Üheksa

 


Ma kõigepealt korraks veel koerateemadel. Õigemini, tõlketeemadel. Paul nimelt loeb mu blogi Google tõlke abil. Arvatagi, et sellega saab omajagu nalja mistahes postituse puhul, iseäranis aga siis, kui Lillist blogin. Usutavasti olete märganud, et üsna tihti esineb mu tekstides sõna “peni”. Kusjuures see pole mu enda looma ega ka teiste koerte kohta sugugi halvustav termin, täitsa normaalne, lugupidav sünonüüm ju. Novot. Ja mis te arvate, kuidas Google toda siivsat eestikeelset sõna inglise keelde tõlgib? Penis! Jumala ausõna! Iga issanda kord! Paul hakkab ilmselt varsti kahtlustama, et kirjutan siin mingit erootilist järjejuttu või miskit. 

Aga tegelikult tulin täna hoopis veest rääkima. Nimelt veetsime viimased neli päeva ilma jooksva veeta. Meil on kinnistul isiklik, pumbaga puurkaev, ja hästi kvaliteetne vesi. Pumba elektriühendus otsustas läinud laupäeva öösel üles öelda. Järgnenud päevadest võiks vägagi mitme kandi pealt kirjutada. Näiteks sellest, kui sõltuvad me, tsiviliseeritud ühiskonna liikmed, noist tänaseks iseendastmõistetavaist mugavustest oleme. Kraanist voolav vesi, toad soojad ja valged ka külmal ja pimedal ajal… Siis võiks veel kirjutada selle kandi pealt, kui vähese veega oleks võimalik toime tulla, ja kui palju me tegelikult tarbime. Võiks kirjutada ka sellest, et pool-prepperid, nagu me Pauliga oleme, ei jäänud me hätta, kuna panipaigas on suured veekanistrid majapidamisveega alati varuks (ütlen "majapidamisvesi" seetõttu, et seda me väga tihti ei uuenda), lisaks arvestatav kogus värsket joogivett veidi väiksemates säilitusnõudes.

Vaatluse alla võiks võtta ka asjaolu, et meiesugustel matkajatel/camperdajatel on ekstreemtingimustes kõvad eelised. Kõrbereisidel oleme harjunud vett kokku hoidma, kolmandiku ämbritäie veega end pealaest jalatallani puhtaks pesema, vett korduvkasutama (no näiteks kõigepealt loputad hommikul näo, jätad vee kaussi, pärast päeva jooksul hea käsi pesta, õhtul jalgu.) Ja üleüldse, igapäevane dushi all käimine on ülehinnatud, seda olen oma kõrvaga meditsiinispetsialisti suust kuulnud. 

Anyway. Nagu tavaks, tekkis emergency justnimelt nädalavahetusel. Vähe sellest, lausa tänupühade  nädalavahetusel. Me landlord, peale seda kui olime teda kriisisituatsioonist teavitanud, kargas sellegipoolest otseteed probleemile turja. Esimene brigaad, kes kohal käis, kratsis niisama kukalt ja jalutas me kenas aias ringi, teine katse oli õnnestunum. Õppind mehed, head riistad. Tänaseks tuleb vesi jälle kraanist, nagu peab. Kella pealt ei vaadanud, kaua ma eile õhtul soojas vannivees õndsalt hulpisin, mitme päeva mustust ihu küljest lahti leotades, aga üle tunni kindlasti. Tuleb ikka veelgi tihedamini endale meelde tuletada, kui mõnusasti me, inimesed, tänapäeval siin maamunal elame. Või vähemasti osa meist elab. 

Fotod: September 2017. Lilli esimese kahe eluaasta suvedel (Oregonis on need kuumad!) varustasime teda suplusvõimalusega. Kõik oleks ju väga kena olnud, aga Lillikene on meil… kuidas seda öeldagi… printsess herneteral. Temale kõlbas bassein üksnes ja ainult noil üürikestel hetkedel peale veega täitmist, mil basseinipõhjas ühtegi, kordan, mitte ühtegi liivaterakest, männiokkakest, rohuliblekest polnud. Mis tähendas, et Lilli arvates tulnuks “must” basseinivesi peale iga suplust välja kallata, ja bassein seejärel uuesti kristallselge, puhta veega täita. Ausalt, see oli jumala koomiline: lasen mina basseini vett täis, kutsun Lillit. Peni (Google, väike vihje: neli jalga, saba, haugub) tuleb, vaatab, otsustab, kas kõlbab end märjaks teha või mitte. Okkakene veepõhjas? Nope! Ain’t gonna happen! Saba selga ja minema. Noh, kolmandamal suvel sai meil mikroskoopiliste purukeste veest väljaõngitsemisest villand, annetasime basseini heategevuspoele, ja sealtmaalt saab Lillikest suviseks jahutuseks voolikust kastetud. Ta muide jumaldab seda, läheb veejuga rünnates täitsa lolliks kätte ära.

Detsember 01/2023

“...Human beings, little bags of thinking water held up briefly by fragile accumulations of calcium...” ― Terry Pratchett

Kaheksa

 


Selle postituse pealkirjaks tahtnuks “Kaheksa” asemel “Enob & Doof" panna, aga ei hakanud nädalapikkust traditsiooni rikkuma. Pealegi, te oleksite mõelnud, et olen igapäevasest blogimisest segaseks läinud. Mis enob? Mis doof?? Oot, las ma räägin. 

Eks iga koeraomanik arvab, et tema peni on see kõige intelligentsem. Nii ka meie Pauliga. Ning vähemasti me enda meelest on sel arvamisel kõva tõepõhi all, kuna Lillikene saab me jutust aru. Või noh, mõnda sorti jutust. Või noh, vähemasti mõnedest sõnadest. Näiteks ei saa tema kuuldes rääkida söögist ja kondist. Inglise keeles, mis me kodune keel, vastavalt “food” ja “bone”, eks. Ma ei saa Lilli kuuldes Paulile teada anda, et varsti tarvis koera sööta, või et pealelõunal kavatsen talle (koerale siis, mitte mehele) konti pakkuda. Lillikene nopib need sõnad kirurgi täpsusega jutust välja, jäädes, silmad paluvad, suu vesine, meile otsa vahtima. Sellest ta muidugi aru ei saa, et söögi- või kondiaeg pole veel käes.

No vot. Ja kuna ei mulle ega Paulile üldse ei meeldi, kui koer on “needy”, ehk siis ahistab meid oma pilgu ja järelkäimisega, olime sunnitud mõningad uued sõnad leiutama. Läksime lihtsama vastupanu teed, pöörates söögi ja kondi tagurpidi. Food – doof, bone – enob. See on nii naljakas, kuidas need salasõnad meile endale on külge jäänud. Isegi inimtoidu kohta tuleb nüüd doof enne keelele kui food.  

Aga tõele näkku vaadates, jah, nii väga kui tahakski uskuda, et meie loom on harvaesinevalt andeks, kohtab säärast “keeleoskust” koerte hulgas alailma. Lilli sõnavaras on… /loetlen sõrmedel/… umbes 30 sõna? Kõik ei tulnud ehk praegu meelde. Lisaks tunneb Lillikene kümmet-viitteist  mänguasja nimepidi, ning on viipekeele alal kõva tegija, kuna hea hulk infot vahetame käemärkide abil. Juurdetulek, eemale minek, paremale/vasakule pööramine, ootamine, paigal püsimine, ja muud sellist. 

Hmm, jaa... kui allolevat artiklit uskuda, võiksime me Pauliga, kui nii laisad poleks, Lillikese sõnavara oluliselt suurendada. Samas, sellega võtaksime riski, et ei saa enam üldse omavahel rääkida, kui koer pealt kuulab. Ei, las jääda, nagu on. 

Fotol: viiekuune Lilli ja enob. Jah, Lillikese õuekennelis on säärane kena vaip-põrand, tänaseks juba paar korda uuendatudki. Vaiba all 10mm paksune isolatsioonimaterjal, et kõnniteekivide talvekülmus koerani ei jõuaks. Vaipa puhastan tolmuimejaga üle päeva, vajadusel igapäevaselt. Mõne inimese elutoa põrandakate ei ole kah nii perfektne, ma ütlen. Aprill 2017. (Jep, mind ikka veel kriibib see "sa kohtled oma koera halvasti".)

------------

Smarter Than You Think: There are three types of dog intelligence: instinctive (what the dog is bred to do), adaptive (how well the dog learns from its environment to solve problems) and working and obedience (the equivalent of ‘school learning’). Data from 208 dog obedience judges from the United States and Canada showed the differences in working and obedience intelligence of dog breeds. Border collies are number one; poodles are second, followed by German shepherds. As for language, the average dog can learn 165 words, including signals, and the “super dogs” (those in the top 20 percent of dog intelligence) can learn 250 words.

