable plastics, paint, insulation, biofuel, food, and animal feed. Read more: cnbc.com
August 24/2019
Image: Internet

“What I say is a gentleman's a gentleman even if he does drive a tractor.” ― Agatha Christie, Taken at the Flood

Tehnikahuvilistele



Kuna komplekti truck+camper soetamine on meil Pauliga nüüd juba täitsa tuliselt päevakorral, jäävad ka kõikvõimalikud alternatiivsed „hotellsõidukid“ silma. Täna sattus toidupoe parkimisplatsil ette unikaalne eksemplar. Niipea kui koju jõudsin, googeldasin. Äge!! Välja arvatud muidugi fakt, et muskelmaasturi bensiikulu on 1,7 km/L.

HERMTT is an overland heavy expedition truck crewed by Kevin and Ronda Hamilton, hoping to inspire people to get out and explore the world. Currently HERMTT is in the US Pacific Northwest. 
August 23/2019
Fotod: Paul
“Americans will put up with anything provided it doesn't block traffic.” ― Dan Rather 

Enesekiitus ühes mõningase eneseanalüüsiga



Ma olen väga hea võõrustaja. Nii ütlevad teised, nii arvan ka ise. Eesti-elu jooksul oli mul kogemusi küll vaid ühe-õhtu-külalistega, aga pakun, et sain majaemanda rolliga hästi hakkama. Olgugi, et see sisaldas põhiliselt vaid veinivalamist ning vestlust. Süüa ma, erinevalt tänasest, toona teha ei viitsinud. Mingid näksid olid maksimum, mida Kreegi tänavale külla tulnu suhu pista sai. Kui pühadeaeg välja arvata, meenub vaid paar mitmekäigulist õhtusööki aastate jooksul, aga siis oli veri ninast ikka täitsa väljas.

Anyway. Ühe õhtu piires oskab ilmselt pea igaüks võõrustada, onju. Aga vaadake, meil siin Ameerikamaal tullakse tihtipeale kaugemalt, mistõttu jäädakse kauemaks. Kolmeks, neljaks päevaks, nädalaks. Mina, lubage kelkida, saan ka neil puhkudel võõrustajakohustustega kvaliteetselt toime. Mul pole mingit probleemi ühe käega hommikusöögilauda katta, teise käega lõunaks ettevalmistusi teha, samal ajal koera jalutades, pesu masinasse pistes, aiamööblit öisest kastest kuivaks pühkides ning last but not least,  sisukat vestlust üleval hoides (väike kirjanduslik liialdus, aga saate aru küll, mida silmas pean). Säärane kõrgetasemeline sooritus tundub seda enam imelik, et muudes olukordades olen kehv multitaskija. Aga anna mulle majatäis külalisi, ning voilà, Epp teeb kümmet asja korraga, edukalt, elegantselt, pealtnäha suurema vaevata, higilõhnata.

Olen püüdnud analüüsida, miks ja kuidas see mul õnnestub, mis mind tagant tõukab. Tunnustusvajadus? Delegeerimisoskamatus? Sest ühest küljest ma väga, väga, väga naudin neid majaemandapäevi, aga teisest küljest, alati, kui pikemalt viibinud külalised läinud ja tuba tühi, tabab mind tagasilöök. Päevad otsa hommikust õhtuni sebitud, suheldud, ning äkitselt on kõik taas vaikne ning rahulik. Aju, va kavalpea (pun intended) registreerib selle ära, annab lõpuks kehale loa väsinud olla. Kusjuures keegi ju ei sunni mind neid supersooritusi tegema, issand halasta. Võiksin palju vabamalt võtta ka siis, kui maja rahvast täis. Mäletate, ma siin paar postitust tagasi kurtsin ameeriklastest külaliste abivalmiduse üle? Kirjeldsin, kuidas ma külalised välja olen koolitanud, ei mingit salatilõikumist või nõudepesemist vms? Novot. Armsad inimesed, kes meil pikemalt peatuvad, on igal kümnel juhul nõus ja valmis käed külge panema, alates hommikukohvi keetmisest lõpetades päeva viimase nõudepesuga. Kuid kus sa sellega. Perenaisel on võimu käest andmisega raskusi, muudkui ise ja ise.

