Kuuskümmend

 


Teate, ma pidasin iseendaga tükk aega aru, kas seda postitust üleüldse kirjutada. Ei, mitte seetõttu, mida te ilmselt esimese hooga arvate – et oma vanust varjata tahan, või et mõne päeva pärast ette lööv number 6 minus mingeid negatiivseid tundeid tekitab. Mkmm. Mulle on eluaastate lisandumine meeldinud alates ajast, mil end mäletama hakkan. Puhkudel, kui mult mitteametlikult vanust küsiti, ümardasin numbreid ülespoole ümmarguseks juba kahekümne üheksa aastaselt. Jaa, kujutage ette, kolmkümmend kõlas mu kõrvus tükk maad paremini. Seda kommet ei ole muutnud ka tõsiasi, et mõte surelikkusest ei tundu täna enam nii abstraktne, kui toona. Jätkuvalt näib kuus ja null toredam kui viis ja üheksa.

Põhjus, miks kõhklesin kirjutamast, peitub hoopistükkis mujal. Nimelt selles, et ma kardetavasti ei oska arusaadavalt sõnadesse panna, mismoodi omaenda vanusesse/vananemisse suhtun. Tsiteerides elavaid klassikuid, antud juhul blogija Marcat: “... ma eriti ei eeldagi, et teksti mõistetaks päris nii, nagu ma ise mõtlen, sageli ei suuda ma seda ise ka niimoodi kirja panna, nagu peas tundub.” Jah, iseäranis see viimane. Et ei oska niimoodi kirja panna, nagu peas tundub. Aga noh, vähemasti püüan, vaatame, kuidas välja kukub.

Ma ei salli silmaotsastki vanusega seotud klisheesid à la “kuuskümmend on uus nelikümmend”, “vanus on üksnes number”, ja muud sarnast. Veel vähem sallin, kui keegi nimetab mind nooruslikuks. See on mu meelest ääretult kahtlase väärtusega kompliment, umbes et: me näeme küll, et oled vana, meid juba ära ei peta, aga olgu, patsutame tunnustavalt õlale, et pingutad, et senini veel alla andnud pole. Niipea kui keegi läheneb mulle hinnanguga “nooruslik”, tunnen end otsekohe igivanana. 

Teisalt pean olema tänulik, et mind just sääraste loomuomaduste ja väljanägemisega on õnnistatud, mis võimaldavad eelnimetet silti külge riputada. Mis viga sünnipärasel optimistil nooruslik olla, säendsel, kellele ülikooliaegsed rõivatükid selga mahuksid, ilma vähimagi dieeditamiseta või spordiklubis rähklemiseta. Väike koer on kaua kutsikas, või kuidas see ütlus oligi. Samas, kergel kehal ning rasvavaru puudumisel on teinegi, paraku vähem roosiline aspekt. Ajal, mil Ronald Reagan USA president oli (jeerum, kust ma võisin tol ajal teada, et mu tulevik saab selle riigiga seotud olema?) – ühesõnaga, kui Nancy Reagan oli Esimene Leedi, siis teda ekraanil või fotodel silmates mõtlesin alati, et appikene, kui jube, kui ma kunagi välimuselt temataoliseks peaksin muutuma. Sihuke kõhnake ja näost kortsuline ja… no ja mis te arvate, mida ma täna näen, kui end peeglist vaatan? Nancy koopiat loomulikult. Paul kutsub mind hellitlevalt “Eputrilla piitspeenike”. Ma jumala eest ei tea, kuidas see jupp eesti keelt ta kasinasse võõrsõnavarasse on sattunud. Ilmselgelt mu enda suust, kelle muu, aga millal ja mis asjaoludel, mitte ei mäleta. 

Üks moment… pean vist hoogu maha võtma. Hakkasin praegu mõtlema, et äkki ma siiski olen vanuse osas tundlik? Alateadlikult? Sest kuigi võin vabalt oma ea üle nalja visata, pole mul olnud kombeks kasutada väljendeid “mis mina, vanamutt, enam tean”, või “andke vanainimesele andeks”, või muud taolist, nagu paljud muigamisi teevad juba kolme-neljakümneselt. Kusjuures mõnel minust nooremal kukub see ka suurepäraselt välja (jaa, sinu poole vaatan, Morgie), aga mina millegipärast lihtsalt ei suuda end naljavilukski vanamutiks tituleerida. Käsi ei tõuse klahvidele, keel ei paindu ütlema, tehke sellest järeldus milline tahes. Ja mis puutub tõsimeeli vanuse-kaardi varrukast tõmbamisse, mida kuuekümnesena täitsa puhta südametunnistusega teha võiksin, nii kõnes kui kirjas, nii päris-elus kui internetis, pole mulle need harvad korrad, mil nimetet nippi kasutanud olen, olulist edumaad andnud. Pigem vastupidi. Miks, küsite. Küsin vastu: kas su vanaema on üksnes seepärast sinust parem autojuht, et tal kauem load on olnud? Ei? No näed siis.

Kummalisel kombel pole mu elus esinenud aega, mil oleksin end tundnud või defineerinud keskealisena. “Keskealine” kõlab… kuidas ma ütlen… hallilt. Masendavalt. Samas, kõrvalseisjate tähelepanekud kinnitavad, et tollest perioodist mul mööda hiilida ei õnnestunud. Lahutad veerandsada aastat kestnud abielu? Keskeakriis! Kolid küpses eas teisele mandrile ja abiellud võõramaalasest mehega, kellega tutvusid internetis?? Keskeakriiiiis!! Noh, jah, olgem ausad, neist faktidest ei saa üle ega ümber. Neljakümneviieselt astusin välja suhtest, milles ma enam ammuilma õnnelik polnud, ja viiekümneselt tegin midagi, millest enda arvates sama kaugel olin, kui Kuu Maast – abiellusin uuesti. Eelmainitud “nooruslikkuse” juurde tagasi tulles: jaa, värskendavat rolli mängib vanemas eas alustatud kirglik ning kvaliteetne suhe kindlasti. Soovitaksin soojalt kõigile, kui säherdune soovitus frivoolselt ei kõlaks.  

