7:07 AM
Me elamine on ühes neist mu selja taga paistvatest majadest. Hawaiil on tumedat laavakivikallast küll ja veel, ei ole siin sugugi ainult paradiislik liivarand. Viimane jääb õnneks vaid lühikese jalutuskäigu kaugusele. Aga pildil olevatelt kividelt vette minek võrdub... no kui just mitte enesetapuga, siis vähemasti idiootsusega. Laine ei lase sind välja, viskab tagasi, veeretab laavapinnasel, pärast lakud pool aastat mädanevaid haavu. Kividel on mitut sorti bioloogilist ollust, isegi väike kriimustus paraneb kaua. Teadja inimene tohterdab iga pisematki haavakest ohtra veinivesinikülihapendiga, vajadusel hõõrub lausa harjaga, olgu kui valus tahes, et igasugu kahtlne kraam haavast eemaldada. Kõik see ei anna muidugi võrreldagi korallidest tekitatud vigastustega, need on veelgi visamad paranema. Korall ju väga elus asi.

Juba paar päeva on vihmane ja pilvine olnud. Sooja muidugi endiselt +25 ja +28 kraadi vahel. Turistid on torssis, meid vihm ei häiri. Täna võtsime jalad selga, käisime mitu miili mööda rannaäärt maha, kuigi kallas nagu oavarrest. Teekonnal nägime täpselt kolme inimest, saar oli justkui välja surnud.
October 30/2018
Pauli fotod

“Some people walk in the rain, others just get wet.”― Roger Miller


ELVIS ON ELUS!
Teate, ma nägin eile Gunnar Grapsi. Jumala tõsi. Kauai saarel. Istun mina Päikeseloojangumüüril, kuulen lähenevat mootorrattamürinat, kiikan üle õla, ja keda mina näen mööda kimamas? Gunnarit! Väikest kasvu, teksad + nahktagi, pikad tumedad juuksed, tukk, suurepoolne nina, päikeseprillid. Graps mis Graps.
Kes järgmiseks? Elvis? JFK?
October 29/2018
Image: Internet

“Woss the matter with you?” asked Big Ted, irritably. “Go on. Press ‘D.’ Elvis Presley died in 1976.” I DON’T CARE WHAT IT SAYS, said the tall biker in the helmet, I NEVER LAID A FINGER ON HIM.”― Terry Pratchett, Good Omens: The Nice and Accurate Prophecies of Agnes Nutter, Witch


HOMMIKUNE TOPELTVIKERKAAR.
Üks ots langes vette vaat et lausa me varvaste ees. Hiljem, kui kodu poole jalutasime, lagunes vikerkaar jupikesteks.
October 28/2018
Pauli fotod.
“There is a crack in everything. That's how the light gets in.”― Leonard Cohen, Selected Poems, 1956-1968

"First they came for the socialists, and I did not speak out—
         Because I was not a socialist.
 Then they came for the trade unionists, and I did not speak out—
         Because I was not a trade unionist.
 Then they came for the Jews, and I did not speak out—
         Because I was not a Jew.
 Then they came for me—and there was no one left to speak for me."
Martin Niemöller (1892–1984) 

CNN: 11 people killed in mass shooting in synagogue
October 27/2018
“We have just enough religion to make us hate, but not enough to make us love.”― David Mitchell, The Thousand Autumns of Jacob de Zoet


INIMENE ON IMELIK.
Tänahommikune tahtmine: läheks see nädal juba rutem. Koju! Lilli järele igatsen. Oma voodi ja kanjoni järele. Viis nädalat paradiisis oldud, seks korraks isu täis. Aga näe õhtul, kui päikeseloojangumüüril istusin – omaette, Pauli tiim oli öötööl – vot siis hakkas tunduma, et kojulennuni jäänud aeg võiks ikkagi pikem olla. Troopikahämarus nii pehme ja paitav, õhk lõhnab nii magusalt, ookean veeretab laineid jalge ette, palmipuud kohisevad, täiskuu tõuseb – no kuidas sa istud lennukisse ja jätad kõik selle maha? Sulaselge ketserlus ju.
 
Olen nüüd kolm kuud Kauail elanud, kolme käigu peale kokku. Seekordne saab isegi pisut pikem kui kuu. Pole siis ime, et saar on mulle tasapisi naha vahele pugema hakanud. Loodus, inimesed. Ma tegelikult pole aloha-tüüp, st. sedasorti mandri-inimene, kes Hawaiile saabudes igal võimalikul ja võimatul juhul 'aloha' hõikab, end kohalikku kultuuriruumi sisse üritab rammida. Ei tunne ka, vähemalt praegu mitte, et siin kodu luua tahaksin. Kauail käia? Jah, loomulikult, ülima heameelega. Alaliselt elada? Ei. Vist ei. Issake, ma ei tea. Noh, nagu alguses kirjutasin, hommikul üks, õhtul teine tahtmine :-)
October 25/2018
Photo: Paul
“Comfortable shoes and the freedom to leave are the two most important things in life.” ― Shel Silverstein


MOPP JA TOLMUIMEJA.
Tunnistasin juba eelmise, veebruarikuise Kauai-käigu ajal, et olen kehv hotellikülaline. Ei kannata, kui mind teenindatakse, meeldib kõike ise teha. Ja ennäe, lõpuks saingi oma tahtmist: praeguses hiiglasuures elamises ei ole toateenindust. Idee poolest saaks kord nädalas complimentary voodipesuvahetuse, aga ma olen ise pesnud. Ja tolmuimeja ja mopp ja muud tööriistad on siin kõik välisukse kõrval konkus kenasti olemas. Jumal tänatud, ei mingit igapäevast ukselekoputust ja “do you need your room serviced, ma'am?” küsimust. Ma ei tea, ma olen tõesti vist natukene imelik. Ei ole kuulnud, et keegi teine mu tutvusringkonnast toateenindusest häiritud oleks.