Siiski pean endale õlale patsutama: viimastel aastatel olen teadlikult mustrit lõhkunud. Näiteks läinud nädala veetsid meie pool Pauli õde ja õemees. Hiiglama vahva paar, meist natukene vanemad, elavad Californias. Matkasime kanjonis, väisasime lähemaid väikelinnu, nautisime täiskuud, sõime, jõime, peale õhtusööke tantsisime spontaanselt, köögis, eestikeelse tümaka saatel, mille õemees oma nutitelefonist spetsiaalselt minu jaoks välja võlus (nagu ma tümakast hooliks, onju, aga tantsimiseks sobis suurepäraselt). Kuhu ma jäingi? Ahjaa, muster ja selle muutmine. Seekord, kujutage ette, andsin tervelt üheks päevaks köögi täielikult üle, ise tegin enamjaolt mittemidagi, mängisin Lilliga, kõõlusin arvutis jne. Läksin sööma, kui kutsuti, nõudepesust isegi mitte ei mõelnud. Täitsa hästi õnnestus. Tühi jutt, et vanale koerale pole võimalik trikke õpetada - juhul muidugi, kui vana koer õppida tahab.  
August 19/2019
Fotol: koduaias kasvatatud tomat. New Mexico, 2013
“We can’t leave just like that.” Cat was appalled. “Where can we find you if we need you again?” “You can’t”, said Baba Yaga. “Listen, I hate saying good-byes. I have a good strategy for avoiding them.” “What’s that?” asked Anton. “I eat my guests.” ― Gregory Maguire, Egg & Spoon

Kala



Paul kalastas kaks päeva Paulina kraatrijärvel. Sõiduriist: süst. Saak: poolemeetrine vikerforell, 22 tolli, 55 cm. Sina armas aeg, kui hästi ta maitses, värskete kartulite, või ja tilliga. (Jaa, ütlen kala kohta austavalt „tema“, mitte „see“.)  Mina, nagu õige õngemehe naine muiste, ei pannud sõrmegi külge - Paul rookis, maitsestas, küpsetas. Hea, et meil külalised majas olid, aitasid süüa. Kahele inimesele käiks poolemeetrine forell ilmselgelt üle jõu, kui just sügavkülma ei taha panna. Aga no ei taha ju. Külmutatud kala värskele vastu ei saa. 

Paulina Lake  lake in Newberry Crater, central Oregon, is located 1,930 m above sea level. It sits within the Newberry Crater, formed from over 500,000 years of volcanic activity. Chief Paulina or Pahninee was a Northern Paiute war leader noted for his successful guerrilla tactics. He is known to have been active from 1859 until his death in 1867.
Foto #2: Internet. Kõik ülejäänud: Paul
August 18/2019 

 “There is a fine line between fishing and just standing on the shore like an idiot.” ― Steven Wright

Stupid is as stupid does



Et Eesti poliitikud on poolearulised? Et Isa, Poeg ja Püha Vaim Jüri on natukene... eee... imelikud? Oleks mul teie mured. Näe meil siin plaanib Trump maksumaksja raha eest Gröönimaad osta. Internet on täna meeme täis muidugi. Minu vaieldamatu lemmik: „Trump is going to buy Greenland and Mexico is going to pay for it.“ (Igaks juhuks seletan nalja lahti: Trumpi ulmeline valimislubadus oli, et ta ehitab USA-Mehhiko piirile vägeva müüri, ja müüri eest maksab Mehhiko.)

