Konksud, kleit ja kisa

 


Esiteks, konksud. On kellelgi infot, miks (enamikes) hotellides pole seintel konkse? Ei toas, ei köögiosas, ei vannitoas? Ja ma ei räägi siin mingist massiivsest, mitukümmend kilo kandvast butafooriast, sest issand ise teab, mis hotellikülalistele pähe võib tulla, mõnel äkki eluisu otsas või tahtmine õhtuti mingeid veidraid mänge mängida vms. Ma räägin lihtlabastest väikestest plastmasskonksukestest, kuhu pajalappe või seljapesemisnuustikut riputada. Ons konksutus mingi viimase aja trend, või hoopistükkis USA hotellide eripära? Noh, õnneks pole minusugusele hakkajale naisterahvale ükski probleem lahendamatu. Jalad kõhu alt välja ja poodi, lihtsasti eemaldatavaid Damage Free konkse ostma. Misjärel elu ilus, seinad konkse täis, leia ainult, mida riputada. Kui koju hakkan minema, kisun maha, võtan kaasa, järgmistel Kauai-kordadel saab taaskasutada.

Teiseks, kleit. Mul on sedakorda tagavarakleit kaasas, juhuks, kui see selga ei mahu. Varuvariandi muster pole, tõsi küll, Hawaii-pärane, pigem Aafrika sugemetega, kuid muidu tundub tore, onju. Kust mujalt kui sekkarist. Aga teate, millised arhailised detailid kleidil küljest pidin harutama? Ja kas noorem rahvas üleüldse sääraste detailidega kursiski on? Nimelt olid kleidi pahupoolel, õlaõmbluse kohal, rinnahoidjapaelu paigas hoidvad nöörist aasakesed, trukkidega avatavad/suletavad. Jeerum. Täielik nostalgialaine laksas üle, seitsme-kaheksakümnendad tulid meelde, mil piinliku hoolega sai jälgitud, et aluspesu varrukateta kehakatte alt välja ei piiluks. Olid ajad… Aasakesed koos trukkidega lennutasin peale kleidiostu prügikasti, tõdedes, et vähemasti mõned asjad siin ilmas on aja möödudes paremuse poole nihkunud. Ja noh, kui nüüd veelgi detailsemaks minna, nooremal rahval süda pahaks ajada, siis mäletan aegu, mil naised õmblesid rõivaste kaenalde alla säärased jubedad asjad nagu… wait for it… higilapid. Jõle!!

Kolmandaks, inimesed. Me Pauliga ju igapäevaselt elame üsna omaette, kanjon ja kadakad seltsiks, mistap Kauai on suurepärane koht inimvaatlusteks. Siin pole eraldatusest juttugi. Eelmises postituses kirjutasin kahest rõdust, mis me vaateväljas. Noh, eile kolis kolmanda korruse nurga-apartementi kuueliikmeline Perekond. Vanavanemad, ema-isa, ning kaks mudilast, üks umbes kahene, teine neljane. Lugu järgmine, et siinses kuurordis on kõikides tubades maast laeni uks-aknad, saab kogu seina ulatuses lahti lükata, siseruumid rõdudega ühendada. Nonii. Vaevalt sain Pauli hommikul tööle saadetud, pime veel, kogu kompleks alles magas, kell mingi kuue paiku, kui Perekonna juures läks andmiseks. Uksed lahti, telekas mängima, ärkamisjärgselt energilised kahene ja neljane rõdul ringi jooksma. Röökides. Sest nii tore ju, võõras koht, vabadus käes. Minul isiklikult polnud probleemi, nagunii ammuilma üleval (me tõuseme kell neli, et saaks pikalt palmipuude kahina saatel kohvi juua ja taevatähti imetleda. Paul nägi eile ühte lendavat, mina täna.) Kus ma olingi? Ahjaa. Minul oli hommikuvaikuse rikkumisest suht poogen, mida aga ei saa öelda mõnede teiste majanaabrite kohta. Unesegased inimesed ilmusid rõdudele. Kuulsin kedagi Perekonnale midagi hõikavat, mida täpsemalt, ei saanud aru. Näis, kuidas homne hommik kulgeb. Ja õnneks ei veeda Perekonnad saarel reeglina rohkem aega kui nädalajagu. Aga… seletage lollile, mis toimub sääraste inimeste peades? Okei, sul on hommikul karjuv vajadus telekas üürgama panna, ja kahene ja neljane on niiehknii force majeure, aga no ära siis vähemasti oma elamise seinu eest lükka, pea aoaegne lärm endale, selmet kogu küla sellega voodist välja peksta. Ilmselt ei pruugiks küsidagi, mida sedasorti inimesed mõtlevad. Laenan VVNilt: nad ei mõtlegi.  

September 28/2022

“The Bible tells us to love our neighbors, and also to love our enemies; probably because generally they are the same people.” ― G.K. Chesterton

Vaade rõdult

 


Hea asjaga harjub ruttu, eks - meil on Kauail hotellirõdult alati supervaade olnud. No ja siis läheb muidugimõista ving lahti, kui uus asi harjunust kröömikenegi kehvem satub. Saime nüüd küll lõpuks paremasse sviiti ümber kolitud, kuid siiski mitte säärasesse, millist lootsime. Paul on tänu oma rändavale tööeluviisile Marriott’ hotelliketi kliendistaatuse kõrgeimale pulgale roninud, mistap eeldasime rohkemat kui too vaade, mis me rõdult avaneb. Aga nagu postitust alustades juba mainisin, kiun on tegelikult täiesti kohatu. Enam kui kohatu. Lõviosa inimesi annaks tõenäoliselt väikese sõrme säärase panoraami nautimise nimel, seda enam, et ise ei maksa me selle eest ju kopkatki. Ei maksa ka bensiini eest, mille jõul saarel ringi paarutame, ja söögi-joogi eest, mis kõhtu täidab ja meeli ülendab. Niisiis laksan iseendale joonlauaga näppude pihta, et üleüldse mingid “võiks parem olla” mõttealged peas tekivad, liiatigi, et apartemendi uksest ookeanikaldani kõnnib kolme minutiga. 

Lisaks avaneb sedakorda võimalus inimvaatlusi sooritada - naabermaja kahe nurgasviidi lanaid asuvad meie omale üsna lähedal. Ja kuna enamus hotellikülalisi viibib kohal vaid umbes nädalakese, koguneb mulle ja Paulile kahe saarekuu jooksul arvestatav hulk naabreid. Olen juba aru saanud, et oli see va ekraanisõltuvus paar aastat tagasi mis ta oli, tänaseks on olukord täielikult kontrolli alt väljunud. Inimesed sõna otseses mõttes elavad siin nutiseadmetes. Maailmaga jagatakse iga issanda puhkuse-sekundit, kaasa arvatud check in. Hotellirõdule ilma telota, et niisama ringi vaadata? Ei tule kõne allagi! Kogu visuaalne info filtreeritakse läbi ekraani. Ma täitsa tõsiselt usun, et mõne aja pärast on pöialdele lisaks ka inimsoo käsivarred adapteerunud - nutiseadme näokõrgusel hoidmine ei nõua küll erilist musklijõudu, kuid mõnevõrra siiski erineb normaalsest asendist. Kui seda 24/7/365 praktiseerida, küllap tulevad ka tulemused, “telomuskli” näol. Ja et kiunulainel jätkata – "telo" on mu meelest ülinõmeda kõlaga sõna. 

Olgu peale. Vaatame nüüd, kas mul miskit positiivset kah öelda on. On! Saare-elu, arvatagi, tundub imeline. Temperatuur regulaarselt +30 kraadi ümber, kuid ookeanibriis jahutab. Inimesed ilusad, rõõmsad, sõbralikud. Toit hea, köök oma käe järgi sätitud, külmkapp värsket turukraami täis. Nädalavahetuste plaane süle ja seljaga, tööpäevaõhtuti rand ja lained ja päikeseloojangud. Sisalikubeebid, did you-linnud, ringihiilivad hotellikassid. Ka Lillikese hotellielu kulgeb suurepäraselt. “Lilli is doing GREAT. She's such a delight. And Mr. Bear has held up well too!”, sain eile sõnumi. Mr. Bear on Lilli kaisukaru. Palusin hoiupaigapersonali, et nad igaks juhuks mõmmikul silma peal hoiaksid, juhuks kui mõni õmblus juhtub rebenema vms. Lillikene küll ei lõhu oma mänguasju, aga mine sa tea, äkki kodunt eemal olles kohtleb ta karu pisut aktiivsemal (loe: destruktiivsemal) moel. 

Täna jälle turupäev. Mis muud kui seljakott selga ja minekut. Pean vist hotelli valvelauast läbi astuma, paluma ühe suurema keedupoti me numbrisse toimetada, olemasolevad ei kata mu kokkamis-ambitsioonidest tulenevaid vajadusi. Ahjaa, üks vaatamis-soe filmisoovitus kah siia lõppu: A Love Song. Suurepärane näide, kuidas väheste näitlejate ning minimaalse sündmustikuga on võimalik nauditavalt tummine linateos treida. Vaata treilerit:
(Küsimus: kuidas kõlab korrektne eestindus mõistest 'movie trailer'?)

September 28/2022 

“From this point forth, find me nowhere,
Socially unseen,
Just on the back porch, without a care
And without a screen”
― Eric Overby, Senses

Kell pool seitse

 

… ja nagu mul Kauail traditsiooniks kujunenud, istun tööpäevaste päikesetõusude ajal müüril. Kohviga. Paul rabab samal ajal juba raketti ehitada. Puhkepäeviti magame sisse, müürikohvi toimub hilisemal kellaajal. Hea õnne korral võite mind ehk nähagi: Google Maps, Sunset Wall, Koloa Landing. Vaadet mu lemmik-istumiskohast vasakule näitab postituse esimene foto. Vaadet paremale teine. Kolmandal pildil vaatab kaamerasilm otse ette, üle vee. Lähima suuremat sorti maamassini, Uus-Meremaani, on linnulennult 7000 kilomeetrit. 