Järgmise komandeerigu ajaks broneeris Paul aga taas hotelli, mitte erakorteri, sest jaanuaris on Hawaii saartel turismi tipphooaeg, valikud olid suhteliselt piiratud. Eks ma siis pean jälle teenindajaprouadega vägikaigast vedama hakkama, et kes majapidamistöödega tegeleb, kas nemad või mina.
October 24/2018
Pauli foto. 
“My theory on housework is, if the item doesn't multiply, smell, catch fire, or block the refrigerator door, let it be. No one else cares. Why should you?”― Erma Bombeck


PAULI PÄIKESELOOJANGUPILDID.
Kuidas saab üks ja sama taevas õhtust õhtusse nii erinev olla??
October 23/2018
“There was a skyness to the sky and a nowness to the world that he had never seen or felt or realized before.”― Neil Gaiman, Stardust


KÄSTI VEINITOPSIGA POSEERIDA.
Jah, olengi sihuke puuvilus istuja tüüp, troopikapäikese raiskaja. Aga päike hakkab tegelikult peale ka varjus. Meil on kombeks õhtupoolikuti või Pauli puhkepäevadel, kui midagi aktiivsemat teha ei jaksa/viitsi, toolid-söögid-joogid  kaasa võtta, erinevaid väherahvastatud rannaribasid avastada. Paul läheb teinekord vette kah, kui laine väga suur pole, mina oma olematu ujumisoskusega hoian avatud ookeanist eemale. Kauai on uppumissurmade poolest kurikuulus, pikalt teistest Hawaii saartest ees. Tark turist ei uju randades, kus veeolusid tundvad kohalikud ujumas ei käi. Õnneks leidub ka mõningaid vaikse veega madalaid lahesoppe, minusuguste jaoks.
October 23/2018
Photo: Paul
“Can you swim?" said Victor. One of the cavern's rotting pillars crashed down behind them. From the pit itself came a terrible wailing. "Not very well," said Ginger. "Me neither," he said. The commotion behind them was getting worse. "Still," he said, taking her hand. "We could look on this as a great opportunity to improve really quickly.”― Terry Pratchett, Moving Pictures



MONCHONG! HULA PIE!
Me Pauliga muidu ikka üritame turistilõke vältida, kaasa arvatud söögikohad. Aga Keoki’s Paradise nimelise restorani kööki ja olustikku kiidavad siin Kauail kõik taevani: oo, kalaroad! oo, interjöör! Või mis ta nüüd nii väga interjöör, pigem eksterjöör, sest retsoranil ja baaril puuduvad seinad. Naudid oma õhtusööki/jooki lopsaka, värvilise  troopikataimestiku keskel, tiikide kaldal, tõrvikuvalgus veepinnal kumamas, elavas esituses Hawaii folkmuusika kõrvu paitamas. No ma ju räägin, et turistilõks. Aga reedel oli meil järjekordne Howdyversary, üheksa aastat tutvumisest. Otsustasime südamed kõvaks teha, broneerisime Keokis laua (broneeringuta ära looda löögile saadagi), Paul pani triiksärgi selga, mina kõrvarõngad kõrva, ja tuld.

Keoki's menüü ei ole väga pikk. Paulile soovitas üks ta kauailastest töökaaslane, et tuntumate kohalike kalade (ahi, mahimahi) asemel telligu me hoopis monchongi, see viib Keokis keele alla. No ja siis on alati ju see munamure, seoses mu toiduallergiaga. Aga teate, mind pole mitte üheski söögikohas nii hoolitsevalt koheldud kui Keokis. Peale kelneri käis veel kaks inimest enne roogade laudatoomist kinnitamas, et ükski minu taldrikul olev toidumolekul pole isegi mitte kanaliha lähedal olnud, munadest rääkimata. Ok, väike kirjanduslik liialdus, aga jah, kolm kinnitust, üks neist peakokalt isiklikult. Wow.

Ma toidupostitusi just väga tihti ei tee, gurmaanluses teab mis asjatudja pole, aga täna näe olen lausa sunnitud, kuna elamus oli vägev. Tõeline kunstiteos - maitseid pean silmas. Serveering oli muidugi kah tasemel, aga mitte üle võlli, õnneks. Ma pisut umbusaldan igasugu imelikke nikerdisi taldrikul. Ühesõnaga, minu valik oli ginger cilantro steamed monchong with asian black bean sauce, lemongrass bamboo rice, sizzling peanut oil. Väga peen, eks ole. Aga issake, see monchong. Ma pole nii head kalarooga elu sees saanud. (Kui miski üldse konkureerida võiks, siis Terje poolt Alliklepas suitsutatud lestakala.) Ja see rohekas, sidrunheinaga maitsestatud riis musta oa kastmega…. aaaaahhhhh. Lihtsad, puhtad maitsed, aga peale igat suutäit tunned, et mingi väike nüanss jäi identifitseerimata, oot, võtan järgmise ampsu… ja järgmise… ja veel ühe…

