UFOd, mähkmed ja maagiline mikser

 


Mõni päev kohe algab hästi, lausa heatujuliselt. Täna hommikukohvi nr. 2  rüübates lappasin uudiseid. Kõigepealt lugesin, et Ühendriikides võetakse nüüd lausa valitsuse tasemel omaks, et UFOd eksisteerivad. Kongress nimelt kuulab praegu üle UFO-ilmingute tunnistajaid, istungid on täitsa avalikult vaatamiseks üleval. Hämmastav. Sama hämmastav kui järgmine uudisnupp, millele komistasin: Cardi B oskus imikut (demovideos küll mängukaru) mähkida. Mitte et mähkmevahetus kui niisugune oleks minu jaoks erakordne või ennenägematu tegevus, ma üsna kogenud lapsehoidja muide, aga et seda protseduuri on võimalik sooritada sõrmedega, mida kaunistavad kilomeetripikkused akrüülküüned, vot see tasus küll vaatamist. Ja last but not least - mu niigi hea tuju tõusis veel kraadi võrra kõrgemale, kui „Minu Lõunamaad“ osteldes algatuseks Amazoni otsingusse Mae Lender tippisin, ja Amazon mulle raamatu asemel Magic Blenderit pakkus. No kas saab päeval paremat algust olla?!

May 19/2022                                                                                              Foto: Internet

“As long as there was coffee in the world, how bad could things be?” ― Cassandra Clare, City of Ashes

Taevas ja maa peal

 


Ma ei tea, vast on kõik inimesed peale minu Elon Muski Starlink-satelliite taevas näinud, aga mulle oli eileöine vaatepilt esmane säärane kogemus. Praeguseni olen rabatud! Eilegi jäänuks space train, nagu nad seda nimetavad, vaatlemata, kui me Pauliga poleks endale täieliku kuuvarjutuse pidulikku üritust korraldanud, teise korruse terrassil, koos kõigi juurdekuuluvate kellade ja viledega, muuhulgas vein ja binoklid. Täiskuutõusudele avaneb me kodus miljoni dollari vaade, sest teistpoolt kanjonit, mäeküngaste tagant kerkiva taevakeha ja vaataja vahel pole mitte ühtegi nähtavust piiravat takistust. 

Anyway. Ööhakk sattus soe ja tuuletu, varjutus möödus nagu varjutus ikka - võrratu, müstiline vaatepilt. Aga kuuvarjutusi nähtud ju küll ja veel, business as usual, kuni hetkeni, mil märkasin kirdetaevas väga pikka, peenikest, kirgast triipu. Haarasin binokli, ja mida ma nägin. Mitukümmend erineva heledusega valguskera, noolsirgesse ritta joondunud, rühkimas ida suunas, justkui üksteise külge aheldatud rongivagunid. Üsna täpselt nagu tollel veebist võetud fotol. 

Olin Muski satelliitidest teadlik küll, ega ma kivi all ela, kuid mismoodi need asjandused välja näevad või mida nad seal üleval täpselt teevad, selle vastu mul siiani huvi puudus. Veelgi vähem oskasin eeldada, et neid niisama palja silmaga näha võib – väga rumal minust, kuna igasugu muud satelliitmudru olen ju eluaeg taevas lendamas silmanud. No ja täna ma muud ei teegi, kui mõtlen eilsele vaatepildile. Täielik science fiction kogemus. Justkui ajahüpe tulevikku, koos äkilise, mürinal peale sõitva tõdemusega, et seda maailma, millesse mina sündisin, ei ole enam olemas. Uudsused nagu TikTok või rasedad mehed või muu säärane pole mulle suutnud nimetet fakti teadvustada, aga näe, Muski satelliidid suutsid. 

Ma tõtt öelda ei oskagi enda jaoks ära lahterdada, on see nüüd hea või halb, et SpaceXi satelliidivõrk öötaeva väljanägemist muutnud on, ning kümnekonna või vähemagi aasta pärast veelgi drastilisemalt muudab. Sest ühest küljest, vaadet Linnuteele eelistan puhta ja puutumatuna. Teisest küljest jällegi olen Pauli arvuti screensaverite andunud fänn, tal need puha sci-fi, ulmelised linnad ja maastikud ja lennumasinad ja eluvormid, kõrgtehnoloogia visuaalse arhailisusega läbi põimunud. Mulle hirmsasti meeldib sihuke tulevikuvärk. Ühest küljest, nagu öeldud. Ja teisest küljest tunnen väikest vastikust Muski vastu, et ta mu tähevaatlusi oma kolaga risustab.

Tüürin teemast kõrvale. Mul on viimasel ajal üldse raskusi seisukohtade kujundamisega. Veel kümmekond aastat tagasi teadsin vägagi täpselt, mida asjadest arvan. Kakskümmend aastat tagasi veelgi täpsemalt. Ja kolmkümne aasta eest oli suisa lihtne, siis polnud mingite variantide vahel vaja validagi, asjad käisid Täpselt Nii Ja Mitte Kuidagi Teistmoodi. Aga nüüd, mida aasta edasi, seda ujuvamaks, amööbsemaks tunnen end muutuvat. Mitutpidi vormitavaks. Irooniline, et ma ei tea sedagi, ons säärane areng hea või halb. Positiivse stsenaariumi korral on tegemist kasvava, areneva tolerantsusega. Negatiivse korral selgroo kadumisega. Kuid mis on inimene ilma selgroota? 

Kindla arvamuse puudumisest veel. Täna trehvasin uudist, et Malluka blogi läks maksumüüri taha. Seoses sellega meenusid vastandlikud mõtted, mida peas keerutasin, kui Eveliis oma blogiga sama tegi. Mallukas oligi pigem arutluskäigu ülessoojendaja, sest mina ei ole ilmselgelt tema blogi sihtgrupp, samuti nagu tema blogi polnud püsivalt minu kui lugeja radaril. Ta kirjutab toredasti, aga see pole minu maailm. Lisaks, Malluka blogi on täiesti varjamatult äriettevõte, mistap rahaküsimine kui asjade loomulik käik ei tohiks kedagi üllatada. Eveliis aga istus kindlalt mu blogirullis, teda lugesin regulaarselt, ja hoolimata puhutistest suunamudimistest ning sagedastest arvamuste mittekattumisest nautisin mitmel moel. Kui ta blogi maksuliseks pööras, ei osanud ma (kusjuures ei oska siiani) öelda, oli see minu silmis pluss või miinus. Üks osa minust kiidab ta valikut ja otsustusvõimet. Julge samm kohalikul blogimaastikul. Teine osa, tunnistan, on... kuidas seda öeldagi... lapsikul moel solvunud. Umbes nii, et oled hea tuttavaga mõnusasti mõned aastad aega veetnud, siin ja seal kokku saades, ja siis ühel päeval deklareerib tuttav, et tuleb sinuga ainult siis kohvikusse/kinno/loomaaeda, kui sa talle selle eest peale maksad. Jaa, tean, tean, naeruväärne, aga vähemasti hinnake ausust, millega seda tunnistan :)
  
Samas, otsus Eveliisi blogi mitte osta (loe: enam mitte lugeda) ei tulene mingist põhimõttelisest „mina blogilugemise eest ei maksa“ seisukohast. Või ei, vast ikkagi tuleneb? Sest vähemasti hetkel ei oska ma nimetada ühtegi 5500 blogirullis figureerivat kirjutajat, kes mu rahakotirauad avaks. Mitte, et ma sellest paarist kroonist/dollarist kuus vaeseks jääks, või et kirjutatu mind ei vaimustaks. On see äkki mingi... ma ei teagi... tunftitunne, mis sunnib maksulist blogi, tallatud rajalt kõrvale astujat, nö. riiulist välja viskama? Ja mis ma näiteks siis teeksin, kui punt mu lemmikblogijaid kätte võtaks ja postituste eest raha hakkaks küsima? Vastus: ei tea, ei oska öelda. Novot. Palun väga. Siin teile järjekordne ehe näide sellest, et mul on seisukohtade kujundamisega raskusi. 
 
----------------
Spasex Starlink Sattelites Visibility Guide: Updated May 14, 2022: Starlink 4-15 Mission: On May 14, 2022, at 20:40 GMT (04:40 p.m. EDT), SpaceX launched the 46th batch of 53 Starlink internet satellites. The Falcon 9 rocket lifted off from the Space Launch Complex 40 (SLC-40) at Cape Canaveral Space Force Station in Florida, USA. This mission boosted the total number of Starlink satellites launched to 2,600 units. The satellites, which are now orbiting at approximately 273 miles (440 km) above the Earth, are putting on a spectacular show for ground observers as they move across the night sky. To the eye, the 60 satellites appear as a "moving train" of moderately faint stars.