Mul juba kuues Kauai-käik käsil, kujutage ette. Vana kala. Kohalike hulgas tuttavaid nägusidki tekkinud, hotellipersonalist rääkimata. Täna hommikul läksin hotellipoekesse, meile on seal igapäevane kolmekümnedollariline krediit ette nähtud, ja ennäe, vastu vaatab tuttav nägu, armas väike proua Agnes. "Missis Harmon!" hüüatas Agnes, astudes leti tagant välja, et mind emmata. "Agnes!" hõikasin rõõmsalt vastu. Kallistasime. "White wine?" päris Agnes. Või oot, selle küsimuse kohta pean seletust andma. Eelmise Kauail-oleku ajal, läinud aasta suvel, oli meil Pauliga kombeks veinid hotellipoest soetada. Päevane krediit (toona $20) kattis kenasti pudeli kvaliteetse Sauvignon Blanc'i maksumuse. Kahekuise saarelviibimise lõpunädalatel olin poetöötajate hulgas tuntud kui White Wine Lady. Tarvitses mul vaid uksest sisse astuda, kui Agnes või mõni ta käealustest veinikülmiku ust avama tõttas. Noh, ma ei tea, kas see just kõige soliidsem renomee on, minusugune kuuekümnendates naisterahva jaoks, aga lööge või maha, külma Uus-Meremaa Sauvignon Blanc'i eest olen nõus kolm tilka verd saatanale loovutama, troopikasaarel iseäranis. Eneseõigustuseks niipalju, et pruugin veini rohke jääga. 

Anyway. Agnese veiniküsimusele vastasin sedakorda siiski eitavalt, kuna aastakesega on mu lemmiku hind täpselt kümne dollari võrra tõusnud. Ok, ka poekrediit on suurem, aga $30 pudeli eest välja käia tundub ikka vääääga valus, olgugi et tegemist väärt veinikesega. Esialgu pruugime krediiti pigem Hawaii musta ja punase soola ostuks, koduseks tarbeks ja sõpradele-sugulastele kingituseks, järgmiseks varume pakkide viisi tumeda shokolaadiga kaetud makadaamiapähkleid, ja kusagil novembris, kui töölähetus lõpule läheneb, siis ehk hakkan jälle hotellipoe White Wine Lady'ks. Seniks hangime Sauvignon Blanc'i tavalisest toidupoest, seal maksab tõestatult pruukimiskõlbulik vein kaheksa dollarit + tax.

Lennud (Redmond - San Fransisco - Lihue) möödusid seekord kuidagi väga valutult. Kahte filmi vaatasin ookeani kohal: The Imitation Game (Cumberbatch!) ja The Phantom of the Open. Viimane oli üllatavalt äge leid, suurepäraste näitlejatöödega, tõsielul põhinev ekraanilugu, soovitan.

Kered, paraku, asuvad meil Pauliga ikka veel Oregonis. Uni tuleb silma kella seitsme paiku õhtul, ära läheb kahe-kolme paiku hommikul. Aga noh, vaadakem plusspoolt, tööpäevased tõusmised on seetõttu mugavad. Kuid ega see nii ei jää, nädalakese pärast peame ilmselt juba äratuskella pruukima, raketi-inseneri tööpäev algab enne kukke ja koitu. 

Kukkedest rääkides. Kistallkuul kurtis hiljuti kukekisa üle. Ühe kuke. Kes kireb laudas, elik häält summutavates siseruumides. Lumehelbeke, ma ütlen, see meie kristallkuul. Mul siin Kauail kirevad kuked otse hotellitoa rõdu all, kusjuures üheaegselt vähemasti kolm-neli isendit. Alustavad kella poole kolme paiku hommikul. Kiremis-allergiaga kohalikd algatasid inimsõbralikumate magamistingimuste nimel lausa petitsiooni, kuid kuri plaan kanaliste arvu kontrolli alla saamiseks pälvis laiema üldsuse vastupanu. Mina, kes ma muidu väga peps olen, kui asi magamist puudutab (minu uni on püha ja nõuab vaikust), üllataval kombel Kauai kukkede kiremisest ei häiru. Äkki olin eelmises elus farmer või midagi?

September 23/2022

“So fine was the morning except for a streak of wind here and there that the sea and sky looked all one fabric, as if sails were stuck high up in the sky, or the clouds had dropped down into the sea.” ― Virginia Woolf, To the Lighthouse

Teisel planeedil, vol. 2

 


Vean viie dollari peale kihla, et pealkirja järgi arvasite Hawaii postitust lugeda saavat. Aga ei. Tulin hoopiski jagama uusimat uudist Trumpist. Teie pool ookeani on ilmselt olulisemaid muresid kui TFG järjekordne idiootlik sõnasalat, kuid äkki kulub kellelegi tükike maavälist huumorit marjaks. Sest mujalt kui teiselt planeedilt pärinevaks ei saa vennikest peale ta eilset sõnavõttu pidada. Kes teemaga kursis pole: Trump võttis Valgest Majast lahkudes (presidendiameti lõppedes) kaasa korraliku kaenlatäie riikliku tähtsusega, kõrgeima salastusastmega dokumente, mida seaduse kohaselt peaks Riigiarhiivis luku ja riivi taga säilitatama, ja ladustas need oma Florida mõisa basseini-kompleksis, kuhu enam-vähem kõigil ligipääs, alates bikiinides kaunitaridest lõpetades spioonide ja mitut muud sorti kurikaeltega. Kui FBI ujulaukse jalaga lahti lõi ning dokumendid kokku korjas, peale seda, kui mitmed asjaomased instantsid olid pool aastat ilusti palunud, et TFG nimetet sensitiivsed materjalid Riigiarhiivile tagastaks, asus vana oma harjumuspäraseid ruigeid kuuldavale tooma, et kuidas talle alatasa ülekohut tehakse, taga kiusatakse, kuidas tema oli puu otsas, kui pauk käis, ja "what about Hillary's emails". Ja isegi kui juhuslikult oligi tegemist riigisaladustega, tõstis ta isiklikult nood kaustad juba ammu ümber “TOP SECRET, CLASSIFIED” sildi alt “DECLASSIFIED” sildi alla. Ah et mil viisil tõstis? Mõtte jõul, kulla inimesed. Ikka mõtte jõul. Ta enda sõnul: ”By thinking about it.”

Aga see pole kõik, häid uudiseid on veel. TFG pea kohal ripub hetkel mitu üha ähvardavamaks muutuvat äikesepilve: kohtuasjad riigipöördekatse, maksupettuste ja valimispettuste eest, ning kui hästi läheb, saab õiglus ja terve mõistus lõpuks võidutsema. Üksikasjadega ei hakka siinkohal teid tüütama, postitus läheks kilomeetripikkuseks. Nautige selle asemel telepaatilise dokumenditöötluse kirjeldust (artiklis on lühike video kah): 

Trump Claims He Could Declassify Documents 'By Thinking About It': Donald Trump just made one of the broadest claims of presidential power yet, telling Fox News host Sean Hannity he had the ability to declassify government documents with his mind. Or, as one U.S. senator summed it up, Trump appears to think it can be done “telepathically.” “There doesn’t have to be a process, as I understand it,” Trump told Hannity. “You’re the president of the United States. You can declassify just by saying, ‘It’s declassified.’ Even by thinking about it.”

------------

Donald Trump claims he declassified documents 'by thinking about it,' but that's not the worst thing: The boxes at Mar-a-Lago contained a number of folders for classified documents that were found empty, and which may not align with any documents so far located. In addition, Trump had access to an almost infinite array of documents that might have gone somewhere other than Mar-a-Lago. What did Trump take, and where did he send it? As bad as the documents already located may be, they may capture only a fraction of the damage.

September 22/2022                                                                        Image: Internet 

“I’ll never understand why Trump supporters aren’t more offended by how stupid Trump obviously thinks they are.” ― Sarah Longwell

Teisel planeedil

 


Miks asjad ja olud alati just siis eskaleeruvad, kui mina ära olen? Ukraina sõja algusest sain veebruaris teada nädalase hilinemisega, siis, kui me Pauliga Arizona kõrbeavarustest tsivilisatsiooni (loe: mobiililevisse) tagasi jõudsime. Ja seekord keerab putin kruvi pingule täpselt sel hetkel, mil lennikiga Vaikset ookeani ületan.

Aga sõjast ma ei hakka kirjutama. Ega sellest, kuidas tundub uudistest lugeda, et mobilisatsiooni eest põgenevad venelased end üle Soome piiri pressivad. (Tundub sürreaalne.) Minu reaalsus kaheks järgnevaks kuuks on palmipuude kohin ja ookeanimüha ja plumeeriaõite uimastav lõhn. Ja kõige jubedam katastroof, mis juhtuda võib, juhtus juba saabumisõhtul. Me nimelt ei saanud soovitud tuba, mistap veedame järgnevad kolm päeva asendus-apartemendis, pühapäeval kolime “õigetesse" ruumidesse. 

Tegelikult oleksin pidanud alustama hoiatusega. Et ega siit kaks kuud muud eriti ei tule peale paradiisisaare teemade. Nii et kes arvab, et liig kerglane, või kel sügismasekas peal, aga palmi alla ei pääse, kuigi tahaks, sel on vist mõttekam mu blogi kuni novembri lõpuni vältida. Jaa, natukene süümepiinu tunnen küll. Sünnimaa naabruses sünnib ettearvamatuid asju, kütte- ja toidupoearved niidavad eestlasi jalust, ja mina siin õilmitsen, eks. Aga teate – kuniks elu. Mis see aitaks, kui ma oigaksin? Kellel sest kasu oleks? Ei mul, ei teil, ei ukrainlastel. (Värskes Vogues on muide intervjuu Olena Zelenskaga. Armas aeg, ta on nii kaunis naine. Kas valu kaunistab mõnel juhul samal moel kui õnn? Jah.) Kui see peaks lohutama, siis kõrgus, kuhu Hawaii hinnad on tõusnud, viis meid Pauliga esimesel toidupoekülastusel infarkti äärele. Ning taas, mu kurtmine on muidugi esimese maailma mure x 10, nimelt elame siin Pauli päevarahadest, palgast ei pea sentigi kulutama. 

Lillikese viisime jälle hoidu. Nagu tal kombeks, meie poole ei heitnud enam pilkugi, niipea kui Deschutes Pet Lodge tuttavaid inimnägusid nägi. Ei tea, äkki peaksime armukadedad olema? Seekord Lillile check-inni tehes mul ausalt öeldes nööris isegi pisut kõri, pidin paar sekundit rahulikult hingama, enne kui sissekirjutamis-protseduuriga jätkata sain. 

