Igapäevast

 


Appikene, ma pole oma reisijuttudega ikka veel ühele poole saanud. Kaugel sellest. Panen siis vähemalt ühe pildigi, kus Paul ja mina mõlemad peal - ega sääraseid palju pole, väga kehvad selfitegijad. See konkreetne foto on me Oregoni naabrinaise klõps. Tema ja ta mees on järjekordne sõpradepaar, kes talvel paariks kuuks soojemasse kliimasse kolib. Elavad matkatreileris Arizona osariigi lõunapiiri ääres. (Matkatreilier kõlab askeetlikult, aga tegelikult on tegemist sõna otseses mõttes kõigi mugavustega majaga, mida saab trucki taga vedada, kuhu hing iganes ihkab. Interjöörinäiteid vaata siit.) Ühesõnaga, sõbrad viisid meid muuhulgas kohalikku datli-istandusse, sealt ka pilt. Kujutage ette, välikohvik, inimesed (tõsi küll, maskides), datliküpsetised ja –kokteilid, elav muusika ja puha.  

Ah et mis muidu uudist. Viirus mõjutab mu elu minimaalselt, jumal tänatud. Kannan maski, pesen käsi, hoian distantsi, aga statistikat ja päevast päeva teisenevaid infokilde eiran ja/või olen nende suhtes immuunseks muutunud. Enamik poode on avatud, nagu ka välisöögi- ja joogikohad. Ametiasutused töötavad, olgu et tõrgetega. Sõprade-sugulastega kohtume. Kontaktivabalt (camperiga) reisida saab mööda suurt riiki niipalju, kui süda ihkab. Rahalised vahendid pole kokku kuivanud. Trump pole enam president. No mis sa hing muud praeguselt keeruliselt ajalt tahta oskad. 

Kevad venib nagu Oregonile kohane, korralikku sooja pole veel saabunud, näpuotsaga antakse, paar korda nädalas. Paul tuli töölähetuselt, mina sain selle aja sees esikuremondi lõpetatud. Mulle ikka hirmsasti meeldib maalritöö. Nii rahuldustpakkuv, nii tulemusrikas. Vaikselt hakkan elamisele ringi peale saama, elutuba ja mu enda workshop veel jäänud. Aga noh, enamik projekte võtab plaanitust kauem. Näiteks esik. Lootsin, et lage ei pea üle värvima, piisab seintest, aga kus sa sellega. Värske seinavärv (kahvatu päikese kollane) tõi lae luitumuse väga valusalt esile. Muide, kas teate, et tänapäeval müüakse laevärvi, mis pinnale kandes on roosa, aga lõpuks kuivab valgeks? Et näeks, kust juba värvitud, kust mitte. Mulle igatahes tuli säherdune kraam üllatusena. Seekord ei hakanud proovima, konservatiivne Sõnn, noh, mine tea, jääbki roosaks, mis ma siis teen? Ostin kindluse mõttes vana tuntud klassikat. Värvimine iseenesest oli lihtne ja lõbus. Tööpõllu ettevalmistamine (teipimine, naginduse seina küljest lahti kruvimine jne) ja järelkoristamine (teip maha, naginduse seina külge kinni kruvimine jne) olid need asjad, mis aega võtsid. Kusjuures ma olen täielik perfektsionist, kui asi maalritööd (ja ka muud käsitööd) puudutab. Mis on õnnistus ning needus üheaegselt. Tulemus super, teostamine vaevarikas. 

Mis siis veel. Järgmisel nädalal Lillit vaktsineerima, korraline marutaudisüst pluss veel paar sutsu. Neid teisi ei teekski, aga kui ta koertehoidu viime, peab paber ette näidata olema. Aia kastmissüsteem vajab üle vaatamist, ajan meistrimeest taga. Sotsiaalkindlustuse kontorisse pean teada andma, et ma nüüd kodanik, löödagu heaga kõik saadaolevad hüved letti. Juuksurisse pole saanud… las ma mõtlen… kolm kuud. Kontrolli alt väljunud keemilised. Kui niiske peaga magama juhtun minema, tõusen hommikul voodist nagu Angela Davis. Appointment terendab aprilli lõpus, eks seni tuleb rahva hulka minnes mütsi kanda. Vaikselt hakkan Kauai tuure üles võtma. Ega muidugi enne miskit kindel ole, kui maikuu lõpus lennukis istume, Pauli töögraafikut varemgi viimsel minutil muudetud. Köögitoolide polsterdamiseni pole veel jõudnud, laiskus pole võimaldanud. Mõned tellimustööd koputavad kuklasse, nendeni pole samuti jõudnud (vt. eelnimetet põhjus). Ja täna peaksin vist mõningad aiatööd ära tegema, enne kui uuesti tormiseks kisub, nagu ilmateade lubab. Ega midagi, tuleb kohvi number kaks tulele panna ja käised üles käärida. 