Ühte huvitavat fenomeni olen viimastel aastatel hakanud täheldama. Keha ja vaimu eraldatust. Kesta ja sisu erinevust. Ei, oot, ärge naerge, las ma selgitan. No näiteks jääb mu pilk oma kätele pidama. Käelabadele. Eluaig rasskit tüüd rügänü, eks, käed sellele vastavad. Aga kummalisel kombel hindan neid nüüd kõrvalseisja pilguga. Nagu polekski minu jäsemed. Las nad siis olla soonilised. Käed on üksnes tükike kestast, mille sees päris-mina peidus. Või võtame näo. Ma armastan naerda, päikese käes silmi kissitada. Paraku pole täitesüstid minu teetassike. Niisiis: kortsud. Aga peeglist näen jällegi üksnes kesta, mistap lasen ükskõikselt pilgu kortsudest üle. Las nemadki olla. Päris-mina on seal kusagil silmaümbruse kanavarvaste ja kulmudevahelise vao taga. Vaikselt muide loodan, et side mind ümbritseva kestaga muutub ajapikku üha nõrgemaks ja nõrgemaks, ja ükskord kauges tulevikus ütleb sisu kestast pikemalt mõtlemata, valutult lahti, vaim ei klammerdu keha külge. Mis sest kulunud kaadervärgist ikka kaasas tassida, eks. Oih. Kiskus morbiidseks väheke? Ma tegelikult ei mõelnud sedaviisi. Aga ausalt, nii imelik, kuidas olen hakanud end kõrvalseisjana (või peaksin ütlema seespool olijana?) nägema. Mis omakorda paneb mind nõela ja/või noa abil keha tuunijaist paremini aru saama. Kui ikka elamist segab ja õnnetuks teeb, et välimus ja sisemus kokku ei lähe, no siis tuleb miskit ette võtta. Ja eks eksterjööri kohendamine ole üksjagu lihtsam kui interjööri kallal pusimine.

Sisemusest veel. Ühest küljest – jaa, olen sama Epp, kes olin kümme, kolmkümmend, viiskümmend aastat tagasi. Ses mõttes, et sama indiviid. Hing, kui soovite. Aga ma ei ole samasugune nagu aastat viiskümmend, või kümme, või isegi aasta tagasi. Mis me aastatest räägime. Ma ei ole täna õhtulgi samasugune, kui olin hommikul. Blogiv rahvas arutles hiljuti selle üle, mil moel ja määral lapsepõlv inimest kujundab. Minu arvates kuuluvad kujundavate tegurite hulka lisaks lapsepõlvele täie rauaga ka kõik täiskasvanu-aastad, viimne kui üks. Vastasel juhul – kuhu me siis joone tõmbame? Millal on inimene nii-öelda “valmis”? Millal võib käed vastu kintse puhtaks lüüa ja kuulutada, et sooh, ma olen nüüd lõplikult see, kes olen, ja edaspidi näitan näpuga üksnes neile mind vorminud asjaoludele, mis jäävad “valmimiskuupäevale” eelnevasse aega? Ja kõik järgnenu, ka see, mis mu ümber praegu toimub või mismoodi ma ise toimetan täna, homme, tuleval aastal, kümne aasta pärast, kõik see on tühitähi, pudenedes küljest jälge jätmata, sest inimeseks ehitamine leidis aset kuupäevani X. Peale seda keerati uks lukku ja võti visati minema. Ma ei tea… vaatamata laialt kasutusel olevale mõistele “kujunemis-aastad” tunnen mina küll, et olen absoluutselt kõige elu jooksul kogetu summa, selmet peamiselt  lapsepõlve ning teisme-ea produkt. Ning ma ei ole, ei saa ilmaski olema “valmis”. Vastupidi, liigun sünnist saati justkui konstrueerimisjärgus masinavärk tehaseliinil, sajad ning tuhanded liinitöölised (loe: inimesed ja asjaolud, kellega-millega elu mind kokku viib) monteerivad mulle külge detail detaili järel, mina muudkui muutun, iga väiksemgi kruvi või mutter teisendab tervikut, mingist status quo'st pole juttugi. Vähemasti mitte seni, kuni liin seisma pannakse, ja tehases tuled kustu. Jah. Mulle kangesti meeldib mõte eluaegsest muutumises olemisest. 

Nostalgiast. Inimese kohta võib öelda “vana”, arvan ma, kui ta hakkab tahapoole vaatama tihedamini kui ettepoole. Mulle, paraku, ei ole seda va nostalgiasoolikat sugugi antud. Nostalgia pole minu jaoks turvaline, pehme padi, millesse kaevumine annab heaolutunde. Pigem sarnaneb rabamaastikuga, kus võib teinekord matkata, väga vahva on, aga ettevaatlik tuleb olla, mättale mitte liig kauaks peatuma jääda, siis hakkab soo matkajat jalgupidi sisse imema, ja mõne aja pärast ei pääsegi enam liikuma. Sõna “nostalgia” seostub minu jaoks sõnaga “tolmune”. Mitte, et mul kuldselt säravad mälestused puuduksid, kaugel sellest. Kuid eelistan, nagu autot juhtideski, läbi esiklaasi välja vaadata, selle asemel et ühtepuhku tahavaatepeeglisse pilku heita, olgu sealt avanev vaade nii meeldiv kui tahes. 