CNN: 'Not gonna happen,' Greenlanders say after Trump inquired about buying island
CNN: 5 questions about Donald Trump's interest in buying Greenland, answered
Daily Mail: Internet goes into meltdown after it is revealed Trump is eyeing up Greenland
August 16/2019
Image: Internet

“The two most common elements in the universe are Hydrogen and stupidity.” ― Harlan Ellison

Õnnelik uba



“Excuse, me… my son wants to know… are you happy?”
Vaatasin parasjagu kodulinna toidupoe juurviljaosakonnas lillkapsaga tõtt. Ühest küljest hirmsasti isutas lemmik-vormiroa järele (lillkapsas, hakkliha, parmesan, muskaatpähkel, vahukoor), teisest küljest tundus mõte praeahju käimalöömisest mitte just kõige mõistlikum, sest meil siin on viimane nädal aega välistemperatuur igapäevaselt kolmekümne viie soojakraadi kandis püsinud.

Kõnetamise peale pöörasin end ümber. Mu selja taga seisis väikest kasvu, armsa väljanägemisega noor naine, laps ostukärus istumas. Silma järgi hinnates mitte rohkem kui kolmeaastane noorsand, ilus nagu ingel, musta, läikiva juuksepahmakaga, tõllaratta suuruste tumepruunide silmadega, rohelise oa kaun kõvasti pihku pigistatud.

Poisi ema luges mu näoilmest, et küsimus kohale ei jõudnud (ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga minuga ei juhtu just iga päev, et lähen juurikaid ostma ning üksiti küsitakse, kas ma olen õnnelik), vabandas veelkord ja selgitas natuke pikemalt, et poeg olla just uue sõna õppinud – “happy”. Muudkui korrutanud seda poes, ühel hetkel aga minu poole osutanud ja küsinud “Is she happy?” Ema otsustas, et nii eksistentsiaalsele pärimisele ei saa pealiskaudselt vastata ja pöördus selguse saamiseks algallika, st. minu poole.

Üllatusest toibunud, läks mul peaaegu et silm märjaks. Pingutasin, et end asisena hoida, astusin noormehele ligi. Ta puuris mind oma shokolaadisilmadega, vastust oodates. “Yes, I am very, very happy”, kinnitasin poisile tõsiselt otsa vaadates. Ta noogutas sõnatult, siis ulatas mulle peosooja oakauna. Olles kingituse tänulikult vastu võtnud, meenus mulle, et jagatud rõõm on alati suurem. Murdsin kauna pooleks. “Look, that's what we shall do: I shall take half of it, you will keep the other half. OK?” Pooliku kauna järele sirutatud väike pihk kinnitas, et diil on vastu võetud.

Mulle tundub, et inimkonnal on siiski lootust.
August 09/2019
Image: Internet

P.S. Lillkapsa ikkagi soetasin. Homseks lubab veidike jahedamat ilma, saan praeahju käima lüüa.
"They say a person needs just three things to be truly happy in this world: someone to love, something to do, and something to hope for." ― Tom Bodett

Ameeriklased on tüütud külalised



Blogijad kirjutavad külalistest, tahan ka kirjutada!
Kui te nüüd postituse pealkirja üle imestate, siis jaa, täpselt nii ongi – ameeriklased on minu jaoks tüütud külalised. Ei, nad ei lagasta ega laamenda, ei ilmu kohale liiga vara, ei jää viisakusetult hiljaks. In fact, nad saabuvad alati punktipealt. Kuidasmoodi see õnnestub, ei saa mina küll aru, sest enamus külalisi tuleb mitmekümne miili tagant, teinekord ka mitmesaja. Ometi laekuvad nad punktipealt kokkulepitud ajal. Mul on kahtlane tunne, et tihtipeale tehakse kusagil siin me naabruses põlluvahel autos istudes aega parajaks, sest ameeriklane armastab täpne olla.

