ME NÄGIME SEDA! ME NÄGIME SEDA!
(Esimene foto, nagu taiplikum vaataja aru saab, on poseeritud:-)
Anyway, me nägime seda. Täielikku päikesevarjutust siis. Ja see oli imeline. Müstiline. Kordades mõjuvam elamus, kui ma eales arvata oleksin osanud.

Kui paar postitust allapoole kerite, saate aimu, et Paulil ja mul õnnestus hankida lausa VIP-pääse varjutuse jälgimiseks. Teisisõnu - me kodu jäi täpselt selle punase joone alla, millega totaalsest totaalsemat varjutust tähistatakse. Kuhu pool maailma kokku sõidab, et ehedaimat varjutuse-elamust saada. Meil aga polnud tarvis muud teha kui turvaprillid ette panna, joogid ligi võtta, end kodumurule taevast vaatemängu nautima sättida. Koos kena hulga sõpradega.

Kaks alumist fotot on Pauli tehtud. Sihukese kavala nipiga nimelt: ta teipis oma kaamera objektiivile turvaprillidelt võetud klaasi ette. Sest päikese pildistamine filtrita ei õnnestu, onju.

Aga jah, see varjutus. Olin lugenud küll ja kuulnud, kuidas kõik vaikseks jääb, valgus ebamaiseks muutub, ja nii edasi. Kuid kogemine on miskit hoopis muud kui lugemine. Varjutus kestis kokku kahe tunni ringis, täielik pimedus kaks minutit ja kaks sekundit. Kusagil esimesel pooltunnil hakkas tunduma, et silmadel on midagi viga. Hämarus ei laskunud nagu tavalisel õhtul, vaid kuidagi seletamatult, hirmutavalt isemoodi. Nagu hakkaks omaenda silmanägemine kustuma. Õhutemperatuur kukkus ligemale kümme Celsiuse pügalat, väga soojast hommikust sai jahe. (Hea, et kampsiku käepärast hoidsin.) Kõik helid ja hääled oleks justkui mingi hiiglaslik, nähtamatu käsn endasse imenud. Inimesedki jäid lummatult vakka, pead kuklas. Ja siis see sündis – kuu kattis päikese. Pea kohal, ööpimeduses, tulid nähtavale tähed, ja Veenus säras. Taevaserv horisondil, mistahes ilmakaarde silmad pöörasid, oli aga koiduvärvides, õrnalt helendav. Reaalsus nihkus. Kõik, mis ümberringi - kanjon, puud, põõsad, rohi, kodumaja, kaaslased - kõik näis ühtaegu turvaliselt tuttav ning kummastavalt võõrastav. Hiljem kirjeldas igaüks meist tolle hetke tundeid omamoodi. Minul näiteks hakkas süda kloppima, pisarad tulid silma. Sekundiks tekkis seletamatu hirm, kuid kohe selle järel saabus rahu, või pigem säärane kergendust toov allaandmistunne. Rahustav, kainestav tõdemus inimsoo võimetusest Universumi protsesse juhtida.

p.s. Lilli fännidele - et kuidas siis koer käitus. Selle vastuse jään paraku võlgu. Varjutuse veetis Lillikeene köögis oma ööpuuris. Üheksakuune saksa lambakoer ei ole veel selles eas, et pererahval oleks võimalik  üheaegselt varjutust nautida, külaliste eest hoolitseda ning lemmikloomal silma peal hoida. Millest on mõneti kahju - hästi huvitav oleks olnud Lilli käitumist jälgida. Aga jah, nagu mainitud, tuli valik teha.

p.p.s. Fotol nr 1 on mul seljas varjutuse-spetsiifiline T-särk, meie landlady Camille kingitus. Me Pauliga nimelt võõrustasime ka paari tema sugulast, kes vaatemänguks kohale olid sõitnud.

p.p.p. s. Tunnike peale varjutuse lõppu rööviti ühte meie pisikese kodulinna Madrase panka. Röövel lahkus pahateopaigalt jalgsi, kenakese summaga. Tänini tabamata. Hea ajastus, ma ütleks. Kõik maanteed olid lahkuvate eklips-turistide poolt ummistatud, kõik politseijõud suunatud masside suunamisele ja turvamisele. Röövlite püüdmiseks ei jätkunud korrakaitsjail sel tunnil inimjõudu ega mahti.

------------

WE SAW IT! WE SAW IT!:-)
Total solar eclipse on August 21st in Madras, Oregon.

Photos # 1 and #2 taken by Paul. Ain't they just great? He says: "A simple process. Having a spare set of eclipse glasses, I simply cut one lens out from the spectacles and, leaving some edge, taped the solar filter to the very end of the not so powerful telephoto body. With just a bit of pushing and manipulating, the somewhat flexible solar filter responded to the manual focus. A two dollar solar filter..."
August 23/2017
"The sun, with all those planets revolving around it and dependent on it, can still ripen a bunch of grapes as if it had nothing else in the universe to do." - Galileo Galilei