Kaks sõna kehakatetest ka. Siit-sealt kuulen ja loen, et suguõdedel tuleb tegemist teha “sinu eas pole enam sobilik” tüüpi märkustega. Minul, näe, on vedanud. Üks kahest – olen taoliste torgete suhtes kurt olnud, või satuvad mu orbiidile üksnes inimesed, kes, isegi kui niimoodi mõtlevad, ei tule näkku ütlema. Sest noh, ma enda arvates ei klassifitseeru küll ekstsentrikuks, aga väljanägemist kujundades on eluiga siiski viimane, millega arvestan. Rõivatüki sõnum, sobivus mu tujuga ja kehakujuga, mugavus – vot need on tõsiseltvõetavad kriteeriumid. Ma pole ühtegi hilpu, peakatet või jalanõud oma sünniaastat silmas pidades ostmata/kandmata jätnud. Kui millestki loobun, siis seetõttu, et asi, mis muidu väga äge on, minu selga lihtsalt ei sobi. (Ripub hästi, aga istub halvasti, nagu mu hea sõbranna tavatseb öelda, kui rõivas riidepuul parem välja näeb kui seljas.) Jah, küllap leiab rõivastumiskoode kiivalt järgiv konservatiiv mu vanusenumbri ning garderoobi vahel ebakõla. Näidet? Olge lahked. Teksalõikega kamopüksid, flipflopid, hõbedased varbaküüned ja must T-särk kirjaga Oblivion Brewery, Bend, Oregon. Ei tundu soliidse kuuekümneaastase proua outfit, või kuidas. Aga vaadake, mul on hea vabandus varnast võtta: ma ei ole soliidne kuuekümneaastane proua. 

Kui te mult nüüd küsite, kui vanana või noorena end tunnen, jään ühese vastuse võlgu. Ei tunne kuuekümneaastasena. Ei tunne ka nooremana. Ega vanemana. Samamoodi oli kahe- ja kolmekümnesena, nelja- ja viiekümnesena. Ma ei tunnetanud siis ega tunneta ka praegu oma vanust, tee või tina. Või ei, täpsem oleks vist öelda, et mu tunnetuslik vanus muutub pidevalt. No näiteks road-tripil mööda ookeaniäärset highwayd koos armastatuga päikeseloojangusse sõites tunnetan end kahekümneviiesena. Pikk elu on ees! Aga kui samal roadtripil juhtun hommikul seljavaluga ärkama, siis kaheksakümneviiesena. Pikk elu seljataga, saaks ükskord ometi vaevast lahti… Ühesõnaga, vanuse arvutamiseks tuleb mu meelest teha keerulisem matemaatiline tehe, kui seda on käesolev aasta miinus sünniaasta. Pealegi, elatud aastad on olnud vägagi erineva kestvusega. Mõni veninud, vaat et ei lõpegi otsa, mõni väldanud vaid silmapilgu. Pluss mustmiljon muud relatiivset eluiga mõjutavat tegurit, alates kõige tähtsusetumatena tunduvatest igapäevasündmusest lõpetades eraeluliste maavärinatega. Jaa…ma nüüd kohe ei teagi… ilmselt tuleb ikkagi rahvasuud usaldada ning möönda, et vanus siiski on üksnes number. Ühe väikese täiendusega: mitte ilmtingimata see number, mida pass pakub.

Järgmise vahekokkuvõtte teen seitsmekümneselt. Stick around. 

April 23/2021

“Indeed, no woman should ever be quite accurate about her age. It looks so calculating.” ― Oscar Wilde, The Importance of Being Earnest

49 comments:

Kuukala said...

"Käed on üksnes tükike kestast, mille sees päris-mina peidus."

Aga nii ongi ju. Kas just peidus aga mõte jääb samaks.

Muidu ma mõtlen vanusest ja olemisest samamoodi nagu suutsid kirja panna ja nagu ma sest aru sain.

Indigoaalane said...

Palju õnne, armastust ja tugevat tervist !!!
Ma ei tea, kas said kirja need mõtted, mida soovisid, aga minu mõtted panid küll kirja :) jah.just, täpselt nii ongi.

A said...

"vana tark naine" :) ja vana ei ole siin mõeldud ea suhtes vaid maailma nägemise oskuse, sellise kes on enda ja maailmaga rahu teinud. vana nagu vanem (Eestis olid ju vanemad, mitte kunnid vaid liidrid, juhid)

notsu said...

heh, jälle oleme ühtekad, ma olen juba paar aastat rääkinud endast kui varsti-viiekümnesest (tänavu saan 45).

Kujunemisest. Nõus, et kogu elu kujundab, aga lapsepõlveaastad on justkui pikemad ja seepärast ei võrdu 1 lapsepõlveaasta mõju poolest mitte 1, vaid mitme täiskasvanuaastaga (ja mida varasem lapsepõlveaasta, seda rohkemaga). Lapsena oleme me ju keskkonnast, kuhu me sattunud oleme, palju sõltuvamad, ja jälle: mida väiksemalt, seda rohkem - titt ei saa ära minna, kui ei meeldi, suurem laps füüsiliselt saaks, aga juriidiliselt ei tohi jne. Kui Alexander Selkirk üksikule saarele omapead jäi, siis sealt ära pääsedes oli ta ikka kõnevõimeline ja sai inimeste maailmast enam-vähem aru; kui niiviisi üksikule saarele oleks jäänud väikelaps, kelle mingid metsloomad oleks üles kasvatanud, nagu vahel harva juhtub, poleks ta ühiskondlikus mõttes üldse inimeseks saaanud.

Kaamos said...