May 16/2022

“My opinions may have changed, but not the fact that I'm right.” ― Ashleigh Brilliant

Kaheksas maailmaime. Amargosa Opera House, Death Valley

 

1967. aasta põletavkuumal varasuvel, mil Marta Becket ning ta abikaasa Tom Williams US Highway 190 ja US Highway 127 ristumiskohas nimega Death Valley Junction lõhkenud autorehvi tõttu sundpeatuse tegid, oli asula nimega Amargosa täpselt samasugune jumalast hüljatud paik nagu 2022. aasta jahedavõitu, tuulises veebruaris, mil Paul ja mina seal oma trucki parkisime. Ghost town, nagu siinmail öeldakse. Vähem kui paarkümmend kehvakest majapidamist, ümberringi mägedevaheline kõrb, ere, tühi, paljas. Becketi õnneks tegutses tol ajal veel bensiinijaam, praegu pole sedagi. Ometi on Amargosa end tänaseks mitte üksnes Ühendriikide, vaid lausa maailmakaardile kinnitanud. Põhjus: keset kirjeldet 'suurt mittemidagit' asub ilmaime nimega Amargosa Opera House. Asub seal üksnes tänu asjaolule, et Becketi ja ta kaasa sõiduk justnimelt tolles paigas putitamist vajas.



Marta Becket, endine Broadway Radio City Music Halli kordeballeti tantsija, oli tol suvepäeval 43 aastane, ning juba hea hulk hooaegu endalavastatud ühe-naise-showga mööda Ühendriike tuuritanud. Muidugimõista polnud Death Valley Junctioni kummituslinn Becketi sihtkoht, vaid üksnes järjekordne ühelt esinemiselt teisele kulgedes ette sattuv teeäärne asula. Kuid ennäe, Juhus veeretas ette rehviparanduse... Sellal kui Becketi abikaasa bensiinijaamas tehnilise probleemiga tegeles (jaam, muide, seisab tänaseni püsti, aga ei tööta enam ammu), jalutas Marta üle tee, et 1920-ndatel ehitatud booraksitehase tühjaksjäänud administratiivhoonet uurida, ja sellega külgnevat rahvamaja. Saali uks oli muidugi lukus, olid ju kõik teisedki. Becket kummardus, et lukuaugust sisse piiluda, ning - nagu ta aastaid hiljem seda hetke kirjeldas – ehitis kõneles temaga. “Peering through the tiny hole, I had the distinct feeling that I was looking at the other half of myself. The building seemed to be saying, ‘Take me… do something with me… I offer you life.“ Ja Becket tegigi, mida hoone talt palus. Oo, ja kuidas veel tegi! Hülgas elu New Yorkis, kolis Amargosasse, et alustada teekonda, mis kinnistas ta maailma kultuurilukku kui kartmatu, isepäise, omanäolise näitleja, tantsija, koreograafi ja maalikunstniku.


Tõtt öelda ei olnud meil Pauliga esialgu plaaniski Amargosat väisata. Death Valleys ühes pisikeses pubis tormivarjus veinikest rüübates märkasin aga seinal Amargosa Ooperimaja etenduse vananenud kuulutust. Tükk ise oli juba paar aastat tagasi ära mängitud, kuid loetu tuletas meelde, et tõesti, kord või paar olen Amargosast ja sealsetest seinamaalingutest midagi justkui kuulnud. Marta Becketist siiski mitte, ning maalingudki olid minu kujutluses paar tagasihoidlikku pintslitõmmet seintel, sest noh, mida sa seal California-Nevada piiril ikka ootad, kõrb ja mäed ja redneckid, eks. Olles ooperi- ja balletiteatri kulisside vahel üles kasvanud, tekkis mus siiski väike uudishimu, mistap palusin Paulilt Amargosa-peatust. Ning lo and behold, milline särav kultuuripärl kõrbetolmu alt välja koorus! 

Amargosa ooperimaja hoone on, nagu juba öeldud, kunagise Pacific Coast Borax Company peakorter. U-kujuline ehitis, kavandatud arhitekt Alexander McCulloci poolt, püsti pandud aastatel 1923-24, koosnes firma kontoritest, poekesest, 23 toaga ööbimiskvartalist, söögisaalist, vestibüülist ning rahvamajast, mida kasutati kino- ja pidusaalina, aga ka matuste, jumalateenistuste ja muude sedasorti kogunemiste tarvis. Becket rentis rahvamaja tiiva, mida toona kutsuti Corkhill Hall, nimetas selle ümber Amargosa Ooperimajaks, ning alustas etendustega. Algusaastatel praktiliselt tühjale saalile - kõige esimese etenduse publikuarv oli muide ei rohkem ega vähem kui 12. 



1968. aasta suvel, peale paduvihmadega kaasnevat tulvavett (jaa, kõrbes leiavad aset paduvihmad, ning nende tagajärjed on reeglina hävitavad), kui Becketil tuli teatrisaalis loodusjõudude poolt tekitet kahjustustega võidelda, tekkis tal Idee. Just seesinane mõttevälgatus on põhjus, miks Amargosa Opera House tänase päevani nii kuulus. Nimelt on mitte ainult teatrisaal, vaid kogu hoonetekompleksi interjöör kaetud ainuisikuliselt Becketi poolt seintele kantud, keskaegset elu-olu kujutavate maalingutega. Ta maalis endale publiku, sõna otseses mõttes. Visiooni teostamiseks kulus neli aastat. Kui seinapinnad otsa lõppesid, võttis naine käsile laed, kõõludes kipakatel, ülekäe kokku klopsitud tellingutel. Liidame veel kaks aastat. 

Te ei kujuta ette ja ma ei oska seda ka sõnadesse panna, kui võimsa, kustumatu mulje seinte- ja laetäied maalinguid, üheainsa õblukese naise kätetöö, vaatajale jätavad. Milline multitalent kogu selle kontseptsiooni taga peidus pidi olema. Lisaks teostas Becket ise kõigi oma etenduste lavakujundused, maalis kulissid, õmbles lavakardinad ja kostüümid, valmistas muu vajamineva butafooria. Kahjuks ei saanud ma teatrisaalist häid pilte, mistap laenasin mõned veebiavarustest. Kui tahate rohkem ja lähemalt näha, googeldage ‘Amargosa Opera House, murals’. Võtab ahhetama.



Becketi loomingulisus avaldus juba tüdrukueas. Ta tantsis, mängis klaverit, kirjutas näidendeid vene talupoja pseudonüümi all. (Hmm. Miks just vene talupoja?? Ma pole ta autobiograafiat veel lugenud, ehk sealt selgub.) “Ballet could absorb all of me, physically and spiritually,” rääkis Becket ise hiljem. “In dance I am the instrument instead of the player of the instrument. In painting, there again, I am the only eye behind the brush. In dance, I become the painting.”

1970. aastal, mil Becket oli juba mõnda aega oma kunsti (pool)tühjale saalile ning maalitud publikule pakkunud, puhta loomisrõõmuga kusjuures, ilma vähimagi kibestumuseta, sattus Amargosasse grupp ajakirja National Geographic reportereid. Ooperimaja puhus paljunäinud zhurnalistidel nii-öelda sokid jalast. Becketist ja kõrbes asuvast kunstifenomenist ilmusid artiklid NGs, populaarses meelelahutusajakirjas Life, ja mujalgi. Puuriuks oli sellega avali löödud, linnuke lendu lastud, ning sealtpeale polnud Becketil publikust puudust. Tuldi lähedalt ja kaugelt, tulid tavainimesed ja kuulsused, teiste hulgas ulmekirjanik Ray Bradbury.



Meie sattusime Amargosasse pisut kehval ajal, õkva koroona-piirangute järgselt. Ooperimaja kohvik oli suletud, hotelli tegevus koomale tõmmatud. Sellegipoolest kasutasime retseptsiooniprouade poolt lahkelt pakutud võimalust majasoppides ringi kolada. Tänasel päeval tegutsevad Amargosa Opera House ja The Amargosa Hotel Marta Becketi nimelise mittetulundusühinguna, mille eestvedajail kuuldavasti kenad tulevikuplaanid. Etendused toimuvad hetkel sporaadiliselt, aga hotelli ööbima olete oodatud. Peljata pole põhjust. Hoolimata üksildasest asukohast ja rohketest ajahamba puremisele viitavatest märkidest pole tegemist 'you can check out any time you like, but you can never leave' stiilis majutusasutusega. Hotell Amargosa on vägagi helge olemisega.
 