Aga miks siis ometi tüütud? No vaadake, ameeriklased on väsitavalt abivalmis. Asi hakkab pihta juba lõuna- või õhtusöögikutset saates. „What can we bring?“ on stampküsimus. Ja katsu sa vastata, et suur tänu, mitte midagi pole tarvis kaasa tuua. See lõpeb tavaliselt fiaskoga – igaüks toob ikkagi, mida heaks arvab, saia või suppi või salatit, ning minu hoolikalt plaanitud menüüst ei jää muhvigi järele. Mistap kasutan juba mõnda aega stampvastust „Bring the beverages of your choice“. See tähendab, et joogipoolise eest hoolitsevad küllatulijad. Ja otse loomulikult on meil endal alati joogindust sahvrist võtta, kui kaasatoodud valik ei peaks roaga kohe üldse mitte sobima.
 
Aga see külakosti-teema on alles algus. Ameeriklased arvavad, et peale sööki peab KOHE laua ära koristama, ja KÕIK peavad koristustöödes osalema, nõudepesu kaasa arvatud. Kusjuures koristamis-pisikuga on nakatatud nii nais- kui meessoost ameeriklased. Minule on selline stiil täiesti vastuvõtmatu. Esiteks, ma tahan peale kõhutäit end toolil röötsakile lasta, joogikest rüübata ja vestedes mõnuleda. Teiseks, ma ei kannata, et keegi peale minu mu köögis võimust võtab. Egoism, armukadedus, nimetage kuidas tahate. Kolmandaks, kellegi kodus kambas koristamine jätab kuidagi pioneerilaagri maitse suhu, kuigi tegemist täiskasvanute piduõhtuga. Tõsi, lõkkeõhtu või grillipidu on väheke teine asi, kui vaja kusagilt kanjonikaldalt õhtul hilja kraam majja tagasi tassida. Siis küll abikätest ära ei ütle. Aga toas või majaesisel murul on koristamine minu kui võõrustaja privileeg. Õigemini meie, sest Paul aitab alati.

Aastatepikkuse treeningu tulemusena on mul siiski õnnestunud lähemad sõbrad-tuttavad-pereliikmed välja koolitada. Kõik teavad, et meie majas mingit isetegevust ei toimu. OK, nõud võib kraanikaussi kuhjata, aga alles peale seda, kui olen selleks märku andnud (loe: peale seda, kui olen täis kõhuga end piisavalt kaua toolil röötsakile lasknud, veinikest rüübanud ja vesteldes mõnulenud).
 
Siiski, abistamis-erandi teen pikemalt viibivatele külalistele. Neid käib meil hea mitu satsi aasta jooksul, sest Ameerikamaa ju suur ja lai, kaugemalt ei hakata üheks õhtuks külla sõitmagi. Noil puhkudel annan köögi käest, nii on lihtsam, sest kes viitsiks mitu korda päevas mitmele inimesele vaaritada ja koristada. Õigemini, üldjuhul lepime sedasi kokku, et üks toidukord päevas on minu hooleks, ülejäänu külaliste mureks. Kuid ka siin on erandeid. Iseäranis teisest riigist tulnutele kokkan hea meelega mitu korda päevas, niimoodi saavad tulnukad ümbruskaudseid vaatamisväärsusi nautida, näljasena „koju“ saabudes on söök kenasti ootamas.

Paraku tundub, et mullegi on kohalikud tüütud kombed külge hakanud. Eestis sain mõned nädalad tagasi healt sõbrannalt täiega ärateenitud märkuse, kui tema kodus külas olles pidulauda koristama kargasin. Mul oli väga piinlik.
August 07/2019
Foto: Paul. LaMuu must jäätis, Tallinn, Telliskivi Loomelinnak

"One might well say that mankind is divisible into two great classes: hosts and guests."― Max Beerbohm

