Kalepa Ridge, vol. 2

 


Kalepa Ridge, vol.1

Jumal tänatud, leidus ka rajalõike, kus polnud võimalik üle ääre tühjusesse kukkuda. Samas, noil rajalõikudel polnud Vaadet. Või õigemini oli, kuid üksnes lähivaade - troopikametsa floorale, lugematutele puujuurtele, punamullasele maapinnale. Tuldud teed tagasi matkates seisis seesinane maapind näole üsna lähedal, kohtades, kus tõus väga järsk. Tegelikult osutus tagasitee ehk mäkkeronimine tunduvalt mugavamaks kui matka alustades allamäge liikumine/ libisemine/lohisemine. Raja kõrval kasvavates puudest ning nende juurtest oli muidugi kõvasti abi, pakkusid käe- ja jalapidet nii minnes kui tulles.

Olgu öeldud, et rajakõrvane taimestik ei tähenda tingimata, et seal kindel maa jalge all oleks. Kauai on kurikuulus üle kaljuservade küünitava, rõdutaolise roheluse poolest. Astud oletatavale pinnasele, pudened taimejuurte võrgust läbi, maandud nugateravatel laavakaljudel, ookean korjab su üles ja… “he/she was never seen again”. Mitte ühe ega kahe heausksega pole Kauail sedasi juhtunud, ikka tunduvalt rohkematega. Näiteks otsitakse maikuu lõpust saati tulutult sellessamas Kalepa Ridge piirkonnas üksinda matkama läinud 23 aastast Nebraska osariigist pärit meest. Kauail ei ole kiskjaloomi ega mürgimadusid (pole üldse mitte mingisuguseid madusid), mistap ainuke oht looduses liikuvale inimesele on inimene ise, ta teadmatus, oskamatus või hulljulgus.
   
Ahjaa, seda ka veel, et me bronnisime oma doors off helikopterilennu ära, tuleva nädala laupäeval läheb asjaks. Ma vaatan, et olen siin päris adrenaliinisõltlaseks pööranud. Ohtlikud mäeharjad, usteta õhulend… mis järgmiseks? Langevarjuhüpped? Muide paar päeva tagasi sattusin juttu ajama ühe seitsmekümneaastase kohaliku prouaga, kes regulaarselt taevasukeldumist harrastab. “I'm too old to die young”, nagu ta ise ütles.

 June 30/2021                                                                   Fotod: Paul, kõik peale ühe.
 
“The jungle looked back at them with a vastness, a breathing moss-and-leaf silence, with a billion diamond and emerald insect eyes.” ― Ray Bradbury

Kliimapagulased

 


Kodukandi uudiseid: Pacific Northwest ägab enneolematu kuumalaine all. Temperatuur me kodulinnas kesk-Oregonis püsis kogu möödunud nädala neljakümne Celsiuse soojakraadi ümber, ja pigem üle- kui alla selle. Käesolev nädal on vaid paaripügalase kergenduse toonud. Küsisin oma iga-esmaspäevases “kuidas Lillil läheb” e-mailis Deschutes Pet Lodge töötajatelt, mismoodi nad toime tulevad. Vastuse sain õnneks üsna optimistliku, et nii töötajad kui hoolealused püsivad põhiliselt siseruumides, kliimaseadmed huugavad ööpäev läbi.

Jaa, meil Pauliga õnnestus täitsa planeerimatult koletisliku kuumuse eest põgeneda, Hawaii paradiislike temperatuuride ja ookeanibriisi kaitsvasse varju. Mõned allikad ähvardavad, et kuuma-jama võib igal aastal PNW regioonis korduma hakata. Tuleb vist tulevaks suveks portatiivne õhujagutaja koju soetada.

------------

Daily Mail: A historic heat wave continues to cripple the Pacific Northwest. 220,000 people face blackouts in Oregon and Washington as temperatures surpass a record 121 degrees. The 'heat dome' phenomenon affecting the Northwest is such a rare occurrence that it may only happen once in 1,000 years. And it comes less than two weeks after another historic heat wave wreaked havoc on the U.S. Intermountain West, Desert Southwest and California with hundreds of record highs. Read more: 

June 30/2021                                                                                       Image: internet 

“What dreadful hot weather we have! It keeps one in a continual state of inelegance.” ― Jane Austen

Kalepa Ridge, vol. 1

 

Kalepa Ridge, vol. 2

Kalepa Ridge, vol. 3

Otsustasin Kalepa Ridge matka muljed juppideks jagada. Püüdsin küll kogu üritust ühte postitusse suruda, aga aju läks keema, silme ees kirjuks, nii et võtame osakaupa, eks. 

SOOVITUS: enne lugema hakkamist vaata ära lühike, 6-minutine YouTube video: Kalepa Ridge Hike, (autorlus: thatadventurelife.com), mis annab me läinud nädalavahetuse matka võlud ning valud tõepäraselt edasi. Nii mina kui Paul olime rajal püsimisega liig hõivatud, et filmida, isegi pildistamine oli kohati väljakutse, sest kui juhtud jalgealuse kaotama, ei saa enne pidama, kui poole- või rohkemagi kilomeetri kaugusel orupõhjas.

Kalepa Ridge kõrgub Kauai looderannikul, Kalalau Valley kohal. Enam-vähem kõik allikad kirjeldasid matka kui üsna nõudlikku. Muuhulgas märgiti kõrguste vahet, hoiatati, et suur osa rajast on ühelt või mõlemalt poolt “avatud”, kõnnid kaljuserval või lausa kalju seljal, mistap kõrgusekartjatele mittesoovitatav, sademete korral ohtlikult mudane ja libe, ja nii edasi. Peale selle on Kalepa Ridge Trail mitteametlik matkarada, pole tähistatud ega hooldatud. Saart tutvustavatest buklettidest seda ei leia, teave liigub suust suhu. Raskusastme hindamisel matkafoorumitest paraku abi polnud. Mõni käinu väitis, et lapsemäng, mõni jälle, et kohkus juba esimestel meetritel tagasi. Sattusin kommentaarile “hiked it with my 50 year old Mom, she’s not an experienced hiker but did great” ja rõõmustasin, et järelikult pole hullu, kui isegi viiekümneaastane hakkama saab, enne kui mulle meenus, et oi pagan, ma pole ju juba kümme aastat enam viiekümnene.  

