SOOMLASED REHITSEVAD PÕLISMETSI, OOKEANID ON VÄGA VÄIKESED, NING TEISI TEADUSLIKULT TÕENDTATUD FAKTE.
Ma tegelikult tulin siia järjekordset Seattle-lugu blogima, paraku sattusin enne uudiseid lugema ja komistasin kirjatükile, mida oleks patt teiega jagamata jätta. Artikkel tutvustab USA neljakümne viienda presidendi kliimamuutuse-alaseid teadmisi ning seisukohti. Ahjaa, seda ka veel, et need ameeriklased, kelle keel ei paindu sõna president ja nime Trump kõrvuti kasutama, kutsuvadki teda „number nelikümmend viis“. Ühesõnaga, lugege:
Huffpost: Scientists Respond To Trump’s Latest Unhinged Climate Remarks: ‘It’s Almost Satire’.
 /.../ Another day, another presidential remark on climate science so divorced from reality it’s numbing. “One of the problems that a lot of people like myself ― we have very high levels of intelligence, but we’re not necessarily such believers. You look at our air and our water, and it’s right now at a record clean,” Trump said, appearing to conflate particulate matter with climate-warming pollution./…/
November 28/2018
Image: Internet

"Stupidity is the same as evil if you judge by the results." — Margaret Atwood


EI HAKKA ILUSTAMA,
teen lühidalt. Teate, mida mulle see foto meenutab? Need inimesed ümber Indrek Tarandi? Interrindelasi Toompea lossihoovis, 1990. aastal.
Minu jaoks ei oma vähimatki tähtsust, kas Tarand oli purjus või kaine, kas ta provotseeris vastasseisu või mitte. Ei oma ka vähimatki tähtsust, milline Eesti partei piketi korraldas, mille poolt või mille vastu. Ainuke, mis tähtsust omab, on fakt, et see vihkamisest moonutatud ja/või kahjurõõmsalt irvitavate nägudega rahvahulk, need teisitimõtleja poole näpuga näitajad, roppuste röökijad, kätega külge minejad, jalaga tagumikku lööjad - et need on eestlased. Minu rahvuskaaslased. See fakt on mu jaoks nii õudne, nii käsitamatu, et mul läks sõna otseses mõttes süda pahaks, kui Postimehe videot vaatasin.
Ei. Ja veelkord ei. Täna ei ole mul uhke ja hää eestlane olla.
Postimees: EKRE piketil rünnati Indrek Tarandit

TÄIENDATUD PAAR TUNDI HILJEM:
Nähtud video on mul päev otsa peas kedranud. Peale postituse kirjutamist kerkis pinnale veel üks visuaalne analoogia: uudistenupud islamimaadest. Kisendav, vägivallajanune inimring, ringi keskel abielurikkujast naine. Või homoseksuaal. Või kristlane. Tõsi, paar väikest optilist erinevust islamiuudistest tänastes Toompea sündmustes siiski leiab - kõrbetolmu asemel lumelöga, burkade asemel parkad.
Foto: Postimees
November 26/2018
“Hate hurts the hater more'n the hated.”― Madeline L'Engle


SEATTLE JA STARBUCKS
kuuluvad kokku nagu sukk ja saabas. Nagu meri ja tuul. Nagu seapraad ja hapukapsad. Sest Seattle on Starbucksi sünnilinn. Seal asub ka ilmselt ainuke kohvipood, kus Starbucksi kõige esimest logo, paljastatud rinnapartiiga merineitsit näha võib, 1971 aastal Pike Place Marketil avatud Starbucksis. Kõigis ülejäänud lugematutes Starbucksides üle maailma on neiukese rinnad tänapäeval siivsalt juustega kaetud.