Et sul ikka optimism ja realism paraja kokteilina käeulatuses oleks nagu praegugi, kulla eakaaslane! Elamine nüüd ja praegu, jäämata nostalgiasohu mõtetega kinni või lükkamata elamist edasi müstilisi paremaid aegu oodates on nii õige, et...

Sain ka ise sel aastal kuuskümmend. Sinult oleks mul palju mõistliku kõrva taha panna, kuid ilmselt on kergem õppida oma vigadest kui teiste õnnestumistest. Peaasi, et aega oleks piisavalt. Aega nii vigade tegemiseks kui nende üle hiljem naermiseks.

Marfa said...

Palju-palju õnne!

Cranberry said...

Lugesin Su mõtteid, tundus nagu oleksin seisnud peegli ees ja vaadelnud ennast, sama rahulolevana ja õnnelikuna sisu ja kesta osas. Huvitaval kombel vaatan ka mina oma käsi, tajun, et elatud aastad jätavad oma jälje. Heidan pilgu 15 aastat tagasi...mälusopis meenud täpselt sama ilusa ja tragina (aktiivsena).

Kirjutan Sulle katke Nina Lykke raamatust "Surmahaigus" (perearst soovitas lugeda), mis kõnetas. Raamatu pealkiri on hirmutav, sisu mitte ;)

"...Nelikümmend seitse ei ole ometi vana, ütleb neljakumne seitsme aastane patsient. On küll, ütlen ma, nelikümmend seitse on küllalt vana, et mitte jätkata vanal viisil. Aga sellega ei taha nad nõustuda. Nad tahavad jätkata nagu seni...Nad ei taha mu juttu kuulda, kui ütlen, et nad võtaksid hoogu maha, oleksid eluga rahul, sööksid mitmekesist toitu ja liigutaksid, just selles järjekorras....see on tõde, ja tõde on igav.

Häid mõtteid ja särtsakaid hetki, et oleks mida 10 aasta pärast meenutada!

Lendav said...

Kujutate ette, mida me arvaksime oma vanusest siis, kui aastaid ei loetaks? Et laps on 3 või 4 talve vana, seda veel mäletab, aga 50 või 60 talve on juba selline hulk, mida ei hoomagi ja pole ka nii tähtis, et peaks teadma?

Ma ei ole oma vanust ka kunagi salanud või varjanud. Ja mul ei ole selle igal aastal muutuva numbriga mingit erilist tunnetuslikku seost. Küll aga avastan ennast meenutamast, et mingist sündmusest, milles ma osalesin, on juba 20 või 30 või koguni 40 aastat möödas. See kõlab nagu nali. Justkui hakkaksin fossiiliks muutuma. Ma mäletan rubla ja olen selle eest poest piima ja leiba ostnud. Ma olen olnud pioneer. Ma mäletan Moskva olümpiamänge ja nutsin koos lahkuva Mišaga.

Ma olen abielus kuuekümneaastasega ning leian ennast aeg-ajalt mõtlemast, et huvitav millal meie vanusevahe hakkab päriselt välja paistma? Millal tema vanaks jääb ja mina olen veel noor? Millal me ei jaksa enam ühte sammu matkata? Tema eluviisi juures ei pruugi see õnneks niipea tulla, kuna ta elurütm ei sõltu palgatööst ja pensionilejäämine ei muudaks midagi.

Minu ümber on terve pinutäis kuuekümneseid (+/- 2a) ning minu silmale on nad eatud, vanuseta, parimas olekus - elukogemust juba on, mis on hea, vanadusnõtrusest on asi veel väga kaugel, mis on ammugi hea. Tervis on üldiselt hea, kui mõni üksik erand välja arvata. Nõukaajal oli kuuekümnene juba pensionär, aga aeg on edasi läinud, praeguseks ei tähenda see number enam midagi.

Mina oma 45-ga olen hakanud taipama, et kere ei ole päris kahekümneaastase oma - ja tulebki võimelda, et liigesed vastu peasksid ning ainevahetus jääb järjest aeglasemaks (ja püksid kitsamaks). Aga aru on ikka vasika oma...

Tervitused ja õnnitlused - ole ka järgmised 60 talve sama särav!

Epp said...

Nii mõnus hommikune lugemine kohvi kõrvale. Aitäh teile!

Ma tegelikult eile õhtul kirjutasin Notsu kommentaarile vastuse ja avaldasin, aga mõne aja pärast võtsin maha. Sai kuidagi liiga terav ja kalk teine, mitte sinu vastu, Notsu, vaid teemal „lapsepõlve (lapsevanemate) süüdistamine kõigis eluhädades“.
Mis ma öelda tahtsin, oli tegelikult sellesama kordamine, mis postituses kirjas. Kui üks lause välja tõsta, siis see: „... ma ei ole, ei saa ilmaski olema “valmis”“. Teisisõnu, otse loomulikult mängib lapsepõlv kujunemises üliolulist rolli. Aga ma seisan endiselt oma sõnade taga (jätame ekstreemjuhud, Mowglyd ja Tarzanid jne välja praegu), et inimest kujundab iga viimne kui elu jooksul kogetud hetk. Mida vanemaks saad, seda rohkem neid kujundavaid hetki koguneb. Ja seda enam on võimalusi lapsepõlve-mina muutmiseks, vajadusel. Ohjade iseenda kätte haaramiseks, kui tunned, et asjad kehvasti on. Kolmandat moodi öeldes (jätame jubedad erandjuhud, eluks ajaks parandamatult traumeeritud lapsed jällegi kõrvale) – ma pooldan täiskasvanuna isikliku vastutuse võtmist, selmet pöidlaga üle õla nende poole osutamist, kellest sa pärined. Minu kogemust mööda annab vastutuse võtmine võimaluse/tahtmise/julguse ebarahuldavat elu-olu, ka ebarahuldavat "mina" parandada.