Ilm? Ilm on Kauail täna samasugune kui eile, homme samasugune kui täna. Panin paremasse veergu me piirkonna ilmateate ka, ja lingi hotellilähedasele rannakaamerale, juhuks kui keegi end piinata soovib. Ning tõmban nüüd tänaseks otsad kokku, aga vähemasti teate, et olen õnnelikult kohale jõudnud. Paari tunni pärast võtan seljakoti selga, lähen turule värskeid juurikaid ja puuvilju ostma. Arvatavasti on sealgi hinnad taevasse kerkinud. Ega midagi, toetan rõõmuga kohalikke põllumehi. Ahjaa, seda ka veel, et minu kell on teie omast tervelt 11 tundi taga. 
   
September 21/2022                                                                                         Foto: Paul 

“Hawaii is the only place in the 50 states where you can see the stars of the entire northern and southern hemispheres.” ― John Richard Stephens

Iseteenindus



Disclaimer: juhuks, kui keegi üritab postituses kirjeldatut järele teha: mina vastutust tulemuste eest enda kanda ei võta.

Käisin juuksuris, Kauai tarvis end töökorda sättimas. (Jaa, vaid mõned kasinad päevad jäänud, ja juba lendamegi.) Juuksur mul ammune tuttav, vist lausa viis aastat olen ta juures käinud. Lobisesime hoogsalt, Diana oli hiljuti uue hobutreileri hankinud, säärase kaks ühes, tagaosas hobuste apartement, esiosas inimeste oma. Ühesõnaga, kogu selle jutupuhumise käigus ununes Dianal üks oluline amps mu juustest haukamata. Tulin koju, vaatasin peeglisse, oigasin pisut, ja kuna ta mu pead otsekohe, hommikusel ajal parandada ei saanud, ning minul polnud tahtmist pealelõunat linnasõidule raisata, leppisime kokku, et löön ise vajalikku kohta käärid sisse. Mõeldud, tehtud. Õnnestunult.

Aga see pole teps mitte ainuke iseteenindus, mis ma siin viimasel ajal ette olen võtnud. Mul nimelt tekkis mõnda aega tagasi nina peale mingi… asi. Kord ilmus, siis jälle kadus, et uuesti ilmuda. Kuna mul isiklik dermatoloog täitsa olemas, tore noorepoolne meesterahvas (paari aasta eest eemaldas mu põselt basal cell carcinoma), helistasin juulikuus ta vastuvõttu, et Asjast vabanemiseks aeg broneerida. Ja mis te arvate, millal mind kui ravikindlustatut aidatud oleks? Jaanuaris. Lootes enne Kauaid teemaga ühele poole saada, lähenesin teise nurga alt, et maksan omast taskust. Jaa, vastati, pole probleemi, omast taskust maksja saab löögile varem. Detsembris. Ringutasin käsi, kuid broneerisin siiski visiidi, kaks päeva enne aastalõppu. Läks mõni aeg mööda, ning vahepeal justkui varjusurmas olnud Asi ilmus jälle ninale. Kuna ta ligilähedaseltki BCC'le ei sarnanenud (seda ma torkima ei läheks, nii vaimust vaene ma nüüd kah pole), otsustasin vaadata, mida omal käel teha annab. Protseduuri siinkohal kirjeldama ei hakka, saate viimaks veel rumalaid ideid. Aga tänaseks on operatsioonist kõvasti üle kuu aja möödas, ning ninapealne puhas. (Ptüi, ptüi, ptüi! Ja koputan vastu puud kah igaks juhuks.)

Mistap nüüd peangi aru. Juuste ja ninaga sain kenasti hakkama. Aga detsembris ootavad mind ees mõningased hambaraviga seotud arstikülastused. Muuhulgas hamba (kui hästi läheb, siis ühe, kui kehvemini, siis kahe) väljatõmbamine. Mis te arvate, äkki peaksin musta töö ise ära tegema? Tangid koduses majapidamises ju täitsa olemas. 

September 14/2022                                                                       Image: Internet 

“Some of the worst mistakes of my life have been haircuts.” ― Jim Morrison

Keeleteemadel

 


Rentsi juures räägib rahvas emakeelest. Räägin siin ka. 

Meie kodune printer on ühendatud minu arvutiga. Kui Paulil läheb paberkandjal töödokumenti tarvis, edastab ta selle mulle, koos väljaprintimispalvega. No öelge, mil moel on võimalik keelepuhtust  säilitada, kui su abikaasa pealkirjastab e-kirju sääraselt, nagu fotol näha - amüsantse seguga inglise, eesti, hispaania ja prantsuse keelest*.

Jah, mu emakeel on pisut mudaseks muutunud, ei hakka salgamagi. Samad kakskeelse pere-elu mured mis Rentsil, sans maimik, muidugimõista. Kusjuures kosutav oli lugeda, et mu ajuhangumised ei pruugi tingimata vanusest tuleneda – Rents, kes must vaat et poole noorem, võitleb sarnaste deemonitega. Et üks või teine eestikeelne väljend ei tule pähe, sestap ka mitte keelele. Kui näiteid tuua, siis minu kirstunaelaks on juba hea mitu aastat sihuke lihtne sõna nagu ingver. Inglise keeles ginger. Kõlab ülimalt sarnaselt, eks, paraku kaob eestikeelsena millegipärast pidevalt mu mälust. Nii imelik! Tõenäoliselt olen ka eestikeelseid lauseid hakanud vähem või rohkem ebakorrektselt üles ehitama, igapäevaselt kõneldava võõrkeele mõjul.

Keelekuhtumises mängib muidugimõista rolli ka fakt, et elan võõrkeelses keskkonnas. Mu lugemisvaragi on enamjaolt inglisekeelne. Ja kui nüüd täitsa aus olla, siis ega ma eriti püüagi keelekorrektsust sälitada. Oleksin ema või vanaema, oleks asi ehk teisiti. Sel juhul näeksin asjal ehk mõtet, pisikese rahvakillu keele kestvuse seisukohast. Kuid antud oludes ei leia ma pingutamiseks põhjust. Kuniks eesti keelt rääkivate sugulaste/sõprade/tuttavatega asjad enam-vähem aetud saan, nii kõnes kui kirjas, kuniks liig „väliseestlaslikult“ ei kõla, peaks hundid söönud, lambad terved olema. Või?
 
Mu aju keelekeskus töötab tõrgeteta, kui tarvis kahe keelega zhongleerida, eesti ja inglise. Võin kakskeelses seltskonnas täitsa sujuvalt ühelt teisele hüpata, tõlkida. Samas, kui pikk, väsitav päev eestlaste ja ameeriklaste segaseltskonnas seljataga, hakkab aju õhtu aegu kinni jooksma. Ja väsinuna, väidavad siinsed kaaskondlased, olla ka mu inglise keel tugevama aktsendiga. (Mind arvatakse aktsendi põhjal tihtipeale päritolult sakslaseks, muide.) See va aktsent on mitte-väsinuna samuti üsna tugev ilmselt, kuna saan asjakohaseid küsimusi vaat et igapäevaselt. Ja komplimente, sest ameeriklased arrrrmastavad aktsente. Ega ma pole vaeva näinud kah, et inglise keelt aktsendivabaks lihvida. Sõnavara täiendamine, grammatika parendamine on palju olulisemad mu jaoks. 

Ja veel. Tõsised tõrked sujuvas suhtluses tekivad, kui mängu tuleb kolmas keel. Mäletan, korra Eestis käigu ajal olime Pauliga Narvas, mingis pizzarestoranis, 100% venekeelses keskkonnas. Tellimuse esitamiseks tuli enam-vähem üheaegselt ettekandja ja Pauliga suhelda, mille tulemusena ei suutnud ma lõpuks ühtegi sõna üheski keeles kuuldavale tuua, mõistus jooksis paariks sekundiks täitsa kinni. Sarnased kogemusi leidub mul ka neist kordadest, mil mina ja Paul oleme põgusalt mõne siinse vene keelt kõneleva perekonnaga suhelnud, Seattles või Kauail näiteks. Noil puhkudel pean end inglise keelest täielikult välja lülitama, muidu ei suuda vaat et sõnagi venet kuuldavale tuua. Muide, veel paar aastat tagasi tundsin nukrust, et mu vene keel üha enam rooste läheb, praktika puudumise tõttu. Tänaseks on kahetsus kadunud, kuna mistahes venekeelne väljend või lausejupp viib mõtted Ukrainale. Mõistus ütleb: mõttetu seos. Süda ütleb: võtke ja toppige oma vene keel sinnasamusesse. Huvitav, et soome keel (mida kõnes valdan üsna hästi) sarnasel moel juhet kokku ei jooksuta, kui teda eesti ja inglise keelega paralleelselt pruugin. 

Et siis sedamoodi on lood mu emakeelega. Päris kokku pole keeleoskus kukkunud, servadest aga mureneb tasapisi ning kindlalt. Annaks vaid taevas, et sihukest jubedat väliseestlase rääkimisviisi külge ei hakkaks, nagu lapsepõlves mõne mitukümmend aastat väljamaal elanud sugulase suust kuulduna mäletan. Ei taha kedagi alusetult süüdistada, kuid takkajärgi pakun, et ehk võeti ekstra ette emakeelt inglise või rootsi maitseainetega tugevamalt vürtsitada, kui tingimata tarvis oleks olnud.
 
* Juhuks, kui teil kahe silma vahele jäi: peale kahteteistkümmet koos oldud aastat olen Pauli jaoks jätkuvalt „mi amour“.

September 08/2022

“In Paris they just simply opened their eyes and stared when we spoke to them in French! We never did succeed in making those idiots understand their own language.” ― Mark Twain, The Innocents Abroad

There's a first time for everything


Igaks juhuks alustan postitust peotäie disclaimeritega. Esiteks, juttu tuleb esimese maailma probleemist. Teiseks, annan endale aru, et need, kes kasvõi korra mind (fotodelt) näinud, pööritavad ilmselt selle postituse peale silmi, stiilis "oleks mul tema mured". Kolmandaks, kirjutan keel põses, või vähemasti pool keelt. Kuid kuna tegemist esimese säärast sorti kogemusega mu elus, võtan jagada. 