Ähvardasin juba aegsasti, et kui Seattle’sse minek, ei jäta ma originaal-Starbucksis käimata, nui neljaks. Ei pidanud pettuma. Igavesti lahe elamus oli, ning kohvi, nagu ikka, väga hea. Kuigi jah, Starbucks #1 eksterjöör/interjöör iseenesest pole midagi, millest koju kirjutada. Kui asukohta ei teaks või kui uksest välja looklevat järjekorda ei näeks (turismimagnet!), jääks tagasihoidlik pisike kohvipoeke tõenäoliselt kahe silma vahele. Mingit istumisvõimalust sees ega väljas pole, tellid joogi ja ootad (kaua!) püstijalu, kuni oma topsitäie kätte saad. Sisustus on päevinäinud, nii letid kui põrand. Aga õhkkond mõnus, kliendid kõik puha elevil, teenindajaid võib tsirkuseartistidega võrrelda. Tellimuse vastuvõtja kirjutab su soovi ning nime topsile, kasseerib raha, seejärel lennutab topsi kaugele üle leti, baristade suunas. Kogu selle aja jooksul, mis meie Pauliga oma kohvisid ootasime, ei hakanud silma ühtegi viletsat viset ega kobamisi kinnipüüdmist. Uutele töötajatele tehakse enne ametisse asumist korralik treening? Käsipallurid on töölevõtmisel eelistatud?

Anyway. Ei saa öelda, et oleksin suuremat sorti Starbucksi sõltlane, õigemini enam ei ole. Las Cruceses elades pruukisin nende kohvi ikka üsna sagedasti. Tänaseks eelistame igale poole oma French roast presskannukohvi kaasa võtta, termostassides. Aga vahel ikka juhtub, et oma saab otsa, või tahad niisama vaheldust, road trippide ajal, ja pisikesi kohalikke kohvipoode pole silmapiiril. Siis aitab Starbucks. Tellime reeglina vana hea latte ('with an extra shot of espresso', kui tõsisemat turgutust tarvis) või lihtsalt kohvi. Trendikad keelekasted nagu Vanilla Bean Coconutmilk Latte või Pumpkin Spice Frappuchino või muu säärane ei ole teps mitte meie teema.

Hidden history at Starbucks Pike Place Market store
The History of Starbucks Logo and A Look At The Company
November 23/2018
Fotod: Paul
“No matter what historians claimed, BC really stood for "Before Coffee.” ― Cherise Sinclair, Master of the Mountain


KES SEE KOERA SABA IKKA KERGITAB,
kui mitte perenaine. Ma olen nii uhke Lillikese üle. NII uhke! Ta nimelt tegi meiega Seattle linnareisi kaasa. Kujutage nüüd ette, et olete kasinasti kaheaastane koer, kogu elu kaljude ja kadakate vahel veetnud, mõned korrad küll paari väiksemat sorti linna tänavatel jalutanud ja kohvikus külitanud, aga kõrghoonetest, liftidest, rahvamassidest, lugematutest autodest, miljonitest  kummalistest lõhnadest ja helidest ei tea te mitte kui midagi. Ning siis ühel ilusal õhtupoolikul, peale mitmetunnist autosõitu tõstavad omanikud teid eelnimetatute keskele, ette hoiatamata. Teil peavad tõesti terasest närvid olema, et kõige sellega toime tulla.

Ning Lillikesel, nagu selgub, ON terasest närvid. Teen väikese põike koerakoolitusmaailma ja tunnistan ausalt, et pole Lilli sotsialiseerimisega väga pühendunult tegelenud. Enne kutsika võtmist sirvisin vastavateemalisi allikaid, kuna Yarko titepõlvest oli oma 16 aastat möödas, tarkus puha meelest läinud. Yarko puhul sotsialiseerisin vaese looma vaat et ribadeks (trammid, bussid, rongid, inimesed, restoranid, pangad, jalgratturid, jalgpallurid, lapsed, vanurid, vihmavarjud, ratastoolid, kübarad, habemed), Lillikese ühiskonnakõlbulikuks muutmisele lähenesin aga teistmoodi. Sest Lillit koju tuues olin 16 aasta vanem (loe: laisem) kui Yarkot võttes. Pealegi, me kodu siin Oregonis asub suhteliselt in the middle of nowhere. Rahvarohketesse kohtadesse jõudmiseks tuleb arvestatav hulk miile maha sõita. Seevastu Yarkoga elasin ca kaheksa aastat (nii kaua kestis me aktiivne treeningu- ja võistlusperiood) sõna otseses mõttes koeraelu. Iga vaba hetke täitsid trenniplatsid, jäljepõllud, koolitusseminarid, muu teemakohane. Tõsi küll, ega mind keegi ega miski muu ei sundinud kui omaenda sportlikud ambitsioonid, kõik oli ju rangelt vabatahtlik. Kuid mõte, et peaksin säärase elukorralduse juurde tagasi pöörduma, ajab mul tänasel päeval judinad ihule.