No ja dessert. Mida me ei tellinud, kuid personal teadis, et anniversary, niisiis toodi meile maja poolt Hula Pie, legendaarne Hawaii magustoit, mis serveeritakse kogu laudkonnale ühel taldrikul, sööjate arvule vastava hulga lusikatega. Hula Pie näeb välja nagu üleelusuuruses tordilõik, ca kümme sentimeetrit makadaamiapähklijäätist õhukesel, krõbedal, shokolaadiküpsetisest põhjal, sulatatud shokolaadiga üle kallatud, purustatud makadaamiapähklid ja vahukoor kõige tipus. Paul muidugi esialgu arvas naiivselt, et on õnnega koos, saab kogu selle ilu endale, sest mina reeglina isegi ei ürita miskit koogisarnast maitsta – munad ju. Paraku tuli tal pettuda. Asetanud lauale taldriku kriminaalselt isuäratava väljanägemisega shokolaadipruuni-valgekirju magusakuhja koos kahe spetsiaalse Hula Pie lusikaga, võttis kelner valveseisangu, raporteerides, et köök kontrollis mitu korda üle – ei munaraasugi. Võin julgelt süüa. Ja kujutage ette, sõingi. Oh my God. Olin restoranimagustoidu manustamise mõnud enda jaoks juba ammuilma maha matnud, kuid Keoki äratas mu desserdihuvi taas elule. Enamikes söögikohtades käivad asjad niimoodi, et kui ma näiteks jäätise puhul küsin, kas muna sisaldab, on vastus eitav. Et mis mõttes muna, see on ju jäätis. Peale paari suutäit aga selgub, et ennäe, jäätise koostises on munakollane. Kui keegi seda lugedes imestab, uurige teinekord poes jäätisesilte. Vähemalt pooled jäätised on munasisaldusega. Anyway. Jätame selle munajutu, eksju.

Oojaa, ma saan nüüd suurepäraselt aru, miks osad kodanikud Keoki nimel vannuvad. Kusjuures arve polnud sugugi pisarat silma võttev, täitsa normaalne sellist klassi restorani kohta. Kelner sattus minu maitse jaoks küll väheke liig joviaalne olema, kõnetas mind paar korda “sweetie” ja “darling”, korra patsutas isegi Paulile õlale, aga see-eest oli ülimalt asjatundlik. Paul ilmselt ei pannud patsutust kah liialt pahaks, jättis väga kobeda jootraha.
October 22/2018
Images: Internet 
“One cannot think well, love well, sleep well, if one has not dined well.”― Virginia Woolf, A Room of One's Own


KAUAI TURISTIDE VÄLIMÄÄRAJA, OSA 4: INSTABEIBED
Järgneva teksti postitasin märtsikuise Kauail viibimise ajal, sobib turistide välimäärajasse kui valatult:

"Sotsiaalmeedia tarvis pildistamise hullusest ja iseäranis muidugi selfindusest võiks tegelikult omaette pika postituse kirjutada. Me oleme siin sihukesi situatsioone näinud, et. Näide? Olge lahked. Pikajuukseline, brünett, päevitunud kaunitar seisab ookeani rannakividel, taustaks päikeseloojang. Prunditab huuli, lükkab rinnad ette ja tagumiku taha, tõmbab kõhu sisse ning asub klõpsutama. Räägivad, et ühe Instagrami-kõlbliku kaadri jaoks peab vähemalt 50 võtet tegema, erinevates poosides, huuled erinevas prundi-astmes jne. Ühesõnaga, päike juba horisondi taha vajumas, aga näitsikul pole ilmselt ikka veel seda õiget kaadrit käes. Ajanappusest ettevaatlikkuse kaotanud, taganeb ta kivil liigse sammukese võrra, kaotab tasakaalu, ning prink taguots prantsatab karedale ja kõvale laavapinnasele. Õnneks leidub läheduses piisaval hulgal sportlikult palja ülakehaga noori surfareid, kes üksteist jalust maha tormates selfie-kuningannale appi tõttavad. Jääb vaid loota, et neiuke leiab nende neljakümne üheksa kaadri hulgast miskit Instagrammimise-väärilist, muidu ju kõik see vaev, kaasa arvatud marraskil kannikad, maha visatud. Sõna otseses mõttes."

Vot sedamoodi siis. Me Pauliga ei veeda rannas just palju aega, mõned klassikalised instabeibed on siiski seegi kord ära nähtud. Huvitav, nad liiguvad enamjaolt paarikaupa, ning paarilised näevad enamjaolt ühtemoodi välja. Ühesuguse vanuse ja kehaehitusega, ühesuguse juustepikkuse ja – värviga. Ainult bikiinid on erinevad. Fotosession kulgeb reeglina järgmiselt: beibe #1 põlvitab madalasse, lainevahusesse vette, võttes klassikalise Instagrami-poosi: pepu pressitakse tahapoole, rinnad ettepoole, kõht sisse, pea kuklasse, käsivarred üles, juukseid sasima. Kui veab, saab beibe #2 sõbrannast võtte tehtud, enne kui ootamatu ookeanilaine viimasele ristluudesse lajatab, muutes seduktiivse kehakeerutamise abituks siplemiseks.