 

Teadnuks ma Amargosa Ooperimajast ja Marta Becketist kümme aastat tagasi, siis oleks mul ehk õnnestunud diivat laval näha. Peale 43 aastat Amargosa lavalaudadel andis Becket oma viimase etenduse veebruaris 2012. Elasin tol ajal juba USAs, Death Valley Junctionist üldse mitte üle mõistuse kaugel, kohalikke mastaape arvestades. Tõsi, see poleks olnud tantsuetendus, vaid kord nädalas mängitud The Sitting Down Show, Becket publikule pakkumas näideldud meenutusi omaenda elust. Oh, mida kõike ma annaks, et just seda elamust just selles kohas kogeda saanuks… 
Marta Becket suri 2017. aasta jaanuarikuus, 92 aastasena, oma kodus Amargosas.

Huvilistele mõned lingid: 
Artiklid: 
Raamat ja film:
Todd Robinsoni Emmy'ga pärjatud täispikk dokumentaalfilm Amargosa

Fotod, millel pole ekstra märgitud, et veebist pärit, on Pauli ja minu võetud. 
May 13/2022        

“If you ask me what I came to do in this world, I, an artist, will answer you: I am here to live out loud.” ― Émile Zola

Ubehebe Craters, Death Valley

 


Armas aeg, mul selletalvisest kahekuisest camperi-reisist ju veel hea hulk juttu ja pilte blogisse panemata! Pean end kokku võtma, varsti sõidavad uued muljed sisse. Juulis plaanime paarinädalast tretti Utah’ osariigis (perekonna kokkutulek, ja et juba sealkandis oleme, vaatame natukene laiemalt ringi) ning sügisel, kuulukse, saab ehk jälle pikemaks ajaks Kauaile. Niisiis, takkajärele mõned talvereisi postitused, hakkame pihta. 

Dreath Valley on meil Pauliga juba vaat et iga-aastane traditsioon. Mis teha, mõlemad oleme sellesse maanurka kõrvuni armunud. Surmaorust olen ennegi vaimustunult vahutanud, näiteks siin ja siin. Sel aastal ei peatunud me Death Valley's küll kuigi pikalt, ilmad sattusid kehvavõitu, üle mõistuse tuulised-tormised. Mistap avatud väljadel ja mäekülgedel, elik vaatega kohtades, kus meile laagris olla meeldib, oli vaat et võimatu jalul püsida, lõkke nautimisest ja muust välitegevusest rääkimata. Hea, kui sain koera jalutatud, ilma et torm mul mütsi peast või Lillil kasukat seljast viinuks. Nädalajagu pidasime siiski vastu. Õnneks juhtus ka ilma poolest helgemaid hetki, näiteks too päev, mil otsustasime Death Valley põhjatipus asuvaid Ubehebe kraatreid väisata. 



Nii Suur kui Väike Ubehebe on ülilihtsalt ligipääsetavad, tõelised autoturisti maiuspalad. Vähe sellest. Kui võhma jagub, on ka kraatri põhi ülilihtsalt ligipääsetav. Sammud siledat rada pidi alla, ja oledki nii-öelda sündmuste keskel. Ülestulek on muidugi pisut teine teema... Neil kahel pildil, alumisel iseäranis, on kraatripõhjas ja matkarajal olevad sipelgasuurused inimesed kenasti näha. Meie lükkasime nii kraatrisse laskumise kui ka ümber-kraatrite-matka tulevasse aastasse. Paul oleks valmis olnud, mina hakkasin vinguma, ajasin sõrad vastu. Nimelt veetsime kaks eelnenud päeva mägedes ronides, need olid pikad matkad ja üldse mitte kergete killast, ning mõte järjekordsest maratonist ei vaimustanud mind üldse. Et siis jah, tuleval talvel.
 


Vulkaanilise päritoluga kiviklibu pole üldse kindel jalgealune, teate. Iga kivikilluke libiseb astumise all justkui kuullaager. Paul kõndis kraatrikallakul oluliselt kaugemale kui mina...
 


Mõned ikka oskavad elada. See paarike ei hakanud end ringitrampimisega vaevamagi, nautisid mugavalt istudes vaadet ja jooke. Teisel fotol on Suure Ubehebe harjal jooksev matkarada hästi näha, mõned matkajadki, kui hoolega vaadata. 



Tuugalt täis parkimisplatsil oli väga keeruline vaba kohta leida, lõpuks siiski õnnestus. Rongad, Death Valley alalised asukad, teavad täpselt, kus turiste kohata võib, ja hea õnne korral maiuspalu nautida. Alumine foto: Ubehebe juurde viivat teed ääristas sõna otseses mõttes kuumaastik.
P.S. Paul hääldab kraatrite nime juubihiibi, mina hääldan nii, nagu kirjutatakse. 

------------

Ubehebe Craters, Geological Summary: The Ubehebe Craters (pronounced you-bee-HEE-bee) consist of an isolated group of overlapping maars formed during eruptions of alkali basalt along a fault cutting alluvial fan deposits on the flanks of Tin Mountain in Death Valley National Park. 
Ubehebe Crater is a 0.8-km-wide, 235-m-deep maar surrounded by a tuff ring. Little Hebe Crater, the second youngest vent located immediately south, is a small tuff cone with a 100-m-wide crater overlain by pyroclastic-surge deposits. 
At least a dozen craters are located within an area of 3 km2, and bedded pyroclastic-surge deposits cover an area of 15 km2. Early scoria cone formation was followed by hydrovolcanic explosions that formed two clusters of explosion craters and tuff rings. Field work and revised dating based on paleomagnetic and 10Be evidence has shown that the craters were formed during a single short-lived phreatic, phreatomagmatic, and magmatic eruptive episode about 2,100 years ago.
Miocene-aged mostly reddish orange-colored conglomerate makes up the exposed bedrock in Ubehebe's walls. These sediments were deposited by streams and contain limestone, mudstone, quartzite and volcanic cobbles that are up to 20 cm in diameter.

May 10/2022

“The paradox of volcanoes was that they were symbols of destruction but also life. Once the lava slows and cools, it solidifies and then breaks down over time to become soil - rich, fertile soil.” ― Matt Haig, The Midnight Library

Päevakohane

 


Nonii. Vaataks siis põgusalt üle, mis meil siin vahepeal toimunud on. 

Esiteks, ma ei tea, palju siinsest inimõiguste teemalisest megauudisest Eestisse on jõudnud ja palju seal sellest üldse hoolitakse, aga tundub, et USA vabariiklaste eestvedamisel ja Ülemkohtu heakskiidul tüürime tasapisi tagasi aega, kus naine oli teise sordi inimene. Barefoot and pregnant in the kitchen, või kuidas see ütlus käiski. Nimelt lekkis (lekitati) Ülemkohtu dokumendikavand, kus põhjendatakse, miks kohus oma käesoleva aasta juunikuus tehtavas otsuses praegused, naistele riiklikult tagatud abordiõigused keskvõimu käest osariikide võimudele üle annab. Mis väga lihtsustatult, lühidalt ja kujundlikult kokku võttes tähendab seda, et vabariiklaste (Trumpi partei, EKRE ekvivalent) juhitud osariikides tuleb aborti soovivatel/vajavatel naistel reisida mõnda teise, demokraatide poolt hallatud, aborte lubavasse osariiki, või rännata ajas tagasi, mil traadist riidepuud, saunalava, kapi otsast alla hüppamine ja posijate-pusijate poolt sooritet protseduurid olid ainsad võimalused rasedusest vabaneda. Lugege seda mitte väga pikka artiklit, teeb pildi suhteliselt selgeks: Huffpost: Justice Samuel Alito’s reasoning is stuck in the 1600s — literally. Oi ma võiks sel teemal kümneid lehekülgi kokku kirjutada, aga olen liig üles keeratud praegu, las settib natuke. Samas, mustal pilvel on ehk ka kuldne äär: CNN: It may be exactly what Democrats need to solve their passion problem heading into the 2022 midterm elections.

Muide, eelneva teemaga on seotud üks isiklik positiivne aspekt. Ma saan ju nüüd ametlikult sõna sekka öelda! Lepime kokku, et te ei naera mu üle, eks, vähemasti avalikult mitte, aga teate, ma olen üsna elevil, kuna paari nädala pärast avaneb mul esimest korda võimalus oma uuel kodumaal valimistel osaleda. Maikuus nimelt toimuvad Oregonis osariigi- ning kohalike võimude, lisaks ka föderaalvalitsuse (USA Kongress) eelvalimised. Paar päeva tagasi saabus me postkasti pildil olev Ümbrik, minu nimi peal, valimissedel sees. Täidan sedeli ära, saadan postiga või lasen linnaväljakul asuvasse valimiskasti, ja voilà, olengi oma panuse riigitüürimisse andnud. 