Anyway. Hinnates kainelt oma võimeid ja kogemust, otsustasime siiski proovida. Et kui ikka väga õudne tundub, pöörame ümber, jätame plaani katki. Tagantjärele tarkusena märgin, et läksin rajale valede jalanõudega, tallal polnud Kalepa pinnase jaoks piisavalt pidamist. Õigemini oli, kohtades, kus maapind vähekegi niiske. Kuid purukuivadel rajaosadel töötas lahtine kivikribu sõna otseses mõttes kuullaagritena, ja tunnistan häbenemata, et mitmed lõigud läbisin ohutuse mõttes neljakäpukil. Nüüd peamegi plaani “kassid” soetada, mida vajadusel jalatsitele alla tõmmata, kui hardcore matkasaapaid kaasas ei juhtu olema, nagu mul seekordse Kauai-reisi ajal.       

Distants iseenesest polnud pikk. Allikad annavad erinevat teavet, mõni ütleb 1,6 miili, enamik siiski 1,9 miili, mis teeb veidi üle 3 kilomeetri. Aga arvestades nõudlikku maastikku ning kuristiku serval kõõludes kulutatud närvirakke, võib selle numbri julgelt vähemalt kahega korrutada, see pole sul kolm kilomeetrit kodust kruusateed. Üldiselt me muidugi ei vali väga ekstreemseid/kurnavaid viise nädalalõppude veetmiseks. (Kuigi vahel siiski juhtub, et plaanime üht-, aga välja kukub teistmoodi.) Lõppude lõpuks pole me siin puhkusereisil. Paul peab tööpäevadel traksis olema, ei ole päris nii, et peale raju nädalavahetust läheb ja keevitab raketitöökojas midagi tagantkätt kokku ja asi ants. 

Postituse pildid valisin rajast ja rajaservadest. Järskudest servadest. Ma nimelt kardan kõrgust. Mis on muidugi väga laialivalguv avaldus, kuna kõrgusekartusel on hulk erinevas astmes väljendusvorme. Ilmselge, et tõsine akrofoob ei kipuks Kalepa Ridge sarnaste paikade lähedussegi. Sellegipoolest väidan, et kardan kõrgust. Kõva kolmandiku jagu matkast, neilsamustel poolekilomeetrise sügavikuga ääristatud lõikudel tegid mu põlved lakkamatult “Elvist”, kui (mägi)ronijate terminit kasutada. Läbides ohtlikke rajalõike, kus kaks jalga hädavaevu kõrvuti mahusid, ei võinud ma millimeetritki pead pöörata, kuristiku poole vaatamisest rääkimata, vastasel juhul oleks pea ringi käima hakanud, hirmukangestus tabanud, või midagi veel hullemat. Ühesõnaga, nonde lõikude eel hingasin sügavalt sisse-välja, seadsin end füüsiliselt ja vaimselt tasakaalu, misjärel kõndisin aeglaselt, keskendunult kuni järgmise semi-turvalise kohani, kus sain end taas koguda. Ning nagu öeldud, mitmes paigas laskusin käpuli, et keha raskuskeset allapoole tuua. Meie matkapäeval õnneks tuult peaaegu polnud, vastasel juhul võtnuks asi hoopis teise jume...

------------

kauaitravelblog.com - Kalepa Ridge Trail, Kauai, Hawaii: Length: 3,1 km. Elevation gain:186 m. Route type: Out & back. Kauai’s Kalepa Ridge Trail is perhaps the most beautiful trail on Kauai, and that’s saying a lot on this stunning island. The trail follows the left (western ridge) of the Kalalau Valley as seen from the famous Kalalau Lookout. The lookout is often regarded as Kauai’s most scenic spot, and the Kalepa Ridge Trail offers even more spectacular views of the valley and the Na Pali Coast. The trail is rated as difficult, but it’s a lot more manageable when dry. There are steep drop offs along the trail, some of as much as 3,000 feet (914 metres). When wet, these drop offs become an even greater concern as one slip could mean certain doom. Heavy rains and high winds can appear quickly on this trail so be prepared. The scenic payoffs are immediate and continuous on this hike.

thatadventurelife.com - One of out favourite hikes in Hawaii, not just Kauai: There is something exiting about hiking unofficial trails. It feels like you're on a treasure hunt when you're looking for the trailhead.

June 29/2021                                                                                            Fotod: Paul

“Wilderness is impersonal. It does not care whether you live or die. It does not care how much you love it.” ― Lee Whittlesey

Maasikad ja vaarikad

 



Mul valutasid eile, pühapäeval, enam-vähem kõik lihased. Iseäranis reielihased. Ja seljalihased. Kummalisel kombel valutasid ka ribid. Sõrmeliigeste valu üle ei imesta, kuna osa teekonnast tuli end käte abil edasi (ülespoole) tõmmata. Nimelt tegime laupäeval teoks plaanitud Kalepa Ridge matka. Aga sellest, jah, ei saa niisama ülejala, paari sõna ja pildiga jutustada. Pean enne kirjutamist sõrmi puhkama, muljeid seedima, fotosid sorteerima, mitutsada kaadrit ju blogisse üles ei riputa, või mis. 

Kaks esimest pilti võiks sama hästi Eestis üles võetud olla. Metsmaasikad, metsvaarikad, pori… valged metsmaasikad kusjuures. Ja mitte seetõttu, et pole veel küpsed, vaid kasvabki säärane sort siin Hawaii troopikametsas. Marjad on suured ja magusad. Ega me omapäi poleks maasikakohta sattunudki, aga üks sõbralik kohalik elanik, saksa lambakoera omanik, tuli matkaraja parkimisplatsil juttu rääkima, kui me Pauliga peale poolepäevast sportlikku sooritust oma pingutusest surisevaid lihaseid masseerisime. Juhatas meid marjakohta.
 
“Sakslane” käivitas muidugi kohese Lilli-igatsuse. Emane, nelja aastane, nagu meie penigi. Nimeks Mokihana. Nii tore, et teisedki omanikud panevad koerale taimenime – Lillikese täispikk nimi on ju Lilleseeme. Ja kui detailidesse laskuda, siis mokihana-puu suure tikri mõõtu marjadest tehakse traditsioonilised Kauai meeste-leid ehk pärjad, saare külalistele tervituseks kaela, kohalikele pidulikeks puhkudeks. Aga marja-ressursid pole paraku lõputud. Leidsin artikli, kus kurdetakse vastutustundetu korjamise üle. Kõik rahaks, ühesõnaga, nagu turismipiirkondades pahatihti juhtub.
 
Anyway. Ega kolmaski pilt karju otsesõnu “Hawaii!”. Võiks vabalt Eesti rannik või Pepsiäär olla, kui kaljud pildi paremas servas tähelepanuta jätta. Aga vesi, jah, pole teps mitte järv ega meri, vaid ookean. Ning seal, kus lõpeb maapind mu jalge ees, algab pool kilomeetrit enam-vähem vertikaalset kaljuseina. Ma nimelt seisan kuulsa Kalalau Valley kohal. Aga siinkohal teen pausi ja lähen matkast rääkiva mammutpostituse tarvis pildialbumit tuustima.
 
