Kuuskümmend

 

Teate, ma pidasin iseendaga tükk aega aru, kas seda postitust üleüldse kirjutada. Ei, mitte seetõttu, mida te ilmselt esimese hooga arvate – et oma vanust varjata tahan, või et mõne päeva pärast ette lööv number 6 minus mingeid negatiivseid tundeid tekitab. Mkmm. Mulle on eluaastate lisandumine meeldinud alates ajast, mil end mäletama hakkan. Puhkudel, kui mult mitteametlikult vanust küsiti, ümardasin numbreid ülespoole ümmarguseks juba kahekümne üheksa aastaselt. Jaa, kujutage ette, kolmkümmend kõlas mu kõrvus tükk maad paremini. Seda kommet ei ole muutnud ka tõsiasi, et mõte surelikkusest ei tundu täna enam nii abstraktne, kui toona. Jätkuvalt näib kuus ja null toredam kui viis ja üheksa.

Põhjus, miks kõhklesin kirjutamast, peitub hoopistükkis mujal. Nimelt selles, et ma kardetavasti ei oska arusaadavalt sõnadesse panna, mismoodi omaenda vanusesse/vananemisse suhtun. Tsiteerides elavaid klassikuid, antud juhul blogija Marcat: “... ma eriti ei eeldagi, et teksti mõistetaks päris nii, nagu ma ise mõtlen, sageli ei suuda ma seda ise ka niimoodi kirja panna, nagu peas tundub.” Jah, iseäranis see viimane. Et ei oska niimoodi kirja panna, nagu peas tundub. Aga noh, vähemasti püüan, vaatame, kuidas välja kukub.

Ma ei salli silmaotsastki vanusega seotud klisheesid à la “kuuskümmend on uus nelikümmend”, “vanus on üksnes number”, ja muud sarnast. Veel vähem sallin, kui keegi nimetab mind nooruslikuks. See on mu meelest ääretult kahtlase väärtusega kompliment, umbes et: me näeme küll, et oled vana, meid juba ära ei peta, aga olgu, patsutame tunnustavalt õlale, et pingutad, et senini veel alla andnud pole. Niipea kui keegi läheneb mulle hinnanguga “nooruslik”, tunnen end otsekohe igivanana. 

Teisalt pean olema tänulik, et mind just sääraste loomuomaduste ja väljanägemisega on õnnistatud, mis võimaldavad eelnimetet silti külge riputada. Mis viga sünnipärasel optimistil nooruslik olla, säendsel, kellele ülikooliaegsed rõivatükid selga mahuksid, ilma vähimagi dieeditamiseta või spordiklubis rähklemiseta. Väike koer on kaua kutsikas, või kuidas see ütlus oligi. Samas, kergel kehal ning rasvavaru puudumisel on teinegi, paraku vähem roosiline aspekt. Ajal, mil Ronald Reagan USA president oli (jeerum, kust ma võisin tol ajal teada, et mu tulevik saab selle riigiga seotud olema?) – ühesõnaga, kui Nancy Reagan oli Esimene Leedi, siis teda ekraanil või fotodel silmates mõtlesin alati, et appikene, kui jube, kui ma kunagi välimuselt temataoliseks peaksin muutuma. Sihuke kõhnake ja näost kortsuline ja… no ja mis te arvate, mida ma täna näen, kui end peeglist vaatan? Nancy koopiat loomulikult. Paul kutsub mind hellitlevalt “Eputrilla piitspeenike”. Ma jumala eest ei tea, kuidas see jupp eesti keelt ta kasinasse võõrsõnavarasse on sattunud. Ilmselgelt mu enda suust, kelle muu, aga millal ja mis asjaoludel, mitte ei mäleta. 

Üks moment… pean vist hoogu maha võtma. Hakkasin praegu mõtlema, et äkki ma siiski olen vanuse osas tundlik? Alateadlikult? Sest kuigi võin vabalt oma ea üle nalja visata, pole mul olnud kombeks kasutada väljendeid “mis mina, vanamutt, enam tean”, või “andke vanainimesele andeks”, või muud taolist, nagu paljud muigamisi teevad juba kolme-neljakümneselt. Kusjuures mõnel minust nooremal kukub see ka suurepäraselt välja (jaa, sinu poole vaatan, Morgie), aga mina millegipärast lihtsalt ei suuda end naljavilukski vanamutiks tituleerida. Käsi ei tõuse klahvidele, keel ei paindu ütlema, tehke sellest järeldus milline tahes. Ja mis puutub tõsimeeli vanuse-kaardi varrukast tõmbamisse, mida kuuekümnesena täitsa puhta südametunnistusega teha võiksin, nii kõnes kui kirjas, nii päris-elus kui internetis, pole mulle need harvad korrad, mil nimetet nippi kasutanud olen, olulist edumaad andnud. Pigem vastupidi. Miks, küsite. Küsin vastu: kas su vanaema on üksnes seepärast sinust parem autojuht, et tal kauem load on olnud? Ei? No näed siis.