USAs kehtib üsna keeruline valimissüsteem, ning käib üle minu võimete seda ühe postituse raames lahti seletada. On üleriigilised, osariigilised ja kohalikud valimised. Ja siis veel eelvalimised ja vahevalimised ja... Valimiste korraldus erineb osariigiti. Valijaks peab end registreerima, lisaks tuleb mitmetes osariikides, ka meie omas, juba registreerudes nö. pool valida – et kas oled vabariiklane või demokraat. Tõsi, kirjade järgi kehtib Ühendriikides multi-party system (Republican, Democratic, Independent, Libertarian, Pacific Green, Progressive, Working Families pluss veel paar pisemat), aga need väikesed parteid ei ole paraku mingid reaalsed tegijad. Ühesõnaga, meil siin on põhimõtteliselt vaid kaks poliitilist parteid: vabariiklased ja demokraadid. Mina registreerusin demokraadiks. (Näide: USA presidendi eelvalimistel saan valida üksnes Demokraatliku partei kandidaatide vahel, aga nii öelda lõplikel valimistel võin hääletada mistahes presidendikandidaadi poolt, olenemata kandidaadi ja minu enda parteilisest kuuluvusest.) Ning ei, ma meelega ei ütle „loomulikult registreerusin demokraadiks“. Ajalooliselt olid ka vabariiklased täitsa viisakad inimesed.Tänaseks on pilt kardinaalselt muutunud. Vaid üks märksõna: Trump. Trump on tänane Republican Party, sellest ei saa üle ega ümber. Ja muidugi Trumpi puppet master, Kongressi ülemkoja opositsiooniliider Mitch McConnell. Ning sellesse sohu ma ei astu, lööge või maha, kuigi kodanikuna on mul ka demokraatidele mõndagi ette heita. Anyway. Oregon oli muide kõige esimene osariik, kus posti teel hääletamine kasutusele võeti. Täna muud moodi Oregonis valida ei saagi - valimisjaoskondi, kuhu kohale minna, ei eksisteeri. Trump mäletatavasti püüdis postiga saadetud hääli kahtluse alla seada, kuid reaalsuses on säärane viis väga turvaline ning valskuskindel.

Mis siis veel. Koduselt rindelt. Olen nüüd me elamisele remondiringi peale teinud. Kujutage ette, aprilli alguses sai meil Pauliga kaheksa aastat siinses paradiisis elatud. Kaheksa! Vist olen ka maininud, et vahepeal pidasime kolimisplaane, aga hetkel, kus kõik nii uus ja kena ja värske, ei kisu küll kusagile mujale liikuma. Pealegi, camperi omanikena on meil teine, ratastel kodu varnast võtta, kusjuures see kodu võib põhimõtteliselt paikneda kus iganes Ameerika mandril, ei pea üldse Ühendriikide piirides olema. Ei tundu küll tõenäoline, et seda teed, st. üle piiri läheme, aga never say never.

Remondist paar sõna lisaks. Teate, kui keeruline on nö. raskematelt töödelt kergematele üle minna? Peale pahteldamist ja krohvimist ja värvimist ja riiulite ehitamist näiteks padjakatete õmblemist üritada? Keeruline seetõttu, et käed, täpsemalt sõrmed, on pingutustest jämedad ja kobad, sõrmeotsad karedad, küüsi pole ollagi. Kanga katsumine, nõela taha niidi ajamine kujunes tõeliseks kunsttükiks. Aga hakkama ma sain, ja rahul ma olen. 

Aa ja siis üks asi veel. See eelmise postituse kommentaariumis üles kerkinud õigekirja-teema. See ikka veel torgib mind. Ega ma ju täpselt ei tea, mis sorti inimesed siin käivad - viietuhande viiesajal on, vähemasti mu enda mõõdupuud mööda, päris rohke külastatavus - aga et lugeja, kel postituse sisu osas kommentaare pole, võtab õigekirja kommenteerida, see tuleb mulle üllatusena. Olen teiste blogijate kommentaariumites kah teinekord sarnast kohanud. Ühest küljest saan korrigeerimiskihust aru. Aga teisest küljest jälle ei saa. Eks igaüks vaatabki läbi omaenda elutunnetuse prisma. Mitte et ma seetõttu parem inimene oleksin kui keelepolitseinikud, aga mulle isiklikult ei tuleks pähegi kellegi veebipäevikus korrektuure teha, kuigi vigu märkama olen mihkel. (Issake, väga loodan, et ma pole korrigeerinud, mälu võib ju petta, eks iseendast arvad ju ikka hästi.) Ühesõnaga. Peale eelmisele postitusele järgnenud vestlust tunnen ilmselt mõnda aega väikest survet jumala eest õigesti kirjutada, mitte ühelgi juhul libastuda. Mittelibastumine, kui täitsa aus olla, muutub aga ajapikku ja tasapisi raskemaks. Siiski mitte niivõrd õigekirja osas, kuivõrd väljendite ja lauseehituse. Sest ma mõtlen paljudel teemadel enamjaolt inglise keeles, neil teemadel, mil siinses, kohalikus kontekstis loen ja kaasinimestega arutlen. No näiteks käesoleva postituse jaoks otsisin oma peas eestikeelset vastet väljendile „back-alley abortions“, tulemusteta. Võite soovitada, ausõna, ma ei karga (seekord) ninna. Otsisin ka vastet tiitlile „Senate minority leader“, kui McConnellit nimetasin. Ja nüüd, seda kirjutades, küsin endalt, kuidas on korrektne – McConnellit, McConnelli’t, McConnelli? Ja kas sõna „küsin“ ees peab koma olema või ei? Jaa, võõras keelekeskkonnas elamine jätab jälje, sellest ei saa vähemasti mina üle ega ümber. Aga see ausalt öeldes ei tee mulle ka eriti muret, võtan kui loomulikku protsessi. Ja nagu kommentaariumis märkisin, hindan diplomaatilist lähenemist. Kui lugejapoolne vigade parandus koosneb postitusega haakuvast lausest või paarist, ühes osutusega õigekirjaveale (seda on siin blogis ennegi juhtunud, näiteks oli mingi aeg tagasi kommentaatoritega tore vestlus kamo/camo teemal), siis mul kuklakarvad üldse turri ei tõuse. Miks peaks? Kuid kui tullakse üksnes nö. punase pliiatsiga vigu alla kriipsutama, kui postitus kui niisugune ei kõneta, küll aga kisub kangesti keelekorrektuuri tegema, siis jah, võtke heaks või pange pahaks, ma asun kaitsepositsioonile, mis sest, et eksimused on tõepoolest olemas ning neid ka tunnistan. Mu blogi ei pürgi aja- ega ilukirjanduseks. See on mu isiklik veebipäevik ja ma kirjutan siin selliselt, nagu oskan ja nagu mulle meeldib. Kui inimene tunneb enda keelekõrvasilma riivatud saavat, siis ei pruugi lugemas käia, just nii lihtne see ongi. Ossa. Vot kus nüüd ütlesin, eks :)

------------

"In a 2020 study, Oregon was ranked as the easiest state for citizens to vote in. Elections are all held using a Vote by Mail (VBM) system. This means that all registered voters receive their ballots via postal delivery and can vote from their homes. A state Voters’ Pamphlet is mailed to every household in Oregon about three weeks before each statewide election. It includes information about each measure and candidate in the upcoming election. Oregon voters made mail-in ballots the state’s standard system more than 20 years ago. And it first got the green light for local state elections back in 1981."

"As of July 2020, five states – Colorado, Hawaii, Oregon, Utah and Washington – hold elections almost entirely by mail. (This map is current as of October 2020.) Postal voting is an option in 33 states and the District of Columbia. Other states allow postal voting (absentee ballot) only in certain circumstances, though the COVID-19 pandemic in 2020 has prompted further discussion about relaxing some of those restrictions." 