Epp said...

...jah, muidugi, teine võimalus asjale läheneda on tõdeda, et me olemegi oma geenide orjad ja lastetoa produktid. Võib vabalt ka nii olla. Aga mulle meeldib mu enda mõtteviis enam :) - jätab vähemasti MULJE valikuvõimalustest ja - vabadusest :)

Diffusive Chronicler said...

Aitäh selle lause sõnastamise eest: "Aga ausalt, nii imelik, kuidas olen hakanud end kõrvalseisjana (või peaksin ütlema seespool olijana?) nägema." Võtad minu ebamäärase mõtte nii hästi kokku.

notsu said...

Ma ei mõelnud seda lapsepõlvejuttu üldse ainult halbade kogemuste mõttes. Lihtsalt praegu tunnen ma, kuidas aastad lippavad palju kiiremini mööda kui isegi kahekümneselt. Esimeses lapsepõlvekodus, mida ma mäletan, elasin ma kuus aastat; praeguses kodus olen elanud üle 15 aasta, ometi tundub see esimeses kodus elamise aeg terve igavik ja praegusesse on ikka veel tunne, nagu oleks suht hiljuti kolinud.

Ja subjektiivselt tundub usutav, et need kiired aastad vermivad vähem, kui just, njah, ekstreemsusi ei juhtu. Et kui ümberringi on enam-vähem normaalne elu, siis kaheksateistkümneselt on kogemuste hulgas rohkem esmakordselt kogetavalt kui viiekümneselt. Ja seitsmesel rohkem kui kaheksateistkümnesel jne.

Seda uudsete kogemuste tulva saab muidugi uuesti kogeda, kui selleks ise midagi ette võtta, aga nooremalt tulevad uued maailmaraputavad kogemused kogu aeg isegi siis, kui selleks midagi ei tee.

See ka, et on mingid eluvariandid, mis sõltuvad mingitest ammustest teehargnemistest ja mida ei saa tagasi võtta, kasvõi sellepärast, et ei taha - mis ei tähendab ometi, et sellest teisest teeharust tulnud elu oleks pidanud halb tulema, lihtsalt teistsugune. Nt praegu ma arvan, et ma ei taha ilustüdruku elu ja olen rahul, et ma välimuse oma identiteedist noorena välja lülitasin, aga mine tea, äkki oleks võinud ka sellise identiteediga täitsa tore elu tulla, selline, millest ma ei tea midagi (seikleksin glamuurse spioonina mööda maailma? ei tea).

Paula said...

Aitäh! See vanaduse definitsioon on väga hea. Vanadus on see, kui vaatad tagasi rohkem kui ette. Super!
Mul ei ole oma vanuse,50, suhtes üldse mingit tunnet, aga mind kohutavalt ärritab kui minust palju nooremad seda vana inimese kaarti käivad. Minu meelest on see väga nõme vabandus

Saara said...

Minu meelest on huvitav see, kuidas internetis tunduvad inimesed tihti sama vanad. Kui me päriselus kohtuks, siis ilmselt ei julgeks ma oma mõtteid nii avameelselt välja öelda, sest millegi pärast tunnetan vanust ikkagi staatusena. Noh, et oled must umbes kaks korda vanem ja seega kaks korda kogenum ja tead rohkem. Ma pean olema tagasihoidlik. Ma olen tagasihoidlik.

Siin aga... Olgugi, et see on su enda internetikodu, tundub kõik palju võrdsem. Ma ei olnud sellele enne mõelnud, kusjuures. Loodan, et ei mõtle pärast ka, ma ei jaksa kogu aeg tagasihoidlik olla. :D

Palju õnne ja postituserikast uut aastat!

notsu said...

Paula, aga vana inimese kaart ei pea olema vabandus. See võib olla hoopis laiamine, "mina olen suurem!". Väikesed lapsed teavad hästi, et vanemaks saamine on ihaldusväärne.

Epp said...

Saara, mul on muide täpselt samamoodi, et internetis tunduvad inimesed (enam-vähem) ühevanused. Just nimelt võrdsed. Blogindus näiteks - enamjagu neid, keda ma lugemas käin või kellega kommentaariumites suhtlen, on minust kümnendi, kui mitte kaks või kolmgi nooremad. Aga see vanusevahe pole virtuaalmaailmas tuntav, vähemasti ma ise ei tunneta seda.

notsu said...

Sellega on veel mitut pidi. Epp, sinuga oleme tihti ühtekad ja mul ei tule meeldegi, et me ei ole päris samast kümnendist. Sama lugu mõne nooremaga. Aga paar korda olen mõnda blogijat pidanud endast paarkümmend aastat vanemaks, nii pensionieelikuks või pensionäriks - kuni selgub, et minuvanune.

Epp said...

Jah, Notsu, just, seda unustasingi mainida, et vanuse-asi internetis tundub mõlemat pidi juhtuvat, võiks lausa öelda, et igatpidi.

ritsik said...

Palju õnne ja ilusaid päevi!
Ma vanuse teemal praegu ei võta sõna,aga eluaegne pidev muutumine, jah, olen väga nõus sellega.

Morgie said...

Vabandust, aga elustiil, mis on ebatervislik 47 aasta vanusele, on ebatervislik ka vanuses 17. Seal pole muud vahet kui et 17-aastasel on natuke rohkem aega oma tervise heaks midagi ette võtta.

Morgie said...

Palju õnne järgmise kümnendi puhul/jaoks!
Vanemaks saamine on ainus võimalus kaua elada ja olgem tänulikud, et elame ajastul, kus on olemas pehme vetsupaber, d-vitamiin ja tasemel hambaravi!
🌺💐🍁🎄

Paula said...