July 28/2021

“You can pick wild strawberries with your eyes closed, locating them by smell, for they are two parts perfume to one part taste. An hour of searching might yield a handful if you're lucky. Wild strawberries can't be encouraged, nor can they be discouraged: They come to you unbidden and unearned. They appear, or do not, by the grace of the sun.” ― Hope Jahren

Mu palveid on kuulda võetud

 


Mäletate, hiljuti kurtsin, et hotelli toateenindus ajab mu hulluks? Kujutage ette, ei läinudki kuigi palju aega mööda, kui Universum vastas mu palvele. Nimelt kuurort, kus elame, andis teada, et pakuvad keskkonnast hoolivatele külalistele võimalust igapäevasest toateenindusest (trash and towel service) loobuda. Valu ja vaeva eest (issand, nii õudne, ei saagi iga kord dushi alt tulles värskelt volditud rätikut kasutada!) antakse vastu 1000 hotelliketi boonuspunkti per majutusasutuses viibitud päev. Complete room service igal kolmandal päeval jääb muidugi alles. No otse loomulikult võtsime pakkumise vastu! Igapäevast teenust ei kasutanud nagunii, prügi viisin välja ja rätikud-vannilinad pesin ise, masin ja kuivati vannitoas ometigi olemas. Täismõõdus teenindust pruugime vaid kord nädalas, sest iga kolme päeva tagant puhtad voodilinad, no milleks? Mõistlik inimene ei visku ju rannaliivasena või muudmoodi määrdununa magamisasemele, käib enne ikka dushi alt läbi. Ühesõnaga, ma olen uue elukorraldusega väga rahul. Ja Marriotti boonuspunktid ei jookse kellelgi mööda külge maha. 

June 24/2021

“The past is a hotel. You can visit any time; enjoy the view. But you can't live there. The cost is too high.” ― B.J. Neblett, Elysian Dreams: Where the Past Meets the Present

Küsimus ja vastus

 


The Wall postituse all küsib Saara: “Epp, kas pead end pigem (sealpool maakera) sotsiaalselt tavaliseks small talki viljelejaks või oled ameeriklaste jaoks ja eestlastele omaselt otsekohene ja isiklik?” 

Hakkasin kommentaariumis vastama, aga kiskus pikale, annab täitsa postituse mõõdu välja. Vastus saab kolmeosaline, sest mu meelest on selles küsimuses mitu erinevat teemat koos.

1. AMEERIKLASED. Täpsemalt ameeriklased ja small talk. See ei ole tegelikult uus teema, mitme teise blogi sabas põhjalikumalt arutlusel olnud. Olen minagi sest paar postitust teinud, siin ja siin. Aga vaatame asja veelkord lähemalt, siinkirjutaja vaatevinklist muidugimõista - mõni teine USAs elav eestlane võib täitsa vabalt teisiti arvata. 

Mulle on jäänud mulje, et Eestimaa eestlane (NB! Ma ei pea siin sind silmas, Saara) seob mõisted small talk ja ameeriklane kuidagi… kuidas ma ütlen… halvustavalt kokku. Noh, et kui ameeriklane, järelikult pealiskaudne, küsib “how are you” ja vastust ei ootagi, räägib ilmast, ise samal ajal kella piiludes, et saaks juba vestluskohustusest vabaks. Minu kogemus ütleb muud, kui kasvõi neidsamu kahte viidatud postitust lugeda. Ma nüüd muidugi räigelt üldistan, kasutades sõnu eestlane ja ameeriklane, aga kuna igast indiviidist eraldi rääkida on võimatu, lähen paratamatult üldistuse teed: see, mida eestlane ameeriklase puhul pealiskaudsuseks peab, on minu arvates pigem sõbralikkus. Ameeriklane on parem suhtleja, parem kuulaja, parem tagasiside andja kui eestlane. Ameeriklane otsib kaasinimestega kontakti, tal jagub ka võhivõõra jaoks aega. Kuid ma pole USA suurlinnades elanud, seal ilmselt astutakse üksteisest reeglina lihtsalt läbi, sest elutempo. 


2. EESTLASED. Hmm… ma ei ütleks, et eestlane on võõra või poolvõõraga suheldes otsekohene. Veel vähem on ta isiklik. Mu meelest eestlane esmajärjekorras üleüldse väldib suhtlust nendega, keda ta hästi ei tunne. Ma ise olin juba ammu enne USA-eluperioodi koitma hakkamist üsna ebatüüpiline maarjamaalane ses mõttes, et näiteks Tallinnas jalgsi läbi Nõmme linnaosa väikeste tänavate turule jalutades teretasin majaomanikke, kui nad juhtusid aiast väljaspool olema, kõnniteed pühkima vms. Ei jõua kokku lugeda, kui mitu inimest sel moel pahatahtmatult südamerabanduse äärele viisin. Ei tea, äkki on asjad tänaseks muutunud, aga toona oldi küll väga visad “tere” vastu ütlema, silmsidet või paari lisasõna poetamist esines vaid paaril harval korral. Eestlasel on soe süda jah, aga võhivõõra eest on see paksu ning karuse koore all peidus. 

Samas, kui nüüd ajalugu arvesse võtta, on Uue Mandri uusasunikust ameeriklasel tundmatutestki kaasinimestest kasu olnud, ühed vallutajad ju kõik. Eestlasele aga, vastupidi, on võõra umbusaldamine ellujäämistaktikaks, turvalisuse tagajaks tollel väikesel maalapil, mis pressitud suurte ja vägevate vahele. 

3. MINA. Et kumba sorti siis mina olen, kas small talki viljeleja või otsekohene. Kõige täpsem oleks vist öelda, et minu valik võõraga suheldes on otsekohene small talk. Sest… noh, OK, teen järgnevalt väikese eneseanalüüsi. Reeglina siin blogis omaenda sisemuse kallal sügavalt ei urgitseta, aga vahel harva ju võib. 