November 30/2023

“A bone to the dog is not charity. Charity is the bone shared with the dog, when you are just as hungry as the dog.” ― Jack London

Seitse

 


Blogimismaratoni viienda, unistustest rääkiva postituse sappa kirjutas mustkaaren imelise kommentaari. Sellest, mis vormis tema unistab. Notsu poolt lisatu süvendas lõime veelgi. Pani mind mõtlema. Ja täna hommikul saatis Kaur mulle meilile internetiavarustest leitud teksti (esiteks, K.-lt küsitud, lubas endale viidata, ja tekst netis nagunii avalik; teiseks, mis mul viga kuu aega järjest blogida, postituste teemad tuuakse lausa koju kätte!). Ühesõnaga, tekst kõlas nii: 

Pretty awful how basic human activities like singing, dancing and making art got turned into skills instead on being seen as behaviours. So now it’s like ‘a point of doing them is to get good at them’ and not ‘this is a thing that humans do, the way birds sing and bees make hives’. /…/ This is the thing that humans do, you don’t have to be good at it to enjoy it.

Appikene. Ma pole ammuilma nii mõtlemapanevat mõtteavaldust kohanud. Ja see viis mind taas “miks ma ameeriklasi armastan” lainele. Olen tol teemal ennegi kirjutanud, aga tänases kontekstis armastan ameeriklasi... wait for it... nende madalal asetseva kaunite kunstide lati tõttu. Oot, ärge pööritage silmi, kohe selgitan. Ameeriklane (täpsemalt siis ühendriiklane, kuna mu kogemused piirduvad USAga) ei kõhkle ütlemast, et ta on maalija, tantsija, laulja vms, olgugi et määrib lõuendit vaid algkooli tasemel, tantsimine seisneb kord kuus square-dancingu õhtutel osalemises, laulmine piirdub riigihümni ning parasjagu tabelite tipus oleva kantriballaadi refrääniga. Ameeriklasele piisab end tegijaks nimetamiseks juba juhul, kui ta üht või teist neist asjust teeb. NB! Tegijaks mitte ses mõttes, et ta arvaks, et tase jube kõrge, tulemus ahhetamist väärt, vaid, noh... see, kes tantsib, on ju tantsija? lauluheli kuuldavale tooja on ju laulja? Lihtne, loogiline. Ameeriklasel puudub eestlasele nii loomuomane “oh mis nüüd mina, ma ju algaja/amatöör/kehvake". Teisisõnu, puudub enda iga hinna eest pisendamise soov. Kusjuures ameeriklane ei kõnele oma oskustest uhkustades, ei sugugi. Tegevuse üle õnnelik olemine, sellest mõnu tundmine pole uhkustamine. Siinkohal võib eestlane muidugi suureliselt väita, et ameeriklased on lapsikud. No kui ühtpidi vaadata, siis on tõesti. Aga lugege uuesti Kauri saadetud teksti. Loovus on (või vähemasti võiks olla) inimese loomulik olek. Ja nüüd lugege postituse lõpus olevat Picasso tsitaati, ja öelge, kas vanameister on kümnesse tabanud või ei. (Igaks juhuks lisan, et öeldes "ameeriklane" või "eestlane", ei viita ma kummagi maa elanikkonnale täies mahus. Räägin teatud hulgast mulle teada olevatest inimestest, omaenda kogemuste baasil. )

Aastaid tagasi, kui veel algaja ameeriklane olin, juhtus järgmist. Värske tuttav uuris lähemalt mu Eesti elu ja elukutse kohta. Reeglina eelistan end esitleda sellena, kes parasjagu olen, mitte sellena, kes kunagi olin, kuid sedakorda rääkisin talle ka oma kunstnikuarjäärist Eestis, et näitused ja särki-värki. “I’m an artist myself”, kostis tuttav selle peale. Mul muidugi elevus, et oi, tahaks töid näha. Toodi lagedale mõned joonistused ja maalid ja… ok, ma ei eeldanudki, et tegemist maailmatasemel, siiani veel avastamata talendiga või miskit, aga no need tööd - need olid pehmelt öeldes amatöörlikud. Väga pehmelt öeldes. Milline enesekindlus, vaat et suurushullustus, mõtlesin. Nimetab end kunstnikuks, endal pole vähimatki annet. See juhtus siis mu esimesel Ühendriikide aastal, eks. Tänaseks ei pilguta ma sarnastel puhkudel enam silmagi. Laulmine, tantsimine, joonistamine, maalimine võib ju ometi  klassifitseeruda inimkäitumisena, selmet lahterduda oskusena?

Fotol: Paul mängib Lillikesele ukulelelt. Death Valley, detsember 2019. 

November 29/2023

“Every child is an artist. The problem is how to remain an artist once he grows up.” ― Pablo Picasso

Kuus



Mu eelmise postituse sabas kommenteeris Katarina, et tal on hea meel  inspiratsiooniallikaks olla. Ma siis kohe kasutan tema lahkel loal uuesti juhust, varastan inspireerun jälle, seegi kord ta kinnise blogi postitusest, mis muuhulgas rääkis kodutöödest ja nende jagamisest/jagunemisest soopõhiselt. Rõhk sõnal muuhulgas. Käed mul taas mõnevõrra seotud, sest inspiratsioon tuleb kinnisest blogist, mistap ei hakka sissejuhatust täpsemate selgitustega pikaks venitama, vaid võtan kätte ja kirjutan olmest/majapidamisest partnerlussuhtes enda ja Pauli näitel. Seda tahan siiski algatuseks kah ära märkida, et suures plaanis meiega sarnaselt toimub igapäevaelu mitmete teistegi paaride puhul, kellega mul rõõm lähemalt tuttav olla. “Lähemalt” tähendab, et tean mõndagi ka sõprade-tuttavate-sugulaste kooselude telgitagustest, selmet üksnes fassaadi näha. Samas, ehk on mul lihtsalt sitta kanti vedanud, nii oma praeguse abikaasaga kui tutvusringkonnaga? Pime kana on tera leidnud? Vaevalt. Ma kohe kuidagiviisi ei taha uskuda, et me Pauliga + nood nimetet paarid oleme ainukesed terve ilma peal, kelle suhe olmerindel kenasti töötab (nagu ka muudel rinnetel). See lihtsalt ei ole tõenäoline. Ütleksin suisa, et on võimatu. Vastupidi - tiimitööna toimivaid paarissuhteid leidub küllaga. Ja veel: soopõhistesse üldistustesse (loe: klisheedesse), olgu need siis tehtud majapidamise või mistahes muu nurga alt, tuleks mu meelest äärmise skepsisega suhtuda. 

Ühesõnaga, igapäevaelu ja -olme. Meil Pauliga on tänaseks (jaanuaris saab 11 aastat abielus ja 13 aastat paar oldud) kodutööd üsna kindlalt ära jaotatud. Enam-vähem pooleks löödud. Kumbki ei oota ega eelda, et teise marjamaale tuldaks, kui seda just ekstra ei paluta. Kusjuures me ei viljele nö. klassikalist meeste- versus naistetööd värki. Näiteks: ajal, mil meil veel camperit polnud, telgiga matkasime, oli minu ülesandeks telgi püstitamine ja mahavõtmine, Paul samal ajal kokkas ning pesi nõud. Ja et juba camperist juttu tuli, see ju justkui teine kodu, siis sealgi on majapidamistöödel nö. silt küljes, Epp või Paul. Tema näiteks keedab igal hommikul kohvi. Pärast peseb kannu ja termoskruusid, samal ajal kui mina sätin Lilli reisipuuri sõiduvalmis. Üleüldse, kui te tahate paaride sujuvat koostööd näha, tulge camperi-matkajate (või mistahes matkajate) kampa. Sellise elustiili juures ei saa kumbki pool lullilöömist, lihtlabaselt teise turjal liugu laskmist lubada. 

Aga pargime nüüd korraks camperi, tuleme kodusesse olmesse tagasi. Mu postituse põhipoint on, et kumbki meist ei eelda, et kui näiteks kohvikoor otsakorral või maja küttev propaan hakkab lõppema, peame mõlemad võrdse hooga barrikaadidele viskuma, ja kes ei visku, see on laisk ja lohakas. Rääkimata sellest, et üks meist imestaks, miks teine ei viskunud. Silmi pole peas? Ei näinud, et koorepudelis viimane tilk, või et propaaninäidik punases? Meie majas ründab barrikaadi see konkreetne persoon, kelle hooleks üks või teine argikohustus on, olgu siis suulisel või vaikival kokkuleppel. Suulisel leppel on muidugi olulised eelised, vaikiv võib viia segadusteni stiilis “aga sina oled ju siiamaani kogu aeg kohvikoort ostnud/propaani tellinud”. Mkmm, meil asjad nii ei käi. Mina näiteks ei oota, et Paul voodipesu vahetaks või Lillit õhtuti jalutama viiks. Paul ei oota, et mina autode  rehvirõhku kontrolliks või Lillit hommikuti jalutama viiks. Mina pean sahvri toiduvarude üle rehnutit, hoian kogustel ja säilivusaegadel silma peal, Paul teeb sama muude varudega (joogivesi, kaminapuud, autokütus). Ja nii edasi. 

Võib-olla käivad korteritingimustes elavatel paaridel asjad teisiti, aga meil on suur ja mitmekihiline majapidamine (palju ruutmeetreid, vägev õue-ala, panipaigad, töötoad, garaazh), ning me mõlema jaoks on tohutu kergendus, et ei üks ega teine pea kogu virtsahvtil kätt pulsil hoidma, vaid üksnes umbes viiekümnel protsendil. Oleks ju rumal mitte ära kasutada eelist, et meid on kaks, ja panna mõlemat kohvikoore/propaani üle valvet pidama. Mõtle, kui palju vaba aega meil enda ja teineteise jaoks üle jääb, kui ülesanded sedasi ära jagatud. 