Ühesõnaga, nagu juba aru saite, juttu tuleb kehakaalust. Olen oma kõhnukese kaalunumbri ja sellega seotud sotsiaalse stigma üle mitmel pool kurtnud. Tõsi, paaril viimasel aastal on olukord paranenud, ka sellest olen hõisanud. Paraku, paranenud lausa sedavõrd, et täna võib ajaloo-annaalidesse kirja panna, et Epp on dieedil. Aga las ma seletan põhjalikumalt.

Ma pole eluaeg suuremat sorti magusasõber olnud. Koogid-värgid jätsid mind suhteliselt külmaks juba enne muna-allergia tekkimist. Üheainsa erandiga: shokolaad. Ju-mal-dan tumedat shokolaadi, olles seda piiranguteta manustanud vaat et läbi kogu täiskasvanuea, ilma vähimagi mõjuta kaalunumbrile. See tähendab, tänaseni ilma vähimagi mõjuta. 

Meil siinkandis on säärane tore toidupoekett nagu Grocery Outlet. Müüb kvaliteetset kaupa ülisoodsate hindadega. Ostame muuhulgas kõik oma veinid sealt – minu ja Pauli “majavein”, Uus-Meremaa Sauvignon Blanc (Marlborough) maksab Grocery Outletis $6.90, mujal vähemalt  $14.90. Ja mu lemmikshokolaad (vt. fotot) on seal $1.99, mujal vähemalt $2.99. Ühesõnaga, viimasel ajal olen shokolaadi näost sisse ajanud ohtralt ning ilma finants-alaste süümepiinadeta. 

Paraku, paar kuud tagasi hakkasid ilmnema pidurdamatu shokolaadisöömise kõrvalnähud, mida ma, eluaegne alakaalus püsinud shokohoolik, oodatagi ei osanud: kalorid hakkasid endast mu kehal märku andma. Ja oleks siis, et nad kogunenuks piirkondadesse, kus lisapolster mulle siirast rõõmu pakuks – kere üla- või alaossa. Aga kus sa sellega. Need va kalorid otsustasid mu kõhupiirkonna kasuks. Asi läks nii kaugele, et lemmikpükste luku kinnisaamiseks pidin üsna korralikult võimlema, ja kenasti keha ümber istuva tegumoega kleitide kandmine muutus küsitavaks. 

Ei, ärge saage valesti aru, ma ei tee sääsest elevanti, ses mõttes, et adun täielikult, et mu mure on sääsk, mitte elevant. Kuid minu jaoks, kes ma eluaeg pole pidanud peegli ees aru pidama, kas jaksan mitu tundi kõhulihaseid pingutada, kui tahan mõnel üritusel tuugalt keha ümber istuvat kleiti kanda – minu jaoks oli tekkinud olukord tõeline shokk. Samal ajal siiski ka aines iseeenda kulul tehtavateks naljadeks, sest noh, ma ausalt ei suuda seda situatsiooni muigamata kõrvalt vaadata. Mina, ja dieedil?! (Shokolaadipaastul, kui täpne olla. Sest ainuke, mille oma menüüst paar nädalat tagasi eemaldasin, on mu armas, magus Lindt.) Tulemusi võib tänaseks juba näha, muide. Ning ei, kaalule pole ma astunud, pole vähimatki vajadust, sest küsimus ei seisne kaalunumbris, vaid vöökoha kadumises shokolaadikuhja alla. 

Lemmikmaiusest loobumine polnud sugugi raske. Õnneks olen iseloomult väljakutsetele orienteeritud inimene, andke vaid siht kätte, rühin selle suunas kõrvale vaatamata. Kusjuures kasutasin meetodit, mida siinmail kutsutakse külm kalkun. Ei mingit tasapisi shokolaadikoguse vähendamist, mkmm. Või et võtan vaid ruudukese, selmet kogu tahvel korraga pintslisse pista. Vastupidi: mitte ühtegi tükki shokolaadi, mitte kõige pisematki, enne kui vöökoht taas mu isiklikele standarditele vastab. Juba kaks nädalat olen vastu pidanud, ei isuta kõige vähematki. Ma ju räägin, tulemustele orienteeritud iseloom. Igatahes kavatsen tolle eelpooltoodud lingil näha oleva mööda nahka kleidi Kauaile kaasa võtta, come hell or high water.

September 03/2022                                                                           Image: Internet

“You wanna fly, you got to give up the shit that weighs you down.” ― Toni Morrison, Song of Solomon

Vabandamise viiskümmend varjundit

 


See postitus ei ole Soome peaministrist. Samas ei hakka ma muidugi salgama, et Sanna Marini hiljutiste, kõmu tekitanud etteasteteta poleks ma vabandamisteemat üles võtnud. Jätsin paar päeva tagasi ka Rentsi postituse kommentaaridesse vabandamise erinevaid vorme käsitleva mõtteavalduse koos paari asjakohase lingiga. Paraku, keegi mu vaimuvälgatuse peale kaasa rääkima ei kippunud, mistap mossitasin veidi aega pettunult, kuni tuli meelde, et oot, mul ju omaenda blogi täitsa olemas, laiendaks teemat hoopis siin.

Peale Marini keissi tõusis vabandamine kui inimkäitumise vorm minu jaoks (taas) päevakorda. Mispeale googeldasin pisut. Olen muide ennegi veebist abi otsinud, kuidas vabandust asjakohaselt vormistada. Sest noh, vabandamise vajadust on elus ikka ette tulnud, ja mitte üks ega kaks korda, vaid tunduvalt rohkem. Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga mida vanemaks saan, seda vähem tõrkeid mul vabandamisega seoses tekib. Võiks isegi öelda, et mulle üha enam meeldib vabandada. See on justkui omamoodi teraapia. Koorib kenasti ühe või paar kõvastuma kippuvat kihti maha, vähemasti mõneks ajaks. 

Ühesõnaga. Võtsin siit jupi erinevaid vabandamise tehnikaid kirjeldavat/arvustavat teksti ning kopeerisin postituse lõppu. Tõlkima ei hakanud, et mõte kaduma ei läheks. Sarnast lähenemist pakub 'apology' otsingu peale lõviosa allikaid. Kardinaalselt erinevat vaatenurka vabandamisvariantidele pole ma kohanud, aga see ei tähenda, et neid ei leiduks. Lihtsalt mina pole ehk üles leidnud.

Kui nüüd need 12 välja toodud vabandus-stiili enesekriitiliselt üle vaatan, pean tunnistama, et olen ka ise mitmeid neist kasutanud, minevikus. Viimasel paaril aastal üritanud säärast lähenemist siiski vältida, kui vabandamiseks tarvidus tekkinud. Iseäranis trikikas on mu meelest see esimene “I,m sorry, if…“, mida enamik allikaid nimetab 'conditional apology'. Teate küll, vana hea “vabandan, KUI ma kedagi solvasin”. Olen minagi seda pruukinud, tõsi, parimate kavatsustega. Samas, see on ikkagi ehk parem kui mitte midagi? Või? Teen kasvõi pool vabandust, kui tervet ei jõua? Sisuliselt ju ikkagi vabandan? Et enda arvates midagi valesti ei teinud, aga juhul kui keegi arvab, et tegin, siis olgu kena, võtku vabandused vastu. Samas, jah, näitan sellega, et ma ise küll ei arva, et süüdi olen.

Jaa ... vabandamine on keeruline kunst. Kuid elu on mulle õpetanud, et omaenese tekitatud ebameeldivatest olukordadest välja pääsemiseks on tihtipeale kõige mõistlikum kasutada justnimelt andeks palumise ust. Selle hinged leiad alati õlitatult, lukus pole see kah kunagi, võta ainult julgus kokku ja pane käsi lingile. 

Kuidas teil vabandamisega lood on? 

------------

The Top 12 Fake Apologies -- And What Makes For An Authentic Apology

Faux apologies seek to avoid responsibility, make excuses, shift blame, downplay what was done, invalidate or confuse the hurt or offended person, or move on prematurely:

"I am sorry if . . ." - conditional apology falls short of a full apology by suggesting only that something might have happened.

"I am sorry that you . . ." - blame-shifting apology, no apology at all. Rather, it puts the onus on the person who was hurt as the problem.

"I am sorry but . . ." - excuse-making apology does nothing to heal the wounds caused.

"I was just . . ." - justifying apology seeks to argue that hurtful behavior was okay because it was harmless or for a good cause.

"I have already . . ." - deja-vu apology cheapens whatever is said by implying that there is nothing left to apologize for.

"I regret . . ." - sidestepping apology equates regret with apologizing. There is no ownership.

"I know I . . ." - whitewashing apology, an effort to minimize what happened without owning any hurtful effects. 

"You know I . . ." - nothing-to-apologize-for apology tries to talk you out of your feelings or imply that you shouldnt be upset.

"I will apologize if . . ." - pay-to-play apology, not a clean, freely offered apology. Rather, you have to pay to get it.

"I guess I . . ." - phantom apology. It hints at the need for an apology, but never gives one.

"X told me to apologize . . ." - not-my-apology apology. The person is saying he or she is apologizing only because someone else suggested it.

"Fine! Im sorry, okay! . . ." - bullying apology. Either in words or tone you are given a grudging I'm sorry but it doesn't feel like an apology. It may even feel like a threat.

A true apology, by contrast, has most or all of the following characteristics:

- Is freely offered without conditions or minimizing what was done

- Conveys that the person apologizing understands and cares about the hurt persons experience and feelings 

- Conveys remorse

- Offers a commitment to avoid repeating the hurtful behavior

- Offers to make amends or provide restitution if appropriate

An authentic apology starts with listening. If you seek to apologize, you first need to hear what happened from the other person’s point of view and how it affected them.

August 30/2022                                                                                    Image: Internet 

“An apology is also an admission of guilt” ― Eula Biss, Notes from No Man's Land: American Essays

Airshow!


Paul ütles mulle eile, et olen “militant”. Hm. Tal võib tegelikult õiguski olla. Sest peale läinud nädalavahetuse lennushow külastamist kaalun karjäärialast kannapööret: käsitöölisest-koduperenaisest USA õhujõudude hävituslennuki piloodiks. Ja ärge siin tulge mulle ütlema, et olen asjaga väheke hiljaks jäänud, või muidu süüdistan teid gerontofoobias ja vanusepõhises diskrimineerimises. 

