Ilusa ilma tõttu suletud

 



Nonii, armas rahvas, 5500 läheb nüüd jälle mõneks ajaks lukku, nii umbes pooleteiseks-kaheks kuuks. Camper on truckile selga tõstetud, kraam tahab veel pealelaadimist, ja seejärel lõunaosariikide poole teele. Mul oli tegelikult tõsine plaan enne minekut üks pikem postitus kirjutada, millest muust kui kohalikust poliitilisest olukorrast, aga võtsin hoogu mis võtsin, lõpuks tundus hammustamiseks liiga suur tükk. Las settib natuke.
 
Ega me päris täpselt veel ei teagi, kuhu läheme. Plaane on mitmesuguseid. Tõenäoliselt veedame paar nädalat ühes, paar teises, paar kolmandas inimasustamata kohas. California, Arizona, Utah, New Mexico on osariigid, mida sihime. (Suur)linnadest hoiame arusaadavatel põhjustel eemale. Liiatigi, et me Pauliga eelistame metsikuid paiku rahvastatutele nagunii, viirus või mitte. Ma mõtlen, et me siin Ühendriikides oleme ikka õnnega koos – oma riik on pindalalt üüratu, reisipiirangud ei ahista, kui sel viisil ringi liikuda, oma maja kaasas. (Foto tehtud möödundaastase talvitumise ajal Death Valleys.)
 
Egas muud kui tõmban blogis kardinad ette ja keeran ukse lukku ja jällenägemiseni ja nii edasi. Pidage end siis minu äraolekul korralikult üleval, eks. 

January 16/2021

“Not all those who wander are lost” ― J.R.R. Tolkien, The Fellowship of the Ring

"Little smile. No teeth."



Nagu niuhti peenes linnas Portlandis käidud. Miks tuli minna, sellest kirjutasin siin. Üle Kaskaadide mäeaheliku viiv maanteelõik oli… talvine, kui jääda viisaka keelepruugi juurde. Sadas ollust, mis meie kandis kannab nime wintry mix. Eesti keelde ümberpanduna on tegemist jääseguse lörtsiga. Liiklusummik algas mägede jalamilt ja ei lõppenud enne, kui teisel pool mägesid. Et miks ummik? Sest pooled juhtidest eeldasid, et suverehvidega saab hakkama küll. Oregonis kehtib säärane liiklusseaduse pügal nagu chain law, st. sul peavad mäestikuoludes pagasnikust lumeketid võtta olema, või all talvekummid, aga ma pole veel näinud, et seadusesilm nõude täitmist kontrolliks. Mistap meiesugused, kel sõidukil four season rehvid all pluss nelivedu, peavad varuma aega ja kannatust ja muidugi ka külma närvi ning ligimesearmastust kaasliiklejate suhtes, kes aastaringses suvemeeleolus.

Anyway. Läks aega mis läks, aga Portlandi pool mägesid sai taas normaalselt kulgeda, lumest ei märkigi. Ööbisime esimest korda oma camperi-ajaloo jooksul keset suurlinna (Portlandis on 653.000 elanikku), kaubanduskeskuse hiiglaslikul parkimisplatsil. Väga mõistlik samm. Turvaline, suhteliselt vaikne, väikestel murulapikestel sai Lillit pissitada, Immigratsiooniamet käeulatuses, ei olnud muret, et jään appointmendile hiljaks või eksin ära või midagi. 

Turvakontroll USCISe teeninduspunktides sarnaneb lennujaamade omale. Kogu kraam valgustatakse läbi, ka üleriided ja jalatsid, turvavärava all ajad käed-jalad laiali… ühesõnaga, kõik kaasaegse ühiskonna paranoiadega kaasnevad kellad-viled. Mitte et ma kurdaks. Kuidas ma saaksingi. Sest olles turvariskituks tunnistatud ja sõrmejälgede/fotode osakonda eskorditud, sai mulle osaks kõige inimlikum, sõbralikum, soojem kohtlemine, mida ametiasutustes iial olen kogenud. Ja uskuge, kogenud ma olen, nii siin- kui sealpool ookeani, seoses välismaalasele mehelemineku ja võõrsile kolimisega. Aga las ma kirjeldan täpsemalt.

Minu vastuvõtuajaks oli märgitud 9:00 AM. Biomeetriaprotseduuriks (sõrmejäljed + foto) lasti kohaletulnuid sisse vaid kümnekaupa, kuigi ooteruum oli üüratu. Aga USCIS, näe, võtab terminit social distancing sõnasõnalt. Meid pandi üksteisest vaat et kilomeetri kaugusele istuma. Ametnikud püsisid raudkindlalt pleksiklaasist barjääride taga. Horisontaalsed pinnad olid desinfektandipudeleid ja tasuta näomaske tuugalt täis, ainult võta ja kasuta. Kaugemas nurgas seisis valvel sanitaartehnilise personali esindaja, kes niipea, kui immigrant oma väljakutsenumbrile vastates toolilt tõusis, sellesama tooli otsekohe desinfitseeris. Või pigem peaksin ütlema steriliseeris, kuna töö oli niivõrd põhjalik. 