Mu meelest kooselu üks kõvemaid tõmbenumbreid ongi justnimelt asjaolu, et saab igapäevakohustused konkreetselt partnerite vahel ära jagada. Mina teen seda, sina teed teist.  Niimoodi on mõlemal võimalik oma aega ja energiat  planeerida. Arusaamatused, vääritimõistmised, nägelemised olme teemal jäävad olemata, seetõttu ka kuhjumata. Muidugi, igasugu erandjuhte tuleb ette, kus asjad vajavad delegeerimist, aga see pole meie peres iial probleem. Ja muidugi leidub ka neid olmetegevusi, kus teeb see, kes esimesena jaole jõuab. No näiteks kumbki meist ei jäta vetsupaberirulli hoidjat tühjaks, kui ise viimase paberitüki tõmbab. Kusjuures, kui nüüd soopõhiseks minna, siis minu kogemuste kohaselt kohtab rullihoidja tühjaksjätjaid (nii otseses kui ülekantud tähenduses) enam-vähem ühevõrra nii meeste kui naiste hulgas. Meeste hulgas ehk sutsu rohkem, kuid väide, et enamus mehi selle töö naispoole osaks jätab, on vägagi far-fetched mu meelest.  

Anyway. Rääkides kindlast, väljakujunenud, kokkulepitud töödejaotusest, tahan sama hingetõmbega ka tänamisest, väärtustamisest kõnelda. Meil Pauliga on sihuke tõsieestlase jaoks ehk ülemääraselt moosine komme teineteist ühtepuhku tänada, või peaksin pigem ütlema, et märgata. Märkamine ei pea alati “thank you” vormis olema. Võib vabalt öelda ka “oo, küll täna oli hea kohv” või “nüüd on süda rahul, propaan terveks talveks olemas”. Või “Lilli näeb peale kammimist nii kena välja”. Sest keegi ju kammis koera ja keetis kohvi ja helistas propaanifirmasse, need asjad ei juhtunud iseenesest. Keegi panustas, mis sest, et kokkuleppeliselt oligi tema kohustus. Sellega on mu meelest natuke nagu töölkäimisega, mis ju kah kokkuleppeline kohustus, mille eest saab palka. Koduste tööde tasuks on meie kahe puhul justnimelt märkamine ja/või tänamine. 

Et vot sedasi siis on lood siinpool sood. Teistel ehk teistmoodi, igaühel omamoodi. Mina kirjutan ikka iseendast, onju. 

Fotol: viiekuune Lilli annab oma panuse majapidamistöödesse - ründab reha. 

November 28/2023

“He was my cream, and I was his coffee. And when you poured us together, it was something.” ― Josephine Baker

Viis




Katarina kirjutas hiljuti unistustest, ja kommentaarium rääkis kaasa. Mina tahan täna enda omadest rääkida. (Vot olengi jah sihuke sigudik, et kõigepealt noomin teisi blogijaid, kui nad kuu aega kestva blogimismaratoni käigus lugejailt abi ja ainest küsivad, ning seejärel võtan kätte, kaaperdan samasuguse ettevõtmise raames julmalt kaasblogija teema.)

Ühesõnaga, unistused. Arusaadavatel põhjustel ei sobi mul kinnises blogisabas kõneks olnut ümber jutustada, kuid niipalju võin ehk süümepiinadeta öelda, et minu arusaamine unistamisest ja unistustest ei kattunud seal pea kellegi omaga, üks erand välja arvatatud. Sest, noh… ma ei tea, mis te must peale selle postituse lõpuni lugemist arvate, aga… Vaadake, minu sõnavaras tähistab väljend unistus midagi säärast, mis nagunii ei juhtu. Midagi täiesti ebareaalset. Võtke see sõna tükkideks lahti: uni-stus. Uni. Väljaspool tõsielu eksisteeriv, piiranguteta maailm, kus mitte miski pole võimatu.. Ärkveloleku-ilmas mõeldavad juhtumised, näiteks lotovõit või vintage Missoni mantli skoorimine sekkarist või maailmameistritiitel Ladina-Ameerika tantsudes – need ei ole unistused, need on (juhul, kui ma ise või keegi teine peaks miskit säärast või sarnast ihaldama) eesmärgid. Mida on võimalik ellu viia. Ei väida, et igal ajal ja igaühel, kuid põhimõtteliselt siiski saadaval/saavutatavad. 

Huvitav, et lapsepõlves olid minulgi jalad üsna maas, kui nii võib öelda – unistasin muuhulgas näiteks baleriinikarjäärist, ja koerast, ja roosast, valgete karvaste varrukatega jopest, sellisest, nagu mu parimal sõbrannal oli, väljamaa sugulaste poolt saadetud. OK, ükski neist unistustest ei täitunud (kui täiskasvanu-ea koerad välja arvata), kuid põhimõtteliselt oli siiski tegemist millegagi, mis hea tahtmise ja/või õnne korral täiesti võimalik olnuks. Teinuks hambad ristis tantsutrenni, toonuks koerakutsika salaja, vanemate vastuseisust hoolimata koju, kiskunuks sõbrannal jope seljast, või miskit sinnakanti. 

Aga siis. Mida vanemaks sain, seda võimatumatest asjadest hakkasin unistama. Teleportatsioonist näiteks. Ja mineviku ning tuleviku nägemisest. Isegi mitte niivõrd ajas rändamisest, vaid justnimelt nägemisest, mismoodi asjad olid või saavad olema - ise püsin füüsiliselt paigal, omades võimet saata pilk läbi aastate ja sadade ja tuhandete, taha- ning ettepoole. Ja olgu peale, räägin siis oma kõige suurema unistuse kah ära, kui juba jutuks läks. Ma nimelt unistan süvakosmoses ringi rändamisest. Teate seda David Bowie lugu, Space Oddity? /Ground Control to Major Tom/Take your protein pills and put your helmet on/? See saab olema taustamuusikaks, kui mulle pakutakse kohta väikeses kosmosekapslis, mida toidab praegusajal veel tundmatut tüüpi energiaallikas. Saan kogu toda mõistust tarretavat ilu näha, mida Universumi mõõtmatutel avarustel pakkuda on. Määratusuuri, miljonivärvilisi gaasipilvi, hiiglaslikke, skulpturaalseid udukogusid, musti auke, sündivaid ning surevaid tähti. Teised tsivilisatsioonid mind ausalt öeldes ei huvita, lähen sinna üles vaatama, mitte suhtlema. Tagasitulek ka ei huvita, kusjuures. Ma mõtlen, et olles kõike eelnimetatut näinud, ja lisaks lugematut hulka vaimustavaid vaatepilte, mida praegu ka parima tahtmise juures ei oska silme ette manada, pole mul enam soovi, motivatsiooni Maa peale tagasi tulla. Maa on liiga… väike. Jään hoopiski kõiksusesse õndsalt hõljuma, nagu Major Tom. 

Lennukaaslas(t)e koha pealt püsib unistus tõtt öelda veel pisut hägune, täpsustamata. Ses mõttes, et ma otseselt ei näe end armsaid inimesi maha jätmas, kuid samas pole reis mu vaimusilmas mingi seltskonnaüritus. Ei, kui nüüd järele mõtlen, siis ma vist läheks ikkagi päris üksinda. /Though I'm past one hundred thousand miles/I'm feeling very still/And I think my spaceship knows which way to go/Tell my man I love him very much, he knows/

Ja ärge tulge mulle ütlema, et kosmoselend pole eelneva definitsiooni kohaselt unistus, vaid hoopiski eesmärk. Maksad Muskile või Bezosele või Bransonile mõned miljonid, ja saadki tähelaeva pardale. Mkm, nii lihtne see ei ole, kullapaid - need mehed ei lenda piisavalt kõrgele ega kaugele, rahuldamaks mu ambitsioone.  

Foto: Lilli me õuemurul. Eesmärk: kanjoni teisele kaldale pääsemine.

November 27/2023

“And the Milky Way belted heaven with ice and silver, and the Magellanic Clouds were not vague shimmers but roiling and glowing; and the Andromeda galaxy gleamed sharp across more than a million light-years; and you felt your soul drowning in those depths and hastily pulled your vision back to the snug cabin that held you.” ― Poul Anderson, Tau Zero

Neli

 



Ma vaatan alati inimeste käsi. Ja natukene kadestan naisi, kel käed ilusad. Pauli vennanaisel näiteks. Ta on minust mingi 5 aastat vanem, aga käed nagu vanade meistrite maalide madonnadel – graatsilised, siidjad. Pikkade, otstest peenenevate, justkui voolitud sõrmedega. Minul? No minuga on nii, et ma polnud veel kolmkümmend viiski, kui eelkooliealine vennatütar mu käsi vaadates lapseliku otsekohesusega lajatas: “Sul on nii koledad käed!” 