Anyway. Sel aastal võtsid lennushowst osa muuhulgas ka kolm hävitajat - kaks McDonnell Douglas F/A-18 Hornet'it ja üks Fairchild Republic A-10 Thunderbolt II. Wow, ma ütlen. WOW. Kusjuures meil Pauliga oli veel säärane luksus, et saime lausa privaatse demoesinemise osaliseks, kuna päev enne airshowd mängisid Hornetid lennumustreid läbi otse me kodumaja kohal, elame ju keset tühermaad. 

Hävitajate reedeõhtune etendus puhus publikul sõna otseses mõttes sokid jalast. Olete kogenud, kuidas sedasorti lennuk läheneb? (Loodetavasti ei saa kogema, teiepoolset kohalikku konteksti arvestades.) Läheneb täiesti hääletult. Sa näed lennukit, aga (veel) ei kuule. Vaevu kuuled ka siis, kui ta otse su pea kohal on. Või madalal maapinna kohal otse su nina ees, nagu lennushowl. Aga kui lennuk ise juba kaugeneb, tabab sind - BOOM!! - helilaine. Raputab kogu kere läbi, lööb kõrvad lukku, paneb pea kumisema. Vähe sellest. Mõlemad Hornetid tegid peatribüüni ees ka selle hämmastava  manöövri, mida lennukikandjaile maanduvad piloodid sadu tunde harjutavad ja mida nad une pealt oskama peavad: rattad puutuvad sekundi murdosa vältel kindlat pinda, seejärel paiskub lennuk peaaegu vertikaalasendit võttes, kõrvulukustavat möiret kuuldavale tuues taas õhku. Manööver on tarvilik juhuks, kui maandumine nihu läheb, st. lennuki sabakonks trossi taha pidama ei jää, tolle, mis lennukikandja pardal äkkpidurina töötab.  

Lennushowl nägi asi välja nii: vaatad vasakule, sealt läheneb hävitaja, esialgu hiirvaikselt, justkui oleks filmil heli maha keeratud. Kaotab kõrgust, publiku nina all maandumisrajal rammivad rattad hetkeks maad. Müra on talutav, kuid õhk juba väriseb. Oled parasjagu pea paremale pööranud ja kuklasse ajanud, et tagasi taevasse sööstvat lennukit vaadata, kui masinale täies mahus järele jõudnud helilaine su kõikuma lööb. Kusjuures tollel hetkel, mil hävitaja end maast uuesti lahti tõukab, paiskub õhumasina saba alt võimas tuleleek – seal põleb paari sekundi jooksul säärane hulk lennukikütust, millega saaks ilmselt pooles Oregoni osariigis talvel majad soojaks kütta. Aga võtke heaks või pange pahaks, Planeet oli viimane, mis mul noil maandun-tõusen hetkedel meeles oli (nad tegid, jah, seda trikki lausa paar korda, rahva rõõmuks). Musklinäitamine puhus mu ajud kõrvade kaudu välja, järele jäi üksnes imetlus ja imestus, et inimesed säärased monstrumid välja on mõelnud, valmiski ehitanud, ja et mul avaneb võimalus nende jõu- ja ilunumbreid nii lähedalt näha, rahutingimustes. Pole parata, pean nüüd vana hea Tom Cruise uue filmi kah ära vaatama, kuniks vaimustus püsib. Ahjaa, ja helikopter, mille taustal poseerin, on Sikorsky UH-60 Black Hawk

Aga muidu oli lennushow nagu lennushow ikka. Ülitore. Imeilus ilm, imeilusad kulissid (Kaskaadide mäeahelik, peaosas Mount Jefferson), rõõmsad rahvamassid, õlu, hea söök, hea muusika, päikeseloojang tuntud headuses, päeva lõpetuseks vinge ilutulestik. Imestusega mõtlen tagasi me Oregoni-elu esimesele aastale, mil Paul mind poolvägisi airshowle vedas, kuna pidasin seda mingiks nõmedaks ameerikalikuks meelelahutuseks. Tänaseks on kaks võimalust: kas eksisin meelelahutuse nõmeduse osas, või olen juba täielikult amerikaniseerunud. 

cascadeairshow.com

August 28/2022                                                                                           Fotod: Paul

“If you can walk away from a landing, it's a good landing. If you use the airplane the next day, it's an outstanding landing.” ― Chuck Yeager

Kohver

 

Eile veeretasin panipaigast reisikohvri välja. Nüüd istub see avatuna mõned nädalad mu workshopis, nagu ikka enne pikemaid reise. Jaa, lend Hawaiile läheneb, vaid mõned nädalad minekuni jäänud. Jaa, olen varane pakkija. Kogu oma reisimis-ajaloo selline olnud. Ma ei tea, kuidas teised inimesed valmistuvad (taas, “aga mul on nii” kommentaarid oodatud - mõnuga ja huviga lugesin kaasblogijate kirjeldusi iluprotseduuridest), minul peab kaasavõetav aegsasti pakitud olema, vastupidine olukord tekitab stressi. Lisaks ka unenägusid stiilis: jõuan kohale, avan kohvri, kuid vajalike asjade asemel vaatab vastu mingi mõttetu mudru. Halvemal juhul pole kohvritki. Mida on minuga muide ka ilmsi juhtunud, selle juurde jõuame hiljem.   

Anyway. Ma olen veendunud nimekirjade-inimene. Mitte, et mul halb mälu oleks. Aga kaasavõetavate asjade nimekiri lihtsalt peab olema, muidu, jällegi, tekib seesamune eelnimetet stress. Et äkki unustan miskit olulist maha. Või noh, tänapäeval leidub neid olulisi asju tegelikult üsna vähe, mida mitte mingil juhul ei või maha unustada, mis on nö. asendamatud, sest enamik puuduolevat saab ju sihtkohast hankida. Eeldades, et sa pangakaarti maha pole unustanud, eks. Siiski, kui mõtlema hakata, mõned riideesemed, jalanõud, kosmeetikatarbed siiski on asendamatud, kui pole laiatarbekaup, vaid hoolega valitud, vaevaga hangitud kraam. 

Niisiis, nimekirjad. Ma ei koosta neid iga reisi eel uuesti, juba hea mitu aastat püsivad samad. Üks nn. nädalalõpureiside tarvis, teine vähe pikemate, kolmas camperi-tuuride ja neljas spetsiaalselt Kauai jaoks. Sest juba hea mitmes kord läheme, Paul ja mina, saarele kaheks kuuks elama, oma köök apartmendis ja puha, mistap Kauai nimekiri sisaldab muuhulgas ka mõningaid majapidamistarbeid. Hawaiil, teadagi, on kõik hinnad tunduvalt kõrgemad kui mandril, näiteks maitseainete ostmine oleks mõttetu kulu, mistap pakin kahe kuu varud kaasa, lisaks mõningad muud spetsiifilised köögividinad. 

Peale toda esimest käiku USAsse Pauli juurde, mil mu tuttuus, udupeen, hinnaline kohver kaduma läks, leppisin iseendaga kokku, et iial enam ei reisi apetiitse väljanägemisega pagasiga (pean silmas pagasit, mille pead check-in'is ära andma ja hiljem pagasilindilt püüdma). Mu praegune kohver on päevinäinud hand-me-down, Pauli isalt päritud. Äärtest narmendab, katteriie plekiline ning võidunud, samas veereb veel kenasti, ja mis kõige tähtsam: tõmblukud töötavad veatult. Carry-on kohvrit oman siiski uut, viisakat, see ju kogu aeg enda silma all nagunii, seda võõrad ei näpi. Lubatud lisapagasina lennukisse sisenemisel (boarding bag) pruugin oma truud matkaseljakotti, sõjaväe oma, camomustriga. Nö. kaks ühes, ei pea tühja camokotti pagasisse (kohvrisse) toppima. Dokumendid ja maksevahendid ja telefon on kõhukotis, nii püsivad taskud tränivabad. Kõhukotti ei võta ma küljest mujal kui lennukis, mistap pole hirmu, et see kuhugi lennujaama vetsu ununeb.

Aga jah, see kohvrilugu 2010. aasta jaanuaris, see oli toona ikka väga valus. Tuttava soovitusel ostsin mingi udupeene firma “kõva”, plastikust kohvri, mis sai arusaadavatel põhjustel mu kauneimat riidekraami täis topitud, sest noh, esimene kohting kuuma internetituttavaga, vaja ju väljanägemise osas endast parim anda. Paraku, kohver koos kraamiga jäi minust Chicago lennujaama, sinna, kuhu ametnik käskis selle veeretada, ja see oli ka viimane kord, mil toda hõbedast iludust nägin. Las Crucesesse kohver igatahes ei jõudnud, ja nii veetsingi need kolm esimest nädalat koos oma tulevase abikaasaga väga minimalistlikus rõivastuses. (Mida hea fantaasiaga lugeja võib muidugi rohkem kui ühel moel tõlgendada, ja ega ta väga ei eksi, kui aus olla.) Aga Timberlandi matkasaapad ja hommikumantel olid mul õnneks käsipagasis, nii et elementaarsed vajadused said kaetud. Tõsi, peale mitmekuist käteväänamist lennufirmaga maksid nad mulle kompensatsiooni, aga see ei katnud kohvri sisu materiaalset väärtust, emotsionaalsest rääkimata. Enamik kaasavõetud ägedaist rõivaist olid asendamatud. Mina kui sekkarishoppaja, eks. 

Ühesõnaga, jah, pakin siin nüüd kohvrit jälle. Riiete osas ma nimekirjas esialgu näpuga järge ei vea, äraproovitud süsteem on selline, et viskan algatuseks ühe ja teise hilbu kohvrisse, nii nagu parasjagu meelde tuleb. Paar päeva enne lendu teen alati karmi harvenduse, viskan hilpe taas välja. Kui ma seekord kah peaksin liig palju rõivaid troopikasse kaasa võtma, nagu iga issanda kord on juhtunud (liigset on siiski üha vähem olnud), no siis võib täie õigusega öelda, et ma pole õppimisvõimeline. Sest paradiislikus kliimas, kus sul hotellitoas ka pesumasin ja kuivati olemas, nagu meil, läheb sõna otseses mõttes vaid paari rõivaeset tarvis. Tõsi, kuna võtame Pauli töövabadel päevadel teinekord ka üsna ekstreemseid jalgsimatku ette (Kauai punane muda!), peab üks komplekt matkariideid kaasas olema, lisaks linna/rannariietele. Ahjaa, eelmisel korral (suvel 2021) võtsin kena peotäie hoolduskosmeetikat kaasa, mõeldes, et mul seal vaba aega lahkelt käes, hea näo ja keha eest hoolitseda. Reaalsus oli see, et troopikasaare sametine, niiske õhk hooldas mu nahka ilma igasuguse lisa-abita, ja nii need kosmeetikatotsikud minuga koju, kõrbekuiva Oregoni tagasi rändasidki. 