April 11/2021 

“Procrastination is not Laziness", I tell him. "It is fear. Call it by its right name, and forgive yourself.” ― Julia Cameron, The Prosperous Heart

15 comments:

  1. Ma hakkasin mõtlema, et praegu on väga hea aeg avaldata pilte endast, maskid ju ees :)

    ReplyDelete
  2. Jah, just, hea aeg!
    Mina blogin nagunii algusest peale oma näo ja nimega, aga incognito-blogijate jaoks nagu sina tõepoolest suurepärane võimalus. Nii et paluks pilt üles panna :)

    ReplyDelete
  3. Igal juhul teemast uhkelt mööda kommentaar, aga täna küsis üks sõber veidi kekutades "paku, palju ma nädalavahetusel maha sõitsin?"
    Pakkusin 700 kilomeetrit, teadsin, et ta käis saartel ja arvasin, et ju siis oli mingi lisaots vedl.
    "900 kilomeetrit!"
    Oli jah palju.
    Siis tuli mõte, et USA mõõtkavas oleks see vähem kui kaks korda risti läbi Põhja-Carolina sõitmine.
    Jupike riiki.
    Eestis....
    Aga näha on ka siin palju, lihtsalt peatumiseks peab aega võtma.

    ReplyDelete
  4. 900 km - see ju vaid kasinad viis ja poolsada miili :)
    Jah, mastaabid on siinpool ikka sootuks teised...

    Ja muide, läbisõidu märkimiseks kasutatakse kõnekeeles reeglina sõiduaega (võttes eelduseks nn. kokkulepitud keskmise kiiruse, 60 miili tunnis), mitte teepikkust.
    550 miili asemel ütleb ameeriklane "nine hour drive".

    ReplyDelete
  5. Mis teema sellega on, et "teksases on piirangud maas ja nakatumine väheneb, järelikult teevad maskid asja hullemaks"? Nagu mulle just täna fb-s öeldi.

    ReplyDelete
  6. Morgie, ma ei oska sulle vastata - Texas pole USA, nagu nad ise väidavad, Texas on Texas :)
    Ja noh, FB öeldakse igasugu asju, millel reaalsusega mingit pistmist pole....

    ReplyDelete
  7. Texases on üle 40% inimestest vaktsineeritud ka juba, kusagilt otsast hakkab see tunda andma. Kui nakatumised vähenesid, hakati piiranguid maha võtma, mitte sedapidi, et kui piirangud maha võeti, siis nakatumised vähenesid. Fb-s on seltskond, kes ajab meelsasti ning kohati ka meelega põhjuse ja tagajärje segi.

    ReplyDelete
  8. "Wet streets cause rain" sorti mõtlemine.

    ReplyDelete
  9. Ma olen nüüd pool päeva neid matkatreilereid vaadanud ja võitlen praegu sooviga maa ja maja kähku maha müüa ning mustlaseelu elama hakata.
    Tabor, siit ma tulen!

    ReplyDelete
  10. Kaamos, tead, siin sõna otseses mõttes sajad tuhanded inimesed niimoodi teevadki - müüvad kinnisvara maha, ostavad matkatreileri või hiigelsuure bussi (motor home), ja alustavad nomaadielu. Suurem osa kusjuures ilma igasuguse majandusliku surveta. Kuid muidugi on ka väga palju neid, kel matkasõiduk ainsaks elamiskohaks.
    P.S. Eile just vaatasin Nomadland filmi. NII hea. Aga mitte kõige kergem vaatamine.

    ReplyDelete
  11. Nomadland on tõesti hullult hea film. Ja raamat avab tausta veel rohkem, nii et tasub seda ka lugeda. Ka pole kerge lugemine, küll aga väga huvitav. Pean ütlema, et sellist Ameerikat ei olnud mina enne näinud. Väga silmiavav oli mu jaoks. Soovitan igatahes mõlemaid!

    ReplyDelete
  12. Filmini pole ma veel jõudnud ja treilereid vaadanuna...kas jõuangi.
    Pain never hurt like love.
    On selline laul. Ma pole sellest faasist vist veel väljas ja valin m-e-t-s-i-k-u-l-t, mida vaatan või kuulan, muidu liguneb liim laiali 😀

    ReplyDelete
  13. Tead... treiler on valusam kui film ise, mu meelest.
    Aga eks ma vaatan teise, vähem vesise pilguga, ma ise ju kah pooleldi nomaad siin nüüd, peale camperi soetamist =), ja pealegi oli mul ka nö. geograafiline huvi, ma paljudes neis kohtades viibinud, mis filmist läbi jooksid. Sealkandis, kus nomaadide kogunemiskoht oli (ja ilmselt on tänagi), veetsime sel talvel hea mitu nädalat. Tundsin isegi mõned mäeahelikud ära.

    ReplyDelete
  14. ma pole näinud, aga hakkab kujunema mulje, et Frances McDormandi osalus on filmidel kvaliteedimärk.

    meesnäitlejatest on mul selline kahtlus Sam Rockwelli kohta.

    ReplyDelete
  15. Jah, sama siin, McDormand võrdne kvaliteedimärgiga.
    Rockwelli pidin aga googeldama, ei pannud nägu ja nime kokku, piiiinlik.

    ReplyDelete