May 06/2022 

“Every election is determined by the people who show up.” ― Larry J. Sabato, Pendulum Swing

Tõrksa kruvi fenomen

 



Kas keegi oskaks mulle ära seletada, miks iga issanda DIY projekti puhul leidub alati ÜKS kuramuse kruvi, mis muidu nii sujuvale ja nauditavale tööprotsessile kaikaid kodaratesse loobib? Kusjuures kaheksal juhul kümnest satub see olema viimane kruvi, mis keeramist nõuab. Hingad juba kergendatult, et soooh, sama hea kui valmis, ja siis hakkab jama pihta. Mul täna järjekordselt juhtus niimoodi. Sain oma workshopi värvitud, tarvis töövahendite ladustamise riiulid seinale kinnitada. Kõik läks ladusalt, kuni järg jõudis kõige viimase riiuli kõige viimase kruvini. Kõigepealt selgus, et spetsiaalne düübel on kadunud. Pöörasin pool elamist pahupidi, no lõpuks leidsin enam-vähem sobiva. Kuna düübel sobis vaid enam-vähem, suutsin kruvil muidugi pea maha keerata, või kuidas iganes seda nimetatakse, kui akutrell tolle kena ristikesega kruviotsa ära rikub. No ja siis oli see õnnetu kruvi muidugi poolest saadik seinas, poolest saadik väljas, keerata teda enam ei õnnestunud, ei ühele ega teisele poole. Võtsin tangid appi, need libisesid kruvipea ümbert maha, tulemuseks inetud kriimud värskelt värvitud seinal… Ühesõnaga, kui ülejäänud kruvid said paika nigu niuhti, siis selle ühega pusisin mingi kolmveerand tundi. Ja nagu öeldud, nõnda juhtub pea iga projekti juures, mis ette võtan. Aru ma ei saa, ons viga minus või kruvides või on tegemist lihtsalt loodusseadusega, millest ei pääse üle ega ümber.
Ahjaa, foto ka, eilsest rohuniitmisest. Kruvi ma ei pildistanud. 

April 26/2022

“A woman should have a set of screwdrivers, a cordless drill, and a black lace bra.” ― Pamela Redmond Satran

Sekundiseier

 


Hämmastav, mida kõike kodus remonti tehes iseenda kohta teada saab. Mul, nagu selgub, on siiski tõenäoliselt probleem oma vanusega, täpsemalt probleem aja kiire kuluga. Seda hoolimata tõsiasjast, et igal pool avalikult kuulutanud olen (ja ka ise uskunud), et mind aastate möödumine ei kõiguta. Aga teate, mis ma täna tegin? Eemaldasin oma workshopi seinakellalt sekundiseieri. Kell oli nagunii juppideks tarvis võtta, tahtsin korpust spreivärviga värskendada, uuendatud interjööriga kokku sobitada. Et pikk erepunane sekundiseier mulle juba mõnda aega närvidele oli käinud, avanes nüüd soodne võimalus see lahti monteerida ja prügikasti saata. Kusjuures polnud mul esimene kord. Vannitoa kellaga tegin sama teo mõned kuud tagasi.

Jah, tunnistan, mulle käivad sekundeid lugevad ajanäitajad närvidele juba aastajagu. Umbes täpselt sellest ajast, kui kuuskümmend sain. Ma tõesti ei mõista, milles asi. Olen iseendaga täpselt sama rahul kui aasta tagasi, aga sekundiseieri-foobia tekkimine paneb küsima, mis asju alateadvus minust sõltumatult ajab. Ja noh, kui nüüd täitsa ausalt öelda, siis jube veider on mõelda, et saan kohe-kohe 61. Kuuskümmend üks. Ma ei suuda selle numbriga mitte kuidagi moodi suhestuda. Teen plaane nagu kolmekümneaastane, ja siis mõnigi kord ehmatan, et oot, nii äksi täis ei maksa ikka minna, selle plaani teostamiseks kuluks neli-viiskümmend aastat. Kärbiks ettevõtmisel pisut tiibu, et lähema kolmekümne sisse ära mahuks? Hakkan arvutama: 61 + 30 = … ee… seda, et… tuleks ehk natukene veel kärpida? Pole siis imeks panna, et tundetult tiksuv peenike punane plekiriba prügikastis lõpetas. Ega ma kella ostes neljateist dollarit selleks välja käinud, et mulle mu eksistentsi kaduvust igapäevaselt nina alla hõõrutaks. 

April 22/2022                                                                              Foto: Internet

“Time is what keeps everything from happening at once.” ― Ray Cummings, The Girl in the Golden Atom

Are you from Portland?

 


Mulle tehti täna vist kompliment. Mis mõttes “vist”, küsite. Kompliment on kompliment, seda ei peaks ju keeruline olema ära tunda. Aga vaadake, antud juhul on asi pisut komplitseeritud. Kannatust, kohe räägin pikemalt.

Lugu oli nii. Vajasin seoses remondiga paari vidinat, panin autole hääled sisse ning sõitsin me linnakese serval asuvasse poodi nimega Bi-Mart. Miks bi, ärge minult küsige, ma ei tea. Vaevalt nimi ostjate või müüjate seksuaalsetele eelistustele viitab, see oleks kuidagi väga ebamugavalt otsekohene, liiatigi väikeses maakohas nagu meie oma, eks. Bi-Mart on ääremaade elanike Walmart, enam-vähem sarnane kaubavalik, aga sada korda vähem poepinda. (Oih, oleksin peaaegu kirjutanud “vaese mehe Walmart”, aga Walmart on vaese mehe kauplus nagunii, mistap see võrdlus ei passi.) Mul ja Paulil on omavahelises suhtluses Bi-Mart'i kohta mitu hüüdnime käibel, aga ma ei hakka neid praegu loetlema, üritan siin blogis ikkagi enam-vähem viisaka inimese muljet jätta.

Anyway. Kõnnin mina ostukäruga Bi-Mart’i riiulite vahel, ja pea igas vahes on minuga ühel ajal üks ja seesama naisterahvas, silma järgi aastatelt nii umbes nelja-viiekümne vahel. Naeratab ja takseerib mind uurivalt. Meil Ühendriikides pole võhivõõra tähelepanu midagi haruldast, noogutan naeratades vastu, aga kui proua juba ei tea mitmendat korda mu lähedusse satub, loon silmside ja kergitan küsivalt kulmu, et mis värk? Proua kohmetub pisut, teatades, et ta lihtsalt tahtis mu riietust lähemalt näha, ning küsib: “Are you from Portland?” “No. Why?” küsin vastu. “You dress like a Portlander”, nendib proua, näoilme järgi otsustades tunnustavalt. Pean paremaks täpsustavaid küsimusi mitte esitada, sest Portland, me lähim suurlinn (kodunt 200 km) on üle USA ja ilmselt kaugemalgi teada-tuntud peamiselt kahe asja poolest: a) massiivne kogukond trenditeadlikke hipstereid ja b) massiivne kogukond kodutuid. Ning kui me nüüd meenutame, et olen siinsamas blogis enesekriitiliselt tunnistanud, et riietun nagu kodutu puuraidur, siis saate vast aru, miks ma senimaani kindel pole, kas mu kehakatete kohta käiv kommentaar tingimata kompliment oli. Kohapeal ütlesin küll “thank you”, sest no mis sa hing sihukesel puhul muud kosta oskad, kuid kahtluseuss närib siiani…

Aga prouaga tekkis meil muide väga tore väikevestlus, tabas mu aktsendi ära ja uuris, kust ma pärit. Ta ise olla kolmat põlve Poola immigrant, rääkisime Ukraina sõjast, tema kiitis Poolat, et aitavad hädalisi, mina kiitsin Eestit. Ja mõlemad kiitsime Ukraina presidenti, et milline liider, oleks igal riigil selline. 

Foto tegi Paul läinud Tänupühade ajal Seattle's. Olen seda siin ennegi näidanud, aga saagu veelkord, illustratsiooniks. Ligilähedaselt samasugune nägin ka täna välja. No tõesti, minu arust ei midagi tähelepanu väärivat, seelik pikkade pükste peal, ketsid, beanie  - kas selleks peab Portlandis elama, et sedasi inimeste sekka minna?

April 21/2022                                              

“I can live for two months on a good compliment.” ― Mark Twain

Life hack



Kui sa juhtud olema saksa lambakoera kaasomanik ning teine omanik juhtub kodunt ära olema, näiteks pikemas komandeeringus, siis juhtub see, mis juhtuma peabki: kõneksolev saksa lambakoer eeldab, et sa lõbustad teda kahe eest. Aga kui sa üksiti juhtud olema remondilainel, näiteks seinu värvimas, siis on raske, et mitte öelda võimatu looma ootusi sajaprotsendiliselt täita. Minul ongi parasjagu säärane keeruline olukord käsil. Mistap ei jää muud üle, kui panna pea tööle, läheneda asjale loominguliselt, pakkuda koerale ebatraditsioonilisi ajaveetmisvõimalusi, muuhulgas iseteenindusega õhtusöögid. Asi käib nii: võtan Lillikese õuekennelist välja, käsutan majaesisele muruplatsile istuma ja paigal püsima. Seejärel külvan õhtuse normi koerakrõbinaid laiali, kogu rohuala ulatuses. Loomal muidugi sülg juba jookseb, Pavlov ja kõik see muu, aga ma piinan teda veel natuke, lasen pisut oodata, enne kui nö. laua taha luban. Lilli paneb seepeale nina maha ning enne koonu ei tõsta, kui viimnegi krõbin muru seest kõhtu toimetatud. Ja minul on umbes tunnike hooleta, saan toas toimetada, läbi elutoa akende püsib koer nägemisulatuses kah. Ega tal tegelikult peagi silma peal hoidma. Nagu piltidelt näete, on Lilli pika lõa otsas, kuna kohe sealtsamast muruplatsi äärest algab ju kanjon. Seal liigub teadagi igasugu põnevaid elukaid, väiksemaid ja suuremaid, kes Lillis huvi võivad tekitada, isegi kui püha tegevus, söömine, käsil. Kolmandal fotol on proual kõht täis, kenitleb teine niisama, naudib pealelõunat. 