Kuniks #1 end väheke korrastab, bikiinipüksikutest liiva välja kougib, juukseid kohevamaks üritab puhvida, võtab #2 madalas rannavees poosi sisse. Järgneb eelkirjeldatule identne sündmusteahel identsete tulemustega (liiv bikiinides etc). Et järgmiseks sessiooniks inspiratsiooni koguda, taanduvad neiukesed oma rannalinadele, võtavad telefonid ette, panevad pead kokku ning toimub ilmselt midagi töökoosoleku sarnast. Lessons learned või nii. Et järgmise võtte ajal teaks täpselt, millise nurga alla taguots sättida, kui kõrgele lõug tõsta, kas vaadata ranniku või vee poole, kuidas võimalusel lainet vältida jne jne. Plaan peetud, asutakse uuesti tööle. Samal ajal marsib kaunitaridest mööda lugematul hulgal nägusaid noori mehepoegi, vaat et peaga palmipuid rammimas, kuna silmad on pööratud tütarlaste, mitte teel olevate takistuste suunas. Aga tütarlapsi jätab säärane barbaarne, otsest kontakti nõudev suhtlusvõimalus külmaks. Sest tõeline elu käib teadagi helendaval ekraanil.

Kauai turistide välimääraja, osa 1: JOOKSJAD
Kauai turistide välimääraja, osa 2: PAARID
Kauai turistide välimääraja, osa 3: EUROOPLASED
Kauai turistide välimääraja, osa 5: ANTIBES'I KOLM PAKSU NAIST
Kauai turistide välimääraja, osa 6: UKSEPAUGUTAJAD 
October 17/2018
Pauli foto. Hibiskuseõis.
“If you have to tell people on your social media profiles you're an "influencer" you are probably not.”― Rebecca Aguilar


GEOGRAAFIATUND.
Häbi tunnistada, aga ma arvasin tänase hommikuni, et vanadel kaartidel nimetatakse Hawaii saari Võileivasaarteks seetõttu, et visuaalselt saab neid justkui leivakääre (või pannkooke) üksteise peale laduda. Kuid võta näpust, hoopiski Briti Admiraliteedi ninamehe krahv Sandwichi auks oli nimi pandud, James Cooki poolt. Ühesõnaga, siin on paar Kauai kaarti, ja paar Hawaii saarestiku oma. See arvutisimulatsioon on eriti sürr ja hariv mu meelest. Kena teada, et hetkel olen kuival maal vaid tänu faktile, et istun kustunud vulkaani tipus. Lõviosa sellest hangunud laavamassist on peidus ookeanipinna all.

Kaarte saab suuremaks klikkida. Meie pidamine on Kauai lõunakaldal, Poipus. Korrektne kirjapilt oleks tegelikult Kaua'i ja Po'ipu, rõhumärgiga. Samas jätavad isegi kohalikud selle tihtipeale lisamata, lihtsuse huvides. Kauaile ja tagasi lendame Lihuest. Töökoht on Paulil seal, kus lõpeb asfalt - kohas nimega Barking Sands Beach, Kekaha ja Polihale vahel. Kui asustust läbi turismi-prisma vaadata, on põhjarannik varakate ja eakate turistide meeliskoht, idarannik kuulub hipsteritele, lõunakaldalt leiab mandrirahvast seinast seina, nii siia tööle komandeerituid kui ka puhkajaid.  Läänekallas… oot ma otsin oma "Kauai piiblist" tsitaadi, saare ööelu tutvustavast peatükist. Lk 241: "Island Nightlife, West Shore: Find a bright light bulb and watch the geckos eat the mosquitoes.” Tõlge: läänekallas on inimtühi, ei baare, ei restorane. Õhtused lõbustused on igaühe enda teha. Noh, Paulile ja mulle sobib see väga, Polihale Beach ja puha (vt. eelmine postitus). Ja ma ei saa uhkustamata jätta, et oleme täitsa saare keskel kah käinud, seal kõrgel üleval, läbi dzungli murdes ja rabas sumades. Hmm, sedakorda pole midagi nii ekstreemset ette võtnudki, laiskus pole võimaldanud. Siiski, aega ju veel on... Lõpetuseks suurusjärkudest: Eestimaa pinnale mahuks 30 Kauai saart. 

------------

"The Hawaiian Islands (Hawaiian: Mokupuni o Hawai‘i) are an archipelago of eight major islands, several atolls, numerous smaller islets, and seamounts in the North Pacific Ocean, extending some 1,500 miles (2,400 kilometers) from the island of Hawaiʻi in the south to northernmost Kure Atoll. Formerly the group was known to Europeans and Americans as the "Sandwich Islands", a name chosen by James Cook in honor of the then First Lord of the Admiralty John Montagu, 4th Earl of Sandwich. The contemporary name is derived from the name of the largest island, Hawaii Island."
October 17/2018
Images: Internet
“Everywhere's been where it is ever since it was first put there. It's called geography.”― Terry Pratchett, Wyrd Sisters


POLIHALE BEACH on kogu Hawaii saarestiku pikim liivarand, kakskümmend seitse kilomeetrit  paradiisi. Ja mis kõige tähtsam – turistidest ummistamata. Põhjus lihtne. Kauai läänekaldal laiuvale Polihale rannale ei pääse mööda siledat asfaldi, sinna viib mitu miili konarlikku, saarele omase punase mulla ja/või kruusaga kaetud teed. Meie võtsime Polihale jaoks terve päeva, kulgesime aeglaselt, nautimisi, nii Jeepiga kui jalgsi.