Kummalisel kombel pole mu elus esinenud aega, mil oleksin end tundnud või defineerinud keskealisena. “Keskealine” kõlab… kuidas ma ütlen… hallilt. Masendavalt. Samas, kõrvalseisjate tähelepanekud kinnitavad, et tollest perioodist mul mööda hiilida ei õnnestunud. Lahutad veerandsada aastat kestnud abielu? Keskeakriis! Kolid küpses eas teisele mandrile ja abiellud võõramaalasest mehega, kellega tutvusid internetis?? Keskeakriiiiis!! Noh, jah, olgem ausad, neist faktidest ei saa üle ega ümber. Neljakümneviieselt astusin välja suhtest, milles ma enam ammuilma õnnelik polnud, ja viiekümneselt tegin midagi, millest enda arvates sama kaugel olin, kui Kuu Maast – abiellusin uuesti. Eelmainitud “nooruslikkuse” juurde tagasi tulles: jaa, värskendavat rolli mängib vanemas eas alustatud kirglik ning kvaliteetne suhe kindlasti. Soovitaksin soojalt kõigile, kui säherdune soovitus frivoolselt ei kõlaks.  

Ühte huvitavat fenomeni olen viimastel aastatel hakanud täheldama. Keha ja vaimu eraldatust. Kesta ja sisu erinevust. Ei, oot, ärge naerge, las ma selgitan. No näiteks jääb mu pilk oma kätele pidama. Käelabadele. Eluaig rasskit tüüd rügänü, eks, käed sellele vastavad. Aga kummalisel kombel hindan neid nüüd kõrvalseisja pilguga. Nagu polekski minu jäsemed. Las nad siis olla soonilised. Käed on üksnes tükike kestast, mille sees päris-mina peidus. Või võtame näo. Ma armastan naerda, päikese käes silmi kissitada. Paraku pole täitesüstid minu teetassike. Niisiis: kortsud. Aga peeglist näen jällegi üksnes kesta, mistap lasen ükskõikselt pilgu kortsudest üle. Las nemadki olla. Päris-mina on seal kusagil silmaümbruse kanavarvaste ja kulmudevahelise vao taga. Vaikselt muide loodan, et side mind ümbritseva kestaga muutub ajapikku üha nõrgemaks ja nõrgemaks, ja ükskord kauges tulevikus ütleb sisu kestast pikemalt mõtlemata, valutult lahti, vaim ei klammerdu keha külge. Mis sest kulunud kaadervärgist ikka kaasas tassida, eks. Oih. Kiskus morbiidseks väheke? Ma tegelikult ei mõelnud sedaviisi. Aga ausalt, nii imelik, kuidas olen hakanud end kõrvalseisjana (või peaksin ütlema seespool olijana?) nägema. Mis omakorda paneb mind nõela ja/või noa abil keha tuunijaist paremini aru saama. Kui ikka elamist segab ja õnnetuks teeb, et välimus ja sisemus kokku ei lähe, no siis tuleb miskit ette võtta. Ja eks eksterjööri kohendamine ole üksjagu lihtsam kui interjööri kallal pusimine.

Sisemusest veel. Ühest küljest – jaa, olen sama Epp, kes olin kümme, kolmkümmend, viiskümmend aastat tagasi. Ses mõttes, et sama indiviid. Hing, kui soovite. Aga ma ei ole samasugune nagu aastat viiskümmend, või kümme, või isegi aasta tagasi. Mis me aastatest räägime. Ma ei ole täna õhtulgi samasugune, kui olin hommikul. Blogiv rahvas arutles hiljuti selle üle, mil moel ja määral lapsepõlv inimest kujundab. Minu arvates kuuluvad kujundavate tegurite hulka lisaks lapsepõlvele täie rauaga ka kõik täiskasvanu-aastad, viimne kui üks. Vastasel juhul – kuhu me siis joone tõmbame? Millal on inimene nii-öelda “valmis”? Millal võib käed vastu kintse puhtaks lüüa ja kuulutada, et sooh, ma olen nüüd lõplikult see, kes olen, ja edaspidi näitan näpuga üksnes neile mind vorminud asjaoludele, mis jäävad “valmimiskuupäevale” eelnevasse aega? Ja kõik järgnenu, ka see, mis mu ümber praegu toimub või mismoodi ma ise toimetan täna, homme, tuleval aastal, kümne aasta pärast, kõik see on tühitähi, pudenedes küljest jälge jätmata, sest inimeseks ehitamine leidis aset kuupäevani X. Peale seda keerati uks lukku ja võti visati minema. Ma ei tea… vaatamata laialt kasutusel olevale mõistele “kujunemis-aastad” tunnen mina küll, et olen absoluutselt kõige elu jooksul kogetu summa, selmet peamiselt  lapsepõlve ning teisme-ea produkt. Ning ma ei ole, ei saa ilmaski olema “valmis”. Vastupidi, liigun sünnist saati justkui konstrueerimisjärgus masinavärk tehaseliinil, sajad ning tuhanded liinitöölised (loe: inimesed ja asjaolud, kellega-millega elu mind kokku viib) monteerivad mulle külge detail detaili järel, mina muudkui muutun, iga väiksemgi kruvi või mutter teisendab tervikut, mingist status quo'st pole juttugi. Vähemasti mitte seni, kuni liin seisma pannakse, ja tehases tuled kustu. Jah. Mulle kangesti meeldib mõte eluaegsest muutumises olemisest. 