Et jah, kui ma söögi traditsioonilisel moel, kausiga ette annaks, siis manustataks roog paari minutiga, misjärel vaadataks mulle nõudlikult otsa, et kas täna midagi huvitavat kah tehakse, kuigi hommikul on pikalt kanjonis jalutatud ja keskpäeva paiku perenaisele aiatöödel abiks oldud. Ja üleüldse, koerapsühholoogia alased allikad väidavad samuti, et looma ajule ja tujule mõjub hästi, kui ta ise toitu "jahtima" peab. Fast food versus slow cooking, või midagi sinnakanti. 

April 19/2022

“Food is not simply organic fuel to keep body and soul together, it is a perishable art that must be savoured at the peak of perfection.” ― E.A. Bucchianeri, Brushstrokes of a Gadfly 

Öökullid




Need kakupildid ootasid valguse kätte pääsemist kümme aastat. Autoriks Idaho osariigi ornitoloog, aednik ja kunstnik Michael DeLate. Ega meil elutoa seinad ennegi tühjad olnud, seal rippus lihtsalt teisi asju. Aga kui seinavärvi muudad, nagu ma siin just tegin, eks, siis otse loomulikult tahavad ka mõningad sisustuselemendid värskendamist või väljavahetamist. Sestap ilmusidki sahtlipõhjast need öökullid. Kaks täiskasvanut sain raamitud ja üles pandud, kaks udusulis kakupoega peavad oma järge ootama, ma pole veel otsustanud, kus neid eksponeerida. Kuid ma tahan teile rääkida loo, mismoodi nood kolm graafilist lehte (pildiraamide mõõdud 50 x 60 cm) minu ja Pauli valdusesse sattusid. 

Aasta oli 2012, ja meie kahekesi järjekordsel road-tripil. Idahos põikasime Pauli venna ja vennanaise koju, nende pool on alati väga äge, olen sest paigast ennegi pikemalt kirjutanud, muuhulgas siin. Venna sõbrad Tim ja Ron, keda tolles blogipostituses mainin, olid üksiti ka DeLate’i kamraadid, ning peale viimase surma 2011. aasta lõpus jäi lahkunu tahtel ta majapidamise, aia ning ateljee eest hoolitsemine nimetet kahe mehe õlule. Ron, rohesõrm, võttis aia rõõmuga omaks, paraku ateljeega olid mõlemad mehed pisut hädas. Ei tahtnud trükipressi ja muid tööriistu niisama ilma peale laiali laotada, nägid vaeva, et häid uusi omanikke leida, ja loomingule huvilisi, kellest oleks teada, et nad kunsti külma südamega maha ei parselda. Mind ja Pauli peeti ateljees põhjalikult ringivaatamise vääriliseks ning lubati paar tööd välja valida. Paul jättis otsustamise minu hooleks. Miskipärast valisin kakud, kuigi aastal 2012, mil me kodu Las Cruceses asus, polnud mul veel õrna aimugi, et paari aasta pärast resideerume Oregoni kanjonikaldal, kus naabriteks lausa hordide viisi öökulle. (Isegi ühe kanjoniharu siin nimetasime „owl canyon“ ju.)

Kahju vaid sellest, et graafilised lehed on signeerimata. Miks Birdman seda ei teinud, ei oska ma öelda. Pidas neid pigem ornitoloogilis-tehnilisteks joonistusteks, mitte niivõrd kunstiks? Lihtsalt ei hoolinud tööde allkirjastamisest? Tegemist värskete töödega, plaanis initsiaalid lisada, aga enne tuli elust lahkumine? Ma ei tea, ja polegi oluline. Igatahes said kakud meie kodus nüüd väärilise koha, usutavasti Linnumees vaatab sealt kusagilt, noogutab heakskiitvalt. Mulle endale imponeerib iseäranis parempoolne täiskasvanud isend, kes pildi ees seisjale otse silma sisse vaatab. Nii intensiivne pilk. Selle eest juba peitu ei poe, isegi kui väga püüaks. 

Michael F. DeLate, aka Birdman - ornithologist and gardener, passed away on October 4, 2011, in Driggs, Idaho. He was born September 15, 1944. He will be missed, but as you can read in the message he sent at the beginning of his illness, he lived a full life.

April 12/2022

“Interdimensional travel is full of dangers that can be difficult to predict, but there are signs to watch out for. Owls are especially helpful for savvy explorers. In our own universe, they ask, “Who?” You can tell a parallel world is perilous when you hear an owl ask, “Why?” ― T.R. Darling

Värvin seinu

 


Meil oli siin juba mõnda aega kenasti suvesoojane, sain Lilliga lausa paaril hilisõhtul mõnusalt teise korruse terrassi nautida, aga paar päeva tagasi viskas uuesti külmaks. Nii vastik! Oregonis tuleb pea igal aastal püsivat soojust jupp aega oodata, aga selle eest on sügised hilised tulema, nii et väga nuriseda vist ei sobi.

Üks on igatahes kindel – mulle multitaskimine ei istu. Niipea kui remondi-lainele sain, jäid muud tegevused, sealhulgas blogimine, täiesti soiku. Mul ju veel lademetes matkapilte näitamata ja matkajutte rääkimata, hakkab varsti meelest äragi minema, mis ja kus ja kuidas talvise reisi ajal juhtus. Esmane emotsioon on nagunii juba maha käinud… Aga remont, jah, see edeneb küll väga kenasti, tänan küsimast. Elutuba sai värvitud, hetkel jahin mööda internetiavarusi valgusteid ja vaipu, ja see pole teps mitte kerge töö. Miks ei võiks kaubandus käia vanal heal moel, et lähed poodi ja saad asju näpuga katsuda? Praegu ei vaevu isegi suuremad sisustuskeskused mõistlikku hulka kaupa näidistesaalis välja pakkuma, enam-vähem kogu shopping on nö. sunniviisiliselt online. Nojaa, aga valik on veebis suurem, ütlete. Jah, on tõesti, aga mis mul sest laiast valikust kasu, ega ma ju jalga läbi arvutiekraani ei torka, et katsuda, kuidas üks või teine põrandakate astumise all tundub. Jah, vat kus ikka vanasti oli rohi rohelisem ja vaibad pehmemad ja….

Ahsoo, paar sõna Viirusest kah. Meil siin on nüüd üle pika aja jälle ametlik luba oma peaga mõtlema hakata. Sest Dr Anthony Fauci (Irja Lutsari kohalik ekvivalent) andis teada, et ega see koroona kusagile ei kao, et meil tuleb sellega elama õppida, et kodanikud peavad oma tervise eest isikliku vastutuse võtma ning sellest lähtuvalt personaalsed otsused tegema. No shit, Sherlock. 

Ega praegu muud pikka juttu polegi, tahtsin endast lihtsalt elumärki anda, enne kui taas pintsli haaran ja järgmise ruumi, oma workshopi seinte kallale asun. Maalritöö on teadupärast üks teraapilisemaid tegevusi üleüldse. 