Niisiis tegin plaani, et uue kutsika ühiskonnakõlblikuks tuunimine, kui tegemist terve närvikava ja tasakaalus instinktidega loomaga (mida ma vastutustundlikult kasvatajalt võetud kutsika puhul eeldasin) ei pruugi kogu mu isiklikku elu pausile panna. Leidsin oma vaatenurgale ka toetajaid.   Meagan Karnes: More Harm than Good: 3 Reasons Why I Never Socialize my Puppies. Mõned väljavõtted:  
 - "Puppies are young and impressionable. And sometimes, drawing focus to scary things and “pushing” the issue can actually make those scary things even more scary. Accidents happen, people step on young puppy’s toes, other dogs get too rough and puppies stumble and fall off of things. And at a young and tender age, they are quite impressionable. So extensive socialization can very easily end up doing more harm than good."
- "Genetics matter. A lot of social issues (or lack thereof) are genetically inherited. Social dogs are social dogs. It’s the anti-social ones you need to work on (if that’s your goal)."
- "When our dogs regularly get rewarded by their environment, they learn to hold value in many things that aren’t you. And when they do that, those things are built to compete directly with you for your dog’s attention."


Jep, eks paljud koolitajad tõmbaksid MK muidugi rattale sääraste ketserlike seisukohtade väljendamise eest. Kuid tema pole ainuke, kes liig agara sotsialiseerimise eest hoiatab. Neid kogenud treenereid ja kasvatajaid on küllaga. Tõsi ta on - kutsikat lugematute väliste teguritega tutvustades jäetakse pahatihti tähelepanuta see kõige olulisem: side peremehe ja koera vahel. Koera tingimusteta usaldus peremehe vastu. Juba puhtfüüsiliselt ei saa noort looma absoluutselt kõigi ettetulevate olukordadega, häältega, pindadega, lõhnadega, miljoni muu asjaga tutvustada. Päevas on siiski ainult 24 tundi, inimesel tarvis ju ka töötada ja magada ja kaaskodanikega suhelda. Mida aga teha saab, on anda kutsikale teadmine, et peremehega koos on igal pool ja alati turvaline, muretseda pole tarvis.

Appikene, kuidagi pikaks kiskus see didaktiline osa. Tuleme nüüd Lillikese hotellielu juurde tagasi, onju. Seattle's elasime kesklinnas, hotellituba neljandal korrusel. Mul oli esiti tõsine mure, kuidas pissilkäikudega saab, iseäranis hommikuti, kui tal asjaga kiire. Toast mööda pikka koridori liftini – Lilli pole ju lifti uneski näinud, rääkimata sellega sõitmisest - seejärel läbi suure fuajee, ustest välja, üle tänava, kus asjaajamiseks nii umbes taskurätiku suurune muruplats. Ja arvake, kas Lillikesel oli probleeme? Mitte kõige vähematki. Peale esimest käiku oli asi selge. Lilli suur, imelihtsalt lahti/kokku volditav metallpuur oli meil kaasas, selle lõime hotellitoas üles, seal veetis ta ööd ja suurema osa päeva-ajast, sest konsulaati ja linna peale turistlema me teda kaasa ei võtnud. Küll aga tegime kolmekesi pikki õhtuseid jalutuskäike. Ma ei tea, Lillikene on eelmises elus ilmselt suurlinnakoer olnud. Laveeris liiklussuminas ja rahvamassis nagu kala vees.

Ahjaa, hotelli-etiketist ka natuke. Enne koeraga lifti sisenedemist küsisin seesolijatelt alati luba. Kõigile ei pruugi ju meeldida ohtliku väljanägemisega (ehkki ontliku käitumisega) loomaga koos ahtakeses, suletud ruumis viibida. Lillikene nimelt armastab kõiki inimesi. Kui keegi temaga silmsideme loob, jõllitab Lilli väga intensiivselt vastu. Teda tundmata võib vabalt arvata, et järgmine samm on kõri kallale kargamine, kuigi tegelikult, kui ma vaid lubaks, oleks järgmine samm hoopiski otsavaataja surnuks lakkumine. Suurest armastusest.

