Igapäevast

 

Appikene, ma pole oma reisijuttudega ikka veel ühele poole saanud. Kaugel sellest. Panen siis vähemalt ühe pildigi, kus Paul ja mina mõlemad peal - ega sääraseid palju pole, väga kehvad selfitegijad. See konkreetne foto on me Oregoni naabrinaise klõps. Tema ja ta mees on järjekordne sõpradepaar, kes talvel paariks kuuks soojemasse kliimasse kolib. Elavad matkatreileris Arizona osariigi lõunapiiri ääres. (Matkatreilier kõlab askeetlikult, aga tegelikult on tegemist sõna otseses mõttes kõigi mugavustega majaga, mida saab trucki taga vedada, kuhu hing iganes ihkab. Interjöörinäiteid vaata siit.) Ühesõnaga, sõbrad viisid meid muuhulgas kohalikku datli-istandusse, sealt ka pilt. Kujutage ette, välikohvik, inimesed (tõsi küll, maskides), datliküpsetised ja –kokteilid, elav muusika ja puha.  

Ah et mis muidu uudist. Viirus mõjutab mu elu minimaalselt, jumal tänatud. Kannan maski, pesen käsi, hoian distantsi, aga statistikat ja päevast päeva teisenevaid infokilde eiran ja/või olen nende suhtes immuunseks muutunud. Enamik poode on avatud, nagu ka välisöögi- ja joogikohad. Ametiasutused töötavad, olgu et tõrgetega. Sõprade-sugulastega kohtume. Kontaktivabalt (camperiga) reisida saab mööda suurt riiki niipalju, kui süda ihkab. Rahalised vahendid pole kokku kuivanud. Trump pole enam president. No mis sa hing muud praeguselt keeruliselt ajalt tahta oskad. 

Kevad venib nagu Oregonile kohane, korralikku sooja pole veel saabunud, näpuotsaga antakse, paar korda nädalas. Paul tuli töölähetuselt, mina sain selle aja sees esikuremondi lõpetatud. Mulle ikka hirmsasti meeldib maalritöö. Nii rahuldustpakkuv, nii tulemusrikas. Vaikselt hakkan elamisele ringi peale saama, elutuba ja mu enda workshop veel jäänud. Aga noh, enamik projekte võtab plaanitust kauem. Näiteks esik. Lootsin, et lage ei pea üle värvima, piisab seintest, aga kus sa sellega. Värske seinavärv (kahvatu päikese kollane) tõi lae luitumuse väga valusalt esile. Muide, kas teate, et tänapäeval müüakse laevärvi, mis pinnale kandes on roosa, aga lõpuks kuivab valgeks? Et näeks, kust juba värvitud, kust mitte. Mulle igatahes tuli säherdune kraam üllatusena. Seekord ei hakanud proovima, konservatiivne Sõnn, noh, mine tea, jääbki roosaks, mis ma siis teen? Ostin kindluse mõttes vana tuntud klassikat. Värvimine iseenesest oli lihtne ja lõbus. Tööpõllu ettevalmistamine (teipimine, naginduse seina küljest lahti kruvimine jne) ja järelkoristamine (teip maha, naginduse seina külge kinni kruvimine jne) olid need asjad, mis aega võtsid. Kusjuures ma olen täielik perfektsionist, kui asi maalritööd (ja ka muud käsitööd) puudutab. Mis on õnnistus ning needus üheaegselt. Tulemus super, teostamine vaevarikas. 

Mis siis veel. Järgmisel nädalal Lillit vaktsineerima, korraline marutaudisüst pluss veel paar sutsu. Neid teisi ei teekski, aga kui ta koertehoidu viime, peab paber ette näidata olema. Aia kastmissüsteem vajab üle vaatamist, ajan meistrimeest taga. Sotsiaalkindlustuse kontorisse pean teada andma, et ma nüüd kodanik, löödagu heaga kõik saadaolevad hüved letti. Juuksurisse pole saanud… las ma mõtlen… kolm kuud. Kontrolli alt väljunud keemilised. Kui niiske peaga magama juhtun minema, tõusen hommikul voodist nagu Angela Davis. Appointment terendab aprilli lõpus, eks seni tuleb rahva hulka minnes mütsi kanda. Vaikselt hakkan Kauai tuure üles võtma. Ega muidugi enne miskit kindel ole, kui maikuu lõpus lennukis istume, Pauli töögraafikut varemgi viimsel minutil muudetud. Köögitoolide polsterdamiseni pole veel jõudnud, laiskus pole võimaldanud. Mõned tellimustööd koputavad kuklasse, nendeni pole samuti jõudnud (vt. eelnimetet põhjus). Ja täna peaksin vist mõningad aiatööd ära tegema, enne kui uuesti tormiseks kisub, nagu ilmateade lubab. Ega midagi, tuleb kohvi number kaks tulele panna ja käised üles käärida. 

April 11/2021 

“Procrastination is not Laziness", I tell him. "It is fear. Call it by its right name, and forgive yourself.” ― Julia Cameron, The Prosperous Heart