KAUAI TURISTIDE VÄLIMÄÄRAJA, osa 2: PAARID.
Pidasin tükk aega aru, mismoodi paare liigitada. Vanuse järgi? Käitumise järgi? Rendiauto margi? Sooliste eelistuste? Puhkusele kaasavõetud järeltulijate/lemmikloomade arvu järgi? Variante küll ja veel. Lõpuks otsustasin liigitada nutiseadme näppimise harjumuste järgi.

Laias laastus jagunevad paarid neljaks:
1.    Ilmselgelt eelistavad mõlemad osapooled paradiisisaarel nutiseadmetest eemale hoida.
2.    Üks partneritest on nutiseadmesse sukeldunud, teine vahib äraoleva pilguga kaugusesse / jälgib oma lapsukesi, kes lainetes möllavad / piilub mööduvaid ilusaid poolpaljaid inimesi.
3.    Kumbki ei pane nutiseadet käest, ekraanil kuvatavat jagatakse teineteisega.
4.    Kumbki ei pane nutiseadet käest, partnerid on teineteisele pooleldi selja pööranud, et segamatult isiklikku ekraani vahtida.

Novot. Küllap olete kirjutise toonist juba välja lugenud, et nutisõltlastele jagub mul empaatiat kasinalt. Ainukese erandi teen, kujutage ette, jaapanlastele. Reeglina ei tunne ma Jaapani turistide vastu suuremat sõbralikkust - mitu head aastat tagasi Yellowstone’is oleks üks neist mind äärepealt kuumaveelaukasse tõuganud, purskavast geisrist parema kaadri saamiseks kitsukesel laudteel mulle otsa taganedes. Anyway. Kes vana asja jne. Et miks ma siin, Kauail, jaapanlaste vastu leebem olen? Aga seetõttu, et ookeani ääres, kus otsene surnukskeemise oht puudub, tunduvad nad kuidagi nii nunnud. Eile näiteks istusime Pauliga päikeseloojangu ajal rannal, veinikesega, läheduses korraldas ca meievanune jaapani paar fotosessiooni. Tundus, et neil oli aastapäev või midagi. Ema-isa poseerisid, kenades riidetes, plumeeriaõied käes, täiskasvanud tütar (?) pildistas, postitades jooksvalt sotsiaalmeediasse, saabuvaid kommentaare kõvahäälselt vanematega jagades. Sessiooni käigus liiguti veele üha lähemale, asi lõppes sellega, et ootamatu laine kastis tähtpäevalised vööst saati läbimärjaks. Sellest ei lastud tujul langeda, proua kiljus õnnelikult, karates härrale kaela. Ma läksin hiljem ja küsisin, kas nad tahaksid kõik kolmekesi pildi peale jääda, rõõmuga oldi nõus, pärast kummardasime ja naeratasime tükk aega vastastikku. Nunnu, ma ütlen!

Ahjaa, ja siis saab paare liigitada veel selle järgi, kas teineteisel hoitakse käest kinni või mitte. Tundub, et kui ollakse õnnelikus suhtes, on Hawaiil lausa kohustuslik käsikäes kõndida. Samas, käesthoidmisel võib ka triviaalsem põhjus olla. Isiklikust kogemusest võin kinnitada, et kui juhtud päeva käsikäes alustama, siis tõenäoliselt nii ka lõpetad, kuna soe ja niiske kliima sõna otseses mõttes liimib peopesad kokku. Isiklike asju ajama minnes tuleb tükk tööd teha, et higist kleepuv pihk partneri omast lahti kiskuda.

Kauai turistide välimääraja, osa 1: JOOKSJAD
Kauai turistide välimääraja, osa 3: EUROOPLASED
Kauai turistide välimääraja, osa 4: INSTABEIBED 
Kauai turistide välimääraja, osa 5: ANTIBES'I KOLM PAKSU NAIST
Kauai turistide välimääraja, osa 6: UKSEPAUGUTAJAD 
September 05/2018
“Ideally, couples need three lives; one for him, one for her, and one for them together." ― Jacqueline Bisset