Oma kuuekümnenda sünnipäeva postituses kirjutasin sedasi: “Ühte huvitavat fenomeni olen viimastel aastatel hakanud täheldama. Keha ja vaimu eraldatust. Kesta ja sisu erinevust. Ei, oot, ärge naerge, las ma selgitan. No näiteks jääb mu pilk oma kätele pidama. Käelabadele. Aga kummalisel kombel hindan neid nüüd kõrvalseisja pilguga. Nagu polekski minu jäsemed. Las nad siis olla soonilised. Käed on üksnes tükike kestast, mille sees päris-mina peidus.” Toona, kaks ja pool aastat tagasi, vastas kirjutatu tõele. Kuid tänaseks on mul väike… kuidas öeldagi… hirm ei ole õige sõna… mure? kõhedus? tekkinud. 

Ei, oot, kohe seletan, asi pole tegelikult hull, pigem eakohane. Kusjuures ma ju teadagi see mimm, kes igal pool ja kõigile kõva häälega kuulutab, et vananemine mind ei häiri, sellega kaasnevad välimusemuutused samuti mitte. Mis on suures plaanis tõsi. Ja mis viga mitte häiruda, kui sind on õnnistatud eksterjööriga, mille vormishoidmiseks pole tarvis jõupingutusi teha. Kehast räägin siin, eks. Paul iseloomustab mind sõnaga “shapely”, seegi vastab suures plaanis tõele. Näoga on muidugimõista teine lugu, kuid kortsud, jumal tänatud, mind ei häiri. Kohe üldse mitte. Küll aga on, iseendalegi imestuseks, käelabad väheke häirima hakanud. Me siin hiljuti vaatasime vahvat neo-noir actionit French Connection II, ja seal oli stseen, kus väike vanaproua Gene Hackmani kehastatud narkouimas detektiivi lohutamas (üksiti ka röövimas) käis, ja teate, need mutikese käed… õudneee!! Loodetavasti polnud see ta loomulik kehaline seisund, vaid butafooria, vähemasti osaliselt. Tohutusuured moondunud liigesed, kulliküüntena kõverad sõrmed… appikene. Mõtlesin neile kätele veel mitu päeva takkajärgi, üksiti kaesin hindavalt enda omi.  

Osteoartriit, muide, on rassistlik, seksistlik konditsioon, ealiselt diskrimineeriv pealekauba. Tabab eelkõige vanemaealisi, valgeid naisi. Minu puhul mängivad rolli muidugi ka kõik need aastad naha- ja metallitöid, aia- ning remonditöid, koerapeksmistkoolitamist. Kusjuures veider, et parem käsi, primaarne töökäsi, näeb tükk maad noorem välja kui vasak. Ei, miski kuskilt ei valuta, tänan küsimast, ega sega (veel?) ka kõige peenemaid töid tegemast, õmmelust ja muud taolist. Aga see pagana väljanägemine, noh! Vasaku käe väike sõrm on ülemisest liigesest kõverdunud, kusjuures ei vaata mitte allapoole, vaid kelmikalt kõrvale, neljanda, nimeta sõrme suunas. Flippimis-sõrme ülemine liiges näeb välja justkui abstraktne skulptuur. Ja nii edasi. Käesoontest ärme üldse rääkima hakkamegi, need olid juba tol ajal köiejämedused, kui vennatütar tõde kuulutas. Kusjuures kummalisel kombel on soonedki toekamad just nimelt vasakul käeseljal. 

Ühesõnaga, olen oma käete suhtes pisut rahulolematuks muutunud. See eespool tsiteeritud kõrgelennuline “käed on üksnes tükike kestast” ei taha mind viimasel ajal miskipärast teenida, samas kui kesta muude osade muutused jätavad külmaks, mõned arengud tunduvad isegi täitsa meeldivad, või  vähemasti huvitavad. Pean vist jälle üle ei tea mitme aasta (lühikesi) sõrmeküüsi lakkima hakkama, mustaks või hõbedaseks või miskit. Ehk annab uue hingamise, suunab mõtted “make the most of it” rajale, selle asemel et “woe is me” vagu künda.  

Fotod: kolm ülesvõtet magavast Lillist. Keskmine pilt tuleb tervitustega kõikidele mu blogi lugevatele koerapuurivaenajatele. :) Jaanuar/veebruar 2017.

November 26/2023

“That spring, Amelia takes Maya to the drugstore and lets her choose any polish color she likes. "How do you pick?" Maya says. "Sometimes I ask myself how I'm feeling," Amelia says. "Sometimes I ask myself how I'd like to be feeling.” ― Gabrielle Zevin, The Storied Life of A.J. Fikry

Kolm

 



Kõigepealt 5500 lugejanumbritest. Ma ei saa aru, mis toimub. OK, täitsa loogiline, et selles postituses kajastatud sündmused numbrid lakke lõid. Publik, teadagi, armastab verd ja soolikaid, ja ega ma ise kah patust puhas pole. Teinekord draama kohe tõmbab, mis teha. Aga nüüd, kui nimetet torm juba ammuilma vaibunud peaks olema, ja mina siin omaette õige õrnalt tundnud, et igapäevase postitamise tuules hakkan justkui avanema, elik ehk kirjutan mõnestki asjast, mida siiani pole jutuks võtnud – nüüd on tollest paari päeva tagusest “Üks” postitusest saati mu niigi arusaamatult kobedad lugejanumbrid pea kahekordistunud. Jah, kahe, lugesite õigesti. Crazy! Miks? Mis lahti on?? Misasi lugejaid nüüd äkitselt intrigeerib? Asjaolu, et iga päev ilmub uus sissekanne? Nunnud kutsikapildid? Müstika, ma ütlen. Jõllitangi praegu 5500 tagatoas neid numbreid ja tunnen, kuidas tahaks teo kombel karpi tagasi tõmbuda. Aga noh, jänes teadagi kaarte ei mängi ja shampust ei joo ja nii edasi, mistap ma ei kavatse oma plaane muuta, olgugi, et publiku hulk saalis ehmatavalt kasvanud. 

See oli sissejuhatus. Nüüd postituse juurde. Meil siinpool vett toimus üleeile Thanksgiving, eks. Paulil ja mul on traditsioon, et tema kokkab peoroad tänupühadel, mina jõulude ajal. Eilne menüü: ahjus küpsetatud kana + kabatshokk (acorn squash). Ja õunapirukas. Kumbki meist ei  fänna kalkunit ega kõrvitsapirukat, kuigi mõlemad kuuluvad iga endast lugu pidava Ühendriikide perekonna traditsiooniliste, must have tänupühasöökide nimistusse. 

Pühadesöömaaegadest rääkides. Mida vanemaks saan, seda enam olen nn. kohustuslike pühade suhtes paras Grinch, olgu siis tegu jõulude, jaanipäeva või tänupühaga. Vastuhakk hõlmab muuhulgas ka toidulauda, ja kui põhjust otsides enda sisse vaatan, leian sealsetest psühholoogilistest sügavikest nüüdseks juba aastakümneid kestnud toiduallergia. Konditsiooni, mis on mus tekitanud tugeva vastumeelsuse mistahes toidusunduse suhtes. See ei puuduta muide üksnes menüüd, vaid ka söömingu ajastamist. Kaotan vähimagi isu, kui tean, et vot punkt see kell pean lauda istuma, kõhtu täitma hakkama, et sotsiaalselt aktsepteeritav olla. Muidugi, tänaseks olen tänu jubedatele allergia-atakkide kogemustele niikaugel, et võin silma pilgutamata ükskõik millises peolauas vaid veiniklaasi taga istuda, sama ajal kui muu seltskond end hea ja paremaga nuumab. Kõhu söön täis kodus, enne pidu. Juhtub pikem oleng, võtan omaenda isikliku leivakoti kaasa. Kui veel mõned aastad tagasi üritasin, hambad ristis (no pun intended) fassaadi säilitada, toitu moepärast ette tõstes, et seda hiljem Pauli taldrikule või prügikasti sokutada, siis viimasel ajal ma isegi ei vaevu enam teesklema. Imestajad ja toidutoppijad peletan viisakalt, kuid kindlasõnaliselt eemale.

Ühesõnaga, jah, üleeilegi oli mul tükk tegemist, et kellapealt Pauli kokakunstisaavutuste kallale asuda. Samas, olime kahekesi, külalisteta, Paul oleks mõistnud, lükanuks ma maiustamist tunnikese või poole võrra edasi, söömaks siis, kui mulle sobib. Aga no lõhnad olid sellised, et meelitasid isegi minusuguse paljukannatanud toiduallergiku lauda. For the record: me ilmselgelt pole õiged ühendriiklased. Ei vaadanud tänupühal ameerika jalgpalli ega ostnud Mustal Reedel ühtegi asja. Vaatasime hoopiski poole ööni Oppenheimerit, samal ajal end jäätisest oimetuks õgides. 

Fotod: oksapurustamismasin, neljakuune Lilli. Need kõrvad!! Tänaseks on Lillikene kõrvadele muidugi järele kasvanud. Veebruar 2017.

