29.VEEBRUAR. LIIGAASTA! Kummaline päev. Selle puhul postitan kolm kummalist fotot. Üles võetud kummalistes kohtades, kummalistel asjaoludel:-)
---------
FEBRUARY 29th. LEAP YEAR! Strange. Here are three strange photos to celebrate that strangeness:-)


Järgneva postituse teen USA PRESIDENDIVÕITLUSE valguses. Oops, vabandust, presidendiVALIMISTE.
Küllap pole teispool ookeanigi saladus, et  kinnisvaramogul Trump -  rassist, fashist, shovinist, ksenofoob, demagoog (kui tuua ära vaid mõned märksõnad) on täiel tuuril teel Valge Maja poole. Mida see maailma mastaabis tähendaks, kui Donaldi sõrm oleks volitet Nuppu vajutama, järgmised neli aastat - seda ei saa me, kui Looja vähegi armu annab, iial teada. Kuid hetkel on eelnimetet võimalus täiesti reaalselt olemas. Et Donald pääseb Nupu juurde. MIKS ja KUIDAS võimalus võimalikuks on saanud, seda lahkab briljantne Noam Chomski väga asjalikult ning arusaadavalt, mu meelest:
LOE /READ THE ARTICLE
Feb26/2016
ÜKS orav.

KAKS oravat.

KOLM oravat.

KOLM MUSKETÄRI ehk stseenikesi meie köögiakna tagant.
------------
THREE MUSKETEERS a.k.a. Schenes From Behind Our Kitchen Window:-)
Feb21/2016

KOERAKOOLITUSPLATSIL veetsime, mina ja Paul, suurema jao tänasest laupäevast. Me tulevase kutsika kasvataja korraldas oma värske Schutzhundi-klubiga väikese, aga vahva kaitsekoolitus-seminari. Koolitajaks Gary D'Hue Jr. Mitte et ma uuesti kahe jalaga koerasporti sisse kargaks. Kindlapeale mitte. Seda sai Yarkoga koos tehtud oma kaheksa aasta jagu, aitab küll. Too tänane üritus oli lihtsalt niisama SchH õhu nuusutamiseks, üle tüki aja. Palju toredaid koeri ja inimesi ja ilm kah ilus. Kusjuures penisid igas vanuses ja koolitusastmes, kutsikates alates IPO3 tiitliomanikeni välja. Tööliini saksa lambakoerad, paar Malinois'i lisaks, kellest üks näitas MMi taset, liialdamata. Lõunaks oli potluck. Meie poolt läätsesupp, minu leivanumber. Pott tehti silmapilguga tühjaks.
Feb 21/2016

Oma JUUKSEID olen värvinud tänaseks ligemale... mmm... kolmkümmend aastat? No kakskümmend viis kohe kindlasti. Olnud hele-ja tumepruun, mustjas, punakas ning kõik, mis sinna vahepeale jääb. Ühe õhtupooliku ja öö isegi blond. Paraku! Haava tänava juuksurisalong polnud järgmisel hommikul veel avatudki, kui ma juba ukse taga kraapisin, et kiiremas korras taas brünetiks muunduda. Blond pea polnud minu jaoks. Sellest sain, niipea kui tegu tehtud oli, ise kah aru. Kaaskondlaste kommentaare poleks tõesti tarvis olnud, kuid ega nad sellepärast kommenteerimata jätnud.

Miks ma kahekümne- ja kolmekümneviieselt juukseid värvisin? Issake, kes seda enam mäletab. Kõik ju värvisid. Mitte et ma loomuliku juuksetooniga rahul poleks olnud - olin selline kena keskmine kastanikarva. Aga värvimine tundus kuidagi iseendastmõistetav. No ja hiljem oli muidugi mõjuv põhjuski olemas – halli hakkas sisse tulema. Kusjuures vanus kui niisugune ning sellega kaasnevad kosmeetilised nähud mind reeglina sugugi ei häiri, pole ilmaski häirinud. Iga elatud aasta on mu meelest puhas boonus sellessinatses maailmas. Milleks detailide üle muret tunda? Vaadakem pigem plusspoolt: olen ligemale 55 aastat elus ning terve püsinud kerakujulisel, pöörleval, kolekiiresti läbi kosmose kihutaval objektil nimega Maa.

Kuid tuleme kosmosest juuste juurde tagasi. Hoolimata mu „olen oma aastate üle uhke“ filosoofiast ei suutnud ma kuidagimoodi iseennast ja halle juukseid kokku sobitada. Mistap sirutus käsi ikka ning jälle värvituubi järele. Neljakümnenda ja viiekümnenda verstaposti vahel läks värvimine endiselt libedalt, halli polnud kuigi palju. Nüüd aga, juba paar aastat, on mõttepausid enne igat värvimiskorda ühe pikemaks ja pikemaks veninud, pausi pikkus võrdeline värvimisprotseduuri keerukusega. Et kas värvida või mitte. Sest halli tuleb juurde, järelikult ka tööd ja vaeva. Noh, võiks ju juuksuri juurde üle joosta, kui ise enam jagu ei saa. Võiks vingemat värvi kasutada, mis paremini peale hakkab. Võiks… võiks.