 April 11/2022 

“Aprils have never meant much to me, autumns seem that season of beginning, spring.” ― Truman Capote, Breakfast at Tiffany's and Three Stories

Igapäevasest

 


Ma olen sedasorti inimene, kes elukaaslase äraolekul peast lolliks läheb. Ei, mitte üksindusest või igatsusest – mulle väga meeldib home alone olla. Lolliks lähen sel moel, et püüan kõik edasi lükatud ning lõpetama kodused “projektid” kiiresti ja ühekorraga ära teha. Ma ei tea, mis asi see on, aga vot eluaeg olen sihuke püsinud. Niipeakui kaaslane ukse enda järel sulgeb, käärin käised üles ja hakkan siblima, kuigi võiks ju täitsa vabalt jalad seinale visata, mitte midagi tegemist nautida. Kui nüüd sellele fenomenile mõistlikku seletust otsida, siis esiteks, omapead jäädes olen kordades efektiivsem. Uskumatu, kui palju jõuab ära teha, kui hommikul pikalt ei kohvita ja maailma asju ei aruta, keset päeva kallimaga lobisema ei jää, õhtuti veinikesega tundide kaupa terrasil ei veeda. Ärge saage valesti aru – mitte, et ma seda “efektiivset” eluviisi armsamaga kooselule eelistaksin, jumal hoidku selle eest. Kuid miskipärast on jah nii, et kahekesi olles olen human being, üksinda enamjaolt human doing.  Pealegi, igasugu roppe majapidamistöid (garaazhi põhjalik koristus näiteks) on mugavam teha uhkes üksinduses kasvõi seetõttu, et kui hea tööhoo sisse saan, ei pane ma vähematki rõhku viisakale väljanägemisele. Langen töötranssi. Piltlikult öeldes võin vabalt nädal aega ühtedes ja samades roobades riiulite all ringi roomata, pesemata, nina nuuskamata, juukseid kammimata. Ja kuigi ma olen kindel, et mees hindab eelkõige mu imekaunist hinge, siis noh, ma ikkagi tahan tema jaoks väliselt kah apetiitne välja näha, öelgu padufeministid mis tahavad. 

Majapidamisteemal jätkates. Olen ses osas alati väga metoodiline olnud. No näiteks et kõigepealt võtan garaazhi ette, alles seejärel värvin elutoa seinad, hiljem koristan kapid, ja nii edasi. Aga sedakorda juhtus, kusjuures täitsa ette plaanimata, et kasutan totaalselt erinevat meetodit. Ärkan hommikul ja alustan mitte sealt, kus õhtul pooleli jätsin, vaid teen täpselt seda, milleks parasjagu tuju ja tahtmist. Eile puhastasin ja reorganiseerisin kaks garaazhinurka, koristasin ühe köögikappi, värvisin väikese jupi elutoa seina, pluss veel miljon üksteisega üldse mitte seotud pisiasja, à la kulgen raamaturiiulist mööda ja tõmban välja paar teost, mis taaskasutuskeskusesse lähevad, ja järgmisel hetkel, raamatud veel kaenlas, tõstan köögiriiulil paar asja ümber. Ühesõnaga, täiesti eba-minulik, ei mingit Plaani või Järjepidevust. Ja mis kõige imelikum – asjad edenevad sedasi palju paremini kui mu vanal heal “üks tuba korraga” meetodil. Ma pole õhtuks isegi mitte väsinud. Nii veider! Kogu senine elu valesti elatud või? 

Ja ikka samal teemal. Koroonapiirangutest, teate, on mulle tulu tõusnud. Täpsemalt maskikohustusest. Ma nimelt olen eluaeg jube vilets kaitsevahendite kasutaja olnud, keldreid või garaazhe vms tolmuseid kohti koristades iga issanda kord mitu koristusjärgset päeva “tolmumürgituse” käes vaevelnud, noh et nina kinni ja silmad vesised ja käed kuplas. Aga nüüd! Panen tolmutades harjunult maski ette, tõmban hästiistuvad õhukesed kummikindadki kätte, ja voilà – ei mingit siinuse-ummistust või kätesügeluse muret. Jälle, näe, võib öelda, et olen siiani valesti elanud. 

Koristus-hullusega kaasneb mul reeglina äraviskamis-hullus. Või noh, ära enamikku kraami ei ju viska, ikka taaskasutusse viin, ja privaatsus-sensitiivse kraami põletan. Te ei kujuta ette, millise virna aegunud immigratsioonidokumente ma üleeile lõkkesse ajasin. Pruudiviisa paberid, Yarko immigreerumispaberid, minu ja Yarko lennudokumendid, elamisloa taotlemine, elamisloa pikendamine jne jne jne). Mõningaid mälestusasju põletasin ka, neid, mida aastaid olin kusagil karpides hoidnud, ühest kapist teise tõstnud, sest kuidagi… ebasobilik tundus neist loobuda. Seekordse purgatooriumi käigus miskipärast säärast tõrget ei tekkinud. Äkki lisanduvast vanusest tingituna, kartusest, et “teised tulevad pärast mind mu asjades sobrama”? Või hoopis seetõttu, et üha enam saan aru, et tähtis on “siin ja täna”, mitte “eile” ega “homme”? Või sai põhjuseks asjaolu, et mu alateadvus mängib kolimis-mõttega? Meil saab aprilli alguses Oregoni kodus juba kaheksa aastat elatud. Või hoopis seetõttu, et tean, et mäletamiseks pole tingimata asja või pilti või kirjapandut tarvis, sest kui mäletad, on see sul pealuu sees kinni nagunii, ja kui ei mäleta, ega siis pilt või asi kah ei aita.

Ennäe, kiskus kuidagi väga mõtlikuks. Ma nüüd lähen ja jätkan garaazhis, juhul kui teel sinna mõni muu projekt ette ei jää, mis samal sekundil ärategemist nõuab, mind garaazhi-kursist kõrvale kallutades.  

Fotol: Paul tabas hetke, mil ma camperi trepil jalga puhkan. 

March 30/2022                                                                         

“Never in history have human beings had so much stuff inside their houses. One estimate puts the number of items inside the average American home at three hundred thousand.” ― Joshua Becker, The Minimalist Home

Kleit, jälle



Praegusel ajal ei vist passikski hilpudest kirjutada? Ma siiski sisendan endale, et passib, sest maailmas on ju aegade algusest vahet pidamata sõditud. On minu eluajalgi - kui just mitte mu kodukandis või selle lähedal, siis kusagil Aafrikas või Ameerika mandri lõunapoolses otsas või mujal kaugel-kaugel ründavad ja tapavad inimesed liigikaaslasi iga issanda päev, nii riigipiiride nihutamiseks kui ka muudel põhjustel, samal ajal kui ülejäänud osa Maa elanikkonnast oma igapäevaeluga edasi läheb. Näe, lähen praegu minagi. Kuigi alateadvuses ilmselt kripeldab, et äkki ei peaks? Sest miks muidu kirjutasin esimeseks lauseks säärase kõleda poolvabanduse? Lootes endast paremat muljet jätta? Küllap vist. Ei hakanud kustutama kah, jäägu mulle silma ette, mõtteaineks ja eneseanalüüsiks. Pealegi, ma ei ole ainuke, kel Ukraina päris iga sekund meeles pole. Esmaspäeva hommikul uudiseid lapates hakkas esimesena silma pommuudis (pun intended) pühapäevaõhtusest Oscarite jagamisest – nimelt Will Smith olla Chris Rockile vastu vahtimist virutanud. Nii mõneski väljaandes kajastati sündmust põhjalikumalt kui arenguid Ukraina rindel. Ühe allika väitel Chris Rock “has been offered a 'package of after care' including a counsellor if he needs one”. Eks ta ole. Kaks täiesti erinevat reaalsust, Hollywood ja Ukraina. Vaevalt, et venelaste pommirahe alt imekombel pääsenuil korrapealt “after care” võtta on...

Ahjaa, kleit. Mul on vahel tunne, et ma muust eriti ei kirjutagi kui oma kleitidest. Aga noh, siin ta nüüd on, mu järjekordne isuäratav sekkari-leid. Ega muidu ei võtakski taas teemat üles, aga selsinatsel kleidil on omadus, mida ühelgi teisel riidetükil mu garderoobis pole. Nimelt kollane värv. Õigemini küll vaid kollased värvilaigud, kuid minu jaoks tundub see vähenegi vaat et enneolematu. Sest noh, värvisin küll mõnda aega tagasi köögiseinad kollaseks, tunnistasin seda blogiski, aga kollane minu riietuses?! Ja öeldakse veel, et inimese põhiolemus jääb kogu elu jooksul samaks. Ega ikka ei jää küll, too kleit tõendab seda teaduslikult.
 
Et jutt juba seinavärvimise peale läks. Paul sõitis Kauaile tööle ja mina võtsin elutoa- ning oma workshopi seinad käsile. Ja mis te arvate, mis värvi need tulevad? Kollased. (Igaks juhuks lisan, et pigem peaks vist ütlema “kollakad”, muidu kujutate ette, et me elamine näeb välja nagu lihavõttemuna. Ei, sugugi mitte. Väga diskreetne, ühtaegu päikesepaisteline värvitoon.) Ah et miks mina seekord Kauaile ei lennanud? No kuulge, kõneksolev lähetus kestab ainult kaks kasinat nädalat, ma ei hakka ometi selle lühikese sutsu pärast kohvrit pakkima. Kuulukse, et sügisel tuleb tükk maad pikem trett, vot sel juhul lähen küll. Liiatigi, et ega mul siis lõpmatuseni neid seinu ei jagu siin, mida Pauli äraolekul värvida. Kui just otsekohe uuele remondi-ringile ei lähe.
 