Vaadake, ma kaldun juba mõnda aega arvama, et minu puhul on tegemist kapi-introverdiga. (Loodan, et see väljend introvertide suhtes lugupidamatult ei kõla.) Sest kui loen nende blogijate poolt kirjapandud mõtteid, kes enda sõnul vähemal või rohkemal määral introvertsed, tahaksin kaheksal juhul kümnest hüüatada “jaa, mul on täpselt samamoodi!” või “jaa, mina tunnen ka nii!”. Kusjuures pealiskaudsel vaatlusel olen sajaprotsendiline ekstravert, enamjagu elust end ka ise selleks pidanud. Kuid samal ajal ei kannata ma inimmasse, vajan olulistes kogustes nö. päris omaenda aega, mu isiklik füüsiline ruum on väga suur, mul on tõsiseid raskusi osaleda vestlustes, mis mind ei huvita või ei puuduta, ma jumaldan vaikust… seda loetelu võiks pikalt jätkata. Paraku ahistasin Nõmmel neidsamuseid majaomanikke, eks, ning praegu, USAs elades lähen siinsest suhtlusstiilist läbi nagu nuga võist, rõõmuga, pingutamata. Niisiis eksisteeriks justkui kaks mina, kes kummalisel kombel omavahel kenasti läbi saavad. Ses mõttes, et introvert ei võitle ekstraverdiga, vaid nad kuidagi sujuvalt põimuvad, lülituvad ühelt teisele viisil, mis mulle ning mu kaaskondsetele suhteliselt kerge hallata. Ma ei tea, äkki sel asjal on psühholoogias (või psühhiaatrias?) lausa mingi nimetus? 

Loodetavasti said sa, Saara, oma küsimusele vastuse. Kui ei, küsi julgelt lisa. Ja et minust juttu, panen endast pildi ka, üles võetud Pauli poolt, läinudpühapäevasel pikemal rannikumatkal.

 June 22/2021 

“There are periods when I am an extrovert and there are periods when I am an introvert. It's a very natural progression, in and out, kinda like the tide.” ― Björk

Polihale Beach

 


Polihale rannal oleme ennegi käinud. Imeline. Turistivaba. Viimast suurelt osalt ilmselt seetõttu, et sealt, kus lõpeb asfalt, tuleb Polihalesse jõudmiseks läbida veel kaheksa lisakilomeetrit augulist, kitsast, käänulist, Kauai kuulsa punase mullaga kaetud teed. Jumala eest, ärgu see tee kunagi asfaltkatet nähku! 27 kilomeetrit turistidest ummistamata rannailu on iga kogetud löök-auku väärt. Rendiautoga liiatigi, omaenda sõidukist hakkaks vist hale. 

Seekord läksime Polihalesse väikese seltskonnaga, Pauli töökaaslastega. Need mehed on tõelised grillmeistrid, ma ütlen. Grillivad kus iganes. Auk liiva, söed sisse, rest peale, ja läheb toiduvalmistamiseks. Menüüs olid kana, veiseliha ja mingi ime-elukas. Väidetavalt kala, kuid sarnanes pigem nahkhiirele. Mina elukat ei maitsnud, aga teised sõid kahe suupoolega ja kiitsid. Jäime taas pimedani. Tähed sirasid, kuu oli poolik, hiiglaslikud rannikukaljud mustendasid selja taga. Sigarite aroom ja raketijutud, õhk soe, paitav, plumeeriaõite-lõhnaline. Kaugel ookeani kohal kõrgus öötume äikesepilv, põuavälkudest aeg-ajalt valkjasroosaks sähvatades.  

Vees käidi ka, selleõhtune Polihale oli üllatavalt leebete lainetega. Ja kui nüüd veest rääkida, siis Paul käib pea iga päev ujumas, ta on oskaja ses asjas, isegi suurema lainega. Mina… noh, mina käin vees, aga ujumas mitte. Sest vett ma armastan, aga ujuda ei oska. Natukene piinlik on jah, tänan küsimast. Juba mitu aastat pean plaani, et lähen võtan eratunnid, et asi selgeks saada. Õppisin autosõidu vanast peast ära, asi see ujuminegi siis õppida pole? Pealegi, meil veekeskus Oregonis kodu lähedal, ei pea kaugele sõitma ega midagi. Noh, Paul võiks ju ka muidugi juhendada, aga ma kardan, et sellega läheks umbes samamoodi nagu omal ajal autosõidu õppimisega -  ma ju kange sõnnijurakas, omainimese käskudele eriti ei allu. Võõra treeneriga on ilmselgelt lihtsam, ei sobi sõrgu vastu ajada, kui korraldus antakse. Ühesõnaga. Siin Kauail käin üle kere vees vaid nois kohtades, kus ookean mind pikali ei lükka. Tüünetes, rifiga kaitstud lasterandades. Mujal hoian varbad veepiiril, iga natukese aja tagant tuleb laine ja kastab mind põlvini märjaks nagunii, paremal juhul lausa puusani. 

See kolla-punane veesõiduk rannal on traditsiooniline Hawaii kaksik-kanuu. Kaks kohalikku perekonda, teismelised kaas arvatud, seadsid end varahommikuseks kalastusretkeks valmis. Püügieelne öö veedetakse rannal, siinses kliimas on see käkitegu.   

Ja nädalavahetusel algas suvi!

June 21/2021

“The use of sea and air is common to all; neither can a title to the ocean belong to any people or private persons, forasmuch as neither nature nor public use and custom permit any possession thereof.” ― Queen Elizabeth I, Letters

Meil on kuumem kui teil !

 

Oot, palju teil seal Maarjamaal sooja on? Alla kolmekümne Celsiuse pügala? Aga juba sulate? Lumehelbekesed!* Võrdluseks Ameerikamaal tänaseks prognoositavad temperatuurid, kenad kolmekohalised numbrid (Farenheitist räägime, eks, mitte Celsiusest) kolmes paigas, kus ma ja Paul käinud oleme: 

Phoenix, Arizona 116°F/46°C

Palm Springs, California 118°F/48°C

Death Valley, California  126°F/52°C

Meil siin saarel lubatakse vaid kõhe 89°F/31°C.

*Nali! Tõsimeeli põlgan seda halvustavat terminit. 

------------

USA Today: Abnormal temperatures are baking the Western US in triple digits: These heat waves could become the new normal. “A long-lasting heat wave continues to bring triple-digit temperatures Thursday, raising concerns that such extreme weather could become the new normal in the Western U.S. The National Weather Service, the U.S. government agency that provides weather forecasts and severe weather warnings, announced Wednesday that more than 40 million people in the Western region are under a heat advisory or excessive heat warning. At least 11 states reported triple-digit temperatures.

CNN: Numerous heat records are being smashed: The West is in the midst of a record-breaking heat wave this week, as all-time records were shattered and daily records broken in over a dozen states. Even by desert standards, the heatwave in the Southwest is atypical. On Thursday, the National Weather Service (NWS) in Tuscon, Arizona tweeted that the city recorded a temperature of 100 degrees (38°C) at 8:14 am -- the second earliest time in the day recorded since 1948. Death Valley, California shattered its record high daily temperature for June 18 at 128 degrees (53°C) - the previous record was 122 degrees (50°C) set in 1917. The hottest recorded temperature in Death Valley was 134 degrees (56°C) in July of 1913.

