PET PEEVE
Tean väga hästi, et pole täiskasvanulik mõelda, et „näe, teistel juhtub kah“. See on pigem sihuke Trumpi tase. ("But what about Hillary's emails?") Paraku oli mul täna hommikul hea meel, kui brittide Brexiti-piinadest lugesin. Jumal tänatud, jamasid on mujalgi. Muidu igal muul päeval tunnen, et elan riigis, kus tegeldakse kordi hullema poliitpornograafiaga kui ülejäänud maailmanurkades.

Aga mitte Brexitist ei tahtnud ma juttu teha, vaid hoopiski ühest mind kõnetanud blogipostitusest, mis kõneles telefonidest. Täpsemalt nutitelefonidest. Veelgi täpsemalt – nutitelefonide kultusest. Postitusele viitavale lingile sattusin, nagu ikka, läbi ühe teise blogi, mida aeg-ajalt kaen ja alati naudin. Kusjuures kolmaski mu lugemislaual olev blogija kirjutas samal teemal, pannes kenasti kirja minu mõtted, õigemini õuduse. Õuduse vaatepildi ees, kuidas inimesed avalikus ruumis oma nutiseadmete sisse ära kaovad, kuhugi hoopis teise reaalsusesse. Tean, tean, tean - ma ei oiga sel teemal esimest korda. Ja ärge lootkegi, ka mitte viimast. Aga näe, teised kah oigavad:
The Simple Joy of “No Phones Allowed”
Muuseas, postituse lõpp on lootusrikas: "I imagine that in another decade or two we’ll look at 2010s-era device use something like we do now with cigarette smoking. I was born in 1980, and I remember smoking sections on planes, which is unthinkable today. I wonder if today’s kids will one day vaguely remember the brief, bizarre time when people didn’t think twice about lighting up a screen in the middle of a darkened concert hall."
November 16/2018
Image: Internet 
“I don't have pet peeves like some people. I have whole kennels of irritation.” ― Whoopi Goldberg