Õhust tehtud ülesvõtetelt saab parema pildi, niisiis laenasin paar tükki Internetist. Kolmandal fotol tähistasin Xiga koha, kus pikast rannalkõnnist väsinud jalgu puhkasime. Seal lõpeb Polihale ning algab ilmakuulus Na Pali rannik. Veebruarikuus käisime Na Palit lähemalt kaemas, aga veeteed mööda, sest fotol olevast ristist edasi ei vii enam ühtki teed ega rada, ei roolikeerajale, ei jalamehele.

Neljandal pildil on horisondil näha Ni'ihau, Keelatud Saar. Ah et miks keelatud? See on pikem lugu, eraldi postitust väärt. Lühidalt: saar on ühe põlisasukatest perekonna eraomanduses, ülejäänud kauailased not welcome, turistidest rääkimata.

Polihale päikeseloojang oli muidugimõista 11-punktine, kümnepallisüsteemis. Istud rannal, rüüpad veinikest, nuhutad Hawaii sigari mõnusalt maguskirbet suitsu, püüdes pähe mahutada, et sinu ja lähima maismaa vahele (Jaapan) jääb kuus tuhat kilomeetrit Vaikse ookeani laineid.

------------

Polihale Beach is by far the longest stretch of beach in the state of Hawaii. Being accessed down a unpaved old cane haul road, the 27 km stretch of white sand beach and sand dunes offer endless beach-combing and shelling fun. This is a spectacular stretch of wilderness, with 30 meter sand dunes, desert cactus and remarkable sunsets over the Forbidden Island of Ni’ihau.
October 17/2018
"You all want to know what my dream is? Very simple. To walk along the beach, holding the hand of my lover."― Michelle Bachelet



LENNURAAMATUD.
Mul on traditsiooniks lennujaamade raamatupoode väisata, sest mis sa hing muud ümberistumistega lendude vahel ikka teed. Üldiselt hangin raamatuid peetud peast, reisides teen siiski erandi, kui miskit apetiitset leian, ning olen nõus täishinda maksma. Raamat on justkui mu reisisuveniir või nii.

Margaret Atwoodi “The Handmaid’s Tale” soetasin augustis idarannikul käigu ajal, Baltimore lennujaamast. Olin rongist maha jäänud ses mõttes, et kui muu rahvas raamatu järgi vändatud sarja vaatas ja sellest rääkis, polnud mina veel algallikatki lugenud. Atwoodi “Kassisilm” oli mul Eestis riiulis, hea. Handmaid's Tale on veelgi parem mu meelest. Vast seetõttu, et sain nautida originaalkeeles. Peale selle hirmutavalt aktuaalne tänases, Trumpi presidentuuriga USAs. Aga see on omaette, pikem teema. Nagu ka eestikeelsete tõlgete kvaliteet muide. Mitte et ma aru ei saaks, et väärtkirjandust ei tõlgita sõna-sõnalt, kuid olen nüüd juba kena koguse omal ajal emakeeles loetud raamatuid originaalkeeles (inglise keeles) üle lugenud. Üksjagu küsitavusi on silma hakanud, isegi kõrget klassi tõlkijate töödes. Ah, jälle kaldusin teemast kõrvale…

Ühesõnaga, lennuraamatud. Seekord soetasin San Fransiscost enne 5,5 tunnist ookeaniületamise lendu Noam Chomsky What Kind of Creatures Are We?  Et lingvistikat ja värki, see mind isutab. Olen Chomskylt enne paari asja lugenud, demokraatiast ja meediast ja propagandast, kenasti läbihammustatavad, aga seesinane viimane ost osutus paraku raskemasse kaalukategooriasse kuuluvaks. Ei ole lennuki-lugemine, vähemalt minu jaoks mitte. Eks talve jooksul üritan uuesti kätte võtta.

Õnneks oli mul kodunt kaasas Joseph Campbelli Myths To Live By, nii igaks juhuks. Tegemist on Campelli poolt 1958-1971 New Yorkis peetud loengusarja transkriptsiooniga. Issver, kuidas ma seda raamatut naudin. Tsiteerin Goodreadsi kommentaariumi: 
“Thought-provoking and controversial, Campbell,s “Myths to Live By” is a comparative study of world religious traditions with a special focus on differences between East and West, religion and war, and the underlying psychological needs fulfilled by religion. He doesn’t pull any punches when it comes to Christianity - a religion whose central text is a “nursery tale of disobedience and its punishment, inculcating an attitude of dependency, fear, and respectful devotion, such as might be thought appropriate for a child in relation to a parent... the Buddhist teaching, in contrast, is for self-responsible adults.” Certainly provocative! While Campbell’s writing style feels condescending at times, the book is a highly accessible intro to comparative world religions and he actually has some pretty interesting things to say about the fundamental similarities between religions.”
October 16/2018
Image: Internet

"Computers are like Old Testament gods; lots of rules and no mercy." ― Joseph Campbell


MA VIHKAN UUT GMAILI.
Vihhkan. Vihhhhkan. Näiteks tänane. Otsustasime oma Kauai elamises natukene mööblit ringi tõsta, kuid ei osanud eile õhtul sobivat paigutust välja mõelda. Täna hommikul, saatnud Pauli tööle, käärisin käised üles ja tegin asja ära, kuna ootamatult iskes inspiratsioon, et mis ja kuhu. Enese üle uhke, klõpsisin tulemusest paar fotot ja meilisin Paulile (jah, mul ei ole ikka veel nutitelefoni, ei tunne puudust kah). Kommentaariks kirjutasin “Piece of cake!” (Loe: tehtud nagu niuhti.) Paul vastas: “See! I told you, you could figure it out in style!” Hakkan mina siis omakorda Paulile replyd saatma, ja mida ma näen. Gmaili smart reply on kolm vastusevarianti täitsa oma peaga välja mõelnud ning pakub neid mulle. Vihast läks silme eest mustaks, nii et kahjuks täpselt sõna-sõnalt ei mäleta, mis need variandid olid, aga midagi sinnakanti  nagu “I know”, “Thank you“ ja „Nicely said“. Midagi neutraalset, sobiks iga kolmanda emaili vastuseks. 