November 25/2023

“Thanksgiving was nothing more than a pilgrim-created obstacle in the way of Christmas; a dead bird in the street that forced a brief detour.” ― Augusten Burroughs, You Better Not Cry: Stories for Christmas

“Here in Britain, of course, it's Thank Fuck We Got Those Weird Jesus Bastards On The Boat Day” ― Warren Ellis

“I celebrated Thanksgiving in an old-fashioned way. I invited everyone in my neighborhood to my house, we had an enormous feast, and then I killed them and took their land.” ― Jon Stewart

Kaks

 


Sai keeleteemaga eile alustatud, jätkan samal lainel. Lugesin Rentsi blogist mõnda aega tagasi mõningase kadedusega, kuidas ta ameeriklasest abikaasa eesti keele õppimises edusamme teeb. Meil Pauliga on selle asjaga nagu on - tähendab, on kehvasti. Kui Ühendriikidesse kolisin, hakkasime Las Cruceses hooga pihta, aga siis jäi miskipärast soiku. Oregoni ümber asudes tekkis mõlemal uus hingamine, üritasime taas, kuid ka tookordne katse jäi lühikeseks, jooksis liiva. 

Meie õigustuseks tuleb siiski märkida, et Rentsi mehel on tugevad eelised, elab ta ju eestikeelses keskkonnas, kus keeleõppesurve tuleb nii koduseinte vahelt (muuhulgas tollelt üüberarmsalt kaheaastaselt preililt) kui ka mujalt. Paulil sedasorti pressing puudub. (Vahelepõige, maimikutest rääkides. TMI ehk, aga meil on endavanuste sõprade hulgas käibel sihuke… kuidas öeldagi… tobedavõitu nali, et kui kokku saame, ja üks või teine abielupaar teatab, et neil on uudiseid, siis ülejäänud karjatavad kooris: “/sisesta naispoole nimi/ is pregnant??!” Ma räägin, tobe, noh. Me seltskonna naised on lapsesaamis-east juba ammuilma väljas. Mehed? No soovitage mõnele meie kamba 60-70 aastasele meesisikule värske isa staatust, ja te saate näha, kuidas ta õudusest silmi pööritab.) 

Pardon, kaldusin teemast täiesti kõrvale. Et siis need keeleõpingud, jah. Siin Oregonis me tõesti üritasime. Ei mäleta, kas Duolingo vms toona, aastal 2014 saadaval oli, ilmselt oli, aga Paul õppis eesti keele grammatikat mingi väljamaalastele mõeldud raamatu järgi, ja praktilisi harjutusi tegime omavahel. Tõele au andes tuleb tunnistada, et mina tüdinesin enne kui tema. Päevade kaupa lihtlausetega suhtlemine pere-elule eriti miskit juurde ei anna, võite mind uskuda. Ja siis muidugi need 14 käänet või mitu neid oligi, pluss kõik see muu õudus, mis eesti keele grammatikaga kaasas käib… vaene mees, ma ütlen. Aga ta tõesti üritas. Elaks me Maarjamaal, räägiks Paul tõenäoliselt juba ammu soravalt, tal on keelte peale kõrva. 

Siiski on Paulilgi oma võõrkeelne tähetund olnud, viis minutit kuulsust. Ühe me Eestis-käigu ajal – jeerum, ainult kaks korda olemegi ju käinud nende 12 aasta jooksul, mis ma siinpool vett elanud, alates 11.11.2011 – ja appi, ma unustasin kolimisaastapäeva tähistamata! – kuhu ma jäingi? Ahjaa, ühe suvise Eesti-tripi ajal olime headel sõpradel külas, Nõmmel, äge vabaõhupidu, söögid-joogid-grill. Kogu seltskond teadis, et Epu abikaasa kohalikku keelt ei räägi. Kuid siis äkitselt ründas Pauli üks priske sääsk, mispeale ta selges eesti keeles röögatas: “SITAKS SUUR SÄÄSK!!” Ausõna, ma ei liialda, kui ütlen, et rahvas oli naerust suremas. Kusjuures mul endal polnud enam meeleski, miks ja millal talle säärase väljendi olin õpetanud. 

Siit moraal: kui tahad keeleoskusega muljet avaldada, viska grammatika kus seda ning teist, õpi parem paar vinget fraasi pähe ja kasuta neid igal sobival ning sobimatul juhul. 

Mõned näited Pauli eestikeelsest sõnavarast:

  • kapsas hakklihaga
  • see on lihtne nagu üks-kaks-kolm
  • punane vein 
  • valge vein
  • sina jääd koju, koer
  • sina jääd koju, naine
  • sitaks suur sääsk
  • Eputrilla piitspeenike

Foto: Lillikese esimene nädal uues kodus. Ja elu esimene kont - vaat et samas mõõdus kui kutsika pea! Jaanuar 2017.

November 24/2023

“Words, he decided, were inadequate at best, impossible at worst. They meant too many things. Or they meant nothing at all.” ― Patricia A. McKillip, In the Forests of Serre

Üks




Teate, peale eilset postitust hakkas südametunnistus mind pisut piinama. Et olen küll kõva mutt sõna võtma, aga kas üleüldse tean, millest räägin? Ma pole ju toda “kuu aega blogin iga päev” üritust siiani tahtnud/viitsinud/julgenud ette võtta. Ja siis vingun, et ai vai, kirjutajatel tekib teemaikaldus, kuidas nii saama. Elik: teoorias olen tugev, aga praktikas? Ühesõnaga, otsustasin asja lõpuks ära proovida. 31 päeva, 31 postitust. Alustan 23. novembril, lõpetan 23. detsembril. Pärast seda jõuan ehk veel jõuluõhtuks põranda pesta ja kuuse ehtida ja seakintsu ahju visata – juhul muidugi, kui sariblogimisest kurnatuna raasukegi eluvaimu sisse jäänud. Et siis: fasten your seatbelts, ladies and gents. Alustan. 

-----------------------------------

Marju kirjutas aktsentidest ja keeltest. Ütlen teile ühte. Antaks mulle iga kord dollar, kui keegi mu aktsendi kohta komplimendi teeb, oleksin juba ammu miljonär. Ilma naljata. Ma pole mõistagi ainuke, kes Ühendriikides, immigrantide tõotatud maal inglise keeles kõneldes võõrapärast hääldust praktiseerib, küll aga tundub minu rääkimisviis kaaskodanikele miskipärast iseäranis apetiitne. Levinuimad reaktsioonid on “I LOVE your accent!” and “Where are you from? It's such a BEAUTIFUL accent!” 

Ma enda arvates ei rõhuta oma aktsenti, samas ei poe ka nahast välja, et elupõlise ameeriklasena kuulduda. Lähikondsed väidavad, et hääldus muutub, aktsent tugevneb, kui olen (nagu ka allolev tsitaat märgib) a) väsinud b) klaasike-paar veini manustanud c) erutatud või stressis. Täiesti loogiline iseenesest, kõigil noil puhkudel kontroll kõne üle nõrgeneb ju. 

Enamjaolt pakutakse mu emakeeleks saksa keelt. Sellega seoses meenutan mõnuga sakslannat Lisat, kellega tutvusin Las Crucese fotoklubis. Vot temal oli saksa aktsent, no ikka sihuke, et vahel pidi hoolega kuulama, mis keeles ta üleüldse räägib. Aga! Mis häälduses puudu jäi, selle tegi tasa inglisekeelne sõnavara, üle mõistuse rikkalik, võiks lausa öelda, et pillav. Lisat kõnelemas kuulda – vaimustav!  

Hiljuti juhtus järgmist. Surfasin parajagu sekkaris (jah, jälle, jah, sekkaris, paluks mitte silmi pööritada), kui stangevahes jäi mulle ette ühe proua ostukäru. Proua oli ülepea  ostutegevusse süvenenud, ei märganud teed anda, mispeale mina: “Could you please move your cart a little, thank you?” Proua tõstis pilgu, vaatas mulle otsa, palus öeldut korrata. Kordasin. Vastuseks sain naeratuse ja veelkordse “Say it again?” Järeldasin, et inimesel ilmselgelt kuulmisega probleeme, naeratasin vastu, tõstsin pisut häält, samal ajal kärulükkamise pantomiimi etendades. Proua purskas naerma. Ei, ta olla must aru saanud juba esimesel korral, kuid tahtis veel paar korda üle kuulata, sest no nii meeldis mu aktsent. Ja kui te nüüd omas mõttes arutlete, et kas olin seal sekkaris väsinud, shvipsis või stressis, siis ei üht, teist ega kolmandat. Ehk pisut erutatud, sest no näidake mulle naist, kes hästivarustatud second hand poes suudab emotsioonituks jääda.

p.s. Igapäevase postitamise puhul on, nagu aru olen saanud, heaks tooniks lisada kassipilte. Mul kassi kahjuks pole, peate koerapiltidega leppima. Fotol kasinasti kolmekuune Lilli. Jaanuar 2017.  