P.S. Kaks sõna Oscari-draamast veel, täpsemalt osaliste nimedest. Veidra kokkusattumusena on me Oregoni kodust kiviviske kaugusel säärane maaliline paik nagu Smith Rock State Park. Härrased Smith ja Rock võiksid seal rahuläbirääkimised korraldada.
   
Märts 29/2022

“You can always tell something when a woman is overdressed---either she's an outsider, or she's insane.” ― Ottessa Moshfegh, Eileen

Kingitud hobuse suhu vaadates

 


Et seda postitust avaldada, pean tegema ülestunnistuse: käin teinekord Perekoolis lugemas. Ausõna, harva, aga siiski käin. Novot. Lähen mina siis ühel kenal hommikul korraks kohvi kõrvale Perekooli ja mis ma näen. Algatatud on teema pealkirjaga “Mida kinkida naisele vanuses 60+”. Ajal, mil blogides parasjagu käsitletakse feminismiteemasid, käib PK välja küsimuse, millest selgelt johtub, et kingituste tegemisel on mingisugune eraldi kast 60+ naiste jaoks. Et küsija ei lähtu kingituse valimisel saaja isikuomadustest, harrastustest, elustiilist jne, vaid pelgalt sünniaastast. Ja ega PK pole ainuke koht, kus säärast lahterdamist kohtab. Ühest küljest justkui eeldatakse, et 60+ naisel on kõik olemas – nagu tänapäeval poleks küllalt näiteks kolmekümneseidki, kel kõik olemas? – ja teisest küljest võetakse sõna stiilis, mis annab mõista, et 60+ naisel pole seetõttu miskit vaja, et ta elu on sama hästi kui läbi. Mistap ainus paslik kingitus on soe õlasall või apteegi kinkekaart või sukavardad (vabandan kõikide kudujate ja sallikandjate ja apteegikülastajate ees, loodetavasti saate mu mõttest aru). 

Anyway. Arvake kolm korda, kas ma kukkusin silmi pööritama ja sisisema. Muidugi kukkusin, ma ju kah 60+. Aga noh, ilmselt ei peaks üllatunud olema, sest fakt on, et sooline ja vanuseline lahterdamine käib hoogsalt edasi olenemata asjaolust, et elame kahekümne esimesel sajandil. Inimloomus kui niisugune ei muutu, pole lootustki. Ning ilmselt on asi ka selles, et kuigi olen nüüd juba ligemale aasta aega 60 olnud, pean end tänaseni näpistama, kui see vanusenumber mulle kusagil silma ette satub. Mitte et mul midagi 60+ vastu oleks, kaugel sellest, aga minuvanuste naisterahvaste suunas sihitud eelarvamusi kohates olen jätkuvalt ehmatunud ja/või üllatunud. “Mida kinkida 60+ naisele” – no tule taevas appi, milline küsimus. Võhivõõrale teed kingitust või? Kingisaaja soovidest/eelistustest/unistustest ei ole halli aimugi? Või mis sel 60+ inimesel enam unistada, elu elatud, hakaku otsi kokku tõmbama? 

Võeh, kus ma läksin pöördesse! Samas, ega ma kah ei tea, äkki polegi põhjust pahandada, äkki olen infantiilne või midagi, võib-olla teised minuvanused naised tegelevadki otste kokkutõmbamisega? Pagan küll, pole eriti kellegi käest küsida kah, kogemusi jagada. Blogivad naisterahvad, need, kelle arvamisi usaldan, on enamjaolt minust hea hulk aastaid nooremad ju, peale paari üksiku erandi. 

March 25/2022                                                                                        Foto: Internet 

“He says presents aren't important, but I think they are - not because of how much they cost, but for the opportunity they provide to say 'I understand you.” ― David Levithan, My True Love Gave to Me: Twelve Holiday Stories                                      

Olid ajad...

 



Teadupärast käin ma nostalgitsemisest enamjaolt kaarega mööda. Nagu ka nostalgia minust. Ma ei teagi, miks. Äkki seetõttu, et mul on olevikus palju tegemist ja tulevikuks palju plaane, mistap mineviku jaoks ei jagu lihtsalt aega?

Aga täna, kui olin Yarko varruka kohalikule koeraspordiklubile annetanud, tuli nostalgia peale. Näe, otsisin lausa vanad fotod välja. Ammustele jälgijatele ilmselt ei pea selgitama, aga värskemat sorti lugejad nüüd ilmselt küsivad, et issand jumal, mis Yarko, mis varrukas? No vaadake, Yarko oli mu eelmine saksa lambakoer, kellega koos USAsse kolisin. Ja varrukas oli minu ja Yarko treeningvahend. Ma nimelt harrastasin Eestis head mitmed aastad koerasporti, nn. koerte kolmevõistlust, mis sisaldas jäljeajamist, kuulekust ja kaitset, viimane seisnes “kurjategija” kinnipidamises (varrukast hammustamises). Harrastasin, olgem ausad, väga vahelduva eduga. Mõnikord harva aga juhtus siiski, et täitsa edukalt, nagu kõige alumiselt fotolt näha. (Apelsinimarmelaadi-Alexi pildistatud muide!) Anyway. Iga vähegi kõrgemale pürgiv Schutzhundi-sportlane soetas toona oma penile isikliku varruka, mida siis kaitsetrennidesse kaasa veeti. Ärge pärige, miks. Nii oli kombeks. Ilmselt pooleldi prestiizhiküsimus ja pooleldi hügieeniküsimus – trennides üldkasutatavatel varrukatel on kümnete koerte ila, võib kennelköha saada, vms. Mäletan, et mul tuli valida, kas ostan endale Dieseli saapad või Yarkole varruka, mõlemaks ei jagunud finantse. Otsustasin varruka kasuks, koerasport oli pähe löönud, segas selget mõtlemist.
  
Ühesõnaga, Ühendriikidesse kolides võtsin varruka kaasa. Yarko oli võistlemiseks liig eakas juba, aga eks mul vist ikka püsis uiuke, et järgmise sakslasega hüppan taas koeraspordi-ree peale. Noh, tänaseks teame kõik, kuidas selle plaaniga läks. Lillikene on suurepärane materjal, aga mul endal ei jätkunud tahtmist treeninguid ja võistlusi oma ellu lasta, see hammustanuks liig suure tüki mu ajast ning energiast. Nii seisiski treeningvahend meil garaazhis jupp aastaid, kenasti pakituna, kuni ma lõpuks otsusele jõudsin see ära kinkida. Kingitus, olgu öeldud, on hinnaline, koos jute-kattega paarsada dollarit väärt, kuid mul hea meel, et üle pika aja kasutust leiab.

Esimesel pildil kümneaastane Yarko vahetult enne Eestist ärakolimist, poseerib tollesama varrukaga. Varruka teeb iseäranis isuäratavaks Helmut Raiseri autogramm. Raiser on… kuidas seda nüüd mitte-asjatundjatele seletadagi… no umbes nagu koeraspordimaailma Muhammad Ali, üheski maailmanurgas ei ole koerasportlast, kes Raiseri nime ei teaks. Teisel fotol Helmut Raiser Yarkot treenimas. Jaa, kujutage ette, mul õnnestus ta seminaril osaleda, seal ma tolle autogrammi hankisingi. Kolmandal pildil mina ja Yarko peale (järjekordset) ebaõnnestunud võistlus-sooritust. “Kurjategija” varrukast tuleb koerajuhi käsu peale hambad viivitamatult eemaldada ja valvama jääda, haukumisega märku andes, et tuldagu ja võetagu pahategija vahi alla. Paraku, lahtilaskmiskäsu karjud sa staadioni ühes otsas, samal ajal kui koer ja “kurjategija” võitlevad teises otsas. Yarko teadis suurepäraselt, et kuniks Epp piisavalt kaugel, ei saa keegi teda takistada varrukat rappimast, võib kurti mängida küll. Jajah. Nagu kogenud koerasportlased ütlevad – kui ebaõnnestud, ära süüdista koera, vaid mine koju ja vaata peeglisse. Mis ma oskan öelda. Mul tollel eluperioodil nägi peegel üsna kulunud välja, vahetpidamatust vahtimisest. Neljandal fotol Yarko ja mina ühise sportlaskarjääri alguses. Viimase, karikatega pildi jaoks poseeris Yarko paar kuud enne USAsse kolimist. 

March 22/2022

“But in that moment I understood what they say about nostalgia, that no matter if you're thinking of something good or bad, it always leaves you a little emptier afterward.” ― John Corey Whaley, Noggin