Küsite, et kuidas Google teab, mida ma vastata võiskin? Aga eks ikka niimoodi, et ta jälgib mu meilimis-stiili, pannes kõrva taha, mida ma ühe või teise asja kohta öelnud olen. Seda kõike muidugi mu enese huvides, eks ole, et mu elu lihtsamaks teha, mulle sobivat muusikat ja riiet ja filmi jne jne jne pakkuda. Ei, ma saan aru küll, et selleteemaline vahutamine on igas mõttes tühja, ja et see, mida mina privaatsuse all silmas pean, on eilne, kui mitte üleeilne päev. Aga see ei muuda fakti, et ma vastikusest võdisen, kui masin mu järele nuhib ja soovitab, mida oma mehele öelda võiksin. Äkki Google järgmine kord tahaks hoopis tulla ja mul diivanit ja tugitoole lohistada aidata, ah? Sõnu oskab teha küll, aga kui asjaks läheb, pole teist kusagil. Anyway. Ma ei pruugi olla kõige teravam pliiats karbis, aga niipalju ikka tönkan, et ise e-kirjadele vastata oskan. Google võiks jääda oma liistude juurde. Tema asi on mailid saajateni toimetada, mitte mulle sõnu suhu panna. 
October 15/2018
Image: Internet
“Google's colourful, playful logo is imprinted on human retinas just under six billion times each day, 2.1 trillion times a year - an opportunity for respondent conditioning enjoyed by no other company in history.”― Julian Assange


WHAT THE HECK IS PARANORMAL ROMANCE??
See polnud mul esimene kord Talk Story Bookstores raamatujahil käia, nagu pole ka esimene kord sellest poest kirjutada. Läinud laupäeval soetasin kaks raamatut, Huxley ja Londoni. Esimese “Head uut ilma” olen mitu korda ja mitmesuguses vanuses lugenud. Mida vanemaks saan, seda rohkem meeldib. Aga mitte Huxleyst ei tahtnud ma rääkida, vaid Talk Story Bookstore riiulil ilutsenud liiginimetusest PARANORMAL ROMANCE. (Vaatasin igaks juhuks Googlest järele, kuidas neid silte riiuliotstel kutsutakse, raamatukogudes ja – poodides. Ongi „sildid liiginimetustega“. Veider.) Meil Pauliga tekkisid otsekohe igasugu ideed, mismoodi paranormaalne romantika välja võiks näha. Enamikku neist ideedest ei passi kahjuks avalikkusega jagada.
No ja siis see ‘Historical Fiction, other side’. Et siis mis mõttes other side? Teispool riiulit? Või teispoolsuses? Me igaks juhuks ei hakanud täpsustama. Talk Story Bookstore pole sul mingi klanitud turistilõks, asub teine mahajäetud, poollagunenud kinoteatri kõrval, mine tea, mis asju seal sügisesel hingedeajal aetakse...
Kassi nimi on Celeste, ta on 15 aastat vana, 14 aastat raamatupoes elanud. Väga sotsiaalne loom. Küllap ka paljulugenud.
Talk Story Bookstore on Kauai is a bibliophile's dream
October 16/2018
“What I say is, a town isn’t a town without a bookstore. It may call itself a town, but unless it’s got a bookstore, it knows it’s not foolin’ a soul.”― Neil Gaiman, American Gods


KAUAI TURISTIDE VÄLIMÄÄRAJA, osa 3: EUROOPLASED.
Hawaii saared on suurelt osalt ameeriklaste turismi-meka, kuid Vana Mandri asukaid olen siin Kauail kah kohanud. Eurooplase tunneb ära eelkõige muidugi keele järgi. Prantslased ja hollandlased on ülekaalus, sekka mõni sakslane või skandinaavlane. Või venelane. Eurooplasi iseloomustab fakt, et söögikohtades toimetavad nad noa ja kahvliga, erinevalt ameeriklastest, kes ainult kahvlit kasutavad. Joogiks tellib eurooplane reeglina veini, ameeriklased seevastu õlut. Eurooplane kipub teenindajate suhtes reserveeritum olema kui ameeriklane, väga ei naerata, pikemat vestlust ei algata. Laudkond omavahel on aga tihtipeale vägagi emotsionaalne ja valjuhäälne, no umbes nagu Ühendriikidest pärit turistid Euroopas.

Rannas eristab eurooplast kehakatete kasinus. Ega ülejäänutelgi seal väga palju riideid seljas ole, aga kui mõni naisterahvas rindu välgutab, on tõenäoliselt tegemist eurooplasega. Mehed ei jää sugugi alla. Olen paari auväärses eas prantsuse härrasmeest nägema juhtunud  – pisemat kasvu, kuivetunud, tumepruuniks päevitunud, kasinasti peopesasuurune riidetükk meheau varjamas. Esmamulje on, et riidetükki hoiab üleval ei miski muu kui püha vaim, lähemal vaatlusel aga selgub, et kannikate vahel ja puusadel jookseb niitpeenike pael. Mitte et ma väga lähedalt vaadanud oleks, aga no paela igatahes tuvastasin. Erinevalt prantsuse musjöödest kannab kogu ülejäänud rannas viibiv meessugu (vormis surfaritest vormitute pereisadeni) boardshortse.