June 18/2021

“The thing with heat is, no matter how cold you are, no matter how much you need warmth, it always, eventually, becomes too much.” ― Victoria Aveyard, Glass Sword

Pärast tööd



Me, nagu tähelepanelik lugeja juba teab, oleme siin Kauail tööinimesed. Või noh, kui täpne olla, siis Paul on tööinimene, mina olen satelliit. Mistap aeg ühisteks lõbustusteks tükk maad rohem piiratud kui turistipaaril. Tööinimene, tema lõbutseb vaid õhtuti, kui siis veel jaksu jagub, ning muidugi ka nädalavahetustel.
 
Pauli raketivabrikust koju jõudes teeme reeglina hotellitoa avaral rõdul väikesed lahjad dringid (Sauvignon Blanc rohke  jääga) ning arutame, kuidas õhtutunde sisustada. Teinekord, kui tööpäev pikk olnud, ei tõsta enam jalgagi välja - rõdult avanev vaade, õitearoomidest küllastunud õhk ning ookeanikohin täidab kõik soovid. Aga teinekord jälle saadab Paul juba “kodu” poole sõitma hakates sõnumi, et pakkigu ma õhtusöök ja –jook kaasa, läheme kõõlume kusagil ookeaniäärsetel kaljudel, või kastame end vette ja pärast lebotame rannaliival, päikeseloojang silmailuks. Näiteks eile õhtul käisime hotellist ca veerandtunnise autosõidu kaugusel lainete-showd nautimas, jäime pimedani. Pärast tuli dushi alt läbi käia, sest kuigi tuntavalt märjaks meid ei kastetud, sai nahk siiski soolaka kihiga kaetud. Pritsmed, noh. 

Kuid otse loomulikult on meil ka ambitsioonikamaid plaane kui hotellirõdu või selle lähiümbrus. Näiteks jalgsimatkad, lühemad ja pikemad. Nö. suureks matkaks oleme planeerinud Kalepa Ridge. Pole iseenesest teab mis pikk teekond, aga üsna nõudlikku maastikuga. No ja siis on meid juba mitmel eelneval aastal isutanud helikopterituur saare kohal, mille seekord vist ikka ära teeme. Hind küll krõbe, pealt kolmsada dollarit nägu, aga elamus seda väärt. Kauaid nimelt pole kogu ilus võimalik muudmoodi nähagi, kuna leidub saareosi, kuhu mitte ükski tee ei vii. Ja et oma raha eest võimalikult palju vastu saada, muuhulgas ka närvikõdi, otsustame tõenäoliselt doors off lennu kasuks. Siis pole oksekotiga jändamist, kui süda peaks pahaks minema või midagi. :)
  
P.S. Kivide vahele torgatud puutoigas pildil, punane paelake küljes, on kohalike kalurite maamärk. Et teaks, kus näkkab.

June 17/2021

 “In the name of God, stop a moment, cease your work, look around you.” ― Leo Tolstoy

Teigen ja teised trollid

 


Chrissy Teigeni nimi ei ütleks mulle ilmselt kõige vähematki, kui ma Architectural Digesti tellija poleks, kuna sotsiaalmeedia, kus Teigen ilma teeb, on minu jaoks suht läbimatu dzhungel. (Põhjalikuma selgituse vältimiseks öelgem nii, et viga on minus, mitte sotsiaalmeedias.) Kuid paar aastat tagasi ilmus ADs pikem lugu ja fotod Teigeni ning ta muusikust abikaasa John Legendi kodust. Teigen rääkis muuhulgas innustunult ka oma Twitteri-karjäärist. Toona kõlas minu kui otsapidi ajakirjandusega seotu kõrvus põnevalt kirjeldus, kuidas ta balansseerib vaheda sarkasmi ja lihtlabase kõrrikargamise piiril. Tänaseks on proua Teigen oma väga kõrge tviidi-redeli otsast alla kukkunud ning klopib ühe käega püksitagumikku puhtaks, teisega samal ajal tuhka pähe raputades. 

Anyway. Twitteri-Teigeni teema jäänuks mulle sellegipoolest kaugeks, poleks ma hiljuti hea mitu korda interneti-trollimise teemal põhjalikult mõtteid mõlgutanud. Täpsemalt teemal “mis paneb inimesi teisi tahtlikult kiusama, meelega haiget tegema?”. Isegi pärast seda, kui haigetsaanu ütleb, et ai, valus, palun ära tee. Trollile see ei mõju, sest trolli meelest pole viga temas endas, vaid haigetsaajas. Kes on õrnake ja haavatav, on ise loll. Kasvatagu paksem nahk. Vana hea "ohver on süüdi", eks. 

Olgu ausalt ära öeldud, et minagi pole patust puhas. Meenub üsna mitu korda, mil kirjutasin siin või seal midagi säärast, millest aimasin, et see võib adressaati torgata. Tõsi küll, enamikel neist juhtudest varjasin omaenda inetust semantilise suitsukattega, kuid teo olemust see paraku ei muuda. Ning seda, kui mitmel korral olen kedagi tahtmatult haavanud, olgu siis teadmatusest või süvenematusest, ei ole ilmselt võimalik kokku lugedagi. Sest noh, internetis on enda lõbustamine, oma vaimukuse/tarkuse/muul moel üleoleku näitamine ju nii lihtne. Plärtsatad midagi välja, enda arust jube vaimukat, ja kui jamaks kisub, siis teatad, et “ma ei mõelnud seda nii” või “ma tegin ainult nalja”. Äärmisel juhul võib poole persega vabanduse esitada, stiilis “vabandan, kui ma kedagi solvasin”. Just nimelt poole persega, sest nö. täisvabandus, teo sobimatust tunnistav “kulla X või Y, ma käitusin halvasti, palun vabandust” – no see oleks ikka väga madalalt roomamine, avalikus ruumis üksjagu komplitseeritud sooritus. Mistap tunnen nende veebituttavate/sõprade vastu, keda viimatikirjeldet täisvabandust esitamas olen kohanud, sügavat respekti, ja üritan iseennastki nende eeskujul koolitada. Või oot, pigem peaksin veel sammukese tagasi astuma, üritama nende eeskuju järgida, kes endale vabandamiseks üleüldse põhjust ei tekitagi. 

Mis nüüd lõpetuseks Teigenisse puutub, siis tema on muidugi tase omaette. Hea, et sai oma elamise ADs presenteeritud – ilmselt pole trolliproual lähiajal mahti kodusisustuse uuendamisega tegeleda, iga vaba hetk kulub vabandamisele, olgu siis avalikult või silmast silma, nagu osa kahjukannatajaid nõuab.