Call it like it is



USA üritab nädalavahetusest toibuda. 13 tunni jooksul 31 tapetut, 44 vigastatut. Ainukene valguskiir, mis mulle selles pimeduses silma hakkab, on tõsiasi, et ka riigi kõrgeimad instantsid (tavakodanikest rääkimata) ei saa enam üle ega ümber kontolli alt väljunud ohu õige nimega nimetamisest: DOMESTIC TERRORISM. Ei ole islamiterroristid või mõni sarnane, väljastpoolt tulev tapja. 70% eelmisel aastal Ühendriikide pinnal aset leidnud massitulistamistest pandi toime Ühendriikide elanike poolt. Valdav osa nimetet 70% hulka kuuluvaid massimõrvareid on/olid valgenahalised, meessoost, ristiusku, teo motiivid religioossed või poliitilised.

Üleeile Texasas, El Pasos 22 inimest tapnud, kümneid vigastanud noore ameeriklase manifestis olid ta üdini rassistlikud tegutsemismotiivid üksikasjalikult kirjas. Ta sihtis tumeda nahavärviga inimesi, kes olla ohuks Texase rassipuhtusele. Jaa, lugesite viimast sõna õigesti. Texases on tulistaja meelest õigus elada ainult valgenahalistel. TEXASES. Hoolimata selle osariigi ajaloost. Hoolimata geograafilisest asukohast. Jumal hoidku. Jõuetuks võtab.

P.S. Ma ei saa kõhedusega mõtlemata jätta, et Mart Helme mainis paar päeva tagasi EKRE suvepäevadel peetud kõnes, et püstitas “lahingülesanded üksustele”,  et Eestist ei saaks “segaverelist provintsi”. (Vt. ka üle-eelmist, migratsiooniteemalist postitust)

CNN: Federal authorities are treating the El Paso mass shooting as a case of domestic terrorism. Read more:
August 05/2019Image: Internet
“People who insist on dividing the world into 'Us' and 'Them' never contemplate that they may be someone else's 'Them'.” ― Ray A. Davis

Sissetungijad



New Mexicos elades kuulusin mitu aastat kohalikku fotoklubisse. Igasugu toredaid üritusi korraldati, loodusretki, linnapildistamisi, fotovõitlusi, muud sarnast. Millalgi võeti ette ka portree. Olin just hiljuti vankris magavast pooleteistaastasest naabripoisist kolm-neli suurepärast kaadrit saanud, ta emalt eelnevalt luba küsides. Luba anti rõõmuga, ka fotode klubikaaslastele esitlemiseks. Unehõlmas noorsand sattus olema tõeline amatöörfotograafi maiuspala - magas teine magusasti, silmad kõvasti kinni, õnnis naeratus näol, tõenäoliselt nautis mõnda meeldivat unenägu. Hiljem pildisaaki üle vaadates ja töödeldes olin nii uhke, et.

Kui aga klubikogunemisel mu portreefotod suurele ekraanile kuvati, sain paraja shoki. Mastaapsed mõõtmed suurendasid niigi intiimsete kaadrite väljendusjõudu mitmekordselt. Olin piltidele püüdnud ja rahva ette tirinud täiesti kaitsetus olekus inimese (olgugi, et väga väikese inimese). Sain ehmatava selgusega aru, et lapse ema lahkest nõusolekust hoolimata ei olnud mul moraalset õigust piltide eksponeerimiseks, et oma ego upitada - vaadake, kui hea fotograaf ma olen, kui hästi hetke taban!
 
Sellestsamast õhtust alates torkavad magavate laste fotod mind kummalisel moel. Muidugi ei pea ma siin silmas lähedastele mälestuseks jagatud kaadreid, vaid neid ülesvõtteid, mis laiale avalikkusele vaatamiseks välja pannakse, Facebooki, Instagrami, blogidesse. Kusjuures veider, et paarikuiste beebidega pole mul miskipärast väga probleemi, aga mida vanem laps, seda rohkem häirib, isegi kui pildistajaks lapsevanem isiklikult. See on sihuke kummaline, mõneti ebausuga seotud, alateadvusest üles kerkiv tunne unemaal olija ärakasutamisest. Magaja vaim on ju kusagil mujal, mistap keha kaamerasilmale kerge saak.