See selleks. Mina osutusin kümne ootaja hulgast ainukeseks nö. edasijõudnuks, kodakondsuse taotlejaks. Ülejäänud olid alles esimeses ehk elamisloa etapis, seda siis vastavalt kas taotlemas või pikendamas. Ja lisaks olin ainuke, kel inglise keel sujuvalt suus. Sellegipoolest ei jäetud Aasia ja Hispaania juuri omavaid kodanikke hätta. Vägesid juhatav ametnik, väljanägemise järgi hilistes kuuekümnendates, tugeva kondi, mürtsuva sammu ja nakatava naeruga proua kohtles eranditult kõiki ülevoolava sõbralikkusega, võiks isegi öelda, et emalikkusega. Seletas mitu korda, kui oli tarvis. Kasutas hispaania keelt, käte- ja kehakeelt, kui oli tarvis. Nimetas kõiki “dear” ja “sweetie”, kaasa arvatud meesterahvaid. Juhatas vanemapoolse, ujeda Mehhiko abielupaari istekohtadele sõnadega “Mama will go and sit next to Papa”. Juhendas pildistamiseks poosi sisse võtjaid: “Little smile. No teeth.” Soovis igaühele, kel asi aetud, head aastalõppu. Jeerum küll. Kui kõik ametnikud sedasorti või vähemasti sinnakanti oleksid, tunduks maailm kindlapeale parem paik. Samas, ega ma ei tea, võib-olla tuleb nüüd keegi lugejaist lagedale seisukohaga, et ametnik ei tohi ühtegi üleliigset sõna öelda, et see võrdub inimeste privaatruumi tungimisega vms. Erinevad ootused, erinevad standardid, eks. Mulle igatahes jättis seesinane ametkonnakülastus kustumatu mulje. Inimlikkus, kulla inimesed, inimlikkus!

Ahjaa, sõrmejälgedest. Esiteks, ma olen vilunud jäljeandja. Ametnikuproua, kes mu kätt juhtis, ei pidanud kümme korda “Relax, sweetie, do not push, let me do it” kordama, nagu teiste klientide puhul. (Kui sõrm liig tugevasti vastu ekraani vajutada, on tulemuseks sõrmeotsakujuline tume plekk, ilma äratuntavate joonteta). Teiseks, vaevalt oli aparaat mu esimesena ette võetud sõrme, parema käe nimetissõrme jälge lugeda jõudnud, kui ekraanile ilus kurjakuulutav tekst: “FBI database - confirming results”, või miskit sinnakanti. Läksin korraks natuke ähmi. Kas ma olen mustas nimekirjas?? Aga proua hüüatas rõõmsalt, laskis mu käe oma haardest lahti – “Done, sweetie!” – ja selgitas, et FBI kinnitab, et nad on mu ära tundnud. Noh, pole ka ime. Eks ole Föderaalse Juurdlusbüroo tuvastamismasinaid üksjagu nühkinud juba, kogu selle papremajandusega seoses, mis Ühendriikide alaliseks elanikuks pürgimisel ette nähtud. 

Kojusõit läks libedalt. Üleval mägedes oli öö jooksul sula toimunud, lumesahad töö teinud, mistap suvekummidega naljavennad suutsid väheke kiiremini kulgeda kui viis miili tunnis. 

January 2/2021                                                                             Image: Internet

“A simple way to take measure of a country is to look at how many want in.. And how many want out.” ― Tony Blair

2021

 


Vot ei ole seda tunnet, et teeks möödunud aastast kokkuvõtte, kuigi, kui globaalne jama kõrvale jätta, oli minu isiklik aasta tore. Ja noh, esimene jaanuar kah juba käes, tühja sest selja taha vaatamisest, vaataks pigem ettepoole, eks. Aga foto on mullune. Lappasin tükk aega oma albumit, et leida see üks ja ainus ülesvõte, millega 2020 ära saata. Siin ta on. Meie laager keset suurt mittemidagit, kusagil Idaho osariigi avarustes, suve lõpupoole. Hiline pealelõuna. Maastikupõlengu kirbe lõhn segunemas salveipõõsaste uimastava aroomiga. Tuuletu, kuum. Lugematute miilide ulatuses ei inimhingegi. Tunne, et olukord maailmas, asukoht (mis riik, mis planeet), aastanumber ei oma vähimatki tähtsust. Vabadus. 

Aga! 2021 tuleb minu aasta! Mitte et ma horoskoobi-usku oleks, kuid hiinlased oma kaheteistkümne loomaga on ca kuu aja pärast järjega härja juures. Täpsemalt metallhärja. Ja mina olen metallhärja aastal sündinud. 

Head, sõna otseses mõttes HEAD uut aastat meile kõigile!

January 1/2021

“And now we welcome the new year. Full of things that have never been.” ― Rainer Maria Rilke