Lilli pälvis kuhjaga komplimente nii hotellis kui tänaval, välimuse ja käitumise teemal. Neid “wow, such a well trained dog” märkusi oli küll väheke kummaline kuulata, kuna minu jaoks asetseb latt Yarko kõrgusel. Lillit pole ma ju õieti treeninudki. See, et koer käsu peale istub, lamab ja enam-vähem soliidselt rihma otsas kõnnib, on minu jaoks kaugel “well trained” tiitlist. Vot kui ma paneks Lilli hotelli ette lamama, rihmata, ise nägemisulatusest välja läheksin, ja ta sealt poole tunni jooksul ei liiguks – vot siis oleks “well trained”. Niisiis, arenguruumi on. Siinkohal pean muidugi silmas ennast, mitte Lillit. Tema on tublimast tublim. Mina olen see, kes võiks oma koolituskogemustelt tolmu maha kloppida, loomale paar trikki lisaks õpetada.
November 22/2018
Photo: Lilli The Marriott Mascot.

Marriott Hotel, Seattle
"We are alone, absolutely alone on this chance planet: and, amid all the forms of life that surround us, not one, excepting the dog, has made an alliance with us." ― Maurice Maeterlinck


SLEEPLESS IN SEATTLE.
Sest me broneerisime hotelli kesklinna, et kõik käe-jala juures oleks ning ei peaks autoga liigeldes närve rikkuma. Paraku on suurlinna ööhääled ikka miskit hoopis muud kui koduse kanjoniserva vaikus. Samas, ega ma ei kurda, kuna Seattle oli veel kümme korda ägedam kui ootasin. Miskipärast olen sellest linnast alati palju arvanud, olgugi et senised kogemused on piirdunud Seattle lennujaamas ümberistumistega. Kolm päeva pole just üleliia pikk aeg, kuid tunde saime kätte. Kindlapeale tagasi, suveajal, nädalaks näiteks. Seattle'sse on me koduukse eest vaid viis tundi autosõitu, naljaasi Ameerika vahemaid arvesse võttes.
Ühesõnaga. Ega me niisama lusti kah ei sõitnud, ikka asja pärast - Eesti konsulaati minu passi järele. Kuna ma seekord toda kurikuulsat klambrit lahti ei kangutanud, on mul nüüd lõpuks pass uuendatud. Imekombel õnnestus meil ka suurlinnas äraeksimist vältida, nii et võime Pauliga teineteisele õlale patsutada. Mission accomplished. 
p.s. Mul on hea mitu Seattle-juttu veel soolas, hoidke silma peal.

------------

“To know Seattle one must know its waterfront. It is a good waterfront, not as busy as New York's, not as self-consciously colorful as San Francisco's, not as exotic as New Orleans, but a good, honest, working waterfront with big gray warehouses and trim fishing boats and docks that smell of creosote, and sea gulls and tugs and seafood restaurants and beer joints and fish stores--a waterfront where you can hear foreign languages and buy shrunken heads and genuine stuffed mermaids, where you can watch the seamen follow the streetwalkers and the shore patrol follow the sailors, where you can stand at an open-air bar and drink clam nectar, or sit on a deadhead and watch the water, or go to an aquarium and look at an octopus.”
― Murray Morgan, Skid Road: An Informal Portrait of Seattle

November 21/2018


PET PEEVE
Tean väga hästi, et pole täiskasvanulik mõelda, et „näe, teistel juhtub kah“. See on pigem sihuke Trumpi tase. ("But what about Hillary's emails?") Paraku oli mul täna hommikul hea meel, kui brittide Brexiti-piinadest lugesin. Jumal tänatud, jamasid on mujalgi. Muidu igal muul päeval tunnen, et elan riigis, kus tegeldakse kordi hullema poliitpornograafiaga kui ülejäänud maailmanurkades.