Paljudel ameeriklannadel on imeliselt rikkalikud, terved juuksed. Üllatav hulk minuealisi naisi kannab siin oma juuksekrooni uhkelt hallina. Küllap eeskuju on üks noist põhjustest, miks ma lõpuks, peale paariaastast siia-sinna kõikumist OTSUSE tegin. Juustevärvimisega on tänaseks niisiis ühel pool. Muidugimõista ei saa minust mingisugust halli hiirekest, mkmm. Ei tule kõne allagi. Juustega annab ka ilma värvimiseta igasugu fantaasiarikkaid asju teha, kui vaid fantaasiat jagub. No ja kõrvarõngad pluss muu ilmestav tilililu on iga kell võtta. Kusjuures juuksevärvi potsik ju ka - juhul kui ma ikka tõesti oma hallikirju peaga rahul pole. Never say never.

Oojaa. See saab põnev olema. Uus eluetapp. Väga vabastav oli seda otsust teha, peale pikka kaalumist. Tundsin, et kasvasin lausa sentimeetrikese võrra pikemaks. Ja lõug tõusis sentimeetrikese võrra taeva poole, enesekindlalt.

------------

GOING GRAY. HOW EMPOWERING AND FREEING!
"Although the choice to grow out colored hair to natural gray isn't a matter of life and death, it touches many of us at levels deeper than the surface. It can force us to test personal resolve, question self-worth, and examine what makes us feel of value to others."
"It clarifies who I am and who I am not, freeing me from much that is unnecessary. I am not a young woman anymore. I've been there, done that. What I am now is a woman in midlife, a time I want to experience fully. Accepting gray hair is part of my journey, and as I continue, it's more and more obvious that gray matters."
- Barbara Barnes
"Letting yourself  'go gray' is a process that both reflects and encourages personal change“
- Anne Kreamer
Image: Internet
Feb12/2016

Vaade KÖÖGIAKNAST paar sekundit pärast seda, kui köögist aeda viivat ust paotasin, et järjekordset peotäit linnutoitu serveerida. Juncod, talikülalised, küllap viimaseid nädalaid meie kandis. Ning varblased.
-------------
View from our KITCHEN WINDOW. Juncos, sparrows.
Feb12/2016

Esmaspäeva hommikune UDUNE PÄIKESETÕUS. Kuuloomine. Ahvi-aasta algus!
-----------
Monday Morning's FOGGY SUNRISE. New Moon. New Year - Fire Monkey!
Feb08/2016

TIHE  HOMMIK kanjonis, linnutihe nimelt. Hommikukohvi kõrvale nägime (elutoa aknast) valgepea-merikotkast seal all tiirutamas. Tõepoolest kummastav, et vaatame oma kodu akendest ja terrassilt lindudele ülevalt alla. See selleks. Tunnikese pärast võtsin jalutuskäigu ette, kanjonisse. Täpne ajastus - kaks haugast jagelesid pardi pärast. Minu tulek häiris sedavõrd, et tiib jäeti maha (foto 1)
No ja kogu sellele actionile lisaks leidsin kadakapuu alt linnupesa, öise tormituulega alla tulnud. Igavesti peen töö. Ainuke asi, et loogikavastaselt ehitatud. Väljastpoolt pehne, vildisarnane, vooderduseks aga oksaraod. Eeldaks ju, et linnupojakestel oleks hulga mugavam kasvada vilt külje all, raod väljaspool? Hmm?
Eks nüüd tuleb detektiivi-tööd teha, et mis linnuga tegemist. Me siin neid alalisi asukaid justkui teame ka juba, vaja vaid googeldada, kes säherdust pesa punub. Homme pean toda pesa uuesti uurima - et mis materjal see on, mida linnukesed vildivad. Hobusejõhvid?

----------

COOL FINDS from morning walk in the canyon. Duck wing, and The Nest.
Feb04/2016

MOUNT JRFFERSON ja talvepuhkust veetev niisutus-süsteem. Pauli tehtud foto, täna hommikul, meie kodu lähedal põllul. Ahjaa, eile varavalges nägime nood viis planeeti ka ühekorraga ära. Kaasa arvatud Merkuur. TEHTUD!:-)
------------
Mount Jefferson and irrigation system on the field near our home. Photo: Paul. Oh and yesterday early morning we finally saw all those  five planets together. Sky was clear as a bell so even Mercury presented itself!
Feb02/2016