Ja muidugi ei saa siinkohal üle ega ümber loote ultrahelipiltidest sotsiaalmeedias. Ma ei tea... väärtustemaailmas, kus mina elan, on see räigemast räigem privaatsuse rikkumine. (Privaatsus, ütleb sõnaraamat, on isiku võime kontrollida enda kohta saadaolevat informatsiooni.) Ning ei, ma ei räägi last kandva naise privaatsusest, tema ju pildi väljanäitusele panebki, vabal tahtel. Räägin loote privaatsusest. Väike tomp tulevast inimest on looduse poolt määratud pimedasse, sooja turvalisusesse, võõraste silmade eest kaitstuks. Aga tal ei lasta olla. Ei ole siin mingit peituse mängimist. Näitame sind kõigile ette, mis sellest, et sa veel valmis pole. Sest vaata, armas laps, tänane ühiskond on visuaalsusele orienteeritud, sõnal pole jõudu, kui pilt puudub.

Kuidas, palun? Ma ei kuulnud? Mina, ja iganenud tõekspidamistes kinni?! Tell me something I don't know... :-)
August 03/2019
Fotol: punarinnapoeg me maja ees. Väheke vara pesast välja potsatanud, loodetavasti käis ta käsi lõpuks hästi. Mul ei olnud pildistamiseks tema vanemate luba. Süüdi! 
“All human beings have three lives: public, private, and secret.”― Gabriel García Márquez, A Life

A World On The Move



Iga kord, kui jutt rassipuhtusele ja/või rahvusriikidele (loe: immigratsioonile) läheb, teemale, et igaüks võiks ikka kenasti sellessinatses maakera punktis paigal püsida, kus ta esivanemad sündinud on, tekib mul tahtmine susata, et sel juhul peaks kõik 7,7 biljonit Maa elanikku üksteise kukil Aafrikas elama. Täpsemalt kusagil Etioopia kandis. Kuna just sealt on inimsugu algselt pärit, kui piibli asemel teadusele tugineda. (Paraku, meil siin USAs peab darwinism nii mõnelgi pool ikka veel kreatsionismiga võitlema, ja seda kahekümne esimesel sajandil.) 

Värske National Geographic ongi pühendatud inim-migratsioonile. Me oleme rännanud oma liigi algusaegadest saati, mistõttu loota või tahta, et aastaks 2019 on status quo saavutatud, piirid paigas,  riiki sisse/riigist välja mitte üks hing, on pehmelt öeldes naiivne, veidi kõvemalt öeldes lausa rumal.
Võtame näiteks Euroopa (ekrelased loevad nüüd tähelepanelikult): “The idea that there were once “pure” populations of ancestral Europeans, there since the days of woolly mammoths, has inspired ideologues since well before the Nazis. It has long nourished white racism, and in recent years it has stoked fears of immigrants. But scientists are delivering new answers to the questions of who Europeans really are and where they came from. Their findings suggest that the continent has been a melting pot since the ice age. Europeans living today, in whatever country, are varying mix of ancient bloodlines hailing from Africa, the Middle East, and the Russian steppe. Technical advances in just the past few years have made it cheap and efficient to sequence the entire genome of humans who lived tens of millennia ago.” Allikas: National Geographic.

Ühesõnaga – meie, "puhastverd" eurooplased, oleme segu aafriklastest, lähis-idalastest ja slaavlastest. Ja siis tulevad mingid pagulased, eks ole, Aafrikast, Lähis-Idast ja Ukrainast meie rahvusriike risustama, saadananahad. Issand, sa näed ja sa ei mürista.

National Geographic, Map of Human Migration
August 01/2019
Image: National Geographic
“The saddest aspect of life right now is that science gathers knowledge faster than society gathers wisdom.”― Isaac Asimov