Aga mitte Brexitist ei tahtnud ma juttu teha, vaid hoopiski ühest mind kõnetanud blogipostitusest, mis kõneles telefonidest. Täpsemalt nutitelefonidest. Veelgi täpsemalt – nutitelefonide kultusest. Postitusele viitavale lingile sattusin, nagu ikka, läbi ühe teise blogi, mida aeg-ajalt kaen ja alati naudin. Kusjuures kolmaski mu lugemislaual olev blogija kirjutas samal teemal, pannes kenasti kirja minu mõtted, õigemini õuduse. Õuduse vaatepildi ees, kuidas inimesed avalikus ruumis oma nutiseadmete sisse ära kaovad, kuhugi hoopis teise reaalsusesse. Tean, tean, tean - ma ei oiga sel teemal esimest korda. Ja ärge lootkegi, ka mitte viimast. Aga näe, teised kah oigavad:
The Simple Joy of “No Phones Allowed”
Muuseas, postituse lõpp on lootusrikas: "I imagine that in another decade or two we’ll look at 2010s-era device use something like we do now with cigarette smoking. I was born in 1980, and I remember smoking sections on planes, which is unthinkable today. I wonder if today’s kids will one day vaguely remember the brief, bizarre time when people didn’t think twice about lighting up a screen in the middle of a darkened concert hall."
November 16/2018
Image: Internet 
“I don't have pet peeves like some people. I have whole kennels of irritation.” ― Whoopi Goldberg


ÄRAHELLITATUD.
Paulil on detsembris kahenädalane Kauai-komendeering tulemas. Ja mina, kujutage ette, olen otsustanud seekord koju jääda. Kaks kasinat nädalat palmisaarel? Nalja teete või? See on ju sama hea kui mitte midagi, ei tasu kohvrit pakkima hakatagi.
Nali naljaks. Tegelikkus on, et ma tõesti ei tunne, et kahe nädala nimel tasuks kogu kodust majapidamist luku taha panna, Lillikest edasi-tagasi loksutada (kasvataja juurde hoiule viia), ja nii edasi. Kusjuures keskmine turist veedab Kauail vaid nädala/kümme päeva ning on õnnelik, aga mina siin kirtsutan kahe nädala peale nina, sest mu saarel viibimised on ikka kena kuu aega kestnud.
p.s. Käivad kuuldused töölähetusest tuleva aasta jaanuaris, kaks korda pikemast kui kaks nädalat. No sel juhul olen kindlapeale kaasa minemas.
p.p.s. Pildil Kauai võsa. Foto: Paul
November 13/2018
“I'm a very lazy, stay-at-home kind of girl." ― Jerry Hall


11.11.2011
Mõni aeg tagasi kurtis üks mõnus blogija, et tal on tähtpäevadest puudus. Et vabaabielus paaril, kes teineteist lapsest saati tundnud, aastaid sõbrad olnud ning lõpuks leivad ühte kappi pannud, polegi nagu miskit kalendrisse märkida. Meil Pauliga on vastupidi, tähtsaid tärmineid vaat et üleliiagi. Esmakohtumine internetis aastal 2009. Esmakohtumine näost näkku aastal 2010, Texases, El Paso lennujaamas. Pulmad kõrgel New Mexico mägedes aastal 2012. No ja jõuamegi tänase tähtpäeva, mu USAsse kolimise aastapäeva juurde. Kuupäeva on kerge meeles pidada – mina maandusin El Pasos 11.11.2011, kell 11:25 AM. Minutitega, nagu näha võite, panin väheke mööda. Yarko seevastu hoidis stiili, ta lennupuur veeretati cargo-angaarist välja täpselt kell 11 õhtul.

Niisiis, seitse aastat olen ametlikult Ameerikas elanud. Paul pildistas mind ja Yarkot saabumisjärgsel päeval, 12. novembril 2011, me tollase kodu lähedal Las Cruceses, Orelimägede taustal. Ma näen pikast lennust hoolimata suhteliselt kepsakas välja, Yarko aga, kümne ja poole aastane vanamees, põeb ilmselgelt jet lag’i. Toibumine siiski pikalt ei kestnud, sai teine tervelt kolm aastat täiel rinnal Uue Mandri elu nautida, enne kui vikerkaare taha rändas.
November 11/2018
“If I'm an advocate for anything, it's to move. As far as you can, as much as you can. Across the ocean, or simply across the river. The extent to which you can walk in someone else's shoes or at least eat their food, it's a plus for everybody. Open your mind, get up off the couch, move.”― Anthony Bourdain


HAPPY BIRTHDAY LILLI!
Lillikene sai täna kaheaastaseks. Uskumatu. Alles ta ju oli kutsikas??