Eurooplane on asjatundlik ja hinnatud klient peentes, kõrge hinnaklassiga juveelipoodides ja kunstigaleriides. Suuremad ostud (raamitud tööd, keraamika, klaas) toimetatakse teispoole maakera muidugimõista postiga. Euroopa daamid löövad end õhtuseks väljaminekuks rohkem üles kui nende ameerika suguõed.  Siinkohal minu poolt punkt esimestele. Mõned naised eksponeerivad kadestamisväärset troopikagarderoobi - stiilset, samas mitte liig peenutsevat. Prantslannad?

Eurooplased on Kauaile saabudes stressis. Me sattusime Lihue lennujaamas kahele sihukesele fruktile, et. Meesterahvad. Üks üritas keerleval pagasilindil oma kohvrit tuvastada, loopides need, mida omaks ei pidanud, suvaliselt lindile tagasi. Ei vähimatki austust kaaskodanike vara vastu. Teine käitus mingit muud moodi nõmedalt, ma ei viitsi isegi enam mäletada. Mõlemad kõnelesid (vist) flaami keelt. Loodetavasti on nad saarelt lahkudes oma stressi kuhugile lainetesse või dzhunglisse ära kaotanud.

Kauai turistide välimääraja, osa 1: JOOKSJAD
Kauai turistide välimääraja, osa 2: PAARID
Kauai turistide välimääraja, osa 4: INSTABEIBED
Kauai turistide välimääraja, osa 5: ANTIBES'I KOLM PAKSU NAIST
Kauai turistide välimääraja, osa 6: UKSEPAUGUTAJAD
October 12/2013
Foto: Paul 

“When we told our guide that we didn't want to go to all the tourist places he took us instead to the places where they take tourists who say that they don't want to go to tourist places. These places are, of course, full of tourists.”― Douglas Adams, Last Chance to See


LEHTEDE LANGEMISE AEG.
See kuivanud palmileht kaalub vähemasti 10 kilo, katsusime. Ja olime palmipuule üsna lähedal, kui leht hirmsa raginaga murduma hakkas, mataki maha sadas. Jaa, palmipuude all jalutades võtad riski. Piltidel on Kuninglik palm (Royal palm),  aga siis on ju veel need kurikuulsad kookospalmid, pahaaimamatutele pomme pähe kukutamas. Kauai kuurortides ja muidu rahvarohketes kohtades töötavad spetsiaalsed ohutusbrigaadid, korjavad kookospähklid puude otsast ära, et turistid viga ei saaks, ja businessi- ning maaomanikke kohtusse kaevata.
October 12/2017
Fotod: Paul

"The first rule of hurricane coverage is that every broadcast must begin with palm trees bending in the wind." ― Carl Hiaasen


MIS TE ARVATE, kui vanad need viigipuud on, mille juurte vahel ma poseerin? No pakkuge. 200 aastat? 300? 500? Mkmm. Kasinad kuuskümmend aastat. Uskumatu, eks ole.

Ficus macrophylla puhul (nagu ka kägistaja-viigipuu, millest paar postitust tagasi kirjutasin) on tegemist Hawaiile sissetoodud liigiga. Seekord Austraaliast. Jep, endeemiline floora on siin kindlas vähemuses. Uljad meresõitjad, linnud, tuul, hoovused on kõigist neljast maailma nurgast seemneid/taimi kokku tassinud, aastatuhandete jooksul.

Need neli tohutute juurtega viigipuud kasvavad Kauai saare lõunakaldal, Allerton Gardenis. Kutsutakse Hollywoodi filmitähtedeks, kuna Steven Spielberg filmis 1992 aastal nendesamade juurikate vahel mõned Jurassic Parki stseenid, muuhulhgas ka dinosauruse munade leidmise episoodi. Septembrikuus, kui filmimeeskond täies tööhoos oli, sai Kauai saar orkaanilt Iniki otsetabamuse, mõned tormistseenid filmis on lausa dokumentaalvõtted. (Ärge nüüd arvake, et ma olen mingi Jurassic Parki fänn, jumal hoidku selle eest, aga sääraseid fakte on põnev veebist leida.) Kõige alumine foto annab mu meelest eriti hästi mõõtkava edasi. Paulist paistab ainult peanupp, aga ta seisab seal juurika taga püsti.
October 12/2018
“Trees are what paper was, and wants to be.”― Jo Walton, Among Others


SIIN MU EELMISE KAUAI-KÄIGU KUKE- JA KANAPOSTITUS.
Ega palju muud midagi lisada polegi kui mõned värsked, paari päeva tagused pildid. Muide täna öösel otsustas üks peast soe kukk kell 1:58 kirema hakata, otse me magamistoa akna all. Varavõitu ei ole nagu? Valgeks läheb alles 6 ja 7 vahel.

