....NO JA SIIS MUIDUGI IGA-AASTANE AIRSHOW OF THE CASCADES.
Juba kolmas kord meil Pauliga - siinsamas Madrase lennuväljal toimub ju, reeglina augusti lõpus. Ega mina väga fänn ei ole, ma üldse massiüritustesse suhtun leigelt viimastel aastatel, aga Paulil on vanast ajast väikelennuki piloodi litsents, ja ta isa töötas lennuki-insenerina, ja P ise on raketi-insener, ja nii edasi - ühesõnga, ega mul selle vastu midagi pole, et kena ilmaga pärastlõuna ja õhtu veeta vanu ülesvuntsitud lennukeid uudistades, uljate pilootide trikke vahtides, rahvahulgas kohatud sõprade-tuttavatega lobisedes ning veini rüübates, Kaskaadide mäeaheliku päikeseloojakut ja hiljem ilutulestikku nautides. (Ei noh, nüüd sai küll igavesti pikk lause).

Pean neid airshowsid tegelikult väheke barbaarseks meelelahutuseks. Eelmisel aastal sai näiteks üks piloot show teise päeva ajal lennuõnnetuses surma, rahva silme all (mina külastan alati vaid esimese päeva showd, Paul käib kahel päeval). Tänavu  veetis Paul teise päeva vabatahtlikuna töötades, vedas väikese lahtise bussiga showpublikut sealsamas lennuväljal asuvasse Ericksoni lennundusmuuseumisse ja tagasi. Ta on muide alati unistanud bussijuhina töötamisest, nüüd siis lõpuks sai teoks tehtud.
 August 28/2017 
"O to speed where there is space enough and air enough at last!"— Walt Whitman, One Hour to Madness and Joy