November 23/2023
 
“My voice falls into Southern drawl when I am tired, drunk, or in trouble. Too often, my accent is attacked by all three of these realities.” ― Jennifer Harrison, Write like no one is reading

Kirjutamisest ja lugemisest

 


Ma nüüd kohe ei teagi, mismoodi alustada. Alustaks ennastvaatlevalt? Veel eile olin kindel, et ei hakka alloleval teemal üldse sõna võtma. Sest ammuks see oli, kui Pillekese juures endale vastu rinda tagusin, kuulutades, et olen omaenda apsakatest õppinud ja seetõttu niivõrd advanced, et (oma lemmik)blogijatele vastanduvaid postitusi ei kirjuta, rääkimata sellest, et nende kommentaariumeis suu püsti vastu vaidleks. (Või kui juhtubki, et 5500s vastulause kirjutan, siis ei peksa ümber põõsa, vaid näitan selgelt näpuga ja nimetan nimepidi). Aga armsad Ritsik ja Pilleke hakkasid oma blogides kurtma, et “postitus päevas” väljakutse võtab võhmale, ja lugejaid moosima, et pakutagu teemasid. Mul tekkis vastupandamatu vastandumistahe, kuid nagu mainitud, eile suutsin veel keelt hammaste taga hoida, st. näpud klaviatuurist eemal. Kuid siis (ega süü saa ilma peale hulkuma jääda, ja ennast ma ometi süüdistama ei hakka ju) võttis Tikker kätte ja pihtis täna enam-vähem sama muret, tempides blogimisväsimust identiteedikriisiga. Misjärel sai mu tahtejõud otsa, ja nüüd siis ütlen ausalt, mida mina asjast arvan, st. “teemad otsas, aidake” asjast. 

Pillekese pool kommenteerisin ta blogimisväsimuse üle kurtmise peale sedasi: “Soovitage, millest kirjutada” tuletab etteantud teemal treitud koolikirjandeid meelde, pardon my French =) Ritsik kurtis enda juures samuti, et teemad otsas, andke nõu. Aga need on ju teie personaalsed veebipäevikud, issand jumal – ega te mingit tellimus- või tükitööd tee.” Jah, vabandan veelkord, aga etteantud ainetel blogimine on mu meelest tõepoolest koolikirjandi vaibiga, olgu teema siis ühe või teise lahket abi pakkunud lugeja meelest nii põnev kui tahes. 

Mul, tunnistan, on üleüldse… eee… vastumeelus tugevalt publikule orienteeritud blogide suhtes. Ma ei taha teisi lugejaid vahemeesteks, loen blogisid nende autorite pärast, mitte teiste lugejate pärast. Ma ei taha lugeda sellest, millest teised lugejad lugeda tahavad, tahan lugeda sellest, millest blogi autor kirjutada tahab. Kui zeniks minna, siis tahan vaadata kuud, mitte sõrme, mis kuu poole osutab. 

Kuigi, tunnistan, tihtipeale annab kommentaarium postitusele vägagi palju juurde. Sellegipoolest maitsevad mulle enim säärased... kuidas öeldagi... 'damn the torpedoes' tüüpi blogijad. Teisisõnu,  veebipäeviku tüüpi blogid, mitte foorumi tüüpi.Tahan ehedat, tummist elamust, selmet publiku soovidega lahjendatut. Tõsi, teinekord võib lugeja soov või küsimus inspiratsioonipuhangu vallandada, sellele ma vastu ei vaidle. Aga üleüldiselt on “pakkuge teemasid” minu jaoks täitsa arusaamatu lähenemine. Rõhuga sõnal minu. Ei pretendeeri siin mingile tõekuulutamisele.

Pillekese juures kirjutasin veel sedasi: “Mul muide on kah juba ammu olnud plaanis too kuu aega kestev igapäevase blogimise väljakutse vastu võtta, aga siiani olen edukalt põhjuseid leiutanud, miks ma seda teha ei saa. Pean ikka millalgi kätte võtma ja asja ära proovima.” Sel aastal ilmselt ette ei võta, aga ehk tuleval? Kindlat lubadust andma ei hakka. Ja vaatame siis, kui hästi ma ise nonde 30-31 järjestikuse blogimispäevaga toime tulen. Pole üldsegi välistatud, et rooman juba esimese nädala lõpus lugejate uste taha kraapima, et olge inimesed, aidake. Sest jube lihtne on teistele etteheiteid teha asjas, mida ma ise proovinud pole, eks.

Lõppeva aasta alguses kirjutasin minagi identiteedikriisist, kommentaarium rääkis kaasa, lugege

Hakkasin postituse juurde tsitaati valima, no ei osanud! Sest neid, mis kümnesse tulistasid, leidsin hulgakaupa. Panen siis juba hea mitu.

November 22/2023                                                              Image: Internet

“And by the way, everything in life is writable about if you have the outgoing guts to do it, and the imagination to improvise. The worst enemy to creativity is self-doubt.” ― Sylvia Plath 

“You never have to change anything you got up in the middle of the night to write.” ― Saul Bellow

“The scariest moment is always just before you start.” ― Stephen King, On Writing

“Start writing, no matter what. The water does not flow until the faucet is turned on.” ― Louis L'Amour

“Don't bend; don't water it down; don't try to make it logical; don't edit your own soul according to the fashion. Rather, follow your most intense obsessions mercilessly.” ― Franz Kafka

“There is something delicious about writing the first words of a story. You never quite know where they'll take you.” ― Beatrix Potter

“You can't wait for inspiration. You have to go after it with a club.” ― Jack London

“Write what you know. That should leave you with a lot of free time.” ― Howard Nemerov

“This is how you do it: you sit down at the keyboard and you put one word after another until its done. It's that easy, and that hard.” ― Neil Gaiman

Paranoia self destroya

 



Me Oregoni kodu rendileping sätestab, et rentnikupoolsest lepingu lõpetamisest tuleb majaomanikele 30 päeva ette teatada. See number tekitas mulle ja Paulile üksjagu peavalu, sest me suhe perekonnaga, kellelt kinnisvara üürime, on siin elatud pea 10 aasta jooksul tavapärasest üürniku/üürileandja vahekorrast välja kasvanud, tükk maad soojemaks, lähedasemaks kujunenud. Kaalusime üsna kaua, kuidas talitada, sest kolimisotsus juba jupp aega tagasi tehtud, ajakavagi enam-vähem paika pandud… Kas ajada näpuga kirjatähes järge, hoida landlorde pimeduses, sest mingit kohustust kui niisugust meil ju pole enneaegu aru anda? Või läheneda asjale inimlikust seisukohast, avada kaardid, pakkuda neilegi aega mõttega harjuda, tulevikku planeerida, hoolimata faktist, et me oma uut kodu veel otsimagi pole hakanud, leidmisest rääkimata? 

Mõned nädalad tagasi tegime lõpuks otsuse. Julge sellise. Et miks, issand halasta, peaksime oma valikud hirmule rajama? Mida siis õieti kardame? Et meid 30 päeva pärast välja tõstetakse, kui teatavaks teeme, et tuleval aastal lahkuda plaanime? Ja kui juhtub kujuteldamatu ning visataksegi, so what? Üürime laoruumi, paneme kraami hoiule, elame camperis, kuniks uude elamisse kolime. Me ju juba hea mitu talve täitsa vabatahtlikult paari kuu kaupa matkasõidukis resideerunud, issand jumal. Ühesõnaga, andsime landlordidele oma plaanidest teada. Vähe sellest, suurendasime ebamäärasust veelgi, välistades täpsemad tärminid, nimetades vaid, et kolime millagi 2024. aasta jooksul. Põhjused tõime ka muidugi, et soojemasse kliimasse ja pereliikmetele lähemale, kuigi praegune kodu on meile ülimalt südamelähedane, jne.  

Ja mis te arvate, mis juhtus? Otse loomulikult said me paranoilised kujutelmad tõsielusündmuste poolt välja naerdud. Esiteks loodavad majaomanikud, et me ümber mõtleme, paigale jääme. Või siis vähemasti ei koli tuleval aastal (“you are welcome to stay as long as you’d like”). Teiseks tänavad kuuni ja tagasi kõige selle eest, mis aastate jooksul nende kinnisvara heaoluks teinud oleme. Rääkimata igasugu muudest ilusatest ja südamlikest pakkumistest, juhul kui me siiski lahkume, muuhulgas muidugi ülivõrdeis soovituskirjad, ning Yarko haua hooldamine all kanjonis (mida pole tarvis, sest ta puhkepaik sai meil sedasi planeeritud, et juba paar aastat peale detsembrit 2014 ei oskaks keegi peale meie kahe arvatagi, et tollele lopsaka rohu ja salveipõõsastega kaetud väikesele välule üks äge immigrandist saksa lambakoer sai maetud.) Lisaks palub landlady, et ma talle seminari korraldaksin, majaümbruse ja aia hoolduse teemal; kuidas mul on õnnestunud säärast kvaliteeti saavutada ja säilitada? Mispeale ma muidugi teatasin, et olen omaenda perfektsionismi ohver - vaevalt, et keegi teine sedasi pintsettidega iga umbrohuliblet taga ajama hakkab... 

Ühesõnaga, klassikaline win-win situation. Mõlemad osapooled said kinnitust, et inimesed on ilusad ja head. Paranoia self destroya, ma ju räägin! (See ütlemine on üsna tihedasti ühe Pauli töökaaslase repertuaaris, kasutab nii raketiehitusel kui ka kõikvõimalikel muudel elujuhtudel.)