------------

 “In internet slang, a troll is a person who posts inflammatory, insincere, digressive, extraneous, or off-topic messages in an online community (such as a newsgroup, forum, chat room, or blog), with the intent of provoking readers into displaying emotional responses, or manipulating their perception.”

Daily Mail: Chrissy Teigen admits to being a 'troll' and 'a**hole'

June 14/2021                                                                                           Image: Internet

“Anyone can speak Troll. All you have to do is point and grunt.” ― J. K. Rowling

Kaotasin pea

 


...

June13/2021

"The two basic items necessary to sustain life are sunshine and coconut milk."― Dustin Hoffman

The Wall

 

Nägin täna öösel unes, et elasin värvikireva, hipiliku interjööriga majas, ning mul olid külas Gwyneth Paltrow ja Chris Martin. Hm. Tegevus toimus järelikult enne, kui paar consciously uncoupled? Anyway. Paltrow oli lapseootel, kandis nõuka-aegset helesiniseruudulist passega rasedakleiti, Martin oli kaasa toonud mitu pudelit väga kallist valget veini, aga mul polnud klaase, kuhu seda valada, kuigi samal ajal oli majapidamises veiniklaase küllaga. Teate ju küll neid unenäoparadokse, kui miski samaaegselt on ja ei ole.
 
Unenägudest rääkides, õudusunenägudest. Me kuurorti lõunapiiri märgistab tänav nimega Hoonani Road, mille servas asuvat müüri kutsutakse Sunset Wall. Õigustab oma nime täielikult. Aga õhtutele lisaks on minul ka hommikuti, peale Pauli tööleminekut luksus müüril istudes termostassist kohvi rüübata, ookeani kohal varbaid kõlgutada, hiigaslike merekilpkonnade vallatlemist jälgida. Teen seda igal issanda hommikul, kui just paduvihma kallama ei juhtu – troopikasaar, teinekord ikka juhtub. Täna jõudsin filosoofilisele järeldusele, et seesinane müür on õige eestlase õudusunenägu. (Olgu öeldud, et mina ei ole (enam) õige eestlane.) Et miks õudus? Aga seepärast, et isegi kui istud müüril üksinda, on suhtlemine vaat et vältimatu, kui sul just kapuuts vms silmini pähe tõmmatud pole. Sest vaadake, Kauail (teiste Hawaii saarte kohta ei oska öelda, pole käinud) on võhivõõraste teretamine ning paari sõna vahetamine veelgi levinum kui mandri-USAs. Kügeled oma joogikesega müüril, ja pea iga möödakäija, -sörkija või -jooksja hõikab sulle “good morning”. Vähe sellest. Jäädakse lausa seisma, et arendada vestlust kilpkonnadest, ookeanilainetuse eripäradest jne. Ainuke, mis päästab, on kapuuts, nagu ma juba mainisin, või siis liikumatult enese ette jõllitamine. Pead pöörata ei tohi, kui keegi möödub, kuna seda liigutust tõlgendatakse kontaktivalmidusena. Niisiis, olete hoiatatud. Kauail valitseb ülimalt introverdi-vaenulik keskkond.
 
Esimese foto tegi Paul eile õhtul. Seda pilti vaadates võib tunduda, et tegu tiheda liiklusega tänavaga, tegelikkus on siiski tükk maad rahulikum. Kodanikud olid lihtsalt karjakaupa päikeseloojangut vaatama kogunenud.
  
June 11/2021

“I might be tempted to socialize more if the conversations taking place around me were half as interesting as the dialogue going on inside my head.”
― Richelle E. Goodrich, Slaying Dragons: Quotes, Poetry, & a few Short Stories for Every Day of the Year

Lilli-update

 


Lilli-fänne tõenäoliselt huvitab, kuidas omanikest eraldatud loomal kõrbekuivas Oregonis läheb, samal ajal kui meie Pauliga ookeanis oma varbaid leotame, palmipuude vilus.

Läheb väidetavalt üliväga kenasti. Olen Deschutes Pet Lodge töötajatega regulaarselt kontaktis, neilt tuleb e-maile sääraste hellitlevate väljenditega nagu „sweet Lilli“ ja „she is such a delight“. Mul on ausalt öeldes süda praegu isegi rohkem rahul kui puhkudel, mil Lillikene me äraolekul breederi kodus  hoiul viibis, kus koera käekäik sõltus ühest-kahest inimesest. Kasvataja peres ootamatute asjaolude kujunedes oleks meil vägagi keeruline olnud plaani B distantsilt välja töötada. Aga praeguse korralduse juures on rohkearvuline, koolitatud personal Lilli eest hoolitsemas. 

Nad kiidavad ohtrasõnaliselt ta mängimis- ja kuuletumisoskust ning innukat inimesearmastust. Tean, tean... mitmed koeraomanikud oleksid armukadedad, sest paljudele just meeldibki, et koer on jäägitult pererahvasse kiindunud, võõraid ei pane tähele või ei võta omaks. Minul ega Paulil säärast suhtumist pole. Elu on palju lihtsam, kui su loom sinu külge ei klammerdu. (Sama kehtib ka inimeste kohta – jube kurnav oleks kellegi ilmatugi ning ainus elumõte olla.) 

Ühesõnaga. Kus ma olingi. Et jah, Lillikesel läheb suurepäraselt. Sel nädalal tellin talle pediküüri ja põhjaliku harjamise kah, loodetavasti peab loom end professionaali poolt tehtaval küüntekäiamisel sama viisakalt üleval kui kodus, minu pakutud teenust pruukides. Muuseas, me siin haume juba kurje plaane järgmisteks ilma koerata reisideks, näiteks nädalake kuni kümme päeva Texases, täpsemalt Austinis, MotoGP järgmisel hooajal, et vähemalt ühest mootorrataste ringrajasõidu maailmameistrivõistluste etapist päriselt osa saada, mitte üksnes ekraani vahendusel nagu seni. Ah soo, ma pole me aastatepikkusest motospordihuvist vist kirjutanudki? Võtan plaani. Peale selle, suurlinn Austin on ka väga mitmel muul moel atraktiivne, näiteks kohalik muusikaelu. Nii et jah, Deschutes Pet Lodge töötajad saavad Lillikesega edaspidigi miilustada. 

Foto Lillist ta koduse köögi ööpuuris on siin blogis vist juba korra ilmunud, kuid kuna see on nii äge pilt, läheb kordamisele. Mulle muide tegi keegi anonüümne kommentaator hiljuti internetiavarustes  märkuse, et olen julm inimene, pean oma koera puuris. Just nimelt, julm jah. No vaadake seda vaest looma. Pikaaegsest vangistusest täiesti kurnatud, ei jaksa püstigi tõusta. Lisaks on ta samasse kongi lukustatud Doloresega, vatitäidisega raikalaga, ning võika, jäneselaadse käpik-elukaga, keda kutsume kurjakuulutavalt The Night Animal. Loodetavasti ei satu loomakaitsjad seda postitust lugema ja pilti nägema, vastasel juhul on kuri karjas. 