Ok, ma nüüd lähen ja jätkan pakkimist. Tänase päeva “norm” on eelnimetet maitseained. Pune, karri, ingver, loorberilehed, must pipar, muskaatpähkel, tüümian, kaneel, chillipulber. Küllap miskit veel, pean seda va nimekirja vaatama. Meresoola ostan kohapealt, Hawaiil on soolavalik lõputu, alates roosavärvilisest lõpetades mustaga, laavasoolaga. 

August 23/2022                                                                                 Image: Internet

“Anyone who needs more than one suitcase is a tourist, not a traveler” ― Ira Levin, Rosemary's Baby

Party girl

 

party : noun 

1. a social gathering of invited guests, typically involving eating, drinking, and entertainment.

2. a formally constituted political group, typically operating on a national basis, that contests elections and attempts to form or take part in a government.

Lugesin Eveliisi postitust Soome peaministriskandaalist. Või noh, lugesin postituse kahte esimest lõiku. Sest ma ei maksa blogide lugemise eest. See ei ole sugugi öeldud hinnanguna. Et mu meelest ei peaks blogipostitusi maksumüüri taha panema. Olen ses asjas jõudnud tõdemuseni, et igatpidi vaba valik. Võib raha küsida, võib ka mitte, võib maksta või mitte maksta. Pole üks parem ega halvem kui teine. Mina ei küsi ja ei maksa, ja mis teised teevad, pole minu asi, ning jutul lõpp. Ühesõnaga, Eveliisi postituse algust lugedes sain ülevaate tema seisukohast. Lasksin silmad üle ka kollases ajakirjanduses avaldatud artikli kommentaaridest, arvamisi oli nii- ja naasuguseid, Sanna Marini käitumist õigustavaid ja hukkamõistvaid enam-vähem pooleks. Mispeale tuli tahtmine ka enda vaatenurk välja käia. 

Minu seisukoht on Eveliisi omale vastupidine. Muidugi saan aru põhjendustest, et ka peaminister on inimene, et poliitika on stampidesse kinni jäänud, et nais-, iseäranis noori naispoliitikuid mõõdetakse teiste standarditega kui nende meessoost ametikaaslasi, ja nii edasi. Aga. Mina rakendan siinkohal vana head põhimõtet “seisus kohustab”. Vähe sellest. Regiooni tuleohtlik poliitiline olukord kohustab. NATOsse pürgiva, Venemaa poolt ähvardava sõjaohu all elava riigi peaminister peaks minu arvates väheke teisi suuniseid järgima kui “oh, ta ju noor inimene, ikka tahab vahel pidutseda”. Peouimas peaministri kuvand pole riigikaitse seisukohast just parim lahendus, või?

Jaa, mu meelest me räägime siin täiesti konkreetsest riiklikust turvariskist. Kas varaste hommikutundideni pidu pannud, ilmselgelt rohkem kui klaasikese alkoholi tarvitanud peaminister oleks paari tunni pärast töövõimeline, kui Venemaa juhtuks ründama? See on ju sama, mis purjakil laevakapten, keda tormi korral on võimatu kiirelt koikust laevasillale saada, sest tasakaal puudub ja pilt silme ees hägune. Lisaks, riskides moraalijüngrina kõlada, see polnud Marinil ju esimene ja ainuke kord, kus ta säärases olekus kaamera ette jäi. Ma tegelikult üleüldse ei saa aru, mismoodi Sanna seda ette kujutas – nägi, et filmitakse, aga sugugi ei osanud kahtlustada, et filmijuppe näiteks väljapressimiseks ei kasutada? Tema kaliibriga poliitiku puhul? Kui mitte poliitilise kapitali, siis kasvõi vana hea sularaha saamiseks? Uskumatu naiivsus ja vastutustundetus mu meelest. Ning ta intervjuus toodud vabandus, et pidu ja filmimine toimus privaattsoonis, sõprade ringis, ei päde. Ilmselgelt ei tunne ta oma “sõpru” nii hästi, et 100% kindel olla, et keegi videomaterjali ei lekita. Sest lekkis. 

Ühesõnaga, võetagu heaks või pandagu pahaks, need olid minu kaks senti antud asjas. Nagu alguses mainisin – seisus kohustab. Kui oled riigis kõrgeimale riigitegelase (loe: rahva teenri) ametikohale kandideerinud, pead arvestama, et postitsioonil on koos headega ka omad vead. Jah, ka peaminister on inimene, nagu me kõik, aga rahvas talle usaldanud hulga suurema vastutuse kui tavakodanikel seda igapäevaselt kanda tuleb. Tavakodanikud maksavad riigijuhile palka selle eest, et ta on valmis iga kell, päeval ja öösel, argi- ja pühapäeval riiki juhtima. Just nimelt sellesamuse suurema vastutuse tõttu on riigijuhi palk tavakodanike omast kopsakam. Palk tuleb välja teenida, kulla Sanna. 

August 19/2022                                                                                       Foto: Internet

“The job of every captain is to be ready at short notice to steer and protect the ship.” ― Anonymous

Ega kaks kolmandata jää


Pean nüüd silmad hoolega lahti hoidma, sest kui vanasõna uskuda, vaatab kolmas tikitud jakk mulle varsti mõnes poes vastu. Esimesest jakist kirjutasin siin. Teine on fotodel, paar päeva tagasi sattus sekkaris ette. Pikkust pisut ülalpoole põlve, istub kenasti ümber kere, paksemat sorti puuvillasest kangast, üleni masinatikandit täis. Taskutega ja puha. Tundmatu firma, made in China. Ühesõnaga, võluv. 

Aga mitte jakist ei tulnud ma rääkima, vaid õnnelikest juhustest. Kuidas teinekord asjad omavahel veatult kokku klapivad. Kõik algas sellest, et mõnda aega tagasi vahetasime mustkaarnaga Kraami. Mina saatsin talle üle ookeani pisut mitmesugust Materjali, tema saatis mulle vastu mitmesuguseid Kärpseid. Jaa, justnimelt kärpseid, kõva peega. (Keelepolitseinikel paluks mind mitte rappida, vaid pöörduda kaarnaproua poole, temap see on, kes oma töö niimoodi nimetanud. Pakun, et kirjapilt vaidlustamisele ei kuulu. Ärge parem proovigegi.) Hoiustasin kärpseid hellalt, spetsiaalses karbis töötoa riiulil, teades, et nende tähetund varem või hiljem tuleb. Ja tuligi, eelmainitud jaki näol. Sest vaadake, kas saab paremat kokkusobimist olla? Ma pole veel otsustanud, kuhu kärpsed aplikeerin, ja kui mitu, sest mul on neid rohkem kui kaks. Kusagile õla peale? Seljale? Puusale? Varrukale? No vaatame. Pilke saab jakk püüdma surmkindlalt, selle eest peab eelkõige muidugi kärpseid (ja kaarnat) tänama. 

August 17/2022

“Trade isn't about goods. Trade is about information. Goods sit in the warehouse until information moves them.” ― C.J. Cherryh, Chanur's Legacy

Meanwhile, in Hollywood


Ma tõesti enam ei tea, ons maailm hulluks läinud, või olen mina reaalsusega kontakti kaotamas, silmaklappidega konservatiiviks muutumas. Öelge teie. Ja öelge ausalt, sest tõotan pühalikult, et sedakorda teen erandi, ei karga nende kommentaatorite kõri kallale, kes mu arvamust ümber lükkama tulevad. Vastupidi, näeksin hea meelega, et see ümber lükataks, kuna pilt, mis mulle avaneb, on hämmastust tekitav. Võiks lausa öelda, et lootusetu. 

Asja juurde. Vaatan vahel Bill Maheri showd. Käesolev postitus ongi Real Time with Bill Maher värskeimast episoodist inspireeritud. Loodetavasti Bill ei pahanda, et mõningaid ta mõtteid kopeerin, kuna need nii kenasti ühtivad minu omadega. Bill, arvatagi, on Hollywoodi staaride tegemistega täpsemalt kursis kui mina - mulle tuli üllatusena, et Tom Hanks esines hiljuti vabandusega “Philadelphias” mängitud rolli teemal. (Tom Hanks says he wouldn't accept role as gay man in Philadelphia in modern times: “I don't think people would accept the inauthenticity of a straight guy playing a gay guy.”) 

Mõttepaus.

Artikkel samal teemal, mis mulle hiljuti näppu sattus: 16 Actors Who Have Admitted They Regret Their Past Problematic Roles. 

Veel üks mõttepaus.

Andestage mu asjatundmatu küsimus, aga kas näitleja töö selles ei seisnegi, et ta kehastab kedagi teist, mitte iseennast? Kuidas jääb näiteks Tom Hanksi puhul siis Forrest Gumpiga? Hanks ise pole ju… kuidas seda poliitiliselt korrektselt väljendada… mentally challenged? Või kangelaspiloodi, inimelusid päästnud Sully rolliga? Hanks teatavasti ei oma reisilennuki juhtimise õigust. Ja kõigi muude osatäitmistega tema karjääri jooksul, kus ta vaatajaile puru silma ajanud, et on keegi teine, mitte Thomas Jeffrey Hanks? 

Ja kas edaspidi hakkabki nii olema, et geisid tohivad ainult geid mängida? Järelikult neile hetero-rolle ei antagi? Ja sõjafilmidesse kaasatakse osatäitjaiks vaid sõjaväelased, soovitavalt tegevteenistujaid? Või kõlbavad hädapärast ka need, kes erus? Mõrvamüsteeriumide puhul kutsutakse castingule tapjad? Zombie- ning tulnukafilme üleüldse enam ei toodetagi, sest autentseid osatäitjaid pole kusagilt võtta? Kuhu tõmmatakse piir, kes võib keda kehastada, ilma, et keegi solvuks, asja poliitiliseks või rassiliseks või seksuaalseks diskrimineerimiseks keeraks?