Peale selle olen võlgu aruande Lilli pikast, pea neljakümnepäevasest boardingust kasvataja Shelby juures, sel ajal kui meie Pauliga Kauail olime. Ega seekord palju kirjutada polegi, Lilli käitus nagu vana kala. Kasvataja ei jõua teda ära kiita, et oleks kõik hoiukoerad sellised. Heatujuline, suurepärase söögiisuga, teiste koertega sõbralik ja mänguhimuline, inimestega suhtlemisaldis. Eriliselt kiindunud tundub Lillikene olema kasvataja abikaasasse, suurekasvulisse, heasüdamlikku habemikku, endisesse sõjaväelasesse. Enne kui Lilli autosse laadisime, et koju sõita, miilustasid need kaks tükk aega hüvasti jätta. Meile teeb asjade säärane käik seda enam headmeelt, et mitte alati ei ole kõik nii roosiline olnud - eelmistest boardingukogemustest Shelby juures olen kirjutanud siin. Kodus ei vajanud Lilli sedakorda kohanemiseks päevagi. Vaatas valdused üle (hunnikute viisi koiotisitta maja ümber kusjuures, eks koiotid arvasid, et kui nii kaua ära oldud, siis tagasi enam ei tuldagi) ja lülitas sujuvalt kenneli-elu pealt kanjoni-elu peale ümber. 

Kaks esimest fotot tegin täna. Sundisin Lilli jälle punasele pingile kanjoniserval (vaata eelmise sünnipäeva pingipilti siit). Teisel abistab ta aiatöödel. Kolmas foto on Pauli võetud, umbes poolteist kuud tagasi - nad kaovad teinekord kahekesi kadakate vahele, õlle ja sigariga. Lillikest on üsna keeruline pildistada, ta tumeda näo tõttu. Valgus peab piisav olema, õige nurga alt langema. Kehakarv muudab kah valguse käes värvi, nii et mõnel pildil on meil väga tume koer, teisel jälle heledam. Aga noh, imeilus on Lilli igal kellaajal ja iga ilmaga.

p.s. Kõik Lilli-teemalised postitused on kogutud siia.

p.p.s. Kahe nädala pärast reisib Lillikene Seattle’sse. Koos meiega muidugi. Ma sain Eesti konsulaadist teate, et mu pass on kohale jõudnud, yehaa! Laadime looma autosse, teeme kolmepäevase, kahe ööbimisega road tripi. Või mis ta nii väga tripp, Seattle ju vaid kuue sõidutunni kaugusel. Aga kuna pimedaks läheb juba kella viie ajal ning me mõlemad Pauliga oleme väga laisad autojuhid, siis võtame mugavalt. Mul on muide kindel plaan originaal-Starbucksist, st. Starbucksi esimesest, 1971 aastal avatud kohvipoest tops kohvi osta. Jääb kenasti tee peale.
November 06/2018
“When the Man waked up he said, ‘What is Wild Dog doing here?’ And the Woman said, ‘His name is not Wild Dog any more, but the First Friend, because he will be our friend for always and always and always.’”— Rudyard Kipling


KAKS AMEERIKAT.
Keda huvitab lugeda pikemat analüüsi tänaste ülioluliste USA vahevalimiste kohta (esialgsed tulemused selguvad õhtul), siis siin see on:
CNN: The two Americas are on a collision course today
November 06/2018
Image: Internet



“BARBED WIRE, USED PROPERLY, CAN BE A BEAUTIFUL SIGHT.”
Need on USA presidendi paari päeva tagused sõnad. Kahekümne esimesel sajandil. Kui koonduslaagrid, Berliini müür ja muu säärane peaks veel suhteliselt värskelt meeles olema.