Fotodel taga-aed, paar päeva tagasi. Meil kasvavad seal kadakapuud. Just, mitte põõsad, vaid puud, uhked ja kõrged, olen neist ennegi kirjutanud. Sel aastal sattus hullumeelne marjasaak, maapind lausa sinetab. Kuid see pole veel kõik. Sajad punarinnad, kes siin maja ümber rände-eelselt kohal viibivad, söövad end noist küpseist, magusaist marjadest purju. Ei, ma ei tee nalja. Või noh, kas just purju, aga igal juhul söövad segaseks, misjärel sebivad sihitult ringi lennata, suplevad ennastunustavalt me aiatiikides. Ausalt, ma hoian tiikidel hirmuga silma peal, olles vaimselt valmistunud mõnele hulljulgele sulelisele vette järele hüppama ja suust suhu nokka hingamist tegema, sest enesealalhoiuinstinkti ei tundu neil peale marjadega maiustamist säilinud olevat.

November 19/2023 

“Don't be a little paranoid; worry about everything, or let it all go.” ― James Alan Gardner, Trapped

Viikingisitt

 



Ma ei loe enam eriti uudiseid. Olen vist rääkinud, kuidas Trumpi presidentuuri ajal lausa rippusin veebiväljaannete küljes, kuna olukord oli ühtaegu õudne ning naeruväärne, ja mulle tundus, et igapäevane annus seda mürgist kokteili aitab mind mingilgi moel asjaoludega toime tulla. Et uudisteahmimisest tõuseb mingigi tulu. Otse loomulikult ei tõusnud. Ainuke, mis tõusis, oli vererõhk. Tänaseks  olen targem, viskan paar korda nädalas uudispealkirjadele põgusa pilgu, no mõnda juppi loen kah, aga mitte rohkem. Mida annab mulle teadmine, et Gaza õudused kestavad jätkuvalt, või et Kaja Kallas on õpetajaid solvanud? Kas ma saan neis asjus midagi teha? Täna, kohe? Ei. USA valimiste päeval? Jaa. (Eestis ma ei vali. Olen küll jätkuvalt kodanik*, kuid kogu mu elu on tänaseks Ühendriikides.) 

Halbade uudiste vältimise raames tellisin muuhulgas CNN’i The Good Stuff nädalakirja, seal on igasugu vahvat infot, too paari postituse tagune banaaniga maiustav käsitiivalinegi oli nimetet allikast pärit. Lisaks on meil Pauliga juba mõnda aega kombeks teineteisele veidralt mittetraditsioonilisi uudislinke saata. Näiteks laekus Paulilt mõni aeg tagasi selline: A $39,000 Turd: Fossilized Viking Poo Is World’s Most Valuable Excrement. 

Arheoloogiast rääkides. Kuna me siin oma elamist kolimis-eelselt kokku tõmbame, kanname üht ja teist ka alla kanjonisse. Ei, ei, EI, issand halasta, mitte sedsorti kraami, mida teie nüüd viikingi-artikli valguses arvate. Hoopiski kallisasju, nagu näiteks mõned Pauli noad (tal on neid… ma ei tea… kümneid ja kümneid, küllap tekkisid süümekad, et kolimiskonteiner saab terariistu tuugalt täis). Ja mõned kingiks saadud pisikesed, puust loomaskulptuurid, pluss üks väike laevamudel. Lisaks vingeid merekarpe, mis Paul Kwajalein Atollil töölähetusel viibides rannalt korjas. Ja Yarko karikate metallsildid matsime sinnasamasse, kus Yarko kere puhkab. (Karikad annetasin juba mõnda aega tagasi heategevuslikuks otstarbeks.) 

Novot. Aga kujutage nüüd ette, et paarisaja või -tuhande aasta pärast tuleb kamp arheolooge kanjonit uurima, avastab kaljupragudest ülalloetletud kraami. Milliseid imelisi teaduslikke teooriaid nende põhjal annab ehitada! Võtame või karikasildid. Estrellest Yarko, ESLÜ 2006. aasta parim universaalne koer. Mis on ESLÜ? Mis on universaalne koer? Miks siltide alt leitud koerakondid on värvilisse Mexico vaipa mässitud? Miks koerale korvpall hauda kaasa pandud? Ja siis nood puust loomakujukesed, karu ja piison. Kas ja millal säärased liigid kanjonis elasid? Kas kujukesed on rituaalesemed? Või laevamudel - kas kanjon oli hallidel aegadel laevatatav? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid…

*Ennetamaks küsimusi: USA lubab topeltkodakondsust. Eesti kodakondsusseadus ei luba, põhiseadus lubab, st. sedastab, et sünniga omandatud kodakondsust ei saa kelleltki ära võtta. Ja põhiseadus on teadagi ülimuslik. Riigikogu on mitut puhku üritanud seda vastuoli nii- või naapidi lahendada, siiani paraku tulutult. 

---------

“Have you heard the one about the Viking, the turd, and the museum? It’s actually no joke: A 1,200-year-old bowel movement has become one of the most giggle-worthy exhibits at the Jorvik Viking Centre in York, England. The world’s largest fossilized human excrement, known as the Lloyds Bank Coprolite, has offered historians new understanding of the dietary habits and health of a Viking from the 9th century AD.”

November 11/2023                                                                             Image: Internet

“I never needed a Man. I needed a Viking. I needed someone who wasn't afraid of my strengths, or of my needs. I needed someone who would admire all the things about me that tepid men were intimidated by.” ― Alfa H, Abandoned Breaths

Wild Ride

 



Las ma räägin teile me lemmikpubidest-pruulikodadest (siinseks terminiks tap room). Hoonete ühes osas valmistatakse õlut, teises tarbitakse. Wild Ride nimelisi „kraaniruume“ leidub me kahes naaberlinnas, mõlemasse nii umbes 25 miili autosõitu, elik 40 kilomeetrit. Ja teist samapalju tagasi. Me Pauliga oleme mõlemas üsnagi püsikunded juba mitu aastat. No mitte just iga nädal, aga paar korda kuus käime kindlapeale emmas või kummas. Interjöörid mõlemas mõnusalt valgusküllased, avarad, tööstuslikud. Soojal ajal rullitakse garaazhiuste põhimõttel töötavad klaasseinad tervenisti üles, õhtuti ja külmemal ajal põlevad gaasilõkked, lapsed ning hästikäituvad loomad on teretulnud, õllevalik vaimustav. 


Wilde Ride pruulikoja toodangut on mitut sorti loorberitega pärjatud, muuhulgas pronksmedal tänavuse aasta World Beer Cup'ilt. Minu õnneks pakuvad nad veini kah, väga hea California Saugvignon Blanc püsivalt menüüs. Õllega on mul sedasi, et Eestis pruukisin seda heal meelel, siin miskipärast ei isuta. Mitte, et me kohalikud õlled Saku omadele vms alla jääksid, kaugel sellest. Lihtsalt... minu jook on tänaseks vein, ja ainult vein. Enamjaolt valge. 

Anyway. Söögiga on mõlemas Wild Ride's lihtne – pruulikodade parkimisplatsidel töötavad aastaringselt statisonaarsed food cart'id, ja, nagu iga vähegi gurmaanluse poole kaldu olev inimene teab, toodavad need pretensioonitud, liikuvad köögid võrratuid meistriteosed. Pauli lemmik on fish tacos, ja üht kindlat sorti pizza, mida vaid Redmondi Wild Ride juurest saab, Prinevillest paraku mitte. Mina? Mina teen oma elu lihtsaks, söön enne või pärast, pubis piirdun veiniga, sest... noh, ma ei hakka siin sajandat korda oma toiduallergiast rääkima, kes blogi loeb, see teab.

Õhkkond on mõlemas asukohas võrratu, mine mis päeval või kellaajal tahes. Teatud söögi/joogikohad kohe on säherdust you can’t go wrong sorti. Me muide võtame tihtipeale Lillikese kah kaasa, kui väljas istumise ilm satub. Koeri on Wild Ride's mõnikord vaat et samapalju kui inimesi, ja niipalju kui mina olen näinud, käitub enamik neist eeskujulikult, st. omanikud käituvad eeskujulikult, hoides oma penisid kontrolli all. Vaid ühel korral juhtusin peale, kui ühe matrooni pisike, tige nähvits, kelle proua oli enda kõrvale toolile istuma sättinud, rahulikule, suuremat sorti penile sõna otsese mõttes selga kargas, kuklast ning kõrvust purema asus. Kuidas lugu lõppes, ma täpselt ei teagi, aga kisa oli igatahes kõva. Kisasid nähvits ja ta omanik, samal ajal kui see vaene loom, keda veristati, püsis stoiliselt vakka. 