Kirjutasin ka paar postitust tagasi, et kui WOKE ilmale tuli, olin sellega absoluutselt samal lainel. Mulle tundus pehmem, hoolivam, iga indiviidi soovide ja eelistustega arvestav maailm nii kutsuv, nii turvaline. Tänaseks, paraku, leian end sel teemal ühtepuhku silmi pööritamas. Asi kisub minu arvates ikka täiesti käest ära, ja näiteks kunstist, kultuurist rääkides välistab ülitundlikkus mu meelest loovuse ning kollaboratsiooni. Maher tõi hea näite: West Side Story. Uusimas filmivariandis puges Steven Spielberg nahast välja, et poliitiliselt korrektne olla, sellegipoolest leidus rahulolematuid"For the most part, the film struggles to engage with the elephant in the room: Puerto Rico is a colony of the United States, and most of what the Sharks experience is directly linked to imperialism on top of your classic American racism and anti-immigrant sentiment. There are weak attempts to address this."

Gimme a break, nagu siin meie pool öeldakse. See on ju muusika- ja tantsufilm, issand halasta. Meelelahutus, mitte poliitiline seisukohavõtt. Ja "elephant in the room" on, kui minult küstaks, hoopiski viimastel aastatel vohama hakanud kõigi ja kõige liistuletõmbamine, loomingulisuse mahasurumine. Võiks isegi öelda, et vaba mõtte ja sõna mahasurumine. Nagu Bill Maher välja tõi: West Side Story geniaalse originaali, Romeo ja Julia lool põhineva Broadway muusikali loojaiks olid kolm juudi rahvusest geimeest – Stephen Sondheim, Leonard Bernstein, Jerome Robbins. Lavateos rääkib heteroseksuaalsete puertoriikolastest teismeliste elust USAs. Retooriline küsimus: kellel neist oleks tänapäeva standardite järgi "õigus" solvunud olla? Geidel? Heterotel? Juutidel? Puertoriikolastel? USA põliselanikel? Teismelistel? Kõigil nimetatuil? 

Mina igatahes olen solvunud Tom Hanksi peale. Selle peale, et ta säherduse totra, näitleja elukutse elementaarset olemust eirava, hetketrendi ees lömitava avaldusega välja tuli. 

August 15/2022                                                                                    Image: Internet

“Whether you try too hard to fit in or you try too hard to stand out, it is of equal consequence: you exhaust your significance.” ― Criss Jami, Healology

Parkimisest ja paarissuhetest

 


Kas oskate ära arvata, mis imevidin on esimesel fotol? Ei? Ma ütlen teile. Tegemist pisitillukese vaaderpassiga (bubble level), mille põhjal saab otsustada, kas camper on loodis või mitte. Elutähtis mõõteriist. Sest kui elamises põrand kaldu või voodi kreenis, on ju võimatu end mugavalt tunda. Vaaderpasse on meil camperi küljes kaks, üks tagumisel, teine külgmisel välisseinal. Ideaalis peab mõlemas õhumullike skaala keskel hulpima, või väga keskme lähedal. Sõnaga, mõlemad vaaderpassid peavad näitama tasakaalus olekut. Riskides külge saada wannabe suhteeksperdi silti, väidan, et vaaderpass on nagu kooselu: keskpõrandale peab kokku tulema, kuid mõlemal osapoolel peab seal keskel ka hea olema. Püsib aga mullike ühtepuhku ühes või teises servas, on camperis asjad kiiga-kääga. Ja kuna juba amatöörlikuks suhtenõustamiseks läks, siis olgu öeldud, et camperi parkimine on parim paarissuhte proovikivi. Kui te ei ole kindlad, kas selle või teise inimesega liini ajama hakata, minge ja rentige matkasõiduk, üks teist võtab koha sisse rooli taga, teine valmistub parkimist juhendama, ja - tuld. Tõhus ning usaldatav meetod, ei pea kohvikus, kinos, loomaaias kohtamas käimisele aega, raha ja energiat kulutama. 

Ja kui te nüüd arvate, et asi see ära ei ole, vaaderpassimullikesi õigesse kohta ajada, siis eksite. Selles mängus on peale mullikeste hea hulk teisigi tegureid. Kohe selgitan. Esiteks, parkimismomendile eelneb reeglina pikk, väsitav päev maanteedel või matkarajal, või külastatud linna tänavatel vms. Nii juht kui kaasreisija on niisiis suhteliselt kurnatud. Teiseks, ilmaolud. Mõnikord satub jube kuumus, päike praeb pealage, valgus nii hele, et loodija ülesannetes kaasreisijal raskusi mullikeste asukoha tuvastamisega. Teinekord jälle nii külm, et vaaderpasside välispinnad härmas. Või siis poriga kaetud. Või lahmab sadada, mistap loodija saab üdini märjaks. Kolmandaks, kommunikatsioon kabiinis istuva autojuhi ja sõiduki küljel/taga viibiva loodija vahel. Kui pargitakse in the middle of nowhere, pole vali häälekasutus probleemiks, asjad saab aetud. Kui aga teisi matkaselle läheduses, liiatigi, kui parkimine juhtub hilisõhtule jääma, pole paslik röökida, mistap tuleb kasutada eelnevalt kokku lepitud käemärke. Paraku, alati ei aita need kah, kui maapind probleemne. Sel juhul palub loodija juhil kabiinist väljuda, et olukorda üheskoos hinnata. Juht, kui teda juba neljandat, kuuendat, kaheksandat korda välja kutsutakse (väsimust, tüdimust ja ärritust tahtejõuga maha suruva loodija poolt), peab oma väsimuse, tüdimuse ja ärrituse samuti maha suruma. Kaks väsinud, tüdinud, ärritunud inimest peavad aega võtma, kenasti ühise keele leidma, mullikesed vaaderpasside keskpaika ajama, hinges pulbitsevaid tundeid ohjes hoides, kurnatud keresid eirates. Vastasel juhul läheb sihituks rapsimiseks ning mullikesed ei liigu sinna, kuhu tarvis. 

Ning siis on veel sellised tegurid, nagu: mispidi truck ja camper parkida, et järgmise hommiku päike kaasreisija istme taga asuvat koerapuuri kuumendama ei hakkaks? Ja camperi külmkapi taga asuvat seina? (sest see soojendaks omakorda külmkappi). Ja millises suunas sättida trucki nina, et camperi uks tuulte eest varjatuks jääks? Ning muud sarnased logistilised lahendused, mis tihtipeale üksteist välistavad. Sel juhul tuleb valida halbadest parim. 

Kui maapind parkijatega ikka üldse koostööd ei taha teha, tuleb kasutada abivahendeid trucki ühe või teise ratta tõstmiseks või langetamiseks. Ka meil on säherdune legoklotside komplekt reisidel kaasas. Tihtipeale aga eelistame hoopiski looduslikku materjali, nagu alumisel fotol näha (kivid tagaratta all). NB! Uuematel, edevamatel camperitel on „kõhu“ all õhkpadjaid, camperit saab nupulevajutusega loodi timmida, st. trucki kastis tõsta/langetada. Arusaadavalt ei ole sääraseid camperimudeleid võimalik paarissuhte toimivuse mõõdupuuna kasutada. Partneri sobivuse hindamiseks võtke mõni vanem aastakäik, nagu meil Pauliga.   

August 13/2022

Traditsiooniline tsitaat postituse lõpus pärineb sedakorda Paulilt. Tutvumissaidil, kus me partnerlus 2009. aastal alguse sai, tuli kasutajaprofiili koostades vastata järgmisele küsimusele: Describe the ideal relationship. Pauli vastus (sõna-sõnalt, mul on me mõlema profiilid alles hoitud, hea vahel üle vaadata, mismoodi end kirjeldasime): “Don't know, "ideal" might leave out a lot of adventures and growth... I'm thinking as I write that maybe the ideal relationship is hand-forged in the heat of a couple’s passion, by all the parts and pieces and elements they mix together. Yeah. I think I like that idea.”

(Iseendale) kulutatud aeg

 


Ma ei tea, mismoodi teised naised oma iluprotseduure organiseerivad ja ajastavad (“aga mul on nii” stiilis kommentaarid igati teretulnud!), mina kasutan rotatsioonimeetodit. Mis tähendab, et ühel nädalal võtan ette juuksed, teisel jalad, kolmandal näo, ja nii edasi. Kerele umbes kuu ajaga ringi peale teinud, alustan uue ringiga. Õigemini, selline näeks asi välja ideaalis, kui mul vaid jätkuks viitsimist ning sihikindlust. Ei, ei maksa nüüd arvata, et end ühtepuhku täitsa käest lasen või midagi, kasimata ja karvasena ringi käin, aga neid tegureid leidub lõputult, mis mu üllastele iluprotseduuri-kavatsustele ikka ja jälle kriipsu peale tõmbavad. No näiteks on kõik parasjagu kenasti graafikus, olen just juukseid värvinud, maniküür-pediküür kah suht värskelt tehtud, kavatsen algaval nädalal näo kallale asuda (aurutamine, mask, kulmud jne), aga siis saabuvad mõnusad aiatöö-ilmad, või lööb pähe uiuke mingi õmblusprojekt ette võtta, või tuleb tuju teha väike camperi-tuur, ning mu aju lülitab ilu lainelt olu lainele, misjärel olengi rongilt maas. 

Kuigi mulle meeldib hoolitsetud välja näha, ei meeldi hooldustöö kui niisugune. Teenindan kogu iluasjanduses end ise, juukselõikus välja arvatud. Ja nii juba aastaid. Või pigem aastakümneid. Ühest põhjust, miks professionaale ei kasuta, ei oskagi öelda. Kindlasti pole esmaseks argumendiks rahaline kokkuhoid. Jaksaksin endale mõistlikul määral iluteenuseid lubada küll, aga mulle tunduvad need protseduurid… kuidas nüüd öeldagi… ajaraiskamisena. Ka siis, kui tulemus kenasti näha. Ka siis, kui neid ise läbi viin, salongides käimisest rääkimata, kus aeg kuluks sinna- ja tagasisõiduks, tuleks teenindajaga suhelda, ja nii edasi. Ühesõnaga, enese välimikuga tegelemine võtab aega. Mõnigi kord vaatan täiuslikult viimistletud naisi (ei pea silmas Kardashiane jms, kel selle tarvis terve meeskond palgatud, vaid nö. tavalisi naisi), kellest tean, et neil palgatöö ja elukaaslane ja lapsed ja kodu ja hobid ja muu, ning arutlen endamisi, kust nad selle aja võtavad, et end sedasi tuunida. Sellele kulub ju tunde, lausa päevi? Või on mingid kiiremad nipid, mida mul siiani pole õnnestunud avastada, hoolimata oma pikast elust? Mingi tõhus enesehoolduse life hack, sarnane sellele, mida hiljaaegu kasutasin?