Ning tänahommikune uudis Maarjamaalt - EKRE poisid ja Ernitsa Pets lõid Riigikogus Trumpi toetusrühma. Ei tea kuidas Eestis selle okastraadiga lood on? Ikka jätkub?
November 06/2018
Image: Internet

“Stupidity is the same as evil if you judge by the results.”― Margaret Atwood, Surfacing


MOODSAD A(S)JAD, osa 2. 
Hotellielu, täpsemalt me Kauai elamise paradiislik voodi on mind ja Pauli ära hellitanud. Ehkki ka kodune magamisase ei anna sugugi põhjust kurta, otsustasime juba saarel, et astume sammu edasi suuruse ning mugavuse osas. Paraku selgub, et voodimadratsi valimine on tõeline raketiteadus. Vanasti tundus asi lihtne. Vedrud või poroloon, pehme või kõvem, ja oligi kogu lugu. Nüüd aga visatakse sulle ette nii peent terminoloogiat, et. Mälumadratsid (minu tõlge terminist 'memory foam mattress'), hübriidmadratsid. Ühe või teise madratsiliigi esindajad eristuvad üksteisest omakorda materjali, valmistamistehnoloogia, keskkonnasõbralikkuse ning veel tuhande ühesaja parameetri poolest, mis omakorda tingivad muidugi hinna. Turg on õnneks tarbijasõbralik, tootjad meelitavad muuhulgas näiteks 365 öise prooviajaga. Kui madrats aasta pärast ei sobi, saad oma raha tagasi, tullakse tasuta järele kah.

Veel oli mulle täielikuks (positiivseks) üllatuseks, et mitmed ostjat informeerivad saidid arvustavad muu hulgas ka madratsite seksikõlblikkust. Väga mõistlik. Oma kogemusest võin kinnitada, et esineb kõrgtehnoloogia silti kandvaid küljealuseid, kus vähimgi ühistegevus on välistatud, kuna mälumadrats kasutab mälu üleliia innukalt. Vaevalt jõuab inimene voodisse heita, kui madrats ta oma embusse haarab, end lamaja keha järgi vormima asudes. Kuna madratsi haardest väljarabelemine võtab hea hulga energiat, siis ega seda muuks enam eriti üle ei jäägi.

Anyway. Üleeile õhtul, olles vooditeemal hulk tunde internetis veetnud, lõin arvutil kaane pauguga kinni ja kuulutasin, et mulle aitab. Liiga suur valik, ei mina oska otsustada. Lähen ostan naabritelt heinu, õmblen riidest koti ümber ja viskan voodile. Hea lakalõhn ja puha. Hommikuks oli frustratsioon üle läinud, meel muutunud, sukeldusin taas Googlisse. Praeguseks on valik enam-vähem tehtud. Nüüd jääb vaid Tänupühajärgset Musta Reedet oodata, allahindlust. Sest uus madrats saab ülihea olema, aga ülihea madrats ei ole teps mitte odav.
November 04/2018
Image: Internet

“It was truly an abomination of nature that one always found the most comfortable spot in the bed five minutes before one had to leave it.” ― Mia Ryan, The Further Observations of Lady Whistledown


MOODSAD A(S)JAD.
Mäletate, ma mingi aeg tagasi avastasin Architectural Digestist selfisid tegeva külmiku? Novot. Saabun mina Kauailt koju, postkastis ootab järjekordne AD värske number, ja sealt vaatab vastu järjekordne tehnoloogiaime – rääkiv kraan. Jaa, lugesite õigesti. KRAAN. Rääkiv köögikraan. Esimese hooga pööritasin silmi, aga siis hakkasin mõtlema, et äkki peaks soetama? No näiteks noil üksildastel õhtutel, kui Paul komandeeringus ning Lilliga kisub sõnaline suhtlus pisut ühepoolseks, võiks kraan täitsa asine vestluskaaslane olla?
AD: „Finally, the faucet that listens...  A new collaboration with Amazon’s Alexa virtual assistant, The Touch20 Technology faucet by DELTA responds to voice commands for turning water on and off, changing it’s temperature, and measuring quantities. $ 500. deltafaucet.com”
November 02/2018
Image: Internet

“The difference between technology and slavery is that slaves are fully aware that they are not free”― Nassim Nicholas Taleb