Mõtlesin need ärritavad inimesed/olukorrad läbi. Ei, see just see, kui alla neljakümnene naine räägib endast kui vanaprouast. Kui neljakümnene viie aastane räägib, et ta ei saa ja polegi enam vaja, sest nii vana inimene juba. Mind vist ei ärritaks kui keegi vanusekaarti uhkusega välja käiks

Kuukala said...

Vanusega seoses tuli meelde üks lugu, mis minu seisukohti vanuse osas tugevalt mõjutas.

Kunagi aastaid tagasi (millal täpselt ma ei mäleta, ei oska ühegi konkreetse asjaga seostada ja tuhlata ei viitsi aga pigem ammu ehk rohkem kui 10 aastat tagasi), oli meie kohalikus kobrulehes lugu pikaaegsest õhtukooli (vist...) juhatajast, kes pidas oma 90. juubelit. Selle tähistamiseks avas oma esimese maalinäituse. Maalimist oli õppima hakanud kuuekümneselt.

Ja siis ma sain aru, et pole vanust, et end maha kanda ükskõik mille jaoks, mida teha tahad (a'la mis nüüd mina, ma selleks juba nii vana). Aga mis siis kui veel 30(!) aastat elad!? Üüratu aeg ju!

Kuukala said...

Ahjaa, ebaviisakas mina...

Epp, õnne, tervist ja pikka iga kah! ;)

Alex said...

See 50 oli nüüd küll alles eile!
<3
@}----,'-------------

Võrratu postitus. Inspireeriv ja absoluutselt eluliselt vajalik mulle praegu. Loen varsti veel 1x üle.
/läks vasakule ära - ripsmetušši ostma/

murca said...

Oo palju õnne. Millegipärast on hea teada, et meil on sünnipäevad lähestikku. Ma sain just 35, see ümardatakse 40ks.

See valmimiskuupäev on hea metafoor neile lapsepõlvelugudele.

Kui inimesed teevad mulle väga lipitsevalt komplimente stiilis: sa näed niiii palju noorem välja, palun ma mõnikord neil lahkesti mulle põhjendada, kas ma paistan a) lihtsameelne või b) harimata. Siis on korraks naljakas. Kui sedalaada nalja tuju juhtub olema.

notsu said...

Aijah, palju õnne muidugi! hea intrigeeriv postitus oli, kõva diskussioon läks käima.

notsu said...

Morgie, elustiili ja (eba)tervislikkusega on nii ja naa, sest kõik asjad ei olegi ühemõtteliselt tervislikud või eba-. Nt tervisejooksul on üldiselt nii tervislik kuulsus, et isegi nimes on "tervis" sees, aga kui elu jooksul on liigesed liiga ära kulunud, siis enam ei ole tervislik. Ja mõnel muutub vanemast peast ainevahetus aeglasemaks, nii et sama kogus sissesöödud energiat ei kulu ära, tähendab, nooremast peast on tervislik rohkem energiat näost sisse ajada kui vanemast peast. Kindlasti leiab veel näiteid.

notsu said...

näide: üks mu tantsuõpetaja ütles just, et tegi tervisejooksu viimati 9 aastat tagasi, sest põrutused hakkavad liigestele ja ta tahab oma liigeste retsimise limiidi pigem tantsimise peale kulutada, sest see annab rohkem hingele. Ma ei tea, kas see on nüüd näide sellest, et tegelikult ei tohikski joosta.

Rents said...

Palju õnne!

Aga mina mõistan Notsut, mul on viimasel ajal tunne, et uudsus on kadunud. Just arutasime siin, et oleks aeg uueks kutsikaks, kuigi esmalt ehk kassiks. Ja no ma tunnen seda, et ma tahan küll koera, aga see ei ole see tunne, mis 18aastaselt, kus ma NII VÄGA tahtsin kutsikat, et see tegi haiget, ja no kohe oli vaja. Ma ei tea, mille suhtes mul üldse enam sellised tunded on, seksi ja ronima ehk tahan vahel niimoodi, muud küll mitte midagi.

Ja teine asi, mida ma tunnen, on see, et mind häirib see, et ma olen mõne asja jaoks liiga vana. Ja ma ei mõtle a la "miniseelikut ei sobi enam kanda", sest neid asju ma ei usu, ma kavatsen saada äärmiselt stiilseks mutiks (ei ole vaja mulle öelda, kui ebarealistlik on mõte, et 35aastasest, kes käib iga päev dressidega ja ei viitsi juukseid kammida, järsku ülistiilne 60aastane saab), vaid just reaalne võimekus ... Noh, et minust ei saa enam kunagi imehead ronijat või postitantsijat. Minust ei saa enam kunagi viie lapse ema (mitte et ma oleks tahtnud, aga kui tahaks, oleks liiga hilja). Tunnen vahel seda, et mõnes vallas on füüsilised piirid lihtsalt juba ees. Aga ehk on asi ka lihtsalt selles, et on raske nädal olnud ja siis olen väsinud ja tunnen, et üldse ei jaksa enam midagi.

Epp said...

Ohhh, ahhh, ikka nii nauditav blogisaba on seekord :) „Seksi ja ronima“, „pehme vetsupaber ja hambaravi“. Ja muidugi õnnesoovid. Palju tänu, palju tänu.
/kummardab sügavalt igasse ilmakaarde/

Mis nüüd puutub vanusesse ja tunnete nürinemisse (ei taha enam kutsikat valusalt ja KOHE), siis... ma ei tea, mõnes mõttes on see isegi ehk eelis. Kahekümnesena oled ikka enam-vähem kogu aeg verilihal. Kui säärane seisund eluaeg kestaks, muutuks kurnavaks?