Nagu piltidelt näha, on meil seekord rendiautoks Jeep. Autovärgiga on sama lugu mis elamisega – peame püsima Pauli tööandja poolt ettenähtud summade piirides, vastasel juhul tuleb endal peale maksta. Aga siin Kauai kontoris käivad asjad teistmoodi kui mandril. Vahel tarvis üht või teist raketividinat paigast teise toimetada, kuid teed on saare läänekaldal kehvakesed. Mistõttu ongi Paulil kogu komandeerigu vältel offroadiks sobiv sõiduriist kasutada, tavapärase sedaani asemel. Olen kah juba paar korda rooli saanud. Mul ju teadupärast kerge Jeep'i-fetish, võttis lausa vana ustava tumerohelise Jeep Cherokee järele õhkama, sellesama, milles me Yarkoga hea hulk aastaid Eestimaa maanteid mõõtsime.
October 11/2018
Fotod: Paul

“If it involves Jeep and flip flops, count me in.” ― Unknown


PUHU TUUL JA TÕUKA PAATI.
Jupp aega olen hoogu võtnud, et teha kokkuvõte Ühendriikide poliitiliselt hetkeolukorrast, aga käsi ei tõuse sähendseid jõledusi kirjeldama. Seda enam, et tänahommikused uudised annavad teada, et perekond Kardashian on järjekordsel visiidil Valges Majas, presidendile nõu andmas. Seekord siis meespool, Kim käis mõned kuud tagasi. Uudistes ka video Kanye Westist, punane Trumpi-müts peas, Ovaalkabinetis toolil löstutamas, teise pool lauda Trump ise, räppari jutu peale noogutamas ning tarka nägu tegemas. Võigas. Hirmutav.

Aga et troopikasaare tilulilu vahele miskit asisemat, globaalselt olulisemat postitada, juhatan teid ühe  kliimateemalise artikli juurde, mille eile avastasin. Link on postituse lõpus. Meil siin ju teadupärast üks orkaan lõpetab, teine alustab - kõige värskem, Michael, tegi kena tüki Florida rannikuasustust maatasa. Siit saab fotosid näha.

------------

“Hurricane Michael isn't a truly "natural disaster." Neither was Harvey in Houston. Nor Maria in Puerto Rico. Yet we continue to use that term. Doing so - especially in the era of climate change - is misleading if not dangerous. The phrase 'natural disaster' is an attempt to lay blame where blame really doesn't rest.” Read more:  How to talk about hurricanes now.
October 11/2018
Photo: Paul
“Men argue. Nature acts.”― Voltaire



TOHUTU SUUR KÄGISTAJAPUU.
Banyan (Ficus benghalensis) alustab oma elu pisikese, süütu välimusega epifüüdina ehk pealistaimena, kinnitudes mõnd teist liiki puule. Alguses sujub vana ja noore koostöö kenasti, aga uustulnukal on grandioossemad plaanid, mistap ta surmavas embuses on peremeestaime hukk vältimatu. Banyani üha suurenev võra varjab päikesevalguse, juured imevad emapuu elumahlu.

Banyani kasvamisest võiks korraliku õudusfilmi vändata. Igast issanda oksast kasvavad välja juured, algatuseks niitpeened, õrnakesed, kiikudes tuules nagu Rapunzli juuksed. Tugevnenud ja saavutanud piisava pikkuse, ankurdavad end maapinda, alustades juurdumist ning samal ajal ka puitumist, ja seda suhteliselt kiiresti. Targem on banyani alla mitte liiga kauaks mökutama jääda - vaat kui kasvatab sulle trellid ümber, sured kuulsusetut surma puuokste vangistuses… Neljandal fotol on kimbuke tugitüvedena töötavaid oksi hästi näha, Paulist paremal.

Neile kahele noorepoolsele banyanile komistasime Waimea Beachil, Kauai läänekaldal. Hawaiile sissetoodud liik, pärit Indiast, muuseas ka India rahvuspuu. Suurim banyan maailmas kannab nime Thimmamma Marrimanu, kasvab Antanpuris. Puu oksad võtavad enda alla rohkem kui 20200 (jep, kakskümmend tuhat kakssada) ruutmeetrit. Sadu aastaid vana banyani all seistes on kerge arvata, et ollakse metsa sattunud. Uskumatu, kuid kõik need eraldiseisvad “tüved” on tegelikult üheainsa puu allapoole kasvavad oksad, osakesed ühest ja samast hiiglaslikust elusorganismist.

p.s. Märkasid mind esimesel pildil? See väike punakas täpp puu taustal. Ning ei, mu selja taga ei ole kogum banyaneid. On üks banyan. Sama lugu tollega, mida Paul pildistab. Üks puu.

------------

"Gazing upon a satellite image of a dry region of southern India, you will observe what appears to be an entire forest, spanning more than five acres of land and dwarfing the surrounding homes and buildings. Known as Thimmamma Marrimanu, this forest is no ordinary forest, but rather a singular tree, the largest banyan tree in the world."


"The banyan is a kind of strangler fig tree, and unlike most plants, which grow from the ground up, it thrives when it grows from the sky down. The seed catches in the branches of another tree and the young sprout dangles a braid of tender tendrils down to the forest floor. When that braid hits the soil, it takes root there, and the aboveground part thickens and hardens. The banyan becomes its host’s coffin: It winds around the original tree, growing branches that rob the host of sunlight. Its roots spread underground, depriving the host of nutrients and water. As the banyan grows, more “prop roots” descend from the branches to support the enormous canopy." Source: Internet

October 11/2018
“Fancy cutting down all those beautiful trees... to make pulp for those bloody newspapers, and calling it civilization."― Winston Churchill, remarking to his son during a visit to Canada in 1929