Nostalgiast. Inimese kohta võib öelda “vana”, arvan ma, kui ta hakkab tahapoole vaatama tihedamini kui ettepoole. Mulle, paraku, ei ole seda va nostalgiasoolikat sugugi antud. Nostalgia pole minu jaoks turvaline, pehme padi, millesse kaevumine annab heaolutunde. Pigem sarnaneb rabamaastikuga, kus võib teinekord matkata, väga vahva on, aga ettevaatlik tuleb olla, mättale mitte liig kauaks peatuma jääda, siis hakkab soo matkajat jalgupidi sisse imema, ja mõne aja pärast ei pääsegi enam liikuma. Sõna “nostalgia” seostub minu jaoks sõnaga “tolmune”. Mitte, et mul kuldselt säravad mälestused puuduksid, kaugel sellest. Kuid eelistan, nagu autot juhtideski, läbi esiklaasi välja vaadata, selle asemel et ühtepuhku tahavaatepeeglisse pilku heita, olgu sealt avanev vaade nii meeldiv kui tahes. 

Kaks sõna kehakatetest ka. Siit-sealt kuulen ja loen, et suguõdedel tuleb tegemist teha “sinu eas pole enam sobilik” tüüpi märkustega. Minul, näe, on vedanud. Üks kahest – olen taoliste torgete suhtes kurt olnud, või satuvad mu orbiidile üksnes inimesed, kes, isegi kui niimoodi mõtlevad, ei tule näkku ütlema. Sest noh, ma enda arvates ei klassifitseeru küll ekstsentrikuks, aga väljanägemist kujundades on eluiga siiski viimane, millega arvestan. Rõivatüki sõnum, sobivus mu tujuga ja kehakujuga, mugavus – vot need on tõsiseltvõetavad kriteeriumid. Ma pole ühtegi hilpu, peakatet või jalanõud oma sünniaastat silmas pidades ostmata/kandmata jätnud. Kui millestki loobun, siis seetõttu, et asi, mis muidu väga äge on, minu selga lihtsalt ei sobi. (Ripub hästi, aga istub halvasti, nagu mu hea sõbranna tavatseb öelda, kui rõivas riidepuul parem välja näeb kui seljas.) Jah, küllap leiab rõivastumiskoode kiivalt järgiv konservatiiv mu vanusenumbri ning garderoobi vahel ebakõla. Näidet? Olge lahked. Teksalõikega kamopüksid, flipflopid, hõbedased varbaküüned ja must T-särk kirjaga Oblivion Brewery, Bend, Oregon. Ei tundu soliidse kuuekümneaastase proua outfit, või kuidas. Aga vaadake, mul on hea vabandus varnast võtta: ma ei ole soliidne kuuekümneaastane proua. 

Kui te mult nüüd küsite, kui vanana või noorena end tunnen, jään ühese vastuse võlgu. Ei tunne kuuekümneaastasena. Ei tunne ka nooremana. Ega vanemana. Samamoodi oli kahe- ja kolmekümnesena, nelja- ja viiekümnesena. Ma ei tunnetanud siis ega tunneta ka praegu oma vanust, tee või tina. Või ei, täpsem oleks vist öelda, et mu tunnetuslik vanus muutub pidevalt. No näiteks road-tripil mööda ookeaniäärset highwayd koos armastatuga päikeseloojangusse sõites tunnetan end kahekümneviiesena. Pikk elu on ees! Aga kui samal roadtripil juhtun hommikul seljavaluga ärkama, siis kaheksakümneviiesena. Pikk elu seljataga, saaks ükskord ometi vaevast lahti… Ühesõnaga, vanuse arvutamiseks tuleb mu meelest teha keerulisem matemaatiline tehe, kui seda on käesolev aasta miinus sünniaasta. Pealegi, elatud aastad on olnud vägagi erineva kestvusega. Mõni veninud, vaat et ei lõpegi otsa, mõni väldanud vaid silmapilgu. Pluss mustmiljon muud relatiivset eluiga mõjutavat tegurit, alates kõige tähtsusetumatena tunduvatest igapäevasündmusest lõpetades eraeluliste maavärinatega. Jaa… ma nüüd kohe ei teagi… ilmselt tuleb ikkagi rahvasuud usaldada ning möönda, et vanus siiski on üksnes number. Ühe väikese täiendusega: mitte ilmtingimata see number, mida pass pakub.

Järgmise vahekokkuvõtte teen seitsmekümneselt. Stick around. 

April 23/2021

“Indeed, no woman should ever be quite accurate about her age. It looks so calculating.” ― Oscar Wilde, The Importance of Being Earnest