Ja et teatud vanuses on veel KÕIK uksed lahti, võid hakata viie lapsega postitantsivaks ronimisproffiks – ma ei tea, see „aken“ on mu meelest ikka väga ahtake, kus KÕIK võimalik on, st. mitte ainult inimese peas, vaid reaalselt. Enne oled liiga noor, pärast liiga vana, ja mõnes mõttes ongi võimaluste koomale tõmbumine OK. Kes jõuaks kõiki võimalikke valikuid kaaluda ja/või proovida muidu. Ja muide, Rents, sulle lohutuseks – seksi ja mägedesse tahan ka mina veel :)

Murcale – sina oled mu meelest üks neist, kelle vanusega võib internetis, st. su blogi lugedes/vaadates vabalt vähemalt 30 aastaga mööda panna, ülespoole siis. (See on kompliment). Sinus peab olema mitme elu tarkus, 35 aastaga seda ei korja. Notsu, sina oled teine samasugune, aga sul on 10 aastat siiski rohkem elatud.

Alex – loodetavasti sul ripsmetusšš praeguseks juba olemas? Ning jaa, täitsa õige - muidugi külalisena mäletad mu 50ndat :)

notsu said...

Epp võttis mul sõnad suust - sellel, et tunded niiviisi üle pea ei käi, on ka häid külgi. Ma ise tajun nii, et ma saan oma tunnetest justkui paremini aru. Teen neil paremini vahet. Nt mingil aastal tuli taipamine, et üks tunne, mida ma nooremast peast armumiseks pidasin, on enam-vähem kiim - mitte ses mõttes, et kohe peaks seksima, vaid ses mõttes et "ooh, potentsiaalne atraktiivne partner, kes ajab liblikad kõhtu ja tekitab huvi uurida, kas ka edasi suheldes tundub atraktiivne". Armumislatt on nüüd niisiis kõrgem.

Ja ka negatiivsemate tunnetega on see kõrvaltvaatav lohutav sisemine täiskasvanu tekkinud, kes oskab masenduse käes vaevlevat poolust õlale patsutada ja kohelda teda nagu... nagu kedagi, kes on parajasti haigeks jäänud. See aitab natuke.

Vaatasin juutuubis ükspäev National Geographicu videot, kus mitu eri naist jagas menopausi ülemineku kogemusi ja üks ütles, et selline tunne, nagu puberteedieas oleks mingi laksu alla läinud ja nüüd oleks üle tüki aja jälle kaine, et kuidagi hea on niiviisi täie aruga maailma vaadata.

notsu said...

üks asi tuli veel pähe. Kas kellelgi on veel sellist tunnet, et vanemast peast jõuaks nagu iseendale lähemale? või saab iseendast rohkem teada või aru?

Et muutusi, mis tõesti midagi uut külge paneks või küljest ära võtaks, on vähem, aga see-eest selgub iseendast üha rohkem sellist, mis on kogu aeg olemas olnud, aga pole tähele pannud. Selline tunne, et kui igavesti elaks, saaks iseendaga kohe päris tuttavaks ja oskaks endaga päris adekvaatselt ringi käia.

Epp said...

Küsimus. Täitsa tõsine.
Kas see on vana olemise tunnus, kui ma jõllitan Alexi kommentaaris neid sümboleid
<3
@}----,'-------------
ja MITTE MIDAGI aru ei saa? Ja googeldada ka ei viitsi, sest milleks? Ma ei kavatse seda keelt nagunii valdama hakata.
Ausat vastust palun :)
(Ennäe, naerumärki teha siiski oskan)

notsu said...

Ma olen noorem ja kah ei saanud lambist aru, kuigi pärast vaatamist ja mõttes keeramist hakkas tunduma, et see alumine on külili asetatud lill (@ märk on õis, loogeline sulg selle all tupplehed, kriipsujada vars ja komad kas lehekesed või roosiokkad). Ülemist ei raalinud välja.

Vbla oleneb sellest, kui palju keegi tekstisõnumites suhtleb?

Lendav said...

Ülemine on ❤️

Frieda said...

"üks asi tuli veel pähe. Kas kellelgi on veel sellist tunnet, et vanemast peast jõuaks nagu iseendale lähemale? või saab iseendast rohkem teada või aru?"

Jaa! Just sellepärast ma olengi kogu aeg rääkinud, et mulle meeldib oluliselt rohkem olla 40+ kui 20+. Ehkki muidu olen üldiselt arvamisel, et just see vanus, milles ma parajasti olen, on väga hea.

Sulle, Epp, ikka õnne ja rõõmu!

Kuukala said...

Jaa, mul ka! 40+ olen ma ka parema meelega ning 'kaotatud noorust' taga ei igatse :D

Epp said...

Kujuta ette, ONGI roos Alexi sõnumis!
Ei noh. Nüüd ma näen küll :)

Aga mis puutub teksisõnumitesse, siis ma suhtlen selliselt üsna palju. Ainult et inimesed, kellega suhtlen, olgu nad mis vanuses tahes, ei kasuta eriti sümboleid, smailid ja südamed jms lihtne kraam välja arvatud. Mind ajab juba seegi tagajalgadele, kui keegi "you" asemel "u" kirjutab, kuigi saan tekstimise puhul lühendite mugavusest aru küll.

Et telefonidele jutt läks. Tegin siin mingi aeg tagasi kangelasliku otsuse ja läksin nutitelefoni peale üle. Ja teate, mis. Ma EI SUUDA selle riistaga koduneda. Või õigem oleks öelda, et ei taha kohaneda. Ta on lihtsalt nii kuramuse ebamugavalt libe, taskus tundub kobakas, mõtleb kogu aeg minu eest jne. Mistõttu tegin teise kangelasliku otsuse ja lähen nuputelefonile tagasi. Kui nüüd keegi soovib mu otsust vanusega siduda, olge lahked :)

notsu said...