Olen muuseas ka tähele pannud, et paljud naised ütlevad, et naudivad, kui keegi teine nende juuste, näo, käte, jalgade vms tegeleb. Mina ei naudi. Mulle pole iluteenindajate asjatamine mu keha kallal küll otseselt vastumeelne, kuid naudinguks seda kah ei nimetaks. Samas, head ülekeha-massaazhi naudin täiega, see miskipärast ei lähe ka ajaraiskamisena kirja. Imelik, eks, kuidas meel nii ebaloogiliselt töötab. 

Veel ülestunnistusi. Ma ei saa aru sellest positiivses võtmes “iseendale kulutatud aja” mõistest iluteenuste kontekstis. Mina kulutaksin aega palju parema meelega millelegi põnevamale, tootvamale, no värviks kasvõi seina, või matkaks, või joonistaks-kirjutaks, oleks oma mehega, sõpradega, kammiks koera, loeks, vahiks kasvõi niisama aknast välja. Kui tulemus välja arvata, on iluprotseduuridele kulutet minutid mu jaoks mahavisatud aeg. Üks erand siiski leidub: pedi- ja maniküür suvel, soojal ajal, sest mul ju see jumalik, mitu korda blogiski kirjeldet pediküürinurk otse töötoa ukse taga, vaatega aiale ja kanjonile; linnukesed, kitsed, jänesed, sisalikud ümberringi sebimas. 

Noh, ja kui juba mitte-arusaamistele jutt läks, siis olgu öeldud, et mulle jääb võõraks ka trend (või mis trend, naised tegid sedasi ilmselt juba aastasadu tagasi), kus kambakesi iluteenuseid pruugitakse, sõbrannaga pediküüritooli-kohtumine kokku lepitakse vms. Spaas või saunas on teine asi, olen minagi õndsaid tunde heas seltskonnas veetnud, saunalaval keha koorides, pärast leilitamist maagiliste ampullikeste sisu näkku ja kaelale määrides. Tore! Aga linnatingimustes kohviku asemel koos pediküüri minna – no pole minu teetassike, kohe üldse mitte. Mitte, et ma neid suguõdesid, kes seda teevad, kuidagimoodi halvustaks – jumal hoidku, ei, inimeste eelistused on lihtsalt nii huvitavalt erinevad. 

Veel teemasse. Kohtan siin ja seal mõtteavaldusi, et iluprotseduurid, konkreetsemalt karvaeemaldus, oleks justkui ühiskonna poolt naistele peale surutud tegevus. Mind see argument ei veena. Lõppude lõpuks on igaühe isiklik otsus, kas, kust ja kuidas ta depileerib-epileerib. Mulle tundub (võin eksida, on varemgi ette tulnud, nii umbes üks kord vist), et kurtjad tahaksid justkui mõlemat “head” korraga. Et tahaks mugav ja/või rebel olla, st. karvane, aga samal ajal ka hetke iluideaalidele vastata, siledad sääred jne. Mõlemat üheaegselt ju ei saa. Ja kuniks… ma ei tea, tööta ei jää, kui jalgu ei raseeri, või kuniks selle eest vangi ei panda, ei saa ju kedagi teist omaenda välimust puudutavate otsuste eest vastutama panna. Teised võivad arvata või öelda mis tahes - your legs, your choice. 

Foto iseendast valisin meelega sellise, mis ei anna vähimatki võimalust mu self-service-iluprotseduuride tulemuste arvustamiseks. Pilt Pauli tehtud, mägijärve nimi on Lilly Lake, asub Utah osariigis. 

August 10/2022

“I am different when my nails are done. I am more dynamic. I gesticulate more, I am better at scaring my staff. I can indicate impatience by drumming on tabletops and I can wrap up a meeting with a few choice clatters.” ― Marian Keyes

Õudne lugu

 


Disclaimer: maopelgajatel ja loomakaitsjatel ei soovita lugeda.

Lühidalt: vähe puudus, et mulle oleks lõgismadu kaela kukkunud. Asi juhtus eile õhtul. Täna hommikul läksin ja tegin sündmuskohast ka foto, et lugejal pilt silme ees oleks.

Aga laske ma jutustan pikemalt. Me maja all lookleb mööda kanjonikülge vana, kitsas vankritee. Rohtu kasvanud, aastakümneid kasutamata. Jalgrada siiski leidub - minu, Pauli ja Lilli poolt sisse tallatud, kuna vankritee on osake koera igaõhtusest pissiringist. Talvel, kevadel ja sügisel rihmata, suvel rihma otsas. Sest soojadel suveõhtutel on tõenäoline siia-sinna kargavaid karvaseid ja sulelisi kohata. Ja mööda maad roomajaid. Eelkõige viimaste pärast Lillit rihmas peamegi, muude elukate osas on ta kenasti välja koolitatud, taga ajama ei kipu, aga maole mitte-pealeastumist, jooksuhoos, seda ei ole võimalik koerale külge koolitada. Maost eemale hoidmist Lillikene oskab, instinktiivselt ja pisukese õpetuse abiga. Neil puhkudel aga, mil koer, pea laiali otsas, läbi kõrge rohu kapates lõgismaole, kes õhtust jahieelset uinakut teeb, kogemata peale astub (sülitan 3x üle õla), pole koolitusest vähimatki abi. 

Niisiis, oli lämbelt tuuletu õhtuhämarus, mina Lilliga vankriteel kõndimas, kusjuures mul miskipärast tavalisest enam silmad krillis, meel erk, tundlad ümbrust kompimas, justkui tunnetanuks ette, et oht läheduses. Lillikene nuhutas parasjagu mu vasakul käel, kanjoniserva kivikolakate vahel, kui silmanurgast märkasin, et paremat kätt, mu pea kohalt, pudeneb miskit suurepoolset kividelt alla. Järgmisel hetkel prantsatas sõna otseses mõttes mu jalge ette, umbes kolme meetri kaugusele jõuline, täiskasvanud, (Paul hindas hiljem, et ca 70 cm pikk), jäme, pruunikas-rohekas, raevukalt lõgisev roomaja.

Siinkohal ütlen vahemärkusena, et kui oleksin madusid paaniliselt kartev inimene, siis me oma praeguses kodus enam ammuilma ei elaks. Sest (mao)foobiast vaba olek pole ju enda valida, sa kas kardad neid või ei. Mina ei karda. Ei armasta, aga otsest kartust kah pole. Ja kuna meil siin mingeid mitmemeetriseid elukaid ei leidu, vaid kahjutud, kuigi üsna kopsakad, kuni meetrised gopher-maod ja sutsu lühemad lõgismaod, siis pole mu ebameeldivad tunded isegi mitte niivõrd mu enda ohutundega seotud, vaid eelkõige murega koera pärast. Sest, nagu öeldu, tema võib neile kogemata peale juhtuda, inimese eest lähevad lõgistajad enamjaolt ise ära, väldivad kontakti ja/või hoiatavad. 

Paraku, mitte see eilne isend. Sain esimest korda tunda, mismoodi keha instinktiivselt reageerib, kui madu ründab. Sest sekundi murdosa peale seda, kui lõgismadu oli maapinda puudutanud, viskus ta mu poole, nii et meie vahele jäi kolme meetri asemel tükk maad vähem distantsi. Oleks ma üksinda olnud, töötanuks kaine mõistus ilmselt paremini - mao läheduses, iseäranis ärritatud olekus mao, on parim taktika aeglaselt taanduda. Aga mul oli ju koer kaasas. Niisiis, kui nüüd õigesti mäletan (see konkreetne hetk on arusaadavatel põhjustel mu mälus pisut udune), kargasin pika hüppega tagasi, koera rihmast endaga kaasa rebides. Sedajärgi hakkas mõistus uuesti tööle, taandusime aeglaselt, madu õnneks teist korda ei rünnanud, keris end spiraali, pea võitlusvalmilt püsti, lõgistid täie auruga töötamas. Ohtusse kaugusesse jõudnud, kehutasin koera jooksutempole, minutike hiljem olin juba maja juures ja hõikasin hingeldades Pauli, lootes, et madu püsib enam-vähem samas paigas, kuniks hangudega varustatuina kahekesi koos sündmuskohale tagasi jõuame. 

Olen lõgismao tapmisest varemgi kirjutanud. Ei hakka end uuesti õigustama ega vabandama, lingitud postituses on kõik öeldud. Lisan vaid, et kui eelmistel kordadel on mind südametunnistus vaevanud, siis seekord kahjatsen vähem. Väites, et ma madusid ei karda, pean silmas neid madusid, kes mõistlikult mööda maad roomavad. Kaljudelt kaela kargavad ja minu suunas viskuvad isendid tekitavad mus tugevamaid tundeid. Ning kui reeglina üritavad lõgismaod kohtumiskohalt põgeneda, siis eilne oli ilmselgelt lähivõitluse peal väljas. Tema surm on kahetsusväärne, kuid see oli väga kiire, ja, nagu meil kombeks, avaldasime talle austust, enne kui ta keha üle kanjoniääre saatsime. Keegi saab kõhutäie - raisakullid, koiotid. Kanjonis käib eluring, ka meie Pauliga oleme osa sellest. Kogu armastuse ning lugupidamise juures eluslooduse vastu – kui tullakse praktiliselt me ukse alla meie või me koera elu ohustama, võtame meetmed tarvitusele. Linnainimesele, kelle kontakt loodusega piirdub talvel tihastele peki pakkumisega, jääb mu mõtteviis ilmselt mõistmatuks, aga sinna pole miskit parata. Elud ja olud, näe, on erinevad.  

August 09/2022

“Don't be afraid of being scared. To be afraid is a sign of common sense. Only complete idiots are not afraid of anything.” ― Carlos Ruiz Zafón, The Angel's Game