Ühesõnaga, kuhu ma jäingi. Ahjaa, Lillikene. Tema liigikaaslasi teadagi ei fänna, aga kuna kodune kasvatus on tasemel, püsib kenasti rihmastatuna me laua kõrval, rahulikult lamades, veekauss haardeulatuses (kauss + märjuke pubi poolt, kui omanik just tingimata isiklikku ei soovi pruukida). Et jah, Lilli lamab kenasti koha peal, aga ümbrust jälgib samal ajal kullipilgul, iseäranis teisi koeri. Me muidugi pole teda nö. viimse piirini tõuganud, lauda valides peame ka Lilli huvisid silmas, no et mõne teise peniga lausa külg külje kõrvale ei satuks. Lillikene on pubide loomkülastajad reeglina stoiliselt ära kannatanud, aga sel suvel sattus Redmondis üks hiiglaslik, väheke ülbe olemisega isane malamuut liiga kauaks ja liiga teraselt Lillit vahima jääma, mispeale Lilli... noh... röögatas. Malamuudi poole, jumal tänatud, küll ei sööstnud, kuid ütles selge sõnaga, mis ta säendsest ainitisest jõllitamisest arvab. Mul ja Paulil jube piinlik muidugi, sisistasin Lillile läbi hammaste „NO!"(ei!) ja "LAMA!“ (ta meil trilingual: inglise, eesti, saksa), ja raksasin rihmast, lootuses, et see kaaspubilistel märkamata jääb. Looma korralekutsumine avalikus kohas on paras köielkõnd, sest enam-vähem alati leidub pealtvaatajate hulgas mõni bleeding heart, kelle meelest (saksa lamba)koera tuleks koolitada ainult päänikuga. Piits, olgu see kasvõi üksnes kõvahäälse käskluse vormis, on sedasorti loomasõprade arvates enam kui taunitav, lausa julm. No õnneks tuli Lillikesele otsekohe meelde, kuidas käituma peab, ning intsident lõppes sama äkitselt, kui oli alanud.

Aga lastest tahtsin kah rääkida. Paar päeva tagasi sattus Prineville Wild Ride's kaks vahvat titejuhust. Kõigepealt, me naaberlauas istus noor pere kolme tütrega, vanim kasinalt kolmeaastane, noorim kahenädalane, nagu hiljem vestluse käigus selgus. Too kolmene väike preili oli tõeline vaatamisväärsus, ja seda mitte blondide lokkide või stiilse, helebeezhi kleidikese tõttu, vaid hoopiski lauakommete. Vanemad tellisid talle korvikese friikartuleid pluss topsikese majoneesikastet. Tüdruk, selle asemel et enamike endavanuste sarnaselt näo, käed, laua jne söögikraamiga kokku mäkerdada, toimetas ülima professionaalsusega. Kartulipulk elegantselt nimetissõrme ja pöidla vahel, õngitses ta iga ampsu tarvis täpselt paraja koguse kastet, ilma et see lauale või lõuale oleks tilkunud. Peale söömise lõpetamist tegi liigutuse, justkui tahtnuks käe vastu kleiti puhtaks pühkida, aga siis tuli salvrätik meelde, ja seda ta oskuslikult ka kasutas. Imeline!!

Kuid see polnud veel  kõik. Paul läks leti äärde järjekordset pinti tellima. Naastes osutas lauale, mille ääres resideerusid kaks noort naist ja lapsevanker, ja kirjeldas vaimustunult, kui armas beebi seal vankris olevat. Mina vastu, et noh, nähtud ju neid küll, beebisid siis, armsad jah. Paul aga ei jätnud, muudkui korrutas, et mine, mine, vaata, no ausõna, täiesti haruldane indiviid. Ma lõpuks ei viitsinud enam vastu ajada, tõusin püsti, marssisin noorprouade manu ja teatasin, et mu abikaasa käskis tulla te üübernunnut beebit kaema, näidake ette. Naised olid säärasest lähenemisest muidugi vaimustet, lõkerdasid tükk aega naerda, ja no titt oli tõesti super. Neljakuune tüdruk, kõikevõitva, hambutu naeratusega, mingi kelmikas, lehvikesega kaunistus tumedatel lokkis juustel.

Vot sedaviisi käib elu me kohalikes lemmikpubides. 

November 08/2023                                                                      Images: Internet

 “You can't be a real country unless you have a beer and an airline - it helps if you have some kind of football team, or some nuclear weapons, but in the very least you need a beer.” ― Frank Zappa

Walking on glass




Obsidiaan ehk vulkaaniline klaas on ränirikka koostise ja klaasja struktuuriga vulkaaniline kivim.

Kuna me nüüd siin Oregonis tasapisi otsi kokku tõmbame, siis võtame nö viimast lühiretkete näol koduümbruse vaatamisväärsetesse paikadesse. Augustikuus oli sihtkohaks The Big Obsidian Flow, elik mäetäis vulkaanilist klaasi. Paul tegi ettepaneku, et käime ära. Poolteist tundi sõitu, kolm ööd campgroundis, lähedalasuva järve kaldal, poolteist tundi tagasi. Piece of cake. Mul tõtt-öelda ootused puudusid, kujutlesin mingit keskmise suurusega, kivistunud laavalahmakat, no säherdusi ennegi nähtud, elades uinuvate, iga hetk ärgata võivate vulkaanide keskel - üks neist, Mount Hood, me kodu-uksest kõigest 150 km kaugusel. Kuid oh üllatust, keskmise suurusega laavalahmakast polnud juttugi. Suur Obsidiaanivoog on hiiglamõõtmetega, säärastega, nagu esimeselt, netist näpatud pildilt näha.

Tegime obsidiaaniväljal tiiru kah. Lillikese jätsime heaga autosse, hoiatavad sildid olid väljas, et rada kulgeb sisuliselt klaasikildudel, ja ärge jumala eest maast miskit üles korjake, lähete vangi. Esimesele käsule kuuletusime, teisele mitte. No ma tahaks näha inimest, kes säärases kohas ainumastki tükikest musta värvi loodusimet taskusse ei pista. Ega see mõni Egiptuse püramiid ole, laava ju uuenev loodusvara. Ja lõppude lõpuks, miks ei võiks neid va püramiidegi tasapisi tükikaupa laiali tassida, miski ei kesta igavesti, turistidki ju osa ajaloost, ei? 

Anyway. Millest ma rääkida tahtsin, on vaatamisväärsused ning nendega seotud ootused. Näiteks. Millalgi 90ndatel seisin Notre-Dame katedraali gooti kaarte all, endamisi imestades, miks tunnet peale ei tule. Kõik need loetud raamatud ja vaadatud filmid ja kohalkäinute vaimustunud kirjeldused, ja mina olen enam-vähem “ahah, selline suur ehitis siis” meeleolus. Seevastu Ruhnu saare pisitillukeses kirikus, tolles uuemas, kivises, läksid asjad nii kaugele, et pakkusin end abiks, kui kirikuõpetaja kurtis, et põrand tahab pesemist, aga tal, vanainimesel, selg ja jalad kanged. Te ikka teate, et kes kordki elus kirikupõrandat pesnud, saab kõik patud andeks? Ühesõnaga, Ruhnu kehvake kirik on mu elamusteredelil mitu pulka kõrgemal kui Notre-Dame. Tõestuseks pilt kah, aasta oli 1996. Või 97.




Ja veel. Me esimese kohtingu ajal, veebruaris 2010 viis Paul mind kolmenädalase road-tripi käigus Grand Canyonit vaatama. Kaval mees, pole miskit öelda – verivärskele armusuhtele lisavad võimsad kulissid ju veelgi vürtsi juurde. Lisaks oli ta sedavõrd kaval, et ei hakanud tolle reisipäeva peaatraktsiooni valju häälega välja kuulutamagi. Nii me siis kulgesime seal Arizona põhjaosas, mina õndsas teadmatuses maanteekõrvase looduse kohta märkusi tegemas, et näe, mingid praod pinnases. Paul muigas endale habemesse, keeras autonina “pragude” suunas ja… mu ees avanes põhjatu sügavik. Mitte, et seda kõike (kanjoni pikkus 446 km, laius 6,4 – 29 km, sügavus 800 meetrit) tollest konkreetsest vaatepunktist ühekorraga näha olnuks, kuid shokk lõi mind sellegipoolest hingetuks, vaimustus tõi lausa pisarad silmi. Kogu tolle päeva tuuritasime kanjonikaldal, parkides küll ühe, küll teise vaateplatvormi juures. Järgmisel hommikul, kui telgist välja ronisin, Arizona sooja veebruaripäikese käes silmi kissitades, võttis Paul mul käest, viis telgi taga kõrguvate kivilahmakate ligi ja osutas tibatillukesele, kivipraost välja piiluvale kollaseõielisele lillele. Tänaseni mäletan, et see õis oli mu jaoks sama mõjuv kui Grand Canyon. Vaat et mõjuvamgi.  



  
Temaatiliseks helitausaks sobib Annie Lennox, Walking on broken glass. Lennox + Malkovich - no enam paremaks minna ei saa ju!

------------

"When you start off on the trailhead at the Newberry Volcano, you don't quite know what to expect. But before you have a chance to think much about it, the Big Obsidian Flow looms powerfully, impossibly all around you.

The massive flow of glassy black obsidian and gray pumice is one of Oregon's best volcanic attractions, both for the sheer awe it produces and its geological significance in the Pacific Northwest.

At just 1,300 years old, the Big Obsidian Flow is the youngest lava flow in Oregon. It covers about one square mile near the Newberry caldera – formed when the volcano's cone collapsed about 75,000 years ago. The flow was the final stage of a bigger eruption, formed as magma containing little gas made its way to the surface and cooled, creating obsidian.

There are few better, more clear examples of Oregon's volcanic past. While the active volcanoes and massive blast craters tend to get the attention – not to mention Crater Lake – the Big Obsidian Flow is a stunning volcanic attraction all its own." Read more: 

November 02/2023

“Elastic, hard, and brittle: glass presents properties that do not always seem compatible and yield unpleasant surprises.” ― Étienne Guyon, Hidden Wonders: The Subtle Dialogue Between Physics and Elegance