June 10/2021

“I believed that Fufi was my dog, but of course that wasn't true. Fufi was a dog. I was a boy. We got along well. She happened to live in my house. That experience shaped what I've felt about relationships for the rest of my life: You do not own the thing that you love.” ― Trevor Noah, Born a Crime: Stories From a South African Childhood

Moodsad ajad

 


Nagu paari aasta taguse Kauai käigu ajal, on meil ka seekord plaanis maailma parimat kalarooga nautida, restoranis nimega Keoki’s Paradise. (Toonast postitust saab lugeda siit.) Noh, teen mina siis täna hommikul oma ookeaniäärse jalutuskäigu raames kõrvalepõike nimetet söögiasutuse juurde, et uurida, kas nad pandeemilistes oludes üleüldse avatud on, ja kas monchong-kala ikka veel pakuvad. Ja mida ma näen. Viisaka, inimkeelse menüü asemel ilutsevad restorani sissekäigu kõrval oleval tahvlil mingid kuradima maatriksid. Nagu... misasja?? Eeldatakse, et igaühel peab nutitelefon olemas olema, ja kogu aeg kaasas? Ei noh, ma saan mõistusega võttes muidugi aru, et enam-vähem igal endast lugupidaval inimesel ongi tänapäeval nutitelefon, vähe sellest, iga endast lugupidav nutiomanik on kogu aeg näppu- ja/või nägupidi ekraani küljes kinni. Isegi mina, kujutage ette, pruugin hetkel olude sunnil nutitelefoni, kuigi ma seda riistapuud igas mõttes umbusaldan. Ta teeb tihtipeale seda, mida tema tahab, kui just parasjagu pole ametis mulle käskude jagamisega või rumalate küsimuste esitamisega. See selleks. Mu nutipõlgus ei tohiks püsilugejale uudiseks olla, mistap sel teemal me täna pikemalt ei peatu, eks. Küll aga on mu meelest täiesti asjakohane esitada küsimus, kas peenemat sorti restoranil sobib oma menüüd QR koodi vormis presenteerida.

June 09/2021

“The real problem of humanity is the following: We have Paleolithic emotions, medieval institutions and godlike technology. And it is terrifically dangerous, and it is now approaching a point of crisis overall.” ― Edward O. Wilson

Kameeleon

 

Mis stiiliküsimust puudutab, täpsemalt riietusstiili küsimust, siis on mul elu jooksul hea hulk „värvihooge“ peal käinud. Mõned aastad vältas roosa + roheline periood, seejärel must + punane periood, järgnesid must + valge, üleni must, pruunid-beezhid toonid, sekka paar väga värvikirevat aastat. Jah, eelistused tulevad ja lähevad, kusjuures mingit (väidetavalt eakohasele) küpsusele viitavat pidamajäämist ei paista nagu kusagilt.

Siiski, üks ammune armastus on ajaproovile kindlalt vastu pannud. Nimelt mu kiindumus kamoflaazh-mustritesse. Kamot, põhiliselt pükstena, olen tänaseks kandnud kõva kakskümmend aastat, tõenäoliselt kannan ka järgmised kakskümmend. Lemmikuteks LEAF ja DPM (The Ultimate Guide to Camouflage Patterns), kuid säärekatteks on sattunud ka teisi mustreid. Sest noh, kui kusagil kamopükse müügil näen, mis mulle jalga sobivad, siis poodi ma neid ei jäta. Ärge nüüd valesti aru saage  – mul ei ole sõjalis-jahinduslikke kalduvusi, kui nii ühe kui teisega otsapidi seotud koeraspordi-hobi välja arvata. Samas, kamoflaazkangaid fännasin juba enne ülepeakaela koerasporti sukeldumist. 

Moetööstus, olgu ta tuhandeks tänatud, tõlgendab varjumisvõimet üsna vabalt, mistap mu kollektsioonis leiduvad muuhugas roosa-must-valged ja puna-mustad kamopüksid. OK, näitan pilti ka, neist, mis Kauaile kaasa võtsin. Materjaliks kõigil kolmel õhukesepoolne spandexi-segune puuvill. Annab mõnusalt venima, kannatab isegi rannas kanda, sääreotsad saab ju üles keerata. 

Ja et ma juba kord vanade Kauai-postituste linkimise teed näin minevat, siis siin on pükstelugu aastast 2018. Mainitud haaremipüksid said ka seekord kohvrisse pakitud, kuis muidu. 

June 08/2021

“The only sure camouflage was unpredictability.” ― Margaret Atwood, MaddAddam

Kiiret pole

 


Sildid poekeste uksel. Avame umbes kell see ja see. Troopikas pole kellegi tahtmist end higiseks kiirustada, ei kaupmeestel, ei ostjatel. Samas, eile käisime saare põhjakaldal asuvas maalilises Hanaleis kolamas ja shoppamas, jõudsime meile omaselt kohale enne kukke ja koitu (kella kaheksa paiku hommikul), ja üks poodnikest, kes juhtus kah varane olema, laskis meid silmagi pilgutamata poodi sisse, kuigi kiri uksel teatas, et avavad umbes kell kümme.
 
Keskmisel pildil on notaribüroo ja kohaliku Rotariklubi sissekäik. Jääb vaid mõistatada, kumb neist on seinale paigaldanud defibrillatori, elik kas elustamist vajavad notari kliendid või klubiliikmetest vanahärrad.
 
Hanalei linnake ise ning kogu Kauai põhjakallas oli selle aasta märtsis jupp aega vihmadest põhjustet mudalaviini tõttu muust saarest ära lõigatud. Veel praegugi on sinna pääsemine paras peavalu, maantee töötab osaliselt ühesuunalisena. Eile tuli nii minnes kui tulles kõva pooltunnike oodata, enne kui meie rida liikuma lasti.


June 07/2021

„Push to open. If that does not work, pull. If both do not work, try the actual entrance around the corner.“ -  Funny Shop Notices

Toateenindus, mu hirm

 


Saar pole teab mis suur. Eestimaa pinnale saaks 30 Kauaid mahutada. Siinne ilm aga võib näiteks läänekaldal olla paduvihmane, samal ajal kui idakaldal särab päike. Fotod tegin eile paaritunnise vahega, ülemise pildi musta värvi liivaga, turistidevabal Waimea rannal, alumise me hotellikompleksi hiiglaslikul, hoolikalt maniküüritud territooriumil.
 