Ma olen noorem ja ikka ei taha nutifoni. Minu arust ühendab ta telefoni ja arvuti halvad omadused - tal on telefonilikult väike ekraan, puudub arvuti tasemel klaviatuur, millega kümnesõrmesüsteemiga tulistada, JA temaga on halb helistada.

ning tema põhiline hea külg on ühtlasi tema halb külg. See, et internet on igal pool taskus kaasas.

Aga kirjavahemärkidega joonistamine on mu arust iseenesest tore ja loominguline. Mulle meeldivad just need variandid, kus kirjamärgid on veel näha, rohkem kui puhtpildilised emojid.

Epp said...

Jaa, kui ma nüüd seda Alexi roosi uue, kujundit nägeva pilguga vaatan, siis tunnistan, et tõesti on loominguline ja tore. Ma arvasin esiti, et see on mingi kood, et @ tähendab seda ja niimitu punkti toda jne. Roosi ei näinudki.
Jälle targem... :)

Maile said...

Palju õnne sünnipäevaks!

Kaamos said...

Mu igapäevaselt aktiivses kasutuses olev nuputelefon saab peatselt kümme aastat vanaks.
NÜÜD on tegemist juba spordiga - kui kaua ta veel vastu peab?
Nutitelefon on ka olemas, see on lihtsalt arvuti light, telefonina pole seda vist pea kordagi pruugitud.
Lahe on vaadata, kui keegi oskab kirjamärkidega sümboleid joonistada, ma'p tuleks sellega ka siis toime kui mulle pliiats pihku kleebitaks....

Epp said...

Mul oli kah armas nuputelefon, 10-11 aastat vana, aga mu teenusepakkuja tooted ei ühendunud enam sellega, nö. sunniti uus ostma, ja noh, mõtsin, et olen julge, võtan nuti.
Ei, ei sobi mulle. Telefonina. Arvuti light versioonina - jaa, see on OK.

Epp said...

Telefonist kui museaalse väärtusega esemest: kui uut käisin ostmas, oli vana kaasas, ja patsiga müüjapoisid tahtsid mul seda käest rebida, olid vaimustatud. Vana telefon on nn. slidephone, sihuke, kus pool telefoni (klaviatuur) telefoni "näo"_alla_libiseb.
Pean vaatama, äkki saan eBays kalli hinna eest maha müüa, uunikumi pähe :)

Nell said...

Õnne!
Mul oli kunagi üks 60+ vanuses kolleeg, kes rääkis edasi oma sõbranna teooria. Nimelt olla mõistlik teatud vanuses (ilmselt siis üle 60) hakata umbes pool kilo aastas juurde võtma. Et sel moel püsib nägu kauem kortsuvabam aga samas kaal eriti suureks ei lähe. Proua ise olevat oma meetodiga rahul olnud.

Epp said...

Jaa, juurdevõtmise jutt on täitsa õige.
Kuid siin on üks väike "aga". Asi ei ole iga inimese puhul nii lihtne, et "hakkad" juurde võtma. Ainevahetuse iseärasused. Mina võin süüa palju tahan, aga gramme ei kogune, vähemasti praeguse eluviisi juures mitte. Kui ma päevad otsa tugitoolis istuksin ja telekat vaataksin/kooksin/loeksin/telefoni näpiksin/magusat armastaksin, siis ehk tuleks kah :)

Mingi aeg tagasi kirjutasin kergekaaluliste raskest elust lausa postituse... oot lähen otsin... näe siin: https://viistuhatviissada.blogspot.com/2017/04/

Morgie said...

Ärge üldse muretsege, see uudsuse tunne tuleb uuesti, kui mälu nii kehvaks muutub, et asjad hakkavad meelest ära minema. :P

U said...

Väga huvitav postitus ja toredad kommentaarid, aitäh hea lugemise eest! Ja õnne ka muidugi!

"üks asi tuli veel pähe. Kas kellelgi on veel sellist tunnet, et vanemast peast jõuaks nagu iseendale lähemale? või saab iseendast rohkem teada või aru?"
Selles mõttes küll, et ma olen hakanud paremini aru saama, millised jooned on minus piisavalt sügaval sees, et lugeda neid oma olemuseks, ja ennast siis sellisena aktsepteerima. Mis ei tähenda, et ma oleks kuidagi "valmis" ja üldse enam ei muutuks, vastupidi -- kui mu iseloomu ja kogemuste kompott on jõudnud mingi stabiilsuseni, on palju lihtsam uusi kogemusi iseenda jaoks õigesse konteksti asetada ja omaks võtta, ja igasugu kiikse kontrolli all hoida. Mulle tundub, et ma kippusin varasemalt liiga palju teisi inimesi peegeldama, mul oli rohkem erinevaid nägusid ja see tekitas natuke sellist teeskleja tunnet, et ma oma PÄRIS mina ei näidanudki, ja siis ma ei saanud ise ka aru, kes ma lõpuks olen. See omakorda pani mind tõrjuma inimesi, kes minust justkui liiga palju erinesid -- ma kartsin, et nende eripärad on kuidagi nakkavad. Nüüd jälgin neid suhtluse käigus pigem huvi ja põnevusega, äkki on minulgi nendelt midagi õppida. Et siis jah, ühest küljest olen muutunud avatumaks ja tolerantsemaks, aga teisest küljest ilmselt ka noh, iseloomukamaks. Ja enda (heatahtlikult) kõrvalt vaatamise oskus on ka tekkinud, ja mitte ainult oma keha osas, vaid üleüldse.