See on meil Pauli Kauai töölähetuse puhul juba ei tea mitmes kord resideeruda saare lõunaranniku kuurortis nimega Koloa Landing. Tõele au andes oleks vähem lakutud, väiksem, lihtsakoelisem majutus me esimene valik. Korra oleme seda teed ka läinud, nii rahule jäime. Paraku, tulenevalt Pauli tööandja esitatud raamatupidamislikest nõudmistest on nö. metsik elamine paras peavalu. Koloa Landing ja sellesarnased võimaldavad lihtsamat arveldamist. Ja noh, kui pilti vaatate, siis ilmselt nõustute, et patt oleks kurta. Normaalsed inimesed ilmselt lööksid suurest rõõmust käsi kokku, kui neid peenes paigas elama “sunnitaks”, aga meie, näe, vingume…

… ja vingume. Ma olen korra juba kirjutanud, et minu näol on tegemist väga kehva hotellikülalisega. Mulle nimelt tundub teenindatava roll üdini vastumeelne. Enamjaolt hoian “do not disturb” silti ukse küljes, koristan ise ja pesen käterätikud ja vannilinad. Voodipesu peseks ka, aga selles teen väikese järeleandmise, lasen personali kord nädalas pesu vahetama, ja siis iga kord tänan paljusõnaliselt ja ülevoolavalt, mispeale mind kui vaimuvigast vaadatakse. Sest ma kummardan ja koogutan asjas, mida teised hotellikülalised iseendastmõistetava teenena võtavad, makstud ju selle eest, ja mitte vähe. Jah, mul on ikka mingi kiiks küljes. Äkki olen eelmises elus mõnes jubedas peres teenijatüdruk olnud, ja nüüd peegeldan oma kogemusi praegustele hotelliteenindajatele?

------------
 
"Kauai’s secluded Waimea Beach is, quite simply, the stuff dreams are made of. The rare black sand beach is located on Kauai’s relatively undeveloped western shore and will absolutely enchant you. Waimea pier was once an important location for whaling ships that came into port during the 19th century, and while the pier isn’t original, you will still find people using the pier for fishing and crabbing. You won’t find fancy beach amenities here, but if you’re looking for a secluded and gorgeous spot away from the crowds, Waimea Beach is absolute paradise. But don’t forget to wear shoes - the black sand reflects the sun all day, and can get quite hot."

June 04/2021

“Super-luxury hotels are being built in outer space. The new type of heaven is being offered to humans.” ― Toba Beta, My Ancestor Was an Ancient Astronaut

Nii palju erinevaid puid!

 


Eileõhtune pilt One Chick Beachilt. Mul ja Paulil on komme kohti/asju/sündmusi ümber ristida, selleks ei pea vaevagi nägema ega leiutama, sõnad tulevad täitsa iseenesest keelele. Me elamiskohast umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel asuv rannikujupp kannab tegelikult nime Brennecke’s Beach, aga kuna oma varasematel Kauail-käikudel oleme seal eranditult vaid ühe pojaga kanaemasid kohanud, sai paigast sujuvalt One Chick Beach. Ah et mis teema nende kanadega on? Kes ei tea või ei mäleta, siis Kauai kuulsatest kanadest-kukkedest olen kirjutanud siin

June 02/2021

“A slight breeze cooled the Hawaiian spring air, swaying the branches of palm trees, which cast black silhouettes against the purple and orange colors of the twilight sky.” – Victoria Kahler

Pulgad ja sõõrmed

 


Kodus, enne väljalendu, toimus mõndagi. Meil õnnestus broneerida ajad covid-testiks, nii mulle kui Paulile, see omakorda päästis 10-päevasest karantiinist Kauail. Te nüüd muidugi imestate, et asi see siis minna ja test teha, aga nagu ma ühes varasemas postituses juba mainisin, meie elukohas on testidega keeruline. Kesk-Oregon pole sul mõni peen linn Portland, eks. Pealegi on Hawaii osariik testijate/laborite osas väga valiv. Ühesõnaga, mingi ime läbi õnnestus veebis ajad kinni panna ja testimine nõutud 72-tundi-enne-väljalendu “aknasse” mahutada. Mille tulemusena ma nüüd jälle ühe kogemuse võrra rikkam: ei oleks uskunud, et apteegi akna taga autos istudes iseoma käega endale poolteist tolli pulka ninna topin. Mõlemasse sõõrmesse kusjuures. Ja seal kolbasügavustes seda va pulka hoogsalt ringi keerutan, ühes sõõrmes kuus keerdu, teises lausa seitse, kuigi testimist jälgiv kraps proviisoripoiss nõudis vaid viite keerdu per sõõre, sõbralikult ähvardades, et kui pulgal piisavalt ollust pole, annab labor null tulemust, ning vaja uuesti kohale tulla. Karantiini-hirmust käivitet põhjalik sonkimine tasus end ära. Tulemused laekusid e-mailile kasin kaks tundi hiljem, nii mul kui Paulil negatiivsed. 

Mäletan, kui covid-testimine algas, kirjeldasid blogijad protseduuri erinevalt. Minul läks lihtsalt. Silmist võttis vee jooksma küll (apteeker mainis, et kellel ei jookse, see pole pulka piisavalt sügavale torganud), aga see oli ka kõik. Inimeste tundlikkus on ikka nii erinev, minu ninakanalid ilmselgelt tuimapoolsed. Pealegi olen kevadiste õietolmu-allergia puhangute käigus harjunud ninaloputuskannu kasutama, võõrollus sõõrmetes pole uus kogemus. 

Anyway. Testimise õhtul korraldasid naabripered meile lahkumispeo, Hawaii-temaatilise, lillepärjad ja tiki-tõrvikud, vastav riietus ja muusika. Naabritega on ikka jubedalt vedanud, ma ütlen. Mis siiski ei takistanud meid keni inimesi shokeerimast - ilmusime kohale, kõrvatikud ninasõõrmetest välja tolknemas. Ei, rahunege, ei toppinud sügavale, vaid paigaldasime strateegiliselt vähekese lisavati abil, et pulgad välja ei pudeneks. Ja kuna keegi pidulistest testimas pole käinud (küll aga on nad vaktsineeritud), jäädi mõneks minutiks me udujuttu uskuma, et testitavatel tuleb pulki 24 tundi ninas kanda. Ha-ha-ha, nii hea nali, onju. Vähemasti meil endil oli väga naljakas. 

June 01/2021

“Ocean, noun. A body of water occupying about two-thirds of a world made for man — who has no gills.” ― Ambrose Bierce, The Unabridged Devil's Dictionary